Kolmapäev, 29. juuni 2016

Küüditamise aastapäev

Üleeelmisel nädalal oli juuniküüditamise 75. aastapäev. Spetsiaalselt ei otsinud, kuid sotsiaalmeedias ma ei märganud ühtegi teemakohast postitust. Professionaalne ajakirjandus kajastas poolametlikult korraldatud üritusi, mis erilise rahvarohkusega silma ei paistnud. Tegelikult katki pole midagi, kõik on loogiline ja seletatav. Oma blogikirjutistes, ajarännakutes minevikku olen ammu aru saanud, et ajalooline mälu on põlvkonniti erinev. Ning ei saa kuidagi noorematele ette heita kui mõnele vanainimesele tähtis ja kogu rahvale oluline ajastu pöördemoment on nooremale lihtsalt paar rida või kokkuvõtlik peatükk ajalooõpikus.
Taolistes vagunites viidi

Ma olin laps ja nooruk kui oleksin saanud ammutada lõpmatult lugusid ärkamisaja järgsest venestamisest, Vene tsaaririigi lagunemisest, I Maailmasõjast, Vabadussõjast, oma riigi ülesehitamisest ja selle mahamängimisest. Nende sündmuste vahetud osalised elasid minu kõrval, minuga koos ja kindlasti oleks neil olnud, mida jutustada. Ei huvitanud mind tollal need heietused - minu päralt oli tulevik, millel ei olnud mingit pistmist minevikuga, kogu selle abstraktse ajaga enne mind. Nüüd vanas eas olen muidugi kahetsenud, et ei kuulanud, ei küsinud, sest õpikutes kirjutatu mind ei rahulda või ei ole piisav.

Mul ei ole enam kelleltki küsida näiteks oma onunaise lapsepõlveloo kohta, millele juhuslikult komistasin digiarhiivis. Tema isa sattus I Maailmasõja ajal vangi. Kuidagi ta sealt aga pääses ja tema tütar, minu onunaine, sündis sõja viimasel aastal Šotimaal. Pärast sõda saadeti kõik endised sõjavangid sunniviisiliselt tagasi päritoluriiki. Mehe pere jäi aga võõrsile ilma igasuguse sissetulekuta. Sellel hetkel toimus Venemaal juba riigipööre ja eestlased deklareerisid oma riigi kehtestamisest. Tüdrukukese isa võeti Kaitseväkke võitlema Eesti iseseisvuse eest. Mees jätkas vaatamata Vabadussõja lahingutele võimaluste otsimist pere taasühendamiseks. Asjaga hakkasid tegelema Välisministeerium ja šoti heategevusorganisatsioonid ...

Või kuulmata ja küsimata lood ühelt teiselt sugulaselt, kelle mees oli II Maailmasõja eel küllalt suure rahvusvahelise kaliibriga "spioon", tegelikult aga ärimees, kelle kaubaks oli erinevates riikides "kodumaa reeturitelt" ostetud salajased materjalid, mida ta siis asjasthuvitatud riikide salateenistustele müüs. Sellesse ärisse oli kaasatud ka proua, minu sugulane, kes seda sensitiivset materjali toimetas ühest riigist teise. Ähmaselt on lapsepõlvest meeles selle daami jutustus episoodist Istanbulist Euroopasse suunduval rongil kui tema kupesse sisenes salateenistus, et teostada läbiotsimine mehe arreteerimiseks vajalike tõendite leidmiseks ...

Aga sellest samast juuniküüditamisest. Noorimad, kellel võiks olla mingigi adekvaatne lapsepõlve mälestuskild sellest traagilisest päevast on või oleksid täna vähemalt kaheksakümne aastased. Iga päevaga jääb neid üha vähemaks, kellelt seda üksikut mälestuskildu pärida. Ja nii muutubki selle päeva kümme tuhat erinevat lugu paarirealiseks kuupäevaliseks faktiks ajalooõpikus. Pisut punnitatud, kohustuslikuks päeva tähistatavateks üritusteks, sest nii on lihtsalt kombeks. Meid on sadu tuhandeid, keda ühendab emotsioon sellest, kuidas me käsikäes seisime inimketis, kuidas ühiselt laulsime ennast vabaks. Ja samas on juba sadu tuhandeid, kes kogu selle asja peale õlgu kehitavad, sest see kõik toimus enne neid.
Küüditatud, Kirovi oblast 1942 

