Küttekolded korda

Lugesin Maalehest sellest, kuidas isa istub oma kuue lapsega katkise ahju kõrval nagu miini otsas. Uute küttekollete tegemine maksab palju raha, aga seda pole kusagilt võtta. Naine on töötu ja kust seda raha siis võtta uue pliidi ja ahju tegemiseks? Aga näed, Päästeamet tuli appi. Neil on selline projekt, "Küttekolded korda". Aga kahjuks on nüüd ainult pool muret lahendatud. Kolhoosiaegse korrusmaja korsten on samuti sellises seisundis, et tulekahju juba tükk aega hüüab oma tulemisest. Selle artikli jupike erinevates portaalides kogus palju vastukaja. Nende kommentaaride sisu oli traditsiooniliselt etteaimatav, äärmusest äärmusesse ja pole mõtet hakata neid ümber jutustama. Minule jäi kogu loos mõistmatuks, et miks naine, kellel niigi aega vabalt käes, juba varem kellu kätte ei võtnud ja need uued ahjud-pliidid ise tasapisi üles ei ladunud? *

Mul endal ka ei ole seda korstnapühkija paberit, mis sügisest seadusega kõigile kohustuslik. Ma puhastan küll ise oma majapidamise lõõrid ja korstnad vähemalt korra aastas, kuid mõistan vajadust, et litsenseeritud spetsialist peaks teatud perioodi tagant pilgu peale viskama. Meil on ju sedaviisi, et tulekustutamine on tasuta isegi juhul kui kahjutuli sündis inimese enda süül, nendesamade katkiste küttekollete pärast. Just see paberi nõue sunnib meid kriitilise pilguga asjad üle vaatama. Jätsingi korstnapühkija kutsumata, sest ise tean, et mu enda laotud pliit vajab pisut kõpitsemist. Järgmisel kevadel pean selle asja tingimata ette võtma.

Aga selle artikli valguses jäin mõtlema. Pension on mul väikene, kivid ja segu maksavad ka midagi. Ja miks ma peaks ise selle kelluga vehkima. Võtaks äkki vana mehena uuesti selle lapsetegemise ette. Ma ei tea, palju neid tegema peab, et saaks valda minna ning nõuda, et nad mu pliidi korda teeksid? Ega ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas see lapseasi käib. Külapoe juures üks teine vanamees ütles selle kurtmise peale, et tal on plaadi peal mingi saksa film, õnneliku lõpuga film õnnetust tüdrukust, kellel köögis kraaniga mingi jama ja siis tulevad korraga kolm santehnikut asja parandama. Vanamees vihjas, et sellest filmist võiks mulle kasu olla. Ei tea, mis ta sellega mõtles.

* Minu jaoks on sellised lood nagu mingi test inimese suhtumisest võrdõiguslikkusesse, õigemini igaühe suhestumisest stereotüüpsetesse soorollidesse. Kui ülalesitatud tekst paljulapselise pere murest tundub igati normaalne, siis õnnitlen, olete kaasaegse suhtumisega inimene. Aga kui midagi tundus selle teksti lugemisel valesti, siis olete selles küsimuses kahjuks ikka veel stagneerunud vaadetega ja peate enda kallal vaeva nägema. Või olete lihtsalt variser, rääkides üht ja mõteldes teist.

Doktorivorst

Omavanustega kohtudes tuleb mõnikord jutuks kadunud maitsed. Seda, et praegune jäätis ei maitse nagu jäätis, kompvek pole see või vorstil pole üldse maitset. Kõrvalvaatajale võib jääda mulje torisevatest vanainimestest, kelledel on nõukaaja nostalgia. Kuid see pole nii, sest mida sa seal ikka taga igatsed tollaseid tühjasid lette või meeletuid järjekordi. Me igatseme taga mingit maitsevarjundit minevikust, ise päriselt teadmata, mis toimub aastate jooksul inimese maitsemeelega. Kas üldse on olemas maitsemälu ja kui kindlad me olla võime, et see mälu meid alt ei vea.

