Jõulud 2015

Tund aega tagasi viipasin autole järele. Kõige noorim lapselastest asus vanematega koduteele. Minu jaoks sai seega alles täna jõulupühad läbi. Muidugi olen ma õnnelik ja mõtetes tänulik, et pooled mu lastest ja lastelastest otsustasid seekord siia tulla. Seda enam, et tulla tuleb kuhugi Eestimaa pärapõrgu. Üksinda elades olen aastate jooksul tähelepanelikult lugenud blogidest jutte sellest, kuidas täiskasvanud lapsed mõnikord arutavad, milline tüütu kohustus on Jõulude ajal see vanemate külastamine. Võin käe südamele panna ja kinnitada, et mina üleüldse ei pea õigeks, et selline moraalne sund peaks noortel olema. Eriti kui neil on juba oma, lastega pere. Ei ole vaja tekitada situatsioone, kus abikaasad peavad valima, kumma vanemad on "tähtsamad", kelle juures pühasid veeta. Nende ainuke kohustus on luua pühad ja pühademeeleolu eelkõige oma lastele ja oma abikaasale. Kui vanavanemad sinna pilti sobituvad, siis on see tore.

Laste tulekust teada saades läks pisut sebimiseks. Mõtlesin ju algul, et toon endale vaid kuuseoksakese vaasi. Kombetäiteks või niimoodi. Aga väikeste pudinate nimel tuli siis pisut pingutada. Igatahes maast laeni kuusk sai õigeaegselt tuppa. Praed ja kapsad ja kõik muu. Ning muidugi Jõuluvana kostüüm tuli tolmust puhtaks saputada. See aasta oli siis sedasi.

Jama seal, kus jama ei ole

Nädalavahetusel käisid paar noort inimest minu juures saunas. Ilusasti helistasid ette ja küsisid, kas võib. Minul pole selle vastu midagi. Olen üksinda saunas käimisega muutunud natuke ettevaatlikuks, tea, millal hinge kinni lööb. Seega mul endal ka kasud sees. Tihti seda ei toimu ja muidugi ei ole need suvalised tüübid. Ikka mõni "minu" enda külalastest, kes siis vastutab oma sõprade ja sõbrataride eest. Nad teavad minu motot:"Peaasi, et jama ei oleks!". Teavad ka seda, et sõnal jama on selles lauses mitu tähendust.

Linnanoortel on omavahel suhtlemine pisut teisiti kui maanoortel. Viimastel polegi eriti kooskäimise kohti võrreldes eakaaslastega linnas. Ja nagu noored ikka, ei taha ka maalapsed sõpradega niiväga oma vanemate silma all olla, mõnes kodus pole selleks ruumigi ja mõistmist. Ise nad seda sauna minu juures kütavad ja sätivad - saunas on magamiskohad ka väsinutele. Kui leil on küps, kutsuvad nad mind ka kampa. Ma siis natuke istun nendega laval ja eesruumis. Pärast lähen tuppa oma asju ajama või hoopis magama. Mõttetu oleks udutada, et need noored seal saunas ainult luuletusi loevad. Aga nad teavad minu mängureegleid. Kasvõi seda, et autovõtmed tuleb minu kätte anda ja järgmisel päeval peab kõik olema ideaalses korras.

Seekord oli minu täisealisel "külalapsel" kaasas üks kutt, seitsmeteistkümne* aastane, keda olen ühe korra varem näinud aasta tagasi. Aastaga on ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja nüüd juba minust, kes ma pole kõige lühem mees, pisut pikem. Mulle tundus, et talle on kaalu juurde tulnud. Mingil hetkel, jäädes hetkeks kahekesi küsisin talt otse. Ning tõepoolest, aastaga on ta juurde võtnud 35 kilogrammi. Nooruki kaal on hetkel 185. Ta rääkis sellest murelikult. Aga paksudele inimestele omase optimismi ja (nukra) huumoriga. Muidugi ma ei torkinud seda teemat edasi. Ma olen liiga vana, et veendunult jagada tema nooruslikku optimismi. Minus on liiga palju vanainimese pessimismi, arvamaks, milline võib olla selle loo lõpp. Seda enam hindan tema semusid, kes ta kodunt välja tirivad ja temaga koos teevad neid asju mida 17-20 aastased noored ikka teevad.

Tegelikult on need sellised jõuetuse hetked, kus tead, et sinust ei olene midagi, Ma ei ole meedik. Ma ei tea paksude elust midagi. Ma ei tea tausta ega konteksti. Tean vaid seda, et poiss istub pärast põhikooli lõpetamist kodus, peamiseks kaaslaseks arvuti. Tean seda, et kodualevikus, mis pole Eesti intellektuaalne pealinn, purustas ta oma massiga ühe eakaaslase nina, teadagi mille eest ja kannab selle eest praegu tingimisi karistust. Seda tean ka oma külalapse jutust, et ka sellel paksul poisil on unistused. Nagu igal poisil selles vanuses.

Marca juures rääkisime/räägime võrdsusest. Minu praeguse ülestähenduse peategelelasega ühel aastal sündis umbes 6300 poissi.

Seitseteist aastat hiljem millegipärast pole tal enam võrdseid võimalusi oma kaaslastega kui just mingit imet ei juhtu. Ei tööalaselt ega isiklikus elus. Me ei saa muuta geneetiliselt määratut, bioloogilis-meditsiiniliselt tekkinut. Kuid kindlasti saame muuta sotsiaalsest keskkonnast ja kogukondlikust solidaarsusest tulenevat, mis muudab ta elu elamisväärsemaks. Nii kauaks kui seda on talle, igaühele meist, antud. Või äkki siiski on midagi võimalik paksu poisi heaks teha ja meie sotsiaalsüsteem teab ja oskab seda? 

* On üks hämar vanus, mõni aasta enne ja pärast ametlikku täisealisust. Probleem on siis kui alla ja üle kaheksateistkümnesed on üheskoos.  Vihjasin, et need harvad korrad kui need noored seal, minu saunas omaette toimetavad, siis vaevalt need on pelgalt akadeemilised luuleõhtud. Asjasse võib mitmeti suhtuda. Ning ka see on üks minu reeglitest, et kõik alaealised peavad minu juuresolekul helistama koju ning teatama, kus nad on ja kellega. See järelmärkus selleks, et ... Nulltolerants on omaette huvitav teema.

Mallukas ja Toidupank

Mulle on jäänud mulje, et Mallukas on arukas noor naine. Kasvõi seetõttu, et orienteerub hästi tibinduses, oma lugejaskonna sihtgrupi asjastunud maailmas. Olen lugenud ka seda, et tänu oma populaarsusele olevat ta avaliku elu tegelane. Ma olen kindel, et kui EPL mõjukate edetabelites oleks olnud tibikategooria, oleks see tore ja oskuslik kirjutaja olnud kindlasti vaieldamatu esinumber. Seda tänuväärsem on see, et ta, kahjuks küll harva, võtab igasuguste kaubanduslike teadete keskel mõnikord sõna ka tõsistel teemadel. Nagu meil, asjaarmastajatest kirjutajatel tihti juhtub, siis seekord läks ka professionaalsel kirjutajal, Mallukal, teema käest ära. Räägin meedias ja sotsiaalvõrgustikus palju vastukaja saanud Toidupanga kriitikast.

Minu jaoks ei ole ühiskonnas tabuteemasid. Ning on väga hea, et Mallukas sellest kirjutas. Edasine läks aga pisut viltu. On tekkinud selline olukord, kus laps tahetakse koos veega ära visata. Ning kuigi on palju selliseid kommentaare, mis Toidupanga tegevust toetavad, on tooniandvaks kujunenud Malluka need lugejad, kes seavad kahtluse alla hollandlase Piet Boerefijni poolt loodud ja suuresti vabatahtlike isetu töö tulemusena toimiva eestlaste vaesust leevendava heategevusorganisatsiooni kogu töö. Minu arvates oleks sellise reaktsiooni peale pidanud teema püstitaja ise suunama tekkinud diskussiooni. See, et ta targa naisena pole seda teinud jääb mulle arusaamatuks.