Tõepoolest ei ole selles midagi imelikku. Lähiajalooga oleme hingeliselt seotud eelkõige läbi isikliku, põlvkondliku osaluse. Või siis läbi vanemate või vanavanemate juttude. Kaovad aga jutustajad, muutuvad elulised sündmused abstraktsiooniks, millega on raske suhestuda. Täna hommikul poetas Vikerraadio hommikuprogrammi juht Toomas Luhats eetriaja täisrääkimisel möödaminnes mõtte, et tema jaoks on ausambad 19. sajand. Teisisõnu sündmuste jäädvustamise selline vorm, mis eriti ei sobitu kaasaega. Ma mõistan, kuid päriselt ei nõustu. Ausammas või mälestusmärk on ajend millegi jutustamiseks kui oleks vaid kuulajat. Kindlasti "Russalka" mälestusmärgi lugu kogub vähem kuulajaid kui "Estonia" parvlaeva hukkumise mälestusmärk, sest viimasega on täna ja veel järgmine viiskümmend aastat mingi osalusside. Alles siis muutub see mälestusmärk tähenduslikult eelkõige kunstiliseks objektiks linnaruumis, mis möödujates ei tekita mingeid emotsioone peale hinnangu, ilus või kole. Objektiks, kus palaval suveilmal hea korraks istmikku toetada, et juua lonks värskendavat õlut.

Ülalöeldu taustal järgin huviga arglikku ja loidu diskussiooni Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamisest. Tegelikult hakkasid need mõtted tekkima juba mõned aastad enne, kus mitmed noored ja tegusad avaldasid arvamusartiklites mõtet, et oleks aeg loobuda sellest raskemeelse minevikutaaga pidevast kaasavedamisest. Sellest, et kui väike ja paljukannatanud rahvas me oleme, kuidas ikka meile igatmoodi liiga tehti. See on seesama juhtum, kus konkreetne ajalooline sündmus on muutunud abstaraktsiooniks. Mingil määral ma isegi nõustun noorematega. Suurte arvude keeles on need meie mitmekümned tuhanded küüditatud kaasmaalased tühisus kogu nõukogude impeeriumi represioonimasina kümnete miljonite hulgas. Siiani ei räägita sõnagi aga ka näiteks miljonitest sakslastest, kes deporteeriti pärast sõda oma sünnikodudest, sest nende sünnipaik joonistati uuel Euroopa kaardil teise riigi koosseisu.

Jah, ma ei eita, et meie ohvrite arv küüditamiste tõttu on suur. Jah, ma tahaksin, et igaüht mäletataks ja sellel päeval lehviksid leinalipud. Kuid veelgi enam tahaksin, et sellistel tähtpäevadel räägitaks  ka sellest, et meie kaasmaalased proovisid ka küüditatutena elada ja ellu jääda. Seepärast, et väikerahvana kasutasime oma peamist trumpi - olla töökad ja haritud, olla eestlased.
Küüditatud, Kirovi oblast viiekümnendate aastate algus

Teisipäev, 21. juuni 2016

Maksim

Maksimi isa oli kiiret ja kõrget karjääri tegev sõjaväelane. Ema oli küll eelkõige ohvitseri naine, kuid hilisemalt matemaatika-füüsika teaduskraadi omav programmeerija ühes teadusasutuses. Maksim on oma vanemate teine ja viimane laps, vend on temast kaksteist aastat vanem.
Maksim emaga, 1976

Samal, 1976. aastal on Alla juba mitmeid aastaid esinenud lavadel erinevate ansamblite solistina. Suurim läbimurre tuli kaks aastat varem kui teda märgati üleliidulisel estraadikonkursil, kus ta jagas mitme teise lauljaga, nende hulgas ka meie Boris Lehtlaanega lohutusauhinda. Koos tollase ansambliga tuuritab Alla suurel kodumaal, aga ka sõbralikes välisriikides. Saabuvad karjääri olulised võidud sotsialismimaade estraadikonkurssidel. Läbi teleekraani saab üldtuntud hitiks tema poolt lauldud laul "Arlekino". Alla on juba mõned aastad lahutatud ja kasvatab 5 aastast tütart.
Alla tütrega, 1976

Koolipoisina, algkoolis, jääb Maksim silma artistliku poisina. Ta on selline klassi vembumees, kes naerutab kaasõpilasi ja paneb ka õpetajad muigama. Vanemates klassides suunatakse poisi andekus kooli näiteringi. Erinevate rollide kehastamisel õnnestuvad tal paremini koomilised tegelased.
Maksim, umbes 1984

