esmaspäev, 25. veebruar 2008

Valitsus lühendas viinamüügi aega

Restoranides lõpeb viinamüük kell pool 1 öösel. Kell 3 hommikul suletakse öölokaalid. Ka ballid ja peod peavad lõppema kell 3.

Vabariigi valitsuse poolt vaadati läbi ja anti vabariigi presidendi dekreedina alkoholimüügi seaduse muutmise seadus, mis jõustub avaldamisega, s.o arvates 13. jaanuarist.

Tehtud muudatused seisavad alkoholiliste jookide müügiaja piiramises, mis tabab niihästi harilikke restorane ja öölokaale kui ka balle ja muid pidusid selleks, et öörahu saabuks varem.

Alkoholimüügi seaduse muutmise seadus sisaldab ainult kaks paragrahvi.

Paragrahv 53 uuel kujul lubab alkoholiliste jookide müüki kohaltarvitamise õigusega müügikohtades kella 9 kuni kella 22.30 (seni kella 7-23). Üksikutes paremates restoranides võib politseitalitus, ära kuulanud linna või vallavalitsuse arvamuse, pikendada müügi aega kuni kella 00.30 öösel.

Öölokaalides lõpeb alkoholimüük senise kella 6 hommiku asemel juba kell 02.30, olles seega kõige kaugeleulatavamaks piiramiseks. Sama saatus tabab ka seltside, ühingute, klubide või muude koondiste poolt korraldatavaid tähtsamaid balle ja pidusid, mis senise kella 6 hommiku asemel edaspidi peavad lõppema juba kell 3. Samuti on tunni võrra edasi lükatud alkoholiliste jookide müügiaja algus riiklikel pühadel ja puhkepäevadel, s.o. kella 12-lt kell 1-le päeval.


Mäletatavasti tegi vabariigi valitsus, lähtudes peaminister K. Eenpalu kevadisest teadaandest rahvaesindusele, mõni aeg tagasi majandusministrile ülesandeks koostada seaduseelnõu, mille eesmärgiks oleks teha tagasitõmbamisi alkoholimüügi senistes liiga avarates võimalustes ja viisides. Et aga küsimus nõuab väga põhjalikku ja mitmekülgset kaalumist, siis ei jõudnud majandusministeerium enne riigikogu istungjärgu vaheaega eelnõu viimistlemisega kogu ulatuses lõpule.

Müügiaegade osas on aga kavatsetud reform oluliselt ühendatud aasta algusega, mil toimub trahteriasutiste maksukoormuse kindlaksmääramine. Seetõttu osutus muutmise seaduse eelnõu müügiaegu käsitavate pargagrahvide kehtimapanek juba nüüd dekreedi korras paratamatult tarvilikuks, kuna muidu oleks kogu alkoholipoliitika reform, mida meie avalikkus juba pikemat aega ootab, tulnud terveks aastaks edasi lükata. Suuremas osas aga lähevad muudatused ja nendega seotud väga elulised ja rahvast kõige laiemalt haaravad küsimused, nagu müügiasutiste võrgu harvendamine maal jne., riigikogu arutada ja otsustada harilikus korras, kus loomulikult siis uuesti kaalutakse ka dekreediga määratud müügiaegu.


Maa Hääl, 4. jaanuar 1939

pühapäev, 24. veebruar 2008

Pärnu naiste seiklused

(Meie kirjasaatjalt traaditeel)



P ä r n u, 13.sept. Eile kella 5 paiku pl. sõitis puusillale auto, millest astusid välja noor daam ning hiljem mees. Oli kuulda mingisugust sõnavahetust ning selle järgi hüppas naine üle käsipuude jõkke, tahes uppuda. Mees jooksis naisele järgi ning tõi ta veest välja. Selgus, et vettehüppanu oli Hilda Seebel, kuna mehe nimi oli Johann Riikmann. Nad on vabaabielus. Tulid kusagilt napsutamast, läksid tülli, milleks andsid põhjust mitmed romantilised asjaolud.

Sama päeva pealelõunal nähti vallikraavimäel pummeldamas suuremat seltskonda. Võeti viina ja lauldi. Viimaks tekkis seal kellegi naisterahva sõnavahetus meestega. Asi lõppes sellega, et naine lubas jõkke hüpata ning end uputada. Hüppaski vette, kuid toodi meeste poolt välja.


Esmaspäev, 14.septembril 1931


esmaspäev, 18. veebruar 2008

Kes on sinu vanemad?

Mulle meeldib vanu ajalehti-ajakirju lugeda. Lühike või pikem kirjutis aastate tagant tekitab minus küsimuste rea: kes need inimesed olid, kuidas nad elasid, mida mõtlesid, mis nendest sai suurtes sõdades, kas neil on järeltulijaid ja mis inimesed nad on, millised on need paigad täna, kus kirjeldatud sündmused toimusid. Nende küsimuste ja paljude muude vastuste kogusummast saaks palju romaane, näidendeid, filme. Arvatavasti on see ka põhjuseks, miks televiisor minu majas on enamuse ajast tumm.

