Laupäev, 31. mai 2008

Haakrist ja juudid

Neljapäeval hakkas kino "Scalas" jooksma helifilm "Inimesed võre taga". Lisapalana jooksis "Ufa" nädalavaade, mille ajal tekkisid saalis meeleavaldused, vile, hüüded, käteplagin jne. Selgus, et meeleavaldajad olid päämiselt sakslased ja juudid. Nimelt näidati Ufa nädalaringvaates Saksamaal peetud koosolekuid ja spordipäeva üheks numbriks oli elav Haakrist. See põhjustaski meeleavalduse. Sakslased olid muidugi vaimustatud, kuna juudid avaldasid selle üle pahameelt. Neile polevat olnud teada, et lisaeeskavana oli nähtud ette "Ufa" nädalaringvaade, milles päämiselt propageeriti hitlerismi võidukäiku Saksamaal. Seda teadnud, ei oleks nad üldse kino külastanud.

Telegramm, 11. juunil 1933

Reede, 30. mai 2008

Purjus naised keskvangla akende all

Sõjaka demonstratsiooniga on tulnud toime Tallinna keskvangla akende taga Liisa Recht, Anna Võigemast ja Salme Schmidt, mille eest nad on nüüd kutsutud kohtusse vastust andma. Kõiki kaebealuseid tuntakse Tallinnas komblusvalve kontrolli alla kuuluvate naistena.

Lugu algas 7. oktoobri päeval, kui Niine uulitsal elava Liisa Rechti juurde tulid külla Anna Võigemast ja Salme Schmidt. Neile seltsisid vähe hiljem kaks kindla elukohata meesterahvast. Hakati koos viina võtma. Kella viieks õhtul oli viie peale hinge alla visatud kolm suurt pudelit riigiviina. Loomulikult oli seltskonna tuju sellest juba haripunktil.

Korraga tegi keegi naistest ettepaneku minna paadiga merele sõitma. Sellega olid kõik nõus ja varsti jõudis kogu seltskond Kalarannast üüritud paadis Vana-Patarei poole. Patarei varemetel tehti lühike peatus ja joodi ära veel liiter viina.

Nüüd arvasid naised olevat paraja aja sõita keskvangla akende taha meelt avaldama. Mehed laitsid selle nõu maha, kuid sõjakad naised ei annud järele. Keelumärkidele vaatamata, mis määravad ära veesõidukitele keskvanglale lähenemise kauguse, sõideti vangla akende alla. Paadis viibijaist tõstsid Liisa Recht ja Anna Võigemast põrgukisa ja lehvitasid vangla poole rätikuid. Purjus meeleavaldajaid märkasid vahialused, kes vastasid trellide tagant käeviibetega.

Merekaldal valvel seisev vangivalvur lasi hoiatuspaugu, mille järele meeleavaldajad kiiresti keelatud piirkonnast eemaldusid. Poole tunni pärast nad tulid Kalarannas maale ja võeti politsei poolt vahi alla. Areteeritud toimetati ülekuulamiseks poliitilisse politseisse, kus selgus, et on tegemist purjus naiste märatsemisega.

Kuna mehed olid end korralikult üleval pidanud, anti Recht, Võigemast ja Schmidt rahurikkumise, purjus olekus avalikku kohta ilmumise ja keelatud piirkonnas sõitmise eest kohtu alla. Asja arutas 7. novembril 3. jsk. rahukohtunik. Ta leidis süüdi olevat vaid Liisa Rechti ja Anna Võigemasti, karistades neid koostatult kõigi süütegude eest 30 krooni suuruse rahatrahviga ehk maksujõuetusel 10 päevase arestiga.

Kaja, 8. novembril 1934

Neljapäev, 29. mai 2008

Eestlased Marokos

Eesti kaup uute turgude vallutamisel on tungimas juba eksootilistesse maadesse. Marokos olid seni Lutheri vineeri toolid ainsad artiklid, mida võis leida Maroko kodudes ja needki Tschehoslovakkia kauba päritolu all. Esimeste hulgas, kes Maroko elanikele tõi uusi eesti kaupu, oli Boris Oltov, kes Casablancast müütas "Kawe" shokolaadi ja kompvekke. Kaubal oli hea minek ja araablased olid shokolaadi maiad ostma, kuid mees ei osanud äri ajada ja läks pankrotti tehes "Kawele" "külge".

Uue epohhi eesti kauba turustamisel on aga toonud tuntud sotsialistide "kuldsuu", kirjanik Karl Ast-Rumor, kes juba mõnda aega tegutseb Marokos äri alal, lahkudes poliitiliselt äreval ajal kodumaalt.

Karl Ast on võõrsil loobunud igasugusest härrasmehelikkusest ja hakanud päris turukauplejaks, lõigates Marrakechi turul oma käega kodumaa võid ja pannes kaalule kaheksandik kilogrammi ostjaile. Võipakk portfellis kõnnib ta hommikust õhtuni mööda kauplusi ja teeb sõite sisemaale lõõmava päikese all, nagu eht kaubareisija kunagi.

Asti töö on vilja kannud. Maroko turgudel võib nüüd saada eesti võid, juustu, suitsuvorsti, kilusid ja valget viinagi. Karl Asti eeskuju aga näitab, et tragi mees ei jää kusagil hätta.

Pärnu Päevaleht, 23. detsembril 1934

Kolmapäev, 28. mai 2008

Mõisakülalane - isesüttiva sigareti leiutaja

Mõisaküla raudteetehase kontoris teeniva 60-aastase August Arro poeg Robert Arro, arstiteaduskonna üliõpilane, leiutas mõne aja eest isesüttiva sigareti. Noormees esitas oma leiutise patendiametile. Et Eestis ei leidunud uue leiutise kasutajat, astus A. kirjavahetusse välismaadega. Soodsaimad pakkumised tulid itaallastelt ja ameeriklastelt. A. astus läbirääkimistesse New Yorgi tubakatrusti juhatuse esindajatega, kellega saavutati kokkuleppe. Selle järele annab ta oma leiutise ettevõttele 30.000 kr. eest, kuna ise asub vastava lepingu põhjal 1500 kroonise kuupalgaga trusti laboratooriumi teenistusse.