Maksimi algkooliaastateks on Allast saanud ülipopulaarne lauljatar ühel kuuendikul planeedist. Igal aastal loendamatu arv kontserte, mis koguvad staadionitäied publikut. Kontsertturneed välismaal, millest pikim peaaegu aasta. Pidevalt teleekraanil, üks hitt teise järgi. Tema plaate müüakse meeletutes kogustes. Olles muusikakooli lõpetanud koorijuhtimise erialal on ta selleks ajaks omandanud kõrgema hariduse ka mainekas teatriinstituudis, GITISes, estraadilavastaja erialal. Just see ongi Alla trump, et omandatud erialaga hakkab ta lavastama ise enda kontsertetendusi. Need on teatraliseeritud lavashow'd, kus omapärase tämbriga lauljatar esitab näitlejameisterlikkusega laule, mõttelise tervikuga kavasid, mis poevad kümnete miljonite naiste hinge. Alla teab, millest laulab. Ta on kolmekümne viie aastane, oma ala professionaal. Lisandunud elukogemus - ta on äsja lahutanud oma teise abielu, muudab küpse naisterahva laulud tihti mõtlikeks jutustusteks, millega kuulaja saab samastuda.
Alla, 1984

1993. aastal lõpetab Maksim keskkooli ja asub õppima humanitaarinstituudis lingvistikat. Üliõpilasena liitub ta koheselt tudengiteatriga, jätkates edukalt just komöödianäitlejana, tehes seda nii hästi, et hakkab saama pakkumisi esinemisteks ka kutselistes estraaditeatrites. Tegemata allahindlust õpingutes, hakkab kujunema Maksimi tee estraadinäitlejana. Läbimurre publiku südamesse toimub mõistagi läbi teleekraani kui noormees suurtel galakontserditel astub ülesse parodistina. Just tema noorus on see, mis müüb - sinnamaani on rahva lemmikuteks olnud keskeas humoristid.
Maksim, 90-ndatel aastatel

Maksim on alles koolipoiss kaheksandas klassis kui Alla saab armastatud artistina lagunevas impeeriumis, ühena viimaste seas, kõrgeima riikliku tunnustuse, NSVL rahvakunstniku aunimetuse. Juba mõnda aega ei kutsu keegi teda lihtsalt Allaks, vaid aupaklikult isanimega Alla Borissovnaks. Ta on megastaar, keda sõidutakse limusiinidega, kontsertreisidel on hotellides tema käsutuses vaid parimast parimad numbritoad, šampanja voolab ojadena, kõrged riigitegelased Kremlis jooksevad võidu diiva ees uksi avama, tema esinemishonorarid on muinasjutulised. Kuid see on väline. Kõige taga on intensiivne töö. Ta loob oma Lauluteatri, legendaarsed on Alla Borissovna korraldatav igaaastane kontsertfestival "Jõulukohtumised". Naine pöörab palju tähelepanu noorte talentide avastamisele ja nende toetamisele. Ja seda kõike pideva kontserttegevuse kõrval. Alla Borissovna töötempo on meeletu. Aga on olemas ka lihtsalt Alla, naine kes jätkuvalt otsib isiklikku õnne. Ta on lahutanud oma kolmanda ametliku abielu ja astunud neljandasse. Tervis pisut jupsib ning Alla võtab pärast temast peaaegu kakskümmend aastat noorema mehega abielludes kaheks aastaks aja maha. Ehk on selles sammus ka pisut püüdu olla tavaline naine, koduperenaine, hea abikaasa iseenda poolt lauljateele aidatud mehele.
Alla, 90-ndatel aastatel

