Lastega Treblinkasse

Mõnikord meenuvad kunagi loetud asjad keerulist teed pidi. Nii juhtus mul ühte raamatukasti ümber lapates. Mul muidu lasteraamatuid pole, välja arvatud kellegi poolt toodud "Harry Potteri" komplekt, mida ma pole muuseas siiani lugenud. Nüüd jäi aga sellest kastist pihku selline, kolmkümmend viis aastat tagasi meil kirjastatud lasteraamat:

Taaskord imestan, kuidas minu mälu on valikuline. Ma ei mäleta, miks see raamat mul olemas on, ei mäleta, mis raamatus kirjas. Küll aga mäletan, et kunagi kogusin materjali ja tegin märkmeid selle raamatu autori, Janusz Korczaki elust. Ja surmast. Tegelikult oli see poola kirjanik eelkõige arst ja pedagoog, orbudekodu direktor. Oma praktilises kasvatustöös järgis Korczak kindlaid põhimõtteid. Pealtnäha lihtsaid, kohati oma lihtsuses klišeelikke, kuid järjepidevuses ja koosluses moodustasid tema põhimõtted tervikliku kasvatussüsteemi. Seejuures olid tema ideed suunatud suures osas kasvatajate-pedagoogide isikuomaduste hindamisele ja arendamisele. Aga mitte ainult. Tema kasvatusmeetodites olid olulisel kohal näiteks ka lastekollektiivi omavalitsus jms. 

Minu jaoks on mitmed Korczaki mõtted olnud oluliselt maailmapilti mõjutavateks. Näiteks see, et pedagoogika ei ole teadus lapsest, vaid inimesest - pole lapsi, vaid inimesed. Printsiip, et nõua lapselt ainult seda, milleks ta suuteline on, suhtlemisel lapsega pead arvestama tasemega, mida ta mõistab. Igal lapsel on õigus, et teda austatakse, arvestatakse tema arvamusega. Vanema või kasvataja kohustus on valmistada laps ette reaalseks, mitte aga täiskasvanu fantaasiates olevaks ideaalseks eluks. Jne.

Janusz Korczak oli rahvuselt juut. Tema Varssavis tegutseva orbudekodu kasvandikeks olid juudi lapsed. 1939. aastal otsustasid NSVL ja Saksamaa omavahel Poola ära jagada. Okupatsioon, fašistlik rahvuspoliitika, Varssavi geto. Võimude nõudmisel paigutati ka Korczaki orbudekodu juudi getosse. Januszil oli korduvalt võimalus getost lahkuda, kuid mees loobus sellest. Augustis 1942 anti käsk deporteerida juudi lastekodu täies koosseisus Varssavi getost Treblinka koonduslaagrisse. Veel viimasel hetkel pakuti mehele võimalust, et ta ei pea minema, aga Janusz Korczak keeldus. Loobumine oma lastest oleks olnud vastuolus kõigi nende põhimõtetega, mida ta aastakümneid oli ise propageerinud, millest kirjutanud. Janusz rivistas oma kakssada last neljakaupa ritta, asus ise kolonni etteotsa, hoides käest kahel väiksel kasvandikul ja viis oma vaikivad lapsed sirge seljaga läbi Varssavi tänavate raudteejaama, kus surmalaagri vagunid juba ootasid ...

P.S. Minu pedagoogilised huvid on ammu hääbunud. Kui praegu vaatasin, mida Korczakist eesti keeles on kirjutatud, avastasin Kultuuritarbijalt, et eesti keelde on tõlgitud Janusz Korczaki "Kuidas armastada last" - soovitan.

Kokaraamatud

Avastasin, et olen loonud rubriigi Raamaturiiul, kuid midagi pole siia kirjutanud. Enamus raamatuid, mis mul riiulites, kappides ja kastides, ei vaja klassikalise raamatublogi hobiarvustust. Need arvustused on kirjutatud (kui on) targemate inimeste poolt vähemalt seitsekümmend aastat tagasi ja varem. Mu raamaturiiulis olevad trükiseid on valdavalt ilmunud enne 1940. aastat. Seega tuleks natuke üldisemalt.

Ma ei saa aru, kuidas on nii, et kokaraamatud on jätkuvalt müügiedetabelite tipus. Ja seda interneti ajastul? Vaatasin oma köögi puhvetikapi poole ja sealgi pool meetrit kokaraamatuid. Kusagil kastides peaks neid veel olemas. Tõsi, et paljud neist trükistest on nõukaaegsed, eestiaegsed, tsaariaegsed, kuid ikkagi tulevad sellesse riiulisse ka kaasajal kirjastatud kokaraamatud. Ja ma olen üksik meesterahvas, pealegi vana.

Mulle endale meeldivad tsaariaegsed kokaraamatud. Nende lugemine, kui saksa keel pole emakeel, on vaimset pingutust nõudev. Ning palju loomingulisust on vaja, et sealsete õpetuste järgi toimetada. Mõõtühikud, lähteained, asendused. See on põnev maailm. Muidugi, minu jaoks jääb see raamat enamasti suletuks. Lähim külapood on A@O. Selle omanikud pealinnas lähtuvad vist arvamusest, et maal elav inimene toitubki ainult "sardellist ja kotletist", kandku need tooted pealegi mitmekesisemaid nimetusi, maitse neil ikka üks. Selleski raamatus toodud kulinaarsete imede valmistamine jääb A@O puhul helesiniseks unistuseks. Seda aga, et kokaraamat ikka ka kasutust on leidnud, sellest annab tunnistust ristikesed roogade nimetuste ees.

