Laupäev, 25. mai 2013

Lapsehoidja

Kes rohkem, kes vähem, kuid enamus meist heldib laste nunnudest fotodest. Lapsed ongi nunnud. Ning kui selline murjantüdruk, nagu internetist leitud pildil meie uksest sisse astuks, siis peaksime heatahtlikult muigama ja olema igavesti õnnelikud. Reaalsuses käivad need asjad tihti pisut teisiti. Sõltuvalt vanemate või lapsehoidja temperamendist.
 
Eellugu läheks pikaks, enam vähem romaani mahtu. Selle jätan vahele. Lühilausetena võiks kirjeldada aga sedamoodi. Mitmetel põhjustel minu suveabiline oma emaga ei suhtle. Samas hoiab tugevat sidet oma kõigi, arvukate nooremate vendade ja õdedega. Nii oligi plaan, et võtab nädalaks oma 17 aastat noorema õe enda, tähendab minu juurde. Kui laps aga kohal, selgus, et töölt vaba nädalat ei saa. Vastupidi, just sellel nädalal olid tal ülipikad tööpäevad. Ja niimoodi saigi minust lapsehoidja kolmeaastasele tüdrukule.
 
Väga keeruline amet on see lapsehoidjaks olemine, eriti võõra lapse hoidmine. See oli ju aastakümneid tagasi kui enda lapsed olid nii vanad. Ometi ma ei mäleta, et laste eest hoolitsemine, kasvatamine ja õpetamine oleks olnud midagi kangelaslikku ning erakordset. Siis oli see lihtsalt osa argipäevast, igapäevasest elust. Tagantjärgi olen nüüd mõistnud, et iga argipäev oli hoopis pidupäev - tollal lihtsalt ei taibanud seda. Sest lapsed saavad nii kiiresti suureks. Lapsed kasvasid ja mina lapsevanemana koos nendega. Ma vähemalt kujutan ette, soovunelmana, et mina õppisin igat oma last eraldi tundma ja nemad omakorda mind. Seekordsest lapsehoidmisest on aga vastakaid arvamusi.
 
Minu jaoks oli esmane probleem selles, kuivõrd sellise nädalase lapsehoidmise puhul pean oma kasvatuspõhimõtted alla suruma ja võtma omaks lapse harjumuspärased kombed ja tema vanemate, ema ja vahelduvate isade pedagoogilised tõekspidamised. Selle dilemma lahendasin teoreetiliselt üsna kiiresti ja egoistlikult - minu tares on minu kombed. Praktikas aga kõik nii ludinal pole läinud. Ühel poolel on lapsel siiski kolm aastat harjumuspärast kasvukeskkonda, teisel vaekausil aga küll heatahtlik, kuid torisevalt nõudlik vanamees oma tahtmistega, pealegi veel lühiajaline lapsehoidja.
 
Lapse harjumuste ja tahtmiste ning minu samade asjade vaheline seis on hetkel viigis. Minu punktiarvestuse plusspoolele läheb sellel nädalal see,
 
*et laps tohib õue peal käia ainult jalanõudes või paljajalu, kuid mitte sukkpükstes või sokkides.
 *et laps sööb eranditult laua taga ja söögiaegadel, seejuures süüakse valmistatud ja serveeritud toitu, kuid mitte sedaviisi nagu seni harjutud - mingi vorstiviil peos ringi tatsudes või pidevalt kompveke ja küpsiseid sisse ajades (magusa olen üldse ära peitnud).
*et laps teeb oma hädad reeglina potti ja tütarlapsed kasutavad peale pissimist ka paberit, kuid mitte sedasi, et püksid aetakse maha kustahes ja millal tahes (kakamisega on sellel lapsel ülisuur punktiedu minu ees - suure häda on ta teinud vaid korra potti, ülejäänud kraam on kusagil muruväetiseks).
*et laps hakkab taipama - asjadel on oma koht, kuid mitte selliselt nagu ta päriskodus on lubatud - riided, puhtad ja mustad nõud, toit, tegelikult kõik, mida keegi puudutab on mööda põrandaid ja õue laiali - seal kodus tuleb tõepoolest üle asjade minna karkude abil.
*et laps läheb magama, ka päevaunele, enam vähem kindlatel aegadel, kuid mitte vajudes rampväsinuna täisriietes kuhu ja millal juhtub, saateks vanemate uhke tõdemus - meie laps on iseseisev!
*et laps saab rääkida ka algeliste täislausetega, kuid mitte ainult üksikute sõnade või häälitsustega.
*et laps omab õigust nõuda lapsehoidjalt muinasjuttude lugemist ja unelaulu laulmist, kuid mitte rahulduda üldlevinud arvamusega, et televiisor täidab ja asendab lapse igasuguses suhtlusvajaduse.
 
