Reede, 23. detsember 2016

Lugeja kiri

Sellel ajaveebil siin on olemas ka meiliaadress, hundiulg2010@hotmail.ee . Mõnikord keegi kirjutab ja mina vastan. Selline teistmoodi suhtlemine väljaspool blogi. Märtsi lõpus sain ühe kirja ja siis tuli ka lugu, inimene oli oma mure kirja pannud. Kuidagi liikus meie jutt selleni, et äkki saaksin seda mure siin blogis jagada. Aga siis kirjavahetus soikus. Detsembri keskel võttis ta minuga uuesti ühendust ja arvas, et võiks siiski selle avaldada täpsustusega, et lugu leidis aset aastatel 2010-2014 ja oma jutustuse on ta kirja pannud paar aastat tagasi. Siin see kiri on: 

Tere,

sind ehk ei huvitagi tegelikult võõra inimese saatus. Lapsed aga tahest tahtmata on sageli ohvrid.

Ma ei rõhu siin mingile haletsusele. Kaasa tunda võib siiski. Enim ootan aga õiglast viha, et asjad on läinud nii kaugele. Ma ei salli Eestis valitsevat sots.poliitikat, mille tulemusena peavad lapsed elama võõra katuse all.

Alkoholismist rääkides - õnneks suudan ja tahan olla kaine ja tõsise elusuhtumisega. Sihitu ja vaimselt muserdatuna olen tahtnud mitmelgi korral kõigele käega lüüa. Aga ma ei suuda, silme ees on lapsed. Ja paras ports eneseväärikust on mul ka. Ma ei saa langeda nii madalale, et joon nii, et maa on must.
Lähiplaan on siiski üürida avaramat korterit ja hakkata taastama hooldusõigusi. Isalt kui joodikuna ennast näidanult võeti HÕ täiel määral. Minult neid ära ei võetud, palusin ise võtta lapsi (ajutisele) eestkostele.



Küllaltki tihti mõtisklen oma kodutunde peale.
Ma tõesti ei taha inimesi kurvastada, niigi on ümberringi koledaid lugusid. Aga see lugu ei ole ainult minu, vaid ka mu kolme lapse kurb elusaatus. Tahtsin teile jutustada oma lastest ja nende kodutundest, nii nagu ma nende emana seda mõistan. Ise nad on alles väikesed teile seda lugu rääkima.

Olen 36-ne kolme lapse ema, sündisin ja kasvasin üles Tallinnas. Kodutunnet nagu sellist ei ole ma oma elus kogenud – juba imikuna sattusin Mustamäe lastekodusse, kus elasin kuni 7.eluaastani. Selliseid sõnu nagu ema, isa, kodu, pere, armastus minu sõnavaras ei olnud kuni selle ajani. Kasuperes, kuhu sattusin elama 7-aastasena, kuulsingi neid esimest korda. Loomulikult tegi naabite klatš ja mu enda sisemine hääl üpris varsti selgeks, et see kodu ja perekond ei ole minu oma. Mu kasuema püüdis mulle seletada, et olin aastaid jäljetult kadunud mingi tobeda äparduse tõttu sünnitusmajas.
Sellel naisel, kes osutus mu võõrasemaks, olid omad bioloogilised kaksikutest pojad juba täiskasvanuks sirgumas, neid ootas ukse ees sõjaväeteenistus. Olin mitu aastat selles peres ainuke laps... võõras laps.

Ma ei olnud raskesti juhitav laps, olin üpris vaikne ja alaheitlik laps, sest aastad lastekodus ometi jätsid oma jälje. (Kasu)ema saatis mind nädalavahetuseks oma vanemate juurde pesema - elasime Kadriorus majas, kus sooja vett ei olnud ning vanaema elas Koplis suures Stalini aegses majas, kus oli gaasküte.

Mäletan oma (kasu)ema kui ranget, võõristust tekitavat inimest. Ta oli küll korralik, hoolitsetud välimusega, töötas õmblejana – kuid tema põlvedel ma ei istunud oma raskematel hetkedel, tema ei olnud see. Hüüdsin teda küll emaks, kuid tema tütreks ma pole ometi saanud, veri on siiski paksem kui vesi.

