Esmaspäev, 27. aprill 2015

Köök

Mul on majas muidugi olemas ka selline tuba, kus külalised saaksid laua ümber olla või diivanile ennast toetada. Ometi ja tihti on nii, et küllatulnu sätib ennast kööki ja sinna jäämegi. Olen Tallinnas elanud ka sellises paneelmajas, kus köök nii imepisike, et mitmekesi sinna ei mahtunud. Tollal kui neid vene tüüpmajasid, paneelikaid, mis katavad kuuendiku planeedist, projekteeriti, läheneti küsimusele veendumusega, et inimesed varsti enam kodus süüa ei tee. Kõikjal on sööklad, kus perega süüakse. Minul on igatahes pisikestest köökidest jäänud foobia. Maale pagendusse tulles sättisin endale sellise köögi, kus tunnen ennast hästi. See on peamine.



See pliit koos soemüüriga on minu elu esimene pottsepatöö. Kui varsti kümme aastat täis saab, siis pisut kõõbitsen. Leivaahi oli õnnetus seisus, ligi veerand sajandit kasutuseta. Selle töökorda seadmine oli põnev - ladusin uued võlvid ja muud asjad. Kuid kõige ajamahukam selle ahju puhul oli muidugi läikiva läti õlivärvi mahasaamine ja pärast kiviparanduste tegemist kogu välispinna savitamine. Nii on siis elu kujunenud, et väljas söömas ei käi ja pean ise kuidagi hakkama saama. Ning mulle see meeldib sedamoodi.


Reede, 24. aprill 2015

Seksistlikult

Käisin maakonnalinnas asju ajamas. Pole juba pikka aega inimeste keskel käinud. Ilus päikesepaisteline päev oli. Mõned asjad olid kellaajalised, mistõttu pidin kohati aega parajaks tegema. Siis vahtisin naisi ja neiusid. Mitte sedasi, et oleks kohe jõllitanud, vaid siivsalt vargsi. Ise mõtlesin, et vana mees, peaks piinlik olema. Teisalt, aga miks peaks? Kui sedamoodi vaadata, siis järelikult ikkagi mees, mis sest, et vana.

Mina olen sellest põlvkonnast, kes nägi veel tüdrukuid ja naisi kleitides-seelikutes. Fantaasiale oli ruumi. Nüüd, pükste ajastul on sageli kogu ilu korraga letis. On seda, millele silm võiks jäädagi puhkama, kuid paraku ohtralt ka sellist, kus loodus on olnud kitsi või vastupidi, andnud rohkem kui vaja. Seda viimast on rohkem. Millegipärast paljud arvatavad, et liibuvad püksid parandavad mõõte. Tegelikult on ju vastupidi, need toovad esile ebameeldivalt karmi reaalsuse. Ning need minu empiirilised vaatlused seal maakonnalinnas kinnitavad tõsiasja, et pükste ostmine ongi üks suur kunst, mitte ainult naistel, vaid ka meestel.

Ning eneseanalüüsi korras. Sellises vaatamises pole midagi hämarat ega rõvedat. Pigem otsib pilk esteetilist ilu. Püksata ilu on klaviatuuril ühe nupuvajutuse kaugusel. Või   siis lähimas kunstisaalis.

Esmaspäev, 20. aprill 2015

Sotsiaalmeedia sõprus

Piret on üks üheksateistkümneaastane neiu. Parafraseerides tuntud tõdemusi: ütle, mida sa sööd või kes on su sõbrad ..., võib tänapäeval mõndagi inimese kohta öelda selle järgi, mida ta televiisorist vaatab. Piret on populaarsete kodumaiste telesarjade "Kättemaksukontor" ja "Padjaklubi" sihtgrupp, seega nagu tavaline tüdruk. Piret õpib ametikoolis. Ta armastab oma ema ja lähedasi. Nagu ikka, tuleb mõnikord harutada tekkinud elu sasipuntraid ja alati ei saa kõike lähedastega jagada. Ka siis kui tahaks. Abi tuleb osata küsida. Mõned meist õpivad seda kogu elu ja ikkagi edutult. Sotsiaalmeediasõpru tüdrukul arvukalt pole. Ometi, umbes kuu enne Sündmust kirjutab ta sellest, et on kurb ja palub mitte pöörata talle selga hetkel kui ta vajab tuge.