Lapse "kasuks" olevaid punkte ei hakka üles lugema. Mul tuleb sellest ainult masendus. Minu oma lapsed on tänu emadele kasvanud normaalseteks inimesteks. Ma ise pole ennast isana kunagi eriti kõrgelt hinnanud, saati siis veel lapsehoidjana. Mõtlema paneb see kogemus küll. Minu nõudlikus lapse suhtes on seotud õigupoolest mu meheliku mugavusega. Reeglid lihtsustavad lapse, aga eelkõige mu enda olemist. Kui aga pidada silmas kaugemaid ja kõrgemaid eesmärke? Seda, et täiskasvanud oma eeskuju, hoolitsuse ja kasvatusega määravad suuresti lapse tuleviku ja võimalused? Alles selle juhtumiga hakkan pisut taipama kutseliste lapsehoidjate, lasteaiakasvatajate, õpetajate, töö olulisust ja keerulisust. Lapse tegelik, reaalne elu kodus versus kõik see, mida peetakse ja mis ongi iseendastmõistetav ning normaalne väljaspool kodu. Siit võiks jätkata mahuka esseega, et painav mõte lahti kirjutada...
 
Tüdruk ise on aga vahva, õpivõimeline ja kiire taibuga. Paari kuuga teeksime me vastastikku teineteisest inimesed. Loomulikult aga igatseb laps ema ja sinna ta homme tagasi lähebki. Seda siis kui suur vend ei saa ka järgmist nädalat töö juurest vabaks, tööl on ta tänagi. Ise olen sellest lapsehoidmisest pisut väsinud, kuid samas õnnelik. Kohustused sundisid unustama korraks alalised tervisehädad, äsjapõetud kopsupõletiku moodi asja ja siiani puugina küljes oleva talvemasenduse.
 
Ja siiski. Inimene ennast ei muuda, eriti minu vanuses. Mulle tundub, et kolmeaastase poisiga oleksin osanud ehk pisut paremini, huvitavamalt ja õpetlikumalt aega veeta?
 
 
 
 

Neljapäev, 16. mai 2013

Evelini toetuseks

Ega see teema jätnud mindki emotsionaalselt ükskõikseks. Enam vähem olen läbi lugenud kõik ilmunud fakti- ja arvamuslood. Omamoodi, kohati iseennast segav elu sotsiaalse tunnetuse närv, õigluse ja ebaõigluse ussike sundis mind selleks. Midagi uut ju selles nn. skandaalses loos minu jaoks polnud. Kodanik Ilvese olin määratlenud enese jaoks juba aastaid tagasi,  "korteriküsimusega". Perekond Ilvese aga eesti keelde tekitatud uudissõnaga, ärmatamine. Hilbuskandaal on asjade loomulik jätk.
 
Ma kogu aeg lootsin, et keegi loendamatutest ajakirjanikest, tunnustatud arvamusliidritest, lihtsatest kommeteerijatest või muidu grafomaanidest väljendaks ka minu seisukohta. Mis õigustaks, õigemini selgitaks otseselt Evelini, formaalselt Toomase, de jure Kantselei tegevust antud kaasuses. Siiani pole seda olnud. Miks just sedamoodi? Sest Toomas ei puutu asjasse. Eluvend ja elukunstnik, viimased aastad mängimas  juba "kõrgliigas",  on süüdimatu aferist, pealegi välismaalane. Evelin ja kantselei on aga nõukogude aja produkt. Tuntud menukirjanik kirjeldas oma menuromaanis rehepappluse olemust ja sidustas selle äratuntavalt rahvusega. Üldinimlikult on samastumine raamatus inimloomusele sedavõrd suur, et romaan on avaldatud juba paljudes keeltes. Samas eestlastele on samastumine trükiarvu silmas pidades eriti magusvalus.
 