Juba 2.klassis läksin esimest korda kodunt ära – sugugi mitte põnevuse pärast. Ja veel mitmeid kordi olin lahkunud – iga kord raske südamega. Ma mõistan, et mul polnud lihtsalt lähedast inimest, kellele puistata oma süda, oma üksindust. Sest elada ilma vanemateta on jube raske. Kasuvennad küll püüdsid olla lahked ja mõistvad, kuid alati jäi midagi vajaka... Ei saanud neist mulle tõelisi vendi, ka mu kasuema tobedate kasvatuslike põhimõttete eest kaitsjaid, sest ihulikult sain ma karistada ka üksjagu. Mu kasuema oli selle pere ainuvalitseja ja sellega pidi leppima, kui tahtsid rahu majja. Kasuisa toetusele ei saanud mina samuti loota, kuna tema isegi ei saanud oma elu ja tööga hakkama, heitles ta ju isegi tõrjutuse, alavääristamise ning alkoholiga.

Hiljem vennad asusid elama eraldi, mina olin selleks ajaks 15. Kolisime kasuemaga tema vanematele lähemale, Koplisse. Korteril polnud viga, kasuema oskas alati maitsekalt sisustada korterit, ta oli loodud disaineriks. Aga minul hinges ikka veel kripeldas – see pole sinu kodu, sinu pere. Olin nagu varemgi alaheitlik tütarlaps. Ei olnud mul silmnähtavaid probleeme, ainult meie niigi pealiskaudne lähedus kasuemaga hakkas nüüd veelgi rohkem mõranema. Juhtus, et mulle öeldi, et ära enne kella 9 õhtut koju tule, mulle, kes ma olin 16! Päevade viisi lonkida linnas ringi... Loomulikult ei jäänud ma märkamatuks jultunutele tüüpidele, aga mida mina, süütu, oskasin karta? Loomulikult nägin ma neis häid mehi, kes hoolivad minust... Loomulikult pärast seda ei saanud ma sellest rääkida ühelegi hingele, pealegi veel kasuemale, kelle käest saaksin ainult riielda...

Kodu, nagu kohta, mis oleks igas mõttes turvaline – seda ei olnud, inimest, kellele toetuda, armastavat ema... Kasuema hakkas vist seda tajuma aina teravamalt alles siis, kui lahkusin kodunt 16-aastasena – ei otsinud enam mina sinna teed, ei pakkunud temagi enam võimalust tulla tagasi.
Nii ma jäin elama koos 42-aastase äsja vabanenud vangiga, tema pahede ja isekuse võrku. Kuigi mina süütu tütarlapsena otsisin omale kodu, inimest, kes veidigi hoolib, pidin ma maksma selle eest liiga kõrget hinda... Too mees veetis hulk aastaid vanglamüüride vahel ning püüdis hilinenud rongi peale saada, saada lapsi, korraliku elu. Ja mu kasuema käis minuga alla kirjutamas avaldust, et ta on nõus, et ma abielluks tolle tüübiga, kuigi ma ei olnud veel 18. Aga tolle mehe isekad tahtmised kandsid vilja – ma ootasin oma esimest tütart. Üleöö sai minust abikaasa, pereema, täiskasvanu oma kõigi kohustustega – kuigi sisemiselt olin veel alles laps. Ma ei ütle, et olin kole saamatu ema ning abikaasa – püüdsin olla mõlemad nii palju, kui tajusin oma rolli. Aga armastust tolle mehe vastu ei tundnud ma iialgi – rajas ju ta oma õnne minu elu jalge alla tallates. Hiljem ta hooples sellega, et päästis mind kasuema küüsist. Kas mul oli üldse mingit muud valikut? Kas olin üldse eluks ettevalmistatud?

