19. märts 1982
(järg)
Hull on aga see, et viimasel ajal on millegipärast hakatud haiglast huvi tundma pillimeeste rahateenimise ja pillide hankimise süsteemide vastu. Kui pillimehi siin tõesti nii pigistama hakatakse, ei pane mina küll imeks, kui nad hakkavad midagi ette võtma, et tasapisi ära valguda. Kõrtsides pidavat haltuural samuti käppa peal hoitama, nii et kitsaks lähevad need olud. Imelik, et just pillimeeste rühma kõige pealt hakati pingutama. Või on see nii, et neist lihtsalt ma kuulen, kuna nendega on nagu kõige tihedamat läbikäimist. Mõistlikum olnuks nagu hakata harja sinna, kus puhtalt omakasupüüdlikud ja hoopis suuremad rahad liiguvad. Pillimehed matavad ju lõviosa oma teenistusest taas pillidesse ja seadmetesse - oma ametisse. Mis neil muud teha, kui kodumaised tooted ei suuda konkureerida kvaliteedilt ega töökindluselt ega vastupidavuselt. Kitarr maksab kuni 4000, monofooniline süntesaator kuni 6000, polüfooniline kuni 9000 jne. Fantastilised rahad ikka, kas pole. Aga Venemaal olevat nii, et anna ainult kätte - uued asjad võetakse kohe käest. Mina kogusin pianiino jaoks raha 3 aastat. Muidugi, kui oleks pingutanud ja kokku hoidnud, oleks saanud kiiremini, aga ikkagi - see pole ka mitmetuhandeline asi.
Sven Grünberg (s.1956)
Alustas ansamblis "Ornament" (1972-73). Järgnes autorimuusika kollektiiv "Mess" (1974-76). Nõukogude Liidus üks esimesi, kes hakkas viljelema elektroonilist muusikat. Polütehnilises Instituudis töötav Härmo Härm ehitas talle ja ansamblile "Mess" põlve otsas süntesaatori. Grünberg oli 23 aastane kui saabus suur läbimurre. Arvo Pärt loobus filmile "Hukkunud Alpinisti hotell" muusika kirjutamisest. Sven sai töö endale. Filmi muusika salvestas ta Moskvas üliprofessionaalsel Briti süntesaatoril. Üleöö oli Sven Grünberg "tegija". Selle kirja kirjutamise aastal pääses Sven NSVL Kinoliidu kaudu turismireisile Indiasse. Juba eelnevalt kobatav budistlik maailmatunnetus sai lõpliku kinnituse. Ta juhib tänaseni Eesti Budismi Instituuti. Ning see maailmavaade mõjutab läbi aegade tema loomingut. Eile ja üleeile toimusid Sven Grünbergi autorikontserdid "Jäljed sinu sees".
Nagu näed, domineerivad mul praegu mitte just roosilisemad tunded. Võib-olla on see seotud ka sellega, et tervis pole sel talvel nii vastu pidanud kui siiani. hambad käivad pidevalt remondis, köha ja nohu on olnud tavalisest kõvemad. Alles paar nädalat tagasi oli vist mingi roietevaheline põletik, nii et ei saanud valu pärast hingata. Vanaks hakkame jääma, kulla leerivend.
Poiss vähemalt kasvab hoogsalt. Põdes kah perekondlikult, kuid oli meist ikka kõige tervem.
Kirjutasid viimati kalamarjast ja punasest kalast. Ega ära muidugi ei ütle, aga eks sa oled enne muustki kirjutanud. Kirjutamiseks jäänudki. Ega sellest muidugi suuremat häda. Kirjuta siis jälle!
M.
MARGID TAGASI
Postitused
8 kommentaari:
Sven Grünberg oli meie kodus teema (nagu nüüd öeldakse). Esimest korda õnnestus ans. Mess kuulama pääseda Rakvere I KK aulasse. Arvan, et aastaks oli 1974 kui olin verinoor õpetaja.
2018.a. vana-aasta õhtu perefilmiks valis Poeg 1 Hukkunud alpinisti hotelli ja Poeg 3 mängis aasta alguses süntesaatoril Klaabu muusikat, lastele ja mulle.
"Nimetu" on seni minu eesti muusika Top 10-s.
Leervenna kirjad on üks ütlemata ajakajaline kirjatükk. Mulle. Aitäh!
Loen praegu blogidest toredaid postitusi: kümme aastat tagasi. Nende kirjadega lisan dimensiooni: peaaegu 40 aastat tagasi ...
Minu ema kuupalk võis tol ajal olla 70-80 rubla.
Jätkuvalt on jõle huvitav, see ju täiesti teine, tavainimesele kättesaamatu maailm.
Kui ma praegu omaenda pillidele mõtlen, siis tulevad õudusejudinad peale - minu kõige odavamate kidrade analoogid maksid tööinimese mitme aasta palga ja heaks peeti ikka igasugu sõnnikut... Ja osad tahavad sellist riigikorda veel tagasi...
1982 oli lasteaiakasvataja kuupalk 85, millest tulumaks 4 rbl. kopikatega.
Maakultuurimajadesse hakkasid edukamad kolhoosid ostma pillimeestele varustust. Suurtes linnades koondusid bändid rikaste asutuste külje alla. (Kirov, Piimakombinaat jm.)
Tagantjärgi teame, et rahad, mis liikusid muusikaäris olid päris muljetavaldavad. See selgub ka muusikute tänastes intervjuudes. Lugesin kirjast muusikainstrumentide hindasid. Täiesti võrreldavad ametiühingu ostulubade alusel saadavate autode hindadega. 1979. aastal autode hinnad tõusid ja maksid: "Žaporožets": 5000-5800, "Žiguli": 9600-11000, "Moskvitš": 7500-8600, "Volga": 9800-14000 rubla.
Hea pill maksis muidugi palju, kuid võimalusel neid ka osteti. Ja kindlasti mitte 70-120 rublase kuupalga eest :)
Ja täna saab miinimumpalga eest korraliku Fenderi strati koos kombovõimuga!
Hundi Ulg, võib-olla pakub Sulle huvi: http://kroonika.delfi.ee/news/muusika/muusikagurmaanide-maiuspala-ansambli-vantorelkeldriline-heli-kontserdid-tartus-ja-tallinnas?id=85129499
Tänan viitamast, Anonüümne. Ega ma seda ise ei oleks märganudki, reklaami on sellele sündmusele kasinalt. Muuseas oligi nii, et Väntorel sai esimese Härmi ehitatud sünteka ja hiljem Grünberg. See oli siis juba täiustatud eksemplar.
Postita kommentaar