Ma kindlasti idealiseerin ilmasõjaeelseid eetilisi tõekspidamisi. Tühjagi! Virutati alati, sealt kus saadi - Verner Puhk ja Pojad. Kuid kolhoosikorraga sai asi sisse täistuurid. Olen poisikesena isegi tassinud ööpidmeduses koos tädiga mäe peal asunud sealaudast kombikormi OMA kõssakestele. Vanuigi, pagendusse tulles, olen imestanud seda, kuidas jõuka talu järeltulijad on visanud kogu prügi kuhugi emade-isade aida nurga taha, sest samune ait pole enam OMA, vaid siis juba kolhoosi jagu. Sealt sündis rehepapplus tänases mõistes. Seesamune utreering, et nõukaaja inimene ei saanud uinudagi kui ei suutnud väljamõelda, mida homme oma töökohast virutada.
 
Täna vurab meie teedel tuhandeid autosid rõõmsate peredega oma eraasjaajamistega firmade arvel. Olen hiljaaegu, siis kui veel tervist oli, ehitanud imelisi maakivist terasse eramutele, pereema ja pertütarde nõulike pilkkude saatel, mis kirjade järgi kuuluvad tegelikult hoopis firmadele. Olen konsulteerinud loendamatuid FIEsid, et peita isiklikke kulutusi ettevõtluse arvele ja pääseda maksudest. Olen üleüldse aidanud paljusid inimesi kanaliseerida isiklikke väljaminekuid ettevõtluskuludeks. Selles valguses lüüa käsi kokku ja imestada - vaata,  mida Evelin tegi! Teate, see on pisut variserlik. Evelin tegi ja teeb seda, mida teeb enamus meist, nõukogude produktidest. Tom oma korterite, nätsu ja muude veidrustega lisab lihtsalt üldinimlikku, kultuurideülest dimensiooni.
 
Evelini isast on hoopis kahju. Õnneks mul endal pole sedavõrd tuntuid ja meedia tähelepanu all olevaid lapsi. Kõik on nad mul toredadad ja mingil määral edukad. Ehk on äkki neilgi omaks mingil määral rehepapplust - ei usu... Usun vaid seda, et raske on vaadata kui oma lapse edulugu muutub põlguslooks. Seepärast, et igaüks pole omal valikul või asjaoludel süüdi, arvaku kõrvalised mida tahes,  et olla osaline ja vastutav oma lapse kujunemisloos. Sellegipoolest.
 
 
Pea vastu, vana.
 
 

Reede, 3. mai 2013

Roosikasvataja rõõm

See muidugi on suurustamine. Mis roosikasvataja nüüd mina olen. Lihtsalt üks roosipeenar. Olen aru saanud, et aednikutarkused tulevad pika aja jooksul, kogemustega. Minul kui põlisel linnamehel pole neid kogemusi kusagilt võtta. Lapsepõlvekodus, ka linnas, oli küll aed, kuid huvid olid siis teised. Nüüd on huvid, kuid aeg ja ka jaks on läinud. Eks mitmelgi mehel on see käinud sedamoodi, et kakskümmend aastat valmistud eluks, teine kakskümmend ajad naisi taga ja kantseldad olemasolevaid lapsi, kümme aastat arutad teiste meestega maailma asju, kusagil viis aastat põed ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi. Ja alles seda ülejäänud antud aega saad elada juba pisut rahulikumalt ja süvenenumalt. Aiapidamine aga nõuabki süvenemist.
 
Roosipeenraga oli sedasi, et mäletatavasti tuli lumi maha ja jäi. Eelnevatel aastatel tegin kõik ettevalmistused talveks õigeaegselt ja nagu õpiku järgi - sügisväetamine, tagasilõikamine, muldamine, vajadusel painutamine, kuuseokstega katmine, lumekuhjamine ning kevadel siis need teised toimingud. Seekord jäid kõik need ettevalmistused talveks tegemata. Igal kevadel olen pidanud kurvastusega tõdema, et pea kolmandik roosidest pole talve üle elanud, vaatamata hoolitsusele ja õpikutarkusele. Sellel talvel hoolitses minu asemel rooside eest kohev lumi ja kõik minu roosid on elu ja tervise juures, ajavad juba pungi. Ning kuigi tean, et talved pole vennad, õpetas see talv koos möödunutega, et ainult loll rabeleb. Tihti tulemusteta, igas asjas.
 
Roosipeenar leevendas pika talvega kogunenud masendust. Lootsin väga, et kevade saabumisega taastub jaks, ramm ja vägi. Paraku tuleb leppida sellega, mis on jäänud. Vastupidi, hoopis rõõmu tuleb tunda. Roosipeenrast, saabunud kevadest, kõigist ilusatest hetkedest, mis olnud ja mis veel tulla võivad. Rohud, linnulaul, valgus ja päike teevad imet. Vähemalt meestele ja meelele.