Esmaspäev, 30. aprill 2012

Küttepuud

Minu tahtel, havi käsul - või oli see kuidagi teisiti seal muinasjutus, kuid halud on otsaga puukuuris. Sabaots veel väljas. Nüüd peaks leidma mõne teise havi, kes käsib neil ka riita minna.
Puulõhkumise töö mulle alati meeldis. Mõned aastad tagasi oli selline kogus, mis nüüd kuurist väljapungitab, kusagil pooleteist päeva töö. Tänane tegelikkus on see, et aega läheb neli-viis päeva. Enamus sellest kulub hingeldamisele ja ohkimisele. Asi hakkas seekord rõõmsamalt minema alles siis kui tuletasin endale meelde, et see töö ikkagi väga meeldib mulle.

Need küttepuud pole järgmise talve omad. Selle tarbeks on vajalik kogus juba ammu riitades.Väikse poisina sain isalt õpetust, et küttepuudega askeldamises tuleb alati mõelda juba ülejärgmise talve peale. Siin vaikselt oma asju ajades on isa kunagistest õpetustest olnud palju kasu. Kahju, et talle polnud palju päevi antud. Temalt oleks olnud veel palju õppida.

Reede, 27. aprill 2012

Hüljatud ja nälginud lapsed Eestist

Korra aastas teatab Sotsiaalministeerium avalikkusele lapsendamise arvnäitajaid. Igal aastal seda lugedes tahan ülesse otsida ühe vana loo, õigemini selle järje. Sinnapaika see aga jääb. Nüüd kui ministeerium teavitas Rahvusringhäälingut eelmise aasta lapsendamistest ja lisatud oli ka, "et aastate jooksul on olnud mõned juhtumid USA-s ja Rootsis, kus Eestist sinna lapsendatud lapsed on pidanud peret vahetama", võtsin selle asja ette. Justnimelt sellist lugu ma kunagi internetis jälgisin. Alles täna avastasin enda jaoks, et vahetult sündmuste toimumise järgselt kajastas seda ka meie  oma meedia näiteks pealkirjaga "USAs leiti hüljatud ja nälginud Eesti lapsed".

Peaaegu kuus aastat tagasi, septembris 2006. aastal sai USA häirekeskus Jonesville' (S.C) väikelinnakesest kõne, mis teatas järelvalveta lastest. Väikesed lapsed, poiss ja tüdruk olid peaaegu terve päev olnud üksinda kohaliku metodistikiriku mänguväljakul.  Patrullauto leidiski kaks äärmiselt kõhna ja väikest kasvu last juhatatud kohast. Ema oli nad toonud mängima ja ise läinud koos vanema tütrega suuremasse maakonnalinna sisseostudele. Küll aga oli politseinike imestus suur kui pealtnäha 6-8 aastased õde ja vend ütlesid oma tegeliku vanuse - tüdruk oli 12 ja poiss 10 aastane. Politseinike imestusel oli ka kindel põhjus. Lapsed toimetati  maakonna laste sotsiaalkodusse ning seal selgus, et tüdruk kaalus vaid 18 kilogrammi, vend mõni kilo rohkem.

Siit kiriku lähedalt leidiski politsei kaks ülikõhna last

Kõnealused õde ja vend adopteeriti kaheksa aastat varem Eestist USAsse, John ja Connie Oliveri perre, kus juba kasvas abielupaari oma bioloogiline laps, viieaastane tütar. Politseinikud tegid kindlaks, et maakonna sotsiaaltöötajad olid varemgi saanud vihjeid, et adopteeritud laste kodune elu pole korras. Sotsiaaltöötajad aga ei leidnud, et midagi on valesti, mis nõuaks nende sekkumist. Kuna aga seekord sai signaali politsei, kes hakkas ise asjaga tegelema, siis pandi rattad täistuuriga tööle. Lastega hakkasid koheselt tegelema spetsialistid. Õe ja venna jutust selgus, et ema tõstab lapsed tihti tänavale kui läheb suurde linna shoppama. Süüa neile sellel päeval polnud veel antud. Lisaks lukustatakse lapsed ka majas mõnikord oma tuppa, ei anta süüa ja muidu mõnitatakse.

