Esmaspäev, 29. aprill 2019

Kirjad leerivennale 16.

8. märts 1984
(järg)
Kuidas siis sinul ikka need probleemid lahendatud on? Ega sa suuremat oma tegelikust elust seal kunagi kirjutanud pole. Mõned vihjed, rohkem juttu haiguste jms. ümber. Noh, eks kui kunagi kokku saame, siis võib pikemalt pajatada. Aga pean ma siis sellest uusaastakaardist nii aru saama, et sa ikka jaanipäeva aegu tagasi oled?

Markidest. Kõike värskelt materjali, sealhulgas ka neid esimese päeva ümbrikke, on siin saada vabalt, välja arvatud numbriblokid ja mõned teised blokid. Markidest ainult ületrükid, kui saad selliseid asju nominaali hinnaga, võid võtta, muidu pole mõtet. Vanemast materjalist väärib tähelepanu ainult see, mis saad mitte enam kui 50% "Hinnakirja" hinnaga. Meil isegi komisjon müüb 70% "Hinnakirjaga", nii et täishinda maksta pole mõtet ja ka 50% on mõnes asjas ülepakutud, näiteks propaganda- ja portreemargid. Et sa aga vanu marke ümbrikule kleepisid, tegi küll hinge täis. Noh, oma asi. Ega mulle see filateelia mingi elutähtis probleem olegi, nii ajaviiteks vahel tegelen, aga seda aega mul ausalt öeldes, eriti viita polegi, nagu pikkadest kirjapausidestki arvata võid.

Filatelistid ostavad-müüvad postmarke hinnaga vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. "Hinnakirjad" on kajastatud markide kataloogides. Kataloogihinnad annavad mingeid orientiire, kuid võivad ka oluliselt erineda tegelikest kauplemishindadest.

Kirjutasin vist sulle ka sellest, et hakkasin jälle üliõpilaseks. Astusin TRÜ kaugõppesse ajakirjandust tuupima. Senini ei kahetse. Esimene sess sai rahulolevate tulemustega, tarkust on aga kõvasti juurde tulnud. Palju asju oleks kuulmata jäänud. Rühmakaaslased sattusid ka küllaltki mõistlikud. Selle kooli, igapäevase töö ja haltuura-saadete tegemise ja vahel ka lugude kirjutamise kõrvalt jääb aega üpris vähe üle. Juba kolmas aasta pole suuski alla saanud. Tervist hoian üleval pideva küüslaugu söömisega. Poiss oli vahepeal rängas gripis, 4 ööd ligi 40 kraadi palavikku. Valvasime kahasse ja et mitte nakkust saada, ma neid vägevaid lõhnu sõingi. Aitas. Ega tegelikult lõhnu ka külge jää, kui vastava tehnoloogiaga tarvitada. Ainuke, mis pidevalt vaevab on uni. Ei sa öid täis magatud. Öösel ju see kõige magusam kirjutamise aeg. Kõik vagusi jne.

Pole sulle veel tänavu lehti saatnud. Mõtlesin enne küsida - mida sul üldse vaja on. Olen esiteks aru saanud, et said sinna hulga asju tellida, peale selle sul ilmselt veel keegi saadab. Mul käib ainult "NH" ja "Õhtuleht" ja "S&V". Neid viimaseid olen sulle kogunud, kui vaja, võin ära saata. Eks kirjuta. Muidu neid pakke saata pole ju mõtet kui topelt on. Vanapaber muutub meilgi varsti aktuaalseks - pea see poiss siis kooli ei lähe.

Ma ei teagi, kas kaheksakümnendatel koolilapsed üldse pidid vanapaberit korjama? Palju varasematel aastakümnetel oli selline "vabatahtlik" aktsioon küll kohustuslik.

Võiksid muidugi pisut pikemalt kirjutada kui leheke ümbriku sees, aga küllap oled jälle tervenenud ja seda ajapuudust tean ma omast käest.
Pea siis vastu! 
M.

Esmaspäev, 22. aprill 2019

Dan O'Conner ja liitpuue

Kurb tõdeda, kuid pole enam seda endist sotsiaalset vunki kedagi abistada, midagi korraldada. Ükskõikne ei ole, kuid vaimselt, võrreldes varasemaga, väsin kiiremini ära ja see võimendab omakorda iseenda kaasa- ja üleelamist kui mõnel noorel inimesel on asi kehvasti. Vanusega on normaalolekus niigi depressiivsust lisandunud ja kui need asjad ka veel koormana tulevad, siis on enesetunne kohati päris sant.

See liitpuudega noor mees saab järgmisel kuul 23. Praktiliselt kurttumm, millele lisandub teatud tasemel intellekti puue. Kogu oma kooli aja elas praktiliselt internaadis, kodus vaid nädalalõppudel ja vaheaegadel. Puuetega laste koolid on vist head koolid. Vähemalt need mõned, milles seal käinud mulle ise on rääkinud. Head õpetajad ja head kasvatajad, abipersonal samuti. Ainuke häda, et internaadi lapsed elavad täiskasvanud ja lapse suhetes nagu vati sees. Siis kui täiskasvanuid ei ole, juhtub asju, inetuid asju. Aga see muu polsterdatud elu on turvaline. Kahjuks tihti ka sotsiaalset saamatust soosiv ja süvendav.

Kui tuli aeg lahkuda erivajadustega laste koolist, sebisin talle kutseka. Teadlikult kolmeks aastaks, et koguks sotsiaalset oskust ja harjumust iseseisvaks eluks. Sellel perioodil hoidsin tal natuke silma peal, et kooliasjad korras oleks. Kuidagi juhtus nii, et pärast ametikooli kadus ta vaateväljalt mõneks ajaks. Uuesti tuli teda aidata veidike aega hiljem. Oli uuesti maabunud ema juurde, kes kasutas teda väikeste õdede-vendade hoidjana. Tõrge kodus tuli sellest, et tema tõõvõimetuspensioni tähtaeg sai läbi ja noore mehe ema jäi ilma tema jaoks olulise sissetulekuta. Mees ise tööd ei otsinud (ta pole selleks iseseisvalt võimeline) ja keegi teda selles ka ei abistanud.

Kõigepealt leidsin talle sobiva töökoha. Korraldasin talle elukoha linnas. Nendes asjades abistas mind ka tema vanem vend. Siis ajasin korda töövõime- ja puudetoetuse. Keskmiselt on liitpuudega inimesel kasutada igakuiselt koos töötasuga umbes 1000-1100 eurot. Sellest tasub oma osamaksu korteriüürist, ostab toidud ja riided, mõttetuid vidinaid. Ühesõnaga elab tavalise noore inimese elu, kes eriti ei mõtle homsele päevale. Aga see selleks ...

Ja nüüd on siis pauk. tema vanem vend, keda omal ajal samuti järje peale aitasin, helistas, et poisil on kukil inkassofirmad. Ta ei oska ise asju ajada, kas aitaksin. Selgus, et meeste üks lähisugulane oli kuritarvitanud usaldust, võtnud mõni kord enda kätte liitpuudega noormehe ID- ja pangakaardid koos PIN-koodidega ja võtnud laene: 7000+1000+2100+2000. Igal normaalsel juhtumil oleks lahenduseks käivitada idenditeedi vargus koos järgnevaga. Muidugi sain ma kiirelt jälile, kes selle taga on, kuid vennad kategooriliselt keelduvad sellisest lahendusest. Tegemist on nende lähisugulasega ja seekord on veri vendade jaoks tõesti paksem kui kõik see raha kokku koos intresside ja viivistega. Mitte ükski vägi ei sunni tunnistama oma lähedase vastu.

Kahtlemata ma tegelen ka tegeliku laenuvõtjaga. Esmatähtis on aga tekkinud kahju suurenemine peatada. Koos kannatanu vennaga oleme kolmele laenule saanud maksegraafikud, kokku tuleb tasuda kolme laenu pealt 450 eurot kuus. Aga üks laenukontor käitub nagu tõeline liigkasuvõtja - raha ei tunne inimlikkust.

Dan O'Conner

Helistan Dan O'Conneri juhitava firma Eesti kontori klienditeenindajale. Edasi literatuurselt ja kultuurselt.

Tutvustan ennast ja seletan asja ära, annan vajalikud andmed.

"Ei, ta peab ise helistama!"
"Ma arvan, et sellest pole kasu, kurttummana ta saab ainult telefoni mõmiseda."
"Las ta kirjutab meile!"
"Kahjuks pole see võimalik, ta on sisuliselt kirjaoskamatu."
"Tulgu meie kontorisse isiklikult kohale!"
"Ta võib kindlasti tulla, kuid ta ei kuule ega räägi. Intellektipuudega seoses ei saa ta üleüldse aru, millest jutt käib."
"Andku kellelegi notariaalne volitus!"
"Võib proovida, kuid olen üsna kindel, et ükski notar meie riigis ei kinnita seda dokumenti, sest volitaja ei saa aru, millest jutt käib. Ta ei tunne isegi sellise sõna tähendust nagu volitus. Minu ainuke palve on, et saatke talle võlateade ja ettepanek maksegraafikuks."
"Ma ei tea ... Ma annan laenuhaldurile edasi ning kui tema peab vajalikuks, siis võtab teiega ühendust ... Aga ma ei garanteeri midagi!"

Vaikus.

Päevad mööduvad. Kirjutan kirja. Andmed ja asjaolud. Palve maksegraafikuks.

Kohene vastus: Täname teid kirja eest ja vastame niipea kui võimalik.

Vaikus.

Dan O'Conner

Polegi midagi öelda. Dani alluvad teevad kõik õigesti - viivised jooksevad. Omanikud on rahul. Lollid peavadki maksma.

Neljapäev, 28. märts 2019

Kirjad leerivennale 15.

8. märts 1984
Tere, leerivend!