Ma arvan, et midagi hullu kogu sellest asjast nüüd ka ei juhtu. Teema püsib nädalakese ja elu läheb edasi. Toidupanga jaoks pisut küll keerulisemalt ja pärast seda Malluka poolt kogutud kriitikat ka kindlasti paremini. Nähes aasta pärast kusagil Toidupanga silti ei mäleta keegi ei Mallukat ega tema kirjutist. Küll aga meenub, et mingi jama vist selle Toidupangaga oli ... Ning eks vabatahtlikel ole mõnda aega pisut ebamugav - ah see ongi see vanamutt, kes tagakambris kahe käega endale küpsiseid ja šokolaadi näost sisse ajab ning kogu oma suguvõsa annetatud toidust söödab, vaestele aga jagatakse hallitanud leiba. Mis teha. Keegi pole öelnud ega sättinud, et heategu tuleb ilmtingimata kiita. Pietile, tema meeskonnale ja kõigile vabatahtlikele aga head närvi ja jookseme edasi.

Küttekolded korda

Lugesin Maalehest sellest, kuidas isa istub oma kuue lapsega katkise ahju kõrval nagu miini otsas. Uute küttekollete tegemine maksab palju raha, aga seda pole kusagilt võtta. Naine on töötu ja kust seda raha siis võtta uue pliidi ja ahju tegemiseks? Aga näed, Päästeamet tuli appi. Neil on selline projekt, "Küttekolded korda". Aga kahjuks on nüüd ainult pool muret lahendatud. Kolhoosiaegse korrusmaja korsten on samuti sellises seisundis, et tulekahju juba tükk aega hüüab oma tulemisest. Selle artikli jupike erinevates portaalides kogus palju vastukaja. Nende kommentaaride sisu oli traditsiooniliselt etteaimatav, äärmusest äärmusesse ja pole mõtet hakata neid ümber jutustama. Minule jäi kogu loos mõistmatuks, et miks naine, kellel niigi aega vabalt käes, juba varem kellu kätte ei võtnud ja need uued ahjud-pliidid ise tasapisi üles ei ladunud? *

Mul endal ka ei ole seda korstnapühkija paberit, mis sügisest seadusega kõigile kohustuslik. Ma puhastan küll ise oma majapidamise lõõrid ja korstnad vähemalt korra aastas, kuid mõistan vajadust, et litsenseeritud spetsialist peaks teatud perioodi tagant pilgu peale viskama. Meil on ju sedaviisi, et tulekustutamine on tasuta isegi juhul kui kahjutuli sündis inimese enda süül, nendesamade katkiste küttekollete pärast. Just see paberi nõue sunnib meid kriitilise pilguga asjad üle vaatama. Jätsingi korstnapühkija kutsumata, sest ise tean, et mu enda laotud pliit vajab pisut kõpitsemist. Järgmisel kevadel pean selle asja tingimata ette võtma.

Aga selle artikli valguses jäin mõtlema. Pension on mul väikene, kivid ja segu maksavad ka midagi. Ja miks ma peaks ise selle kelluga vehkima. Võtaks äkki vana mehena uuesti selle lapsetegemise ette. Ma ei tea, palju neid tegema peab, et saaks valda minna ning nõuda, et nad mu pliidi korda teeksid? Ega ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas see lapseasi käib. Külapoe juures üks teine vanamees ütles selle kurtmise peale, et tal on plaadi peal mingi saksa film, õnneliku lõpuga film õnnetust tüdrukust, kellel köögis kraaniga mingi jama ja siis tulevad korraga kolm santehnikut asja parandama. Vanamees vihjas, et sellest filmist võiks mulle kasu olla. Ei tea, mis ta sellega mõtles.

* Minu jaoks on sellised lood nagu mingi test inimese suhtumisest võrdõiguslikkusesse, õigemini igaühe suhestumisest stereotüüpsetesse soorollidesse. Kui ülalesitatud tekst paljulapselise pere murest tundub igati normaalne, siis õnnitlen, olete kaasaegse suhtumisega inimene. Aga kui midagi tundus selle teksti lugemisel valesti, siis olete selles küsimuses kahjuks ikka veel stagneerunud vaadetega ja peate enda kallal vaeva nägema. Või olete lihtsalt variser, rääkides üht ja mõteldes teist.

Doktorivorst

Omavanustega kohtudes tuleb mõnikord jutuks kadunud maitsed. Seda, et praegune jäätis ei maitse nagu jäätis, kompvek pole see või vorstil pole üldse maitset. Kõrvalvaatajale võib jääda mulje torisevatest vanainimestest, kelledel on nõukaaja nostalgia. Kuid see pole nii, sest mida sa seal ikka taga igatsed tollaseid tühjasid lette või meeletuid järjekordi. Me igatseme taga mingit maitsevarjundit minevikust, ise päriselt teadmata, mis toimub aastate jooksul inimese maitsemeelega. Kas üldse on olemas maitsemälu ja kui kindlad me olla võime, et see mälu meid alt ei vea.

Foto autor Aleksander Sennikov

Asjaolude tõttu käin ma ise harva toidupoes. Mõnikord aga siiski. Mälust tuleb esile mingi minevikumaitse ja siis ma seisangi nõutuna kogu selle külluse keskel. Milline pakutavast võiks olla selle maitsega, mis parasjagu meenus? Näiteks vorst. Keele peal on lapsepõlve "Doktorivorsti" maitse ja palun, täitsa olemas letis. Kodus maitsen... ja pole ju üldse see! Kahju raisatud rahast ja meelgi kurb, et kuidas ikka need meeleelundid vanusega töntsimaks jäävad - on ju peale ka kirjutatud, et "Doktorivorst". Igaks juhuks otsustan kontrollida oma mälu faktide najal.

Nõukogude Venemaal alustati "Doktorivorsti" tootmist juba 1936. aastal. Kogu aeg ühe retsepti järgi ja seda kõigis lihakombinaatides ühtemoodi vaatamata asukohale. Pärast sõda hakati seda valmistama ka meil ja ikka samade kinnitatud koostisainete ja tehnoloogiaga. Kusjuures algse retseptuuri töötasid välja dietoloogid (!), mispärast see vorst sai ka sellise nime. Kuna ka kõiki toiduaineid tuli toota riikliku standardina (GOST) kinnitatud normide alusel, siis püsis "Doktorivorsti" maitse muutumatuna aastakümneid. Tõsi, see muutus pisut 1979. aastal seoses selle vorsti tootmisele kehtestatud uue standardiga, kuid mitte oluliselt. Selline oli "Doktorivorst" nõukogude ajal nagu 1979.a. GOSTis kirjas:

loomaliha, kõrgem sort (s.t. tailiha) 25%

poolrasvane sealiha (tailiha, mis sisaldab 30-50 protsenti rasva) 70%

munad või munapulber 3%

täispiima- või väherasvase piima pulber 2%

lisaks 100 kg vorstisegu kohta: sool 2090 grammi, naatriumnitraat(säilitusaine) 7,1 grammi, tuhksuhrut või glükoosi 200 grammi, jahvatatud muskaatpähklit või kardemoni 50 grammi. 

Võrdluseks poest ostetud, Eestimaal valmistatud "Doktorivorsti" koostis anno 2015 nagu tootele kirjutatud:

veiseliha 22%

sealiha 41%

seapekk

kanamuna

lõssipulber (s.h. laktoos)

keedusool (1,9%)

stabilisaator: E1422 ja E450

tärklis

happesuse regulaator: E451

lõhna- ja maitseained

säilitusaine: E250

Ma leian, et ei pea ilmtingimata olema kulinaariatehnikumi lõpetanu, et kinnitada torisevate vanainimeste väidet, et vorstil pole vorsti maitset.

Foto autor Aleksander Sennikov

Viivitusega tagasiside

Minu ajaveebi lugejad on mind kommentaaridega hellitanud. Jättes kõrvale staarblogijad, ollakse reeglina minusuguste tavakirjutajate puhul tagasisidega kitsid. Mina aga kurta ei saa ega tohi. Vaatasin, et kasvõi sellel aastal olen avaldanud pisut enam kui poolsada mõtet või juttu ning ainult neli neist on kommentaarideta. Kõik need arvamusavaldused on heatahtlikud, pisut mu nina upitavad, arutlevad või täpsustavad. Ma olen selle eest väga tänulik kõigile. See aitab mind mu üksinduses selles pimedas novembris edasi uue valguse poole rühkida.