Foto autor Aleksander Sennikov

Asjaolude tõttu käin ma ise harva toidupoes. Mõnikord aga siiski. Mälust tuleb esile mingi minevikumaitse ja siis ma seisangi nõutuna kogu selle külluse keskel. Milline pakutavast võiks olla selle maitsega, mis parasjagu meenus? Näiteks vorst. Keele peal on lapsepõlve "Doktorivorsti" maitse ja palun, täitsa olemas letis. Kodus maitsen... ja pole ju üldse see! Kahju raisatud rahast ja meelgi kurb, et kuidas ikka need meeleelundid vanusega töntsimaks jäävad - on ju peale ka kirjutatud, et "Doktorivorst". Igaks juhuks otsustan kontrollida oma mälu faktide najal.

Nõukogude Venemaal alustati "Doktorivorsti" tootmist juba 1936. aastal. Kogu aeg ühe retsepti järgi ja seda kõigis lihakombinaatides ühtemoodi vaatamata asukohale. Pärast sõda hakati seda valmistama ka meil ja ikka samade kinnitatud koostisainete ja tehnoloogiaga. Kusjuures algse retseptuuri töötasid välja dietoloogid (!), mispärast see vorst sai ka sellise nime. Kuna ka kõiki toiduaineid tuli toota riikliku standardina (GOST) kinnitatud normide alusel, siis püsis "Doktorivorsti" maitse muutumatuna aastakümneid. Tõsi, see muutus pisut 1979. aastal seoses selle vorsti tootmisele kehtestatud uue standardiga, kuid mitte oluliselt. Selline oli "Doktorivorst" nõukogude ajal nagu 1979.a. GOSTis kirjas:

loomaliha, kõrgem sort (s.t. tailiha) 25%

poolrasvane sealiha (tailiha, mis sisaldab 30-50 protsenti rasva) 70%

munad või munapulber 3%

täispiima- või väherasvase piima pulber 2%

lisaks 100 kg vorstisegu kohta: sool 2090 grammi, naatriumnitraat(säilitusaine) 7,1 grammi, tuhksuhrut või glükoosi 200 grammi, jahvatatud muskaatpähklit või kardemoni 50 grammi. 

Võrdluseks poest ostetud, Eestimaal valmistatud "Doktorivorsti" koostis anno 2015 nagu tootele kirjutatud:

veiseliha 22%

sealiha 41%

seapekk

kanamuna

lõssipulber (s.h. laktoos)

keedusool (1,9%)

stabilisaator: E1422 ja E450

tärklis

happesuse regulaator: E451

lõhna- ja maitseained

säilitusaine: E250

Ma leian, et ei pea ilmtingimata olema kulinaariatehnikumi lõpetanu, et kinnitada torisevate vanainimeste väidet, et vorstil pole vorsti maitset.

Foto autor Aleksander Sennikov

Viivitusega tagasiside

Minu ajaveebi lugejad on mind kommentaaridega hellitanud. Jättes kõrvale staarblogijad, ollakse reeglina minusuguste tavakirjutajate puhul tagasisidega kitsid. Mina aga kurta ei saa ega tohi. Vaatasin, et kasvõi sellel aastal olen avaldanud pisut enam kui poolsada mõtet või juttu ning ainult neli neist on kommentaarideta. Kõik need arvamusavaldused on heatahtlikud, pisut mu nina upitavad, arutlevad või täpsustavad. Ma olen selle eest väga tänulik kõigile. See aitab mind mu üksinduses selles pimedas novembris edasi uue valguse poole rühkida.

