Pühapäev, 27. aprill 2014

Generic levitra

Tore on oma blogipostitustele saada kommentaare. Mõnele anonüümsele tahaks vastata personaalselt.
 
Lugupeetavad ravimikauplejad

Üle mitme kuu sain Teilt järjekordse teate. Seekord minu viimasele postitusele.

Anonüümne ütles ...

swot analysis levitra
[url=http://genericlevitra-usa.com]generic levitra
[/url] 20 mg levitra
- levitra online


Esmalt vabandan, et  ma pole Teie varasematele pöördumistele reageerinud. Samuti olen võtnud endale voli Teie kommentaarid kustutada kõrvaliste silmade jaoks - teema iseenesest on siiski delikaatne. Eelistaksin pidada Teiega kirjavahetust pigem tavaposti teel. Ma hindan kõrgelt Teie hoolt ja muret minu seksuaalse võimekuse pärast. Samas kinnitan Teile, et muretsemiseks pole esialgu veel põhjust. Kindlasti võtan aga Teiega ühendust esimeste süptomite tekkimisel.
 
Parimad soovid
 
Hundi ulg

Reede, 25. aprill 2014

Televiisor, filmid ja emotsioonid

Mitu kuud polnud telepilti. See asi töötab mul satelliidi pealt. Antenn ise on majast kaugel ja juhe maa sees. Külm oli maad kergitanud ja kaabel läks katki. Eelmisel nädalal mässasin mõni tund ja sain pildi jälle ette. Nüüd keetsin endale mitmel õhtul melissiteed, et teen endale mõnusa olemise ja vaatan televiisorit. Ei tea milles asi. Ei haakunud millegagi, mida näidati. Sirvisin läbi ka kõik filmikanalid, kuid sama lugu. Mingil eluperioodil vaatasin palju filme. Võib olla liiga palju. Seepärast tean, kuidas seda "suppi keedetakse". Filmitegijatel on minusuguseid raske konksu otsa saada. Isegi kui on hea film.
Pildinäide tuntud megafilmist pole tujurikkumiseks ja ega ma siis filme päris sellises võtmes ka ei vaata. Hea film loobki vaatajas emotsioone vaatamata isegi sellele kui episood on lahendatud loogikavabalt. Kui kogu lugu ja tegelased ei oma vähimatki seost reaalsusega ning kui ekraanikangelased mängivad kaadris emotsioone, mis tavaelus viiks neid ravile. Enamus filme ongi suur illusioon, et mitte öelda pettus.
 
Milleks kogu see jutt? Ütlemata palju on kirjutatud, räägitud ja vaieldud audiovisuaalkultuuri mõjust lastele. Ma arvan, et veel võiks rääkida. Sellest, kuidas seebiooperid mõjutavad naiivsemate ja nõrganärvilisemate maailmapilti, nende reageeringuid elulistes situatsioonides. Paar nädalat tagasi olin seebise melodraama tunnistajaks päriselus. Kahekümnesed noored, suur armastus ja isegi kooselu, selle tunde ühepoolne jahtumine, suhete klaarimine ja grande finale - tüdruku, andunud seebikavaataja pisaratega lahkumine pimedasse öösse. Enesetappu sooritama. Õnneks sai kõik korda. Jätkus otsijaid ja hiljem lohutajaid. Kuuldavasti pidavat kangelannal olema ka silmapiiril uus poiss.

Teisipäev, 22. aprill 2014

Lenini sünnipäev

Täna on siis jälle tähtis päev kõigile neile, kes ustavad Lenini asjale. Kuigi juba pikka aega näeb idanaabrite teleuudistes hoopis seda, et Stalini asi oli palju suurem - tema fänniklubi on tunduvalt arvukam. Kindlasti leiduks aga ka meil Eestis Lenini sünnipäeval lillede panijaid kui ainult oleks neid kuhugi panna.

Kolmapäev, 16. aprill 2014

Luuletaja Visnapuu eksitus

Hendrik Visnapuu oli 35 kui avaldas oma selle: "See aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu!". Kui ta siit ilmast lahkus oli ta 61 aastane. Ju ta selleks ajaks oli juba palju targem. Teadis, et iga kevad kordub üks ja sama:


Ole sa kui vana tahes ja kes tahes, vallaline, abielus, lahutatud või lesk.

Laupäev, 12. aprill 2014

Blogileid

Jätsin sellesse blogisse kommentaari:
Sellise:

"Kui ma mõne ajaveebi kirjutise otsa komistan, mis hetkeks tähelepanu tekitab, siis juhtub harva, et ma loeksin kõike, mis selles blogis avaldatud. Sinu blogiga aga juhtus nii. Lugesin algusest lõpuni. Ja loeksin muudkui edasi. Mõned Sinu asjad jäävad nüüd minu suulise jutustamise krestomaatiasse. Kasvõi see Sinu poolt tabavalt ja lakooniliiselt soome sisu, akikaurismäkiliku armastusega soomlase olemust kirjeldav eriklassi episood. See, kus poiss kaustikust lehte rebib… Jutustan, et ühest blogist lugesin ja kõik naeravad. Heatahtlikult muuseas. Ka need, kes v tähega sõna peale tavaliselt minestaks.

Kirjuta palun tihedamalt.

P.S. Kui ühe servaga võiks Su blogi liigitada ka spordiblogiks, siis see on minu jaoks parim, mida ma siiani olen lugenud."

Komplimentide ütlemises pole ma osav. Nii mõtlesingi nagu ütlesin. Soovitan seda blogi kõigile, kes siia lehele juhuslikult satuvad. Äkki meeldib ka teile, isegi kui sa spordivõõras oled ja muidu vihkad liikumist.