Sajandivahetusega algab kahekümneviie aastase Maksimi teekond venekeelse meelelahutustööstuse absoluutsesse tippu. Tulevad suured soolokontserdid, gastrollid, telesaatejuhi töö, tema esinemisi salvestatakse ja pea iga nädal on ta televaatajate kodudes ekraanidel. Seda noort poissi armastatakse. Ka Alla Borissovna on tagasi bisnessis, ikka meeletu põlemise ja tempoga. Naine laiendab oma haaret, hakates paigutama teenitud raha investorina erinevatesse, loomigust kaugel olevatesse äridesse. Ning jätkuvalt jätkub tal silma ja südant noorte ning andekate jaoks. Artistimaailma reegel on lihtne, eelkõige populaarsus tähendab raha. Paljud artistid otsivad sünergiavõimalust. Seepärast pole midagi imelikku, et noore Maksimi ja teeneka Alla Borissovna loomingulised teed ristuvad. Koos salvestatakse mitmetimõistetava tekstiga laul "Ole või ära ole", mida trehvamise korral esitatakse ühiselt ristuvatel kontsertesinemistel. Ei tohi üle hinnata, aga kindlasti ka alahinnata selle laulukese tähendust Maksimi karjääris. Alla Borissovnal on selleks ajaks saavutatud primadonnana eriline staatus, kelle kasvõi üksainus lause määrab saatusi. Tema soosing, hea sõna avab mitmele noorele andekale esinejale kergemini uksed meelelahutusmaailma tippu. Maksimist on saanud vaatamata noorusele tipphonoraridega staar.
Maksim ja Alla, 2002, "Ole või ära ole"

Maksim jätkab tööd täistuuridel. Igal aastal valmib tal vähemalt üks täispikk soolokontsert, ringreisid, telesalvestused jne. Sama intensiivselt või veelgi enam töötab ka Alla Borissovna. Seda vaatamata sellele, et riigi seaduste järgi võiks ta minna sotsiaalametisse vormistama oma väljateenitud vanaduspuhkust ja pensioni.  Selle asemel lahutab "pensionär" oma neljanda abielu ja alustab kooselu Maksimiga. Kollane ajakirjandus, kellele Alla Borissovna on suures mahus aastate jooksul leiva lauale toonud, teab väita ja mida naine ka ei eita, et nende lähedus, teineteise mõistmine Maksimiga sai alguse sellest samast esimesest koos salvestatud laulust. 2010. aastal teatab Alla Borissovna, et ta loobub kontserttegevusest. Järgmisel aastal, pärast kuut aastat kooselu Maksimiga abiellub Alla Borissovna viiendat korda.
Maksim ja Alla, 23.12.2011

Pärast abiellumist vähendab ka Maksim järsult oma töökoormust. Kolm aastat tagasi teatavad 37 aastane Maksim ja 64 aastane kolmekordne vanaema Alla meediale, et nende perre on 18.septembril sündinud surrogaatema kaasabil kaksikud Jelizaveta ja Garri.
Kaksikud Jelizaveta ja Garri ema-isaga, september 2013

Mõned päevad tagasi sai Maksim neljakümne aastaseks. Jelizaveta ja Garri lapsepõlve fotost kirjutan neljakümne aasta pärast.

Neljapäev, 16. juuni 2016

Naisepeksja Tiit

Ei oleks uskunud, et mina, arvestades kõiki mu väljaütlemisi ja tõekspidamisi, üldse järgnevat kirjutan.

Ojasoo juhtumi kirjeldamisel ja arutamisel millegipärast riivab mind "naisküsimuse" sissetoomine. Ometi olen ma ise sellest vahutanud aastaid. Rääkinud, et poiss ei löö tüdrukut, mees ei löö naist. Naised, kes ei taha, et neile bussis istet pakutakse, kellele käib närvidele, et neid hoolitsevalt, õrnalt ja aupaklikult meestest nõrgemaks peetaks, me kõik, mehed ja naised,  need, kes vähemal või suuremal määral seisame võrdõiguslikkuse eest, taunime küllalt ühemõtteliselt mitte seda, et Ojasoo lõi inimest, vaid oleme nördinud, et löödi naist. Kui Jüril läheb silme ees mustaks ja ta lööb Jaani, siis, näh, mehed ägestusid. Kui Jüri lööb Mari, siis, vaata raibet, naisepeksja va värdjas.

Tiit meesterahvana ongi selles eluepisoodis minu silmis värdjas. Sellepärast, et naist ei lööda. Aga millegipärast ja enda jaoks seletamatult ei taha ma seekord, et juhtum oleks ajend taaskord laialdaselt ja paraku kasutult heietada naiste vastu suunatud vägivallast. Vägivald on sootu. Mingis avalikus kirjas ühes teises küsimuses lugesin hiljutise uuringu andmeid. Selle järgi on iga kolmas naine Eestis alates 15. eluaastast kogenud mingis vormis füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Ma usun, et vastav uuring meeste seas näitaks, et oluliselt üle poolte meeste on sedasama kogenud. Kui nad küsitluses päritule ausalt vastaks. Vägivallatseja ja kannatanu sool pole tähtsust. Ohvri jaoks on valus ja alandav ikka, sõltumata, mis soost süüdlane on. Kui mõni naislavastaja lööks näitlejannat, siis ha-ha, naiste kätš? Kui Ojasoo oleks löönud näitlejanna asemel näitlejat, siis, ah, mehed klaarisid arveid? Vägivallal ei ole sugu.