Selles, Ameerika mõistes majakeses oli Eestist USAsse adopteeritud õe ja venna kodu

Uurijad, silme ees ikka laste kaal ja kõrvus laste poolt räägitu, tegid kiire otsuse. Ema Connie, kes muuseas töötas algkoolis viimased viis aastat abiõpetajana ja isa John, kes tegi piirkondlikus tele-raadiojaamas videotoodangut, arreteeriti koheselt. Esialgne kahtlus oli, et lapsi on näljutatatud ja väärkoheldud. Hoolimatuses ja ükskõiksuses süüdistatuna seisidki nad päev-kaks hiljem kohtuniku laua ees, kes vabastas nad uurimise ajaks vahi alt kautsjoni vastu. Emale määrati kautsjoniks 10 tuhat dollarit, isale 500 dollarit.

Connie Lucille Oliver,  tollal 53, laste kasuema

John William Oliver, tollal 48, laste kasuisa


See inimene, kes tegi telefonikõne hädaabisse, väitis, et ta näeb neid lapsi seal kiriku juures järelvalveta igal laupäeval. Seda kinnitas ka kirikuõpetaja, kes ühel eriti kõledal talvepäeval kutsus abikaasaga lapsed oma koju sooja. Mõned teised naabrid rääkisid, et nad annavad neile lastele tihti süüa, sest need on pidevalt näljas. Hoolimatusest laste suhtes pidavat rääkima ka nende riietus - juhuslik ja suurustele mittevastav.

Nädal hiljem esinesid adoptiivvanemad ja nende advokaat avaldusega. Mõlemad vanemad kinnitasid, et nad väga armastavad oma lapsi ja seepärast on neil hetkel väga valus. Laste väikene kasv ja kehakaal olevat tingitud kaasasündinud alkoholikahjustusest ning Eesti lastekodu hoolimatusest  õe-venna väikelapseeas. Lastel on lisaks arengupeetus, käitumishäired jms. Kaheksa aasta jooksul pole lapsi kordagi väärkoheldud. Nad on regulaarselt arstide järelvalve all, kusjuures viimane arstlik läivaatus toimus vaid nädal enne politsei sekkumist. Mõlemad lapsed saavad korralikult kolm korda päevas süüa. Pere advokaat iseloomustas oma kliente armastavate vanematena jne.

Enamgi veel. Abielupaaril oli kirjalik tunnistus arstilt, kelle hoole all lapsed olid viimased viis aastat. Just see lastearst oli see, kes teostas laste meditsiinilist läbivaatust vaid nädal enne intsidenti. Oma kirjas kinnitas Dr. Lynn Hornsby (pildil), kes on spetsialiseerunud laste arengu- ja käitumishäiretele, et ta ei usu nende laste väärkohtlemist või näljutamist viimase viie aasta jooksul. Lapsed sündisid kahjustustega, mille põhjustas bioloogilise ema alkoholi- ja narkootikumide sõltuvuslik tarimine. Lastel on tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus. Kasuvanemate hoolitsusest annab tunnistust näiteks see, et nn. hundikurguga ehk kurgulaelõhega sündinud tüdruku ravi võtsid kasuvanemad ette ja finantseerisid koheselt peale laste Eestist äratoomist. Lisaks doktor Hornsby'le tegelesid lastega endokrinoloog ja mitmesugused muud nõustajad.

Mõlemad vanemad ei osanud arvata põhjust, miks lapsed sotsiaaltöötajatele niisuguseid asju rääkisid. Vanemad möönsid, et mõnikord on lapsi saadetud karistuseks oma tuppa ja kahetsusväärselt on selle ukse lukk selline, mis sulgub iseenesest väljastpoolt. Sellel päeval aga kui politsei leidis lapsed õuest, oli toimunud tüli laste vastuvaidlemise ja toorutsemise tõttu. Ema saatis lapsed lihtsalt välja mängima, arvatavasti olid nad pahased, et ema-isa nendega tõrelesid. Peamiseks põhjuseks pidasid vanemad siiski laste emotsionaalset tasakaalutust, millel on otsene seos sellega, kuidas lapsi Eesti lastekodus koheldi. Samaaegselt teatas politsei omalt poolt, et lastega esmast kontakti saada, nendega rääkida oli väga raske. Ema olevat olnud lastele sisendanud, et kui nad politseiga peaksid rääkima, siis pannakse lapsi endid vangi. Politsei tõi esile ka selle, et kiriku juurde läinud naispolitseinikule olid lapsed kurtnud, et ema peksab neid.