Meile sündisid veel kaks tüdrukut. Leppisin oma saatusega, eluga ilma armastuseta. Püüdsin täita oma rolli ema ja abikaasana veelgi hoolsamini – ma ju tahtsin oma lastele head, sooja kodu. Elasime kahetoalises korteris, küllaltki avaras ja toredas, juba pisut kitsaks jäi ta meile. Sain edukalt lõpetatud kesk-eriharidust tehnikumis, tahtsin õpinguid jätkata – kuid abikaasa leidis alati põhjuse, et ma oleksin hõivatud koduste töödega, perega. Eks kolme lapse eest hoolitsemine, kodu korrashoid oligi mu põhiline tegevus, kuid ma andsin endale aru, et ilma tugeva hariduseta ei jõua kuigi kaugele. Mu abikaasal jätkus sihikindlust ennast üles töötada – vanglast vabanedes ajas ta läbi kojamehena, pärast läbis mitmeid kursusi, töötas katlakütjana, siin ja seal transporttöölisena. Pärast õpis autokoolis ning seejärel trammijuhiks. Ütleme nii, et peamiseks ajendiks oli temal ikka tema suur ego - tema suudab, tema näitab kõigile! Ta on kah midagi väärt! Minul oli tegemist laste ilmale toomisega, ei mina tema hingest veel nii hästi aru saanud, mis taotlused tal olid
.
Asjad hakkasid kiiva kiskuma meie kolmanda tütre sünni eel – meie suhted abielus olid väga korrast ära, käisime koguni abielukriisi nõustamisel, tahtsin olla mõistetud, et keegi mind ka kuuleks. Tundsin aina teravamalt, et mida aastad edasi, seda rohkem irdun eemale – eelkõige kui abikaasast. Ma ei armastanud teda, jah, ta jätkas ikka samas vaimus – tuli, nägi, võttis. Hoidusin eemale, kuulsin süüdistusi, inetusi. Vaikisin ja alistusin. Püüdsin olla hea ema oma lastele, hoida kodu korras. Muid sidemeid mul ei olnudki – meie kodu oli suletud mu sõbrannadele, meil ei olnud ühiseid tuttavaid, meid ei kutsutud külla, me ei käinud väljas – kuigi ma oleksin väga seda kõike tahtnud! Püüdsin sobitada tutvusi teiste lapsevanematega, kuid abikaasa laskis mul haruharva veeta mõni tund sõbrannaga. Mäletan, kui otsustasin sõita väikesele 3-päevasele puhkusele Lätti koos lastega, ta ei tahtnud mingil juhul kaasa sõita, kuid veel samal päeval pani imeks, mida mind sinna Lätti tõmbab ja millal ma tagasi tulen?
Loomulikult hakkasid silma tema soovimatus veeta oma perega aega ning minu ilmne aheldamine koduseinte vahele. Aina tihemini hakkas temagi õhtuid veetma tuttavate juures, ikka viinapudel kõrval. Aina sagedasemaks nähtuseks oli tema purjus nägu, mingid pretensioonid minu suhtes, süüdistused, et ma ei armasta teda, kuigi tal pole häda midagi jne. Samas hakkas ta harrastama lotomängu – ei läinud kaua, kui ta mängis maha oma kuupalgast 10-15%, arvestamata tema võlgu ja viinakulusid. Mu noorem tütar sai 2-aastaseks, kui pidin minema osakoormusega tööle – lihtsalt selle tõttu, et lastel oleks igapäevane piim ning minul ihukatet. Lõpuks urises mees juba ise, et mingu ma tööle ja kandku pere eest hoolt, see on mu kohus. Tema aga jätkas samas vaimus joomist ja lotomängu, arvestamata tema hilisõhtuseid kojutulekuid, sõimamisi, pealesunnitud seksi, korrast ära perekliimat, laste käitumishäirete mitte tähelepanemine.

Ei läinud kaua, kui nii suure vaevaga ülesehitatud (näiline) kodu muutus minu jaoks päris põrguks. Mäletan, kord istusin ostukeskuses pingi peal ja ma ei tahtnud enam tagasi minna. Läksin ostma oma lapsele mähkmeid, aga enam ei suutnud ega tahtnud tagasi minna. Siis ütlesin mehele, et ma ei suuda enam nii jätkata – kriisinõustamisest kriisinõustamiseni.

Alles siis läks põrgu lahti, kuid taevas teab, et laste huvides ma tahtsin perekonda koos hoida. Kasvasin ju mina isegi ilma perekonnata, küllap ma tahtsin säästa oma lapsi nii palju kui võimalik! Aga mu närvikava enam ei pidanud vastu – juhtus nii, et ei suutnud oma nutuhoogu tagasi hoida, vaevlesin unetuse ja ärevuse käes, olin iga kord muserdatud peale pealesunnitud vahekorda. Ja kui mu laste isa ütles mulle, et tema ei liigu siit korterist mitte ühtegi sammu ning mingu hoopiski mina, kui ei ole millegagi rahul... ma läksin. See ei olnud kerge samm, sest abikaasa kuulutas mulle sõja. Veel mitmed aastad kulusid selleks, et lahutada abielu (ta ei andnud mulle lahutust, tõi ettekäändeks koguni mu hullumeelsust).

