Riigil oli sünnipäev

Kirun juba pikka aega, et pole end käsile võtnud ning lipuvarrast ikka veel muretsenud ega paikka pannud. Olen kusagil siin ajaveebis seletanud, et ma pole suurem asi  riigi patrioot. Kas see oma riik on mulle juba liiga enesestmõistetav või pole see ikkagi päris seesugune riik, mis tunduks oma. Viimase suhtes ei leia ma ometi, et peaks pidevalt virisema, olles ise küll vana toriseja. Igaühel meist on võimalus tahtmise korral seda riiki paremaks teha ja seeläbi ise paremini elada. Seega kuidagimoodi läheb selle riigi sünnipäev mulle ikkagi korda ja sini-must-valge oleks võinud sellel päeval ka mu koduõuel lehvida. Tegelikult oli seekord ilm see, mis lõi meeleolu. Nagu kevad oleks väljas olnud ja seda ka järgmistel päevadel. Niisiis eelkõige jäi Vabariigi aastapäevast meelde ilus kevadilm lumises talves.

Pisut tumestas pidupäevatunnet üks selle päeva hommikul ilmunud arvamuslugu Sergei Stadnikovilt. Mitte kirjutatu ise, vaid toimetusepoolne ajastatus. Ma ise kaldun nende hulka, kes peavad õigeks rääkida sirgeks kõik keerulised küsimused kaugemast ja lähimast ajaloost. Kas aga niisuguseid asju on vaja arutada riigi sünnipäeval? Ühiskonnas toimub niigi üha suurema kiirusega polariseerumine. Iseseisvus tõi kaasa võitjad ja kaotajad. Võitlus käis ajaga, oskustega, valikutega, vedamistega, tarkusega. Paljudes on kaotusvalu asendunud tänaseks juba vihkamisega kõige ja kõigi vastu. Selliste artiklite avaldamine riigi sünnipäeval on muidugi vesi vihavaenu veskitelele.

Minust jäi need rituaalsed lipuheiskamised ja paraadid järjekordselt vaatamata. Esimese puhul meenub mulle alati mu kunagine välisriikide diplomaatidest sõpruskonna heatahtlik huumor siis kui lips juba lõdvem, et kas Eesti riik ei oleks võinud sündida pisut soojemal aastaajal. Kohustuslik tööalane viibimine varahommikuses kõledas külmas või pakases lipuheiskamisel ja hiljem paraadil oli neile ikka paras proovikivi. Militaarparaadi puhul tunnen ennast aga lihtsalt ebamugavalt kohmetuna. Ma arvan, et seda sõjaasjandust võetakse meil kohati koomiliselt tõsiselt. Kõik need operetikindralid, pidevad paraadid ja uhked väeliigid, olgu selleks või olematu lennu- või merevägi oma kindralitega, kõik see oli juba esimese vabariigi ajal. Ning me teame millega see lõppes.

Suveabiline oli minu juurde tulnud koos sõbraga. Kuni saun küdes, olid nad kõrvaltoas ja muusika mürtsus. Presidendi kõnet kuulasin tükati, muude tegemiste taustaks. Seekordsele tekstikirjutajale kõrgeimad punktid. Ning President sai päris hästi hakkama võõrkeelse teksti ettelugemisega. Loodan, et mingis osas ka autorlus kõne mõtete osas kuulub ettekandjale või vähemalt ta prouale. Mõistagi ei oma need kõned nagu ikka sisulist tähtsust ega tagajärgi. Kuid eks seegi, temaatiline tähtpäevakõne on taolise sünnipäeva lahutamatuks osaks. Nagu ka kontsertetendus. Juhtusin kohe algust nägema ja käskisin poistel muusika kinni keerata. Need tulid ka kõrvaltoast vaatama, mis seal telekas nii olulist on. Istusid ja jäidki istuma. Kui asi läbi, küsib suveabiline sõbralt:

"Kas sa kunagi teatris oled käinud?"

"Mitte üks kord."

"Mina kunagi käisin."

Ja lisab kohmetunult:

"Meid viidi internaadist kunagi Pipi Pikksukka vaatama... Äkki peaks kunagi teatrisse minema?!"