Paar kuud hiljem, detsembris sai kogu lugu jätku. Vahepeal olid õde ja vend paigutatud teise maakonna laste hoolekandeasutusse. Kuu keskel toimus Pereasjade kohus. Mõistmata, aga ka süvenemata ameerika õigusemõistmisse tuleb konstateerida seda, et kohus arutas vaid tõkendina rakendatud laste vanematest lahutamist. Kohus jõudis tulemuseni, et lapsed saavad vanematega siiski koos elada. Kohtus ei leidnud tõestmist, et vanemad oleks oma kasulapsi näljutanud. Enne jõule saabusid lapsed koju tagasi. Seejuures jäid kehtima siiski süüdistused laste jätmisest seadusega ettenähtud järelvalveta ja hooletus suhtumises. Seda eeskätt tolle 23. septembri sündmusi silmas pidades. Sest raske oli vaielda selle vastu, et lapsed sellel päeval olid üle nelja tunni järelvalveta; seda, et lapsed ei pääsenud koju, sest välisuks oli lukustatud ning tõsi oli ka see, et lastel polnud võimalust kasutada mingeid sidevahendeid õnnetusjuhtumi korral. See on aga antud osariigis karistatav.

Aga uurijatel oli lisaks pandud kokku mahukas materjal, peamiselt tunnistajate ütluste näol, et tolle päeva laste järelvalveta jätmine polnud esmakordne. Olulised olid ka laste endi ütlused, kuidas nendega siiani oli käitutud. Ja siis kõigile ootamatult, kümme kuud peale politsei sekkumist, jõudis süüdistatav ema äkki kohtuga kokkuleppele, et ta vabatahtlikult osaleb mingis spetsiaalses (reheilisatsiooni?) programmis, vanemakoolituse rühmades. Selle edukal läbimisel kustutab kohus ema vastu esitatud süüdistused kuriteoregistrist. Sama kokkuleppega loobuti süüdistustest isa vastu üleüldse.
----------

Ning nii see lugu nagu lõppeski. Seda muidugi avalikkuse ja ajakirjanduse jaoks. Pere pidi ju ise edasi elama. Pole raske ette kujutada nende laste kasuõe üleelamisi, kes just sellel aastal lõpetas keskkooli ja oli saanud koha sama maakonna kõrgkooli. Ajakirjanduse ja avalikkuse poolt kurjategijaks tehtud vanemate lapsena pole just kerge ringi liikuda - näe, see on see lastenäljutajate tütar! Üleelamisi oli kindlasti ka kasuvanaemal. Kuna Connie ema on ise Eestist pärit, eks siis on tal Eestis ka sugulasi-tuttavaid, kes nüüd lugesid, mis hirmsad asjad seal Ameerikas toimuvad. Mida tundsid nende Eestist pärit laste kasuvanemad ise, lastest rääkimata, jääbki vist saladuseks. Sest ega me keegi täpselt tea, mis siis tegelikult ikkagi juhtus.

Kogu asi on aga jällegi õpetlik. Olen ise kahetsusväärselt olnud ajakirjanduse küüsis. See on abituse tunne. Sellesse olukorda sattudes tundub iga ebaõiglaselt kirjutatud rida asjaosalise jaoks tuimestuseta skalpelli lõikena. Kui ajakirjanduse huviorbiidis olemine muutub töö või avaliku elu lahutamatuks osaks, siis inimene harjub lõpuks ka kõige eameeldivaga. Sattudes aga meedia hammaste vahele lihtsa inimesena või harva, siis võib see mitmeidki murda, tagasipöördumatult. Ning ei aita siin teadmine, et ajakirjandus on kiirtoit - homme ei mäleta enam keegi, mida sinust täna kirjutati. Jätkulugusid, mis edasi sai, seda ajakirjanikud aga ei taha või ei viitsi teha, Või on nad lihtsalt unustanud, millest ja kuidas nad kirjutasid. 