Neil päevil R. Arro alustab reisi Ameerikasse.

Teataja, 9. juunil 1939


Teisipäev, 27. mai 2008

Selle talve surnud 18.

(...järg)

Kui see Toda maja lagunes, läks Milde Muhu Siilule mehele. Muhu Siilu õige nimi oli August. Väikesest peast oli ta kukkunud silmaga liigendnoa peale ja see silm jäi pimedaks. Keegi tark, kes pisut saksa keelt oskas, hakkas teda Siiluks kutsuma. Saksa keeles on Schielen kõõrdi vaatama. Mildel ja Siilul oli palju lapsi. Milde ise rääkis, et tal on 9 last ja 9 aborti. Nad elasid üürikorteris kord siin, kord seal. Algul elasid nad küll Muhul. Aga kui Muhu ema ära suri, siis päris maja Eedus kui üks vanematest poegadest. Eedus oli eluaegne Vähi metsavaht ja väimees. Viiekümnendate aastate algul lasti aga endised metsavahid lahti, siis ta jäi koduta. Et aga Muhu oli parajasti tühi, siis sinna oli paras kolida.

August oli algul Kaldal. Sealt läks Purti ja sinna ta jäi surmani. August suri umbes 50 aastaselt, me olime klassikaaslased. Peale Siilu surma läks Milde nagu keema. Küll siis oli karvalisi kavalere, pidusid, söömisi ja joomisi, rohkem ikka joomisi. Lapsed olid poolnälgas. Siis Milde käis juba tööl ja teenis. Tal nagu oli haigus ilusate riiete järel. Käis ikka Tallinnas restipoest riide reste toomas ja muudkui õmbles. Ta oli hea õmbleja ja hea maitse oli tal ka. Noh, nii peale 40 aastat nägi ta hästi nägus välja, aga mida aasta edasi, seda viletsamaks ta nägu muutus. Nüüd on ta juba 70 ringis ja joob ka kõvasti. On nii krimpsus, et kole.

Lastega on tal ka kehvasti läinud. Vanem poeg Endel oli kõva joodik. Siis ta varastas midagi ja oli paar aastat kinni. Tuli välja, jäi külmaga õue lume peale magama, sai halvatud, nüüd oli invaliid. Umbes kümme viimast aastat oli Eivere vanadekodus. Möödunud sügisel ma olin kord sides, kui Eiverest teatati, et Endel on surnud.

Number 2 oli Arvet. See oli Milde lemmiklaps. Mõistus oli tal peas, aga koolis ei viitsinud käia. Vallast suruti talle peale, et lõpetagu kaugõppeski V klassi. Aga ei sellest tulnud suurt midagi. Hakkas kõvasti jooma. Muidu oli ta mõistuselt kena poiss. Mõned korrad tuli bussis minuga Paidest koos. Siis istus minu kõrvale ja puistas mulle oma südant, ütles mulle ikka "tädi Asta". Enne surma hakkas ta veel Miitjami Mailiga elama ja rääkis mulle kui õnnelik ta on. Millesse ta suri, ma küll enam ei mäleta.

Number 3 oli Milvi. See õppis Klementis mantli rätsepaks. Tema abiellus Võrumaale. kui Milde pulmast tuli, siis pärast töö juures rääkis, et nii ilus väimees, et tahaks kohe kas või üheks ööks omale. Selle mehega Milvi ei elanud kaua, läksid lahku. Nüüd pidavat Milvi Tallinnas olema ja õige alla käinud.

4. oli Nuka. Mina tema pärisnime ei mäleta. See oli tore poiss. Hästi õppis ja igati oli tubli poiss. Näost ka kena, Muhude moodi tumedavereline, Todad olid blondid. See poiss leiti ühel hommikul maantee kraavist auto alla aetud. Sellest poisist oli tõesti kahju.

5 oli Elvi. Elvit peeti algul pisut nagu vähe arenenud lapseks, aga hiljem sai kõigega hakkama ja oli nii tore tüdruk. Peale kooli lõpetamist muutus ta nukrameelseks ja ühel hommikul oli ta mürki võtnud. Et see juhtus hommikul vara, inimesed olid kõik alles kodus ja jalul, viidi ta kiiresti haiglasse. Oli seal tükk aega ja viidi siis Jämejalga. Jämejalas oli ta ka vist pool aastat, siis tuli umbes pooleks aastaks koju. Aga jälle jäi nukrameelseks ja viidi Jämejalga tagasi. Mõned aastad oli seal. Siis tuli teade, et Elvi on ära jooksnud. Suveotsa oli kadunud, alles hiljem, sügisel leiti ta kusagil raudtee ääres, kase otsas, rippumas.

Mildele oli see raske suvi. Nuka sai augustis surma, Elvi oktoobri lõpul. Nukale ta tegi kultuurimajas suured matused. Elvile ei jätkunud muuks, kui süldi konte tuua ja kodused matused teha. Ükskord peale seda me, naised, arutasime, miks ta noor inimene nii tegi. Siis ütles tema tädi Liide: "Kas niisuguses peres lihtne olla? Tema oli ainus, kes nende Muhudega ei sarnanenud. Võib olla oli mõni poiss ka mängus..."

(järgneb...)

Esmaspäev, 26. mai 2008

Mulgimaal kõige enam segaverelisi

Neil päevil kaitses mag. zool. Juhan Aul doktori väitekirja dr. phil. nat. kraadi saamiseks käsitades eestlaste antropoloogilisi tunnuseid ja tõulist kuuluvust. Eestlaste antropoloogilisi uurimusi on tema toimetanud aastate kestel ja võis selle tõttu anda küllalt üksikasjaliku pildi vastavalt alalt. Ta väitis, et meil domineerib Põhja tõug ja Ida-Balti tõug. Vähemal määral on muidugi ka teisi rahvatõuge.