Minu aktiivne huvi piirdus algul kahe ilmasõja vahelise perioodiga. Selle ajajärguga, kus oli minu vanemate lapsepõlv ja kujunemisaastad. Arvatavasti on see olnud alateadlik huvi õppida tundma oma vanemaid. Muidugi ma tean neid ema ja isana. Aastate lisandumisel on see hea omadus, et ühel hetkel tekivad eneselegi ootamatult mälupildid lapsepõlvest, mille olemasolust polnud seni aimugi. Seega on mul mingi ettekujutus oma vanematest nähtuna läbi lapse silmade. Mina tahan aga neid tundma õppida täiskasvanuna. Ma tahan teada, kes nad olid inimestena. Mitte lapsepõlve ilusate ja mõnede vähem ilusate mälestuste kaudu, vaid nii nagu täiskasvanud inimene hindab teist täiskasvanut. Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud.

Täitumatu soov, saada teada, kes mu vanemad olid, tingib selle, et võõrastes blogides jääb mulle paratamatult silma laste kirjutised oma vanematest. Ma ei pea silmas seda enese ja maailma avastamise valu. Kus ümbritsevad inimesed ja vanemad eelkõige ei mõista kirjutaja Mina erakordsust, Minaga toimuvate situatsioonide unikaalsust ja muud. See põlvkondade vastuseis on minu jaoks heldimapanevalt ilus oma pidevas korduses läbi sajandite.

Mind paneb pead vangutama need kirjutised, kus täiskasvanud laste ja vanemate vahel valitseb mittemõistmine. Muidugi on ka nendes vastuoludes palju korduvat ja samas varieeruvat, mis annaks ainest jällegi tuhandetele romaanidele: lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad; igivana kahe naise, ema ja tütre konflikt; nad eelistasid mu venda või õde; millal nad lõpetavad minu elu korraldamise; jne. Ning mulle tundub, et kogu see problemaatika on millegipärast rohkem täiskasvanud tütarde kui poegade rida.

Jah, mul puudub kogemus suhelda oma vanematega täiskasvanuna. Seepärast ma ei saagi aru, miks täiskasvanud lapsed ei suhtu oma vanematesse täiskasvanulikult. Teadmisega, et ema ja isa on tavalised inimesed. Kellel on palju häid inimlikke külgi aga ka puudusi. Kellel võivad olla iseloomuomadusi, mis meile ei pruugi meeldida, kuid millega tuleb leppida.

Muidugi tekib küsimus, miks täiskasvanulik suhe ei ole kahepoolne. Tegelikult ma arvan, et ju ta ikka on. See on rohkem inimtemperamendi küsimus. Need täiskasvanud, kes ei mõista oma vanemaid, ei pruugi teadagi, kui palju nende vanemad veel tegelikult ütleksid, kui nad end tagasi ei hoiaks. Võib olla hetkedel, kui ennast tagsi hoitakse on nendel vanematel meenunud aastatetagune tsitaat arhitekt Harry Sheinilt: "Vanemad peavad oma lapsi austama, sest nemad valivad neile vanadekodu." Oleks kurb, kui sama mõte vasardaks pidevalt ka minu täiskasvanud laste peas.

laupäev, 16. veebruar 2008

Selle talve surnud 9.

(... järg)



Arvi võttis peale Heinot naise. Tema naiseks sai Eevi. See Eevi oli lahutatud, väikese tütrega. Tuli kolhoosi kontori. Eevi oli meeldiv, kuid ta põdes mingit naistehaigust. Ta oma tütar oli Kaja. Anneli ja Tõnu olid Arvi lapsed.

Kaja abiellus noorelt töökoja juhatajaga. Sai niru mehe. Praegu on tal kaks noorukist poega. Nüüd, kus Arvi ja Eevi on surnud, hoolitsevad nad talu eest. Tegid kevadel vilja ja kartuli maha, sest Anneli ja Tõnu ei pidanud tahtma jännata. Ja kodu ei taheta võõrastele müüa.

Algul, pärast naisevõttu oli Arvi korteris siin ja seal, kuni nad oma maja ostsid, sest Olgal polnud sellega midagi peale hakata ja Arvil oli kodu vaja. Seal siis kasvasid Arvi lapsed, ehitas kõrvalhooned ja korrastas aia. Annelile osteti mööbel. Tõnule sai algul pood ostetud, kuid kui poes hakkasid iga 3-4 nädala tagant vargad käima, siis ilma küll ei jõua rikkaks teha. Siis ostis Arvi Tõnule "Järva Teataja" aktsiad ja Tõnule pidi lehetöö meeldima. Eevil läks tervis ikka viletsamaks, et enam lehma pidada ei jõudnud. Kui neil kord aastane pull ära suri, lõpetas lehmapidamise ära.