Kirly on Piretist kümme aastat vanem. Nad on omavahel sotsiaalmeedia sõbrad. Erinevalt Piretist on noorel naisel sotsiaalmeedias arvukalt sõpru. Osalt on see tingitud Kirly töö iseloomust. Ta peab olema natuke psühholoog, pisut pedagoog ja ka sotsiaaltöötaja. Tema ameti eripäraks on luua noortega kontakte, tekitada teatud usalduslik vahekord. Naine on noorsoopolitseinik. Tema tööks on noorte kuritegevuse ennetamine, avastamine, menetlemine. Ta on oma töös väga osav ja hea.

Aasta alguses sõidab Piret oma eakaaslasest sugulase juurde. Sugulane õpib ülikoolis ja on alustanud tööd erivajadustega inimestega. Nendega, keda me nimetame mõnikord vaimult õndsateks. Miks Piret just temale külla sõitis, seda ma ei tea. Aga just sealt, hilisõhtul, saadab Piret sõber Kirlyle sõnumi, et tal on tekkinud oma koolidirektoriga tüli, ta hangib kusagilt endale relva ning kooli tagasi minnes laseb esmalt direktori ja siis ennast maha.

Viie päeva pärast peetakse Piret politseitöötajate poolt kinni. Pärast kahte päeva arestikambris ja kõiksugu uurimistoiminguid saadetakse ta pooleks kuuks ekspertiisi teostamiseks kinnisesse raviasutusse. Samaaegselt loetakse põhjalikult tüdruku isiklikke päevikuid. Uurijad teevad oma tööd. Nad selgitavad tõde, kuritöö koosseisu ja teo motiive. Piret lastakse kuni kohtuni vabadusse. Tal on keeld lahkuda oma elukohast.

Uurimisega ei venitata. Mõned nädalad enne kohtuistungit postitab Piret oma sotsiaalmeedia kontole pildi:
Ühele sõbrale see pilt meeldib. Eeldatavalt selleks ajaks on Piretile selgitatud, milles teda süüdistatakse ja milline on selle eest maksimaalne karistus - kuni viis aastat vangistust. Prokurör pakub diili ja riigi poolt määratud kaitsja soovitab nõustuda kokkuleppega.

Kohtunik tuvastab, et Piret on ennast süüdi tunnistanud ja lisaks ütlustele on süü põlistatud muude asitõenditega. Piret kinnitab kohtus seda, et on prokuröri ja advokaadi kokkuleppest aru saanud ning see väljendab tema vaba ja tegelikku tahet. Kohus mõistab Pireti neljaks kuuks vangi, mida ei pöörata täitmisele aastase katseajaga. Kaks nädalat peale kohtuistungit avaldab Piret sotsiaalmeedias sõpradele oma hetkemeeleolu:
Ükski Pireti vähestest sotsiaalsõpradest pole seda veel kommenteerinud. Piret kohtuotsust ei vaidlustanud. Päevikud tema salajaste ning intiimsete mõtetega on talle tagastatud. Piret ja Kirly on sotsiaalmeedias jätkuvalt teineteise sõbralistis.

Reede, 17. aprill 2015

Blogivõistlusest ja odekolonnist

Otsisin mina blogivõistluse nominentide hulgast oma nime moe- ja ilublogijate seast ja ei midagi - mind ei ole märgatud. Ometi olen kirjutanud siin blogis mõnikord nii ilust kui moest. Lõpuks nägin end mingis hädises arvamus- ja huumoriblogide kategoorias. Ma tean küll, et kõiki mu katseid teha nalja võetakse kui minu surmtõsist arvamust. Ning kõik minu arutlused kasvõi sõjast, haridusest, vaesusest või siis hoolitsuseta lastest tunduvad hirmus humoorikad. Siiski ma ei lase ennast heidutada ja ilutoodete lainel jätkan, äkki kunagi pääsen ka mina blogijate eliidi hulka. Abiks selles teemas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu häälekandjas "Rahva Hääl"(nr.13362) ilmunud Mart Ummelase arvamusartikkel "Medali tagakülg". Ligi kolmkümmend aastat tagasi muretses pärastine tuntud raadiohääl ja nüüd vastuolulise Tallinna Televisiooni juht, siis aga veel Eesti Nõukogude Entsoklüpeedia kirjanduse ja kunsti toimetaja ilutoodete vähesuse ja nende mitteotstarbelise kasutamise pärast.

