teisipäev, 29. märts 2016

Blogimisest ja edevusest

Eveliis arutleb oma ajaveebis blogimisest. Ma vist kordan ennast, et minul sai see alguse vajadusest tulla välja depressioonist, sõltuvustest, hiljem kurjast diagnoosist jne. Ühel hetkel lisandus ka lugeja. Seda siis kui avastasin, et mõni inimene tuleb siia päriselt ja tõepoolest lugema. Ning kaasa rääkima. Ma olen püüdnud pidevalt jälgida, et ma ei kirjutaks publikule, vaid jätkuvalt iseendale. Kui märkan, et edevus saab minust võitu, lõpetan. 

*Jaanuaris 2012 kirjutasin ühest vanast heliplaadist, sopran Ella Masing-Grünbergist. Kolm ja pool aastat hiljem saan Anonüümselt vastukaja:
"No teie rõõmuks võin öelda, et mul on plaat mis on salvestatud Tallinnas 1908 ja seal teeb Ella Masing-Grünberg oma heliplaadi debüüdi lauldes laule "Jgathewine armukese järele" ja "Kukku sa kagu." Nii, et kõik pole kaugeltki kadunud."

*Sama 2012. aasta septembris kirjutasin loo kirjaümbrikust, nii korduv paljude eesti perede jaoks segastel aegadel, kuid samas iga perekonna jaoks ainulaadne ja dramaatiline. Kolm aastat hiljem kirjutab keegi Anonüümne:
"Antud lugu siis minu vanavanaisast ja vanaemast ning vanatädist. Albert-Johannes oli vanavanaisa ja Anne mu vanaema ja Lembi minu vanatädi. 
Vanaema sönul tal meeles köik nagu eilne päev ja kui kohutav see oli.
Huvitav mis ta rääkinud on, et kui kord öösel pissile läks öue, nägi lendavat tähte ja soovis, et saaksid tagasi koju. Ja saidki. :) 
Elavad hästi, Lembil on lapsed ja palju lapselapsi. Annel on 2 poega ja ainuke lapselaps - mina. :) 
Kahju muidugi, et vanavanaema nägin lapsena kuid, et vanavanaisa ei saanudki mind kunagi isegi süles hoida"

*Kaheksa aastat tagasi, 2008, trükkisin pisut toimetatud kujul siia ajaveebi tollal minu jaoks tundmatu autori käsitsi kirjutatud mälestused. Paari aasta pärast pidasin vajalikuks selle juurde tagasi tulla selgituste andmiseks. Jälle mööduvad aastad ja Santa kirjutab:
"On tõesti huvitav lugeda inimestest keda teatsin.olen lugenud ka rossi jüri käsikirja kuid kahjuks mitte lõpuni seal sellist sõna kasutust ei olnud see oli rohkem nagu jutustus.inimene kelle kåes jüri kåsikiri on võiks selle siin avaldada tegelased on enamuses samad.kümme aastat tagasi ei osanud sellest kåsikirjast eriti midagi arvata kuid nüüd on need målestused mida enam kellegi kåest ei kuule."

*Veebruaris 2014 kirjutan Tombi poistest. Kaks aastat hiljem kommenteerivad esmalt Mati Erik:
"Olen 57 ja laulan siiani. Alustasin 1965.a. Tallinna Pioneeride Palee Lastekooris ja jätkasin Tombis. Olin II hääl ja Gunnar Flossi käealune. 1969.a. Laulupidu oli esimene ja tunne ei unune kunagi. Hiljem olen laulnud koos Uno Järvela poja, Andresega, Sõprusühingu Kammerkooris."
Pisut hiljem Ants Johanson:
"Tänu kunagiste piltide käivitamise eest!

Omaette väärtus, mis poistekoorist kaasa sai - lisaks laulmisele ja "sotsiaalsele paile", et tegeled millegi olulisega - oli harjumus kindlal päeval ja kellaajal proovis käia. Mis hoidis ära mitmed võimalikud tegevusetusest ja eesmärgitusest tekkivad jamad.

Ja tuletame meelde bussislaulmisi

Paljusid Tombi-poisse saaks veelgi nimetada (igal lauljapõlvkonnal ju omad mälestused): Tõnu Tormis (https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_3_32212361.jpg), Johansonidest laulis ka Mart - I sopranit, Indrek Umberg (praegune rahvusmeeskoori direktor), Urmas ja Andres Kokk, Virgo Veldi, Vesse Võhma, Tiit Kolde, Tarmo Korol ja veel kümned praegu väärikad mehed..

Kummardus Uno Järvelale, Gunnar Flossile, Aita ja Linda Tederile, Laida Kullile, Peeter Perensile jne.