Paar aastat tagasi läks Eevi tervis nii halvaks, et rohkem aega oli Hiiul kui kodus. Ka Arvil tulid koledad valud sisse, käisid Eeviga kordamööda arstide vahet. Eevi suri kaks nädalat varem kui Arvi. Küll on neist kahju. Arvi oli alati nii vastutulelik. Minul tõi ta kõik surnud linnast ära ja nüüd magab ta ise ka seal. Kui me tädi Madleene suri, siis viisime ta kiriku sandikotta ja tõime Trammilt kiriku võtme.

Margus ja Tõnu tegid karjaaia rõhtaeda Juliuse silma all. Julius ütles: "Õpetan poistele rõhtaia tegemist, suren ära, kes veel neid õpetab."

Juliusel oli veel pesamuna, tütar Aldi. Aldi oli meie Eeva pinginaaber. Ilus ja õbluke, läks Rannamiku Tõnule. Rannamiku on suur talu, nagu mõis. Aga varanduslikult alla käinud. Peened inimesed, peened kombed. See võtab raha. Aldi oma rahaga tõi elu majja. Kõige pealt osteti auto. Aldi sai kaasavaraks 10000 rubla. See oli kohutav raha. Tõnu oli küll hea suuvärgiga, kuid muidu jõhker poiss. Nad mõlemad Aldiga olid hellitatud lapsed ja elu ei tahtnud kuidagi minna. Aldi tuli koju Trammile, kuid 10000 vaevas - Tõnu pidi jälle järele tulema. Neil on kaks üle kahekümneaastast last. Praegu nad peavad talu. Kõik läheb hästi, jõukus kasvab. Aga Tõnu ütles Kaarlele: " Kõik on korras ja kõike on küll, aga õnne ei ole." Tõnu olevat jooma hakanud. Üks suvel kuivatas Kaarel ühel pühapäeva peale lõunal Rannamikul nisu. Poiss oli platsis abiks. Kui Kaarel küsis, kus isa on, vastas Hardi, et kes teab kus vanamees joomal on.

See inimese elu on küll lühike. Alles algad, juba lõpetad. Arvi ja Eevi olid mõlemad pisut üle kuuekümne. Ammuks see oli, kui meie poisid pisikesed olid ja pärast kirikust tulekut oma sandaletid viisid kesale suure kivi peale, kust Arvi nad leidis. Ńüüd on nemadki juba vanad mehed.


(järgneb...)

reede, 15. veebruar 2008

Roosa paelaga kirjad 9

Tallinnas, 12 Martsil, 1903

Austatud Neiu!

Saadan oma pildi - ning täidan sellega oma lubamist. Kas tohin seda ka Teie poolt loota?

Elage õnnelikult

August

kolmapäev, 13. veebruar 2008

Minu unistuste töö

Kui ma Suurest Linnast jalga lasin, põletades kõik sillad, unistasin ja lootsin, et leian kunagi võimaluse kodus töötamiseks. Selline tavaline, lihtne unistus - mul on majakene, aiakene, töökene. Tõusen hommikul ülesse, kratsin trepi peal kõhtu, teen oma igapäevaseid askeldusi ja muuseas nokitsen midagi ka leivatööks. Sellest unistuste kolmainsusest kulus üks aasta aiakesele, kaks aastat majakesele, aga töökesega oli nii nagu kõigil.



Nüüd, üle mitme aasta tekkis vajadus, võimalus ja ka tahtmine midagi leivatööks teha. Mõtelda vaid, ei peagi kusagil ametis käima - istuda seal oma tagumiktunde, liigutada paari paberit edasi-tagasi, ajaviiteks lüüa seitungiga mõnd kärbest ja oodata tööpäeva lõppu, et siis väsinuna koju jõuda ning unistada elust, mis võiks olla hoopis teistsugune. Jah, ma sain oma unistuste töö, aga...



Selgub, et töötamine kodukontoris on väga vaevaline enesesund. Eriti siis, kui mitu rauda korraga tules - rahaahnusel pole ju piire! Iga tööotsaga on konkreetne asi teha. Kindlad tähtajad, pidev iseõppimine täiesti tundmatutes valdkondades, üle ääre ajav mailbox ja palju muud närviajavat. Minu kaks ruutmeetrit kirjutuslauda on täis kuhjatud tobedaid ofitsiaalseid pabereid. Nendega tuleb tegeleda, analüüsida, vastata, koostada. Lisaks manuaalid, juhendid, instruktsioonid, seadused, memod. Arvutist kostavad võpatamapanevad häälitsused. Järjekordne mail - "plinnn!", samas msn - "plõnnn", skype'i jubedalt nõudlik plärin. (Kuidas küll neid hääli muuta saab???) Mobiiliga tahaks juba ammu minna puukuuri ja näidata talle kirvest. Ühe nädala jooksul suhtlen inimestega rohkem kui eelneva kolme aasta vältel kokku.