See, et sa mu naisele lilli saadad ja et sa teda juba jaanipäeval kaisutama lubasid tulla, tekitas minus taas teatavaid lootusi ja ühtlasi ka eluisu. Mitte seda, et ma perekonnaelust või sellest perekonnast tüdinud oleksin. Mitmed küllaltki oluliseks osutunud esialgu pisiasjadena näinud asjaolud tekitavad siiski pidevalt pingeid, millede vallandamine oleks võimalik ainult mõlemapoolsete ettevõtmistega. Palju ma siiski arusaamist ei leia ja õhkkond kärbitud, et meelsamini jään mõnikord kauemaks tööle kui tarvilik oleks, võtan rohkem kaela kui mõtetki, teinekord olen teinud ka külaskäike, kärbitud. Alkoholismi ja regulaarsete abielurikkumisteni, kui puritaanset terminoloogiat kasutada, veel pole läinud, aga eriti lootusrikkalt pole ma meelestatud selleski suhtes. Eks ikka sina oled üks ja teod teine. Kärbitud

Mis muidugi ka kõige mustematesse mõtetesse valgust toob on poiss. Maru tegelane, põhimalt hea südamega, hakkaja ja tore. Kärbitud, aga lastel see reaalsuse taju on ilmselt nii suur, et juttu, mis tegelikkuses kinnitust ei leia, nad lihtsalt ei usu. Nii ta endiselt kolib hommikuti ikka minu kaissu ja jookseb mulle käed kaela ümber, kärbitud. Kärbitud.



Muidugi toob mulle tunduvat leevendust ka klaverimäng. Kirjutasin vist sulle, et ostsime peale teatavaid kõhklusi ja otsinguid klaveri. See läks küll täkkesse. Vana pill, aga äramängimata ja korras. Hea kõlaga ja klahvikäik on samuti õige paras. Algul olid mul näpud muidugi uskumatult kanged, aga tasapisi on asi märgatavalt paranenud. Ja lp. hrsm. S.Freud on minu puhul küll üllatavalt paikapidavaks osutunud, sest sedamööda, kuidas mu kärbitud teravnevad, kasvab mul nii mängimise kui harjutamise isu. Noh, heliredelid jne., see tuleb küll jätta üksindushetkedeks, sest eks selline töö ilmselt närvidele käib. Muidu saan ma ikka vahel ainult sedakaudu väljendada asju, mis muidu endasse peaksin matma. Psüühikale õige hästi mõjuv teraapia. Ega see muidugi kuigi õige pole, aga hea, et niigi läheb.

Muidugi - mine sa tea, millest see kõik alguse saab. Ehk on oma osa sellel, et jälle pole kummalgi korraliku kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Peamurdmist kui palju.

(järgneb)

Pühapäev, 24. märts 2019

Lahkumised

Õige pealkiri oleks vist kurtmised või hoopis halisemised? Reede õhtu tuli üks külalastest koos perega. Täna, pühapäeva hommikul lahkusid bussile. Neil kümne kuune poeg ja oligi nädalaplaanis, et käivad vanaisal külas. Tore oli. Ning kui nad hakkasid hommikul bussi peale minema, väikemees issi süles, siis saatsin neid aknast pilguga kuni nad üha väiksemaks muutuvana kadusid käänaku taha. Ja taas saabub vaikus. Üksindus.


Üha raskem on neid saata, kes siin käivad. See on minu jaoks midagi uut üksinda olemises. Seal käänaku taga ootab neid päris elu, siin on aeg seisma jäänud. Ma ei taha, et minu pärast nad on võtnud endale kohustuse tulla. Õnneks ei ole veel sinnamaani langenud, olen elus kohanud ka sääraseid vanainimesi, et mõelda välja ettekäändeid. Seda, et lambipirn vajab väljavahetamist, millega ma hakkama ei saa või midagi muud tobedat.

Proovin iseendas selgusele jõuda. Ma väga tahan, et lapsed ja lapselapsed tuleksid ning samas kardan. Sellest on juba igavik kui mu isa suri. Surma hetkel olin ma temaga. Kuid reaalse lahkumise hetkest eredamalt on mul meeles mälupilt mõned kuud enne. Isa oli õe pere juures teises Eestimaa servas olnud mõned nädalad. Ta oli juba väga kõhnaks jäänud ja õemehe auto juurde, mis ta tagasi koju viis, tuli teda käimisel toetada. Ta istus auto tagumisele istmele ja hakkas lehvitama. Ei mulle, ega õele, vaid õetütardele, oma lastelastele, kes meiega koos olid trepil vanaisale lahkumiseks lehvitamas. Ma ei usu, et need tüdrukud, kellel täna kokku seitse last, seda mäletavad. Minul on aga see selgelt silme ees, sest teadsin, et tüdrukute vanaisa lahkub, jäädavalt.

Seepärast ei ole ma kombeks võtnud käänaku taha minejatele lehvitada. Ma isegi peidan ennast, et neid pilguga saadan. Raske aasta on olnud. Käänaku taga on toimunud mõndagi. Lastel on pereelus tekkinud probleemid. Ühel ootamatult talle enesele, teisel aga enda poolt korraldatud. Kohutavalt elan üle. Seetõttu olen aru saanud, et laste emad proovivad isegi midagi varjata minu eest.

Mõnikord laste emad helistavad mulle ja muljetavad. Lastelaste hoidmisest. Teinekord kurdavad, et pisut väsivad sellest. Ma siis lohutan, et meie vanuses on õnn lugeda kordi, millal laselastega saab koos olla. Ise olen mõnda lapselast näinud alla kümne korra. Mälu on kehvaks jäänud. Kuid kõige vanemat nägin nendel jõuludel siin vist teist korda elus. Ja ei ole midagi valesti selle lapselapse vanematega. Käänaku taga on nende elu. Ja lapselapsel ammugi ...

Ma tahan, et nad tulevad ja kardan, et nad lahkuvad. Tegelikult peaks õue riisuma minema. Ei lähe. Oma kehvaks jäänud jõuvaru vabandan suure tuulega - see kannab kõik laiali. Äkki oleks hea ettkääne lastele kurta, et nad eakat vanaisa ei abista ja nad peaksid kiirabi korras kohale sõitma, et asjad korda saaks? 

Neljapäev, 14. märts 2019

Kirjad leerivennale 14.

6. november 1983
(järg)
Oled korduvalt kirjutanud oma huvist lindistuste vastu. Võiksin sulle teha kollektsiooni BEATLES lugudest viiel kassetil a 90 min., hinnaga kokku 85.- või 50.-, aga ma arvasin esialgu, et tahad seda mitte endale vaid mingitele kundedele. Kui aga endale, siis saan aru küll, et sul momendil teatavad finantsprobleemid on. Aga see kõik läheb mööda.

Pisut pühendunumad teadsid või olid kuulnud sellisest asjast nagu autoriõigus. Tavaline nõukogude inimene teadnud sellest midagi. Ümberlindistusi tegid kõik.

Nagu aru saan, saadetakse sulle peale minu veel ajalehti jms. Ega kattumist pole, s.t. ega ma samu lehti ei saada? Aitäh pakkumise eest, aga "S&V" ja isegi "Nõuk.Naise" saime järgmiseks aastaks tellitud. Ka NH ja "Õhtulehe", aga "Spordilehte" mitte, nii et seda tuleb sul kelleltki teiselt hankida.

Tööl tegemist palju. Meil käib 1-2 korda kuus koos džässikohvik. Hakkasin selle õhtutest saateid tegema. See nõuab aga aega, peale selle veel muidki džässi saateid, sest muidu keegi neid nagu eriti ei tee. Aga vaja ehk on. Kodus kah majaga tegemist, kuigi poisi saime lasteaeda. See hõlbustas asju märgatavalt. Käib seal väga meelsasti.

Pilt Manjana blogist. Lisaks kirjastusele "Rahva Raamat" asus hoones teisigi kirjastusi. Üks neist kirjastus "Valgus", mille välja antud õpikute järgi õppisid sajad tuhanded nõukogude Eesti lapsed. Sellel kirjastusel oli hooones oma (ametkondlik) kohvik. Seal toimusidki tollal alla kolmekümnese energilise Toivo Tuberiku eestvedamisel džässikohviku õhtud

Sul ikka nende tõbedega veab. Pead vist ikka siia tagasi tulema - siin vast ravitakse sind veel enne surma terveks. Kaua sul veel jäänud olla? Vaevalt sulle enne ärasõitu lehepaki teele panen, aga peale tagasitulekut kindlasti.
Pea vastu!
M.

Kolmapäev, 6. märts 2019

Valimisjärgne õiendus ja spikker saastatöösturile

Kirjutasin Vakra plagiaadist. Valimistulemusi vaadates arvasin esimese hooga, et panin ikka kõvasti puusse. Asjatundjad on ju nüüd ikkagi kommenteerinud, et sotside valimiskaotuse üheks põhjuseks oli (ajastatud) Vakra skandaal. Pean tuhka pähe raputades tunnistama, et õigel ajal loo avaldanud ajakirjanik siiski küll teadis, mida ta tegi. Samas aga valimistulemuse olulise mõjutajana seda ülitähtsustada ei tohiks. Jah, võrreldes eelmise Riigikogu hääletamisega kaotas Rainer Vakra 65% iskuhäältest. Aga see polnud mingi erand selles erakonnas. Võrreldes eelmiste valimistega kaotas Tanel Talve lausa 93% valijatest, Kalvi Kõva 70%, välisminister Sven Mikser 66%, Ivari Padar 64% ja Riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt hääletas 60% vähem valijaid. Seega sotsiaaldemokraatide valimiskaotuse olulised põhjused on mujal.

1. Elutarkus ütleb, et kui kellelgi on probleeme alkoholiga, siis reeglina see hästi ei lõppe. Koalitsioonipartnerid mängisid oma ühise aktsiisiotsusega sotsiaaldemokraadid osavalt nurka. Rahvale jäeti mulje, et ainult sotsidel on viinaviga küljes.

2. Sotside juhtmotiiv oli ja on väärtused. Kampaania ajal rääkisid nad nendest palju ja innustatult. Valitsedes on nad viinud oma ideoloogilisi väärtusi ka ellu. Viimase nelja aasta jooksul tõusis esile ka üks teine erakond, kes jutustab väärtustest. Samadest asjadest, kuid hoopis vastupidiselt.


