Esmaspäev, 24. märts 2008

Ristisammas lohistati minu õuele

Nüüd nad siis trügivad oma sambaga mulle õue peale. Elades mitusada kilomeetrit Tallinnast eemal arvasin, et samaba-asi mulle korda ei lähe. Vabadus ja Vabadussõda on mulle olulised, aga Tallinna sambad mitte. Tallinn on minu sünnilinn. Selles linnas elasin kogu oma elu, kuid nüüd on minu kodu mujal ja mul pole tahtmist ega õigust kaasa rääkida selle linna asjades. Sammas aga kipub minu õuele ja see teeb mind kurvaks.

Tegelikult hakkas minu võõrandumine linnast juba enne sealt äratulemist. Ma annan endale täielikult aru, et üks linn peab olema pidevas arengus. Kuid kui areng kõige ilusa kõrval sõidab üle minu mälestuste, siis on kodulinnast lahkumine kergem. Ning ega kõik uus, mis sinna linna minu sealoleku viimastel aastatel ehitati (või lammutati) ei ole olnud minu silmis ilus. Linnaruumis anti võim "arendajatele", minu oma linnavõimu poolt. Ja palju neid tallinnlasi üldse seal pealinnas arendavad ja valitsevad. Nii esimesed kui teised suures enamuses mujalt sisse sõitnud ehk muulased. Omavalitsustegelased teatavalt parteide poolt paika pandud, paljudel vist ka elukoht väljaspool Tallinna - "kohalik" omavalitsus!?

Siis, ühel päeval ütles keskvõim, et tema tahab ühe samba panna minu kunagise kodulinna keskväljakule. Teatavasti igasugused sambad on meie riigis keskvõimu prioriteet. Kohalikul võimul pole sammaste osas sõnaõigust. Eelmisel aastal otsustas keskvõim juba olemasoleva, teatud ausamba minu kunagises kodulinnas teise kohta lohistada. Mis siis Tallinnas juhtus, teame me kõik. Selles linnas elavad inimesed rüüstasid oma kodulinna. Mitte ükski okupant alates suurest sõjast pole linna sedasi rüüstanud. Ju siis need rüüstajad pole tallinnlased, nagu arendajad ja linnavalitsejadki. Rüüstajate poolt lõhutu sai vähemalt kiiresti taastatud, muulatest arendajate ja linnavalitsejate "marodööritsemine" Tallinnas jääb mälestusmärgina sajanditeks.

Uue samba saamiseks korraldati uhke konkurss. Hilisemate vaidluste käigus on selgunud, et ega keegi täpselt ei teadnudki, kas sammast vaja vabadusele või sõjale, mis tõi vabaduse. Lihtsalt sammast oli vaja, keskvõimule - 1 tk. Komisjon moodustati, avalik ja esinduslik. Hiljem küll jälle vaieldakse, et kas ikka oli esinduslik. Komisjonigi puhul küsin sedasama - kas seal oli liikmeks määratud ka mõni tallinnlane või koosnes seegi valdavalt muulastest?

Igal juhul on vaidlemist palju. Hakkas see tagasihoidlikult ja sisuliselt - meeldib, ei meeldi. Nüüd on retoorikaga jõutud sinnamaani, et kes ei ole meie poolt on meie vastu: keda tituleeritakse purkki sittujaks, kes on avastanud endas selgeltnägija võimed edastades hauatagusest elust vabadusvõitlejate hinnanguid samba kavandile, teised aga on tulihingeliselt oma kõrges harituses ja kultuursuses pööblile selgeks tegemas, mis on linnaruum ja monumentaalkunst. Risti kui sümboli asjatundjad olme me nüüd kõik.

Ning muidugi allkirjad. Poolt ja vastu. Allkirja andmine on ilus sümboolne akt. Nagu oleks valimistel kodanikukohust täitnud. See meie demokraatia ilus pettekujutelm, et sina valid kedagi. Tegelikult tead ju küll, et valimistel ei vali sa kedagi, vaid hoopis midagi. Samahästi, kui turuuuringul lastaks sul valida, kas parem on Selver või Rimi. Samba poolt või vastu valimine on veelgi sümboolsem. See antud allkiri toob rahulolu iseendaga. Erinevalt minu kunagises kodulinnas marodööritsevatest muulastest: arendajatest, linnavalitsejatest ja keskvõimust, võib allkirja andja seista sirge seljaga tulevaste põlvede ees. Jah, mina see ja see väljendasin üheselt oma arvamust, et püstitatagu see ilus sammas ilusasse kohta. Või vastupidi, mina olin kategooriliselt vastu sellele, et nii inetu asi rajatakse nii ilusasse kohta.

Muidugi olen ma neid allkirju, poolt ja vastu, vaadanud. Näen palju tuttavaid nimesid ühe või teise petitsiooni all. Järsku näen oma nime. Mitte ees- vaid perenime. Ühe vanaema-vanaisa lapsed, üks on poolt ja teine vastu! Viiskümmend aastat oli see pere ühel arvamusel, alati vastu. Teadagi, millele ja kellele. Välja arvatud üks erand, pärastsõjaaegne aktivist-komsomolka, plika selge noorusrumalus. Hiljem laulis ta kogu elu kirikukooris ja palus jumalalt andeks oma lolluse eest. Nüüd siis täiesti teadlik vastandumine. Ma olen seepärast väga murelik. Lugedes hulga kirjutatud mõtteid samba kohta, saan ma ju aru, et süütu arvamusavaldus, meeldib - ei meeldi on ammu üle kasvanud sildikleepimise faasi. Ka kõige intelligentsemad inimesed on hakanud oma arvamustest kasutama ridadevahelist teksti. Need varjatud solvangud leian ma eksimatult ülesse, nõukogude aja inimene nagu ma olen. Kas ühe ja sama suguvõsa lapsed hakkavad vastastikusteks ärapanijateks ka minu katuse all? Jah, keskvõim on lohistanud samba minu õuele...



Kolmapäev, 19. märts 2008

Selle talve surnud 11.

(...järg)





Tupe Frieda





Aprilli lõpus, kui Andres mind Nõmmelt koju viis, olid parajasti Tupe Frieda matused. Naised just läksid surnuaeda. Kutsusid mind ka, aga ma olin pikast sõidust nii läbi ja rinde all keerles.


