Kes rohkem, kes vähem, kuid enamus meist heldib laste nunnudest fotodest. Lapsed ongi nunnud. Ning kui selline murjantüdruk, nagu internetist leitud pildil meie uksest sisse astuks, siis peaksime heatahtlikult muigama ja olema igavesti õnnelikud. Reaalsuses käivad need asjad tihti pisut teisiti. Sõltuvalt vanemate või lapsehoidja temperamendist.
Eellugu läheks pikaks, enam vähem romaani mahtu. Selle jätan vahele. Lühilausetena võiks kirjeldada aga sedamoodi. Mitmetel põhjustel minu suveabiline oma emaga ei suhtle. Samas hoiab tugevat sidet oma kõigi, arvukate nooremate vendade ja õdedega. Nii oligi plaan, et võtab nädalaks oma 17 aastat noorema õe enda, tähendab minu juurde. Kui laps aga kohal, selgus, et töölt vaba nädalat ei saa. Vastupidi, just sellel nädalal olid tal ülipikad tööpäevad. Ja niimoodi saigi minust lapsehoidja kolmeaastasele tüdrukule.
Väga keeruline amet on see lapsehoidjaks olemine, eriti võõra lapse hoidmine. See oli ju aastakümneid tagasi kui enda lapsed olid nii vanad. Ometi ma ei mäleta, et laste eest hoolitsemine, kasvatamine ja õpetamine oleks olnud midagi kangelaslikku ning erakordset. Siis oli see lihtsalt osa argipäevast, igapäevasest elust. Tagantjärgi olen nüüd mõistnud, et iga argipäev oli hoopis pidupäev - tollal lihtsalt ei taibanud seda. Sest lapsed saavad nii kiiresti suureks. Lapsed kasvasid ja mina lapsevanemana koos nendega. Ma vähemalt kujutan ette, soovunelmana, et mina õppisin igat oma last eraldi tundma ja nemad omakorda mind. Seekordsest lapsehoidmisest on aga vastakaid arvamusi.
Minu jaoks oli esmane probleem selles, kuivõrd sellise nädalase lapsehoidmise puhul pean oma kasvatuspõhimõtted alla suruma ja võtma omaks lapse harjumuspärased kombed ja tema vanemate, ema ja vahelduvate isade pedagoogilised tõekspidamised. Selle dilemma lahendasin teoreetiliselt üsna kiiresti ja egoistlikult - minu tares on minu kombed. Praktikas aga kõik nii ludinal pole läinud. Ühel poolel on lapsel siiski kolm aastat harjumuspärast kasvukeskkonda, teisel vaekausil aga küll heatahtlik, kuid torisevalt nõudlik vanamees oma tahtmistega, pealegi veel lühiajaline lapsehoidja.
Lapse harjumuste ja tahtmiste ning minu samade asjade vaheline seis on hetkel viigis. Minu punktiarvestuse plusspoolele läheb sellel nädalal see,
*et laps tohib õue peal käia ainult jalanõudes või paljajalu, kuid mitte sukkpükstes või sokkides.
*et laps sööb eranditult laua taga ja söögiaegadel, seejuures süüakse valmistatud ja serveeritud toitu, kuid mitte sedaviisi nagu seni harjutud - mingi vorstiviil peos ringi tatsudes või pidevalt kompveke ja küpsiseid sisse ajades (magusa olen üldse ära peitnud).
*et laps teeb oma hädad reeglina potti ja tütarlapsed kasutavad peale pissimist ka paberit, kuid mitte sedasi, et püksid aetakse maha kustahes ja millal tahes (kakamisega on sellel lapsel ülisuur punktiedu minu ees - suure häda on ta teinud vaid korra potti, ülejäänud kraam on kusagil muruväetiseks).
*et laps hakkab taipama - asjadel on oma koht, kuid mitte selliselt nagu ta päriskodus on lubatud - riided, puhtad ja mustad nõud, toit, tegelikult kõik, mida keegi puudutab on mööda põrandaid ja õue laiali - seal kodus tuleb tõepoolest üle asjade minna karkude abil.
*et laps läheb magama, ka päevaunele, enam vähem kindlatel aegadel, kuid mitte vajudes rampväsinuna täisriietes kuhu ja millal juhtub, saateks vanemate uhke tõdemus - meie laps on iseseisev!
*et laps saab rääkida ka algeliste täislausetega, kuid mitte ainult üksikute sõnade või häälitsustega.
*et laps omab õigust nõuda lapsehoidjalt muinasjuttude lugemist ja unelaulu laulmist, kuid mitte rahulduda üldlevinud arvamusega, et televiisor täidab ja asendab lapse igasuguses suhtlusvajaduse.
Lapse "kasuks" olevaid punkte ei hakka üles lugema. Mul tuleb sellest ainult masendus. Minu oma lapsed on tänu emadele kasvanud normaalseteks inimesteks. Ma ise pole ennast isana kunagi eriti kõrgelt hinnanud, saati siis veel lapsehoidjana. Mõtlema paneb see kogemus küll. Minu nõudlikus lapse suhtes on seotud õigupoolest mu meheliku mugavusega. Reeglid lihtsustavad lapse, aga eelkõige mu enda olemist. Kui aga pidada silmas kaugemaid ja kõrgemaid eesmärke? Seda, et täiskasvanud oma eeskuju, hoolitsuse ja kasvatusega määravad suuresti lapse tuleviku ja võimalused? Alles selle juhtumiga hakkan pisut taipama kutseliste lapsehoidjate, lasteaiakasvatajate, õpetajate, töö olulisust ja keerulisust. Lapse tegelik, reaalne elu kodus versus kõik see, mida peetakse ja mis ongi iseendastmõistetav ning normaalne väljaspool kodu. Siit võiks jätkata mahuka esseega, et painav mõte lahti kirjutada...
Tüdruk ise on aga vahva, õpivõimeline ja kiire taibuga. Paari kuuga teeksime me vastastikku teineteisest inimesed. Loomulikult aga igatseb laps ema ja sinna ta homme tagasi lähebki. Seda siis kui suur vend ei saa ka järgmist nädalat töö juurest vabaks, tööl on ta tänagi. Ise olen sellest lapsehoidmisest pisut väsinud, kuid samas õnnelik. Kohustused sundisid unustama korraks alalised tervisehädad, äsjapõetud kopsupõletiku moodi asja ja siiani puugina küljes oleva talvemasenduse.
Ja siiski. Inimene ennast ei muuda, eriti minu vanuses. Mulle tundub, et kolmeaastase poisiga oleksin osanud ehk pisut paremini, huvitavamalt ja õpetlikumalt aega veeta?
Postitused