Dr. J. Auli doktori väitekirjas esitatud andmetest selgub, et meil on kõige segaverelisem rahvas Lõuna-Viljandimaal, Lõuna-Pärnumaal, Valgamaal ja osalt ka Tartumaal. Seega on mulgid kõige segatum rahvatõug. Väga rohkesti on segaverelisi ka Saaremaal.

Eestlaste keskmiseks pikkuseks on dr. J. Auli andmetel 172 cm. Pikemad meist on vaid rootslased ja norralased. Kõik teised rahvused on aga lühemad. Seejuures on märgata, et pikemaid inimesi elab meil enam linnas kui maal. Ka haritud isikute hulgas on pikakasvulisi enam kui lühikeste hulgas. Kõige selle tõttu dr. Aul arvab, et kultuurilise arenguga pikeneb ka kasv. Raskuse poolest on tema andmetel eestlased Euroopas järel vaid soomlastest. Kõigist teistest rahvastest oleme aga raskuse poolest ees.

Sakala, 23. märtsil 1938

Laupäev, 24. mai 2008

Ajataju ja sõltuvus

Aga peamine on see, et kevad on käes. Kõik see tärkamise ja õitsemise asi. Seemnekesed mulda ja muu värk. Tuleb välja, et see on mulle järsku ülioluline. Kunagi lugesin midagi huvitavat aja tajumisest eri vanuses. Sealhulgas sellest, et väikelapsed õpivad enne selgeks koha mõiste - "siin, seal" ja tunduvalt hiljem aja mõiste, "homme, üleeile" - näiteks. Ma ei tea, kui vanalt hakkab inimene lõpuks tajuma aja määra. Oma viimaste aastate kogetust tean, et see tunnetus, palju aega-vähe aega, omandatakse sõltumata vanusest igal juhul siis, kui tervis hakkab dikteerima meie elukorraldust. Seepärast on kevad mulle oluline. Sest keegi ei tea, mitu korda on meile antud näha õunapuude õitsemist ning kuldnokkade toimetamist koduõue pesakastis.

Ma ei tea, ehk igaüks tajub aja määra isemoodi. Üldine tähelepanek on lihtsalt see, et mida vanemaks mees saab, seda varem ta ärkab. Nii on see ka minuga. Ülalöeldu taustal meeldib, õigemini on mulle vajalik püüda näha igal hommikul päikese tõusu. Minu taluaknast on näha põlispuud, mäekünkast oja poole laskuv külatee. Ajatabamatult muutuv hommikuvalgus, varjud ja varjundid, rohetava aasa tuhat erinevat rohelist värvust päikesetõusu loetud minutite jooksul. Seda kõike pole ma kunagi varem näinud oma linnalapse ja linnamehe elu jooksul. Juhused ja valikud on mulle seda vaatemängu nüüd võimaldanud ja ma ei taha seda millegi muu vastu vahetada. Ma tahan nautida oma roosipeenra õiteilu, näha mulda pistetud sibula nina mullast-väljapistmise müsteeriumi. Piisavalt reisinud inimesena imestan, et saan oma pisikesel maalapil, kuigi hilinenult, lõpuks avastada, mis imeline paik on see maailm. Tuleb välja, et selleks ei peagi maailma kaarti punaseks värvima.

Blogikeskkonda hakkasin kasutama ülestähenduste tegemiseks selle aasta esimesel päeval. See oli väljund novembrimasenduse, nukrate jõulude ja pisut kurvameelse aastavahetuse, aasta aastalt korduva kaamose raviks. Olin alustanud elus teistkordselt võitlust sõltuvusega. Esimest korda tulin sellest võitjana välja pea viieteistkümneks aastaks. Siis lendas kindel pind jalge alt ja tuli hämar periood, saabus taassõltuvus. Blogimine on aidanud, kuid... Ma kardan uut sõltuvust, blogisõltuvust. Ma näen ju, mis toimub tõsimeelsete blogijatega. Seda näeb igaüks, kes tahab mõtelda ja oskab näha kirjutatud ridade taha. Võib ju olla, et on olemas häid ja halbu sõltuvusi. Sõltlane ju alati õigustab oma sõltuvust. Mina tean aga kindlalt, et minul ei tohi olla mingit sõltuvust. Ainult nii saan vabaks sellest, millest ma vabaneda tahan. Seega, las olla mul mu päikesetõusud, sest päikest on meil Eestis vähe. Ja olgu mul blogi siis, kui ma tahan. Kuid ilma sõltuvuseta. Blogida saab tihedamalt, kui tulevad vihmased päevad ning öö hakkab peatselt päevapikkusele jälle järele jõudma ja ette ruttama. Minu aja määra tunnetus dikteerib seda.

Miks minu blogi sisu on selline nagu on, jääb kindlasti paljudele mõistmata. Ja ka lugemata. Eks ta pisut veider ju olegi, et keegi kirjutab ümber vanu ajalehti või võõraid kirju ja mälestusi. Lisaks sildistamata uitmõtted, mis mitte eriti originaalsed oma sisult ja vormiliselt pigem vanamoodsad. Paljukõneldud Ajaveeb 2008 tekitas minus kõhedust. Igaüks meist vajab pisikest tunnustust. Ei, pigem julgustust ja mõnikord heatahtlikku pidurdust. Kartsin arvustust, kuid pääsesin, sest õnneks arvustajad mind eriti ei märganud. Tänu konkursile märkasin aga ise mõnda blogi, millest varem midagi ei teadnud. Pääsesin veel ühest inimlikust nõrkusest, edevuse sõltuvusest. See on hea, sest igaüks pole nii tugev, et võidelda mitme sõltuvusega.

Kolmapäev, 14. mai 2008

Selle talve surnud 17.