Öeldu taustal tunnen ennast ebamugavalt selles, et olen ise kuidagi kaasa ujunud selle üldise vooluga ja üha harvem jätnud oma jälje kaasblogijate postitustele. Ma arvan, et mõnigi huvitav kirjutaja on loobunud nimelt seetõttu, et vastukaja pole või on see tagasihoidlik. Ma tunnen kõvasti puudust sellest, et pole mingit kokkuleppelist märki või sõna, mis tähendaks, et kirjutatu meeldib või läheb korda. Alati ei tahagi ju midagi kaasa rääkida või arvata, aga märku tahaks anda küll, et loetud kuidagi mind puudutab heas mõttes. Võiks kasutada seda mõne pisiettevõtte turundussõna, mis jäetud paljudesse ajaveebidessse: "Huvitav!", kuid see tundub tänu sellele nüüd võlts ja nadi. Ei teagi, mida teha ...

Kogu selle tänulikkuse juures kõigi selle blogi kommenteerijate suhtes, igaühe ees personaalselt ja siiralt, pean üles tunnistama, et mõned kommentaarid lähevad mulle eriti korda. Neid kommentaare väärtustab minu silmis ka see kui vastukaja saabub hilinemisega. Järelikult pole tegu "tavalugejaga", vaid inimestega, kes on spetsiaalselt otsinud ja leidnud.

Foto SIIT, soovitan klikata

Taolisi kommentaare pole siin blogis palju, kuid aeg ajalt siiski. Nad kõik on erilised ja mulle olulised. Kolm aastat tagasi kirjutasin ühe loo kirjaümbrikust. Õigemini rääkisin inimestest, kes selle ümbrikuga seotud ning sündmustest, mis muutis nende saatust. Mõned päevad tagasi ilmus tollele postitusele tagasiside. Kirjutas inimene, kelle jaoks selle loo tegelased olid tema vanavanaisa ja vanavanaema, tema vanaema ... Ma olen tihti mõtelnud, kas mul on õigus sobrada nendes vanades postkaartides, võõraste inimeste eludes? Kui ma olen kahelnud, siis olen sellised lood jätnud avaldamata. Nad on mul küll olemas, kuid las nad jäävad mu märkmetesse. Aga sellise tagasisideme puhul nagu Anonüümne mulle kirjutas, olen õnnelik. Keegi tark klassik on ütelnud, et inimene on olemas niikaua kuni teda mäletatakse. Seepärast ma neid asju kirjutan. Igaüks meist väärib lugu ja mäletamist.*

* Ma alles ise lugesin paar päeva tagasi oma ammu lahkunud vanaemast. Üks kogukond mäletab teda selles, et sõja ajal päästis ta juudi neiu koonduslaagrist. Kui keegi ei oleks sellest avalikult kirjutanud, poleks ma seda teadnud.

Nad on jõudnud minu õuele

Puudub igasugune tahtmine heietada ja arutleda Pariisis toimunu üle. Kaks kuud tagasi kirjutasin siinsamas blogis, et "tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele."  Muidugi pidasin ma silmas Eestit, ega osanud arvata, et "meie õu" muutub ühel hetkel "minu õueks".

Unetuna tegin öö hakul teleka lahti taevakanalite uudistega. Juba esimeste teadete peale käis see füüsiliselt tajutav ehmatusjutt kerest läbi. Seda vist nimetataksegi adrenaliiniks, kus sekundi murdosa jooksul tõuseb kuumalaine rindkerest kõigisse ajusoppidesse. Öeldi, et plahvatused ja tulistamine toimuvad kesklinnas. Mul puudub Pariisi kesklinnast ruumiline taju, ma ei adu sealset kesklinna mõistet. Seepärast esimene mõte oli paaniliselt sellest - neil on ju korter sisuliselt vanalinnas ehk siis kesklinnas? Alles siis jõudis teadvusesse, et tütar tuli eelmisel kuul töökohustuste tõttu Eestisse ja ta sõidab koju alles detsembris. Aga väimees? Küll ma võitlesin iseendaga, et tütrele keset ööd mitte helistada ja ehmatada. Mida ma ütlen ja kuidas ma ütlen? Vahepeal jõudsin Pariisi kaarti vaadata. Kõige lähim rünnak oli toimunud kusagil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel nende kodust. Sellel hetkel ei olnud mingit informatsiooni, mis edasi saab, kas toimub veel tulistamisi ja plahvatusi ning kuhu poole need traagilised sündmused seal kesklinnas liiguvad. Proovisin ahmida igat kättesaadavat infokildu. Telekapult sai kõvasti valu uudiskanalite vahel klõpsutades. Paralleelselt oli kaks arvutit ühendatud neti erinevatele on-line uudistele sõnas ja pildis. Pidevalt painas mõte, et peaksin ehk siiski oma lapsele helistama ja ta üles ajama ...