Ja kõige koledam tahk selles loos on tõik, et mu lastel ei ole enam kodu. Jah, aastast 2009 olen teinud kõik endast oleneva, et laste kodu ei oleks see räämas, korrast ära kodu, kus elab nende alkoholikust isa. Jah, minul ei ole kuhugi minna, sest mul endal ei ole oma perekonda, olen lastekodulaps, mind ei ole kellelegi vaja. Jah, mu lapsed elavad juba mitu aastat Maarjamäe lastekodus (Pirita-Kose, Kase tänav 64, Tallinn), sest linnaametnikud ei ole meie perele pakkunud midagi asemele. Ei võinud ju meie enam taluda joomahoogusid ega sellega kaasnevaid viletsusi lõpmatuseni! Jah, elan isegi maa ja taeva vahel – kord ühes sotsiaalmajas, kord teises, lapsed aga linna teises otsas. Jah, ei ole meil mingit kodutunnet, sest meie ei ela isegi ühise katuse all. Minu endise abikaasa riiukad on ära röövinud tema enda lastelt kodu, turvalist ja kindlat paika. Jah, linnavõimud ei suutnud minu lapsi aidata ei uue koduga munitsipaalkorteri näol ega elatise väljamõistmisega nende isalt. Jah, me oleme omaenda kodumaal kodutud, kodutundeta. Jah, mulle anti mõista, et pean ise omi asju korraldama, kas või hambad ristis – kõik need tobedad vastused linnaametnikelt juba mitme aasta vältel! Ja nüüd olen kolinud väga suure vastumeelsusega uude sotsiaalmajja – kõledasse Lasnamäe paneelmajja, ühetoalisse korterisse, mis vajab ka remonti, kus pole mööblitki sees, vana tolmunud laevalgustiga. Kirjade järgi mul on olemas kodu, aga milline see kodu on? Kas uus remont ja teised kardinad loovad olulisema – kodutunde? Muidugi mitte. Nagu mu lastel ei ole kodutunnet, kuigi elavad nad just kui korralikes tingimustes asenduskodus, Tallinna eestkostel.

Ma oleksin tahtnud kustutada oma elust need viimased viis aastat, kui meil pole normaalset kodu ega kodutunnet, aga selline meie elu nüüd on. Tallinn, meie sünnilinn - miks meil pole siin linnas kohta, kus elada ühe katuse all? Miks mu lapsed peavad üles kasvama lastekodus? Miks ametnikud on nii lühinägelikud? Kelle armule või mõistvale südamele võime me siin elus veel loota? Miks ma pean vägisi tagasi hoidma mõtteid enesetapust – mille nimel veel elada, milleks elada? Peita oma laste fotosid sahtlipõhja, et mitte ahastusest hulluks minna?

Lugesin värskest Rohelisest Pealinnast
Lastehaigla Vaimse Tervise Keskusest. Hakkavad valusalt silma murelikud üleskutsed meedias mis puutub laste ja noorte psüühikahäiretesse või nende häirete ennetamisse. Kild siit kild sealt
Mariannega (Minu unistuste päeva eestvedaja) tutvusin sellel talvel.
Unistuste Puu tegijatega Kalamaja Päevadel.
Südamete Soojus, Serve The City jmt ühingud...
Dharma, Igale lapsele kodu, Kodutunne (saade) jmt. FB ja uudislistist saan nö jooksvat infot.

Aga tegelikult ei ole suutnud või ei pidanud vajalikuks sekkuda (aidata) meid neist keegi. Kummaline, et mu kolm last on elamas juba mitu head aastat lastekodus (Kase 64, Tallinn) linna eestkoste all ja sellega abi piirdub. Ja mina olen pendeldamas ahastuse ja süveneva alkoholismi vahel. Kus on siin tõde ja õigus?

P.S. Teie ehk ei tegele otseselt lastega. Aga kas ka teile ei lähe korda mu laste tulevik? Või võõras mure on võõras mure? Oleks mul ükskõik ei oleks ma öösiti üleval ega kirjutaks selliseid kirju. Ma otsin abi. Palun aidake meie perekond ummikust välja.

Lisainfoks nii palju, et elasime viimati ühe perena munitsipaalkorteris, laste isa nimel oli nn üürileping. Linnaametnikud ei ole suutnud lahendada korteriküsimust, mulle pakuti võimalust üürida sotskorterit, enne seda olin mitmed aastad pendeldamas erinevate varjupaikade vahel. Minu korduvatele avaldustele vastati "milleks teil on vaja munitsipaalkorterit, kui kõik on niigi hästi korraldatud?" (loe: lapsed lastekodus, minul sotskorter).