Öeldu taustal tunnen ennast ebamugavalt selles, et olen ise kuidagi kaasa ujunud selle üldise vooluga ja üha harvem jätnud oma jälje kaasblogijate postitustele. Ma arvan, et mõnigi huvitav kirjutaja on loobunud nimelt seetõttu, et vastukaja pole või on see tagasihoidlik. Ma tunnen kõvasti puudust sellest, et pole mingit kokkuleppelist märki või sõna, mis tähendaks, et kirjutatu meeldib või läheb korda. Alati ei tahagi ju midagi kaasa rääkida või arvata, aga märku tahaks anda küll, et loetud kuidagi mind puudutab heas mõttes. Võiks kasutada seda mõne pisiettevõtte turundussõna, mis jäetud paljudesse ajaveebidessse: "Huvitav!", kuid see tundub tänu sellele nüüd võlts ja nadi. Ei teagi, mida teha ...

Kogu selle tänulikkuse juures kõigi selle blogi kommenteerijate suhtes, igaühe ees personaalselt ja siiralt, pean üles tunnistama, et mõned kommentaarid lähevad mulle eriti korda. Neid kommentaare väärtustab minu silmis ka see kui vastukaja saabub hilinemisega. Järelikult pole tegu "tavalugejaga", vaid inimestega, kes on spetsiaalselt otsinud ja leidnud.

Foto SIIT, soovitan klikata

Taolisi kommentaare pole siin blogis palju, kuid aeg ajalt siiski. Nad kõik on erilised ja mulle olulised. Kolm aastat tagasi kirjutasin ühe loo kirjaümbrikust. Õigemini rääkisin inimestest, kes selle ümbrikuga seotud ning sündmustest, mis muutis nende saatust. Mõned päevad tagasi ilmus tollele postitusele tagasiside. Kirjutas inimene, kelle jaoks selle loo tegelased olid tema vanavanaisa ja vanavanaema, tema vanaema ... Ma olen tihti mõtelnud, kas mul on õigus sobrada nendes vanades postkaartides, võõraste inimeste eludes? Kui ma olen kahelnud, siis olen sellised lood jätnud avaldamata. Nad on mul küll olemas, kuid las nad jäävad mu märkmetesse. Aga sellise tagasisideme puhul nagu Anonüümne mulle kirjutas, olen õnnelik. Keegi tark klassik on ütelnud, et inimene on olemas niikaua kuni teda mäletatakse. Seepärast ma neid asju kirjutan. Igaüks meist väärib lugu ja mäletamist.*

* Ma alles ise lugesin paar päeva tagasi oma ammu lahkunud vanaemast. Üks kogukond mäletab teda selles, et sõja ajal päästis ta juudi neiu koonduslaagrist. Kui keegi ei oleks sellest avalikult kirjutanud, poleks ma seda teadnud.

Nad on jõudnud minu õuele

Puudub igasugune tahtmine heietada ja arutleda Pariisis toimunu üle. Kaks kuud tagasi kirjutasin siinsamas blogis, et "tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele."  Muidugi pidasin ma silmas Eestit, ega osanud arvata, et "meie õu" muutub ühel hetkel "minu õueks".

Unetuna tegin öö hakul teleka lahti taevakanalite uudistega. Juba esimeste teadete peale käis see füüsiliselt tajutav ehmatusjutt kerest läbi. Seda vist nimetataksegi adrenaliiniks, kus sekundi murdosa jooksul tõuseb kuumalaine rindkerest kõigisse ajusoppidesse. Öeldi, et plahvatused ja tulistamine toimuvad kesklinnas. Mul puudub Pariisi kesklinnast ruumiline taju, ma ei adu sealset kesklinna mõistet. Seepärast esimene mõte oli paaniliselt sellest - neil on ju korter sisuliselt vanalinnas ehk siis kesklinnas? Alles siis jõudis teadvusesse, et tütar tuli eelmisel kuul töökohustuste tõttu Eestisse ja ta sõidab koju alles detsembris. Aga väimees? Küll ma võitlesin iseendaga, et tütrele keset ööd mitte helistada ja ehmatada. Mida ma ütlen ja kuidas ma ütlen? Vahepeal jõudsin Pariisi kaarti vaadata. Kõige lähim rünnak oli toimunud kusagil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel nende kodust. Sellel hetkel ei olnud mingit informatsiooni, mis edasi saab, kas toimub veel tulistamisi ja plahvatusi ning kuhu poole need traagilised sündmused seal kesklinnas liiguvad. Proovisin ahmida igat kättesaadavat infokildu. Telekapult sai kõvasti valu uudiskanalite vahel klõpsutades. Paralleelselt oli kaks arvutit ühendatud neti erinevatele on-line uudistele sõnas ja pildis. Pidevalt painas mõte, et peaksin ehk siiski oma lapsele helistama ja ta üles ajama ...

Tolle öö esimesest automaadivalangust oli möödunud 277 minutit kui väimehe FB lehele ilmus see pilt. Esialgselt oligi see mõeldud ikonograafilise märgina lähedastele, et inimesega on kõik korras. Mõni tund varem oli ta väljunud LA lennukist Los Cabos lennujaamas Mehikos. Ajal kui mu laps ajas oma tööasju sünnimaal oli ta mees järjekordsel tööreisil üle ookeani. Kuigi selles öös oli jätkuvalt palju traagikat, tundsin järsku ennast ülimalt väsinuna. Enne uinumist jõudsin mõtelda, hea ikka, et ma tütrele ei helistanud, piinlik mulje oleks jäänud, et vana mees kusagil pärapõrgus sedasi ähmi täis ja paanitseb. Ja sellele mõtlesin, et kuigi see terrorirünnakute laine toimus minust linnulennul rohkem kui kahetuhande kilomeetri kaugusel on NAD siiski jõudnud juba ka MINU õuele. 

Kohtusaalist ja eetikast

Ma päris täpselt ei tea, miks ma sellel fotograafia teemal olen toppama jäänud. Arvatavasti seepärast, et viimastel päevadel on Venemaa sotsiaalmeedia "vallutanud" üks prtreefotode seeria Eestist. Autorit ei tea, portreteeritava kohta olen lugenud meie ajakirjandusest. Inimest ennast ei tunne. Fototeosena meeldejääv töö. Selline jutustav ühelt poolt ja teisalt mingisse konteksti panduna emotsionaalselt hinnanguline. Kindlasti väärib nominatsiooni vähemalt aasta pressifoto tiitlile. Ma ei tea, kas autoril on antud sellele pildireale ka mingi pealkiri, näiteks "Prokurör" või "Prokurör Kati" või "Võistlev kohtumenetlus" või midagi muud.

Neid fotosid on veel mõningaid. Artistlikkust pildil kujutatul paistab jätkuvat, mistõttu piisava kannatlikuse juures jõuaks emotsionaalse tulemuseni kestahes pildiklõpsutaja. Hetkel selleks võimalust ajutiselt pole, sest suurprotsess, milles see noor neiu esineb riikliku süüdistajana kuulutati kinniseks.

Ja polekski nagu midagi lisada, kuid pisut ikka. Me kõik oleme internetist näinud massiliselt fotosid või vaadanud videoklippe, kus mõni inimene on tabatud sellisena nagu ta ennast ise näidata ehk ei tahaks. Antud fotodega on pro forma kõik korras. Kui kohtusaali lubatakse publikut ja ajakirjandust, kes mõnuga süüaluseid pildistab, siis teised protsessiosalised ei saa eeldada, et nemad objektiivi ette ei jää. Ametiga kaasnev häiriv seik. Nii peab ka prokurör Kati arvestama, et see pildiseeria saadab teda kas nüüd kogu elu, kuid professionaalse tegevuse jooksul kindlasti. Ning Venemaa sotsiaalmeedias ei olda kitsid üldistama nende fotode ja eelkõige neile lisatud kommentaaride kaudu kogu Eesti Vabariigi kohtusüsteemi. Seda teevad nad praegu ja need fotod saavad olema naabrite juures illustratiivseks materjaliks kindlasti ka tulevikus kui juttu tuleb eesti "fašistidest" või "NATO käsilastest". Pisut nukraks tegev. Ja Katist on ka pisut kahju. Aga äkki asjata? Prokuröridel eriti empaatiavõimet ei tohiks olla ja eeldatavalt ei vaja nad ka ise seepärast mingit lohutust.