Teisipäev, 8. aprill 2014

Vajan seletavat sõnaraamatut

Ajaveebidega on vist nii, et iga kümne naise kohta tuleb üks meesblogija. Elublogide puhul on see näitaja kindlasti kordades enamgi meeste kahjuks. Tean küll, et pole tähtis, mis sugu ja see muu blaa-blaa... Mina igatahes otsin jätkuvalt kirjutajate seast seda mehelikku alget, tähendagu see mida tahes - selline tunnetuse värk. Sattusin lugema ühe noormehe blogi. Ning mõistsin täieliku selgusega, et lisaks mehe ja naise mõttemaailma erinevusele olen nüüd lõpuks jõudnud ikkagi sinnamaani, et teise mehe tekst jääb osaliselt arusaamatuks vanusevahe tõttu. Ei, mõttemaailma tabad küll ära, kuid täit emotsiooni kirjeldatust kätte ei saa. Püüad kirjutatust läbi rammida, kuid osa tekstist jääb siiski arusaamatuks.
 
Annan endale aru, et sama toimib vastupidiselt. Asjad, millest mina oma blogis tavaliselt kõnelen on küll taotluslikult üldinimlikud. Aga detailid, faktid, foon on noorema inimese jaoks kindlasti eelajalooline ja seepärast tihti mõistetamatu, igav. Asi on teksti semiootilises konstruktioonis, mõistete, fraaside, nähtuste, kohamääratluste jne. märgilistes tähendustes. Vanusevahe, kultuuritaust, kogemus, teadmised ja kõik muu, see tihti raskendab teksti lugemist ja sellest arusaamist. Ning mis salata, teinekord jääb vastastikku mõistmata ka maailmapilt, väärtushinnangud, tõekspidamised, ellusuhtumine. See, mis eristabki põlvkondi. Ning seda mitte ilmtingimata negatiivses vastandumises.
 
Niisiis, provintsipoiss, koolilaps-gümnasist kirjeldab oma blogis järjekordset nädalavahetust Tallinnas. Nagu ma aru saan, käib ta seal tihti. Viimase nädalavahetuse kohta vajan selgitavat sõnaraamatut alljärgnevas:
 
Minule tundmatud söögid/joogid või mida ma pole kunagi proovinud
 
Saaremaa vaarikaviin, võileivapikuke, Bolognese'i pasta, mustika-vaarika Fizz, vaarika-šokolaadiküpsised, jell-o-shot, vaarikarumm õunamahlaga, vürtsitatud rumm kirsilikööriga, Kariibi päikeseloojang, aniisiviin, bruschetta triod cappucino ja kakaoga, kana ton, viski Schweppesiga, külmutatud jogurt
 
Minule tundmatud kohad või siis kohad, kus pole kunagi käinud
 
Solaris, Nova maja, Postimaja Selver, X-baar, Red Emperor, Shooters, Nimeta, Labor, Routr 13, Shimo, Levikas, Reval Cafe, Lido, G-punkt, Postimaja Rimi, Cubanita, Vapiano, Sushi Plazza, SexMax kauplus
 
Minule tundmatud või vähearusaadavad mõisted ja nähtused
 
feissbuugitakso, pealekas, igorreidžilik, seina ääres nurgas purskkaevuga hüperbooli joonistamine, täägimine, peoenekas, sigalakku täis stouner, BMXiga kiilakas tüüp, pillifotograafia, uingmän, Viru keskuse 9. korrusel pinna rentimine, Da me mas gasolina, fotoshuud, topeltfännienekas, Massimo Dutti, Miyako animeõhtu, tantsupõrandal werkimine, kännis sõber, idekas, pohhyolo, Ear Pod kõrvaklapid, Rawr!, mällamine
 
Ning kordan veel, et see pole loetud blogile ja selle autorile hinnangu andmine. Ülalkirjeldatu on tõdemus iseenda teadmiste ja kogemuste piiratusest ja selleski, et aeg on hakkanud kiiremini kulgema. Ühel hetkel on nooremad seal kuhu minu põlvkond enam kunagi ei jõua.
 
Siiski ei suuda ma kiusatusele vastu panna, et teha üks argine järeldus loetust. Meie elu on paarikümne aastaga ikka kardinaalselt muutunud. Inimestel on võimalus teenida ja normaalselt elada. On tekkinud raha kulutamiseks iseenda tarbeks ja piisavalt selleks, et kooliskäivad lapsed saaksid nädalavahetusi pidada. Ka selles osas on minuealiste enamusele see rong kahjuks juba läinud.

Laupäev, 5. aprill 2014

Charles

Küll see aeg läheb kiiresti. Kuusteist aastat tagasi käis Charlesi noorem vend Eestis. Kolmteist aastat tagasi Charles ise, kaheksa aastat tagasi tema ema ja isa. Ning nüüd on Charlesi enda pojad nii suured, et üks nendest saadetakse mais siia esinduskohustusi täitma.
 
See väikemees pildil ongi Charles. Ähib ja puhib, aga akna kaudu PEAB tuppa pääsema - ema siis tõmbab ja õde Anne lükkab tagumikust. Emal oli selle poisiga üksjagu tegemist. Siis kui kasvas ja hiljemgi kui juba täismees oli. Ja sellel noormehel, kes siia tuleb, Charlesi pojal, pole ka just nunnu paipoisi maine. Kuid pole hullu, küll temagi oma tempudest välja kasvab.