Neljapäev, 19. aprill 2012

Sooneutraalsus

Ei mõista ma iseennast, miks need sooneutraalsust pooldavad sõnavõtud mind sedavõrd närvi ajavad. Äkki on tegemist eesti keele sõnavara vaesusega? Sugu assotseerub mõistega seksuaalsusest ja seepärast haarab mind, nagu enamus mehi, visuaalpsühholoogiline hirm sellest, et midagi tahetakse mu küljest ära lõigata. Või äkki on põhjuseks siiski see, et Postimehe kurikuulus artikkel oli  Mikk Salu poolt kirjutatud autori omapoolse selge suhtumisega, mees ju temagi.

Seda anekdootlikult mõjuvat ajalehelugu lugedes jõudsin kohani, kus kirjeldatakse palliharjutust. Mees- ja naiskasvatajad ei leppinud omavahel kokku kuidas tasandada(!?) mehelikke ja naiselikke liigutusi. Sellel momendil tuli mulle millegipärast koheselt meelde film Borat. Ega see komöödia mulle eriti ei meeldinud. Pisut ülevõlli naljad olid. Kuid tegelaskujuna tuli Borat ometi silme ette sooneutraalse meeskasvataja võrdkujuna.


Tunnistan endale sedagi, et sooneutraalse kasvatuse põhifilosoofiast ja metoodikast ei tea ma tuhkagi. Seepärast ei tohiks ma selles asjas ka sõna võtta. Tean vaid seda, mida olen kunagi õppinud ja hiljem lugenud paljudest teadusartiklitest. Poisid ja tüdrukud on erinevad, eelkõige aju funktsioneerimise koha pealt. Erinevalt tuleb ka nende kasvatamisse suhtuda. Seejuures pole tegemist mingil juhul iseendastmõistetava ning vajaliku soolist võrdõiguslikust kujundava suhtumisega, mida sooneutraalne kasvatus pidavat edendama. Sooneutraalsus on sotsiaalne teema, mis õpitav, sugu seevastu biokeemilis-psühholoogiline tegelikkus. Ometigi tahaksin ma mõista, mis see sooneutraalne kasvatus endast kujutab.

Näitena meeldis mulle Triin Toomsaare blogis kommentaar Rentsilt. Ta kirjeldab lasterühma Raekoja platsil. Poiste ringijooksmisele pigistatab kasvataja silma kinni, tüdrukute samale tegevusele reageeritakse soopõhitsevalt manitsedes. Üldteada fakt, viiteid võib leida palju, et poisid suudavad selles eas kontsentreeruda, alluda distsipliinile, kusagil 30 minutit. Tüdrukud on selles osas võimekamad. Muuseas, see on põhjus, miks poiste õpivõimed koolis on tüdrukute omast keskmiselt kesisemed - meie tunnid on 45 minutit pikad. Muidugi oleks kasvataja pidanud antud juhtumil laskma poistel "auru välja" õigel ajal. Igati ilus näide sooneutraalse kasvatuse eiramisest. Samas pole ma kindel, kas Rents selle näite toomisega mõtles sedasama. Mehena kardan, et ta pidas silmas seda, et poistel tuleb midagi "ära lõigata" :).

See, et me lapsevanematena tõepoolest oleme stampides kinni, illustreerib alljärgnev klipp. Isa on koos oma tütre Mašaga jalutamas. Päris lõpus paneb isa tütrele südamele: "Ära emaga kunagi niimoodi tee, hästi!?". Igaüks saab ise mõelda, kes või mis on isa "hirmude" aluseks.



Või teine näide. Kõige ebasobivamal hetkel, siis kui poistele mõnikord hädavajalik adrenaliinilaks on parasjagu haripunktis, kostub kaadritagant ema hääl: Ваня, пиздуй за водой, бегом/Vanja, "lippa" vee järgi, jooksuga! Kui selle video vaatamisel mõistetakse, miks ülejäänud poisid seal lõpus naeravad, siis on kõik korras - vaataja saab aru, et meeste ja naiste mõttemaailmad ongi erinevad. Antud ema oli situatsioonis sooneutraalne, arvestamata, et enda autoriteediga põhjustas ta oma lapsele hetkel  alanduse, mida poistemaailmas pisut põlatakse ehk häbenetakse.