Sellest viimasest tollal kolmekümne kolmene Mart alustabki. !986. aastal elasime karskuspropaganda tähe all. Mäletate ju neid töö juures peetud sünnipäevi, kus tervitusnaps oli serveeritud konspiratsiooni mõttes kohvitassidesse? Autor siis räägibki sellest, et alkoholijoobe saavutamiseks kasutavad mõned kaaskodanikud kodukeemia ja kosmeetikavahendeid. Ei teadnud tema ega mina, et nende toodete tarbimise kõrgaeg on alles veel ees. Siis juba iseseisvas Eesti Vabariigis. Ning teadmata oli ka see, et veel kolmkümmend aastat hiljem arutatakse lausa parlamendi tasandil, kuidas odekolonnijoomisest maksudena kasu lõigata.
Mart oli selle arvamuse kirjutamise ajal juba trenditeadlik. Tema kritiseeris poodide kaubavalikut, kus sellist odavparfümeeriat üldse müüakse: "Nagu üldiselt teada, ei ole kanged piirituselahused üldse kohased, et neid pidevalt näonaha puhastamiseks või värskendamiseks kasutada, pealegi ei kulu neid habemeajamisel nii palju, et iga töötav inimene ei saaks 1-2 kuu tagant osta ka märksa paremaid, kuid pisut kallimaid spetsiaalseid after shave'e."

Ma pole ammu sattunud meie supermarketite parfümeeriariiulite juurde. Viimane kord nägin aga küll, et see peenutseva nimega after shave riiul on külluslik ja suhteliselt kallis. Ometi tean ka seda, et suuremates alevites või väikelinnades on nädalalõppudel oma letid laiali laotanud tänapäeva harjuskid. Sealt saab ikka seda "head" vene kasekest, sidruni oma või kolmekordset ja ostjaid jätkub. Ikka see vana küsimus, kas vaesus tingib alkoholismi või vastupidi. Normaalinimese loogika kohaselt peaksime ju igati kaasa noogutama järjekordsele alkoholi aktsiisitõusule. Reaalelu näinud inimesed teavad hoopis seda, et sõltuvuste küüsis vaevlavad inimesed ja nende pered-lapsed satuvad veel suuremasse vaesusesse. Sõltuvus ja vaesus on omavahel seotud.

Ummelas aga jätkab: "Tuleb tunnistada ka, et aastakümneid on kodumaine kosmeetikatööstus sisuliselt eiranud teadlikuma tarbija kasvanud nõudmisi, jätkates hinnalise tooraine raiskamist kehva, vähemineva, ajast ja arust sortimendiga kauba tootmise peale." Vahemärkusena küsiks täna, anno 2015, kas meil enam üldse eksisteeribki mingit kodumaist kosmeetikatööstust? Mart toob konkreetseid näiteid. Tallinna Parfümeeria- ja Toidurasvade Kombinaat on otsustanud loobuda seebi valmistamisest.
Kritiseeritakse ka "Flora" spetsialiseerumist põhiliselt maalrivärvidele ja "Orto" šampoonide aastakümneid muutumatule sortimendile.

Autor teeb julge järelduse: "Maailmapraktika näitab, et kosmeetkaturul pole kunagi liiga kitsas, üritajaid jätkub, ehkki maailmaturg on sõna otseses mõttes kõikvõimalike ja üha uuenevate kosmeetikavahenditega üle ujutatud, tähtsal kohal nende seas on saritooted, mis koosnevad kuni mitukümnest kõige peenemagi tarbija nõudmisi rahuldavast hügieeni- ja kosmeetkavahendist."

Jah, aastakümnete möödumisel võiks üleolevalt küsida, kui palju oleks selle pildil oleva "margariinitehase" lasteseepide sarjal tarbijaid? Kaheksakümnendatel kui tehase korstnast tulev loomakorjuste kuumtöötlemise hais mattis teinekord kogu asumi, siis vaevalt. Täna, ökoteadlikus ja rohelise maailmavaate tingimustes äkki tõepoolest.

