neljapäev, 25. jaanuar 2018

Vigade parandus

Sellel ajaveebil on olemas ka meiliaadress: hundiulg2010@hotmail.com . Tormilist kirjavahetust seal pole, kuid mõnikord ikka. Üks hea inimene juhtis mu tähelepanu sellele, et mitmete vanade postituste juures, kus olen kasutanud videomaterjali, need ei avane. Ma ise ei taha varasemaid kirjutisi lugeda. Küll tundub ülelugedes väljendatud mõte idiootse või primitiivsena, ei rahulda sõnumi vorm ja sõnakasutus, grammatikast rääkimata. Mõnikord on piinlik, et üleüldse olen tegelenud üle piiri mineva hingestriptiisiga. Aga olgu häbi kui suur tahes, vead tuleb ära parandada. Ma ei muuda kirjapandust ühtegi sõna ega koma. Asendan vaid katkised videolingid tervetega. Ei tea, miks, aga mulle käib närvidele kui asjad on poolikud.

Siin siis videod koos viitega postitusele, kus olen mittetöötava video asendanud töökorras olevaga:

25. aprill 2013 Unistaja




14. mai 2012 Tüdrukute kaklus (algne video on asendatud samaväärsega)




18. oktoober 2015 Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali






12. oktoober 2015 Olid ka niisugused filmid




22. aprill 2014 Lenini sünnipäev




3. märts 2014 Ukraina



Tuleb välja, et neid kadunud videosi on küllalt palju. Selleks korraks vast aitab.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Kõik peksavad kõiki - normaalne

Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.

Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.


reede, 19. jaanuar 2018

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.


Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?



reede, 12. jaanuar 2018

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:


"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.
Kunagi elasid minu isa ja ema.
Meid oli kokku kuus last.
Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.
Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.
Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.