(...järg)


Toda poiss

Sel talvel, kui ma teises klassis käisin, tuli Todamiku tallu uued inimesed. Need olid õige isesugused, mitte sellised nagu meie kandi inimesed. Vanem tütar Ella oli 17 ja käis suvel siidikleidiga ja talvel musta kleidiga. Ümbruses oli palju noori ja tantsuõhtuid. Ella ja ema vehkisid mööda pidusi tantsimas käia. Väike, umbes viieaastane Milda rippus ema sabas kinni ja keerutas seal. Toda rahvas, et Ella oli juba pruudiealine, tegi ka ise tihti pidusid. Toda isa oli jälle suur raamatulugeja. Elas kogu aeg raamatute maailmas ja pand seda tavalist elu tähelegi, ei parandanud kaevu rakkeid. Sedasi mõttes käies kukkus kaevu.

Üks umbes minuvanune poiss oli ka. Roosakasvalge, valge pea ja vesiste silmadega. Kevadel läksin mina järgmisse klassi, tema jäi esimesse edasi. Koolis ei puutunud ta millegagi silma. Vast ainult sellega, et midagi ei teadnud. Kui mina VI klassi lõpetasin, oli mul vahetunni ajal asja kantseleisse. Seal olid tunnistused mitmes hunnikus reas. Oli ka Toda oma - ta õige nimi oli Alfred Riisen. Paides oli veel üks õpetaja Riiseni perekond, kes kangesti häbenesid nendega sugulust. Aga Todad olid jälle kole uhked, et neil nii tähtsad sugulased on. Seal tunnistuste virna peal oli siis Toda tunnistus, milles oli öeldud, mis ajast mis ajani ta koolis käis ja et lõpetas esimese klassi kursuse.

Peale kooli jäi ta koju isale appi. Talvel töötas ta Schumanni saeveskis, sai pisut viina raha. Joomise ta sai küll hästi selgeks. Ma olin peaaegu kahekümnene. Siis oli neid poisiklõmmareid igavene hulk. Kõik need kabeli poisid, Priidemanid, Schumanni poisid ja Tahuri omad. Ega see Toda nende hulgas polnud parem ega halvem. Ainult, et Toda tõmbas lõõtsa, teised olid harilikud poisid. Meie, tüdrukud, kutsusime neid "solgirongiks", sest nad kihutasid ratastega maanteel ja lõristasid rattakelladega. Talvel teenisid saeveskis raha ja sellega käidi nii ümber, et jätkuks järgmise talveni. Tode poisi toit ja riie oli isalt. Teenitud rahaga oldi siis pühapäeviti "restoran Rõõmus". See oli Roti karjamaa, kus soojal ajal viinavennad olid head kohad sisse võtnud ja päevapaistel peesitasid. Solgirong oli õige kärarikas, nii et terve ümbruskond kuulis. Kui me tüdrukutega mööda läksime, siis tuli meile solgisõnu kaela. Kõigil olid head suuvärgid. Pilgu plikad ütlesid Tode Alfredi kohta, et soliidsem pätt, mängib pidudel pilli. Minu Tõnu ütles aga, et ega see mäng tal suur asi ole, laseb liradi-löradi. Tõnu oli ise ka pillimees, aga mina olen üsna ebamusikaalne.

Siis tuleb vahe sisse, kus mina olin Saksamaal ja ei teadnud kodusest asjast kuigi palju. Kui ma saksaaja lõpul koju tulin, oli Tode metsas. Kohe kui venelane sisse tuli, läks ta Paide miilitsaks. Tal puhas minevik. Ei ole sakslase teenistuses olnud. See oli ju au asi, olla metsas ja ajada puskarit. Aga ega ta seal miilitsas kaua vastu pidanud, sest ta oli ikka liiga loll. Ükskord tulnud püssiga pühade ajal koju uhkust ajama küla vahele. Vana Tode võtnud ta püssi osadeks lahti. Küll mehike higistanud, kuid kokku ei saanud. Lõpuks võtnud seljakoti ja pannud kõik osad kotti ja viinud Paide. Seal pandud püss kokku.

Uno Laht olevat siis ka Paides miilitsaks olnud ja käinud Alfrediga Todal tüdrukuid vaatamas. Milde veel vanast peast suurustas töö juures sellega, et kuulus kirjanik oli neil käinud ja temaga kurameerinud. Milde rääkis, et peale sõda olid nad nii vaesed, et ainult üks pesu oli neil Ellaga kummalgi olnud. Kui see pesus oli, olid nad senikaua voodis teki all, kuni pesu kuivaks sai.

Alfred (nimi Alfredo tuli peale sõda) oli peale miilitsa ametit kusagil metskonnas tööl ja tahtis Nugise Priiduga (Elfride) abielluda. Nugise eit oli küla mööda rääkinud, et egas ta suurem asi väimees ei ole, aga ega kosilast saa soola panna. Aga sellest abielust ei tulnud midagi välja.

Toda oli hädas korteriga. Todal lagunes katus ära ja maja muidu ka lagunes. Siis kolis ta väljapeal olevasse mahajäetud majja - see lagunes ka ära. Siis hakkas neid üksikuid vanainimesi surema, kelle vanad majad pidasid ikka mõned aastad vastu. Vahepeal, kõige kauem oli ta Miitjami Haraldi juures. Miitjami ema suri ära, kuid Harald ei viitsinud pärandusasju ajada, aeg sai läbi ning maja langes panga omaks. Aga et see maja polnud enam miskit väärt, ei hakanud pank seda tahtma ja see Harald elas seal oma kolme pojaga. Poegade ema, Maili, oli ära läinud ja Toda kolis ka nende juurde.

(järgneb...)