Nendel valimistel hääletas osa rahvast väärtuspõhiselt. Pole tähtis milliseid väärtusi mina personaalselt hindan. Kogu mu jutt on pigem sellest, et Vakra juhtum ei otsustanud mängu tulemust.

Aga nüüd siis spikrist töösturitele. Traditsiooniliselt valisin oma ringkonna noorima kandidaadi poolt. Seekord sattus see noor inimene olevat roheliste nimekirjas. Erakond sisse ei pääsenud ja seega järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi mind süüdistada, et mina olen kuidagi osaline kui riigiajades midagi mäda on. Teemaparteina näitasid rohelised debattides üles asjatundlikkust oma valdkonnas, kuid ülejäänud eluvaldkondades oli kohati piinlikku ebakompetentsust. Mälusopist tuli esile pilt mineviku poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitelt, kus mistahes eksamipileti puhul veeretasid jutu sellele vähesele, mida viitsisid paar lehekülge enne lugeda, kinnitasid oma juttu mõne Lenini tsitaadiga ja hea tulemus oligi käes. Poliitikas see reeglina ei tööta või toimib vaid erakordsete isikute puhul. Ületamatu oli selles vana Edgar, kes mistahes küsimuse peale rääkis alati seda juttu, mida ta parasjagu tahtis rääkida. Hiigelaegadel oli ta selles briljantne, karjääri lõpusirgel lõbusalt koomiline.

Rohelised räägivad samuti väärtustest. Aga ühiskonda see eriti ei huvita. Avalikult oleme me muidugi kõik suured puudekallistajad - teisiti ju ei sobi, pole sünnis. Salajasel hääletusel saame aga pikalt saata kõik need meie välised poosid kliimasoojenemise, röövmetsanduse, energiamahuka tootmise, poosetavalt maheda ja hirmkalli mahetoidu suhtes ning mis need muud roheliste programmilised leivanumbrid ongi, millega nood Toompeale tahavad pääseda. Inimesi kõnetavad argised lubadused, asisemad ja käegakatsutavamad asjad kui need väärtused:

Hiite kuvavõistluse võidutöö, autor Martin Mark

Rohelised said kõige suurema toetuse Tallinnas ja Tartus. Seega loll on see, kes oma miljardieurose tselluloositehase tahab paigutada nende linnade külje alla. Kahtlase keskkonnamõjuga tööstuse asukoha valikul on alati mingi käputäis lärmakaid kohalikke. Seega tuleb sellise tööstuse rajamisel valida piirkond, kus kõige vähem hinnatakse rohelisi väärtusi. Ilma suurema mokakobinata saab tööstuse paigutada muidugi Narva linna (roheliste toetus 0,4% hääletanutest). Valga on samuti hea koht (0,69%). Aga head kohad on ka Mulgi vald (0,68%), Lüganuse (0,69%) ja lõpuks Alutaguse vald (0,70%) oma ürgmetsadega. Kohalikele pisut präänikut, kasvõi elanike-kinnistuomanike igaaastane maamaks. Pisut määrimist vallavalitsuses ja tehased las kerkivad. Need 10-20 kohalikku rohelist ei tohiks olla mõni suur mõis. Enne ikka präänik ja määrimine ja las alles siis tulevad need mõned protestijad.

Muuseas, fosforiit ootab kaevandamist. Lüganuse juures võiks hakata varsti sonkima. Lihtsalt lubadusi tuleb anda, need müüvad, sott sinna-sott tänna. Sest need ajad vaevalt, et kunagi tagasi tulevad - iseseisvus juba ammu käes.

Juhan Aare erakogust

Pühapäev, 3. märts 2019

Kirjad leerivennale 13.

6. november 1983
Tervisi siis jälle pika aja tagant!

Sain sinult hiljuti kirja kahe ümbriku peale. Kiirustan kohe vastama, sest varsti pole jälle võimalik kirjutada. Peale pühi nimelt sõidan Tartu sessile. Hakkasin, näe, vanas eas veel tarkust taga nõudma ja astusin Tartusse ajakirjanduse kaugüliõpilaseks. 4 aastat hooleta. Tea, kas sellest erilist tolku on, aga teatavat abi oma ajakirjandustegevusele sellest loodan. On lihtsalt mõned spetsiifilised küsimused, mida sel kombel kõige lihtsamini selgeks saab. Pluss veel igasugused sidemed ja uute inimestega läbikäimise võimalus. Eks paista. 11.-17. november on esimene sess. Eksameid küll pole, ainult loengud, aga eks neidki huvi paku. 17. nov. on Tartus džässikontsert, selle järel sõidan kohe Leningradi festivalile "Sügisrütmid".
Sügisrütmid-83 kontserditest ilmus mõni aasta hiljem kaks fantastilise helikvaliteediga plaati, kus muuseas ka Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsalu kontsertsalvestus on peal

Eks sealtki saa saatematerjali, mille vormistamine muidugi omakorda aega nõuab, nii et novembri lõpuni on tegevus kindlustatud. "S&V" lubas sealt jutu kah sisse võtta. Tundub mulle, et džässist peab ajakirjandus pidevalt juttu tegema, et ei tekiks enam võimalust see aastateks maha matta. Pillimehed reageerisid mu möödunud hooaja kirjutistele NH-s küll meeldivalt. Seegi kena, omast kohast asja ette. Katsun sel suunal jätkata, kuigi sellel hooajal NH keeldus džässitemaatikat avaldamast. Neil tähtsamaidki asju. S&V ja TMK on aga seni veel soodsal positsioonil.

Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu häälekandja "Noorte Hääl" toimetajaks oli lühikest aega (1981-82) Enn Siimer, kultuurihuvidega inimene, kelle ajal avaldati ka džässitemaatikat. Tema järglane, kes tõmbas pidurit džässiteemadele, oli Toivo Aare (1982-89), kelle Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Oma viimasel eluaastal töötas 55 aastane Toivo ajalehe "Videvik" korrespondendina. Toivo Aare läks teadmata põhjustel vabasurma 1999. aastal.

Kuule - mul on sulle tungiv palve: palun ära šokeeri mind sellega, et kleebid ümbrikule -.50 ja -.25 kataloogihindadega marke. Kui sul neid veel on ja sul targemat nendega teha pole, saada mulle, saadan sulle aktuaalsemaid kirjale kõlblikke marke vastu. See on lihtsalt kole.


Margikogumine on investeering. Selle kirja kirjutamise aastal, 1983, lasti massitiraažis välja postmark esimese naiskosmonaudi lennu kahekümnendaks aastapäevaks - ploki hind oli tollal postkontoris .-80 kopikat. Üksiku margina võib seda internetipoodides leida täna hinnaga 1-2 dollarit. Perforeerimata margiplokkina teatakse neid säilinuna olevat vaid kuus eksemplari. Üks nendest vahetas oksjonil omanikku, müüduna 97750 dollari eest.

(järgneb)

Laupäev, 23. veebruar 2019

Valitud!

Istusin suure toa tugitoolis ja lõpetasin raamatust peatüki lugemise. Siis tuli mõte, et käiks õige valimas ära. Tähtis riigiasi ajada, et äkki oleks pidanud ennast natuke viisakamalt riide panema? Aga olgu peale, kirjutuslauani vaid kaheksa sammu ja hakka siis mõne minuti pärast uuesti koduriiete vastu vahetama. No on ikka mugav küll see e-hääletamine.

Ma seekord taas tahtsin erakondade valimisprogrammid enne läbi tudeerida. Aga tegelikult lihtsalt sirvisin. Seda propagandistlikku vahtu on ikka palju ja lubadustes präänikuid. Muidugi oleks võinudki teha valiku oma supikausi järgi. Nooremad ju tavaliselt üleolevalt kritiseerivad, et pensionär on loll, kelle hääle on võimalik saada vinge pensionilubadusega. Ausalt öeldes ei olegi ma meelde jätnud, kes kui palju on lubanud. Poliitikas see ju ei kehti, et mees lubab ja mees teeb. Ja pealegi on minul kui valijal haugi mälu prääniku-lubaduste koha pealt. Keskerakond-Isamaaliit-Sotsiaaldemokraadid lubasid, et nende poolt hääletades saame ägeda elu.

Nelja aasta taguse lubaduste järgi peaks meil täna olema alampalk 1000 eurot (Keskerakond) või 800 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid), lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani vähemalt 350 eurot kuus (Keskerakond), lastetoetus alates kolmandast lapsest 300 eurot kuus (Keskerakond), keskmine pension 560 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid) või erakorraline pensionitõus (Keskerakond), õpetajate töötasu alammäär 1500 eurot (Keskerakond). Elu peaks täna olema nagu lill. Uute lubaduste järgi on aga nelja aasta pärast lausa paradiis.

Mind igatahes selliste lubadustega ei osta. Ootasin, et nendel valimistel tõuseb mingi tulevikku suunatud teema. Mulle on tunduvalt olulisem teada, mis suunas liiguvad poliitikute mõtted selles, milline on Eesti riik umbes kahekümne aasta pärast. Millises riigis hakkavad elama minu lapselapsed. Isamaa ärgitas diskussioonile pensioni II sambaga, tehes ettepaneku midagi lammutada, et uppuja päästmine oleks uppuja asi. Poliitilised oponendid selle teemaga ei haakunud. Olgem ausad, keda see tulevik niiväga huvitab. Kõik me oleme inimesed, ka poliitikud. Valimised on muidugi olulised. Erakondade ladviku ja seotud toiduahelas olevate inimeste olmeküsimuste lahendamiseks. Ning Eesti elu edendamisel pole oluline, kas valima minnes panen ennast pisut viisakamalt riide või mitte.