Minu jaoks on see parim hinnang Nüganeni lavastusele. Kahelt kahekümneaastaselt noorelt mehelt, kellel mõlemal hariduseks põhikool lihtsustatud õppekavaga.

Kätlemist ei viitsinud vaadata. Hiljem küll vaatasin kõneainet pakkunud performance'i videot internetist, mis jagas publiku oma arvamustes kahte lehte. Lugesin ja sirvisin neid kommentaare. Enim meeldis kellegi väljendatud mõte, et kõik on kombes, härra Ilves on ju ise Pussy Riot suur fänn. Performance'i jätk meedias on kunstniku poolt juba pisut lahjavõitu. Mulle oleks tunduvalt rohkem meeldinud puhas versioon protestiaktsioonist, olgu see olnud mistahes asja poolt või vastu. Igatahes elevust minu jaoks seni tundmatult kunstnikult.

Sünnipäeva jätkuks vaatasin pildigaleriisid. Kunagi torisesin, et meeste riietuskultuur pidulikuks vastuvõtuks jätab soovida. Selles osas on pilt muidugi palju parem. Ja väga palju oli ilusaid õhtukleite. Iga aastaga muutume me üha väikekodanlikumaks riigiks. Seepärast on taoline kostüümiparaad korra aastas vist paljudele oluline teema. Mina jään kogu selle väljanäituse puhul ühes asjas kindlale arvamusele. Kui kellegi õhtutualett väärib heas mõttes esiletoomist, siis las olla. Minu mõistusele jääb aga arusaamatuks kui keegi, kes iseennast on stilistiks hakkanud kutsuma, pealegi veel meesterahvas, hakkab esile tooma kõige koledamalt riietunud daame aastapäeva vastuvõtul. Mul on kahju selle noore mehe emast, kes seda "moekriitikut" üksinda kasvatas. Isa igatahes pole selle poisi kasvatuses ilmselt küll osaline olnud. Eidelik mees kasvas üles. Kahju.

Sellised kaootilised sünnipäevajärgsed mõtted, mis isiklikult minus millegipärast püsima jäid. Aga üldiselt oli tore pidupäev.

Abieluettepanek

Vaevalt leidub inimest, kes poleks internetist vaadanud seda videot. Mina, kes veedan üha vähem aega televiisori ees ja saan sarnaselt noorte inimestega oma peamise "liikuvate piltide" vajaduse kätte internetist, komistan ikka ja jälle selle video otsa. See on siis kui otsin positiivseid emotsioone. Sarnaseid, inimeste helgemaid tundeid puudutavaid on muidugi veel, hea flash mob, mõni liigutav lühisüžee brittide talendisaadetest ja mida veel. Omaette rubriigi moodustavad sealhulgas siis need videod, kus keegi teeb kellelegi abieluettepaneku.

Tunnistan iseendale ausalt, et kui oleksin taas noor ja selle tee alguses, siis oleks pärast taolise video vaatamist jäänudki vist veendunud vanapoisiks. Ma kuulun nende inimeste hulka, kellel on suuri raskusi oma mõtete ja tunnete väljendamisega. Vaatamata sellele, et näiliselt oskan sõnu ritta sättida, vajadusel saan hakkama ka mõttetu small talk'iga, ning ka suurte auditooriumide ees või lavadel improviseeritud kõnede pidamine ei olnud mulle elu jooksul võõras. Ja kogu selle tausta juures on ometi tihti just nimelt "kuldsuudel" raskusi kasvõi paari lihtsa ja oodatud sõna lausumiseks.

Hilisem elu kinnitas, et taoline arengupeetus tunnete näitamisel on minu puhul paratamatu. Mõned abitud katsed muuta mõni päev või sündmus eriliseks justnimelt mulle oluliste inimeste jaoks ei kukkunud kunagi välja nii nagu plaanisin või lootsin. Mõnikord, siis teinekord ja lõpuks alati - siis kui sain aru, et minu püüdmist ei märgatudki. Ning siis enam ei üritanudki. Seepärast on sellised videod mulle omamoodi mõju ja maitsega - magusvalusad. Ühelt poolt ülevoolav, heldiv rõõm, et kellelgi on need asjad nii uskumatult vahvad ja ilusad. Teisalt inimlik nukrus sellest, et pole ise kunagi suutnud luua ega ka päriselt tundnud seda seletamatut, mida kogu see video sisaldab.