Frieda oli Tupe metsavahi noorem tütar ja käis Auraga ühes klassis. Sel suvel kui ma pidin kooli minema, käisime Pritsu rahvaga Tupe metsa raiestikul vaarikal. Tante Olli hoiatas, et me liiga lärmakad ei ole, sest Tupe metsavaht pidi kuri-kuri mees olema ja marjulisi ei sallivat. Oli ilus päikesepaisteline palav päev, marjad olid suured ja valmis. Tupe metsavahi tütar oli oma lehmadega karjas ja ajas meiega juttu. Tema oli Aura klassiõde ja hoiatas, et me lagedale ei läheks, hoiaks metsa varju. Kui me koju läksime oli Pritsu lastel ja tante Ollil nõud kõik täis. Minul küll polnud kuigi palju. Kole palav oli ja ma väsisin ära korjamast. Tee oli ka kole pikk, ligemale 7 versta. Tee peal vaatasime oma marju. Aura vaatas minu marju ja ütles: "Ema su küll nurka kärutab kui sinu marju näeb." Mind ajas see lause kangesti naerma. Ema hoopis ütles: "Aitab sulle küll, sa ju oled alles väike."


Kui ma kooli läksin oli Frieda juba kuuendas klassis. Oli ilus tüdruk, aga mul polnud temaga miskit kokkupuudet. Peale kooli läks ta Haapsallu tööle, vist restorani või mingisse peenesse kohta. Kui vahel pühade ajal kodus käis, oli väga poosekalt riides.


Veneaja algul, peale sõda tuli ta vangist, õige kehvalt oli riides. Isa oli siis juba vana ja pensionil. Frieda jäi tema asemel metsavahiks. talveks oli tal metsatöölisi vaja. Kukuvälja Arved oli siis ka just vangist tulnud. Arved oli sellepärast vangis, et oli Tallinnas ehituskoolist ära jooksnud, sest seal ei antu muud süüa kui tooreid teri. Arved oli kolm aastat ära olnud ja nüüd otsis tööd. Seepärast Friedaga kokku said. Aga kauem kui ühe talve ta Tupel ei olnud. Oli meie Tõnule öelnud: "Kaua ma seal vanainimese selja taga ikka aelen, ostis veel suure voodi."


Kui Arved ära tuli, oli Lillesaare Eri kohe jaol. Tal olid viina pärast load läinud ja Tallinnast välja saadetud. Friedale oli Eri kohe marjaks. Eri jäi kohe paljudeks aastateks. Kui tütar tuli, siis registreerisid ära. Eri pagulus sai täis ja load jälle käes, siis jäi kolhoosi autojuhiks. Frieda mõjus Erile hästi, nii et sai oma suurest joomisest lahti. Nii palju oli neil raha korjatud, et said Nahkru Marta maja ära osta ja õige põhjaliku remondi teha.




(järgneb...)


Juhan Liivi haud korratuses

Eesti murelaulik Juhan Liiv on teatavasti maetud ta kodukihelkonna - Alatskivi kalmistule. Mõne aasta eest ei keegi muu, kui Tartu töölised Teguri vabrikust püstitasid ta hauale rauast mälestusmärgi ja korraldasid igal aastal ta kalmuküngast. Siis sulges aga Tegur oma uksed, töölised valgusid laiali ja nii kadusid luuletaja haua korraldajad. Sellest ajast saadik ei ole enam keegi tundnud huvi ei mälestusmärgi ega haua vastu, mis seisab korraldamatult ja metsistub aastast aastasse üha enam.

Kas tõesti ei leidu meil ühtki organisatsiooni, kes peaks oma aukohuseks kirjaniku haua korrashoidmise, - kui seda ei tee kohalik omavalitsus ega Juhan Liivi kodukihelkond.


Rahva Sõna, 5.augustil 1938

Laupäev, 15. märts 2008

Emakeelepäev - kirjutamisvaba päev

Nüüd on siis see jube päev läbi ja minusugune võib ka jälle kirjutada. Olen kartnud emakeelt alates esimesest kooliaastast. Algas see paganama kirjatehnikast. Meie emakeele süsteemse õpetuse alus, täheõpetus, ei tunnistanud, vähemalt minu kooliskäimise ajal, et käekirjas väljendub inimese iseloom. Esimesse klassi minnes oskasin ma soravalt lugeda ja kirjutasin kirjatähtedega. Minu igas kirjutatud sõnas oli tollal kolme suunda turritavad tähed. Mitte ükski täht polnud suuruse poolest teisega võrdne. Kirjutasin enda jaoks mugavate tähtede omavaheliste ühendustega. Kogu see "omalooming" sai siis õpetaja poolt muidugi pedagoogiliselt korrektselt hinnatud. Algklassi õpilase püüdlikus ja kooliootuse rõõm sai igapäevase kirjatehnika tunni ja koduste tähemaalimistega lõpuks ära nullitud. Ja seda kogu koolipõlveks. Olgu lisatud, et minu käekiri on elu jooksul muutunud mitmeid kordi. Tänane käekiri on ühtlase kaldega, kõik tähed ühesuurused, tähtede vahel pole katkestusi.


Edasi järgnesid unustamatud grammatika tunnid. Sellepoolest unustamatud, et ma praktiliselt mitte millestki aru ei saanud, millest räägiti. Muidugi tuleb tunnistada, et selleks ajaks oli minu koolirõõm jõudnud juba ka täieliku käegalöömise staadiumisse. Igatahes imetlen ma täna kõiki neid, kes koolis tublilt eesti keelt õppisid ja teadlikult kasutavad lühirööbikuid, mis on muude sõnadega vormihomonüümid. Mäletan tublisid koolikaaslasi, kes kontrolltöös teadsid hindele "5", et kõik ainsuse omastavas kolmesilbilised ja III-vältelised sõnad käänduvad rööpselt nii 12. kui ka 13. tüübi järgi. Mina häbenen siiani oma hinnet "kaks" ja seepärast püüan oma tekstides mitte kasutada käänduvaid sõnu, mis on ainsuse omastavas, kolmesilbilised ja III-vältelised. Emakeel on ilus keel ja eilsel pidupäeval polnud minusugustel keelelörtsijatel õigust sõna võtta. Kasvõi seepärast, et mina ei tea siiani, et kuigi i-mitmuse vormid on kõigis tüüpsõnades, ei tähenda see, et neid tegelikult moodustataks ka igast seda tüüpi sõnast.

Mina eilsel keelepäeval oma puuduliku emakeele oskusega ei kirjutanud, vaid lugesin teiste blogisid. Oma õuduseks avastasin, et midagi jäi mul koolist vist veel vajaka, sest ma ju tegelikult ei saa mõnedele emakeeles kirjutatud lausetele esimese hoobiga pihta. Alljärgnevalt vaid mõned tsitaadid emakeelepäeva blogipostitustest:



Freerollile pääsemiseks tuleb Sul avada mängijakonto läbi PokerNews linkide, teha deposiit ning koguda vähemalt 100 Full Tilt punkti...