Minu jaoks ikka need vanad küsimused - valid Mari, saad Jüri. Isikuvalimine meie hääletussüsteemis on tinglik. Valida tuleb ikkagi nimekirja ja ei oma tähtsust millise nime taha selles nimekirjas olevate kandidaatide seast linnukese teed. Nimekirjade vahel valides jälle teine häda - mingi idee mõnest programmist tundub sümpaatne, samas ülejäänud puhas vaht - tõstame, parandame, täiustame, taotleme jne. Või siis kahtled selles, et need näod kes tõenäoliselt sellest nimekirjast sisse pääsevad, no need kujud pole nüüd küll need, kes selle sümpaatse idee oleks suutelised ellu viima.

Seega kasutasin jälle oma vana taktikat. Minu hääle sai järjekordselt ringkonna noorim kandidaat, seekord osutus see noor inimene olema Eestimaa Roheliste nimekirjas. Olgu tal siis ema-isa ja vanavanemate kõrval veel üks hääl. Noori tuleb toetada. Valdav osa kõigist kandidaatidest on küll minust nooremad, kuid kui oleksin täna 25-35 aastane, siis iseloomustaksin vist kõiki nimekirju ühe sõnaga - kalmistu.

Neljapäev, 21. veebruar 2019

Kirjad leerivennale 12.

31. märts 1983
Tere, kulla leerivend!

Noh, hea seegi, et sul nüüd kaks kätt kasutuskõlblikud on. Ilmselt mõjus see ka sinult üldise stiili paranemisele. Märksa elurõõmsam kogu su viimane kiri.

Ega mul miskit uudist pole. Ühe asja said sa küll valesti aru. Kassette ma võin osta ja sulle saata koos lindistustega aga mitte enne, kui olen sult vastavad summad saanud. Nagu ma aru sain, vajad sa vähemalt 10 kassetti, aga niisugust kapitalimahutust teha ei näe ma mõtet. Ka lunamaksuga saatmine on niivõrd tülikas ja kulukas, et ma seda moodust enam ei kasuta. Muidugi, selle jutu võiksime nüüd sinnapaika jätta, kuna sa ilmselt vahepeal ikkagi siiakanti jõuad. Astu siis läbi, eks räägime. Aprillis peaksin ma üldiselt kodumaal olema. 5.-8. mai on Tartus rockfestival - sel ajal olen Tallinnast ära ja 19.-22. mai Novosibirskis jazzfestival. Sinna tahaksin kah saada, sealt veel hiljem Nazarovosse sõita, kus omal ajal aega olin. Muidu olen aga üldiselt Tallinnas. Millal tuled?

Soolalõhe on 18.- gorbuuša 3.- ringis.
Rohkemat siis praegu ei kirjuta.
M.



Teisipäev, 19. veebruar 2019

Uudistes uidates

Ma usun, et need, kes elavad inimeste keskel, arutavad ikka omavahel seda, mis meedias parasjagu kõneaineks. Olen ju samasugune meediatarbija, kuid üksiku inimesena saan arutleda neid asju vaid iseendaga. Mingite uudiste peale, mis eeldavad hinnangu andmist, on mul olemas isiklik arvamus. Mõne nähtuse peale ei oska aga midagi arvata ja targemaid inimesi pole kõrval, et oma arvamust nende järgi kujundada. Enamikel juhtudel aga olen üldse kõhklev. Elu on palju keerulisem kui ajalehes kirjas. Ajus tekivad mingid seosed, vastamata küsimused. Proovin selgitada mõne näitega, konspektiivselt.

Vakra ja plagiaat. Asi toimus tükk aega tagasi. Ja just nüüd, paar nädalat enne valimisi ... Jah, luukerede puhul huvitab mind alati, kes tellib muusika. Mõnikord aga tellijat polegi. On ajakirjaniku edevus saada tähelepanu (äkki isegi Bonnier!), et materjali avaldamine oleks just õigele hetkele ajastatud. Vakra kommunikatsioon on muidugi ämber, ajakirjaniku võimalik Bonnier samuti. Poliittehnoloogiliselt on võimatu vahetada hobust lõpusirgel. Sellele lootmine on valearvestus. Õige hetk ja efektiivne tulemus poliitlaiba näol oleks saavutatud kui materjal oleks ilmunud koheselt peale valimistulemuste kinnitamist. Eriti kui Vakra oleks poliit-nomenklatuurina hakanud kuuluma koalitsioonikõneluste delegatsiooni. Nii, et ma ei saagi aru, mis on kogu materjali avaldamise tegelikud põhjused.

Seda enam, et ei ajakirjanik ega keegi muu ei räägi jätkuna asjast. Vakra on juhtum, kuid sisu on mujal. Olid ju sellelgi lõputööl juhendaja, lõputööde kaitsmise komisjon, kes hindas töö väga heaks. Arvatavasti oli ka mõni retsensent. See on asja sisu. Kunagi oli lõõpiv loosung, igale TPI-ikale keskharidus. Ma olen lugenud ja kuulanud kõrgkoolide õppejõudude kurtmist, et paljud tänastest üliõpilastest on "kirjaoskamatud". Ehk isegi liialdus, kuid see on Eesti, rahvusliku kõrghariduse tänase taseme kõrvalgrimass. Ma olen lugenud palju tugevaid bakatöid, kuid suurel hulgal ka selliseid, mis heal juhul oleks kvalifitseerunud nõuka ajal esimeste kursuste tudengite nõrgaks kursusetööks, mitte mingil juhul aga diplomitööks.

Plagiaat on meie haridussüsteemi norm - see on asja sisu. Kõik koolilapsed peavad mingil ajahetkel tegema nn. loovtöö, mis on eelduseks, et viiakse üle järgmisse klassi. Siin pagenduses on külalapsed ka minu juurde tulnud viimasel hetkel abi järele. Ning seepärast tean, et praktikas ja kooli poolt aktsepteerituna on need loovtööd enamikel juhtudel copy-paste tööd - muidugi viideteta. Õpilase toimikusse saab kirja, et loovtöö on esitatud ja kaitstud. Kõik on rahul. Ja pole kellegi asi, et plagiaat vohab, süsteem õpetab plagieerima. See on teema ja mingi Vakra on selle kõrval prügikala, lihtsalt ajend kirjutada ja rääkida tõsisel teemal.

Kurjategijad erakondades. Ei eita, et efektne materjal. Kuid mölaklikult ebaeetiline, sest ühte patta pandi kehtiva ja kustunud karistusega isikud. Absoluutselt ei saada aru, mis on üldse karistuse mõte. Kui karistus on kantud, siis on inimene oma süü lunastanud. Punkt. Muidugi ei saa mööda vaadata, et eksisteerib retsidiivsus või tunda sisemuses seda, et mõni kantud karistus on olnud liiga leebe. Kuid see ei anna õigust eeldada, et kord kurjategija, siis seda surmani. Kakskümmend aastat tagasi, kui kirjanduslikult väljendada, tappis meie traditsioonilise pere esivõitleja isa liikluses kaks inimest. Ta sai selle eest karistuse. Kakskümmend aastat hiljem, vana mehena on ta ikka veel meie ühiskondliku mõtte kujunemise üks arvamusliidritest. Mina tõmban küll paralleele nende avaldatud nimekirjade ja esitatud näite vahele.

Prügitelevisioon. Ma päris täpselt ei saa aru, miks on selline vaenulikkus Katrin Lusti suhtes. Nii kui ajalehtedes tema nimi ilmub, siis näiteks kindlasti ERR Vikerraadio hommikuses pressitutvustuses saatejuhid tema üle ka ilguvad. Kas see on mingi ajakirjanike kambakas, et pekstakse mõnuga. Sedasi, et parteijuhid keelduvad osalemast valimisdebatis, mida juhib Katrin Lust jne. Ajakirjanduses antakse sõna auväärsele meediaeksperdile ja -õppejõule (muuseas järjekordne kriminaalkurjategija :D, kes selle kümnendi alguses tappis oma autoga 17 aastase poisi). Ekspert liigitab Lusti autorisaate tähtsusetuks prügitelevisiooniks. Ma ei tea televisiooniteooriast midagi - järelikult eksisteerivad teleajakirjanduses mingid kriteeriumid. Ja ma ei saagi aru, miks "Pealtnägija" pala  mingi vanamehe naistekabistamisest Kadrioru puuõõnes on kvaliteettelevisioon, mis nomineeriti Bonnieri auhinnale ja Katrin Lusti viimane pala Eestlaste Kolmnurgast on tähtsusetu prügi.

Külalapsed näitasid mulle Eestlaste Kolmnurka umbes pool aastat tagasi. Ma olin sõnatu sellest, et mul on olnud õigus. Kümne aasta jooksul olen ma siin ajaveebis väljendanud muret meie hariduse allakäigu pärast. Öelnud, et haritud eestlane on meie rahvuse püsimise ainuke garantii. Ühe põlvkonnaga oleme jõudnud Eestlaste Kolmnurga tasemele. Kahju, et paljude arvates on ka see prügi. Tähtsusetu, mis ei vääri tähelepanu. Tunduvalt turvalisem on poliitilistel vastutajatel osaleda ERR-i hambututes valmisdebattides ("No küll läks tuliseks!" nagu armastab ennast kiita üks saatejuht juba "Foorumi" aegadest iga saate lõpus) kui vastata otseeeteris Katrin Lusti "meelelahutuslikele" küsimustele. Ei tea ...


Aga üldiselt on väljas libe tatine ilm. Kuidagi peaks keldrisse pääsema, aga kuidas? Vägagi libe on. Minu jaoks tunduvalt olulisem küsimus kui ajakirjandus või kõik see, mis teil seal inimeste seas toimub.   

Neljapäev, 14. veebruar 2019

Kirjad leerivennale 11.

27. aprill 1982
Tervitusi revolutsiooni hällist!

Või selle servalt. Siin toimub very grand konverents "Improvisatsioon kaasaegses muusikakultuuris". Teooria ja kontserdid. Sel kaunil naisel pole küll asjaga miskit ühist. Meie oleme Iisaku peakiriku külje all, aga selle pilti pold müügil. Hiljem lähemalt.

Leningrad
Võõrastemaja "Moskva"
M.