Venelased väidavad, et need fotod on pärit Imre Arakase FB lehelt. Samasid fotosid saab vaadata ka ligi kolmetuhande liikmega FB grupis Kurjategijate Eesti Erakond. Ma ise ei pea nende fotode tiražeerimist oma ajaveebis eriti eetiliseks teoks. Aga kogu selle loo märksõna laiemas kontekstis ongi eetika. Eetika fotograafias, dokumentalistikas, elus üldse. Igaühel meist on selles asjas oma arusaam.

"Eemaldatud"

Kui keegi algataks sellise fotojahi, kus ise pildistama ei pea, vaid leidma etteantud teemale internetist fotosid, siis teoreetiliselt osaleksin. Praktiliselt aga vist mitte, sest mul puudub püsivus ja ammust ajast on vastumeelsus mistahes kohustuste vastu. Olgu need pealesunnitud või vabatahtlikult võetud. Aga siiski, osaleda võiksin, sest ma sirvin ikka väga palju fotole pühendatud veebilehti. Täna avastasin enda jaoks sellise alla kolmekümne aastase ameeriklasest fotograafi nagu Eric Pickersgill.

Ma hindan fotograafias ka ilupilte, vormimänge ja muud sellist kraami, kuid hingelähedasemad on kahtlemata need tööd, mis kannavad sõnumit või jutustavad loo. Pildid, millega saab suhestada. Suvel sõitsin oma tarest kaugele. Lähedaste kaasaegse häärberi mõõtu suvemajja kohtuma oma kõigi laste peredega. Mul ei ole nutitelefoni ega tahvlit ja ka vanema poja poolt kunagi mulle ostetud sülearvuti jätsin koju. Ning kuna ma juba aastaid pole pereringis sedasi istunud, siis märkasin just seda, millest räägib üks Eric Pickersgilli fotoseeria "Eemaldatud".

Ma mitte mingil juhul ei taha öelda, et midagi nendes perega veedetud päevades oleks olnud valesti või halvasti. Ei, vastupidi, ma nautisin igat hetke. Ka siis kui lähedased olid naelutatud oma nutitelefonidesse. Ma lihtsalt vaatasin neid ja mõtlesin, et kas nad oma naiste või meestega mõnikord ikka räägivad ka või? Kas lapselapsed ikka oma vanematega suhtlevad? Ma ei tea, kas see on oluline. Mulle uduselt meenub netieelsest ajastust, et mõnikord oli laste emaga lihtsalt hea istuda ja vaikida. Istuda niisama lapsega, hoida tal käest kinni midagi ütlemata. Akki see kõik toimib ka nüüd, pisut teisenenud vormis - sina, mina ja meie tehnilised vidinad, aga tunne on sama? Vaevalt, et siin pagenduses olles ma seda kunagi enam teada saan.

Aga mõned näited ka sellest fotoseeriast, ülejäänud autori kodulehel. 

Linkimata

Ma olen kindlasti kusagil juba kirja pannud, et olen anekdootide koha pealt häirivalt kehva mäluga. Meeleolu tõstmiseks kuulan või loen neid aga hea meelega. Viimasel ajal ongi tusatuju seepärast, et üleüldine väsimus hakkab üha rohkem võitu saama reipusest. Füüsilise hääbumisega saab lõpuks leppida kui paratamatusega - palju sa ikka oma ühe kopsupoolega vehid. Kuid sellele on lisandunud ka vaimne väsimus, kurnatus. Pole enam sellist püsivust ja kontsentratsiooni tõsisemate tekstide lugemiseks. Olen sisendanud iseendale, et kui lähen kergema vastupanu teed, näiteks hakkan seebikaid vaatama, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Kuna aga aju nõuab antud ajahetkel üha tihedamalt puhkepause, siis luban endale rohkem meelelahutuslikke tekste ja veebilehekülgi.

Külastangi regulaarselt ühe vene poisi blogi. Suurema osa tema eakohastest postitustest täidavad pildid ilusatest noortest paljastest tüdrukutest. Ning mõistetavalt, nende samade fotode pärast ma ei pane oma blogisse ka selle lehe linki üles. Alasti naised on muidugi ka tore, kuid minu jaoks on olulisem seal muu sisu. Hea huumor tähelepanekuina ümbritsevast, anekdoodid, mis samutigi sündinud reaalsest elust. Lisaks lõbusat kraami videoklippidena ja illuststratsioonidena. Näide sealt lehelt minu vabas tõlkes:

"Ülevalt naabrinaine karjus täna jälle nii kõvasti ja kaua, et lõpuks ka mina koristasin oma toa ära ja õue minnes panin ennast soojemalt riidesse."

Või siis selline, järgmise kalendrikuu teemasse minev aastavahetuse videotervitus minevikust:

Igal inimesel on huumoritaju erinev. Minule igatahes mõjuvad selle poisi ajaveebis olevad naljad teraapiliselt. Mõneks ajaks unustan vingumise, olgu selleks põhjust või mitte.

Aristokraadid

See mees on ringiliikuv õpikunäide nartsissistlikkust isiksushäirest. Põnev on jälgida tema teekonda kunagisest püüdlikust, kõigilt pidevat tunnustust ootavast "klassiorganisaatorist" tänase pahura, tiirase sõnakasutusega egotsentrikust vanameheni. Intellektuaalseid võimeid kindlasti oli, on veelgi, kuid need hääbuvad vanaduse saabudes progresseeruvas tempos juba puberteedieast pärit varjatud soovide ja tungide ning reaalse elu ja ühiskondlike normide vastuoludes.

"Klassiorganisaator" Linnar Priimägi, "Uurija" Kalju Komissarov, "Klassijuhataja" Meeli Sööt

(Film "Tavatu lugu", 1973)

Ka mina lugesin selle (endise?) õppejõu FB kontolt tema väljaütlemisi Saksa Gümnaasiumi direktori  Imbi Viisimaa aadressil. Eks me kõik oleme kunagi turgutanud oma vaimu millegiga, mis muudavad meie mõtted ja väljaütlemised meie endi arvates sellel hetkel ja just selles seisundis eriti lennukateks ning teravmeelseteks. Selge momendi saabudes pisut häbeneme. Nii vist on toimunud ka seekord. Igatahes tänaseks on sealt lehelt kadunud mehe meeltesegane teemaarendus ehk jauramine ning kommentaarid sellele. "Parim" nende hulgas oli mehe mõttekäik ühe kaasanoogutaja kommentaarile, et MEIE oleme aristokraadid ja matsidega tulebki rääkida matside keeles.

Sellel hetkel meenus üks vene keeles loetud mälestuste raamat. 50.-60. aastatel oli ühes Venemaa geoloogide baaslaagris oodata täiendust. Teati, et tulijate hulgas on ka üks põlisaadlike järeltulija. Kes klassiteadlikult irvitades, kes piinliku murelikkusega, kuid arutati siis seda, et kuidas see "aadlivõsuke" reageerib olemasolevale välikemmergule. Ega see koht ajalehega kvaliteetaega veetma ei kutsunud, et mitte öelda, et haisev, räpane ja ropp. Kui uued mehed kohal ja kõnealune isik peldikus käinud, ei osatud tema näost midagi välja lugeda. Järgmisel hommikul kui mehed ärkasid, siis siniverelist ei kusagil. Peldikusse minnes leiti ta üles. Mees oli ämbri ja küürimisharjaga lõpetamas tualeti pesemist.

Elu kreedo

Kokkuvõttes tõden, et ega mu elu polegi kulgenud niiväga sitasti. Sätestasin selle enda jaoks mõni tund tagasi kui taas kord vanaisaks sain. Ning see, juba mitmendat korda toimuv sündmus ei tähenda kuidagi seda, et emotsioon oleks mingit moodi väiksem kui see oli kõige esimese lapselapse puhul. Kõik minu lapsed on olnud soovitud ja kõik sündinud ning sündimata lapselapsed oodatud. Nad kõik on erilised. Ja saagu neid rohkem. Vanavanemate rõõmuks ning nende laste vanemate õnneks. Isana polnud ma just suurem asi, kuid vanaisana olen valmis andma endast parima.