...kõik need plaanid, mis meil olid, failisid ja nüüd olen....

Raadio Mania sünnipäeva raames astusid Rock Cafes üles tõelised Eesti metal hiiud:) Shower`i algkooosseisust olid küll järgi vaid grand-old trash-man Tamur...

Vaheaeg.. YESHH. Isa Egiptuses YESHH x1000. Täna oli siis emakeelepäev ning selle puhul...

Ja nüüd, olles vaba, saan ma something something...

Excelis ridade vaheldumis toonimine (vanemad versioonid) Format -> Cond. FormatFormula Is=Row()=Odd(Row()) ja vali tausta värv

Türa, mida twisti!

/Siin on tsitaadi lõpp, seega viimane lause ei ole minu/

Neljapäev, 13. märts 2008

Kassi armastus

Minu lapsepõlve kodus oli kass. Minu esimene ja aastakümneteks ainuke koduloom. Kass, keda ma ei unusta. Ma ei käinud veel koolis, kui ta meile tuli. Kasvasin koos temaga. Tema aeg lahkuda kassiparadiisi tuli alles siis, kui mina proovisin teha oma esimesi katsetusi iseseisvaks eluks. Murri oli kordumatu individuaalsusega kass. Selle armsa kassi elu viimane veerand kujundas kindlasti ka minu mingeid tõekspidamisi, kuigi oma elus ei suutnud ma alati nende järgi toimida.

Ta oli juba soliidses eas väärikas daam, kui tema ellu tuli Maher. Muidugi oli enne selle kõutsi ilmumist olnud Murril palju austajaid, kellest mõnigi sai Murri laste isaks, kuid Maher oli midagi erilist. Pulstunud karvaga, ühe silma ja pooliku kõrvaga. Ma arvan, et Murri ja Maher olid eakaaslased. Millal nad esimest korda kohtusid ma muidugi ei tea, kuid kokku nad jäid. Igal hommikul ootas Maher kannatlikult, millal Murri õue tuleb. Kui Murrile pandi hoovi midagi süüa, ootas Murri alati, et ka Maher tuleks sööma. Vaatamata tänavakassi staatusele oli Maheril viisakad kombed. Ei tormanud ta saba püsti toidu kallale, vaid ikka väärikalt, väikese viivitusega: "No kui Sa nii väga peale käid, võin ma ju natuke ka näksida midagi."

Aastaid hiljem, kui mõlemal kondid juba kangemad ja liigesed mitte eriti painduvad aitas Maher ninaga nügides Murrit puuriida pealt kuuri katusele. Katuse soojeneval tõrvapapil nad siis mõnusas kevadpäikeses oma liigeseid poolunes pehmendasid. Virgumise hetkedel võeti siis ette vastastikkune karvasugamine, mis võis kesta tunde. Midagi veetlevalt naiselikku pidi Murris olema säilunud, et noored isased tegid Murrile lähenemiskatseid, kuigi kõlbasid daamile vanuse poolest lapselapselapse....lapseks. See muidugi Maherile eriti ei meeldinud. Kui aiast hakkas kostma hirmsat kassikisa, oli selge, et Maher isalikult õpetab poisikestele, mis siin elus on sünnis, mis mitte.

Maheri ja Murri kiindumus lõppes üllatuseks ühiste järeltulijatega. Ja seda siis kui Murril juba aastaid polnud täita emakassi kohuseid. Ta ise oli vist ka sellest üllatunud. Sest tähtsa päeva lähenemisel muutus ta üha murelikumaks. Selleks oli ka põhjust. Oma viimased, üha raskemini kulgevad sünnitamised oli ta toimetanud alati keldris, kuhu ta oskuslikult oli minu ema meelitanud, et see õigel hetkel abistaks ja silitaks. Seekordki oli Murri ise kõik valmis sättinud, kuid muretsemine ei lakanud. Mitu nädalat enne tähtsat päeva toimusid suured peaproovid, et mu ema ikka õigesti mõistaks, mis hetkel on vaja suunduda keldripesasse. Maher aga oli igal hommikul oma kindlal kohal ja ootas. Ootas nii nagu seda oskavad teha ainult kassid - tundide viisi liikumatult, pilk suunatud vaid meie maja välisuksele. Mõnikord oli ta enda ette asetanud kusagilt kinnipüütud hiire ja aina ootas. Aeg-ajalt käis Murri ennast ukse peal näitamas, mõnikord jooksis isegi Maheri juurde nina nühkima, kuid asjatoimetused ja mure kutsusid Murri peagi tuppa tagasi. Vaevalt Maher taipas kõigi nende ettevalmistuste olulisust, kuid et Murri oli rahul, siis oli rahul ka temagi. Sellel päeval, siis kui see looduse müsteerium aset leidis, ei näinud ma Maherit hoovis tema tuttaval harjumuspärasel kohal. Sellel päeval oli Maher keldri akna taga, nägu surutud vastu aknaruutu.

Kuigi sünnitus läks hästi, siis kassielu traagika kohaselt jäi sellest pesakonnast ainsana Goga. Etteruttavalt olgu öeldud, et oma vanematelt ei pärinud see kass vist küll midagi, vähemalt Murrist mitte. Võib olla oli temas midagi Maheri noorusest, sest täiskasvanud kassina oli ta pigem tänaval kui kodus ja ühel päeval ta enam ei tulnudki. Samamoodi nagu ei tulnud ükskord Maher. Tänavakassina käis ka Maher päeva jooksul ja öösiti oma asjatoimetustel, kuid igal hommikul oli ta ootamas taas Murrit, et veeta kogu päev oma südamedaamiga. Seda võib ainult oletada, mis vana löömamehega juhtuda võis. Ega aastad ka kassidele jõudu ja osavust lisa, et tänavaelus alati võitjana väljuda. Või äkki ta hoopis ei tahtnud ühel hetkel Murrile näidata, et vanus ja haigused on saamas temast võitu.

Igal juhul Murri ootas oma Maherit kaua. Ei tahtnud ta õhtuti enam tuppa ja enne päikesetõusu nõudis väljalaskmist. Sest mine tea, äkki ikkagi Maher tuleb. Möödus veel mõni aeg lootust ja ühel hetkel oli Murrist saanud vana ja haige kass. Ema viis teda süles aeda ja süles tagasi tuppa - mitte kuskil ei olnud Murril hea olla. Ükskord, juba vaevaliselt liikudes vedas Murri ennast keldri ukse juurde. See kordus päevast päeva. Ise ta poleks olnud suuteline enam trepist laskuma, seepärast polnud mõtet keldriust avada, kuid Murri jäi järjekindlaks.