Kirsturaha

Üks vanaproua lõpetas oma siinsed toimetamised ära. Arvestades, et inimene oli juba mitmeid aastaid käimas üheksandat aastakümmet, siis oli see lahkumine ka igati loomulik. Nende asjadega on nii, et vaid lahkumise hetk on ootamatu, lahkujale enesele ja leinajatele. Proua oli juba eluajal korraldanud oma asjad nii, et "maad ja metsad" olid antud noorematele ja hilisemat korraldamist vajavad ainult tema isiklikud esemed.

Vanakooli inimesena andis ta lähedastele aegsasti teada, mismoodi ja kuidas peavad asjad olema sätitud jäädava lahkumise päeval - mida teha maise kehaga, kus asuvad puusärgiriided ja need muud momendid. Nii nagu korralikel inimestel kombeks, oli temalgi juba ammu kõrvale pandud kirsturaha. See viimane on mõiste, mida tean mäletavat juba varasest lapseeast. Mõnikord kasutati seda vanematest inimestest rääkides jutumärkidega, tähistamaks inimese sääste. Aga tegelikult oli kirsturaha enamikel juhtudel ikkagi nendesamade jutumärkideta. Ma ei ole sattunud lugema ühtegi uurimistööd, mis selgitaks ja üldistaks vanurite või raskelt haigete mõttemaailmas toimuvaid muutusi SEDA oodates. Kirsturaha oleks kindlasti üks taolise uuringu objektidest.

Talupojamõistus seletab asja lihtsalt. Matusepäeva raha kogumine on tegelikult lahkuja viimane hoolitsus oma lähedaste eest. Et jääjatel ei tekiks rahalisi muresid ja probleeme matuse korraldamisel. Eriti siis kui minejal juba eluajal on antud lähedastele vastavad soovid, mis ja kuidas - kirstumatus või tuhastamine, pasunakoor või laulujorutamine "omal viisil"... Igal asjal on oma hind ja vastavad hinnakirjadki olemas. Kes asjaga on kokku puutunud, teab, et vähemalt kuus sajalist peaks nagu alati varuks olema, tuhandega on juba päris miinimumnormaalne ja valikuid saab hakata tegema alles üle tuhande euro. Meie riigi elanike positiivse kuvandi statistika ütleb, et ühe elaniku kohta on pankades sääste üle kolme tuhande euro, seega ei tohiks maa peale keegi jääda. Sama statistika teine pool ütleb väikses kirjas ka seda, et ühe elaniku laenukoormus on samas üle viie tuhande euro. Numbreid võib alati tõlgendada vastavalt vajadusele. Kuid kirsturahast rääkides pole Eestis vaatamata statistilistele säästudele vist eriti palju peresid, kus pidevalt vedeleks mingi üleliigne tuhat eurot, et lähedane saaks maetud väärikalt ja kombekalt. Siinkohal ongi oluline seesama kirsturaha, mida lahkuja SEDA oodates on kõrvale pannud.

Selle vanaproua viimased soovid saab täidetud ka ilma ta enese kogutud kirsturahata. Tema enda lapsed, tänased vanaemad ja vanaisad on sellisel järjel, et kõik saab korraldatud ilma selleta. Täpselt nii nagu lahkuja soovis, ometi... Ma ei tea millist tähendust kirsturaha korjamisel omab see, et inimene ei taha enda matuseid teiste, olgugi lähedaste, arvel. Kui oluline on kirsturaha kõrvalepanemise juures, et see viimane asi siinses elus toimuks ikkagi iseenda raha eest, "oma kulu ja kirjadega", ilma mingite laenumuredeta omaste jaoks. Meil on alles tekkinud see põlvkond, kes peab kogu elu elamist laenudest kuni surmani igati normaalseks ja mittekuidagi enneolematuks. See põlvkond aga, kellest mina kirsturahaga seoses räägin, pidas omal ajal kasvõi külmutuskapi "Snaige" ostmist järelmaksuga juba suureks finantsoperatsiooniks. Võlguolemine, ka pisikese summana, oli ja on kogu nende eluvaate puhul üks ääretult ebameeldiv ja nadi värk. Teha aga matused võlgu - no kes küll kunagi sellist asja on näinud!