Üks foto kah, tõenäoliselt 1976. aastast:
https://drive.google.com/a/johanson.ee/file/d/0B_dX64kjDnYUZTBOdjNkQ1lWYms"

*Viie aasta eest kirjutasin sarja lugusid Eestiga seotud lennukite kaaperdamistest. Vist ei möödu nädalatki kui keegi ei käiks läbi Google otsingu midagi neilt lehtedelt otsimas. Hiljuti kirjutas keegi Anonüümne täienduseks:
"5.9.1958 toimus kaaperdamine samuti Tallinna lennuekipaaži lennukis:https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9A%D0%B0%D1%82%D0%B0%D1%81%D1%82%D1%80%D0%BE%D1%84%D0%B0_%D0%98%D0%BB-14_%D0%B2_%D0%99%D1%8B%D1%85%D0%B2%D0%B8 P.s. eelpoolmainitud pioneerilaagris olen isegi olnud. Büsti ei mäleta, küll aga jäi meelde söökla lähedal seisnud purilennuk, kuhu võis siis ronida ja liikuvaid osi logistades endamist ette kujutada."

*Alles täna avastasin, et Anonüümne on kaheksa aastat hiljem kirjutanud kommentaari ühele vanale, väga isiklikule postitusele:
"Kange nututuju oli, sirvisin niisama blogisid , ja kae---nuttu jätkus kauemaks,sai asjaga ühele poole."

*Ja muidugi on palju neid kommentaare, mis tulevad erinevatele tekstidele väikese viivitusega. Näiteks kuu aega tagasi kirjutasin PISA testist. Täna kirjutas Morgie sellele mitmeosalise asjaliku ja argumenteeritud kommentaari:
"Krt, see lollidekooli kild ja "küll on hea, et neid sulgetakse" ajab kohe tigedaks. Kust need 300 igaastast väljalangejat sinu arust tulevad? Kui nad jõuaksid erikooli, kus on eripedagoogi ettevalmistusega õpetajad, siis nad ei langeks välja. Ja saaksid hariduse tavalise õppekava järgi. Aga kuna sinusugused tembeldavad need koolid lollidekoolideks, siis lapsevanemad lapsi sinna panna ei taha.
Inimene, mõtle, enne kui ütled."

Ülalloetletu on põhjus, miks ma blogin avalikult. Ja sellise tagasiside puhul ei häbene ma olla ka pisut edev.

reede, 25. märts 2016

Blogiauhinnad 2016

Blogiauhindadest tahaks rääkida. Tunnustus eelkõige entusiastlikele eestvedajatele, Marimellile ja tema kompanjonile, Mallukale. Tean oma varasemast elust, et millegi korraldamine ei ole alati tänuväärne ettevõtmine. Enamus meist häbeneb öelda head sõna, häbenemata aga viriseme ohjeldamatult, kuidas kõik on valesti ning halvasti. Ega minagi pole erand.

See iseenda üles seadmine ... Hetkel mõtlen enesetutvustuse peale, kuidas kirjeldada kui tubli mees ma olen ja vahva blogija:



Aga tõsiselt rääkides meeldiks mulle osaleda protsessis sedaviisi, et saaksin esitada blogiauhindadele neid, kes minu arvates väärivad äramärkimist ja esiletõstmist. Ma arvan, et enamikule pole olulised auhinnad, vaid tunnustus, märkamine.

Ma ei jõua siin üles märkida kõiki, keda esitaksin nominatsioonile, ülejäänute ees vabandan. Esimesed pähetulevad: 

Ene-Liis, Meie lood. Minu poolt jälgitavate ajaveebide hulgas eakaim eesti blogija.

Linda, Tütarlaps linnast. Vaieldamatult hea raamatublogi ja mis olulisem, omapäraseima lähenemisnurgaga. Aga miks mitte ka Linda teine blogi, Kruusatee.

Minu jaoks blogimaailma absoluutne arvamusliider Tavainimene.

Võrratu Tartu kultuurikandja Agnes ja tema  Jalutuskäik ajas.

Minu mõttekaaslane haridusteemalistes uitmõtetes, Indigoaalane, kes ka muidu huvitav kirjutaja.

Oma oskuslike teemapüstitustega diskussioone tekitav Ritsik.

jne.

Lisada tuleks ka aasta(te) kommenteerijad teistes blogides, Nodsu ja Kaur.

Ma ei usu, et enamus nimetatutest ja ka kõik need, kes kõrvalolevas blogirullis, suudaksid ületada valehäbi, õigemini sünnipärast ja lastetoast saadud tagasihoidlikkust, et seada end ise Blogiauhind 2016 kandidaadiks. Äkki Marimell ja Mallukas, või siinsed lugejad leiavad sellele mingi toreda lahenduse?