Tagasi algusesse. Senised sooneutraalsust toetavad seisukohavõtud mind ei veena. Naised kirjutavad mingist ebavõrdsusest alatooniga, et olemasolev on tüdrukute kahjuks. Mina arvan teisiti. Sooneutraalsus, nagu kogu meie haridus- ja kasvatussfäär on kõvasti kreenis poiste kahjuks. See ainult võimendab seda üleüldist mehelikkuse hääbumist, meeste peataolekut tulla toime kaasaegses ühiskonnas, leida oma koht ja käitumismudel.

Need üksikud meeste poolthääled sooneutraalsuse toetuseks  (naiste puhul ei julge väita - ei tea täpselt) viitavad tausta uurides pigem mingitele freudistlikele probleemidele. Teatavasti, viiteid on võimalik jällegi leida hulganisi, läbitakse puberteedis soolist identiteedikriisi. Mõnedel läheb see kergelt, mõnel raskemini. Üksikud vahetavad looduse poolt määratud orientatsiooni. Seepärast tundub neile, et sooneutraalsus on midagi umbmääraselt väga õiget, vabanduseks või sedasi.

Ilma igasuguse orientatsioonita on minu jaoks sooneutraalsus teoreetiliselt ääretult põnev teema. Senikaua kui poistel ei tulda midagi ära lõikama.

Teisipäev, 17. aprill 2012

Jälle kaklevad tilli pärast

Järjekordne öine ülevalistumine. Kõik raamatud voodi kõrval on sellised tõsisema sisuga. Panin kohvi jooksma, magamisest niikuinii midagi enam asja saa, istusin arvuti taha kergemat lugemist otsima. Tavaliselt blogides ikka midagi leidub. Avastasin mulle tundmatu Triinu huvitava kirjutisega blogi. Pisut sirvisin ka vanemaid postitusi - paistab igati terane tüdruk olevat. Kõige värskem sissekanne annab kena väite koos argumentatsiooniga, et sooline ebavõrdsus tuli meile koos ristiusuga. Triin lõpetab oma kirjutise üleskutsega aktsiooniks Tilliga või tillita. Kui aga juba juttu sooliselt ebavõrdsusest, siis on muidugi seal ka kommentaare.

Ma päris ammu enam ei loe netiportaalide samateemaliste artiklite kommentaare. Ka kõike seda, mis puudutab palgalõhet. Aktiivse kuid väiksearvulise naisõiguslaste vastasseis väheaktiivse ning pea olematu meesõiguslaste vahel on kommentaariumides juba ammendunud. Kuigi tõsi, selleteemaliste netikommentaatorite hulgas on vist mehed siiski ülekaalus. Aga lugeda lehekülgede viisi pidevalt korduvat "diskussiooni" - ise oled loll, pole terve mõistusega inimesele kuigi huvitav.

Meie küla meesõiguslased arutamas aktsiooni Kurgiga või kurgita

Seekord kirjutasin aga Triinu blogisse ka ise kommentaari, sest blogisid loevad reeglina arukad inimesed ja mul on küsimus. Kopeerin oma kommentaari ka siia. Äkki näkkab ja saangi kelleltki vastuse:

Ma olen oma piiratud mõistusega proovinud ikka jälgida seda meeste ja naiste moodsat kemplemist. Probleemid on ju olemas. Soospetsiifilised, mis vajavad lahendusi. Lihtsalt sõnavõttudes ja kommentaarides vastandumine tundub minu jaoks olema see, mida nimetan moodsaks kemplemiseks.

Seepärast ei saa minagi nõustuda ülevalt teise kommentaariga. Meil, meestel, on tõepoolest palju probleeme. Kuid lahendama peame need ikkagi me ise, mehed. Ja loodetavalt naiste abiga. Keegi ei keela alustada näiteks meeste patsifistlikku liikumist sõjaväeteenistuse ja riigikaitse vastu. Kui ühiskonna enamus seda seisukohta aktsepteerib, kaob ka armeekohustus. Ja nii edasi kõigis Sinu esitatud punktides.

