Kirjad leerivennale 15.

8. märts 1984

Tere, leerivend!

See, et sa mu naisele lilli saadad ja et sa teda juba jaanipäeval kaisutama lubasid tulla, tekitas minus taas teatavaid lootusi ja ühtlasi ka eluisu. Mitte seda, et ma perekonnaelust või sellest perekonnast tüdinud oleksin. Mitmed küllaltki oluliseks osutunud esialgu pisiasjadena näinud asjaolud tekitavad siiski pidevalt pingeid, millede vallandamine oleks võimalik ainult mõlemapoolsete ettevõtmistega. Palju ma siiski arusaamist ei leia ja õhkkond kärbitud, et meelsamini jään mõnikord kauemaks tööle kui tarvilik oleks, võtan rohkem kaela kui mõtetki, teinekord olen teinud ka külaskäike, kärbitud. Alkoholismi ja regulaarsete abielurikkumisteni, kui puritaanset terminoloogiat kasutada, veel pole läinud, aga eriti lootusrikkalt pole ma meelestatud selleski suhtes. Eks ikka sina oled üks ja teod teine. Kärbitud. 

Mis muidugi ka kõige mustematesse mõtetesse valgust toob on poiss. Maru tegelane, põhimalt hea südamega, hakkaja ja tore. Kärbitud, aga lastel see reaalsuse taju on ilmselt nii suur, et juttu, mis tegelikkuses kinnitust ei leia, nad lihtsalt ei usu. Nii ta endiselt kolib hommikuti ikka minu kaissu ja jookseb mulle käed kaela ümber, kärbitud. Kärbitud.

Muidugi toob mulle tunduvat leevendust ka klaverimäng. Kirjutasin vist sulle, et ostsime peale teatavaid kõhklusi ja otsinguid klaveri. See läks küll täkkesse. Vana pill, aga äramängimata ja korras. Hea kõlaga ja klahvikäik on samuti õige paras. Algul olid mul näpud muidugi uskumatult kanged, aga tasapisi on asi märgatavalt paranenud. Ja lp. hrsm. S.Freud on minu puhul küll üllatavalt paikapidavaks osutunud, sest sedamööda, kuidas mu kärbitud teravnevad, kasvab mul nii mängimise kui harjutamise isu. Noh, heliredelid jne., see tuleb küll jätta üksindushetkedeks, sest eks selline töö ilmselt närvidele käib. Muidu saan ma ikka vahel ainult sedakaudu väljendada asju, mis muidu endasse peaksin matma. Psüühikale õige hästi mõjuv teraapia. Ega see muidugi kuigi õige pole, aga hea, et niigi läheb.

Muidugi - mine sa tea, millest see kõik alguse saab. Ehk on oma osa sellel, et jälle pole kummalgi korraliku kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Peamurdmist kui palju.

(järgneb)

Lahkumised

Õige pealkiri oleks vist kurtmised või hoopis halisemised? Reede õhtu tuli üks külalastest koos perega. Täna, pühapäeva hommikul lahkusid bussile. Neil kümne kuune poeg ja oligi nädalaplaanis, et käivad vanaisal külas. Tore oli. Ning kui nad hakkasid hommikul bussi peale minema, väikemees issi süles, siis saatsin neid aknast pilguga kuni nad üha väiksemaks muutuvana kadusid käänaku taha. Ja taas saabub vaikus. Üksindus.

Üha raskem on neid saata, kes siin käivad. See on minu jaoks midagi uut üksinda olemises. Seal käänaku taga ootab neid päris elu, siin on aeg seisma jäänud. Ma ei taha, et minu pärast nad on võtnud endale kohustuse tulla. Õnneks ei ole veel sinnamaani langenud, olen elus kohanud ka sääraseid vanainimesi, et mõelda välja ettekäändeid. Seda, et lambipirn vajab väljavahetamist, millega ma hakkama ei saa või midagi muud tobedat.