See mitmepäevaline improvisatsioonile pühendatud konverents oli märgiline sündmus ühe kuuendiku planeedi muusikateoreetilises mõtlemises, muusikateaduses. Näiteks esines ettekandega "Muusikaliste stiilide neuropsüühilised aspektid" Moskva Konservatooriumi teadusuuringute probleemlaboratooriumi juhataja, professor Vjatšeslav Meduševski. Oma ettekandes otsis ta seoseid ajalooliste protsesside tsüklilisuse ja inimese ajupoolkerade funktsioonide vahel ning nende aspektide mõju muusikastiilide kujunemisele. Tänavu kevadel kaheksakümneseks saav teadlane on ikka veel konservatooriumi muusikateooria õppejõud, õpetades muusikateose analüüsi. Jätkuvalt on tema uurimissuunaks muusika mõju inimesele, s.h. sakraalmuusika, ühiskondlikest sündmustest tekkinud emosioonide mõju heliloojate loomingule. Üheks huvitavaks kõrvalproduktiks on professori poolt koostatud kalender, kus ühiskonda raputanud ajaloolised sündmused ja muusika tähteosed on asetatud ühele ajateljele.

  Kunstiteaduste doktor, professor  Vjatšeslav Meduševski


Teisipäev, 5. veebruar 2019

Kalmistu

Eile oleksin pidanud minema surnuaiale. Üks minu külalastest on seal. Sellel kuupäeval ta kunagi sündis ja oleks olnud ilus kalmule küünal panna. Aga ma ei läinud. Üheksa kilomeetrit minna, mis minu jaoks nüüd juba täiesti ilmselt võimatu. Heal juhul oleks saanud ka suurest külast läbimineva bussiga. Kuid tagasi oleks saanud ühistranspordiga alles kuue tunni pärast. Ei läinud. Iseenda jaoks piinlik ja etteheitev olukord.

Kunagi matsin ema ja isa. Küünlapanek 220 kilomeetri kaugusel. Isapoolsed vanavanemad puhkavad kalmistul, mis on 144 kilomeetri kaugusel. Emapoolne vanaisa on kalmistul, millest nõukogulased sõitsid buldooseriga üle. Aga vanaema kalm on hoopis 7500 kilomeetri kaugusel. Isa-ema hauaga on ametlikult lahendatud - RAHAGA. Kõik on hooldatud ja hästi, kuid südametunnistus ei tunne hästi. Ma ei teagi, mis see on. Et äkki nii on kombeks? Kõik need lähedase tähtdaatumid, jõulud, surnuaiapühad? Või mingi sisemine vajadus - minna ja olla hetk nendega, kes olid ja on armsad? Aga ehk mingi kohustus?

Külalapsele süütasin küünla hoopis kodus. Otsisin arvutist tema lemmiklaulud ja nukrutsesin. Näiteks seda kuulasime temaga lõpmatuseni:



Iseenda lõpuni jään mõtlema, et äkki oleksin saanud siiski midagi teha. Tema varajase lahkumise ja iseenda praeguste süümekate ärahoidmiseks. Küünal põles ja hakkasin lugema oma kunagisi palvekirju - aidake, te olete spetsialistid, ma ei oska! See oli siis kui selgelt tunnetasin, et poisi vanker hakkab minu oskuste juures tagasipöördumatult kraavi poole minema. Tema on kalmistul ja kõik on lõppenud. Uudishimust, aga äkki, eelaimdusega õelusest, otsisin, millega täna tegelevad need "spetsialistid" kelle poole oma krjalikkude appihüüetega kunagi pöördusin. Kõik need tollased ametnikud, kellest olenes allakäigu peatamine. Üks neist on üleriiigilise ameti poolt loodavate kompetentsikeskuste projektijuht, mingi omavalitsuse lastekaitse peaspetsialist, tugiisikute koolitaja. Teine megavalla sotsiaalosakonna juhataja. Kolmas suure kooli pedagoog - tema ajal saadeti praktiliselt kõik probleemsed väikesed külalapsed siit vallast erikoolidesse. Ma tean, et ametnik ei tohi suhestuda. Mina aga suhestusin ja tunnen surmani ennast sitasti. Isegi oma küünalt ei saanud pandud kalmule.

Ma panen siia ka selle ülaloleva laulu sõnad. See oli selle poisi olemus ja lühikese elu kogemus. Vähemalt vene keel oskajad saavad aru, kes ja miks just selline see noor inimene oli.

Не нужна мне корона,
Принцесса и горы,
Растаман везде всё своё возьмёт
Что забудет - украдёт
Но время летело и солнце сгорело
Растаман везде всё своё возьмёт
Что недотлело подожжёт
И дым от тумана
И пара обмана
Растаман везде всё своё возьмёт
Чтоб не пропало он вдохнёт...
Алуйя, лаванда, решётка, баланда...
Растаман везде всё своё возьмёт
Что не своё, всё на себя возьмёт...

Refrään:
Ты нужна мне больше ночей
Откровение слёз моих
Тебе звёзды, нашивки,
Летят с небес паршивки, оу!
Ты зайдёшь опять ко мне в дом
Но меня давно нет в нём
Правда, неправда
Вкусна как баланда, ой!
Я ушёл, закрой за мной дверь
И забудь меня скорей
Кони в погоню
Ну где вам удалой я!

Мне,мне,мне,
Мне не нужны ваши грязные
Лавандозы
Была бы трава, да были бы папиросы
И верных друзей куча
С которыми лучше
Забивать коры под солнцем
На конце папиры
Под стиры запустить ещё один косяк
Табак - это вдраг
А мариуанна друг, драг
Как бы так сделать хорошо всем
Вот для растамана
Единственный проблем, ай, ай, ай...

Как клево с оттягом
Дать кулаком по морде
Растаману в милиции не везёт
Потому он туда и не идёт
От Тани до Яны
Лошадыми кантары
Растаману в любовных делах везёт
Каннабис он всегда для них найдёт
Все мазы, без мазы
Уралмаш,Нефтегаз,Алмаата-а-а-а-а!
Косули, газели
Гуляю по степи,
Я сирота-а-а-а-а-а! 

Laupäev, 26. jaanuar 2019

Närvi ajab - alimendid

Üksi elava inimesena mängib mul tihti taustaks raadio. Need ei ole muusikaraadiod, kus saatejuhid palade vahel lobisevad eetriaja tühja juttu täis koos lamedate naljadega. Rohkem ikka jaamad, kus tööd teevad ajakirjanikud, kus hääl edastab mõtestatud ja informatiivset sõnumit. Eestis on paar sõnalist raadiojaama. Mõnda võõrkeelt tonksates on neid maailmas aga loendamatult. Sellega seoses olen avastanud, et on suur vahe, kas kellegi mõtteid kuulen häälena või loen neid trükisõnas. Viimase puhul kehitan tavaliselt õlgu ka siis kui tekkinud diskussioonis arvajaga nõus ei ole, enesekriitikata tõdedes, et lolle leidub igasuguseid. Aga raadiost häälena tulev arvamusavalduse peale käivitub minus miskit muud. Kusagil sisemuses otsin ühes või teises asjas oma arvamust. Mõnikord on see olemas, teinekord mitte.

Mõnikord aga vihastan. Need on maailmavaatelised, elu põhimõtteid puudutavad, inimeseks olemise küsimused. Minu jaoks on olemas mõned asjad, kus mul puudub tolerantsus arvamustele, mis erinevad minu omast. Nädal või rohkem tagasi räägiti Vikerraadios elatistest. Teatavasti on elatisi mitut liiki. Jutt käis oma lastele ülalpidamise maksmisest. Noh, ja siis anti sõna raadiokuulajatele ja läks lahti ...

"Kui mina pean maksma seda miinimumi 270, sis naine peab ju sama palju maksma, on ju? Ma kõige parema fantaasiaga ei kujuta ette, kuidas lapse peale kulutada 540 eurot kuus?"

"Minu poeg on nii tubli, hommikust õhtuni töötab. Kui ta nüüd selle summa peab ära maksma, siis talle endale ei jää elamiseks midagi!"

Siia võiks lisada see tavaline, "naine lööb selle raha läbi ilusalongides", "kui laps minu juures on, siis ma ostan talle süüa", jne.

Kuuldes kõike seda, tahaks midagi inetut teha. Habemenoaga. Muidugi ainult sõnades, sest kardan verd. Kuidas saab üldse selle peale tulla, kurta, et oma laps elab majanduslikult kindlustatult või isegi paremini kui teised lapsed? Kindlast oli pojake tubli voodis, kuid miks ei ole ta tubli, et teenida rohkem raha oma lastele ja iseendale? Mis on halba selles, et minu laste ema näeb välja kena ja hoolitsetud? Kas mu lastele see ei meeldi? Kas tõesti pead märkmikusse üles tähendama oma lapse iga ampsu, et teha mingeid tasaarvestusi? Jne.

Ma olen mõelnud, kust kohast on pärit selline, minu jaoks väärastunud ellusuhtumine? Ka enne sõda maksti lahutuse korral oma lapsele alimente. Kolmekümnendatel viidi sisse isegi kriminaalkaristus, kuni kuus kuud vangistust alimentide mittemaksjale. Jah, siis oli traditsiooniline pere ja vallaslastega olid asjad pisut teisiti. Sõda muutis palju asju inimeste arusaamistes. Okupatsioonivõimud tõid enesega kaasa ka "uue mõtlemise". Enne sõda oli Eestis teoreetiline võimalus, et kohtu kaudu sai kohustada ka vallaslapse isa maksma alimente. See jätkus ka pärast 1940. aasta riigipööret, kuid nõukogulik suhtumine vallasemadesse nende alimentide nõudmistes oli negatiivne. See suhtumine seadustati 1944. aastal kui vallasemadel võeti võimalus lapse isalt alimente nõuda. Seda kõike situatsioonis, kus oli ette teada, et mehi saab olema füüsiliselt vähem kui naisi. Olukorras, kus demograafilistel eesmärkidel keelustati abordid ja kontratseptiivid olid defitsiit. (Abielu)naised ise olid need, kes sõjajärgselt kujundasid suhtumist oma sookaaslastesse, "sellistesse" naistesse, kellega nende mehed olid abieluväliselt "vallatlenud". Need alimentide nõudjad olid paljude teadvuses kui šaakalid, kes tahtsid lõhkuda korralikku peret, võtta siivsa pere lastelt ära leivatükk. Ja seda kõike ainult tänu oma lõdvale püksikummile ja ära kasutades "korraliku pereisa looduslikult sätestatud nõrkust".