Ometigi oli ka see vanaproua läinud kaasa uue aja vooludega. Vanamoodsalt kirsturaha kogudes hoidis ta seda uusmoodsalt pangas. Seepärast ka tema lapsed, kuigi otsest vajadust polnud, tegid teadjamate poolt soovitatud liigutuse. Enne surmatunnistuse ametlikku vormistamist võtsid nad pangas olnud ema raha seina seest välja. Mineku ettevalmistamisel oli vanainimene siltidega varustatud tähtsate paberite juurde pannud ka ettenägelikult oma pangakoodid.  Ma päris täpselt ei tea, kuidas see protseduur välja näeb, igatahes sulguvad pärast surma ametlikku registreerimist inimese pangaarved ja edasi toimetatakse vastavalt Pärimisseadusele. Kõik see on mõistetav suurte rahade puhul. Aga kirsturaha puhul on asjal pisut halb maitse juures. Ühelt poolt teed nagu salaja oma lähedase pangaarvet tühjaks, teisalt aga on see lahkunu kindel soov, ülalmainitud "oma kulude ja kirjadega". Mõnikord teeb mind seaduseandja väärastunud mõttemaailm ikkagi murelikuks. Nagu sellegi reeglistiku puhul. Juba eos eeldatakse, et kõik inimesed on pätid ja vargad, varastavad isegi surnud emadelt ja isadelt. Ka kirsturaha. Imelik...

Tegelikult on ju nii, et kõik surnud saavad oludele vaatamata maetud. Või teistpidi, just vastavalt oludele. Nii ka sõja ajal. 1942.aastal sattus Eerik Laid oma uitamistel Kokora-Alatskivi teel ühele ühishauale. Kaheksa saksa sõdurit ja eestlasest küüdimees said siinsamas kümme kuud tagasi, sõja esimesel suvel tulevahetuses surma. Maha maeti nad samasse teeäärde. Valged ristid jäid kalmukünkal seda kohta tähistama kuni nad mõned aastad hiljem väidetavalt kuhugi ümber maeti. Polnud siis kirsturaha ega midagi. Oli hoopis hoolivust, millest ühes hiljutises kommentaaris kirjutasin. Sõja ajal imestamisväärselt ehk pisut rohkemgi kui märgata täna. Hoolivust ja austust  ka nende tundmatute poiste vastu, kes selles sõjas surma said.

  

Toidupaanikast veel

Eelmist kirjutist on loetud palju. Seekord tuli vist välja kihiline jutt. Kahtlemata peegeldab iga tekst alati mingis osas kirjutaja enda sisemaailma. Ise loen aga sellise eneseväljenduse kordaläinuks vaid juhul kui selles on ka piisaval määral üldistust. Ma olen jätkuvalt kriitiline oma stiili ja õigekeele suhtes, kuid paraku puudub minus tuglaslik kannatlikus ja järjekindlus tekstide viimistlemiseks. Minu mõte tahab kiiresti sõnadeks vormuda, et anda ruumi mõnele järgmisele. Ometi mõtlen millegipärast jätkuvalt ja üldistavalt sellel samal teemal.