Tolle öö esimesest automaadivalangust oli möödunud 277 minutit kui väimehe FB lehele ilmus see pilt. Esialgselt oligi see mõeldud ikonograafilise märgina lähedastele, et inimesega on kõik korras. Mõni tund varem oli ta väljunud LA lennukist Los Cabos lennujaamas Mehikos. Ajal kui mu laps ajas oma tööasju sünnimaal oli ta mees järjekordsel tööreisil üle ookeani. Kuigi selles öös oli jätkuvalt palju traagikat, tundsin järsku ennast ülimalt väsinuna. Enne uinumist jõudsin mõtelda, hea ikka, et ma tütrele ei helistanud, piinlik mulje oleks jäänud, et vana mees kusagil pärapõrgus sedasi ähmi täis ja paanitseb. Ja sellele mõtlesin, et kuigi see terrorirünnakute laine toimus minust linnulennul rohkem kui kahetuhande kilomeetri kaugusel on NAD siiski jõudnud juba ka MINU õuele. 

Kohtusaalist ja eetikast

Ma päris täpselt ei tea, miks ma sellel fotograafia teemal olen toppama jäänud. Arvatavasti seepärast, et viimastel päevadel on Venemaa sotsiaalmeedia "vallutanud" üks prtreefotode seeria Eestist. Autorit ei tea, portreteeritava kohta olen lugenud meie ajakirjandusest. Inimest ennast ei tunne. Fototeosena meeldejääv töö. Selline jutustav ühelt poolt ja teisalt mingisse konteksti panduna emotsionaalselt hinnanguline. Kindlasti väärib nominatsiooni vähemalt aasta pressifoto tiitlile. Ma ei tea, kas autoril on antud sellele pildireale ka mingi pealkiri, näiteks "Prokurör" või "Prokurör Kati" või "Võistlev kohtumenetlus" või midagi muud.

Neid fotosid on veel mõningaid. Artistlikkust pildil kujutatul paistab jätkuvat, mistõttu piisava kannatlikuse juures jõuaks emotsionaalse tulemuseni kestahes pildiklõpsutaja. Hetkel selleks võimalust ajutiselt pole, sest suurprotsess, milles see noor neiu esineb riikliku süüdistajana kuulutati kinniseks.

Ja polekski nagu midagi lisada, kuid pisut ikka. Me kõik oleme internetist näinud massiliselt fotosid või vaadanud videoklippe, kus mõni inimene on tabatud sellisena nagu ta ennast ise näidata ehk ei tahaks. Antud fotodega on pro forma kõik korras. Kui kohtusaali lubatakse publikut ja ajakirjandust, kes mõnuga süüaluseid pildistab, siis teised protsessiosalised ei saa eeldada, et nemad objektiivi ette ei jää. Ametiga kaasnev häiriv seik. Nii peab ka prokurör Kati arvestama, et see pildiseeria saadab teda kas nüüd kogu elu, kuid professionaalse tegevuse jooksul kindlasti. Ning Venemaa sotsiaalmeedias ei olda kitsid üldistama nende fotode ja eelkõige neile lisatud kommentaaride kaudu kogu Eesti Vabariigi kohtusüsteemi. Seda teevad nad praegu ja need fotod saavad olema naabrite juures illustratiivseks materjaliks kindlasti ka tulevikus kui juttu tuleb eesti "fašistidest" või "NATO käsilastest". Pisut nukraks tegev. Ja Katist on ka pisut kahju. Aga äkki asjata? Prokuröridel eriti empaatiavõimet ei tohiks olla ja eeldatavalt ei vaja nad ka ise seepärast mingit lohutust.