Aja teisendamine

Üks telekanal reklaamib uut kodumaist draamasarja, kus ajaarvamine käib päevades. Mõnikord olen siin blogis avaldanud toimetatud kujul oma märkmeid, mind paeluvaid lugusid minevikust. Viimasel ajal teen neid postitusi harva, sest ega see möödanik eriti kedagi huvita - kõik need minu jutud on täisjõus inimese jaoks arvatavasti pisut igavad. Nendes ülestähendustes (Lapsepõlve foto, Mälestused müügiks) on olnud minu jaoks alati oluline teada inimeste vanust, sündmuse kestust ja muid ajalisi parameetreid. Kui neid memosid enam-vähem loetavasse vormi kirjutan, siis satub ajamõõde tihti ka nendesse juttudesse. Mulle tundub, et aja dimensiooni lisamine aitab paremini mõista inimeste käitumist üldiselt ja ajaloolises kontekstis eriti. Seega minu jaoks pole midagi uut selles, et elu kulgemise mõõteks võib olla ka aastast väiksem ühik - kuu, päev või tund.

Olen märganud, et ajaühikute teisendamine pole mulle võõras ka igapäevaselt. Mõned päevad tagasi hoidsin põlvedel suveabilise poega. Selline vahva, kohe-kohe viiekuuseks saav sell isa näojoonte ja ema naerulohkudega. Pisut näitab juba iseloomu. Kui ta kõhuli panna, siis proovib kõigest väest. Puhib ja ähib, kuid ... esialgu ei saa veel sentimeetritki edasi. Ning siis tuleb kõva kisa. Mitte õnnetu ja appihüüdev, vaid vihane häälekus iseenda ja maailma peale. Loodan muidugi, et see pole geenidega antud isa äkiline iseloom. Jälgin tema ponnistusi, et üks tore väikemees siin ilmas juures ja siis märkan, et olen teinud aja teisendamise. See suur poiss on siin ilmas olnud ju alles 136 päeva. Ainult! Ja juba proovib roomata.

Või siis selline näide. Eile panin oma sotsiaalmeedia seinale lähedaste jaoks ühe foto, kus olen mina poisikesena ja minu elus oluline inimene. Juurde kirjutasin: "Ma loodan, et nende aastatega, olles üksinda siin sügispimeduses, pole ma muutunud liialt sentimentaalseks. Igatahes süütan täna õhtul küünla sellele mehele. Kusiganes me saame olema peale minekut, kasvõi ainult mälestustes, jään sulle ikka soovima head sünnipäeva, isa." Minu vanemad lapsed olid liialt väikesed et vanaisa mäletada, nooremad sündisid juba peale tema lahkumist. Kõik temaga seonduv tundub endalegi kauge minevikuna. Ja siis vilksatab peas mõte, et mu isa nägi ainult kuutkümmet kevadet. Ainult! Ja siis oligi kõik.

Selliseid näiteid võiks palju tuua. Aja teisendamine on õpetanud mind hindama seda, mis on. Loen alati huviga inimeste mõtteid sellest, kuidas lapsed jätavad pesa, mida siis tuntakse ja sedaviisi. See aeg, mil lapsed kasvavad suureks tundub ju olevat ülipikk. Eriti kui lapsed on veel väikesed. Ja teisalt ... Maalapsed peavad täna, pärast suunavõttu koolide sulgemiseks lahkuma kodunt peale põhikooli lõpetamist. Vanematel on aega enam-vähem kakssada kuud lapse sünnist, et valmistada nad ette iseseisvaks eluks. Ainult! Ja siis hakkab kõrvus helisema üks lauluviis, algul vaikselt ja märkamatult, aga iga lisandunud aastakümnega üha valjemini ja nukramana tunduv "Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub oodates neid."

Järjekordsele masenduskuule vastu minnes teisendan aega ning pisut rõõmsam hakkab. Eks neid pimedaid novembrikuusid on iga inimese jaoks vaid täpne arv. Ning minu jaoks oleks see juba +1 lisaks olemasolevatele. Tore ju!

Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali

Teatud regulaarsusega sirvin/kuulan/vaatan muusika Billboard edetabeleid minevikust. Olen igakordselt hämmingus kui ulatuslik on ikkagi inimese muusikaline mälu. Nende aastakümnete jooksul peaks seesamune aju juba ammu üle ääre ajama. Ja vahest ongi nii, et mõni kaasajal kirjutatud laul tundub sedavõrd tuttav, et olen juba kuulnud kunagi - see plagiaadi teema. Kuid samas, mis sa ikka selle seitsme noodiga niiväga originaalset saad kirjutada :)

On ka vist nii, et mida noorem sa oled, seda olulisem tundub olevat muusika ja tahe olla kursis kõigi hittidega. Tänaseks on see muusikarong minust juba üpris kaugele eemaldunud. Seda põnevam on nendes vanades edetabelites sobrada. Omal ajal sai ju läbi eetriraginate hoida kätt pulsil kõiges, mis seal Läänes toimus. Ning kõik, mis sealt raadiojaamadest tuli, peeti nõukogude inimese jaoks vaenulikuks. Ainuüksi "Ameerika Hääle" igapäevase pooletunnise eestikeelse saate segamiseks kasutati 37 lühilaine saatjat koguvõimsusega 1250 kilovatti. Hea küll, sõnal on jõud, aga muusika? Nimme sai ammustel aegadel krutitud lainepikkus kindlatele raadiojaamadele, et saada ülevaade järjekordsest popmuusika edetabelist üle lombi, kuulata palasid, mis pidavat nõukogude inimese jaoks olema vaenulikud ja vaimselt laostavad.

17. oktoobril 1970. tõusis USA Billboardis esikohale The Jackson 5 pala I'll be There. See oligi nende vendade läbimurde aasta. Pala on uduselt meeles, bänd ise aga eredalt. Nimetatud laul oli nende viies järjestikune edetabelite esikohasingel. Väikesed tüdrukud, nende emad ja vanaemad õhkasid, et solist on nii nummi. Teadmata siis, et see kaheteiskümne aastane poiss veel pea nelikümmend aastat on lavadel, olles surres igavesti surematu megastaar.

Meeldejäävat muusikat tehti ka meil, ning mõistetavalt on emakeelne laululooming mu helimälus isegi rohkem meeles kui see välismaine. Huvitav on iseennast selles osas analüüsida. Vist ikkagi tõsi, et kõik mis keelatud tundub huvitavam ja parem. Seepärast pidi minu jaoks mööduma aastkümned, et mõista kui head heliloojad ja lauljad on meil ikkagi olnud. Sellesama 1970. aasta lõpus toimus järjekordne Filharmoonia lauluvõistlus. Võitjaks kuulutati Arne Oidi (sõnad Arvi Siig) laul "Vana meloodia". Kõikvõimsas Youtube'is ei leidnud selle pala esmaesitust pildis. Küll on aga selle laulja esitus kleebitud heliribana ühe pildirea taustaks.

Ning kuigi tollal polnud kombeks, et ühe solisti poolt esitatud laulu teised "puutuvad", siis sedasama laulu on tutvustanud hulga suuremale publikule ka Georg Ots.

 

Ja lõpuks "Laula mu laulu" saatest inspireerituna olgu siinkohal ka Jaak Joala versioon samast laulust. Muuseas kui mälu ei peta, siis Jaak Joala "laenas" Voldemar Kuslapi esmalauldud repertuaarist veel mõnegi laulu.

Olid ka niisugused filmid

Kes natukenegi mäletab nõukogude filme ja kõiki neid ekraanil vilksatavaid rahvakunstnikke, nende jaoks on see "kapustnik" tõeline tantsud tähtedega ...

Selle video esmavaatamisel meenusid mulle koheselt enamik nendest filmidest. Lõputiitritest sain ka pealkirjad paika. Tantsivatest näitlejatest suutsin kusagilt ajusopist esile manada aga vähem kui pool nimedest. Nägude peale vist parem mälu. Tulemus oleks võinud ju ka parem olla, kuid olen rahul sellegagi - Alzheimeri tõbi veel ei kummita. Aga iseenesest jällegi üks hea näide põlvkondlikkust mälust.