Esmaspäev, 13. aprill 2015

Mida süüa?

Kristallkuul kirjutas sekkumisest. Kommentaarides jõuab ta küsimuseni, mis ka mind on juba pikka aega painanud.

Küsimus, mida süüa, on olnud aktuaalne kogu mu elu. Minu vanemad ja mina ise maadlesime selle küsimusega aastakümneid. Tõepoolest, mida süüa kui poes pole midagi. Pärast sõda oli linnainimestele leevenduseks maal elavad sugulased, kes kasvatasid söödavat  põllul ja peitsid metsas neid loomi, mis võimude poolt üle lubatud normi. Siis tulid need aianduskooperatiivid oma peenramaade, õunapuu ja marjapõõsastega. Needsamad, mida hiljem uhkusega suvilateks nimetasime kui sarade asemel "kokkuhoitud materjalist" pisut kobedamad putkad said juba ehitatud. Ning kogu selle nõukogude aja üles haibitud sotsialistlik võistlus põllumajanduses, viisaastakud kolme aastaga, toitlustusprogrammid, linnaettevõtete šeflus kolhoosides, mingid kontorite-tehaste põllumajanduslikud abimajandid ja muu jura. Ning vastukaaluks ... tühjus poodides - mida süüa? Periooditi polnud see küsimus niiväga terav, inimestel aga alalhoidlik harjumus mullasonkimiseks. Lahedamatel aegadel kujunes terve põlvkond, kes oma vanemate põllul järjekordselt vihmas kapsaid ja kaalikaid sikutades lubasid kaljukindlalt, et nemad küll oma elu jooksul ühtegi taime mulda ei pane. Nende lubaduste andmise ajal ei teadnud nad veel, et ka neil tuleb üle elada veel üks talongiaeg ja igal hommikul teha plaani - mida süüa? Ja ega inimene ka siis elanud ainult söögist.
Sama küsimus on ka nüüd, kuid hoopis teise sisuga. Kui sul poes on ikka kakskümmend viis sorti vorsti ja lihalett, millest muuseas pool päeva lõpuks läheb jäätmekasti, siis muidugi tekib valikuline dilemma, mida süüa?

Koolikiusamine oli ka minu ajal. Igas klassis oli üks-kaks last, kes teistest pisut ümaramad. Heaoluühiskonna priskus on aga täna meie tänavapildi lahutamatu osa. On igati sümpaatne, et inimesed seejuures teadvustavad tervislike eluviiside harrastamise vajalikkust.
Ning nüüd, läbi ülal kirjapandud vanainimeseliku heietuse* jõuan asja tuumani. Selleni, millise järelduseni jõudis ka Kristallkuul. See küsimus painab mind juba aastaid. 

Ma oma naiivsuses küsin, kas see üleüldine kõikihaarav trennivaimustus ei eeldaks siiski ka seda, et eriettevalmistusega(?) treenerid oleksid kursis juhendatavate terviseprobleemidega. Mõnikord jääb mulle mulje, et mõni inimene võib enda tervisele suure põntsu panna. Mitmed minu eakaaslased, rasvunud vanamehed on näiteks nooremana olnud agarad jõusaali kehaehitajad. Tippsportlaste seas tean olevat palju sandistunud inimesi. Mõni tervisesportlane aga rassib spordisaalis elukutselisele atleedile omaste koormustega. Millist ettevalmistust üldse omavad kõik need "personaaltreenerid", igasuguste huvitavate nimetustega treeningprogrammide juhendajad ja muidu liikumisspetsialistid?

Samad kõhklused on mul toitumisnõustajate, nn. terapeutide suhtes. Ülikoolis õpitakse aastaid biokeemiat, rakubioloogiat, geneetikat ja muid teadusi, et pisutki saada selgust meie organismi toimimisest. Loen internetist saadaolevaid, meie arvukate toitumisnõustajate või personaaltreenerite CVdest nende "spetsialistide" tausta ja mul tekib hirm. Üldistava sõnaga kipsipanijad. Et kui ametit pole, hakkan ehitusel kipsi panema või siis personaaltreeneriks ja toitumisnõustajaks, igasuguste peene nimega kehaliigutamise ja kaalulangetamise "teaduslikult tõestatud" veidruste maaletoojaks.