Venelased väidavad, et need fotod on pärit Imre Arakase FB lehelt. Samasid fotosid saab vaadata ka ligi kolmetuhande liikmega FB grupis Kurjategijate Eesti Erakond. Ma ise ei pea nende fotode tiražeerimist oma ajaveebis eriti eetiliseks teoks. Aga kogu selle loo märksõna laiemas kontekstis ongi eetika. Eetika fotograafias, dokumentalistikas, elus üldse. Igaühel meist on selles asjas oma arusaam.

"Eemaldatud"

Kui keegi algataks sellise fotojahi, kus ise pildistama ei pea, vaid leidma etteantud teemale internetist fotosid, siis teoreetiliselt osaleksin. Praktiliselt aga vist mitte, sest mul puudub püsivus ja ammust ajast on vastumeelsus mistahes kohustuste vastu. Olgu need pealesunnitud või vabatahtlikult võetud. Aga siiski, osaleda võiksin, sest ma sirvin ikka väga palju fotole pühendatud veebilehti. Täna avastasin enda jaoks sellise alla kolmekümne aastase ameeriklasest fotograafi nagu Eric Pickersgill.

Ma hindan fotograafias ka ilupilte, vormimänge ja muud sellist kraami, kuid hingelähedasemad on kahtlemata need tööd, mis kannavad sõnumit või jutustavad loo. Pildid, millega saab suhestada. Suvel sõitsin oma tarest kaugele. Lähedaste kaasaegse häärberi mõõtu suvemajja kohtuma oma kõigi laste peredega. Mul ei ole nutitelefoni ega tahvlit ja ka vanema poja poolt kunagi mulle ostetud sülearvuti jätsin koju. Ning kuna ma juba aastaid pole pereringis sedasi istunud, siis märkasin just seda, millest räägib üks Eric Pickersgilli fotoseeria "Eemaldatud".

Ma mitte mingil juhul ei taha öelda, et midagi nendes perega veedetud päevades oleks olnud valesti või halvasti. Ei, vastupidi, ma nautisin igat hetke. Ka siis kui lähedased olid naelutatud oma nutitelefonidesse. Ma lihtsalt vaatasin neid ja mõtlesin, et kas nad oma naiste või meestega mõnikord ikka räägivad ka või? Kas lapselapsed ikka oma vanematega suhtlevad? Ma ei tea, kas see on oluline. Mulle uduselt meenub netieelsest ajastust, et mõnikord oli laste emaga lihtsalt hea istuda ja vaikida. Istuda niisama lapsega, hoida tal käest kinni midagi ütlemata. Akki see kõik toimib ka nüüd, pisut teisenenud vormis - sina, mina ja meie tehnilised vidinad, aga tunne on sama? Vaevalt, et siin pagenduses olles ma seda kunagi enam teada saan.

Aga mõned näited ka sellest fotoseeriast, ülejäänud autori kodulehel. 

Linkimata

Ma olen kindlasti kusagil juba kirja pannud, et olen anekdootide koha pealt häirivalt kehva mäluga. Meeleolu tõstmiseks kuulan või loen neid aga hea meelega. Viimasel ajal ongi tusatuju seepärast, et üleüldine väsimus hakkab üha rohkem võitu saama reipusest. Füüsilise hääbumisega saab lõpuks leppida kui paratamatusega - palju sa ikka oma ühe kopsupoolega vehid. Kuid sellele on lisandunud ka vaimne väsimus, kurnatus. Pole enam sellist püsivust ja kontsentratsiooni tõsisemate tekstide lugemiseks. Olen sisendanud iseendale, et kui lähen kergema vastupanu teed, näiteks hakkan seebikaid vaatama, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Kuna aga aju nõuab antud ajahetkel üha tihedamalt puhkepause, siis luban endale rohkem meelelahutuslikke tekste ja veebilehekülgi.