Tööpäevad venisid algul pikaks, nüüd on nad ülipikad. Sõber hundikoer on loobunud minuga suhtlemast. Avastasin, et külapoest ostan üha suuremates kogustes seda ühe maitse, kuid erinevate nimetustega valmistoitu. Teate küll, snitsel, kotlett ja see muu jura. Üha vähem pakub rõõmu aiake, majake. Aju otsib meeleheitlikult väljapääsu tekkinud olukorrast. Ja tekibki parem unistus: linnake, korterike, pereke, tööpäev mõni tunnike... Tahan saada katsemagajaks diivanivabrikus. Hommikul tööle, lõunani katsemagamine, pärast lõunat veel natuke tööd ja siis koju. Vaikus, rahu, veidike pikutamist peale rasket päevatööd. Miks küll teistel inimestel on kõik see olemas aga minul pole?

pühapäev, 10. veebruar 2008

Hoiatus

Kohaliku Ortskomandandi korraldusel tuletan veel kord meelde ja hoiatan, et igasuguste kuulujuttude levitamine ja rääkimine on k e e l a t u d. Keelust üleastujaid karistatakse raskelt sõjaseaduste järgi.

Samuti on keelatud mitte-saksa raadiojaamade kuulamine. Keelust üleastujate raadioaparaadid konfiskeeritakse ja isikud langevad karistuse alla.

Pärnus, 29. dets. 1941.a.

A.Orgusaar, (allkiri).

Pärnu prefekt


Uus Elu, 30.detsember 1941

laupäev, 9. veebruar 2008

Selle talve surnud 8.




(... järg)





Kui Juuli suri, jäi Olga oma lapsega tuule peale. Olga oli ilus naine, käis linna moodi riides ja rääkis ka kui linnainimene. Aada käis kunstikoolis ja tal olid alati väga ilusad rullsoengud. Ta töötas ka kusagil kunsti alal ja tal olid väga head mehed, kes olid Olga vastu head. Kui Jaan ära suri, müüs Olga maja ja läks Aada juurde. Ta ei jõudnud oma head elu ära kiita. Käis sanatooriumis ja igal pool. Suved veetis siin kandis tuttavate pool.


Kui Jaan veel elas, siis oli tal väga ilus aed. Ühel suvel sai ta veel rajooni ühe parima aia märgi. Nende maja oli mäenõlval ja peenrad tulid mäest. Kui neil maja valmis sai, piirasid nad selle lepahekiga. Päris huvitav oli, on veel praegugi, kuid risusse kasvanud. Kui Olga maja maha müüs, tuli sinna üks karjanaine - siis enam aeda keegi ei harinud ja õu oli õlgi ja sõnnikut täis.


Kolmas Trammi poeg oli Julius. Noorena oli ta päris ilus poiss ja võttis noore naise. See Tilde olevat noorest peast ka päris ilus blond tüdruk olnud, nagu nüüd ta poisid on. Kui mina teda tundma õppisin oli ta juba keskealine ja nägi välja üsna õlgne. Esimene poeg oli Verner. See käis ülikoolis, õppis kas metsandust või kaubandust. Kui ülikooli lõpetas, läks siitkandist ära ja nüüdseks on ta üsna võõraks jäänud. Teine poeg oli Arvi - blond ja armsake. Kolhoosi keskealiste naiste lemmik. Arvi oli traktorist ja viimasena autojuht.


Tildest ja Juliusest polnud suurt kuulda enne, kui kolhoosi aeg algas. Siis olid Trammide tükid üle kolhoosi. Tilde oli kole armukade ja kahtlustas Juliust kõiksugu naistega. Keegi oli kohanud Juliust metsas. Hobuseohelik olnud peos - tahtnud omale lõppu teha, et Tildet ei jõua keegi täita. Vanemaks saades rahunesid ja enam polnud midagi kuulda. Julius sai juba eesti ajal kirikumeheks. Kui ta vanemaks sai, siis tal algasid iga viie aasta tagant juubelid. Kiriku jõulupuule oli selle okkalise karraga tehtud 25, 30, 35, 40, 45. See oli viimane.


Trammid olid kole kanged rahategijad. Pidasid palju loomi, raha nagu kleepis nende käte külge. Kui Värni viiekümnendatel ülikooli lõpetas, sai auto - siis polnud siin kandis veel kellelgi autot. Nad olid väga hoidlikud ja töökad. 50.-60. aastatel oli suur heina puudus. Iga viimane kui teeserv ja kraaviäär kougiti ära, et saaks loomad üle talve pidada. Tramm oli kirikumees ja surnuaiavaht. Sakste surnuaed oli ka tema hoole all. Mõlemad olid üsna suured kalmistud, andsid head heina ja Trammil oli hooneid küll, kuhu hein mahutada ja loomi pidada.


Kui Arvi veel poisiohtu oli, nähti teda aegajalt vintis. Ükskord laupäeva õhtul raadio liiklussaates räägiti, et kiriku juures peetud Arvi kinni ja lõhnad olid juures. Arvi ütles nii pikkamööda: "See oli vana kali...". Vana Julius rääkis külamööda, et poisile meeldib viina võtta. Aga aeg läks edasi. Arvi sai vanemaks.