Teisipäev, 13. mai 2008

Emadepäev ja sotsiaalne realism

Muidugi mõtlesin ma emadepäeval oma kallile emale. Elan tema viimasest puhkepaigast ikka väga kaugel ja loodan, et mõni minu vendadest-õdedest viis hauakivile lilleõie. Nagu tavaliselt saatsin head soovid oma laste emadele. Mitte ainult seepärast, et nii on kombeks, vaid südamest, sest tegelikult on nad väga head emad. Tegin küll oma argisi pühapäevaseid toimetusi, kuid päev oli ikkagi eriline. Seda raadios, televiisoris, internetis. Millegipärast tikkusid aga kõigi helgete mõtete kõrvale seekord pisut teised mõtted - emadeta emadepäev.

Jõulud on üks omapärane aeg, mis avab meie ilusama poole. Väga paljudele tuleb neil kaunitel talvistel pühadel meelde need kõrvalkäijad, kes ilma kodusoojusest, kes üksikud või kellel muidu raske. Härdal jõuluajal avame me oma südamed ning vastavalt võimalustele ja südametunnistusele oleme annetajad, abistajad, tugevamatena väetimate toetajad. Emadepäeval mõtleme aga konkreetsest inimesest. Laiemalt vaadatuna mõtiskleme aga emadusest üldisemalt, seejuures ikka austuse ja lugupidamisega. Kohati tähistame emadepäeva nagu vähendatud variandis naistepäeva, õnnitledes kõiki tuttavaid emasid. Aga millegipärast ei tule meile meelde meie kõrval olevad 1500 väikest inimest. Neil pole emadepäeval kellelegi joonistada kaarti, teha pannkooki, ütelda lihtsalt: "Emme, sa oled kalli!". Ja seda sellepärast, et nende emad ei ole tahtnud neid. Igal aastal lisandub Eestis sadakond taolist last. Riigis, mis varsti Euroopa rikkamate hulgas jne. Aga kui palju taolisi emmede poolt hüljatud lapsi on juba suureks kasvanud?

Kunagi õppisime, et oli niisugune nähtus nagu sotsialistlik realism. Täna aga elame sotsiaalses realismis. Emadepäeva ilusad sõnad on öeldud, kaunimad laulud kuulatud, südamlikud kõned peetud. Seega järgmise aastani. Oleme argipäevas ja loeme tuimalt, et järjekordne eesti ema on hüljanud oma lapse - head argist emadepäeva meile kõigile.

Pühapäev, 11. mai 2008

Maja, kus surra ei tohi

Võru linn ehitas omale riiklise laenuga maja, mis peale nelja miljoni maksma läks. Maja välimus on ilus, niisama ka eeskotta astudes saad hea mulje, - avar koridor, kaks treppi teisele korrale ja kokku 12 korterit, - tuba ja köök. Kuid üks viperus on asjal siiski.

Korterites on elutoad köögist koridoriga niiviisi lahutatud, et pikemat asja kuidagi sisse kanda ega välja tuua ei saa. Omal ajal sünnitas see asjaolu linnavolikogus palju lõbu, kus uut ehituswt nimetati "majaks, kus inimene surra ei tohi", sest puusärki välja tuua on sealt võimata.

Linnaisad valisid selle tõttu 80 kandidaadi seast ka üürnikud, kellel niipea teise ilma tõttamist pole.

Esmaspäev, 17. märtsil, 1924

Reede, 9. mai 2008

Kallis litograafia kivi Kesklaidu saarel

Mõni aeg tagasi toodi Kesklaidu saarelt Tallinna tükk sinise- ja hallikirjut kivi, mida peeti nn. marmoriks. Arvati, et siin samase kiviga tegemist, mis tuntakse Vasalemma ja Saaremaa marmori nime all. Lihvimisel selgus, et Kesklaidust toodud kivi kallis litograafia (kivitrüki) kivi on, mida meile sisse veetakse trükitööstuse jaoks Saksamaalt ja Tshehho-Slovakkiast.

Katsete tegemisel riigi trükikojas graveeriti Kesklaidu kivile mitmesugused joonistused, mis trükis täiesti rahuloldavalt välja tulid.

Eile sõitis asjatundjate komisjon: prof. Poleshtshuki ja riigitrükikoja direktor Th. Kääriku juhatusel Tallinnast jahiga Kesklaidu saarele, et sealt leiduva kivi kihtide paksust ja väljavõtmise võimalusi uurida.

Arvatakse, et siin riigile suur tuluallikas avaneb, sest põhja riigid, Soome, Taani ja Rootsi) tarvitavad suurel määral väljamaa litograafia kivi, mida tulevikus Eesti neile võiks anda.

Esmaspäev, 4. augustil 1924

Neljapäev, 8. mai 2008

Läinud nädal

Tartu ülikooli seaduse arutamisel Riigikogus pääsis lahti meie kõrgema teadustempli varjukülgede terav arvustamine. Suurema pahena rõhutati asjaolu, et ligi pool õppejõududest on muulased või saksikud, mille tõttu ülikoolis valitseb äärmine Saksa vaim. Mitmed Eesti teadusmehed, kelle võimist väljamaalgi kõrgesti hinnatakse, pole Tartus kohta leidnud. Kunagi ei ole kadakasaksik meeleolu üliõpilaskonnas nii tugev olnud kui nüüd. Mitmed teaduskonnad nõuavad kiiret ümberkorraldamist, kuna nad praegusel kujul inimesi ellu paiskavad, kes seal pimesi ümber kobama hakkavad. Ägedamatele arvustajatele, Jansile ja Poolile, vastas ülikooli kuraator P. Põld, kes neid puudusi iseloomustas kui üleminekuaja möödapääsemata nähtust. Siiski paranevat asi aasta-aastalt.