Laste isalt loomulikult ei ole me sentigi saanud vaatamata algatatud elatise väljamõistmisele.

Olen korduvalt palunud Kesklinna Valitsuse Lastekaitse ametnikelt mingitki abi... või vähemalt tugiisikut mulle. Ainuke nõu oli soovitused minna psühhiaatri vastuvõtule, et ennetada joomist või depressiivsust.
Lastekaitse spetsialist kes tegeleb minu perega on Katrin Rannaste.

*****

Selline lugeja kiri. Otsad jäävad lahtiseks, sest algamas on aasta 2017, kirjeldatud sündmused ise aga 2010-2014. Jõulude eel tahaks muidugi uskuda, et sündis ime ja ... Äärmiselt ebaõiglane kui lapsed peavad avastama maailma oma vanemateta, olgu see lahusolek põhjendatud või põhjendamatu. Nendel jõulupühadel on Eestis umbes 8000 last, kes kuuluvad vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste kategooriasse. Häid pühi neile kõigile.

Neljapäev, 1. detsember 2016

Teadmiste varasalv

Üleeelmine peaminister oli NLKP kooliga inimene, propagandist. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et eks ta oma tööga sai hakkama, aga isiklikult mulle käis mees inimesena närvidele. Eriti tema avalikud esinemised, kus igal võimalusel esitas sobivalt sobitatud arve kui hästi meil kõik on, kuidas võrreldes teiste liiduvabariikidega oleme tublid, ning ka seda, et Brüssel meid katkematult ja lõpmatult kiidab - väikesed ja töökad. Ka vene ajal oli paljudele funktsionäridele oluline, et Moskva kiidaks. Samas aga seda, et me olemegi olnud tublid mitmetes asjades.

Selline sissejuhatus seepärast, et tegelikult olen ka mina viimased kümme aastat jälginud oma isamaa edusamme ja ebaõnnestumisi võrdluses teiste riikidega. Seda kõike tänu internetis vabalt kättesaadavalele informatsioonile. Oma ajaveebis ma eriti ei kirjuta neist asjadest, mis aga ei tähenda, et ma ei mõtleks. Internet on täis igasugu uuringuid, statistikat, analüüse. Mõistagi enamus võõrkeeltes. Eestikeelne meedia eriti neid andmeid ei kajasta. Või siis teeb seda valikuliselt. Mõnikord on mul sellest kahju. Ajakirjandus neljanda võimuna saab oluliselt mõjutada poliitikaid ja poliitikuid.

Minu lugemisnimekirjas on palju sedatüüpi võõrkeelseid veebilehti, millest ma saan ainest mõtisklusteks. Toon vaid ühe viite blogile, mida pidevalt jälgin. Jakub Mariani hariduslik ajaveeb on kergelt loetav. Ma loen praktiliselt kõiki ta artikleid, olgu need mistahes ainevallast. Aga muidugi erilist huvi pakuvad mulle tema maakaardid. Neid on meelelahutuslikke, harivaid - hea teada, ning sügavalt mõtlemapanevaid. Viimased on just need, millepärast mainisin üleeelmist peaministrit ja meie meediat. Näiteid?

Tegelikult peaksime virisemise lõpetama, sest kõik on suhteliselt hästi:

Küll ma ootasin pagulasteema vaidlustes seda argumenti, et meie poliitikud Brüsselis ja ajakirjanikud meedias selgitaksid, et Eesti on juba niigi väga külalislahke riik võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega. Seega rääkida proportsionaalsest solidaarsusest pagulaskriisi lahendamisel on pisut palju palutud ja lubatud:

Kusagilt aegade hämarusest väidame, et eestlased ja ungarlased on Euroopa suitsiitsem rahvus. Õnneks on see tänaseks juba müüt:

Ah, et peaksime erinevate valdkondade poliitikates otsima narratiivi. Siin see on:

Aga miks ka midagi üldharivalt "kasulikku". Muidugi oleme me laulu- ja muusikarahvas. Metallimuusika poolest aga juba kohe-kohe Euroopa viie rikkama seas:

Mulle meeldib lugeda hästikirjutatud emakeelseid elublogisid - inimlikud mured ja rõõmud, olme ja muu. Üha tihedamalt aga väsin sellest ja lülitun ümber just nimelt sellisele lugemisele, mida Jakub pakub. Soovitan teilegi kui minu sisekaemused ja hala muutuvad tüütavaks.

Děkuji, Jakub!