Proovin iseendas selgusele jõuda. Ma väga tahan, et lapsed ja lapselapsed tuleksid ning samas kardan. Sellest on juba igavik kui mu isa suri. Surma hetkel olin ma temaga. Kuid reaalse lahkumise hetkest eredamalt on mul meeles mälupilt mõned kuud enne. Isa oli õe pere juures teises Eestimaa servas olnud mõned nädalad. Ta oli juba väga kõhnaks jäänud ja õemehe auto juurde, mis ta tagasi koju viis, tuli teda käimisel toetada. Ta istus auto tagumisele istmele ja hakkas lehvitama. Ei mulle, ega õele, vaid õetütardele, oma lastelastele, kes meiega koos olid trepil vanaisale lahkumiseks lehvitamas. Ma ei usu, et need tüdrukud, kellel täna kokku seitse last, seda mäletavad. Minul on aga see selgelt silme ees, sest teadsin, et tüdrukute vanaisa lahkub, jäädavalt.

Seepärast ei ole ma kombeks võtnud käänaku taha minejatele lehvitada. Ma isegi peidan ennast, et neid pilguga saadan. Raske aasta on olnud. Käänaku taga on toimunud mõndagi. Lastel on pereelus tekkinud probleemid. Ühel ootamatult talle enesele, teisel aga enda poolt korraldatud. Kohutavalt elan üle. Seetõttu olen aru saanud, et laste emad proovivad isegi midagi varjata minu eest.

Mõnikord laste emad helistavad mulle ja muljetavad. Lastelaste hoidmisest. Teinekord kurdavad, et pisut väsivad sellest. Ma siis lohutan, et meie vanuses on õnn lugeda kordi, millal laselastega saab koos olla. Ise olen mõnda lapselast näinud alla kümne korra. Mälu on kehvaks jäänud. Kuid kõige vanemat nägin nendel jõuludel siin vist teist korda elus. Ja ei ole midagi valesti selle lapselapse vanematega. Käänaku taga on nende elu. Ja lapselapsel ammugi ...

Ma tahan, et nad tulevad ja kardan, et nad lahkuvad. Tegelikult peaks õue riisuma minema. Ei lähe. Oma kehvaks jäänud jõuvaru vabandan suure tuulega - see kannab kõik laiali. Äkki oleks hea ettkääne lastele kurta, et nad eakat vanaisa ei abista ja nad peaksid kiirabi korras kohale sõitma, et asjad korda saaks? 

Kirjad leerivennale 14.

6. november 1983

(järg)

Oled korduvalt kirjutanud oma huvist lindistuste vastu. Võiksin sulle teha kollektsiooni BEATLES lugudest viiel kassetil a 90 min., hinnaga kokku 85.- või 50.-, aga ma arvasin esialgu, et tahad seda mitte endale vaid mingitele kundedele. Kui aga endale, siis saan aru küll, et sul momendil teatavad finantsprobleemid on. Aga see kõik läheb mööda.

Pisut pühendunumad teadsid või olid kuulnud sellisest asjast nagu autoriõigus. Tavaline nõukogude inimene teadnud sellest midagi. Ümberlindistusi tegid kõik.

Nagu aru saan, saadetakse sulle peale minu veel ajalehti jms. Ega kattumist pole, s.t. ega ma samu lehti ei saada? Aitäh pakkumise eest, aga "S&V" ja isegi "Nõuk.Naise" saime järgmiseks aastaks tellitud. Ka NH ja "Õhtulehe", aga "Spordilehte" mitte, nii et seda tuleb sul kelleltki teiselt hankida.

Tööl tegemist palju. Meil käib 1-2 korda kuus koos džässikohvik. Hakkasin selle õhtutest saateid tegema. See nõuab aga aega, peale selle veel muidki džässi saateid, sest muidu keegi neid nagu eriti ei tee. Aga vaja ehk on. Kodus kah majaga tegemist, kuigi poisi saime lasteaeda. See hõlbustas asju märgatavalt. Käib seal väga meelsasti.

Pilt Manjana blogist. Lisaks kirjastusele "Rahva Raamat" asus hoones teisigi kirjastusi. Üks neist kirjastus "Valgus", mille välja antud õpikute järgi õppisid sajad tuhanded nõukogude Eesti lapsed. Sellel kirjastusel oli hooones oma (ametkondlik) kohvik. Seal toimusidki tollal alla kolmekümnese energilise Toivo Tuberiku eestvedamisel džässikohviku õhtud

Sul ikka nende tõbedega veab. Pead vist ikka siia tagasi tulema - siin vast ravitakse sind veel enne surma terveks. Kaua sul veel jäänud olla? Vaevalt sulle enne ärasõitu lehepaki teele panen, aga peale tagasitulekut kindlasti.

Pea vastu!

M.