----------

Siseministri poolt on suletud neli töölisühistust (Tartumaa töölisnoorsoo ühing, Tartu ametiühisuste kesknõukogu, spordiselts "Herkules" ja Viljandi tööliste ja teenistujate ühing), kes tegutsesid põrandaaluse kommunistliku partei juhtnööride järele. Kõigis suletud ühingutes olid eesotsas mehed, kelle riigivastane tegevus ühenduses Heidemanni vangistamisega paljastati. Tallinnas pandi kinni uus kommunistide häälekandja "Sõnum", mis laupäeval esimese numbri pidi välja laskma. Lehti ei lastud trükikojast üldse välja viia. Reede õhtul tabati aga Pikal tänaval 20 aastane maapoisi välimusega noormees, kel 175 eksemplari "Sõnumit" kaenlas oli. Ta pidanud need lehed viima ühte väljamaa saatkonda. Tabatu, F. Ross, õppinud senini Väike-Maarja gümnaasiumis, kust oma "revolutsiooniliste" kalduvuste tõttu välja heidetud. Nimelt nõudis ta koolidirektori lahkumist oma kohalt.

----------

Tallinnas on alus pandud "Meremeeste-kodu" hoonele, mis ehitatakse Uue-Sadama tänavale. "Kodus" leiavad aset ruumid meie pealinna sõitvatele meremeestele, ja ta ehitatakse moodsamate sellesarnaste asutuste eeskujul Euroopa suuremates sadamalinnades.

----------

Viimaste aastate jooksul on üle piiri Venemaale põgenenud mitmed Eesti kodanikud, kel siinsete kohtutega ebameeldivat tutvust tuli teha. "Kommuunamaal" loodeti varju leida Eesti kohtu karistava käe eest. Nüüd on uusi Vene kodanikke sealtpoolt tagasi saatma hakatud. Vist nähti, et susist ei saa karjapenit, nõukogude riigiski mitte. Esimese saadetise (11 inimest) seas oli 9 kohtu poolt tagaotsitavat, nende hulgas Suure-Jaani arst Jalak-Männik, kes aborditegemise eest vastust pidi andma, endine politsei reserviülem Margus, kellel kaertevarguse lugu hinge peal, jt. Tagasitulejad võeti piiril vahi alla.

----------

"Eesti salakuulajate" protsess Peterburi sõjatribunalis lõppes Eesti konsulaadi sekretäri Rostfeldi vangimõistmisega kümneks aastaks. Nagu teada, süüdistati Rostfeldit ja veel paari teist isikut salakuulamises Eesti kasuks. Rostfeld rääkis kohtus võimatumaid asju Eesti saatkonna "telgitagustest" ja määris asjasse ka Läti sõjaväelise esitaja Moskvas, kelle kohta ta jutustas, et viimane Trotski juures viibides selle taskuraamatu üle löönud. Pärast selgus aga, et Moskvas Läti sõjaväelist esitajat kunagi pole olnudki. Arvatakse, et Rostfeld enamlastele ülesnäidatud teenete eest temale määratud karistusest pääseb. Kohtuotsus tema kaaslase, päevapiltnik Funki kohta, kes surma mõisteti, viiakse muidugi täide. Funki süü seisis selles, et ta "Eesti salakuulajatele" sõjaväelisi ülesvõtteid muretsenud. Tegelikult aga pildistas Funk Peterburi Eesti konsulaadi ruume, mis peale Kreuksi mahalaskmist Tallinnas ära rüüstati. Nii pääsis siis "peamees" Rostfeld kergema karistusega kui tema arvatav käsilane.

Esmaspäev, 13. oktoober 1924

Kolmapäev, 7. mai 2008

Järvamaa metsavenna isaarmastus

Idüll Paide külje all


Paides ja selle ümbruses kordusid tänavu tihti murdvargused. Jälgimise peale tabati hiljuti süüdlane, tuntud kelm Roman Pukk. Kinnivõtmise jures palus mees, et teda lastaks oma väikest poega metsast ära tuua. Tema juhatuse järele leiti ka linna lähedusest heinaküünist kahe ja poole aastane poisikene üksi heinte sees istumas. Pukk elas tõsist metsavenna elu. Eluasemeks oli tal kõrvaline heinaküün, kuhu ta oma ühest vabanaisest sündinud poja viinud. Naine ise oli juba ammu oma teed läinud, poega isa hooleks jättes. Muuseas oli ta kusagilt ühe vana sineli varastanud, millest pojale talveks sooja kuue tahtis teha. Vangimajja paigutamisel kurtis tabatu pisarsilmi, et tal kahju pojast lahkuda ja palus oma võsukese eest hästi hoolt kanda. Tema tahtnud poisist ikka ausat töömeest kasvatada.

Linnavalitsus võttis poisikese oma hoole alla.

E.O.


Esmaspäev, 13. oktoobril, 1924

Teisipäev, 6. mai 2008

Surmahoop kaikaga

Noorsõdur tappis kõlvatu kallaletungija.
Homoseksualisti laip lennuväe lasketiirul.

Laupäeva hommikul leidis üks lennuväe ohvitseridest Kalamaja surnuaia juures lasketiitrul tundmatu mehe surnukeha. Laibal oli surmav haav peas, mis löödud kaikaga. Maas oli hangunud verd. Tapetu juurest leiti dokumendid Oskar Pürni nime peale. Ta oli jaanuari kuus vangist vabanenud, kus kandis karistust raharaiskamise eest Tallinna sõjaväe majandusühisuses.

Uurimisel selgus, et Pürni tappis lennuväe noorsõdur Johannes Täht, Viljandist. Pürn, kes homoseksualist, oli Tähele ja ta kaaslasele Mihkel Kupule kõlvatumaid ettepanekuid teinud ja jõuga Tähe kallale asunud. See haaras maast kaika ja andis kallaletungijale surmahoobi. Laiba juurest leitud raha jagasid sõdurid pooleks. Mõrtsukas tabati laupäeva õhtul.

---------------------------

Reede õhtul jalutasid Harjumäel kaks lennuväe rügemendi sõdurit - Mihkel Kupp ja Johannes Täht. Kui üks neist teisele paberossi ulatas, ilmus nende juurde tundmatu keskealine mees.