Külastangi regulaarselt ühe vene poisi blogi. Suurema osa tema eakohastest postitustest täidavad pildid ilusatest noortest paljastest tüdrukutest. Ning mõistetavalt, nende samade fotode pärast ma ei pane oma blogisse ka selle lehe linki üles. Alasti naised on muidugi ka tore, kuid minu jaoks on olulisem seal muu sisu. Hea huumor tähelepanekuina ümbritsevast, anekdoodid, mis samutigi sündinud reaalsest elust. Lisaks lõbusat kraami videoklippidena ja illuststratsioonidena. Näide sealt lehelt minu vabas tõlkes:

"Ülevalt naabrinaine karjus täna jälle nii kõvasti ja kaua, et lõpuks ka mina koristasin oma toa ära ja õue minnes panin ennast soojemalt riidesse."

Või siis selline, järgmise kalendrikuu teemasse minev aastavahetuse videotervitus minevikust:

Igal inimesel on huumoritaju erinev. Minule igatahes mõjuvad selle poisi ajaveebis olevad naljad teraapiliselt. Mõneks ajaks unustan vingumise, olgu selleks põhjust või mitte.

Aristokraadid

See mees on ringiliikuv õpikunäide nartsissistlikkust isiksushäirest. Põnev on jälgida tema teekonda kunagisest püüdlikust, kõigilt pidevat tunnustust ootavast "klassiorganisaatorist" tänase pahura, tiirase sõnakasutusega egotsentrikust vanameheni. Intellektuaalseid võimeid kindlasti oli, on veelgi, kuid need hääbuvad vanaduse saabudes progresseeruvas tempos juba puberteedieast pärit varjatud soovide ja tungide ning reaalse elu ja ühiskondlike normide vastuoludes.

"Klassiorganisaator" Linnar Priimägi, "Uurija" Kalju Komissarov, "Klassijuhataja" Meeli Sööt

(Film "Tavatu lugu", 1973)

Ka mina lugesin selle (endise?) õppejõu FB kontolt tema väljaütlemisi Saksa Gümnaasiumi direktori  Imbi Viisimaa aadressil. Eks me kõik oleme kunagi turgutanud oma vaimu millegiga, mis muudavad meie mõtted ja väljaütlemised meie endi arvates sellel hetkel ja just selles seisundis eriti lennukateks ning teravmeelseteks. Selge momendi saabudes pisut häbeneme. Nii vist on toimunud ka seekord. Igatahes tänaseks on sealt lehelt kadunud mehe meeltesegane teemaarendus ehk jauramine ning kommentaarid sellele. "Parim" nende hulgas oli mehe mõttekäik ühe kaasanoogutaja kommentaarile, et MEIE oleme aristokraadid ja matsidega tulebki rääkida matside keeles.

Sellel hetkel meenus üks vene keeles loetud mälestuste raamat. 50.-60. aastatel oli ühes Venemaa geoloogide baaslaagris oodata täiendust. Teati, et tulijate hulgas on ka üks põlisaadlike järeltulija. Kes klassiteadlikult irvitades, kes piinliku murelikkusega, kuid arutati siis seda, et kuidas see "aadlivõsuke" reageerib olemasolevale välikemmergule. Ega see koht ajalehega kvaliteetaega veetma ei kutsunud, et mitte öelda, et haisev, räpane ja ropp. Kui uued mehed kohal ja kõnealune isik peldikus käinud, ei osatud tema näost midagi välja lugeda. Järgmisel hommikul kui mehed ärkasid, siis siniverelist ei kusagil. Peldikusse minnes leiti ta üles. Mees oli ämbri ja küürimisharjaga lõpetamas tualeti pesemist.