Esmaspäev, 8. august 2016

Hetkeseis

Kuidagi on nüüd sedasi, et pole üldse aega. Jah, need toimetused võtavad palju, palju rohkem aega kui enne. Mõneti on minu tegemised muutunud haiguse tõttu isegi koomiliseks.

Näiteks puude saagimine. Ma pole kunagi olnud eriti osav sae pöörete timmija. Pealegi tuleks masinal küünal ära vahetada. Igatahes ei ole minu mootorsaag enam selline paugupill nagu vanasti. Peab teist ikka mitmeid kordi katkuma enne kui mootor käima läheb. Õues, sissesõiduteel seisab mitmeid nädalaid pindude koorem. Vaja ära tükeldada ja puukuuri ära vedada. Iga hommik ärkan lootusega, et täna on see päev, et täna jaksan ning jõuan. Pärast hommikukohvi võtan sae ja hakkan pihta. Esimesed nööritõmbed - pole viga, kuuendal tõmbel, kus saag ikka veel ei luba, hakkab õhk otsa saama. Pisike paus. Lõpuks, kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal sikutamisel saab mootor hääled sisse, kuid minul on selleks ajaks pilt taskus. Olen keset õue neljakäpakil maas, rinnus ja kõris on valu, minu kähisevat hingamist on kuulda vist küla teise otsa. Lämbumine tekitab surmahirmu. Saag käib, kuid lähima paari tunni jooksul pole minust saagijat. Selle aja jooksul saan rohtudega hingamise taas kontrolli alla, kuid sae mootor on juba maha jahtunud. Alustan teist katset ...

Asi pole aga lootusetu. Enne jõululaupäeva jõuaksin ise ikkagi need mõned ruumid lõigatud. Õnneks on mul minu külalapsed. Need enamikus juba suured mehed, kes kus oma elu peal. Mõnel läheb paremini, teisel kehvemini. Siis kui siia kanti satuvad tulevad läbi ja ise küsivad, palumata, mida teha vaja. Mõni kord ei küsigi, vaid näevad ise, millest vanamehe jõud enam üle ei käi. Mina küll ei saa kurta, et ükski heategu ei jää karistuseta. Pigem ikka see: tee head ja sulle vastatakse samaga.

Eks ma siis proovin tegeleda jõukohasemate asjadega.


Alles sai keldririiulites tehtud suurem inventuur. Üksinda elades ei söö ju lõpmatuseni hoidiseid. Mõned purgid olid sedavõrd eakad, et nende sisu läks komposti. Ma ikka proovin oma purgikesi ühele ja teisele kaasa sokutada, kuid need varud on visad vähenema. Otsustasin, et see aasta ei tee kohe midagi sisse. Samas jälle nadi vaadata kui riiulid pooltühjad. Seepärast need tänased kurgipurgid terassi laual vaja ikkagi keldrisse viia. Veinist ei räägigi. Kui ma oleksin veinijooja, siis pudel päevas jätkuks peaaegu pooleks aastaks ...


Õnneks ei pärsi üha kehvemaks muutuv hingamisfunktsioon mõtlemist. Loogiline, et füüsilise nõtruse kompenseerimiseks võiks nagu sarikirjutaja täita oma ajaveebi, kuid ka selleks pole aega. Mul paluti hästi palju mängufilme vaadata. Kõik on värsked filmid, paljudel maailma esilinastus olemata või film hoopiski veel lõpetamata. Iga teose kohta pean kirjutama pisikese (professionaalse) arvamuse. Päevas 3-4 filmi vaadata on omaette päevatöö. Vahelduseks aga päris huvitav ja põnev. Loodan, et vähemalt mõni minu hinnangul suurepärane film jõuab ülejäänud heade, normaalsete, nõrkade ja halbade seas veel sellel aastal eksklusiivselt ka eesti vaatajani.