See ei puutu üldse selle naistegrupi probleemi, kes otsib lahendust huvitavale ülesandele: kuidas garanteerida kõigile töötajatele võrdne palk. Mina õppisin omal ajal, et selline olukord pidi tulema 1/6 planeedist eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis, kommunismis, pidi igaüks hakkama andma vastavalt võimetele ja saama vastavalt vajadustele. Aga see teooria läks ka nässu.

Võrdse töö eest võrdne palk on sedavõrd elementaarne, et siin pole põhjust vaidlusteks. Väga tore, et nende üksikute konkreetsete juhtumidega tegeletakse. Ning peaks veelgi suurema käraga lärmi lööma.

Statistiline palgalõhe on hoopis omaette teema. Miks naised nõustuvad tegema ühiskonnas meestest rohkem vähemväärtustatud tööd on puhtalt naiste probleem. Tuleb lihtsalt tillita minna tilliga tööle. Sest nagu ma sellest allegooriast aru saan on kogukonna poolt väärtustatud töö mõõdupuuks ja -ühikuks üks till. Mida pikem, seda uhkem.

Seesama koristamise näide on päris hea. Kui ikka keegi madalpalgalist koristamise tööd ei teeks või keegi haiglas enam siibrit ei vahetaks, küll siis me kõik, mehed ja naised hakkame seda tööd väärtustama pikema tilliga.

Sisuliselt toimub muidugi jälle väärtuste ümberjagamine. Kuid ma isiklikult kahtlen, kas me jõuame sellega probleemialgatajate ideaalini - kõigile võrdne palk.

Kui keegi mulle selle väärtuste ümbertõstmise asja ära seletaks, kuidas seda teha tuleks, et ka naised oleksid õnnelikud, siis oleksin väga tänulik.

------------

Aga üldiselt on väljas kevad. Ning seda tunnevad kõik, tilliga ja tillita, palgale ja vanusele vaatamata.


P.S. Vabandan ülalviidatud blogi autori ees kui minu sealne kommentaar ja siinne blogikanne tunduvad olema iroonilised. Mõnikord kirjutan tõsistest asjadest kerglasel toonil. Vaatamata elukestvale õppele, ma oma vanuses enam ümberõppida ei viitsi. Sinu blogi on tõesti huvitav, siiralt.


Neljapäev, 12. aprill 2012

Kõik on hästi

Mul on tunne, et elurulett, mis viimastel aastatel on olnud pidevalt nullis, hakkab muutuma. Eelmine nädalavahetus oli emotsiooniderohke. Suhlesin kõigiga, kes mulle kallid. Nädalalõpu järgselt sain üle krambist, mis mind ammu kammitsenud - tobe eneseuhkus nagu see on olnud. Kirss tordil oli muidugi uudis tütrelt, mis teeb igasuguse vanamehe õnnelikuks. Isegi minu. Ka noorema tütre otsus oli tark. Pisut ootamist ja hirmu ja äkki üks poegadest saab rahuliku pereelu. Üks teine poeg tuleb ehk ilmarändamisest korraks tagasi Eestisse. On tekkinud motivatsioon edasiolemiseks.


Teisipäev, 3. aprill 2012

Kaks Karli pluss Pravda

Täna 26 aastat tagasi ilmus üleliidulises ametlikus häälekandjas, ajalehes "Pravda", usutlus Eestimaa kommunistide liidri Karl Vainoga. Vaatamata, sellele, et Eestil oli nimeline koht Kremli lauas, sarnaselt meile reserveeritud kohaga Brüsselis tänapäeval, oli sellesse ajalehte sattumine tollal ikka väga kõva sõna. Võib ilmekalt ette kujutada, kuidas Karl pani kogu oma aparaadi täistuuridega tööle, et kooskõlastada ajalehe korrespondendi poolt küsitavad küsimused ja propagandaosakonna poolt koostatavad vastused. Täna nimetaksime seda PR-tööks. Ajalehte pääsemine oli oluline võimalus, nii Eesti NSV igapäevase elu korraldamisel kui ka isklikult Karl Genrihovitši karjääri tarvis. Sest "Pravdat" loeti. Tühja sest 1/6 planeedist, Kremlis loeti, partei peasekretär isiklikult luges!