Ma ei eita iseõppimise tulemuslikkust. Minu isa ei käinud üheski ametikoolis, kuid oskas kõiki ameteid, millede liides on "sepp". Ja seda spetsialisti tasemel. Mina oskan ka palju asju, mida pole elus õppinud. Kuid kumbki meist ei tegelenud kunagi asjadega, mis mõjutavad inimese tervist. Ma ei usu, ma olen selles veendunud, et ei elukogemus, praktika, kursused ega kutsekoolid anna õigust kellelegi mängida inimeste tervisega. Tervislikele eluviisidele aitamise sildi all.

* Vanainimeselik heietus. Nädal tagasi käisid kõik lapsed külas, ühe erandiga. Ütlesin neile, et kui nad märkavad minus vastapandamatut soovi, veelgi enam, tegevust, helistada raadiojaamade vox populi saadetesse, siis on aeg saata mind vanadekodusse.

Neljapäev, 9. aprill 2015

Telefonivõrk

Nende vanade ajalehtede lappamisega on sedasi, et mingi pealkiri või märksõna tekitab hulgaliselt mõtteid. Need on korrapäratud ja laialivalguvad, mingid mälukatked või arutlusjupid. Näiteks ajalehes "Punalipp" novembris 1986 ilmunud lühike piltuudis.
Foto Lembit Michelson
Tallinna telefonivõrgul on nüüd oma ajalookabinet. See avati tänavu Tallinna telefonivõrgu 100. juubeli puhuks. Ajalookabinet on kollektiivse töö tulemus, eksponaate aitasid koguda ka kooliõpilased.
Kõigepealt tutvustatakse külastajaile vanu telegraafi- ja telefoniaparaate, ekspositsioon lõpetatakse nüüdisaegsete telefoniseadmetega.
-----
Kuna telefoniside olid traadid ja keskjaamades ainult piiratud arv klemme, kuhu neid ühendada, siis mina olin juba ammu täiskasvanud inimene, oma pere ja lastega kusagil mujal kui minu lapsepõlve kodu sai endale telefoni. Sinnamaani polnud neid traate ja klemme selle asumi jaoks piisavalt. Lasnamäele sain telefoni kiiresti. Korteri sain esimeses ja teist mikrorajooni alles ehitati. Traate oli sinna veetud suure varuga. Aga muidu oli telefon linnades siiski igati kättesaadav. Selleks olid telefoniputkad. 21.sajandi väikesed lapsed ei teagi, mis need on. Varasemate kümnendite omad aga kindlasti mäletavad.
Ma arvan, et kõik linnalapsed, olgu Üheksakümnendad, Kaheksakümnendad ja vanemad aastakäigud suudavad meenutada, kus nende kodukoha ligidal need telefoniautomaadid asusid. Ning mäletavad ka seda, et just siis kui oli vaja väga helistada, olid need tavaliselt rivist väljas. Meenuvad veel muidugi Kuuekümnendate poisid, kes neist taksofonidest oma vineerist saetud elektrikitarrile vajalikke juppe said. Paljud nendest poistest on muutunud täna juba ise meie levimuusika ajalooks. Muuseas, veel viimased allesjäänud üksikud taksofonid jäid tummaks alles 1.detsembril 2010. aastal. Nende koht oleks nüüd selles samas ajalookabinetis, mida enam pole.
-----
Jäin mõtlema, et kus see ajalookabinet võis asuda. Eks ikka Telefonivõrgu majas, Suur-Karjas. Minu jaoks oli ta veel tükk aega Telefonivõrgu maja, ka pärast seda kui maja tehingute katteks sidemeeste poolt maha müüdi. Minu vanemate kõnepruugis oli  aga seesama hoone kuni lõpuni Scheeli pank. Nüüd on selles majas vist Poola saatkond.
Nende hoonete ja paikade käibenimedega on nagu on, igal ajajärgul on kasutusel oma märksõna. Kasvõi Hendriksoni küür. Vähesed teavad, kes see Hendrikson oli ja küüru asemel on juba ammu uus sild, kuid mingis põlvkonnas on see nimi jäänud. Telefonivõrgu hoonetega seoses meenub muidugi kaugkõnede punkt Lomonossovi (nüüd Gonsiori) tänaval ja siis veel kaugjaama hoone ehitus Pelgulinnas. Viimase lähedal asus uus koolimaja. Kuigi kaugjaama ehitusele minek oli keelatud, siis Kuuekümnendad ronisid ikka seal ringi. Lapsed leidsid sealt eri värvi isolatsioonidega traate ja nendest siis punuti, väga osavalt muide, igasuguseid asju - sõrmuseid, käevõrusid, palmikvõtmehoidjaid jms. Teist samasuurt punumise vaimustust mäletan, seda küll täiskasvanute seas, kui piima hakati turustama kilepakendites. Neid kilest vannitoa vaipasid võis olla kümneid tuhandeid ruutmeetreid meie nõukogude kodudes. Aga selles valmisehitatud kaugejaamas hakkasid muuseas tööle telefonineiud. Mõne kaugjaama "tüdrukuga" suhtlen tänaseni. Tol ajal aga sai mõnikord helistatud numbril 07 ja palutud vastuvõtnud operaatoril nimepidi seda tüdrukut, keda vaja.
-----
Traatidest veel. Kuigi minu lapsepõlvekodus telefoni polnud, olid tänaval telefonipostid. Kui kõrva vastu puuposti surusid kuulsid undamist. Kuigi linnades asendusid õhuliinid maaaluste kaablitega, usun ometi, et ka Kaheksakümnendatest mõnigi mäletab seda sama emotsiooni - traadid rääkisid.  Aastaid tagasi siia pagendusse tulles märkasin vallateel telefoniposte. Sellel samal esimesel suvel ei suutnud vastu panna ja läksin maanteele. Panin kõrva vastu posti ja kuulasin õhuliinide sumisemist. Enam seda teha ei saa. Traadid on vaikinud. Tuli ju minugi maja juurde üks traadipaar, kuid mulle polnud seda vaja. Jäänud on post. Kõigub teine, kuid mina seda maha ei võta. Las toetab mu roniroosi kuni tema aeg saab loomuliku otsa.
Ka Telefonivõrku pole enam. Pärast järelkäija reorganiseerimist, liitmist ning lahutamist, jagamist ja müümist on tekkinud uus õigusjärglane. Temalt sideteenuseid ostes tasume oma raha Soome ja Rootsi riigikassasse ning sealsete pensionäride rahafondidesse. Maailm on avardunud, jäänud on vaid puupost minu õuel ning teadmine, et Tallinna telefonivõrk sai alguse 130 aastat tagasi.

