Küsimus, mida süüa, on olnud aktuaalne kogu mu elu. Minu vanemad ja mina ise maadlesime selle küsimusega aastakümneid. Tõepoolest, mida süüa kui poes pole midagi. Pärast sõda oli linnainimestele leevenduseks maal elavad sugulased, kes kasvatasid söödavat põllul ja peitsid metsas neid loomi, mis võimude poolt üle lubatud normi. Siis tulid need aianduskooperatiivid oma peenramaade, õunapuu ja marjapõõsastega. Needsamad, mida hiljem uhkusega suvilateks nimetasime kui sarade asemel "kokkuhoitud materjalist" pisut kobedamad putkad said juba ehitatud. Ning kogu selle nõukogude aja üles haibitud sotsialistlik võistlus põllumajanduses, viisaastakud kolme aastaga, toitlustusprogrammid, linnaettevõtete šeflus kolhoosides, mingid kontorite-tehaste põllumajanduslikud abimajandid ja muu jura. Ning vastukaaluks ... tühjus poodides - mida süüa? Periooditi polnud see küsimus niiväga terav, inimestel aga alalhoidlik harjumus mullasonkimiseks. Lahedamatel aegadel kujunes terve põlvkond, kes oma vanemate põllul järjekordselt vihmas kapsaid ja kaalikaid sikutades lubasid kaljukindlalt, et nemad küll oma elu jooksul ühtegi taime mulda ei pane. Nende lubaduste andmise ajal ei teadnud nad veel, et ka neil tuleb üle elada veel üks talongiaeg ja igal hommikul teha plaani - mida süüa? Ja ega inimene ka siis elanud ainult söögist.

Sama küsimus on ka nüüd, kuid hoopis teise sisuga. Kui sul poes on ikka kakskümmend viis sorti vorsti ja lihalett, millest muuseas pool päeva lõpuks läheb jäätmekasti, siis muidugi tekib valikuline dilemma, mida süüa?
Koolikiusamine oli ka minu ajal. Igas klassis oli üks-kaks last, kes teistest pisut ümaramad. Heaoluühiskonna priskus on aga täna meie tänavapildi lahutamatu osa. On igati sümpaatne, et inimesed seejuures teadvustavad tervislike eluviiside harrastamise vajalikkust.
Ning nüüd, läbi ülal kirjapandud vanainimeseliku heietuse* jõuan asja tuumani. Selleni, millise järelduseni jõudis ka
Kristallkuul. See küsimus painab mind juba aastaid.
Ma oma naiivsuses küsin, kas see üleüldine kõikihaarav trennivaimustus ei eeldaks siiski ka seda, et eriettevalmistusega(?) treenerid oleksid kursis juhendatavate terviseprobleemidega. Mõnikord jääb mulle mulje, et mõni inimene võib enda tervisele suure põntsu panna. Mitmed minu eakaaslased, rasvunud vanamehed on näiteks nooremana olnud agarad jõusaali kehaehitajad. Tippsportlaste seas tean olevat palju sandistunud inimesi. Mõni tervisesportlane aga rassib spordisaalis elukutselisele atleedile omaste koormustega. Millist ettevalmistust üldse omavad kõik need "personaaltreenerid", igasuguste huvitavate nimetustega treeningprogrammide juhendajad ja muidu liikumisspetsialistid?
Samad kõhklused on mul toitumisnõustajate, nn. terapeutide suhtes. Ülikoolis õpitakse aastaid biokeemiat, rakubioloogiat, geneetikat ja muid teadusi, et pisutki saada selgust meie organismi toimimisest. Loen internetist saadaolevaid, meie arvukate toitumisnõustajate või personaaltreenerite CVdest nende "spetsialistide" tausta ja mul tekib hirm. Üldistava sõnaga kipsipanijad. Et kui ametit pole, hakkan ehitusel kipsi panema või siis personaaltreeneriks ja toitumisnõustajaks, igasuguste peene nimega kehaliigutamise ja kaalulangetamise "teaduslikult tõestatud" veidruste maaletoojaks.
Ma ei eita iseõppimise tulemuslikkust. Minu isa ei käinud üheski ametikoolis, kuid oskas kõiki ameteid, millede liides on "sepp". Ja seda spetsialisti tasemel. Mina oskan ka palju asju, mida pole elus õppinud. Kuid kumbki meist ei tegelenud kunagi asjadega, mis mõjutavad inimese tervist. Ma ei usu, ma olen selles veendunud, et ei elukogemus, praktika, kursused ega kutsekoolid anna õigust kellelegi mängida inimeste tervisega. Tervislikele eluviisidele aitamise sildi all.
* Vanainimeselik heietus. Nädal tagasi käisid kõik lapsed külas, ühe erandiga. Ütlesin neile, et kui nad märkavad minus vastapandamatut soovi, veelgi enam, tegevust, helistada raadiojaamade vox populi saadetesse, siis on aeg saata mind vanadekodusse.