Laste küünelõikus

Meenutasin, et kui lapsed väikesed olid, siis sain nende hooldamisega igati hakkama. Väljaarvatud küünte lõikamine. Suveabilise väike poeg oli mul süles, sõrmed nii pisikesed. Ei mina julgeks isegi nende tänapäeva ohutute kääridega, kui isegi oskaksin, ta käekestele lähedalegi minna. Kui laps veel sedasi lollitama hakkaks, saaksin infarkti, naljata. Mõnikord siis sellised imelikud uitmõtted millegipärast.

Poliitiline kalender

Mõnikord hakkab äratuntavalt kõhe. Siin külas, kunagises emamajas suvepuhkust veetev proua kirjeldas mulle enne ärasõitu meeleolusid Sankt Peterburgis, seda kuidas seal on elada eestlasena. Olukorras, kus naaberriigis otsitakse rahvavaenlasi, kahjureid ja Lääne sabarakke. Sama kinnitust sain siis kui helistas lähedane, kes Venemaa pärapõrgus elanud pea pool sajandit. Mingil hetkel kiirustas ta kõnet lõpetama, sest ümbritsevad olevat jäänud seisatama - vanamees räägib mingis võõras keeles, mine tea, kes ta selline on, kahtlane kuidagi ... Selline stalinlik kahmus tugevneb, jälgides venekeelset sotsiaalmeediat.

Moskva kunstnik Andrei Budaev (1963) on juba kakskümmend aastat viljelenud nii maalis kui arvutigraafikas propagandistlikult oma nägemust poliitikast. Üks tema viimaseid töid on vormistatud 2016. aasta kalendrina. Seeria on pühendatud nn. Novorossijale. Sellele teemale, mida meie Eesti ajakirjanikud enam niiväga tähelepanu keskmes ei hoia. Küll on aga see jätkuvalt aktuaalne venekeelses sotsiaalmeedias. Andrei pildiseeria on osutunud ülipopulaarseks. Kuvand, eestlane = fašist on minu hinnangul "lihtsate" vene inimeste mõtteviisis tugevam kui kunagi varem ja süvenev. Teisiti on raske seletada selle kalendri populaarsust.

Elamata elud

Üleeile räägiti taaskord parvlaev "Estonia" hukust. Mida kaugemale meid kõiki vapustanud sündmus jääb, seda tagasihoidlikumaks muutuvad seda päeva tähistavad mälestusteenistused. Ning see on mõistetav, kakskümmend üks aastat hiljem, tegelikult juba järgmisel päeval mistahes katastroofist läheb elu edasi. Jäävad vaid lähedaste äng ja mälestusmärgid. Skulptor Mati Karmini loodud ja Tahkuna rannas Hiiumaal seisev teiste hulgas, pühendatud õnnetuses hukkunud viieteistkümnele lapsele.

Foto: Heidi Tooming

Ning kuigi on senini kahtlejaid, siis ametlikud uurimised on jõudnud üksmeelsele järeldusele, et kedagi nende uppunud laste ega kõigi ülejäänute hukkumises süüdistada ei saa.

11. oktoobril üheksateist aastat tagasi šokeeris meid kõiki liiklusavarii. Ma arvan, et meist enamiku mälus on see sündmus tuhmunud. Pala vallas sõitis palgiveoauto sisse koolibussile. Krista, Triinu, Meelis, Kertu, Kristi, Merit, Rita ja Anton said surma. Noorim oli kümnene, vanim neljateistkümnene. Üheksa last said vigastada. Hukkunud lastele on pandud õnnetuskohale lihtne mälestuskivi, millel üks ilusamaid ja sügavmõttelisemaid lauseid, mida ma lugenud olen.

Õnnetuse asjaolude uurimine kestis peaaegu kümme aastat. Või mida seal uurida  - kõik oli ilmselge. Aga ettevaatamatusest õnnetuse põhjustaja kohtus karistada ei saanudki. Surmaauto roolis oli alla kolmekümnene noor mees. Iga kord kui uurijad hakkasid temaga asjast rääkima, hakkas ta värisema ja nutma. Mehele tehti korduvaid psühhiaatrilisi ekspertiise, mis tunnistasid mehe avarii hetkel süüdivaks, kuid tema vaim oli murtud. Arstid olid need, kes ei lubanud mehe üle kohut mõista. Kümne aasta möödudes oli tema seisund sedavõrd halvenenud, et lõpuks paigutati ta ajutiselt vaimuhaiglasse sundravile.

Rohkem kui aasta tagasi tulistati Ukraina õhuruumis alla Malaysia Airlinesi lennuk, lend 17. Kõik pardalolnud hukkusid. Sealhulgas lapsed, kellede elamata jäävad elud on kusagil olemas.

Autoriteetne rahvusvaheline komisjon uurib asja. Esimeses raportis jõuti "hämmastava" tulemuseni, et "lennuki kere purunes juba õhus ja seda tõenäoliselt arvukate kiiresti liikuvate objektide tõttu, mis tungisid lennuki keresse väljastpoolt". Aasta  palehigis tööd on nüüd viinud komisjoni järgmise oletuseni, et "teooria, mille kohaselt tulistati lennuk alla BUK-raketiga, tundub olema kõige tõenäolisem". Süüdlastest ei räägi keegi. Ometi on kusagil keegi, kes võttis sihikule, kes vajutas päästikule, kes andis käsu. Ei täna, aga arvatavasti ka kunagi tulevikus ei tee neile süüdlastele keegi psühhiaatrilisi ekspertiise. Nende inimeste täna elatav elu on mässitud olematusse.

Iluuisutamine

Mul on tunne, et peaksin oma postitustele loomagi ühe uue sildi - põlvkonna mälu. Kusagil varasemalt olen selgitanud, et need on sündmused, nähtused, aistingud, millede mõistmiseks peaks noorematele kirjutama pikkasid sissejuhatusi, lõigusiseseid selgitusi ja hulganisti ääremärkusi. Seda juhul kui minu kirjutamise eesmärk oleks lai publikum. Sellist sihti pole ma aga endale seadnud. Seega las olla.

Nõukogude ajal ei tundnud mina oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes oleks positiivselt kaasaelanud impeeriumi sportlaste sooritustele ja rõõmustanud nende võitude üle. Ei, vastupidi, iga "vene" sportlase ebaõnnestumine tiitlivõistlustel oli rõõmupäev. Eriti nendel aladel, kus nõukogude sportlased olid ülitugevad. See oli mingi omamoodi protest kogu selle okupatsiooni ja absurdi vastu, milles me pidime elama. Mõistagi oma sportlastele, eestlastele, hoidsime ikka pöialt, vaatamata sellele, et nad esinesid punalipu all, rinnal suur sirp ja vasar lärakas ja nende võidu korral mängiti võõrast hümni. Selline segadust tekitav vastuolu ...

Üks nõukogude spordi ideoloogilistest ikoonidest oli iluuisutamise paar Belousova ja Protopopov. Paarisuisutamises maailmas ühe kümnendi vaieldamatu tipp. Moskva Kesktelevisioon kandis liiduvabariikidesse üle iluuisutamise kõik tiitlivõistlused. Ja nii me siis vaatasime ja lootsime iga kord, et äkki nad seekord komistavad ...

Ajad muutuvad ning ka tõekspidamised. Kui mul oleks olnud võimalus osaleda nädal tagasi Harvardi ülikooli poolt korraldataval igaaastasel iluuisutajate tšempionide galaesinemisel, oleksin kindlasti võtnud Ludmilla Belousova ja Oleg Protopopovi esinemise jääareenil vastu püsti seistes ja sügava austusega. Ning mõtetes oleksin palun neilt südamest vabandust kõigi minupoolsete halbade soovide eest pool sajandit tagasi. Ning mitte ainult seepärast, et nõukogude tiitlite ja ordenitega pärjatud abielupaar, nõukogude spordi sümbol mängis samale võimule 1979. aastal ninanipsu, putkates läände. Eelkõige ikka seepärast, et 79-aastase Ludmilla ja 83-aastase Olegi esinemist ei ole siiani piinlik vaadata.  