Sellel päeval võttis ema ta taaskord sülle ja viis lõpuks keldrisse. Keldripõrandale panduna hakkas Murri vaevaliselt liikuma kindlas suunas. Ema tegi talle aseme. Sinnasamasse, kus oli ilmavalgust näinud Goga. Ema sõnade kohaselt keerutas Murri ennast vaevaliselt õigesse, tema jaoks mugavasse asendisse ja hakkas vaikselt mäuguma, nii nagu ta oli seda teinud korduvalt enne, samas kohas, kuid teistel asjaoludel. Murri mäugus ja ema silitas. See kestis mitu tundi ja siis jäi Murri magama.


Kolmapäev, 12. märts 2008

Selle talve surnud 10.

(...järg)



Tammetsa Linda



Kui aprillis Kaarel käis kodunt kartuleid toomas, oli Tammetsa Linda surnud. Tammetsa Linda oli minust kümme aastat vanem. Mina olin veel väike plika, kui nad Tänavotsale kolisid. Neid oli viis last. Vanemad lapsed olid Linda ja Teodor. Teodor oli ka juba üsna suur. Need olid juba peaaegu täiskasvanud. Liidi oli minust pisut vanem. Arkadi oli üsna pikk solakas, käis pika pükstega. Tema kohta öeldi, et sureb varsti ära - ja suri ka. Siis oli veel õige väike Heljas. Liidi hakkas aasta enne mind koolis käima. Liidil oli lugemikuks värvilise piltidega "Huvitaja", see oli kole huvitav. Vahest Liidi andis teda koolist tulles mulle lugeda ja vaadata.

Linda oli kangesti tore päiksepaisteline neiu. Alati rääkis minuga lahkelt. Varsti peale Tänavotsale kolimist läks Linda mehele. Vahesauna lonkavale Rutsile. Ruts oli eesti sõjaväes vigastada saanud, nii et ta lonkas elu aeg. Aga selle eest sai Ruts head pensioni. Raha nagu maast leitud. Ju sellepärast olid Tänavotsa vanad pressinud Lindale peale.

Ruts oli rahadega mees. Isa käest sai nii palju maad, et sai kartuleid ja kruubi otri pisut pidada. Vahesauna oli väike koht ... hektari või nii. See oli jagatud kahe poja vahel. Kustasel oli väike vilets saunake. Aga Ruts oli rahadega mees ja tema ehitas suure korraliku maja. kui Liidil halvasti läks ja ta last ootas, lõid Tänavotsa vanad ta kodunt välja. Linda võttis ta oma juurde. Juhan oli metsatööline ja Liidi elas Linda juures.

Kuni venelaste tulekuni elas Linda vaikselt harilikku elu. Kui venelased sisse tulid ja sõda algas, läks nagu saadan sisse, midagi endist ei jäänud järele. Mehi oli palju metsas ja neil oli seal ju igav. Üks viina ajamine ja joomine kestis ilmast ilma. Tammetsad elasid nii parajalt metsatuka taga, et keetsid viina vabalt kodustes ruumides. Kus viina oli, oli ka viina ostjaid. Vene sõjaväe autod vedelesid alalõpmata nende maja ümber. Lindal oli üks vene Vanka. Keegi seal ise vene keelt ei mõistnud ja meie isa oli neile tõlgiks ja kirjade kirjutajaks. Eks isa ise sai ka suu seks. Viinal on selline omadus, mida rohkem jood, seda rohkem tahad. Nii, et kasu polnud teragi. Paps jõi veel oma raha ka sinna juurde. Nii palju sellest kirjatoimetamisest oli kasu, et Linda tuli 47. aasta kevadel meile kartuleid panema. Siis Linda ütles mulle: "Ükski tüdruk ei tohiks küll vanemate käsu peale mehele minna. Nüüd olen mina siin ühe tuima ja igava mehega aheldatud." Siis olid ju kõik Rutsi soodustused ära võetud. Lindal oli eesti ajal kaks tütart ja peale sõda, kui see punastega möllamine oli, sai veel poja Kalevi. Selle isa oli muidugi paberites Ruts, kes tegelikult, seda ei tea keegi.

Esimene tüdruk, Velda, oli ilusa näoga, kuid tuima peaga. Linda oli käinud koolis palumas, et lastaks lõpetada, "ega ta kuskile edasi ikka lähe". Hiljem Linda rääkis igal pool, et mis sellest lapse tarkusest kasu on: "Näe, Pritsu Olga lõpetas kullaga ülikooli, meie Velda ainult vaevaga neli klassi, aga palka saavad mõlemad 60 rubla." Velda oli õlibaasis väljaandjaks. Ta läks varakult mehele, meremehele. Need olid üldse kosilastena väga heas kirjas. Väga hea palk ja enam aega kodust ära. Nad läksid siit kandist minema ja teada on nende elust ainult nii palju kui Linda rääkis. Mees tulnud öösel merelt ja leidnud voodist võõra mehe ja vihastanud nii hirmsasti, et lõiganud Veldal pool pead paljaks. Hiljem leppinud küll ära, kuid mees merele enam ei läinud, jäänud kolhoosi mehaanikuks, või midagi sarnast.

Noorem tütar Endla oli Linda moodi, selline roosa ja blond, ümmargune, hästi kerkinud kukli moodi. Tema oli lahtise peaga. Lõpetas mingi sekretäride kooli ja suunati kusagile kaugele tööle. Siin kandis on teda vahel harva nähtud, kui emal külas käis. Lapsi neil tüdrukutel palju pole. Üks talv oli Lindal siin üks väike Värdi, kes oli koolieelik.

Tammetsa Kalev oli sõjajärgne laps ja käis meie lastega koos koolis. Oli vaikne poiss. Ei hea, ei ulakas. Lihtsalt selline, kes kaob massi hulka. Inimesed imestasid, et ta 18 aastaselt naise võttis ja elab selle samaga siiamaani. Lapsed on juba suured ja vist lapselapsed. Tüdrukutel on vist mõlemil teine mees. Kalev peaks praegu umbes 50 ringis olema. Küllap oleks temastki enamat kirjutada, kuid ta läks oma zootehnikuga kohe peale pulmi kusagile kaugemale. Kalev ise on kas mehaanik või puutööline. Ütle ikka Faehlmanni moodi: Üks kord elas üks mees, kes sündis, kosis ja suri. Rohkem ma temast ei tea, aga see oli üks mees.