Situatsioon artikli ilmumise päeval oli NSVL-s suhteliselt segane. Brežnev oli selleks ajaks juba kõigi austusavaldustega maetud Kremli müüri äärde, KGB taustaga Andropov alles hiljuti surnud, ning vähem kui kuu oli riiki juhtimas uus mees, Konstantin Tšernenko. Võib ainult arvata, milline nõutus oli praeguses Välisministeeriumi hoones, tollase EKP Keskkomitee korrustel ja kabinetides kui teatati eraldatavast lehepinnast "Pravdas". Võta sa kinni, mida selles ajaleheintervjuus vaja rõhutada või maha vaikida. Siiani oldi Moskva silmis alati pisikesed aga tublid ja kogu küsimus peituski selles, kuidas seda kuvandit "Pravda" veergudel säilitada.

Karl Vaino tutvub trükikoja "Ühiselu" tööga, detsembris 1983
Foto siit, autor E.Norman

Aega on sedavõrd palju möödunud, et ma ei mäleta detailides nende aastate kõiki dissitendlikke sündmusi Eestis. Igatahes võime selle päeva "Pravdast" lugeda intervjuud EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Vainoga. Kõige muu hulgas käis jutt sellest, et Eesti asetseb ideoloogilise rinde eesliinil. See rinne läbib kogu igapäevast olmet, igat korterit jne. Vaino räägib sellest, et mõned Tallinna elanikud leidsid oma postkastidest üleskutse mingil kindlal päeval korraldada midagi streigitaolist. Ning muidugi saavad lugejad teada, milliseid jõupingutusi tuli võimudel teha, et seda takistada. Tollel kaugel nõukogude ajal olid kõik omamoodi kommunikatsiooni spetsialistid. Mitte nii nagu täna, kõrgkooli ettevalmistusega, vaid iseõppijad. Seejuures ka enamik haritud lugejaskonnast olid omandanud tollased PR-trikid, lugedes ridade vahelt tegelikku sõnumit. Kahjuks jah, minu mälu veab mind alt ja nüüd, aastakümnete möödudes ei suuda ma taastada selleaegseid sündmusi ja taustsüsteemi. Midagi aga pidi olema, et Eesti NSV parteiladvik pidi oluliseks sellise lõigu paigutamist ajalehe veergudele. Nii tähtsate artiklite puhul oli aga kõik avaldatav alati läbi mõeldud ka kõige väiksemates nüanssides.

Võib olla tasub otsida seoseid selles võimuvõitluses, mis tekkis Kremlis siis kui kõigile oli selge, et Brežneviga on varsti lõpp. Leonidi lõpukuudel oli tema üks võimalikest järglastest teine vanamees, Juri Andropov, siis veel Riikliku Julgeolekukomitee esimees. Võimu saavutamiseks ja kindlustamiseks tehti tollal sageli vangerdusi kaadrites. Nii vahetab ka Andropov mõned kuud enne Brežnevi surma välja ENSV Julgeolekukomitee bossi. Ta saadab uueks eesti peatšekistiks värskete kindralleitnandi pagunitega Karl Kortelaineni. Stalini poolt loodud geniaalne süsteem, usalda aga kontrolli, töötab siis veel täiega. Juhtubki siis nii, et üks Karl saadetakse teist Karli kontrollima. Kuidas nende kahe mehe koostöö alguses sujus, võiks täna küsida hilisemalt EV presidendilt Arnold Rüütlilt.

