Esmaspäev, 27. märts 2017

Muusikaline vahepaus

Märkimaks, et olen jätkuvalt elus. Mõnikord võtan ette ja proovin internetist järele vaadata ja kuulata, milline muusika on erinevates riikides parasjagu populaarne. Minu imestuseks polegi taoline otsing niiväga kerge. Või äkki ma ei oska leida koondlehekülge, mis kajastaks riikide edetabeleid? Millegipärast ei kahtle, et mainstream on igal pool sama. Tunduvalt huvitavam on aga kohalikud bändid. Eesti enda hetkepop on tapeedina kättesaadav pidevalt ja kõigile. Muuseas, oma unehäiretega mängib mul öösiti tihti raadiomuusika. Tahan esile tõsta just Vikerraadio öömuusikat. Ei, see ei ole vanuseline iseärasus, et selline raadiojaam. Pigem tunnustus Vikerraadio muusikatoimetajatele. Nende koostatud öölistid on esiteks loomingulise töö tulemus - minule tundub, et igaöisel valikul (mis nädalapäeviti väga eriilmelised) on olemas mingi ühine nimetaja, siduv element, läbiv joon. Aga peamine, neis on palju kodumaist head muusikat, mida raadiotes sageli ei mängita. Need on palad, mis ei ole pääsenud edetabelitesse, kuid minu hinnangul tõepoolest märkimisväärsed.

Välismaisest muusikast. Oma eri riikide internetiotsingutes avastasin enda jaoks saksa grupi AnnenMayKantereit. Tegelikult oli minu esmatutvus selle kollektiiviga läbi pala, mida nad on teinud koostöös Milky Chance'ga. Siit sain aru, et tegemist on justnimelt muusikutega, mitte pelgalt lauluesitajatega. Minu jaoks on selles mõisteliselt suur erinevus.



Selline on siis üks näide minu muusikamaitsest. Muidugi on minu eelistuste ampluaa palju laiem. Hetkel räägin vaid sellest muusikanäitest, Kölni ühe keskkooli seinte vahel sündinud bändist. Aga et ettekujutus sellest kinnistuks, siis veel üks muusikavideo AnnenMayKantereit'lt. Mitte kõige värskem, aga eks seepärast polegi see minu mõistes tapeet:



Reede, 10. märts 2017

Peetri kooli seelikud

Tundub, et kooli juhtkond ja hoolekogu nägid vaimusilmas ette midagi niisugust konservatiivselt diskrimineerivat:


Pärast võrdõigusvoliniku arvamust, et sedaviisi diskrimineeritakse poisse (või oli see tüdrukuid?), said poisid sellise vormi:


Siiski, proovides leida täiuslikumat kompromissi ning konsulteerides usuasjade volinikuga, et kooli edaspidi ei süüdistataks ka usulises diskrimineerimises, käib praegu töö uue koolivormi kujundamisel:

Teisipäev, 7. märts 2017

Sisutühjus

Proovisin tähelepanelikult lugeda teemat blogide sisutühjusest. Adekvaatselt sain aru, mida üks või teine mõtles ja ütles. Nõustusin peaaegu kõigega. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis absoluutselt ei nõustu. Sellel fotol on sisuliselt tühjus:


Aga tegelikult ei ole. Me igaüks anname ju sellele pildile sisu. Sellisena nagu oskame või tahame. Sama on ka blogidega. Meie/minu iga mõte, lause, sõna ajaveebis loob ettekujutuse kirjutajast. Blogijatena oleme vaimsed stripparid. Mida rohkem me kirjutame, seda vähem jääb kõrvalseisjale midagi varjatuks. Ning kuigi meist paljud, mina kaasaarvatud, arvame ning loodame, et oleme osavad ja väldime enesepaljastust, siis see ettekujutus on petlik. Pole oluline, kas kirjutan eile söödud kapsasupist või sellest, et susisemisega päästab rasvatihane oma elu. Aines, millest kirjutame räägib meist juba mõndagi. Stiil, kuidas kirjutame räägib juba palju üksikasjalikumalt meie lapsepõlvest, minevikust, vaimsest kapasiteedist. Tahame või ei taha, blogijatena avame lugejatele oma mina isegi siis kui millestki isiklikust ei kirjuta. Rääkimata siis sellest kui ajaveeb ongi vaid keskendunud oma isikliku mina eksponeerimisele.

Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast. Ja põhiküsimus on hoopis selles, et kas mind huvitab konkreetse inimese enesepaljastamine või mitte. Kas see enda vabatahtlik lahtikoorimine on mulle meeldiv või mitte väga.