Ruts suri siin 70-ndate aastate keskel. Oli rattaga poodi läinud ja tee pealt surnuna leitud. Linda võttis lesena ühe vene Peetri omale leivale. Õigem oleks öelda, et võttis viinale. Peetril oli päris korter ka Korjusel. Aga selle pani ta põlema ja põles ise ka. Seal oli suur maja. Peeter elas teisel korrusel, all elasid Käspred. Peeter oli puhas mees. Alati pühkis pühkmed pliida kõrvale hunnikusse. Eks säde läks pühkme hunnikusse. Kustutasid küll, kuid tuli oli säärvandi vahelt teise tuppa läinud. Saepuru säärvand läks seest põlema, kuidas sa kustutad. Käspred põlesid päris paljaks. Kui näha oli, et kustutusest asja ei tule, hakanud kõik vara päästma. Peeter kohe oma medaleid - need vist olid ta kallim vara. Pärast oli Peetri palit kaua aega Korjuse aia peal vedelenud aga Peetrit polnud kuskil. Arvati, et läks õe poole või kusagile mujale. Tal oli terve Venemaa ja Eesti tuttavaid täis. Kartis, et võetakse vastutusele hea maja põletamise eest. Ei tulnud ega tulnud kedagi. Arvati, et süte seest pliita juures oli olnud pikki konte. Samas oli Peeter põlemise päeval käinud linnas ja sealt terve märsitäie pikki looma sääreluid toonud süldiks. Küllap see oli ikka Peeter, kelle kondid leiti ja maeti Peetrina maha. Trammi Julius oli lugenud ja Linda laulnud.

Peale Peetri surma elas Linda vaikset vanainimese elu, kui nii võib öelda. Igatahes 75 aastaselt ostis ta omale veel lehma. kui ta 80 aastane oli, siis tal igatahes lehma ei olnud enam. Inimesed teadsid, et ta veel kõvasti keedab viina ja joob. Umbes kümme aastat tagsi juhtusin mina temaga koos bussis linna minema. Siis ta viis kotitäie kindaid müüa, mis ta sügise läbi oli kudunud. Vist üksteist paari oli. Ta oli nii õnnelik, et oli 12 rubla paarist saanud, pühade raha. Oli just parajaste enne jõulune aeg. Hiljem ma teda enam ei ole näinud.

Tänavu talvel oli Muhu Leida saatnud Madise poisiga talle piima. Poiss oli üsna kohkunult tagasi tulnud, et tema ei tea, kas Linda on haige või juua täis. Põrandal ta ukerdab ja ajab segast juttu. Muhud läinud siis Väljatsaunale, sest nende Kaja on velsker. Punane rist viinud Linda haiglasse, kus ta umbes paar nädalat viibis ja sealt toodi surnuaiale.


(järgneb....)

Esmaspäev, 10. märts 2008

Kroonika

Raimund Kulli

25 aasta tegevuse tähistamine sünnib 21. oktoobril Smetana "Müüdud mõrsja" esietendusega. Ooperi lavastab Praha Rahvusooperi näitejuht Pujman, kes on juba saabunud Tallinna. Hr. Pujmani töötamismeetod on väga jõuline ning nõuab jõudu ka ooperiinimestelt.

Raimund Kulli juubel kujuneb kahtlematult hooaja suursündmuseks, kuna juubilar on nii isikuna kui ka muusikamehena väga populaarne.





Admiral Joh. Pitka tütar abiellub

Saima Pitka, admiral Joh. Pitka tütar, kes hiljuti lahutati Inglismaal mister Smith'ist, on kihlunud "Munaekspordi" asjaajaja-direktori Andres Joasaluga.



"Must suvi" tuleb novembris

Nagu kuuleme, ei ole enam nimetamisväärseid takistusi R. Sirge näidendi "Must suvi" etendamiseks kohaliku Saksa teatri ruumes. Teatrimaja ühingu juhatus eesotsas esimehe vann. adv. A. Riesenkampfiga on võtnud vaevaks põhjalikult tutvuda "Musta suve" pahandust tekitanud sisuga, milles nad on endiselt leidnud mõningaid ebadelikaatseid väljendusi. Nagu saksa teatriseltsile lähedalolevaist ringkonnist kuulda, on arvata, et sakslased eesolevail läbirääkimisil "Eesti Draamateatriga" avaldavad soovi mõningate näidendi repliikide silumiseks. Mil määral see sooviavaldus leiab respekteerimist "Eesti Draamateatri" poolt, see selguvat tõenäoliselt käesoleval nädalal. Sakslaste poolt otsiti juba läinud nädalal kontakti "Eesti Draamateatri" juhtivate jõududega, kellel aja puudusel osutus võimatuks uusi läbirääkimisi alustada.

"Musta suve" etendus on ette nähtud novembrikuu lõpul. Kuna sakslaste ringkondades ollakse tõsiselt huvitatud intsidendi peatsest lahendamisest, ei näi enam leiduvat tõsisemaid takistusi näidendi lavaletoomiseks. Kära "Musta suve" ümber on kahtlemata kujunenud sellele heaks eelreklaamiks.



Ly Lasnerile palju kingitusi

A. Dumas' "Kameeliadaami" etendus eile õhtul möödus Ly Lasneri juubeli tähe all. Täis saal oli publikut, ja see osutas Ly Lasnerile sooja poolehoidu.

Neljanda pildi järele avanes eesriie juubilari austamiseks, mille alustas "Eesti Draamateatri" esimees E. Maddisoo kõnega ja ümbriku ulatamisega. Järgnes näitlejate nimel tervituste ja kasti hõbeda üleandmine Mari Möldre poolt. "E. Draamastuudio" I lennu tervitused ja kingituse - kristallist likööriserviis - tõi E. Kaljola. Teatrisõprade nimel tõi kingituse prl. M. Suurallik. Enda nimel kõneles tantsitar Lilian Loring, kes juubilari sugulane. Lõpuks loeti telegramme, millede arv ulatus 40-ni. Laval oli suurel arvul kristalli ja hõbedat, mis Ly Lasnerile kingitud juubeli puhul ringreisidel provintsis.



