Peenike kunst

Toredad blogijad vahetasid mõtteid kaubanduslike teadeannete kirjutamise kohta ajaveebis. Nähtuse levima hakates, tundus see ilming mulle hobikirjutamise risustamisena. Ma ei ole eriti oma arvamust muutnud, küll aga leppinud sellega kui paratamatusega. Seejuures olen aru saanud ka sellest, et hea reklaamiteksti kirjutamine vajab annet. Kehvade tekstide lugemine tekitab piinlikust. Product placment on peenike kunst, mis nõuab suurt loomingulisust. Just piinlikuse tunne on see, miks ma praktiliselt ei vaata kodumaiseid teleseriaale ja tihti võpatan meie telekanalite sarisaadetes vaatajale, nätaki, näkku lahmiva tootereklaami puhul.

Ilmselt räägiksin ma teist juttu kui oleksin populaarne blogija. Arvatavasti leiduks siis ka minu leheküljel otsest reklaami ja peidetut. Abiks väikesele pensionile seegi. Korraldaks igasugu loosimisi ja neid muid asju. Kuna konkurents sellel alal on aga tihe, spetsialiseeruksin oma vanusegrupile suunatud toodetele ja teenustele.

Annetuste hooaeg on läbi

Selleks korraks on siis suur annetamise hooaeg läbi saanud. Mõnikord, aastaid varem on mul sisemuses kihvatanud, et miks see kõik toimub vaid pühade ajal. Tänaseks olen selles osas maha rahunenud. Olen aru saanud, et paljud inimesed teevadki heategusid aastaringselt, ilma suurema kära ja mürata. Ning midagi pole halba ka selles, et just Jõulude ajal, mil inimeste südamed ja meeled on rohkem avatud, neid kampaaniaid korraldatakse. Peaasi, et me ise puhastume seeläbi. Ka need, kes argisel päeval tavaliselt ei märka või ei taha märgata.

Üleskutseid olla Jõulude ajal parem inimene ei tehta ainult meil. Minule jäi sellel aastal silma USA kaabeltelevisiooni UPtv videoklipp. Seda on vaadanud ainuüksi Youtube'is üle nelja miljoni inimese. Ma ei tea kui paljud vanemad tegelikult sooviksid ehk kardaksid, et nende laps sellises eksperimendis osaleks. Minu mõte läks uitama sinna suunda, et kas me üldse teame, millised me lapsed on tegelikult inimestena. Oma sisemuses, väljaspool kodu. Me saame mingit tagasisidet lasteaiast, koolist ja seetõttu arvame, et me tunneme oma lapsi. Kuid kas see tõepoolest on nii? Kuidas oleks selles eksperimendis käitunud minu lapsed kui nad väikesed olid? Kuidas otsustaksid mu lapselapsed? Kas ma tahaksin tead tõde? Kuidas ma suhtun edaspidi oma lapsesse kui see tõde on valus?