Noorem vend Heino lõpetas koolid ja tuli kolhoosi tööle ja võttis naise. See naine Ilma oli Setumaalt siia kolinud, suur ja paljulapseline. Ükskord võttis viina puhitud mürgise viljakoorma peal ja jäi lõpuks jalutuks ning paari aasta pärast suri.


Aino jäi kontori arveametnikuks. Tema vanem poeg Margus on juba üle 20, naisemees ja laste isa. Kui see Margus oli poisike, tegi ta palju pahandust. Viis plikadele Tilde kullast kaelaketi ja teisi kalleid koduseid asju. Nüüd on naisemehena aru pähe võtnud.

Tütar Ulvi oli mõne aasta noorem. Mõned aastad juba abielus. Algul oli ta meie poes müüja, kuid nüüd, peale lapse sündi läksid nad kusagile kaugemale.


(järgneb...)

reede, 8. veebruar 2008

Palju sina aastas prügi toodad? ehk Ämber viina

Oleme juba kuu aega hoolikalt prügi sorteerinud. Kuigi kartused olid algul suured ja vaevalt kõik veel korralduslikult häireteta toimib, võime olla ikkagi rahul. Oleme teadlikult astunud sammu, et elada tarbijana arukamalt. Seaduse sunniga pealesurutud tegutsemisnormid juurduvad ning see mida teeme hetkel seaduskuulekalt, muutub ühel hetkel endastmõistetavaks käitumisnormiks. Kokkuvõttes võib öelda, et pärast seda kui oleme üle saja aasta üha kasvavalt risustanud ümbritsevat keskkonda oma tarbimisjääkidega, tuli meil lõpuks aru pähe. Ja ometi elame me ühel suurel prügimäel kuhu me iga päev viskame valimatult kõike.


Me elame infoprügilas. Infotehnoloogia, ikka veel arenev, võimaldab valimatult visata sellesse tohutusse prügihunnikusse mida vaid. Ja samaaegselt oleme me kõik infoprükkarid, kes usinalt prügikaste sorkides otsime endale vajalikku. Selles mõttes on see infoprügi nagu prügi ikka, mõnele kasutu ja teisele vajalik. Kindlasti on kellelegi vajalik või kasulik teada kusagil Cabo Verde Vabariigis millist pudru minu naabrieit vanamehele täna hommikul andis – arvatavasti ma pean seda kirjutama oma blogis. Ise aga olen meeleheitlikult otsinud prügilast erutavat uudist, millist värvi püksikuid Britney täna kannab – minu eas mõistetav ja vajalik teave.


Meie suures ühises prügilas on ka ametlikud prügikäitlejad: otsingumootorid, avalikud ja kinnised andmebaasid. Kuid ega ei pea olema tingimata patsiga poiss, et mõista kurba tõsiasja – selle prügiuputuse ees ollakse võimetud, infotehnoloogia upub ise oma prügi sisse. Asjastanud kaubapakkumine ja infopakkumine on sarnased nähtused. Kaupa on palju, isegi väga palju, kuid midagi väga konkreetset ja vajalikku suures kaubakülluses tihti ei leia. Sama on ka informatsiooniga. Leidke mulle näiteks internetist lehekülg, millest saaksin teada, mis aastast ja kuupäevast saab kasutada telegraafiteenust Tartu ja Peterburi vahel?



Sellised mõtted tekkisid oma infojäätmeid ära visates ja teiste blogiprügis sobrades. Leidsin sealt huvitavat informatsiooni, kuidas mingi konkreetne blogi jäätmekuhjast üles leitakse. Ma ei tea, milleks ma seda teadmist kasutada saan aga igaks juhuks korjasin selle ülesse. Targemaks sain aga küll. Et minu geniaalsust loetaks ja austataks, peab postitus sisaldama mingeid otsingusõnu. Millised sõnad aga infoprügi käitlejatele on sobilikud, mina ei tea. Vaatasin ülalkirjutatu üle. Otsingusõnadeks peaks sobima: prügi, infotehnoloogia, Cabo Verde, Tartu, Peterburg. Muidugi Britney on kõva sõna. Midagi on nagu puudu... Seepärast üks kommertskuulutus ühest vanast nädalalehest, mille aastakäiku hetkel loen:


Wanna=Antsmõisas, Urvaste kihelk., müakse wina 1 wedro (48 kradi) 3 rubla eest.
Piritust, igga kraad maksab 6 ¼ kop.
Tobi=õllut, igga kraad maksab 2 kop.
Puddeli=õllut, esimest seltsi 5 kop.
Puddeli=õllut, teist seltsi 3 kop.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 12.Webruaril 1864


Nüüd on otsingusõnaks ka viin. Võin rahumeeli minna internetiprügilasse otsima, mis asi on esimese seltsi õlu.

kolmapäev, 6. veebruar 2008

Roosa paelaga kirjad 8

Tallinn, 5-al Februaril 1903



Austatud Neiu !