Ning natuke veel nendest kategooriatest. Tesauruste loomine on omaette teadus. Eriti blogide lahterdamises. Mina näiteks oma rosoljeblogi ei oska küll kuhugi etteantud raamidesse mahutada. Ehk oleks abi sellest kui lisada kategooria Varia ehk Määratlemata?

No nii, virisetud küll. Süvenen edasi Bläck Rokiti tekstidesse, et selle paganama eneseupitusega ühele poole saada.


teisipäev, 22. märts 2016

Mercedes

Mõnedes peredes on sedasi, et lapsele pannakse sündides mingi nimi, kuid millegipärast hakatakse teda pereringis kutsuma teisiti. Mõnikord pole sellel kasutataval nimel sünnijärgse eesnimega mingit pistmist. Aastakümneid arvati, et ka Adrianal oli selline hellitusnimi. Tollal kui see juudi tüdruk Austrias ilmavalgust nägi pandi ühele ja samale lapsele mitu eenime. Sama tava oli ka eesti peredes tsaariajal ja nüüd on see komme taaslevima hakanud. Selle tüdruku eesnimedeks olid siis Adriana Manuela Ramona. Nüüd on aga leitud perearhiivist sünnitunnistus, kus seisab, et väidetav hellitusnimi, Mercedes, oli siiski ka selle lapse sünnitunnistusel veel neljanda nimena.

Adrianal oli kaks vanemat venda, kuid pere ainukese tüdrukuna sai ta isa erilise tähelepanu osaliseks. Paljud mehed teavad oma kogemusest, et heaks isaks olemiseks on reeglina vaja suuremat küpsust, mistõttu ühe ja sama pere lapsed saavad sõltuvalt isa vanusest mittevõrdset kohtlemist. Kui pere esiklaps sündis, oli isa Emil 23-aastane oma kohta elus otsiv noor mees. Adriana sündides aga juba 36 aastane edukas ärimees. Lapsena ja noorukina olid Adriana isal jamad kooliskäimisega, mistõttu poisi vanematel oli tõsine mure, mis noorukist saab. Neil õnnestus ta tutvuste kaudu sokutada diplomaatilise posti kulleriks. Juba varsti oli noor mees ametiredelil tõusnud asekonsuliks Alžeerias ja hakkas töö kõrvalt väikselt äri ajama, tuues oma tulevase äiaga Euroopasse kaubanduslikes kogustes tubakat.

Selleks ajaks kui Adriana sünnib on isa Emil sukeldunud Euroopas kiirelt arenema hakanud kindlustusärisse. Vabad vahendid on paigutatud börsil väärtpaberitesse, mis teenivad kenasti intresse. Pere jõukus kasvab, talviti kolitakse kõledast Viinist Prantsusmaa kuurortlinna Nice'i, kuhu isa on ostnud suure villa.

See Vahemere kuurortlinn saab pere elus oluliseks. Adriana on nelja aastane kui ta ema sureb vähki. Ehk just see on asjaolu, miks isa ja tütre suhted muutuvad eriti lähedaseks. See eriline side säilub ka pärast seda kui isa kuus aastat hiljem uuesti abiellub ja aastate jooksul saab Adriana endale veel kolm poolvenda ning ühe -õe. Isal on kindel osalus tütre elus ka siis kui viimane on juba täiskasvanu. Aga just need leinaaastad ja üksinda olemine on aeg, millal isa Emil avastab endas uue kire - autod. Ka selle huvi oskab ta pöörata rahaks.

Isa on saanud ettepaneku hakata Austria-Ungari keisririigi konsuliks Nice's. See toob kaasa laialdase suhtlusvõrgustiku Euroopa tähtsate ja rikaste näol. Hobuste ja tõldade aeg on pöördumatult muutumas minevikuks. Ostes endale Daimleri tehasest auto, mõistab Emil koheselt, et turul valitseb nõudlus hoopis uue põlvkonna autode järele. Emil alustab tehasega läbirääkimisi ja pea koheselt saab ta Daimleri autode edasimüüjaks. Kuid sellega ta ei piirdu. Ta annab tehasele tellimuse uue põlvkonna auto loomiseks, koos tehniliste näitajatega, millele peab uus mudel vastama. Ta omandab Daimleri autotehase toodangu eksklusiivse turustamise õiguse väljaspool Saksamaad ja koha ettevõtte juhatuses. Tema nõudmisel antakse uuele automudelile ka nimi. Selleks saab Mercedes. Tütar Mercedes Adriana Manuela Ramona on siis üheteistkümne aastane.