Solvamisest

Mõnda aega tagasi arutleti meedias laialt, mis on solvumiskultuur. Täna räägitakse palju "vihakõnest". Mõlemad nähtused on mitmeti mõistetavad ja tõlgendatavad ning omavahel seotud. Kusagil vilksatas läbi isegi jutt mingist uuest seaduseelnõust või -parandusest. Ma isiklikult ei usu, et selles vallas midagi paikapanevalt uut suudetakse välja mõelda. Au, väärikus, solvamine ja solvumine on sedavõrd hämar ala, mis toidab ainult advokaate. Näiteks, kui ma ütlen oma blogis, et kodanik X on värdjas, X solvub sellepeale ja annab mind kohtusse, hakkab kohus esmalt arutama, kas minu ütlus X kohta on väärtushinnanguline või tegelikkusele mittevastava fakti avaldamine. Lingvistlised ekspertiisid, kõverad paragrahvid, senise kohtupraktika rakendused jne. X-l peavad olema väga head närvid ja paks rahakott, et käia kohtus. Muidugi ka minul. Kui kohtus leiab tõestamist, et värdjaks nimetatud X ei olegi ebard, siis järgneb muidugi minupoolne vabandus ja edasine vaidlus kõigis instantsides võimaliku mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse üle. Eks kuidagi niimoodi need vaidlused käivad kohtuinstantsides "vihakõne" ja solvumiskultuuri asjades. Meenub kunagine asi Olev Remsu vs. Urmas Ott sitapea küsimuses - publikul oli lusti küllaga.

Aga teiste solvamisest võib teha enda jaoks isegi lisaameti või vähemalt kunstiprojekti. Käisin Hooandja leheküljel vaatamas, kuidas edeneb solvangutekogumiku väljaandmine. See pole eestlaste sait, vaid hoopis brittide Kickstarter, milles palju eriilmelisi projekte. Üks nendest on Mr. Bingo oma, kus ta palub abi mitme aasta jooksul tehtud solvangute paremiku kirjastamiseks. Illustraatorina töötav mees sattus asjaga tegelema juhuslikult oma sotsiaalmeedia kontol tehtud säutsu tõttu, lubades soovijale saata solvava sisuga postkaardi - joonistuse ja teksti. Huvilisi oli ja tellimusi tuli. Umbes 70 euro eest, pluss muidugi postikulu, on Mr.Bingolt võimalik tellida lahtise postkaardiga saadetav personaalne solvang, kellele tahes, kuhu tahes. Paari aastaga on talt tellitud ligi tuhat solvangut ning igaüks neist on autoritöö.

Augustis alguses oli Mr. Bingo projekti toetanud 3732 inimest, kogudes raamatu väljaandmiseks kokku aukartustäratava 135 147 naelsterlingit.

. P

Kommentaari kommentaar

ehk jätkuks eelmisele postitusele. Nodsu kirjutas oma blogis pika kommentaari Indigoaalase arvamusele sallimatutest. Tahtsingi Nodsule täienduseks öelda, et visuaalne kujutis on mõnikord mõjusam kui sõna. Minu viimane sissekanne blogis oli üles ehitatud kahele fotole. Ütlesin seal seda, et minu suhtumine pagulasküsimusse on vastuoluline. Empaatiavõimelisena suudan aru saada iga üksiku inimese loost, olgu ta sõjapõgenik või lihtsalt parema elu otsija iseendale ja oma perele. Samas väljendasin ka seda, et tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele.

Tõlge: Hurra! Me sõidame Eestisse!

Ning nii minu mõtted pendeldavadki selle merekaldale uhutud väikese poisi surnukeha ja noorte meeste otsustava veendumuse vahel, et Allahil on kõiges ja alati õigus. Seega minusugustele inimestele on sõna tunduvalt ohutum kui pildid, milledel on omadus hakata mu ajus liikuma ning jutustama lugusid.

Muuseas, sõnu tuleb ikka väga oskuslikult ritta sättida, et kujundada arvamust. Visuaalne kujutis, autentne foto või "tuunitud", suudavad meid minu arvates tunduvalt tõhusamalt provotseerida. Kasvõi feminismi küsimuses :)

Foto, mis ei muutnud maailma

See on vist viimaste päevade enimvaadatud foto internetis:

TURKEY-GREECE-EUROPE-MIGRANTS, Foto: STR, AFP

Ma ei usu, et see üks foto suudab muuta paljude inimeste must-valget suhtumist põgenike küsimusse. Tegelikult ei tahagi rääkida sellel teemal, sest minu sisemised tunded ja arutlused on liialt vastuolulised. Kui midagi öelda, siis ainult seda, et kõik need protsessid, mis ülemaailmselt on käivitunud - inimmasside ränne ja maailmavaadete konflikt on mu sisetunde järgi eelmäng millelegi suuremale. Mis see täpselt saab olema, jääb minul nägemata. Küll aga võivad seda tunda omal nahal ehk mu lapsed, kindlasti aga lapselapsed.

Aga mulle meenus hoopis üks teine foto. Pildi autor on tollane merejalaväelane Joe O'Donnell (1922-2007) ning see on tehtud 1945. aastal Jaapanis, Nagasakis.

Pärast Nagasaki pommitamist ameeriklaste poolt oli tsiviilelanike hulgas palju ohvreid. Tööle pandi mobiilsed krematooriumid. Joe ise on jutustanud selle pidi saamise loost umbes järgmist. Ta nägi seda paljasjagset poissi ja tema väikest venda. Selles polnud midagi erilist, sest varemete vahel olid tihti väiksemad lapsed rakmetega suurematel seljas - ju väsis väikemees ära.  Alles hetk hiljem sai fotograaf aru, et vanem poiss on toonud oma surnud väikese venna põletamisele. Kui maskis krematooriumitöötaja võttis surnukeha enda kätte ja sammus sellega lõkke poole, jäi suurem poiss väiksemat pilguga saatma, seistes ikka veel liikumatult, peopesad püüdlikult külgedele surutud. Nii ta seisis seal ilma ühegi pisarata, ainult hambad olid kõvasti kokkusurutud nii, et huultest tilkus verd. Seisis püüdlikult valveseisangus kuni väikevenna keha oli muutunud tuhaks. Siis ta pöördus ja läks vaikselt minema.

Helisev muusika

Eelmise, tualettpaberi jutu kommentaarides läks teemaks kunagised filmid. Üks neist, "Helisev muusika":

Siin nad on, von Trappi lapsed. Ja "pisut" hiljem:

Kes on kes, aitab selgitada järgmine pildipaar:

Filmid oma ajas, inimesed samuti. Internet on täis neid võrdlusi. Lapstähed siis ja nüüd. Ikka klikkan. Uudishimust. Ja olen pisut pettunud. Mõned asjad võiksid jääda sinna, kus nad olid. Sama ju mõneti kunagiste koolikaaslastega. Mäletan tüdrukut, kelle järgi jooksid kõik poisid. Sellist looduse poolt antud pruunikat nahajumet ja ideaalset figuuri kohtab harva. Nägin teda aastakümneid hiljem. Kas see tüse, laialivalguv tädi on tõesti TEMA!? Kindlasti mõtles tema minust samamoodi ...

Õnnelikud inimesed, kes vananevad koos, elukaaslase, sõpradega. Kadestan.

Harva on, kuid esineb, sedamoodi, et lapsepõlve, nooruse sõprus on siiski jääv.

Tõlge: Aeg läheb, sõprus jääb

Tualettpaber

Jäin internetist taaskord vaatama venelaste "Moskva pisaraid ei usu", võõrkeelse filmi Oscar 1980. aastal. On ikka jätkuvalt hea film, vaatamata, et valmis see kolmkümmend viis aastat tagasi. Mõtlesin, et minu järeltulijad peaksid seda kindlasti vaatama, mõistmaks, mis ajast nende vanemad pärit on või siis selleks, et oma lapsepõlveaastaid avastada täiskasvanud inimese pilguga. Seekord jäin kogu selle helge inimliku loo taustal vaatama olmelisi detaile:

Jah, just, tualettpaber. Kaadris tavalise nõukogude inimese väike rõõm seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate defitsiidiaastatel. Hea näide selgitamaks, mis on põlvkonna mälu. Asjad, sündmused, aistingud ja emotsioonid, millest teised põlvkonnad hästi aru ei saa. Nii on ka selle paberrulliga, sest kuidas sa noorematele räägid, et enne seda oli ajaleht, hoolikalt ruudukesteks käristatud ning asetatud ilusasse puukastikesse või tikitud kotikesse WC seinal. Ikka selleks, et asi oleks ilus ja kultuurne. Lisaks olid ajalehtedel ju uhked nimed ja sellega kempsus toimetamine mitmeski mõttes tähenduslik - "Rahva Hääl" jms....

