Neljapäev, 24. mai 2018

Lillekastid

Aeg lihtsalt kaob käest. Ütleme nii, et kui sa oled loonud iseenda jaoks mingi elukeskkonna standardi, siis kuidagi nukker tunne hiilib ligi, mõistes, et mõnest asjast enam jõud üle ei käi. Mistahes asi võtab kordades rohkem aega - ilmne oma jaksu ülehindamine. Terve mõistus ütleb küll, et tõmba neid toimetamist vajavaid asju koomale, tee niipalju kui jaksad. Teisalt, seda elukeskkonda, oma viimast kodu luues olen tahtnud, et mistahes suunas vaadates pilk ikka puhkaks. Seega tuleb teha. Ah, jah, see "investeering külalastesse" on tasunud ennast kuhjaga. Nad siin ikka käivad oma peredega või pere kõrvalt ja raskemad, võhma vajavad asjad teevad ilma, et peaksin paluma. Igatahes kõik on trimmerdatud-niidetud, küttepuud jõuavad järk-järgult kuuri virnadesse, mõned kiviaiad, mis vajasid kohendamist on taas laotud jne.

See on minu kevadeprojekt, mille lõpetamine veereb vaikselt juuni kuusse. Vanad lillekastid olid oma aja ära elanud. Need olid pärit mingist keset õue seisnud puukuurist, mille omal ajal lammutasin. Olid selle kuuri karkassiks. Nii nad mul maha läksid ilma mistahes töötlemata ja ajasid asja ära. Poodides müüakse ka lillekaste, kuid need maksavad. Vaatasin neid ja minu jaoks olid nad ka liiga klanitud. Mulle meeldivad pisut robustsemad, väiksema viimistlusastmega, mis sobituvad nn. talukoha looduslikku landsafti pisut rohkem. Nii tuligi endal uued kastid hööveldamata laudadest kokku klopsida. Seespoolt vooderdasin vundamendi "mullikilega", et muld ja niiskus kohe mädandama ei hakka. Siis puidukaitse peale, ning minu elu ajaks jätkub ehk küll. Tegin ühe pildi kah, kus viimane vana kast ootab tulpide äraõitsemist.


Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.

Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan  mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.

25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.


Neljapäev, 3. mai 2018

Ekselistid

Tundub, et minu kartused selle haldusreformi joontetõmbamise kõrvalnähtustest hakkavad vaikselt tõeks saama. Ega ma muutustele vastu olnud, need olid vajalikud. Asi kippus kohati absurdiks kätte, kus omavalitsuse palgal rohkem töötajaid võrreldes valla ülejäänud maksumaksjatega.


Minu suhtumine meie haridussüsteemi ümberkorraldustesse on olnud kogu aeg ühene. Mulle võidakse ette tuua kuitahes palju tabeleid, kus meie lapsed maailma targimad, tublimad ja mida veel. Küsin vastu, mis siis? Kui ülejäänud maailma lapsed on lollid, kas siis meie lapsed ei võiks olla hoopis veelgi targemad, haritumad? Minu postulaat on olnud ja jääb - igale lapsele (võimetekohane) keskharidus! See on meie väikeriigi püsimise garantii ja inimeste heaolu allikas. Minu jaoks oli selge, et maagümnaasiumide sulgemisega on ekselistid saavutanud võidu, kuid sellega ei piirduta ja liigutakse edasi harimatu Eesti kujundamisel. Seda juba läbi haldusreformi. Enam pole vaja mingeid keskvõimu bullasid. Kohalikud mogrimärdid joonistavad juba oma exceli tabeleid. Laupa ja Käru põhikoolide muutmine tsaariaegseteks külakoolideks, Nõva õpilaskodu sulgemine. Need on esimesed pääsukesed. Teiste valdade võimukandjad on esialgu veel kapis ja pole julgenud avalikult tunnistada, et tegelikult on ka nemad oma sättumuselt ekselistid. Haridus on ju ometi mõttetult kallis?

Kusagilt olen kuulnud ja lugenud juba ka sellest, et paganama kulukas on toetada uues suures vallas mitut perearsti vastuvõttu. Peaks ikka koondama kõik ühte tervisekeskusesse, kus need praegused perearstid siis tööd saavad ja rahva tervisenäitajad exceli tabelites koheselt paranevad.

Ah, mis see minu asi on. Minu tegutsemiste aeg on ammu ületanud parim enne tähtaja. Teie peate selles riigis edasi elama, ise teate.