Tänapäeva Venemaal on tavakäibes mõiste золотая молодёжьkuldne noorus. Need on lapsed ja teismelised, kelle kuu taskuraha on võrdne minu aastapensioniga või enamgi veel. Kas nüüd just sedasi, kuid kahtlemata oli Mercedesel kuldne lapsepõlv ja noorus. Isa paigutas jätkuvalt raha, nüüd juba ka autoäri kasumit, kinnisvarasse. Nice's osteti veel teine villa, mis nagu esimenegi nimetati tütre järgi - Villa Mercedes II, Perekonna Viini kodu, õigemini Badenis asuv, mis kandis nime "Mercedeshof" laiendati 50 toa, 8 vannitoa ja 23 tualetiga luksuslikuks elamuks.

Perel on oma jahtlaev "Mercedes", ratsahobuste tallid. Isa ostab iseenda tarbeks Prantsusmaal lisaks veel ühe privaatse villa, õigemini väikese "lossi", kuigi ta kasutab seda harva. Pere omanduses on kaks hotelli Nice's ja hotell "Astoria" Pariisis. Emilil on oma osalus Monako kasiinoäris jne. Peale selle aktiivseid aktsiaid veel mitmetes ärides.

Kahjuks Emili haritud vanemad ei näe oma "lorust" poja edulugu, nad surid siis kui see teekond oli alles päris alguses. Juudi rabi pojal on olnud nutikust, pealehakkamist, et saada edukaks ja jõukaks ärimeheks, kellel on haaret, ideid ning seda kõike diplomaaditöö kõrvalt. Kes oskaks tagantjärgi hinnata sedagi, kuidas isa on rahul oma tütre valikuga kui see kahekümne aastasena abiellub endast kümme aastat vanema aadlikuga. Võib eeldada, et selle kaudu armastatud tütre nimele lisanduv parunessi tiitel pidi isa Emilis tekitama edevust ja rahulolu.
Mõne aasta möödudes sünnitab Mercedes tütre, paar aastat hiljem poja. Ta pühendub pereema rollile. Kuigi hing ihkab mõnikord muud.

Isa Emili vilgas autoäri on lühikene, särav ja tulutoov. See hakkab hääbuma mõned aastad peale äripartner Gottlieb Daimleri surma. Autotehases hakkavad puhuma uued tuuled. Emil säilitab küll koha ettevõtte juhatuses, kuid mingil hetkel kaotab tehase autode ainumüügi õiguse. Vaatamata sellele läheb ta maailma autotööstuse ajalukku eelkõige innovaatilise turustajana. Tema loodud bränd "Mercedes" elab üle revolutsioonid, riigipöörded ja sõjad.

Esimene Maailmasõda muudab selle perekonna jaoks kõik. Olles Austrias, loobub pere avalikult omavahel prantsuse keeles rääkimisest. Kuna Emili teine naine on pärit Prantsusmaalt, siis hakatakse vihjama, et ta on vaenlase salakuulaja. Naastes aga Prantsusmaale, esitatakse mõni aeg hiljem prantslaste poolt hoopis Emilile süüdistus spioneerimises Saksamaa kasuks. Asja uuritakse ja menetletakse, kuni Emilil õnnestub pageda Šveitsi. Prantsusmaa konfiskeerib kogu tema kinnisvara ja aktivad ärides. Isa sureb. See kõik mõjutab ka Mercedest. Kuldne lapsepõlv ja noorus on jäädavalt möödas. Tema enda arusaamade järgi on ta vaene. Tema parunist abikaasa peab minema tavalisele riigitööle, et perele elatist teenida ja Mercedese hing ..., see ihkab jätkuvalt midagi muud.

Ka tänases päevas piisavalt harva esinevalt, tollal aga veel eriti, hülgab ema, Mercedes, oma lapsed ja mehe. Ta tütar Elfride on niisama vana kui tema oli siis, mil isa kinkis perekonna hiigelaegadel ta nime uuele automudelile. Poeg Hans-Peter on ema lahkudes seitsme aastane. Naise uueks valituks saab samuti parun, kasina sissetulekuga skulptor. Ilmselt pakub see abielu Mercedesele hingeliselt rohkem. Ta arvab endal olevat vokaalseid võimeid, lapsena unistas ta näitleja karjäärist. Kas uues peres valitsev loominguline õhkkond oleks kaasa aidanud Mercedese unistuste täitumisele, see jääb teadmata. Üsna pea saab Mercedesest lesk. Noor naine elab üksinduses. Mercedes Adriana Manuela Ramona sureb luuvähki 39-aastaselt, sama vanalt kui suri ta enda ema.

Üks asi jääb tal nägemata. See kuidas natsi Saksamaa suur Führer, juutide massihävitaja, sõidab rahva juubelduste saatel ringi automargiga, mis on saanud nime ühe väikese juuditüdruku järgi. Führer on läinud, Mercedes on jäänud.