Merivälja - näitlejate linn

Näitlejate liidu juhatusel avaneb võimalus saada suuremat maatükki Merivälja aedlinnas, Viimsi valla poolt müüdavast maast, mis asub sobival kohal. Eriti perekonnaga näitlejatel avaneb seega võimalus soetada endale oma kodu. Esialgsete andmete põhjal läheb 400 ruutsülla suuruses krundi omandamine maksma umbes 1.200 krooni. Näitlejate liit püüab asja korraldada nii, et raha oleks võimalik tasuda ka osaviisi. Soovijate registreerimist toimetatakse kuni käesoleva nädala reedeni. Kui palju leidub meie näitlejaperes neid, kes soovivad saada "majaperemeesteks", selle kohta puuduvad andmed. Praegu seal omavad maja juba Agu Lüüdik, Alfred Sällik ja Hanno Kompus. Näib, et Merivälja aedlinnast kujuneb näitlejate linn.


Rahvaleht, 11.oktoober 1937

Reede, 7. märts 2008

Karksi kannatuspäevad

Vallast küüditati 19 perekonda. - Kauplused rüüstati ja põletati. - Kaks metsavenda desarmeerisid läti kommunistide salga

Karksi, kodumaa omapärasemaid ja Mulgimaa jõukamaid kohti, kannatas punasel ikkeajastul eriti valusasti. Vald oma nn. "mulgi aadlist" elanikkonnaga oli punaseile otse "pinnuks silmis".

Kes vähegi komistas või kuidagi punaseile ette juhtus, see arreteeriti ja küüditati Venemaale. Ühele pandi süüks, et tal on palju maad, teisele, et ta on teinud halvustavaid märkusi nõukogude korra suhtes, kolmandaile lihtsalt, et nad olid eestlased. Nii küüditati Karksist Venemaale 19 perekonda kokku 59 isikut.

Kohalike kommunistide poolt mõrvati Johannes Kapral ja Jaan Lill. Vanglas piinati vigaseks Johan Pääsuke, kes aga viimaks siiski pääsis põgenema.

Küüditamist teostas kohalik 27-st kommunistlikust tegelasest koosnev aktiiv, kellele olid abiks punaväelased ja politrukid Viljandist. Aktiivi juhtideks olid: A. Adamson (täitevkomitee esimees), J. Kanter (täitevkomitee liige), August Kuusik (endine miilits, pärast juhtis aga küüditamist Viljandist GPU osakonna ülemana), J. Kuusik (täitevkomitee sekretär), H. Mõts (miilits), H. Piir (komnoorte sekretär) ja L. Aus.

Kohalikud kommunistid oma sabarakkude abil nuhkisid juba varakult üles, kus viibib üks või teine küüditamisele määratud nimekirjas esinev isik.

Kui puhkes sõjategevus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, ohkasid karksilased kergendatult ja elasid vaid pääsmislootuse tähe all. kuid enne lõplikku punastest vabanemist elasid Karksi elanikud läbi raskeid kannatuspäevi, eriti aga Nuias, kus taganevad venelased koos läti kommunistidega rüüstasid kauplusi ja põletasid maha kümme maja, millele lisandusid veel kõrvalhooned.

Põletamine toimus 6. juulil. Samal päeval vene sõdurid ja kohalikud kommunistid rüüstasid ka Nuia kooperatiivi ja J. Lõmpsi kaupluse. Poodidest toodud esemed jagati kas omavahel või pilluti siia-sinna laiali. Kui rüüstamisest oli küllalt saanud, valati kauplused seestpoolt petrooliumiga üle ja süüdati põlema. Osa maju süüdati ka süütepadrunite abil. Samal päeval süütasid kommunistid ka Karl Ruubelile kuuluva "Tindi" lauavabriku, mis põles maani maha.

Karksi täitevkomitee ja kohalike kommunistide peategelased, koos perekondadega lahkusid Nuiast juba 4. juulil tuletõrjeautoga, viies kaasa ka mootorpritsi. Enne seda kohalik kommunistlik naistegelane L. Aus sõitis ühe küüditatu rattaga Nuia mööda veel ringi, punane rätt peas ja punane pluus seljas, brauning ja puss tolknemas küljel, lubades kõiki, kes aga ette juhtub, maha lasta.

Nuias pääsis punaste lahkumise järele lahti enneolematu vaimustustorm. Kõikjal lauldi rahvuslaule, rebiti maha loosungeid ja pekseti puruks nõukogude suuruste pilte. Karksilased ise kinnitavad, et see õhtu ja pärastine Saksa vägede saabumine jääb neile küll igaveseks meele.

Maa vabastamisel ei jäänud passiivseks ka karksilased ise, vaid südikamad koondusid metsavendade löökrühmaks. Viimane näitas üles suurt agarust, kusjuures kahel mehel muuhulgas õnnestus desarmeerida läti kommunistide salk, saades neilt üle 30 püssi ja hulk padruneid.

Et metsavendade löögivõime oleks tõhusam, selleks loodi ühendus ka naabervaldade Polli ja Abja metsavendade löökrühmadega. Eriti innukalt tegutsesid Polli "rohelised", kes, olles koondunud mitmesse gruppi, venelaste taganemispäevil võtsid mitmeid punaväelasi vangi, saades neilt saagiks relvi. Samuti hävitati väiksemaid venelaste väeosi. Abja metsavendadest sai tulevahetusel kommunistidega surma Tõntsu.

Kohe kui kommunistide peajõud olid Karksis ja Abjas murtud, võtsid "rohelised" võimu endi kätte. Jagati välja allesjäänud raadioaparaadid ja alustati kohalike kommunistide arreteerimisega. Paljud neist aga olid põgenenud kas punasesse paradiis või Viljandi ja Loodi suunas, et järele jõuda oma seltsimeestele. Loodis Sultsi aleviku juures peetud lahingus leidsid aga nii mitmedki endale teenitud karistuse.

Eesti Sõna, 3. aprill 1942

Neljapäev, 6. märts 2008

Roosa paelaga kirjad 10

Tallinnas, 1 Oktobril 1903





Austatud neiu Erna!


Tänan Teid selle kirja eest, mis mulle saatsite. See tuli nii ootamata, teadmata, äkiste, kui välk ja kõu. Teie kirjutasite, et mina Teie kirjad mitte unustusse ei jätaks ning vastust peaks kirjutama. Ärge arvake siis, et ma oma pikaldase vastusega Teie soovi tähele panemata olen jätnud. Ei-ei, ma olen Teie kirja mitu korda hoolega läbi lugenud, niisama mitu korda olen tahtnud Teile vastust hakata kirjutama, kuid ikka tuli midagi ette, mis minu tahtmist selleks takistas. Ei ole ju praegu ka enam see, mis mineva aasta, kus Teie iga oma kirja peale juba paari päeva pärast vastuse saite, ilma kõigi takistuste peale vaatamata.