Ma palun südamest, kas võiksite minule seda heategu teha ja seda sedelid Alfredi kätte toimetada. Ma tean kül, et see Teie teenistuses kerge ei saa olema, kuid mul ei jäe muud teed üle - ma ei tea kedagi, peale Teie, kes seda võiks toimetada. Võimata on mul praegu rohkem kirjutada oma elust - lükkame tulevikku. Kas täidate minu palvet? Tähtjas on, et Teie vend seda õige pea kätte saaks!


Elage õnnelikult



.................. A.

pühapäev, 3. veebruar 2008

Sa vana paadam!

Näed, trikitas ja lollitas jälle. On ta ju kogu aeg öelnud, et tema teeb telesaadet. Hästi teeb. Lollitab neid, kes saate tegemisel osalevad - artiste, melodiste, zhurnaliste. Ning muidugi mind ja sind - vaatajat. Mõnisadatuhat meid ikka oli, kes saadet vaatasid. Paarkümmendtuhat neist igiaktiivset, kes ihu ja hingega elavad kaasa viisuvalimistel, baarivalimistel, staarivalimistel ja üldse valimistel. Sadatuhat neid, kes vaatavad nii nagu alati, sest alati on vaadatud. Ja sadatuhat vast neid, kes raiu või tükkideks, raiuvad, et nemad pole seda saadet vaadanud ja ei vaata ka, maksa või sadatuhat peale.


Mina olen seda saadet alati vaadanud. See tähendab sellest hetkest, kui soome teleka pilt oli veel udupilt. Siis oli see saade veel selline, kus ilusad lauljad laulsid. Päris lauljad, kes laulda ka oskasid, orkestri saatel. Peeter Saul kribis siis öösel oma orkestrile partituuri, et Heli järgmisel päeval saaks võidulaulu eesti keeli sisse laulda. Ühesõnaga, kaua aega oli see üks igavesti vahva saade. Ja olgem ausad, kui Eesti ükskord peole jõudis, oli see pidu, millest mina räägin, juba lõppenud. Aga ega saade selle pärast ära lõppenud ja tore on.


Paadamist pidin rääkima. Temal on raske ülesanne. Peab töötama avalikult ja õiguslikult, et tööandja vähemalt korra aastas ka reitingutabelisse pääseks. Nii ta siis mõtlebki kõiksugu trikkisi välja, keda püüne peale lasta. See aga nagu poistebändi kokkupanemine - igale maitsele peab midagi olema. Teate küll, blonde ja brünette, paipoisse ja ulakaid, enamushuviga ja vähemushuviga. Paadamil jälle sellevõrra kergem, et tema bändis ei peagi kõik laulda oskama. Ja samas järjekord ukse taga. Ole mees ja vali. Ainult mõnel juhul tuleb rääkida auk pähe.


Kreisiraadio oli muidugi tõeline paadam. Hävivad - pole hullu - poisid tegidki pulli. Ja kui juhtubki äkki, et pobjednik drzvani utakmici, siis pole ka midagi katki. Rahvas on oma sõna öelnud ja Paadamil ikka leto svet. Edu Sulle, Juhan!


And at least, Erki-Sven Tüür: 12 points.


laupäev, 2. veebruar 2008

Vaimustustorm hääletamisel

Riigikogu t e i n e koosolek peeti eile õhtul kell 7.20 min. Eesti liitumise otsustamiseks N.S.V.Liiduga.


Aruandja rvl. sotsiaalminister N.Ruus põhjendas pikemas kõnes Eesti liitumise vajadust N.S.V.Liiduga, saades suurte kiiduavalduste osaliseks. Sotsiaalministri kõne toome homses lehes.


Esimesel riigivolikogu koosolekul moodustatud komisjoni poolt väljatöötatud deklaratsioon riigivõimust Eestis võeti rvl. G.Abeli ettepanekul kohe arutamisele, kuna läbirääkimised Eesti astumise kohta N.S.V.Liitu lükati edasi tänasele riigivolikogu koosolekule.


Deklaratsiooni kandis ette rvl M.Jürna, mis toodud meie lehes esimesel leheküljel eraldi. Deklaratsiooni lugemist katkestasid korduvad aplausid ja elagu-hüüded.


M.Jürna ettepanekul võeti deklaratsioon suurte ovatsioonidega esimesel lugemisel vastu ja otsustati ilma kodukorras ettenähtud vaheajata võtta arutamisele teisel lugemisel.


Rahvasaadikud tõusid püsti, spontaanselt puhkes tormiline ovatsioon. Vaimustustormist kostusid hüüded: Elagu Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik! Elagu Kommunistliku Internatsionaali tüürimees Georgi Dimitrov! Elagu kogu maailma proletariaadi õpetaja ja juht suur Stalin! Lauldi Internatsionaali. - Ovatsioon kestis paarkümmend minutit.