Pildil olev 16 aastane Tiit Ojasoo ei osanud kindlasti tollal arvata, et olles 38 aastane arutab kogu Eesti ja isegi Riigikogu tema personaalküsimust naisepeksjana

Ning see Riigikogu osade liikmete pöördumine Ojasoo küsimuses oli minu silmis variserluse tipp vägivalla suhtes. Möödunud aastal pandi Eestis toime 7044 registreeritud isikuvastast kuritegu. Mitu avaldust Riigikogu liikmed seoses sellega tegid? Jah, see, et keegi Jüri lõi Jaanil silma siniseks, see ei müü. Ojasooga saab olla aga pildil ja koguda poliitilist kapitali.

Täna astus Tiit Ojasoo teatrijuhi kohalt tagasi. Ta võttis endale avalikkuse meediasurve all vabatahtlikult koodeksites mitte ettenähtud lisakaristuse. Ühiskond on rahul. Suure tõenäosuse ja statistilise keskmisena registreeritakse tänase päeva jooksul Eestis 19 isiskuvastast kuritegu. Registreerimatuid pannakse toime ilmselt kordades enam. Elu läheb edasi.

Esmaspäev, 13. juuni 2016

Sooneutraalne lastetuba

Lugesin Madlikese ajaveebist, et ta soovib anda oma pojale soostereotüüpidest vaba lastetuba. Tahtsin jätta sinna kommentaari, kuid paigutan oma mõtte siiski siia, sest see haakub kuidagiviisi minu äsjase heietusega piinlikust bussisõidust. Viitasin ju ka mina selles loos oma enda ammusele lastetoale ja kirjeldasin oma põlvkonna soosterotüüpset käitumist, õigemini mõtlemist. Madlikesele tahtsin aga öelda järgnevat.

Ma arvan, Madlike, oma sooviga kasvatada väliselt ja suhtumiselt sooneutraalne inimene, oled selle eesmärgi realiseerimiseks püstitanud õige lähtekoha. Selleks on kodune eeskuju, mida ei saa kuidagi alahinnata. Kui poiss näeb, et isa kannab sooneutraalseid riideid, värve, soenguid, evib mitte stereotüüpseid huvialasid või tööd, siis see on juba pool võitu eesmärgi poole liikumises. Laps näeb vanemate suhteid ühistegemistes ning kohustustes ja suure tõenäosusega püüab järgida seda mustrit saades kord ise täiskasvanuks.

Mina olen poistele ja noormeestele pidevalt korrutanud: "Naised su elus tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama teha kodus kõike, ka nõndanimetatud naistetöid." Ja ega ma ei lahmi tühjalt kohalt. Viimase statistika järgi kestavad registreeritud abielud keskmiselt 12 aastat, vaba kooselu puhul arvan, faktidele tuginemata, et kooselu on veelgi lühem. Ning minu hoolealused oskavadki valdavas enamuses lisaks "meestetöödele" ka kõiki "naistetöid".


Ma kindlasti kordan iseennast siin ajaveebis kui ka mujale blogidesse jäetud kommentaarides. See eelmise sajandi alguse postkaart illustreerib, et stereotüübid on ajas muutuvad. Seda siis ka poiste-tüdrukute riietuse värvides.

Mina aga jätkan juurdlemist selle üle, seda juba aastakümneid ja korduvalt ka siin ajaveebis, mis on mehelikkus ja naiselikkus. Siiani pole ma suutnud seda defineerida. Kuid nendel mõistetel on olemas kindlasti sisu, milles välised tunnused, peresisene tööjaotus, indiviidi välimus ja huvid ei oma kaalukat tähendust. Me tunnetame, näeme igapäevaselt situatsioone, kus mehelikkus või naiselikkus on olemas või puudub. Targemad inimesed oskavad ehk seletada, milles see minu jaoks seletamatu väljendub. Mina ei oska.