Üks minu lemmikvihikute sarja näidis siia veel lisaks. Kirjastus "Loodus" poolt 1938. aastal välja antud seeria on minu poolt elu jooksul päris palju kasutust leidnud:

P.S. Ma ei teagi, mis selle sildiga siin ajaveebis teha. Telefonipildid näitamiseks on viletsakesed, raamatud ja muud trükised aga head.

Kristallkümmel

Pärast majale uute akende panemist jäid aknaavade siseviimistlus talviseks tegemiseks. Sisuliselt tähendas see tubade täisremonti - lagi, seinad põrand. Neid tube on mul kolm. Sissekolides sättisin ja kõõbitsesin neid päris põhjalikult -krohvisin, lihvisin, värvisin, õlitasin, tapetseerisin, kuid sellest on juba kümme aastat. Igasugune remont toob endaga kaasa mööbli nihutamise. Seepärast rändasid kõik raamatud pappkastidesse ning esikusse ja pööningule hoiule. Nüüd neid uuesti lahtipakkides näen oma "raamatukogu" nagu kõrvalise pilguga. Muidugi on hulgaliselt Nõukogude Eestis välja antud kirjandust. Paljud mäletavad neid öiseid-varahommikusi järjekordi raamatupoodide uste taga. Väga vähe on mul taasiseseisvunud Eestis ilmunud raamatuid. Ise pean oma raamaturiiulite-kappide paremaks osaks trükiseid, mis on ilmunud enne minu sündi.

Mäletan, et kusagil olen siin blogis kirjutanud, et vahel harva teen endale korraliku lõuna- või õhtusöögi. Seda selles mõttes, et katan laua suurde tuppa, ümmargusele tammest söögilauale, igati etiketile vastavalt söögiriistadega, korraliku laudlinaga, volditud salvrätiga ja sedaviisi. Üksinda siin pagenduses elades on see vajalik iseenda eneseväärikuseks ja pisut ka lapsepõlve nostalgiliseks meenutuseks. Valmistatavad road on nendel puhkudel pärit vanadest, tihti üleeelmise sajandi kokaraamtutest, mis mul raamaturiiulis. Need vanad retseptid on põnevad, sest nõuavad kulinaarset loomingulisust roa kaasajastamiseks - mitmed tollased koostisained on tänapäeval kättesaamatult olematud. Nüüd leidsin oma raamatute hulgast pisikese trükise ja mõtisklen hoopis kristallkümmeli ehk köömnelikööri valmistamisest, retsepti kohaldamisest kaasaega. See peenike naps oli esimese vabariigi ajal väga populaarne. Kuid selle valmistamise ajalugu ulatub sajandite taha.

Gustav Daniel (28.04.1855-18.02.1893) oli Kanepi kandi mees. Selline meie ärkamisaja tüüpiline tegelane, kohaliku elu edendaja. Vallakirjutajana oli tal kindlustatud leib laual ja see andis jõudu tegeleda igasuguse kohaliku seltsitegevusega. Oma lühikese elu jooksul jõudis teha palju, sealhulgas kirjutada kolm ja avaldada kaks teaberaamatut. Trükised viljapuudest ja mesilaste kasvatamisest ilmusid ta eluajal. Kolmas, see, mis mul riiulis, ilmus aga postuumselt: Mesi toiduks ja arstirohuks, kirjutanud G.Daniel, Jurjevis, K.Sööt'i trükk, 1896. Raamatukene on küll õhuke, ainult 32 lehekülge, kuid ometi märkimisväärne. See on esimene eestikeelne originaalteos mee kasutamisvõimalustest.

Seda marjade leotamist viina sees ja suhkruga timmimist on näinud arvatavasti kõik, kel vanust 30+. Nägin seda ka oma lapsepõlvekodus ja hiljemgi veel. Gustav toob oma brošüüris suhkru asemel hea napsi valmistamiseks mängu aga mee ja seda ma oma lapsepõlvest ei mäleta:

Likeer. Kõige peenemad ja kallimad likeeri-napsid walmistatakse meest ja isegi kalli shampanja wiina walmistamiseks tarvitatakse mett, mis viinale ilusa wärwi ja iseäralise hea maitse annab. Meest wõib kõiksuguseid likeeri-napsisi walmistada, olgu mis tahes nimelisi ehk wärwilisi; iseäranis kangeid ja pehmeid nagu keegi soovib. Siin olgu juhatuseks, kudas kümmel-likeeri valmistada; - Kahe toobi kümmeli jaoks võta:

1 toop puhastatud piiritust,

3 1/2 solotnikku kümmel-juuretsid, mis rohu poodidest saada,

2 naela mett ja

3/4 toopi head pehmet wett.

Esite pane juurets piirituse hulka ja lase 12 tundi seista, et hästi segi läheb, siis pane mee hulka üks klaasi täis wett, lase aeglase tule peal üles keeda ja wõta waht pealt. Peale selle lase meel jahtuda ja kalla piirituse sisse ja siis pane tarvilik jagu wett. Paari päeva seismise järele wõib kohe tarwitada.

Selgituseks:

1 riia toop = 1,087 liitrit

1 solotnik = 4,265 grammi

1 nael = 409, 528 grammi

Muude asjadega saan hakkama, kuid küsimus suurele ringile - mis asi võib olla kümmel-juurets, mis 125 aastat tagasi rohupoodidest saada oli? Ma pole osanud selle pilguga tänapäeva apteegis ringi vaadata ega ole kursis, millised köömnetooted üldse olemas on. Retsepti kogus viitab nagu köömneõlile, kuid kas meil seda müüakse? Sellisena, et ikka väärt joogi saaks, aga mitte mingit kihvtist vedelikku. Kuigi jah, alkohol ongi oskamatu jooja kõhus üks meelemürk ...