Kui mujal tsiviliseeritud maades oli vetsupaber juba ammu esmatarbe kaup, siis Nõukogude Liidus käivitati riigi esimene rullides tualettpaberi tootmise liin Leningradi oblastis alles 1969. aasta lõpus. Aastaga toodeti 32 miljonit rulli ja riigis elas 250 miljonit inimest. Aga eriti suurt nõudlust esmalt polnudki. Paljudele rahvustele paljurahvuselises riigis oli arusaamatu, mõeldamatu, et tagumikupühkimiseks peaks raha kulutama. Mõistmine, et tualettpaber pole pelgalt hügieeni-, vaid ka kultuuri-, veelgi enam, inimväärikuse küsimus, see jõudis siiski ruttu inimeste teadvusesse. Kuigi tootmist laiendati mitmetesse regioonidesse üle riigi, tekkis üsna pea ka selle kauba defitsiit. Seda kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kui ka müüdi, siis olid mingid normid, mitu rulli inimese kohta. Seega kui peale trehvasid, järjekorra ära seisid ja normi kätte said, võisid rõõmu tunda kordaläinud päevast.

Samaliigsete asjadena põlvkonna mälupildis võiks rääkida naistele hädavajalikust, kuid defitsiitsest vatist. Või jutustada lugusid marlist. Aga hoopis üks teine tõestisündinud lugu äsja kuulduna. Hiljutised ümberasujad on pisut keeltega jännis. Noorte meestena tahavad korrektsed välja näha ja seepärast ostsid habemeajamiseks mingi komplekti - mingi vaht, desinfitseeriv after shave ja mingi möks veel seal karbis. Sellele viimasele õiget rakendust ei leidnud kuni keegi teadlikum oli tõlkinud - genitaalide pesemisvahend. Seda lugu kuuldes laienes ka minu maailmapilt.

Fekaalid ja roosid

Selle roosipeenraga oli sedaviisi, et kunagi kanalisatsioonikaevude kaevamisel jäi pinnast kõvasti üle. Laisa inimesena ei hakanud seda ära vedama. Tekkiski selline küngas. Üks järeltulijatest koos sõbraga lohistasid maasturi taga suuremaid põllukive, pinnas siledaks ja veel omajagu kasvumulda ning peenar oligi valmis.

Iseasi on nende roosidega mässamine. Õigemini olen aru saanud, et mida vähem puutuda, seda parem, eriti sügisel. Algusaastatel katsin nad talveks hoolikalt kinni, nüüd enam mitte eriti ja hullu pole midagi. Arvatavasti kolm-neli istikut veel mahub sinna, siis peaks piisama.

See naljakas värav võrkaia sisse tekkis aga sellel aastal. Kusagilt peab fekaalimasin oma lohviga kaevudele ligi pääsema.

Kümnes koht

Lähedane juhtis positiivses mõttes mu tähelepanu blogiauhindade tulemustele. Ma olen ammu üle saanud sellest ebamugavustundest ja kohmetusest, mis tekkis siis, mil sain aru, et mulle olulised inimesed seda ajaveebi mõnikord loevad. Olen küll kirjutades pidevalt toonitanud, et siinset blogi peab tegelaskuju, aga siiski. Päris nii ma ju ka ei saa väita, et kõik mu juttude inimesed, sündmused ja tegevuskohad on väljamõeldis. See paljudele kirjutajatele tuttav ja pidevalt korduv dilemma, päris- ja blogielu ühildamine ning eristamine.

Mind märgiti ära ühe kategooria pingereas kümnendana. Kõik me mõistame, et selline meelelahutuslik hääletus ei räägi midagi avaldatud tekstide olulisusest ja tõelisest kvaliteedist. Mõnele meeldivad kõhnad, teisele ümaramad. See mänguline võistlus kaldus minu subjektiivsel hinnangul pigem sinna "blondiinide" mõttemaailma. Seepärast võin oma "saavutusse" suhtuda kaheti. Meil on ju päris mitmeid arvestatavaid seeniorblogijaid ja hulgaliselt täiskasvanuid, tõsiseltvõetavaid küpseid keskeas ning arukaid nooremaid kirjutajaid. Siit võib teha järelduse, et minu ajaveeb ei kvalifitseeru nimetatute hulka. Et blondiinimõistusega polegi mul midagi olulist öelda ega kirjutada. Jääb vaid üle õnnitleda kõiki neid oma vanuseklassi blogijaid, keda nii kõrge kohaga ei õnnistatud :)

Aga eks ma ikka pisut ka eneseimetleja olen. Kes see kiitusesse siis ükskõikselt suhtub. Tänan kõiki, kes minu blogile hääle andsid. Tänan lähedasi, kes mu veidrasse harrastusse mõistvalt suhtuvad. Anonüümne blogimine võimaldab neil õnneks väita, et seda inimest seal pagenduses nad küll ei tunne :)

Olin hetkeks lapsepõlves

Kui ma mere ääres elaksin, käiksin iga päev mööda rannapiiri ning vaataksin, mida lained kaldale on toonud. Lapsepõlves mõnikord käisin. Nüüd otsiksin ajupuitu. Tolle aja mandist oli lapsele huvipakkuvaim võõramaise sildi või kirjaga olmeprügi. Just selline pardalt merre visatud rämps oli kinnituseks sellest, et kusagil on hoopis teine elu, mis meie jaoks on suletud ja keelatud.

Täna remontisin midagi kuuri juures. Korra ümberpöörates oli mu selja taga murul õhupall, kaardike küljes:

See kunagine võõras keeles rääkiv ning tundmatu maailm on nüüd meil siinsamas ja kõrval. Igapäevaselt. Siiski tundsin hetkeks seda lapsepõlve põnevust kui õhupalli kätte võtsin. Mis siin kirjas? Äkki tuligi see õhupall minu õuele mitme maa ja mere tagant? :)

Juuni esimene nädal

Mõni päev on teisest etem, mõni nädal parem eelmistest. See nädal oli just selline. Esimene ja kõige olulisem rõõmuallikas, Suveabiline sai üleeile poja isaks.

Lähiminevikust saabus ootamatult ka üks teine noor mees. Ma reeglina ei loe üle, mida ma oma blogis kirjutanud olen. Ka tema puhul mitte. Tundsin ennast närusena ja põdesin mitmeid aastaid. Seepärast, et ei suutnud siis aidata, juhtida õigele teeotsale. Pärast aastaid kestnud joomingut on ta jõudnud selleni, et viimane hetk on midagi muuta. Ehk olengi kergeusklik, kuid see tundub uppuja meeleheitliku katsena. Tuli pärast nädalaid kestnud kainust, ei küsinud raha ega midagi muud käegakatsutavat. Ta vajas ainult nõu, strateegilist plaani ja konkreetset tegevuskava, kuidas rabeleda. Ning toetavat õlga, kellele rääkida. Õrnast lootusest ja hirmudest. Tean, et sõltlasena on see tal peaaegu võimatu ettevõtmine, kuid ma keeldun kaotamast usku inimestesse. Eks ma siis helistan ja utsitan nagu ta palus, et paikapandud plaan siiski toimiks.

Ühed poisid, keda kutsekasse sebisin hakkavad nüüd lõpetama. Kolm aastat on möödunud märkamatult. Uurime töökohti ja korterite üürihindasid.

Tean küll, et ega need kui mõned teisedki pole enam ammu pisut hoolituseta jäänud kassipojad. Suured isepäised kassid juba. Ometi nad tulevad ja räägivad oma tegemistest, tihedamini isegi kui oma lapsed. Aga ka sellel on põhjus. Karmavõlg vajab tasumist. Kindlasti ei saa neist noortest meestest akadeemikuid või muidu kuulsusi. Mulle piisab kui neist saavad tublid inimesed. Ja korralikud isad, juhtugu mis tahes. Ma olen veendunud, et Suveabiline on hea isa oma pojale. Me oleme nendest asjadest temaga rääkinud aastaid enne seda olulist sündmust mistahes mehe elus. Ta ütleb, et on õnnelik.