Lühikese vaheaja järele peeti riigivolikogu k o l m a s koosolek. Kuna deklaratsiooni kohta teisel lugemisel parandusettepanekuid ei tehtud, siis jäeti kolmas lugemine ära ja asuti deklaratsiooni lõpphääletamisele. Juhataja konstateeris, et deklaratsioon on lõpphääletusel ühel häälel vastu võetud.


Kostsid hüüded: Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu seltsimees Stalin! Elagu, elagu, elagu! Puhkesid tormilised kiiduavaldused, lauldi Internatsionaali. Jälle hüüded: Elagu, elagu, elagu! Elagu Nõukogude Eesti! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu Nõukogude Liidu saadik seltsimees Botshkarev! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu suur Stalin! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! Elagu tööliste, talupoegade võitamatu punaarmee! Elagu, elagu, elagu! Hurraa! milledele järgnesid tormilised kiiduavaldused.


Kõik olid liigutatud. Koosolekusaalist väljuvad mehed pühkisid pisaraid silmist. Seejärel saabus riigivolikogu koosolekule Viljandi linna ja maa ning Harjumaa tööliste delegatsioon suurte kiiduavalduste saatel. Selle esindaja H.Priimägi pidas alljärgenva kõne:


"Meie Viljandimaa ja Harjumaa töölised, käsitöölised ja talunikud tervitame uut riigivolikogu ja soovime talle jõudu suures ülesehitamise ja rahva vabastamise töös. Tagurluse päevil töötav rahvas on pidanud üle elama rasket kannatust. Tagurlik poliitika, mis Inglismaa ja Prantsusmaa huvides oli sihitud Nõukogude Liidu vastu, tallas maha tööliste huvid, sest töötav rahvas tahtis elada südmalikus liidus Nõukogude Liiduga.


Meie tervitame uut riigivolikogu, kui meie täiuslikku esindust ja nõuame, et tema kogu töötava rahva tahtele vastavalt, mis eriti selgelt väljendus miitingute ja meeleavalduste puhul üle terve maa, maksma paneks Staalinliku Põhiseaduse.


Meie tervitame riigivolikogu otsust, et ta kuulutas välja Eesti Sotsialistlikkude Nõukogude Vabariigi.


Meie nõuame, et riigivolikogu otsustaks liita Eesti Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liiduga, kuulutaks riigi ja rahva omanduseks suurtööstused ning pangad, teeks lõpu maaga spekuleerimisele, kindlustaks maa kasutamist ainult töötavale talurahvale, varustaks väiketalupidajad ja maatamehi maaga, võõrandaks selleks meie suurmajapidamisi, kergendaks otsustavalt töötava rahva võlakoormat. Seda nõuame meie oma saadikutelt riigivolikogus. Niisugune on Eesti töötava rahva kindel tahe. Edasi uuele ja õnnelikule elule. Elagu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik! Elagu NSVL!" (Kestvad kiiduavaldused ja hurraa-hüüded).


Viljandi maa- ja linnatööliste delegatsiooni koosseisu kuulusid J.Koppel, M.Tamm ja E.Tomusk Viljandist.


Harjumaa delegatsiooni kuulusid Saue valla mehed R.Reivik, H.Priimägi, A.Poom ja M.Tiikjärv.


Selle järel juhataja luges ette järgnevad tähtsamad tervitustelegrammid, mida saatnud: autotankide-rügemendi sõjaväelaste üldkoosolek, Eesti haigekassade liit, Eesti metsatööstuse Tartu lauatehase töölis- ja ametkond, raudteelaste kutseorganisatsioonide täidesaatev komitee, Petseri linna rahva üldühingu esimees, Tartu linnavalitsus, 5. liinijaoskonna raudteetööliste üldkogu koosolek, Kohtla-Järve kaevandustööliste miiting, 1. jalaväerügemendi sõjaväelaste komitee ning Häädemeeste töötav rahvas. Peale selle veel kakskümmend seitse organisatsiooni. (Kiiduavaldused).


Koosolek lõppes kell 9.17 min . õhtul.


Järgmine riigivolikogu koosolek on t ä n a kell 10 homm. Päevakorras on läbirääkimised N.Ruus'i aruande kohta Eesti astumise kohta Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks.




Maa Hääl, 22.juuli 1940



reede, 1. veebruar 2008

Selle talve surnud 7.

(...järg)



Eevi ja Arvi


Kui Kaarel käis märtsikuu pinssi toomas, siis oli Arvi just äsja surnud ja Eevi kaks nädalat varem. Neist oli väga kahju.




Ega nad olnud põlised meie kandi inimesed. Vana Trammi Tõnu tuli kusagilt kaugemalt. Ta oli mõisa moonakaks või töömeheks. Väikese lapsena ma nägin teda vahel. Tal oli selline välimus, mis silma torkas. Kui karjamõisa jagati, sai ta sealt talu. Trammi maja ehitati veel vanamoodi, rehetoa ja reiealusega. Kui me koolist tulime, siis paistis maanteele, kaugele suure musta tähtedega kirjutatud 1926. See kiri on praegugi veel alles, kuid väga tuhmunud.