Võõras tõmbas taskust karbi välja ja pakkus sealt sõduritele paberossi. Sõdurid võtsid paberossid vastu. Edasi kaldus jutt naiste peale. Nüüd tähendas võõras sõduritele: "Naised pole midagi väärt..." Ta kutsus sõdurid enda korterisse, lubades neid seal viinaga kostitada. Et aga aeg hiline oli, ütlesid Kupp ja Täht sellest lahti. Tundmatu ei jäänud neist maha: "Tulen teid saatma, mul pudel taskus, teeme veel mõned tropid."

Sõdurid olid nõus. Jõudes Kalamaja surnuaia juures lasketiiru kohale, kutsus lahke kostitaja sõdureid lasketiiru murule viina võtma. Seal tegi võõras ettepaneku viina võtmist blindaashis (muldonnis) jätkata: "Siit käib rahvas mööda - näeb!"

Muldonnis tegi värske sõber sõduritele kõlvatu ettepaneku. See vihastas sõjamehi. Tekkis rabelemine. Noor sõdur Täht haaras kaika ja virutas sellega homoseksualistile mõne hoobi pähe. Mees taarus ja langes maha. Nüüd võttis Täht tapetu taskust rahakoti vähese rahaga ja jagas raha kaaslase Kupuga pooleks. Tühi rahatask visati merde ning mindi väeosasse.

¤

Kuidas tapjad paljastati

Kriminalistid - komissar Sernov ja abikomissar Ende, kes sündmuse kohale sõitsid, tegid kindlaks tapetu isiku. Ühes sellega sai neile kohe laiba ülevaatusel selgeks, et siin homoseksualistiga tegemist.

Teades, et sarnaste kalduvustega mehed omale sõdurite keskelt ohvreid otsivad, pöörasid nad lennuväe rügemendi ülema poole, et see oma mehed üle vaataks.

Sõdurite Kupi ja Tähe riietelt leiti värskeid vere plekke, kuigi nad vahepeal juba oma riideid tublisti pesnud olid. Nähes, et asi avalik, tunnistasid nad loo üles.

Mõlemad paigutati vangimajja. Juurdlus selles asjas anti sõjavõimude kätte. Tapetu Oskar Pürn oli 48 a. vana poissmees.



Esmaspäev, 25. juunil 1928


Esmaspäev, 5. mai 2008

On see uudiseks, et...

... "Estonia" näitlejanna Albina Kausi on sama teatri näitleja Albert Üksipi naine.

... "Sinimäe Eeva", "Õetapja", "Vaba naine" jne. novellikogude autor Liisa Perandi on meie ärkamisaja luuletaja Ado Reinwaldi tütar.

... Jakob Liivi poeg Arnold Liiv tegeleb ka ilukirjandusega. Tema sulest on ilmunud siin-seal hulk luuletusi, novelle, miniatüüre jne. Iseraamatuna on Arnold Liiv avaldanud novellikogu "Nägemused".

... "Loomingu" toimetaja Johannes Semper on abielus kunstnik Eerik Adamsoni õega.

... "Estonia" operetiprimadonna Milvi Laid kannab eraelus nime Aleksandra Isak.

... "Vanemuise" näitleja Julius Põder õppis noorespõlves plekisepa ametit, hiljem juukselõikajaks Narvas.

... kujur Ferdi Sannamees tegeles Rakveres maailmasõja päevil päevapiltnikuna.

... opereti "esimene armastaja" Konstantin Savi on õppinud Tartu ülikooli keemiaosakonnas aastatel 1914-16.

... luuletaja Johannes Schütz õppis Tartus 1913-19 a. kellaseppa ametit. Oli kirgline jalgpalli mängija Eesti akadeemilise spordiklubi meeskonnas ja olnud Eesti mitmekordne odameister. Tuli ka Roomas peetud üliõpilaste olümpiaadil odas esimeseks.

... kunstnik Jaan Vahtra tegeleb ka kirjandusega, avaldanud terve rea luuletusi ja artkleid. Hiljuti valmis tal 3-vaatuseline komöödia "Suvemaja Kasaritsas".

... ooperilaulja Arnold Visman on õppinud Tartu ülikoolis kaubandusteadust. Praegu peab ta Tallinnas kirjutusmaterjali äri.

... ooperilaulja Aleksander Arder oli 1918-19 a. sisekaitse ülema adjudant. Praegu Tallinna konservatooriumi õpetaja. Abielus Marta Rungega.

... kunstnik Andrei Jegorov on kurttumm. Ta rändas 1909-11 a. mööda Venemaad ja maalis kirikutele pühakute pilte.

... kunstnik Ants Laipman vigastas sõjaväeteenistuses olles 1887. a. jala sedavõrd raskesti, et ta lasti puhkusele mitmeks aastaks. Oli siis ravimise kestel koduõpetajaks Vanamõisas ja Seljakülas.

... luuletaja August Alle on töötanud pikemat aega apteekides rohuteadlasena.

Esmaspäev, 26. märtsil 1934

Reede, 2. mai 2008

Selle talve surnud 16.

(... järg)


