Kirjad leerivennale 8.

19. märts 1982

(järg)

Seda varianti üldiselt ma sinu asemel kaaluksin. Mitmed probleemid, mis sul linnatulekut raskendavad, langevad ära. Teised tulevad küll asemele, aga eks see elu olegi üks murede murdmine. Ja kuna üldse on viimasel ajal kujunenud nii, et peaülesanne on elus püsida, siis see tundub maal võimalikum olevat. raskem on mõneti kindlasti, aga rohkem sõltub sinust endast, mitte kõiksugu asjaoludest, mis elu keerulisemaks teevad, aga sinust endast üldse ei sõltu. Maal on ikka rohkem sedasi, et kui teed, siis oled ja saad. Kõik muu on möga. Mõtle ja vaata. Nende probleemide üle mõtisklen minagi viimasel ajal üsna usinasti.

Töö on mulle endiselt huvitav. Olen nüüd selles ametis olnud 8 aastat ja alles nüüd tundub, et hakkan nagu jagama, milles üldse helirežissuuris asi on. See on ikka selline töö, et vaated muutuvad kogu aeg. Tulemused ei erine küll nii palju kui meetodid, kuid midagi muutub pidevalt. Praktikas hakkad tasapisi mõistma, mis on oluline, millele ei tasu tähelepanu pöörata, kuidas panna poisid mängima-laulma nagu tarvis on jne. Viimasel ajal püüan suuremat tähelepanu pöörata minu arust kõige raskemale režissuuriliigile - avalike kontserdite tegemisele. Siin pole uuestivõtmise võimalust. Kõik sõltub ainult lindistajast. Kontsert läheb oma rada, sinu ainuke ülesanne on see üles kirjutada sama kvaliteetselt kui stuudios. Olen teinud nüüd džässiabonomendi sarja kontserte. Viimasel mängisid David Golõstsõkin Leningradist (trompet, viiul, klaver, vokaal), väga hea noor saksofonist ja kontrabassimängija olid ansamblis. Vitali Kleinot Moskvast - 4 tenorsaksofoni, nende hulgas üks - Zubov - väga tuntud, teine Valeri Katsnelson - väga hea, kolmas - nime ei mäleta - väga erinev, Kleinot ise vaata et kõige kahvatum. Siis mängis veel Lembit Saarsalu oma kvartetiga väga ilusat ja intellektuaalset muusikat ja muusikakeskkooli diksiländansambel, aga need olid natuke veel toored, kuigi vaieldamatult selle kontsertsarja kõige suurem leid.

   Lembit Saarsalu ehk Sarsa, foto Valdur Vahi

Džässi ajalugu Eestis ja Nõukogude Liidus on põnev, põimununa ideoloogilistest lubatavusest, keeldusest ja käskudest. Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Eesti ja Baltikum tervikuna minetanud oma olulisuse NL džässmuusika arengus. Tooni andsid Siberi "füüsikud-muusikud", aga samuti Kesk-Aasia ja Kaukaasia muusikakollektiivid. Vaatamata sellele, et Otsa koolis avati 1977. aastal levimuusika osakond, siis džässmuusika oma suundade paljususes oli vist  kooli õppekavas ainult fakultatiivse ainena. Täna õpetab Lembit Saarsalu džässiga tihedalt seotud distsipliine Elleri muusikakoolis ja samas jätkab intensiivset kontserttegevust.

Kui Lembit Saarsalu debüteeris 16-aastaselt Tallinna 1965. aasta džässifestivalil, siis David Gološtšokin oli 15 aastane debütant Tallinna 1961. aasta festivalil. Ta on multiinstrumentalist, kes elab ja töötab jätkuvalt Peterburis ning kogu ta loominguline elu on tihedalt seotud ka Eestiga. Ta on Vene Föderatsiooni rahvakunstnik ning üle kahekümne aasta on tal Peterburi raadiojaamades oma džässisaated.

Kirja autor hindab õigesti, et Vitali Kleinoti parimad muusiku aastad hakkasid juba selja taha jääma, sest mees oli ennast ümber lülitanud organisaatorlike võimete realiseerimisele. Tingimustes, kus kvaliteetne helitehnika, aga ka instrumendid olid muusikutele kättesaamatud, oli Vitali sellel alal Moskvas legendaarne kuju. Tal oli oma võrgustik kuldsete kätega meestest, kes oskasid seda tehnikat ehitada ning oma skeemid, kuidas aparatuuri välismaalt hankida. Paar aastat pärast selles kirjas mainitud Tallinna kontserti lööb miilits Vitali näpud sahtli vahele. Ta on organiseerinud Moskvas enneolematu varietee, kus esmaklassiline lavatehnika, kus programmi kostüümikunstnikuks on tänaseks legendaarne vene moedisainer Zaitsev, kus soleerib varsti primadonnaks saav Pugatšova jne. Tollal ei olnud eraettevõtlus lubatud ja kõik see ettevõtmine toimub mingi riikliku-munitsipaal kontsertorganisatsiooni katuse all. Prokurör leiab, et Kleinot on pannud toime kuriteo sotsialistliku finantsdistsipliini rikkumise näol. Kohus mõistab Vitali Kleinotile paar aastat paranduslikke töid kusagile ehitusele abitööliseks. Vitali Kleinot suri viis aastat tagasi Iisraelis.

Aleksei Zubovil õnnestus mõned aastad pärast Tallinna kontserti, 1984. aastal emigreeruda USA-sse ja ta on jätkuvalt aktiivne muusik. Valeri Kantselson veedab perega pensionipõlve Baden-Württenburgi Liidumaa ühes väikelinnas.

Kohvik "Gnoom", 1980 (foto E.Raiküla)

Džässi alalt veel selline uudis, et aasta alguses avati vastselt remonditud kohvikus "Gnoom" džässikohvik, mis pidi tegutsema hakkama 2 korda kuus. Kuulda on aga, et see kipub jälle välja surema - ei õigusta majanduslikult.

(järgneb)