Neljapäev, 2. aprill 2015

Fontäänid

Lugesin ligi kolmekümne aasta tagust ajalehte "Edasi". Seal on lugu sellest, kuidas Tartus käib "Vanemuise" pargi, see, mis Vanemuise ja Tiigi tänava vahel, purskkaevu ehitus. Ma pole tartlane ja seda purskkaevu pole kunagi näinud. Kindlasti mäletan aga Raekoja platsil olevat lakoonilist veeehitist. Seda, mis oli enne "Suudlevaid tudengeid". Sünni- ja aastakümneid ka kodulinnaks oleva Tallinna purskkaeve mäletan muidugi rohkem. Neid, mis silmarõõmu pakkusid juba ammu enne minu sündimist ja hilisemaid, mis järjest juurde tulid. Need hilisemad jätavad mind natuke külmaks. Mulle tundub, võib olla eksin, et kaheksakümnendad olidki meie linnaruumis, aga ka kolhoosikeskustes fontäänide kõrgaeg.

Aga meelde jäävad muidugi need lapsepõlve omad, mingid mälupildid ja emotsioonid. Isegi siis kui vaatan mõnda neist kaasaegsetelt fotodelt (autor A.Tšubrik, Eesti Roerichi Seltsi kodulehelt):


Selle sildi all, Kaheksakümnendad, uitan oma mõtetega lähiminevikus, tõmmates seoseid ja jooni oma lapsepõlve ning tänase päeva vahele. Mõtlen nüüd, et kas need lapsed, kes sündisid kaheksakümnendate lõpul, kas neil on samasuguseid helgeid mäluhetki kasvõi sellesama "Vanemuse" pargi purskaevuga seoses. Nii nagu minul on neid oma lapsepõlvest eredalt meeles. Võin näidata neilt fotodelt seda, kus seisis isa, kus ema ...