Üks foto jäi mul sinna loosse lisamata. Ühel argisel päeval, 1942.aasta septembris, kõndis värskelt Tartu Ülikooli  filosoofiateaduskonna lõpetanud Ilmar Talve fotoaparaadiga mööda Tartut. Sõda oli linna purustanud, kuid inimesed elasid selles linnas ometi igapäevaelu. Ning seda Ilmar jäädvustaski. Üks tema fotodest on mul pidevalt silme ees. Eriti siis kui tekib tahtmine viriseda toidu või selle puuduse üle. Täna pahandame me juba siis siis kui poes pole hetkel saada meie lemmikvorsti. Mingil määral on ju meil kõigil, kes on vähemalt 40+ midagi analoogset meeles üheksakümnendate algusest. Siiani irvitatakse Edgari talongide üle. Sõja kaasaegsete mälestustest on jäänud mulle siiski mulje, et see toidukriis oli sõjaajaga võrreldes toiduparadiis. See foto Tartu improviseeritud turust on pildistatud tavalisel neljapäeval, mitte nädalalõpul. Tartlased ehk oskavad isegi tuvastada, millise tänava varemete kõrval kõik need inimesed proovivad midagi müüa, vahetada, osta. Selleks, et toit oleks laual.

Tartu, 24.09.1942.a. Foto: Ilmar Talve

P.S. Minu külmkambrid on jälle täis. Tänan, et muretsesite. Hoolivus on üks suurimaid väärtusi, mis meil on teistele anda.

Toidupaanika

Eelmisel nädalavahetusel just selline asi mind tabas. Sain telefoniga lapse vanemalt  vihje, et äkki üks neist tuleb oma perega minu juurest läbi. Nad olevat sõitnud kuhugi siiakanti sünnipäevale. Rõõm muidugi suur, sest viimati nägin neid pool aastat tagasi ja kõige väiksema pereliikmega pole veel kunagi kohtunud. Asi ilus, aga mure suur. Viimati toodi mulle poest süüa jõulude ajal. Need kilomeetrid lähima väikepoeni kõndida ikka jaksan, aga poekraamiga tagasivantsimine, kotid käeotsas on problemaatiline. Pealegi olen hetkel rahast ka üsna lage, et ega sinna poodi suurt asja polegi.

Kuidagi ma olen hakkama saanud ka ilma toidupoeta. Kui suhkur otsa lõppes, leidsin, et pole viga, pidigi teine kahjulik olema. Proovisin ka tuhksuhkrut, kuid see oli kohvi sees vastik. Kui kohvi otsa lõppes, oli sant küll, aga kohvijoomine ei pidavat ka tervisele hea olema. Pakitee sai asendust vaarikavarte näol ja nii iga asjaga. Leiba olen küpsetanud ise. Õnneks jõulude ajal sai külmkamber täis seda, millest siiani oli midagi teha. Juurikaid on ka natuke varuks. Häda pole midagi kui inimene ise liialt nõudlik ja pirtsakas ei ole. Aga nagu kiuste, just nüüd kui tahtsin midagi lähedastele lauale panna, oli see toiduvarude seis ikka väga nutune. Õigemini nagu polnudki enam midagi, millest süüa teha. Meeletult piinlik, et näevad kuidas ma tegelikult elan.

Mulle meenub tihti see ilmasõjaeelne soovitus perenaistele, et kui tulevad ootamatud külalised, siis minge sahvrisse, lõigake paar viilu sinki jne. No ei olnud mul sinki! Sahvritki enam ei ole, selle asemel tualett ja vannituba. Õnneks meenus mulle, et külmkambri jätsin sulatamata ja pesemata seepärast, et mingi välisel vaatlusel tuvastamata lihatükk seal ühes nurgas on veel jäänud. Panin selle sulama ja kokkuvõttes sai menüü ootamatute külaliste tarvis enam vähem. Esimeseks midagi lillkapsa püreesuppi moodi. Teiseks seenehautis lambalihaga. Magustoiduks mustikatarretis ja lõpuks kausitäis kaneelisaiu vaarikatee kõrvale.

Ning pole hullu, et seekord lähedased siia ei jõudnudki. Üha harvem olen söögituppa, ümmargusele tammelauale iseendale korralikult lõuna- või õhtusööki serveerinud. Seekord siis tegin seda ja tundsin ennast mõnusalt. Eks ma paanitsen edasi mõni järgmine kord.

Alati saab kui kuidagi ei saa. Nagu need väärikad briti daamid raskel 1941. aastal võilillesalatit tehes.