Valimisjärgne õiendus ja spikker saastatöösturile

Kirjutasin Vakra plagiaadist. Valimistulemusi vaadates arvasin esimese hooga, et panin ikka kõvasti puusse. Asjatundjad on ju nüüd ikkagi kommenteerinud, et sotside valimiskaotuse üheks põhjuseks oli (ajastatud) Vakra skandaal. Pean tuhka pähe raputades tunnistama, et õigel ajal loo avaldanud ajakirjanik siiski küll teadis, mida ta tegi. Samas aga valimistulemuse olulise mõjutajana seda ülitähtsustada ei tohiks. Jah, võrreldes eelmise Riigikogu hääletamisega kaotas Rainer Vakra 65% iskuhäältest. Aga see polnud mingi erand selles erakonnas. Võrreldes eelmiste valimistega kaotas Tanel Talve lausa 93% valijatest, Kalvi Kõva 70%, välisminister Sven Mikser 66%, Ivari Padar 64% ja Riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt hääletas 60% vähem valijaid. Seega sotsiaaldemokraatide valimiskaotuse olulised põhjused on mujal.

1. Elutarkus ütleb, et kui kellelgi on probleeme alkoholiga, siis reeglina see hästi ei lõppe. Koalitsioonipartnerid mängisid oma ühise aktsiisiotsusega sotsiaaldemokraadid osavalt nurka. Rahvale jäeti mulje, et ainult sotsidel on viinaviga küljes.

2. Sotside juhtmotiiv oli ja on väärtused. Kampaania ajal rääkisid nad nendest palju ja innustatult. Valitsedes on nad viinud oma ideoloogilisi väärtusi ka ellu. Viimase nelja aasta jooksul tõusis esile ka üks teine erakond, kes jutustab väärtustest. Samadest asjadest, kuid hoopis vastupidiselt.

Nendel valimistel hääletas osa rahvast väärtuspõhiselt. Pole tähtis milliseid väärtusi mina personaalselt hindan. Kogu mu jutt on pigem sellest, et Vakra juhtum ei otsustanud mängu tulemust.

Aga nüüd siis spikrist töösturitele. Traditsiooniliselt valisin oma ringkonna noorima kandidaadi poolt. Seekord sattus see noor inimene olevat roheliste nimekirjas. Erakond sisse ei pääsenud ja seega järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi mind süüdistada, et mina olen kuidagi osaline kui riigiajades midagi mäda on. Teemaparteina näitasid rohelised debattides üles asjatundlikkust oma valdkonnas, kuid ülejäänud eluvaldkondades oli kohati piinlikku ebakompetentsust. Mälusopist tuli esile pilt mineviku poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitelt, kus mistahes eksamipileti puhul veeretasid jutu sellele vähesele, mida viitsisid paar lehekülge enne lugeda, kinnitasid oma juttu mõne Lenini tsitaadiga ja hea tulemus oligi käes. Poliitikas see reeglina ei tööta või toimib vaid erakordsete isikute puhul. Ületamatu oli selles vana Edgar, kes mistahes küsimuse peale rääkis alati seda juttu, mida ta parasjagu tahtis rääkida. Hiigelaegadel oli ta selles briljantne, karjääri lõpusirgel lõbusalt koomiline.

Rohelised räägivad samuti väärtustest. Aga ühiskonda see eriti ei huvita. Avalikult oleme me muidugi kõik suured puudekallistajad - teisiti ju ei sobi, pole sünnis. Salajasel hääletusel saame aga pikalt saata kõik need meie välised poosid kliimasoojenemise, röövmetsanduse, energiamahuka tootmise, poosetavalt maheda ja hirmkalli mahetoidu suhtes ning mis need muud roheliste programmilised leivanumbrid ongi, millega nood Toompeale tahavad pääseda. Inimesi kõnetavad argised lubadused, asisemad ja käegakatsutavamad asjad kui need väärtused:

Hiite kuvavõistluse võidutöö, autor Martin Mark

Rohelised said kõige suurema toetuse Tallinnas ja Tartus. Seega loll on see, kes oma miljardieurose tselluloositehase tahab paigutada nende linnade külje alla. Kahtlase keskkonnamõjuga tööstuse asukoha valikul on alati mingi käputäis lärmakaid kohalikke. Seega tuleb sellise tööstuse rajamisel valida piirkond, kus kõige vähem hinnatakse rohelisi väärtusi. Ilma suurema mokakobinata saab tööstuse paigutada muidugi Narva linna (roheliste toetus 0,4% hääletanutest). Valga on samuti hea koht (0,69%). Aga head kohad on ka Mulgi vald (0,68%), Lüganuse (0,69%) ja lõpuks Alutaguse vald (0,70%) oma ürgmetsadega. Kohalikele pisut präänikut, kasvõi elanike-kinnistuomanike igaaastane maamaks. Pisut määrimist vallavalitsuses ja tehased las kerkivad. Need 10-20 kohalikku rohelist ei tohiks olla mõni suur mõis. Enne ikka präänik ja määrimine ja las alles siis tulevad need mõned protestijad.

Muuseas, fosforiit ootab kaevandamist. Lüganuse juures võiks hakata varsti sonkima. Lihtsalt lubadusi tuleb anda, need müüvad, sott sinna-sott tänna. Sest need ajad vaevalt, et kunagi tagasi tulevad - iseseisvus juba ammu käes.

Juhan Aare erakogust

Kirjad leerivennale 13.

6. november 1983

Tervisi siis jälle pika aja tagant!

Sain sinult hiljuti kirja kahe ümbriku peale. Kiirustan kohe vastama, sest varsti pole jälle võimalik kirjutada. Peale pühi nimelt sõidan Tartu sessile. Hakkasin, näe, vanas eas veel tarkust taga nõudma ja astusin Tartusse ajakirjanduse kaugüliõpilaseks. 4 aastat hooleta. Tea, kas sellest erilist tolku on, aga teatavat abi oma ajakirjandustegevusele sellest loodan. On lihtsalt mõned spetsiifilised küsimused, mida sel kombel kõige lihtsamini selgeks saab. Pluss veel igasugused sidemed ja uute inimestega läbikäimise võimalus. Eks paista. 11.-17. november on esimene sess. Eksameid küll pole, ainult loengud, aga eks neidki huvi paku. 17. nov. on Tartus džässikontsert, selle järel sõidan kohe Leningradi festivalile "Sügisrütmid".

Sügisrütmid-83 kontserditest ilmus mõni aasta hiljem kaks fantastilise helikvaliteediga plaati, kus muuseas ka Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsalu kontsertsalvestus on peal

Eks sealtki saa saatematerjali, mille vormistamine muidugi omakorda aega nõuab, nii et novembri lõpuni on tegevus kindlustatud. "S&V" lubas sealt jutu kah sisse võtta. Tundub mulle, et džässist peab ajakirjandus pidevalt juttu tegema, et ei tekiks enam võimalust see aastateks maha matta. Pillimehed reageerisid mu möödunud hooaja kirjutistele NH-s küll meeldivalt. Seegi kena, omast kohast asja ette. Katsun sel suunal jätkata, kuigi sellel hooajal NH keeldus džässitemaatikat avaldamast. Neil tähtsamaidki asju. S&V ja TMK on aga seni veel soodsal positsioonil.

Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu häälekandja "Noorte Hääl" toimetajaks oli lühikest aega (1981-82) Enn Siimer, kultuurihuvidega inimene, kelle ajal avaldati ka džässitemaatikat. Tema järglane, kes tõmbas pidurit džässiteemadele, oli Toivo Aare (1982-89), kelle Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Oma viimasel eluaastal töötas 55 aastane Toivo ajalehe "Videvik" korrespondendina. Toivo Aare läks teadmata põhjustel vabasurma 1999. aastal.

Kuule - mul on sulle tungiv palve: palun ära šokeeri mind sellega, et kleebid ümbrikule -.50 ja -.25 kataloogihindadega marke. Kui sul neid veel on ja sul targemat nendega teha pole, saada mulle, saadan sulle aktuaalsemaid kirjale kõlblikke marke vastu. See on lihtsalt kole.

Margikogumine on investeering. Selle kirja kirjutamise aastal, 1983, lasti massitiraažis välja postmark esimese naiskosmonaudi lennu kahekümnendaks aastapäevaks - ploki hind oli tollal postkontoris .-80 kopikat. Üksiku margina võib seda internetipoodides leida täna hinnaga 1-2 dollarit. Perforeerimata margiplokkina teatakse neid säilinuna olevat vaid kuus eksemplari. Üks nendest vahetas oksjonil omanikku, müüduna 97750 dollari eest.

(järgneb)