Väga paljud mehed nautisid seda olukorda, terve põlvkond "loodusliku nõrkusega" täiskasvanud mehi, kellel paljudel omakorda olid "korralikus peres" kasvamas pojad, kes jälgisid mängu. Kuuekümnendate lõpus keerati aga laev uuele kursile. Mees pidi oma abielulapsed niigi kindlustama, kuid kui kohtus leidis tõendamist, et ka kõrval kusagil lapsi tehtud, siis tulid ka alimendid. Lahutuse korral olid alimendid endast mõistetavad. Riik maksis varasemalt vallasemadele mingit toetust, nüüd pidid aga asjaosalised ise kindlustama oma ühiste laste ülalpidamise. Alimentidena 25% palgast ühe lapse puhul, 33 % kahele lapsele ja 50% kolme ja enam lapse olemasolul. Ning ega suurt vingerdamise võimalust antud. Mees oli arusaamatuses. Marksistlik feminism andis naistele õiguse (loe: sunnikohustuse) tööle. Mehe teadvuses oli sellega tasalülitatud ainukohustus kindlustada oma abieluperekond materiaalselt. Ja nüüd siis veel lisakohustused "looduslikult sätestatud nõrkuste" eest. Ka mehel oli sotsialistlik õigus/kohustus tööle. Tööl ei käi ja alimente ei maksa, järelikult saad kaela paragrahvi hulkurluse eest. Pealegi pandi passi tempel, et oled kohustatud alimente maksma. Tõepoolest, skeemitamistele palju ruumi ei jäetud. Lisaks ühiskondlik hukkamõist. Põlvkond mehi koos häbiga.

Ei tea millest, kuid nüüd siis meie endi tehtud Eesti riigis järsku selline olukord. 10 000 ametlikku elatise võlglast. Palju tegelikult mittemaksjaid, kes seda teab. Lapsi, kes rahata, 1,2-1,5 korda suurem arv. Ja häbi ei midagi. Mõned aastad pandi võlglased veel kusagil nimekirjas häbiposti, kuid siis leiti, et delikaatsed isikuandmed ja nimekirjas olevate isikute suured hingelised üleelamised. Seepärast kadus ka nimekiri. Vingerdamiseks ja skeemitamiseks on peaaegu piiramatud võimalused. Peaasi, et ise tehtud lapsed hästi ei elaks. Ja õigust jääb ülegi. Süüdistada, õigustada ja olla solvunud.

Pühapäev, 20. jaanuar 2019

Kirjad leerivennale 10.

19. märts 1982
(järg)
Hull on aga see, et viimasel ajal on millegipärast hakatud haiglast huvi tundma pillimeeste rahateenimise ja pillide hankimise süsteemide vastu. Kui pillimehi siin tõesti nii pigistama hakatakse, ei pane mina küll imeks, kui nad hakkavad midagi ette võtma, et tasapisi ära valguda. Kõrtsides pidavat haltuural samuti käppa peal hoitama, nii et kitsaks lähevad need olud. Imelik, et just pillimeeste rühma kõige pealt hakati pingutama. Või on see nii, et neist lihtsalt ma kuulen, kuna nendega on nagu kõige tihedamat läbikäimist. Mõistlikum olnuks nagu hakata harja sinna, kus puhtalt omakasupüüdlikud ja hoopis suuremad rahad liiguvad. Pillimehed matavad ju lõviosa oma teenistusest taas pillidesse ja seadmetesse - oma ametisse. Mis neil muud teha, kui kodumaised tooted ei suuda konkureerida kvaliteedilt ega töökindluselt ega vastupidavuselt. Kitarr maksab kuni 4000, monofooniline süntesaator kuni 6000, polüfooniline kuni 9000 jne. Fantastilised rahad ikka, kas pole. Aga Venemaal olevat nii, et anna ainult kätte - uued asjad võetakse kohe käest. Mina kogusin pianiino jaoks raha 3 aastat. Muidugi, kui oleks pingutanud ja kokku hoidnud, oleks saanud kiiremini, aga ikkagi - see pole ka mitmetuhandeline asi.

Sven Grünberg (s.1956)
Alustas ansamblis "Ornament" (1972-73). Järgnes autorimuusika kollektiiv "Mess" (1974-76). Nõukogude Liidus üks esimesi, kes hakkas viljelema elektroonilist muusikat. Polütehnilises Instituudis töötav  Härmo Härm ehitas talle ja ansamblile "Mess" põlve otsas süntesaatori. Grünberg oli 23 aastane kui saabus suur läbimurre. Arvo Pärt loobus filmile "Hukkunud Alpinisti hotell" muusika kirjutamisest. Sven sai töö endale. Filmi muusika salvestas ta Moskvas üliprofessionaalsel Briti süntesaatoril. Üleöö oli Sven Grünberg "tegija". Selle kirja kirjutamise aastal pääses Sven NSVL Kinoliidu kaudu turismireisile Indiasse. Juba eelnevalt kobatav budistlik maailmatunnetus sai lõpliku kinnituse. Ta juhib tänaseni Eesti Budismi Instituuti. Ning see maailmavaade mõjutab läbi aegade tema loomingut. Eile ja üleeile toimusid Sven Grünbergi autorikontserdid "Jäljed sinu sees". 

Nagu näed, domineerivad mul praegu mitte just roosilisemad tunded. Võib-olla on see seotud ka sellega, et tervis pole sel talvel nii vastu pidanud kui siiani. hambad käivad pidevalt remondis, köha ja nohu on olnud tavalisest kõvemad. Alles paar nädalat tagasi oli vist mingi roietevaheline põletik, nii et ei saanud valu pärast hingata. Vanaks hakkame jääma, kulla leerivend.

Poiss vähemalt kasvab hoogsalt. Põdes kah perekondlikult, kuid oli meist ikka kõige tervem.

Kirjutasid viimati kalamarjast ja punasest kalast. Ega ära muidugi ei ütle, aga eks sa oled enne muustki kirjutanud. Kirjutamiseks jäänudki. Ega sellest muidugi suuremat häda. Kirjuta siis jälle!

M.
MARGID TAGASI

Pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirjad leerivennale 9.

9. märts 1982
(järg)
Rockmuusika alal midagi väga olulist pole toimunud. Vahepeal väga ilusat muusikat teinud "Ruja" muutis oma koosseisu - Rein Rannap läks tagasi, vahetusid ka dr&B ja nüüd nad teevad võimatut möga. Rahvale läheb tunduvalt paremini, populaarsus on kasvanud märgatavalt, aga sisulised väärtused on kahanenud olematuks.

Samal, 1982. aastal ilmub  "võimatut möga" tegeva ansambli vinüülalbum. Kirja autor küll möönab, et "rahvale läheb tunduvalt paremini". Kas plaadil olevad palad kuuluvad aga legendaarse ansambli rahva südamesse lauldud/mängitud kullafondi, sellele saame vastata nüüd, peaaegu nelikümmend aastat hiljem:

01. Õunalaul (Rein Rannap/Ott Arder), 02. Doktor Noormann (Rein Rannap), 03. To Mr Lennon (Urmas Alender), 04. Tule minuga sööklasse (Rein Rannap/Ott Arder), 05. Inimene õpib (Rein Rannap/Ott Arder), 06. Kus on see mees (Rein Rannap/Ott Arder), 07. Lapsena televisioonis (Jaanus Nõgisto/Juhan Viiding), 08. Rahu (Rein Rannap/Urmas Alender), 09. Eile nägin ma Eestimaad (Rein Rannap/Ott Arder, 10. Siin oled sündinud (Rein Rannap/Paul-Eerik Rummo) 


"Apelsin" oli millegipärast vahepeal Eestis esinemiskeelus. Hiljuti toimus linnahallis comeback. Seni ajasid nad ainult Venemaa kontsertorganisatsioonidele raha kokku.

Teine ansambel, kes põhiliselt Venemaal tuuritavad on Tõnis Mägi & "Music Seif". Neil pole küll esinemiskeeldu, kuid võimalused on lihtsalt vähesed.

"Vitamiin" on endiselt üks kõvemini teenivaid ansambleid. Käivad kolhoosides, seal on maksmisega kõige soodsam. Muusikaliselt puhas estraad. Rahva hulgas küllalt minev punt. Nende mänedžer on lausa geenius. Nii osavat asjaajajat pole mina veel näinud.

70. lõpu ja 80. alguse "üks kõvemini teenivaid ansambleid" ja selle asutaja ning mänedžer, "lausa geenius", Jüri Mitt (keskel). Foto ajalehest Meie Maa

"Rock Hotel" - väga stiilset rock'n rolli esitav bänd olevat teatavates raskustes. Seal muide on põnevust - eesti rokamusa grand old man Eigo Mirka bass, trummidel Harri Kõrvits, laulab Ivo Linna. Nojah, neile tulnud ühel haltuuramängul teatavate küsimuste vastu huvi tundvad külalised ja pärinud, et palju nad ka töö eest tasu saavad. Vastuse "1,5 rubla nina peale" järel kukkunud nad naerust perseli ja hakanud asja lähemalt uurima. Noh, uurimise tulemusi veel pole kuulda.

"Rock Hotel". Viimane pilt enne Põldroo emigreerumist 1983. aastal. Vasakult Ivo Linna (sündinud 1949), tollal 38-aastane "grand old man" Heigo Mirka (1944), Harry Kõrvits (1953), Margus Kappel (1956) ja Andres Põldroo (1954)

Üks lisamure olla neil veel. Eesti parimate kitarristide hulka kuuluv Andres Põldroo olevat abiellunud rootslannaga. Peagi ta siis ei hakka naise manu kolima. Eks sellel emigreerumisel vist oma eelised ole, kuid mulle tundub küll, et need kõik mehed, kes siit seaduslikult või ebaseaduslikult läinud on, on küll rohkemat lootnud kui nad väärt on ja ka saanud. Näib puuduvat neil see objektiivse arutluse võime. Ässadeks peavad end siin ja loodavad, et seal on kõigil kohe kaisutused avali. Pika pingutusega võivad nad küll ehk materiaalselt mingile järjele saadagi, aga hinglistest muredest - sellest küürust ei saa nad küll vist kunagi priiks.