Olin ma ju mineva aasta ka veel alles inimene, kes heast tulevikust und nägi ja sellepärast palju võis eneselle lubada. Nüüd aga, kus mul kõiksugu pagana krempled ees on. Kus mina enesest ühes oma tulevikuga niisuguseid õhulossisi ainult ette kujutan, kuidas ma paari aasta pärast mõnel pakasel talvehommikul kusagil kalarannas ühe paadi alt haigutades ning külma pärast lõdisedes ja käsa hõerudes välja ronin, katkise palitu räbala kõvem enese ümber kokku vean ning oma harilikku päeva ametid sellega peale hakkan, et ümber vaatan, kuidas mõne ümmargusema isanda taskuga tutvust võiksin sobitada. Jah, vaadake, kui ma enesest niisuguse pildi omale ette sean, ning kus ma nende möödaläinud Jõulude peale mõtlen, millest ma teile kohe pärast seda nii pitka kirja saatsin, mille peale nii kui Teie kõige oma viimases kirjas lubate, veel lubate vastata, siis ehk leiate mulle vabandust minu pikalduse üle.


Enne kui aga edasi kirjutama hakkan, tänan teid veel üks kord õige südamest Teie kirja eest, iseäranis aga selle laulu eest, mis mulle saatsite, ehk küll, kas ei või selle kirglist ja leegitsevat sisu mõne pettepildiga - Fata morganaga võrrelda? Kuid on, mis on, peaasi, et Teie käest kirja sain, mille peale nüüd vastust kirjutan.


Minu elu läheb ikka nii kui harilikult - vana auklist ja künkalist teed mööda. Uudiseid, iseäranis aga niisuguseid, mis Teid, kui noort ja elurõõmsat neidu peaks huvitama, ei tea ma mingisugust. Olgu nimetada, et Hallik, kellega ma kompaniis töötasin, oma äri käest ära pidi andma ühe endise raamatukaupleja Gustaw Oskarile, kel sellest ametist aimu aga pole. Kui meie tingimistega kokku läheme, siis saan ma tema juures see talve kui ülesvõtja ja retouscher teenistuses olema. kui mitte, siis tahan ma Reisbergi juurde minna, et ennast retouscherimises täiendada. Et ma Peterburgisse tulen, siis ei tea ma nüüd ütelda sellest, et enne protsessi lõppu sellest midagi välja ei tule. muud uudist ma ei tea.


Tallinnas on talve, mis seda igavad linna veel väljakannatamatuks teevad! Kahju, kole kahju, et mu teenistus ja elu koht mitte Peterburgis ei ole! Missugune lõbus elu seal nüüd talvel ole - охъ мама - eks ta ole.


Elage heaste ja õnnelikult, ning saatke ikka vahest, kui Teil aega ja tahtmist juhtub olema, minule mõni harv kiri endi poolt. See saab mind väga rõõmustama.




August




P.S. Olge nii lahke ja ütelge Alfredile, et kuidas võib inimese käekirjas, näiteks August Tierwelt /allkiri/ sedasi terase peale toimetada, et sellest selle järele schtempell välja võiks raiuda ja graveerida. Tervisi minu poolt. August




Ärge unustage, et peate mulle ühe oma päevapildi saatma.

Teisipäev, 4. märts 2008

Millest mehed ei räägi

Ei tea, kas see on ka päriselt nii, et mehed mingitest asjadest omavahel ei räägi. Ma mõtlen niisugustest delikaatsematest asjadest. Sellisest teemast, mis naiste omavahelistes juttudes pole just väga intiimne, vaid pigem selline üleüldine small talk. Teema, millele on pühendatud terved ajakirjad või rubriigid neis. Ma pean silmas kehakaalu. Minu tutvusringkonnas igal juhul mehed omavahel niisugustest asjadest ei räägi.



Seda hämmastavam, et ühel päeval sattusin ühe mehega sellel teemal rääkima. Ja pisut tavapäratuma nurga alt. Kõneaine tekkis sellest, et mingi TerviseEkspressi kaanel olid kirjas vööümbermõõdu normid Eestis: naised 88 cm ja mehed 102 cm. Mina mõõtsin oma keskkoha ära ja sain tulemuseks, et kümne sentimeetri pärast peaksin südamearsti juurde aja kinni panema. Seda siis tuttavale ütlesingi. Üheskoos leidsime, et need numbrid on vist ikkagi jama. Mõlemad oleme suhteliselt pikad ja valemi, pikkus miinus sada järgi peaks järgmiseks rannahooajaks puuduvad kakskümmend kilogrammi juurde sööma.



Kuidas suuremast kehakaalust vabaneda, seda õpetust on kõik kohad täis. Kuidas aga kehakaalu juurde saada? Lapsepõlvest mäletan oma isa antidieeti: rasvast tilkuv sulapekk, vahukoor, koogel-moogel. Meil polnud kodus söögiga eriti priisata - sööjaid oli laua ümber palju. Seda mingil põhjusel vajalikuks osutunud kehakaalu kasvatamist lapsed eetilistel põhjustel pealt vaadata ei saanud. Arvatavasti samuti eetilistel põhjustel lõpetas isa igal juhul selle "ravikuuri" kähku ära. Või äkki oli põhjuseks hoopis see, et tulemust sellel ettevõtmisel polnud. Nii nagu ta oli kõhn mees, nii see ka jäi. Ning kõik tema järeltulijad on siiani alakaalulised.



Need alakaalulised järeltulijad olid vist sedavõrd imelik vaatepilt, et mõnikord kahtlustati minu vanemaid selles, et sööjate paljususe juures on lapsed kindlasti näljas. Tegelikult see nii polnud. Jah, nagu öeldud, priisata ei olnud, kuid nälga me ei tundnud. Ometigi jätkus kaastundlikke "tädisid", kelle kommentaarid siiani meeles, ehkki need olid kavatsusena öeldud nii, et mis see laps ikka suurte inimeste jutust aru saab. Mida mu vanemad võisid tunda neid märkusi kuuldes või aimates, kogesin siis kui juba ise isa olin. Läks minu esiklapse ema poisiga arsti juurde. Uus arst oli. Muude asjade kõrval kaalumine-mõõtmine, nagu ikka. Sai mu laps riided seljast ja arst nina paberitest, kui kostus spontaanne konstanteering: "Uih, nagu Buchenwaldis!". Õnneks oli kabineti õde näinud mind ja lapsi varem, mistõttu vastava selgituse tulemusena jäi seekord poja sundsöötmise ravikuur ära. Olgu lisatud, et see sama laps jõudis iseenesest üsna peagi normaalkaalu ja on seda täiskasvanud mehena siiani, ehk pigem ikka normkaal miinus x.