ENSV Julgeolekukomitee esimees Karl Kortelainen
Foto siit, autor E.Norman

Suurte ajalehtede toimetuste temaatilne plaan tehti tavaliselt mitu kuud ette. Ka lood olid tihti ammu enne ilmumist valmis kirjutatud. Seega Karl Vaino teadis täpselt, millal see intervjuu "Pravdas" ilmub. Eks muu kõrval oli Vainole inimlikuks stiimuliks oma võimu kindlustamine, mis sest, et ainult oblasti tasemel. Mingisugused söed pidid parteijuhil pea kohal olema, sest miks ta muidu järsku lambist hakkas rääkima neist rindejoontest, streigiohust ja vabariigi juhtkonna ennastsalgavast tööst selle ärahoidmisel. Mõnikord on parim kaitse rünnak, teinekord aga õigeaegselt tuha päheraputamine. See lõik sealt "Pravdast" tundub olevat viimane. Oleks ta vaid seda ette teadnud, et vähem kui kuu enne usutluse ilmumist annab otsad ka Kortelaineni protežee Andropov.

Ega ka järgmisele NLKP peasekretärile pikka iga antud. Aasta pärast suri Tšernenko ja siis tuli juba Gorba aeg. Ääremaadel hakkasid funktsionärid kokku hoidma oma isiklike positsioonide säilitamiseks. Sedavõrd ettearvamatud olid Kremli uued tuuled. Võib arvata, et ka kaks Karli tegid siis juba koostööd. Karl Vaino pani oma pillid kokku 1988. aasta suvel, lahkudes jäädavalt oma vanemate sünnimaalt Moskvasse. Kortelainen, seevastu töötas kevadeni 1990. Paljud väidavad, et julgeoleku rahvas aimas enam vähem sündmuste käiku ette. Kortelainen oli selleks ajaks arvatavasti lõpetanud vastavalt käsule ettevalmistused võimalikeks muutusteks. Vanker juba liikus. Oma kabineti andis ta edasi Rein Sillarile, kelle ülesandeks jäi lõplik koristamine ja otsade vette peitmine.

Karl Vaino elab vaikset pensionärielu Moskvas. Mais saab ta 89 aastaseks. Mulle on meelde jäänud viimati nähtud teleintervjuu. Nii sellest kui ka varasematest esinemistest meedias kumab minu jaoks läbi üks nukker motiiv. Karl tundis ennast Eestis vist samamoodi kui seda tundsid need arvukad Lääne väliseestlased, kes üheksakümnendatel tulid õhinaga oma vanemate sünnimaad üles ehitama. Karl Vaino puhul oli see tegelikult sama. Ema ja isa olid tal Venemaale emigreerunud eestlased ja võimaluse avanedes tuli nende poeg, kahekümne viie aastane noor mees üles ehitama Nõukogude Eestit. Paljud läänest tulnud väliseestlased pettusid iseseisvas Eestis ja läksid tagasi sünnimaale. Pisut pettunud oli ka Karl Vaino, kes Eestiga ei kohanenudki, vaatamata sellele, et siin olid kõik ta paremad aastad. Üldjoontes on tema elu aga korda läinud. Poeg on suurtegija Venemaa kommertsstruktuurides ja pojapoeg valitsuses minister, Vene Föderatsiooni valitsusaparaadi juht.

Ka Karl Kortelainen on ikka veel "rivis". Möödunud pühapäeval tähistas ta oma 82. sünnipäeva. Mees on igati kõbus ja jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne. Pea kakskümmend aastat ilmub kindralleitnandi nimi teiste seas mitmesuguste pöördumiste, üleskutsete, petitsioonide all. Ja ikka võimukriitiliselt, uue aja dissidendile kohaselt. Vahetult enne märtsi Venemaa presidendivalimisi pöördus grupp KGB eruohvitsere, kindralleitnant Kortelaineniga eesotsas, avaliku kirjaga polkovnik Putini poole süüdistades viimast, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist valis endine tšekist Putin vale lennuvälja. Presidendikandidaat Putin olevat laostanud kogu Venemaa jne. Vaevalt vanamehe sellesuunaline aktiivsus saab olla eriti meelepärane poeg Olegile, kes on piirivalvevägedes jõudnud kindralmajori auastmeni või pojapoegadele Romanile ja Jevgenile, kes on samuti piirivalve tegevohvitserid. Aga Karl Kortelainen on jäänud vähemalt oma ideedele truuks, radikaalkommunist nagu ta on, sest ideoloogiarindel vaenlane ei maga.