Seda kirjalõiku lugedes ei tohi ära unustada, et elasime siis raudse eesriide taga. Isegi turismireisile välisriiki saadi vaid sobiva ankeedi olemasolul. Seega Andrese abiellumine ja emigreerumine oli vaieldamatult Sündmus, mitte ainult muusikute seas vaid laiemalt. Tagantjärgi tarkuses tuleb tunnistada, et kirja autori arutlus sai praktikas täieliku kinnituse selles osas, mis puudutab tollaste minejate hilisemat loomingulist karjääri välismaal.

(järgneb)

Kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Kirjad leerivennale 8.

19. märts 1982
(järg)
Seda varianti üldiselt ma sinu asemel kaaluksin. Mitmed probleemid, mis sul linnatulekut raskendavad, langevad ära. Teised tulevad küll asemele, aga eks see elu olegi üks murede murdmine. Ja kuna üldse on viimasel ajal kujunenud nii, et peaülesanne on elus püsida, siis see tundub maal võimalikum olevat. raskem on mõneti kindlasti, aga rohkem sõltub sinust endast, mitte kõiksugu asjaoludest, mis elu keerulisemaks teevad, aga sinust endast üldse ei sõltu. Maal on ikka rohkem sedasi, et kui teed, siis oled ja saad. Kõik muu on möga. Mõtle ja vaata. Nende probleemide üle mõtisklen minagi viimasel ajal üsna usinasti.

Töö on mulle endiselt huvitav. Olen nüüd selles ametis olnud 8 aastat ja alles nüüd tundub, et hakkan nagu jagama, milles üldse helirežissuuris asi on. See on ikka selline töö, et vaated muutuvad kogu aeg. Tulemused ei erine küll nii palju kui meetodid, kuid midagi muutub pidevalt. Praktikas hakkad tasapisi mõistma, mis on oluline, millele ei tasu tähelepanu pöörata, kuidas panna poisid mängima-laulma nagu tarvis on jne. Viimasel ajal püüan suuremat tähelepanu pöörata minu arust kõige raskemale režissuuriliigile - avalike kontserdite tegemisele. Siin pole uuestivõtmise võimalust. Kõik sõltub ainult lindistajast. Kontsert läheb oma rada, sinu ainuke ülesanne on see üles kirjutada sama kvaliteetselt kui stuudios. Olen teinud nüüd džässiabonomendi sarja kontserte. Viimasel mängisid David Golõstsõkin Leningradist (trompet, viiul, klaver, vokaal), väga hea noor saksofonist ja kontrabassimängija olid ansamblis. Vitali Kleinot Moskvast - 4 tenorsaksofoni, nende hulgas üks - Zubov - väga tuntud, teine Valeri Katsnelson - väga hea, kolmas - nime ei mäleta - väga erinev, Kleinot ise vaata et kõige kahvatum. Siis mängis veel Lembit Saarsalu oma kvartetiga väga ilusat ja intellektuaalset muusikat ja muusikakeskkooli diksiländansambel, aga need olid natuke veel toored, kuigi vaieldamatult selle kontsertsarja kõige suurem leid.

   Lembit Saarsalu ehk Sarsa, foto Valdur Vahi

Džässi ajalugu Eestis ja Nõukogude Liidus on põnev, põimununa ideoloogilistest lubatavusest, keeldusest ja käskudest. Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Eesti ja Baltikum tervikuna minetanud oma olulisuse NL džässmuusika arengus. Tooni andsid Siberi "füüsikud-muusikud", aga samuti Kesk-Aasia ja Kaukaasia muusikakollektiivid. Vaatamata sellele, et Otsa koolis avati 1977. aastal levimuusika osakond, siis džässmuusika oma suundade paljususes oli vist  kooli õppekavas ainult fakultatiivse ainena. Täna õpetab Lembit Saarsalu džässiga tihedalt seotud distsipliine Elleri muusikakoolis ja samas jätkab intensiivset kontserttegevust.

Kui Lembit Saarsalu debüteeris 16-aastaselt Tallinna 1965. aasta džässifestivalil, siis David Gološtšokin oli 15 aastane debütant Tallinna 1961. aasta festivalil. Ta on multiinstrumentalist, kes elab ja töötab jätkuvalt Peterburis ning kogu ta loominguline elu on tihedalt seotud ka Eestiga. Ta on Vene Föderatsiooni rahvakunstnik ning üle kahekümne aasta on tal Peterburi raadiojaamades oma džässisaated.

Kirja autor hindab õigesti, et Vitali Kleinoti parimad muusiku aastad hakkasid juba selja taha jääma, sest mees oli ennast ümber lülitanud organisaatorlike võimete realiseerimisele. Tingimustes, kus kvaliteetne helitehnika, aga ka instrumendid olid muusikutele kättesaamatud, oli Vitali sellel alal Moskvas legendaarne kuju. Tal oli oma võrgustik kuldsete kätega meestest, kes oskasid seda tehnikat ehitada ning oma skeemid, kuidas aparatuuri välismaalt hankida. Paar aastat pärast selles kirjas mainitud Tallinna kontserti lööb miilits Vitali näpud sahtli vahele. Ta on organiseerinud Moskvas enneolematu varietee, kus esmaklassiline lavatehnika, kus programmi kostüümikunstnikuks on tänaseks legendaarne vene moedisainer Zaitsev, kus soleerib varsti primadonnaks saav Pugatšova jne. Tollal ei olnud eraettevõtlus lubatud ja kõik see ettevõtmine toimub mingi riikliku-munitsipaal kontsertorganisatsiooni katuse all. Prokurör leiab, et Kleinot on pannud toime kuriteo sotsialistliku finantsdistsipliini rikkumise näol. Kohus mõistab Vitali Kleinotile paar aastat paranduslikke töid kusagile ehitusele abitööliseks. Vitali Kleinot suri viis aastat tagasi Iisraelis.

Aleksei Zubovil õnnestus mõned aastad pärast Tallinna kontserti, 1984. aastal emigreeruda USA-sse ja ta on jätkuvalt aktiivne muusik. Valeri Kantselson veedab perega pensionipõlve Baden-Württenburgi Liidumaa ühes väikelinnas.
Kohvik "Gnoom", 1980 (foto E.Raiküla)

Džässi alalt veel selline uudis, et aasta alguses avati vastselt remonditud kohvikus "Gnoom" džässikohvik, mis pidi tegutsema hakkama 2 korda kuus. Kuulda on aga, et see kipub jälle välja surema - ei õigusta majanduslikult.
(järgneb)  

Laupäev, 5. jaanuar 2019

Minu raha, sinu raha, meie raha

Päevakajaliselt peaksin kirjutama sellest, kuidas mõisaproua oma perzet näitas (laen anonüümselt Delfi kommentaatorilt). Aga ei taha. Piinlik on. Konkreetsete kaadrite, autori ja peategelase poolt valitud kunstilise kujundi mõttest saan küll aru. Kuid siiski. Olen oma elus näinud nii palju filme, lugenud raamatuid, et arvan ära tundvat kui autoris tungib loomeprotsessis esile onu Heino. Balzaci vanuses hormonaalsete muutustega daam on sellistele autoritele "kerge saak". See selleks.

Hoopis muu blogides kajastatud teema on jäänud mind painama. Sõltuvus ja sõltumatus. Ebapärlikarp kirjutas. Liivi konkretiseeris kui peres ainult üks käib tööl. Rents laiendas siin ja arutles lisaks veel siin. Selge, et universaalset mudelit koos- või abielu rahalistes suhetes ja kummagi panustamistes pole olemas. On kokkulepped või asjad kujunevad. Ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kuidas tänapäeval need suhted käivad - pere püsikulud, nn. investeeringud, erakorralised kulud. Ning siis avastasin, et ei tea ma sedagi, kuidas pereliikmete rahalised suhted olid siis kui "rohi oli rohelisem". Vaevalt, et kõik pered elasid ühe, just nimelt selle mudeli järgi. Ometi.
Tõlge: Kogu töötasu naisele!

Just see plakati mudel tuleb erksalt silme ette. Ei olnud siis pangakaarte vaid sularaha - avansipäev ja palgapäev. Ma ei ole kindel, millal selline mudel tekkis, kas enne sõda oli see sama moodi? Tean aga kindlalt, et põlvkonnale, kes täna oleks 90-100+ oli peamine põhjus see:


Juba augustis 1941 andis Stalin välja korralduse, et rindemeestele tuleb tagada 100 grammi viina päevas. Sõja jooksul tehti aeg-ajalt käraka suhtes täpsustusi. Näiteks lenduritele mitte viina, vaid 200 grammi konjakit päevas. Kuid kui hammas verel, ega siis sellega piirdutud. Sakslaste poolel oli seesama asi. Oli küll norm, kuid joodi kõike, mis purju tegi. Siis polnud poistel nii hirmus, et äkki järgmist päeva ei tule. Ja siis olid veel need, metsavennad. Ka minu isa oli selline. Seda igapäevast hirmu jätkus noortel meestel veel paar aastat peale sõda kui nad metsas olid.  Selle ajaveebi rubriigis Tundmatud mälestused kirjeldab autor oma memuaarides, et metsaservas oli toredaid perenaisi, kes meestele viina ajasid. Kõigist neist rindemeestest, metsavendadest said pereinimesed.