Rääkisin siis tuttavale oma Buchenwaldi lugu, kui ta äkki tunnistas, et kogu poisipõlve ja tükk meheiga tundis ta oma keha pärast tõsist alaväärsust. Tegelikult minagi tundsin mingis vanuses sama. Tuleb välja, et me mõlemad ei olnud pärast võimelmise tundi suured dushi all lobistajad. Pikkust oli küllaga, kuid nähtav lihasmass teiste poistega võrreldes... Ühesõnaga, piinlik oli. Tuleb välja, et teismelistena olime mõlemad kõrvalisi pilke vältivalt sikutanud, tõstnud ja surunud käepäraseid raskusi. Teinud loendamatuid kükke ja lama-istu harjutusi. Noh, et natukenegi normaalsete poiste moodi välja näha. Eks muskel ehk pisut kasvaski ja vastavalt ka jõud, kuid peeglist seda kuidagi näha polnud. Tuleb välja, et hiljem, siis kui tüdrukute "moosimise" aeg tuli, oli meil mõlemal ühed ja samad mured. Hetkedel, millest poisikesed räägivad aga dzhentelmenid ei räägi, ei tundnud me muret oma selle mõõtude vastavusest eeldatavatele ootustele. Jah, selle sama asja suuruse pärast, mille pärast enamus poisse tavaliselt muretseb. Meie, antiapollod nagu me olime, muretsesime oma ülejäänud mõõtude ja proportsioonide pärast.


Minu kompleksitamine möödus õnneks kiiresti. Kuuteistaastaselt olin koolipingist äkki füüsilisel tööl ja ilma hinnaalanduseta tuli oma tollase 55 kilogrammiga rassida samade raskustega, millega tegelesid kõrval töötavad 100 kilosed mehed. See õpetas kiiresti leppima oma kehaehituse ja kaalu eripäraga ning hilisemas elus ma sellele enam suurt tähelepanu ei pööranud. Teine mees aga, tuleb välja, oli oma kehakaalu luuludega kimpus veel paar aastakümmet - ei eriline rannas käija, kohmetunud "kilu" meestega ühes leiliruumis, piinlikud hetked meeste rõivapoes, väiksem julgus huvitavateks kõrvalhüpeteks ja muu taoline. Ka tema proovis oma kannatuste aastakümnete jooksul mitu korda rikkuda teadlikult kõiki tervisliku toitumise alustõdesid, juua ohjeldamatult õlut, mis talle joogina ei maitse, süüa ja juua atleetvõimlejate segusid, käia piinlikust alla surudes jõusaalides. Mitte midagi. Nagu oli -20, nõnda jäi.


Eeldatavalt on alakaalulisi kordades vähem kui ülekaalulisi. Viimastele aga lohutuseks siis eelnev jutt, millest mehed tavaliselt ei räägi. Aga õrrituseks siiski veel minu enda kui alakaalulise poolt väljamõeldud visuaalne test meestele. Võta valvelseisang. Ilma keha kallutamata lase pea alla ja vaata, kas sa näed oma varbaid. Kui ei näe, oled sa paks! Sama täidluse test sobiks ehk ka naistele, kuid väikese anatoomilise eripära tõttu jääb pea ja varvaste vahele peale kõhu ka midagi muud, mis ei lase varbaid näha. Sellest muust aga räägivad mehed meelsasti, kuni surmani.

Pühapäev, 2. märts 2008

Suured tänavaristsed Tallinnas

89 tänavale uus nimi. Vabaduseplats Vabadusväljaks, Väike Pärnu maantee Sakala tänavaks, Uus-Tatari Invaliidi tänavaks, Suur-Juhkentali - Liivalaia tänavaks.

Tallinna linnavalitsus on otsustanud nimetada ümber rida tänavaid Tallinnas, mis praegu kannavad kas võõrapäraseid nimetusi või raskendavad orienteerumist linnas. Tänavatele uute nimetuste andmisel on võetud arvesse ajaloolisi andmeid, tänavate praegusaegset iseloomu või tuleviku ilmet.

Kultuuritegelase nimesid kandvate tänavate nimesiltide alla paigutatakse erisildile selle kultuuritegelase eesnimi, sünni- ja surmaaastaga, kelle nime tänav kannab. Elisabeth Aspe tänav jääks seega lihtsalt Aspe tänavaks, Fr. R. Kreutzwaldi tänav Kreutzwaldi tänavaks, Rudolf Tobiase tänav Tobiase tänavaks jne. Uued tänavad, mis rajatud Endla tänava rajoonis, nimetatakse Sinika, Paluka ja Nõgese tänavaks.

-----------------------------------

Ümber nimetatakse järgmised tänavad:

Aiavilja - Purjeka, Sirgensoni - Rahu, Jaani - Pärnu maantee, S.-Juhkentali - Liivalaia, V.-Juhkentali - Imanta, Kentmanni - Leola, Kentmanni põiktänav - Leola põik, Uus Kirikuaia - Kalmistu, Suur-Kloostri - Kloostri, Väike-Kloostri - Kloostri põik, Kooli - Gümnaasiumi, Kure - Mätta, Suur-Laagri - Laagri, Väike-Laagri - Laagri põik, Lessingi - Säde, Malmi - Telliskivi, Maneesi - Pandi, Mardi - Lennuki, Mooni - Juure, Suur-Paala - Pala, V.-Paala - Navesti, S.-Pärnu mnt. - Pärnu maantee, V.-Pärnu mnt. - Sakala, S.-Roosikrantsi - Roosikrantsi, V.-Roosikrantsi - Pärnu maantee, Sarlote tee - Mustjõe, Siimoni - Karu, Siiversi - Rapla, V.-Söörensi - Sepa, Tarabella - Ristiku, Uus-Tatari - Invaliidi ja Invaliidi põik, Tsemendi - Paide, Vainu - Sõle, Valgevase - Telliskivi, Vabaduse plats - Vabadusväli, Raekoja plats - Raekojaväljak, Kiriku plats - Kirikuväljak, Kristine - Kristiina, Jüri Vilmisi tänava lõpuosa kuni S.Tartu maanteeni - Kappeli, nimeta põiktänav Vismari tänava ääres - Vismari põik.

Ühtekokku nimetatakse ümber 89 tänavat.


Esmaspäev, 8. detsembril 1935