Vana Tramm oli Vennaste koguduses. Käis ise ja pidas ka kodus lugemisi. Kui ma veel laps olin, siis peeti tihti lugemisi, vanemad inimesed käisid ja pidasid lugemisi. Mõnelt kaugemalt tulnud vennal käis kohe väga palju kuulajaid. Pärast pandi lugejavennale reisiraha kokku ja kostitati kõiki vendasid ja õdesid. Tiitsoni kuulus jõukade talude hulka ja seal tapeti lugemisteks alati lammas või vasikas. Tramm oli alati oma poistega aegsaste kohal ja rääkis:" Küll mu hing igatseb selle taevase toidu järel - ma kohe oma poistega tulen hüpates ja karates." Keegi teine vanamees oli öelnud: "Jäta ta korra söömata. Vaata, kas ta siis veel tuleb hüpates ja karates." Ja ega Tõnu polnud seda enam kordagi nimetanud, kui korra söömata jäi. Vana Tramm oli uskunud, et taevas on täpselt nii nagu maa peal - mis sul siin on, on ka taevas. Tema saab oma asundustalu tagasi.



Vanal Trammil oli kolm poega. Vanem poeg Juhan oli vabadussõjas käinud ja selle eest talu saanud. Tema maad asusid teiselpool väikest mäeselga ja maanteele ei paistnud. Juhan kosis meie Olga. Lapsi neil ei olnud, kuid muidu elasid kenasti ja jõukalt. Mina olen mõned korrad neil käinud. Siis oli alati ilus päiksepaisteline ilm ja mul on nii päikselised mälestused nagu paistaks seal alati päike ja sätendaks balkoniklaasid.



Kui mamma vanaks jäi ja Olga ta oma juurde võttis, oli vana Tramm porisenud, et mamma teeb tilku kempsus. Aga vana Tramm suri veel samal talvel ja mamma elas veel kaua, ehk küll vaevalist elu. Mamma jäi 80 aastaselt pikali asemele ja oli nii kuni surmani. Olga nägi temaga kurja vaeva. Olga ise ei nurisenud, ütles, et kõik on tal hästi korraldatud. Selja all olevat mammal vakstus just õigel kohal auk, nii et kõik soriseb voodi all olevasse silmapesu kaussi. Asemel oleval inimesel olevat kõht kõva - selle ühe väikese käkikese viskab peoga välja. Voodil oli üks servalaud kõrgenduseks. Nii et Olga oli kõigega rahul. Ümbruse rahvas aga rääkis: "Küll ta näeb kurja vaeva!" Mamma suri ära ja Olga jäi ise viletsaks ja vanaks. Mardi tütar Liivi toob talle toidu ja muidu ka hoolitseb igatpidi teda.



Teine poeg oli Jaan. Kas vabadussõjas või Eesti sõjaväes sai ta haavata, millest ta õige tugevalt lonkas. Oli niisugune jutt ka, et selle vigase jala pärast pidi ta pensioni saama. Kus ta siis oli, kui ma päris väike olin ei tea. Aga kui ma juba viimastes klassides olin, siis ta ehitas maja Lombi mäe nõlvale. Lombi mägi oli võrdlemisi kõrge, nagu vorst piki maanteed ja kuulus Jaani karjamaale. See mägi oli meie kooliaja südamerõõm. Sealt me koolist tulles talvisel ajal suisa elasime. Lasksime liugu, kas koti seljas või tagumikul. Topase Sass (ta oli kole ulakas), laskis kord Eevi seljas mäest alla. Siis me tüdrukute kari kaagutasime Sassi kallal ja lubasime koolis kaevata. Ainuke viga oli Lombi mäel, et liuhooga tulles läks sõit üle maantee. kuid sel ajal ei olnud nii palju autosid kui nüüd.


Trammi Jaan oli ametilt kingsepp. Tegi usinalt ja head tööd, aga kui vene ajal seda raha vähe kergemalt tuli, ei viitsinud enam teha. Tema kosis Posti Olga. Olga oli lahutatud, väikse tütrega. Elas oma õe Juuli juures. Juuli oli lõbus naine, seal peeti ilmast ilma pidusid. Olgal oli seal lõbus elu. Seal juhtus neil kole õnnetus. Juuli mees, Kustas oli väikeste tüdrukute armastaja ja midagi juhtus selle väikse tüdrukuga. plika oli kaua aega haiglas, hiljem ei saanud lapsi. Juuli olevat palunud Olgat, et see jätaks asja oma pere vahele. Peale Juuli surma võttis Kustas Kirikumäe Liisi, väga vaga naise. Liisiga oli tal kaks tütart. Vanem tütar oli koolieelik kui ta suri. Mina olin ka matuse päeval kirikus. Küll Liisi nuttis ja oli õnnetu. Pärast rahvas rääkis, et see tütar läks Kustase nahka. Kolhoosi esimesel aastal taheti Kustast jõulu esimesel pühal metsa tööle saata. Kustas poos oma hoopis üles.




(järgneb....)