Kuidagi kandus see edasi järgmisele põlvkonnale, kes praegu 70+. Mäletan väga selgesti, et mu enda brigaadist tuli kamraadi naine minu juurde küsimusega kuidas teha nii, et palgapäeval makstav raha jõuaks tema kätte, muidu joob mees paari päevaga kogu raha maha. Aga sellel mudelil, kogu töötasu naisele, oli teisigi objektiivseid põhjuseid, mille koondnimetuseks defitsiit ja peresisene, tänapäeva mõistes, ebaõiglane tööjaotus. Polnud ju sedasi, et helistad abikaasale, et too vorsti ja sinki. Elementaarseid asju tuli poes "jahtida". Ning oli loomulik, et kui naine lastega on kodune (lasteaia kohad olid samuti defitsiit), siis just naine käis toidujahil ning selleks oli vaja sularaha. Veel kord tuleb toonitada, et pangakaarte ei olnud, arveldamine käis sularahas.

Nendest aegadest on pärit väljend, raha, mida naine ei tea. Naine reeglina majandas. Mees sai hommikul enda teenitud rahast 50 kopikat (pakk sigarette "Priima" 14 kopikat + pudel "Žiguli" õlut 33 kopikat) ja nii oligi. Muidugi ma utreerin. Päris niimoodi polnud ka minu peres. Aga siiski huvitav oleks teada, kuidas need asjad käisid selle ajaveebi lugejate mälestustes. Nendes, kus vanemad ja vanavanemad on 70+ või enam.

Reede, 4. jaanuar 2019

Kirjad leerivennale 7.

19. märts 1982
(järg)
Sinu kaks viimast kirja on huvitavamate hulgast, mis ma üldse elus olen saanud. Esmalt muidugi selle kirjaviisi pärast. Ilmselt sa vähemalt nüüd aru oma uuest kirjaviisist, sest aadressid kirjutad sa endiselt ristiinimese kombel. TV-s oli umbes pool aastat tagasi saade ajurabandusest. Seal oli juttu ühest pangategelasest, kõrgtaseme juhist, See olnud üks päev väga hämmelduses, et kõik teda imestusega vaatavad. Alles keskpäeval öeldi talle, et ta kirjutab peegelkirjas. Kõik muu oli muutumatu, sealhulgas ka käekiri. Käekiri on sinulgi sama. Sa võiksid sellest natuke kirjutada, et kuidas sul see kõik toimus ja selgus. Pool aastat tagasi kirjutasid ratastoolist. Kas see on mööda läinud? Mis siis õieti juhtus? Ja ikkagi - kuidas sul õnnestub niimoodi kirjutada? Kas tõesti nagu tavaliselt? Aga aadress, mis normaalkirjas vaja teha? Lapselik ja loll uudishimu, aga mis teha - tõesti on huvitav.

Siia jäi mu kiri eile õhtul pooleli. Täna hommikul teatas K., et ta nägi unes "mu Siberi sõpra, keda ta pole ihusilmaga näinud"., nagu ta sind tituleerib. Sa olla öelnud, et kui sa nüüd terveks saad, siis tuled tagasi ja siis sa nagu olevatki tagasi olnud, tulnud meile külla. Sa olevat olnud pikemat sorti šatään, üle pea kammitud juustega, nagu 50.-ndatel aastatel kanti. Sellise väljanägemisega nagu on kunagi suured ja tugevad mehed, kelle tiisikus või mingi muu tõbi on kõhnaks kurnanud. Oli see prohvetlik unenägu, nagu K-l neid muidu vahel on?

Mis muidu sinu tagasitulekusse puutub, siis vaevalt sa tahad oma konte sinna matta lasta. Eks sa kunagi ikka end tagasi vead. Tundub ainult mõistlikum tulla pisut varem - siis kui sa veel veidigi teovõimeline oled. Need hinnad, millest sa kirjutad käivad supermajade kohta. Jaan Talts olevat oma Merivälja suvila (mingi USA arhitekti eriprojekt jne.) müünud 100.000 eest. Seda ma usun. Kvaliteedi eest võib maksta.

Kunagine, olümpiavõitja Jaan Taltsile kuulunud Merivälja "suvila". Mitte küll USA arhitekti eriprojekt, vaid meie oma arhitekti, Raine Karbi prjekteeritud ja tollases nõukogude tegelikkuses eredalt, ameerikaliku unistusena eristuv elamu (1972-73).
(Foto Raine Karbi eraarhiiv)

Sinule arvan ma rohkem sobivat minu odavam variant. Mitte et sa ei tahaks sellist suvilat - kes ei tahaks. See elu käib meiesugustele üle jõu. mis aga sina arvad maaelust? Seal on rahvast puudu. Kortereid saab suhteliselt kergemini. Lisateenimisvõimalused on olemas. Enese ülalpidamine ei sõltu nii palju kaubandusest. Eestimaal on praegu väga moes küülikute, nutriate ja lammaste pidamine. Suhteliselt vähe vaeva, tulud suhteliselt head. Ametlikult nõutakse sellise majapidamise soosimist, kuidas tegelikult, pole veel uurinud. Muidugi - sellise majapidamisega oled väga kinni - ei saa suurt liikuma ega midagi, pidevalt on midagi tegemist jne., ei jää viinavõtmiseks aega. Sellest viimasest peab maaelu tingimustes kindlalt loobuma, kui tahad millegiga hakkama saada. Neid joodikuid pidi maal praegu nii palju olema, et juurde enam küll ei võeta, aga karsketel (noh mitte just lausa marulistel, aga nii arukatel) pidavat minekut ja pidamist olema, ka naiste hulgas. Need naised on ju maalgi nii iseseisvaks läinud, et saavad kõigega peale lapsetegemise ise hakkama. Ja sinna hukka see maailm lähebki - keegi ei tunnista, et ta vajab abi, toetust ja julgustust, tagantaitamist. Kõik on karmid, jäigad, iseseisvad. Inimeste vahel ei kujunegi inimlikke suhteid.

(järgneb)

Kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Aastavahetus, televiisor ja raadio

Seekord oli siis sedaviisi, et jõulupühal olid külalised. Kaks last peredega. Ümmargune tammest söögilaud tuli lahti tõmmata, et kümme inimest ära mahuks. Tihti pole vajadust seda lauda lahti tõmmata. Nüüd selgus, et tappide sooned käivad hirmus raskesti. Õnn oli, et hakkasin eelmisel õhtul sättima - jamasin oma paar tundi, et asjaga hakkama saada. Lauanõud jäid siis hommikuks paika panna. Muidugi tegin seapraadi ja kapsaid. Aga, et ikkagi heaoluühiskond ja inimesed toidu suhtes valivad, siis läks ahju ka üks lambaliha ja hani. Ah jaa, kapsad podisesid ka kahes potis, sest osa tulijatest ei söö searasvaga tehtud kapsaid. Hani aitas ka sellest probleemist üle saada. Selleks ajaks kui lähedased saabusid oli mul kõik parasjagu valmis. Täpselt piisav aeg, et kartulid veel pehmeks keeks.

Tore on lähedastega olla, lapselapsed ära näha. Ja ei tule mõttessegi, et televiisor käima panna. Vanaaasta õhtuga on pisut teised lood. Mõistus ütleb küll, et tavaline õhtu ja öö nagu iga teinegi. Aga ma olen siiski tüüpiline üksi elav pensionär. Just aastavahetus on selline moment kui võitled sellega, et süda härdaks ei läheks, et ligi ei hiiliks enesehaletsus. Ning televiisor on siin suur abiline. Pealegi ja eriti kui eelnevalt on reklaamitud, kuidas telekanalid selleks õhtuks valmistuvad. Kui ma õhtul kella kuue ajal teleka sisse lülitasin, siis ...

Ei midagi uut. Vähemalt viimased nelikümmend aastat räägitakse uue aasta esimestel päevadel, et just selle aasta teleprogramm oli eelnevatega võrreldes ... teate küll, mis. Mina nii kategooriline ei oleks. Korrektne oleks väljenduda, et ma sellel aastal ei haakunud ühegi telekanali (ERR, Kanal2, TV3) poolt pakutavaga. Rahvusringhääling oli vast mitmekesisem, kuid elamust elamussaadete toimetuse poolt seekord ei sündinud. Asi läks ka tehniliselt metsa kui helibrigaad ei osanud Vabaduse väljaku kontserdi live-heli transformeerida eetriheliks. Kommertskanalitest ei tahagi midagi rääkida - vaese mehe televisioon ja tase.

Aga õhtu kõige masendavam emotsioon oli kommertskanalite valimiste poliitreklaam. See oli kohatu. Arvestades ühiskonnas valitsevaid meeleolusid, oleks poliitsõnumit võinud ka sellel õhtul edastada. Parteide ühist sotsiaalsõnumit mingis südamlikus reklaamiklipis, et üheskoos teatada ja kinnitada meile - vaatamata meie maailmavaadete erinevustele oleme me poliitikutena kasvõi vanaaasta õhtul siiski sõbrad ja kõik koos kogu rahvaga.

Juba päeval aimas mu süda selles aastavahetuse teleasjas halba. Seepärast lülitasin hommikul arvutis sisse ühe vidina.

Sellel aadressil avaneb mul arvutis üks Pekingis asuv muusika raadiojaam. Zuumides maakerale ligemale avastame hulgaliselt rohelisi täpikesi. Liigutades maakaarti, saame valitud rohetäpi ekraani keskel oleva risti kohale ning avaneb võimalus kuulata järjekordset raadiojaama.

Nii ma sealt idast alates hakkasin uut aastat vastu võtma. Õhtul küll telekas mängis taustaks ja klõbistasin pulti, kuid ennast korrates, ei haakunud Eesti telekanalite poolt pakutavaga. Hoopis lapsepõlv tuli meelde, siis ju televisiooni ei olnud. Oli raadio ja lühilaine kanalite saladuslik ragisev maailm. Lapseunistus oli minna kunagi sinna maailma. Nüüd kui olen vabatahtlikult sellest maailmast ära tulnud ja mõnikord see painab, kasvõi aastavahetusel, siis tean, et nupu kaugusel olen ühenduses miljardite inimestega. Ma pole üksi. Panin oma raadiovidina kinni pärast seda kui uus aasta oli jõudnud ka Azorerse saarestiku raadiojaamadesse ja läksin magama.