Alloru naine


Kui sügisel kool algas ja ma teise klassi läksin, oli poes uus müüja, kellest suuremad tüdrukud olid õige sissevõetud. Mina olin siis veel väike. Mina ei näinud muud, et musta juuste ja valge näoga pikk noor mees. Minul juhtus temaga peale jõulusid piinlik lugu. Poodi oli tulnud "Iva" kalendrid. Tüdrukud tõid esimesel vahetunnil poest neid kaenlatäite viisi. Kus mul põletas, et jään veel ilma. Oli küll pissi häda, aga arvasin, et kannatan ära. Leti peal oli veel mitu virna kalendreid, heleroheline trükk, valge peal. Küsisin, palju ma võtta tohin? Kaupmees ütles, et nii palju kui tahan. No mul oli mitut küll vaja. Harrile ja Pritsu väikstele poistele. Mulle omale läks ka mitu tükki. Kahmasin kohe terve virna. Kaupmees ei öelnud midagi. Aga minu pissihäda oli nii suureks läinud, et enam ei jõudnud pidada ja piss tuli lörinal, muist läks veel vildi säärest sisse. Häbi oli nii koledasti, aga ega see häbi ei aita. "Piss" öelda oli minu meelest väga pisikese lapse moodi. Võtsin julguse rinda ja ütlesin: "Kusi tuli." Kaupmees vaatas nii kõheda ja imeliku näoga. Mina krahmasin kalendrid ja tulema. Terve ülejäänud kooliaasta ei julgenud ma poodi minna. Kui magamistuppa jõudsin oma saagiga, olid tüdrukud kohe jaol. Aga Rubise Leida V klassist oli juba targem ja sai asjast aru: "Kuule, sa oled püksi pissinud!". Mina ajasin küll tagasi, et kukkusin hange, aga kes seda uskus. Kui ma juba IV klassis, oli juba uus kaupmees.


Allorust räägiti, et ta olla naise võtnud ja Purdi väljalt omale asundustalu muretsenud. Oli kuulda, et enne sõda, sõja ajal või pisut peale sõda koolis käinud Purdis, kuid Purti nad enam tagasi ei tulnud. Olid Paides tööl, kus omakorda nende kodud jäid sinna. Nüüd olevat Tallinnas.


Mina Alloru elust ei teadnud enne kolhoosi aegu midagi. Esimesel kolhoosi aastal pidin miskipärast neile minema. Neid polnud kodus ja mina ootasin õues. Küll jättis nende õu ilusa mulje. Kõik värskelt niidetud ja juurvili oli ilusti puhas. Maja oli hästi korras. Eesaias kasvasid kibuvitsad ja jasmiinid. Jäi mulje, et on õige suur maja ja avarad kõrvalhooned. Nüüd, möödunud aastal, kolhoosi pensionäride peol toodi meid kolhoosi mööda koju. Küll oli see Alloru maja vanaks ja viletsaks jäänud. Nii väike ja kokkukuivanud. Poleks iial võinud arvata, et see nii ruttu muutub.


Kolhoosi algul, 53. aastal, kui see suur näljakevad oli, siis Allorg nõrkes näljast kolhoosi kontori ette ära. Sai kutsutud velsker Raal. See ütles, et see on puhtalt nälg. Siis tehti Allorule toidukorjandus Purdi välja pealt. Ja sealt, kus oli jõukam rahvas, need andsid. Meil ei käidud korjamas. Ega meil poleks ka midagi anda olnud. Isegi tulime läbi häda otstega kokku. Oli sedavõrd, et lastel kõhud täis ja uutsesse välja tulla. Tehti küll heast südamest korjandust, aga pärast urati, et keegi oli Allorul käinud ja näinud, et kanadel olevat kruubid künas olnud. Algul ma mõtlesin ka kergemeelselt, et annab kruupi kanadele. Hiljem mõtlesin aga, et midagi tuleb kanadele ju anda, et katsuda enne uut vilja välja tulla. Kahju ka, kui kanad surevad enne uudset.


Viiekümnendate lõpul, kui Roti isa pensionile jäi, hakkas Allorg postimeheks. Käis hobuse ja vankriga posti vedamas. Meil oli siis mamma elus. Seepärast oli Allorul meile palju asja. Mammale tuli iga kuu posti tuua ja tädi saatis talle tihti pakke. Alloru oli jutukas mees ja mamma oli suure jutuga.


Viiekümnendate lõpul tuli kolhoosis kangest moodi ekskursioonidel käimine. Algul käisime Eestis ringi, aga hiljem käisime Leningradis ja Riias. Mina Alloru naist ei olnud enne näinud. Üks vähemalt minuvanune ilus naine oli ka meie hulgas. Küsisin vaikselt Lauri Salme käest (Salme oli mu klassiõde). Salme ütles, et see ju Alloru naine. Too oli priimalt ja hästi riides. Ma olin kohe imestanud, sest nii noore ja ilusana ma teda küll ei kujutanud. Aga ma polnud teda varem ka näinud. See jäi ka viimaseks kohtumiseks, aga kuulda oli tast ikka üht ja teist.


53. aasta talvel suri meie väike Ati ja järgmisel talvel oli meie platsi äärde maetud üks Alloru poisslaps. Ilus blond noor naine oli haual nutmas. See oli aga ka viimane kord kus sellel haual keegi käis. Ja mis sellest lugu ongi. See laps on juba ammu kaugele läinud. Kui Allorg suri, siis tema viidi Paide surnuaeda. Nüüd muidugi viidi ta ema ka. Kui me tädid surid, siis andis Trammi Juljus nende platsid tädidele, et vahet ei jääks sisse. Nüüd on see laps meie haudade vahel. Rist on juba ammu mädand. Seisis siiani koos, et ma sain kevadeti veel mulda torgata. Tänavuseks oli kadunud. Nii see laps puhkab seal vastu me platsi. Lisaks ka üks väike tüdruk.


Vana Allorg läks 62. aastal pensionile ja elas kuni kaheskakümmnendate alguseni. Enam ta suurt väljas ei käinud. Eks ta oli ka õige vilets. Enne kui ta pensionile jäi, ütles mammale, et peab iga päev võtma maikellukese tilku. Mõned aastad tagasi küsisin Lauri Salme käest, kuidas Alloru mutt ka elab? Salme vastas: väga viletsalt, seal ta müttab omaette. Tänavu talvel, kui ma Nõmmel olin, käisid poisid pinssi toomas. Kui ma aga pinssi hiljem kodus sain, ütles postimees Õie, et ega ma ainuke ole, kellele saab pension linna viidud. Alloru muti pension viiakse ka linna. Tema pidi olema juba 98 ja enam suveks ei saa maale tuua. Mõne nädala pärast oli vallalehes tema surmakuulutus.

(järgneb...)