Pühapäev, 12. juuni 2016

Neljas koht

Ma olen õnnetu nagu see märtsijänes. Tahtis ju ka tema poetada ühe ilusa muna rohu sisse, kuid see osutus tooreks ja pealegi läks katki. Ei kogunud ma piisavalt hääli, et mind oleks pärjatud Eesti parimaks ilublogijaks. Tuhanded selle teema huvilised ei hinnanud vääriliselt minu suurt panust hariva, olulise ja põneva iluteema kajastamisel siinses ajaveebis. Vaid neljas koht ja 228 häält.
Võrreldes eelmise aastaga läks siiski pisut paremini. Tahtsin ka mullu, et mind esitataks ilu- ja moeblogide kategoorisse, kuid korraldajad pidasid minu põhikirjutisi sedavõrd naljakateks - kes küll selliseid tekste tõsimeelselt kirjutab, veel vähem aga loeb!? - asetades minu ajaveebi arvamus- ja huumoriblogide nominendiks. Möödunud aastal sain siis nimetatud kategoorias 10. koha.

Nüüd olen järgmiseks aastaks teelahkmel. Võiksin vigadest õppida, püüaksin järjekindlalt täiendada ennast ilutoodete tutvustamise ja turundamise alal, et siiski saada see ihaldatud parim ilublogija tiitlel. Aga äkki tuleks hoopis vahetada kategooriat? Arvestades vanust, võib eeldada, et mu seniilsus ja kehanõtrus süveneb. Beebiblogide seas võiksin lapsemeelselt ja haaravalt kirjutada kuidas kõht läbi käib ja millised pampersid imavad vedelikku tõhusamalt. On mille üle järgnevad kuud mõtiskleda.

Ma tänan kõiki, kes andsite minu blogile oma hääle. Tänan, et mõistsite mängu ilu ja sellega kaasa tulite. Meid on hetkel veel liiga vähe, kuid piisavalt palju selleks, et ajada blogimaailmas oma asja. Ükskord me võidame niikuinii. 

Kolmapäev, 8. juuni 2016

Piinlik bussisõit

Minu maakonnas on siseliinidel mindud üle väiksematele bussidele. Igati arukas, sest see on kindlasti ökonoomsem. Muidugi mitte reisija jaoks, sest piletihind pole odavamaks läinud, vaid bussifirma kasumimarginaali suurendamiseks. Ma liigun kodunt harva välja, veelgi vähem ühistranspordiga. Seepärast on iga selline sõit elamus minu hallis, üksluises argipäevas.

Seekord oli nii, et buss sai mingil hetkel rahvast täis, osa reisijaid pidid püsti seisma. Minu lähedal seisis umbes neljakümnele lähenev naisterahvas. Vaatasin ette ja taha. Istekohtadel oli ennast sisse seadnud mitmed minust palju nooremad mehed. Istusid ka paar varateismelist ja minu kõrval arvatavasti kahekümnene noormees. Kuna midagi ei juhtunud, siis hakkas minus tärkama lapse- ja nooruspõlve refleks - kohe-kohe tõusen ja pakun naisterahvale istet. Samas olen ma tagasihoidlik, kes ei taha liigset tähelepanu. Aga seda oleks ma kindlasti saanud, sest kuigi olen hingelt noor, siis välimuselt ikkagi vana mees, kes pealegi viimasel ajal, ka seal bussis, toetun kepile. Ilmselt oleks noor naine keeldunud. Ja seda poisipõlve kogemust, et tüdruk tantsusaalis kõigi ees korvi annab, seda emotsiooni, häbi, ei tahtnud ma oma mälust sellel hetkel üles leida.

Mõtlesin ka võimalusele, et müksan kõrvalistujat, noort meest, et äkki tema pakuks istet. Aga kus ma tean, kuidas sellele reageeritakse, midagi sellist, et vanamees, haise ära ... Nii ma siis sõitsin kõrvad punased, püüdlikult aknast välja vaadates. Ja see situatsioon kummitab mind jätkuvalt juba mitu päeva. Aastakümneid oma autoga liigeldes olen vist maha maganud selle ülemineku, millal minu jaoks endastmõistetav on muutunud vanamoodsaks, tagurlikuks arusaamaks mehelikkusest. Kaasaegses ühiskonnas polegi ju kombeks arutleda mingist meheks olemisest. Soovituslikult antakse hoopis nõu mitte ületähtsustada, et poistest kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Ilmselt ütlesin ennatliku enesekindlusega, et olen hingelt noor. Arusaamade järgi olen siiski vana inimene.