Teisipäev, 29. detsember 2015

Jõulud 2015

Tund aega tagasi viipasin autole järele. Kõige noorim lapselastest asus vanematega koduteele. Minu jaoks sai seega alles täna jõulupühad läbi. Muidugi olen ma õnnelik ja mõtetes tänulik, et pooled mu lastest ja lastelastest otsustasid seekord siia tulla. Seda enam, et tulla tuleb kuhugi Eestimaa pärapõrgu. Üksinda elades olen aastate jooksul tähelepanelikult lugenud blogidest jutte sellest, kuidas täiskasvanud lapsed mõnikord arutavad, milline tüütu kohustus on Jõulude ajal see vanemate külastamine. Võin käe südamele panna ja kinnitada, et mina üleüldse ei pea õigeks, et selline moraalne sund peaks noortel olema. Eriti kui neil on juba oma, lastega pere. Ei ole vaja tekitada situatsioone, kus abikaasad peavad valima, kumma vanemad on "tähtsamad", kelle juures pühasid veeta. Nende ainuke kohustus on luua pühad ja pühademeeleolu eelkõige oma lastele ja oma abikaasale. Kui vanavanemad sinna pilti sobituvad, siis on see tore.
Laste tulekust teada saades läks pisut sebimiseks. Mõtlesin ju algul, et toon endale vaid kuuseoksakese vaasi. Kombetäiteks või niimoodi. Aga väikeste pudinate nimel tuli siis pisut pingutada. Igatahes maast laeni kuusk sai õigeaegselt tuppa. Praed ja kapsad ja kõik muu. Ning muidugi Jõuluvana kostüüm tuli tolmust puhtaks saputada. See aasta oli siis sedasi.

Esmaspäev, 21. detsember 2015

Jama seal, kus jama ei ole

Nädalavahetusel käisid paar noort inimest minu juures saunas. Ilusasti helistasid ette ja küsisid, kas võib. Minul pole selle vastu midagi. Olen üksinda saunas käimisega muutunud natuke ettevaatlikuks, tea, millal hinge kinni lööb. Seega mul endal ka kasud sees. Tihti seda ei toimu ja muidugi ei ole need suvalised tüübid. Ikka mõni "minu" enda külalastest, kes siis vastutab oma sõprade ja sõbrataride eest. Nad teavad minu motot:"Peaasi, et jama ei oleks!". Teavad ka seda, et sõnal jama on selles lauses mitu tähendust.

Linnanoortel on omavahel suhtlemine pisut teisiti kui maanoortel. Viimastel polegi eriti kooskäimise kohti võrreldes eakaaslastega linnas. Ja nagu noored ikka, ei taha ka maalapsed sõpradega niiväga oma vanemate silma all olla, mõnes kodus pole selleks ruumigi ja mõistmist. Ise nad seda sauna minu juures kütavad ja sätivad - saunas on magamiskohad ka väsinutele. Kui leil on küps, kutsuvad nad mind ka kampa. Ma siis natuke istun nendega laval ja eesruumis. Pärast lähen tuppa oma asju ajama või hoopis magama. Mõttetu oleks udutada, et need noored seal saunas ainult luuletusi loevad. Aga nad teavad minu mängureegleid. Kasvõi seda, et autovõtmed tuleb minu kätte anda ja järgmisel päeval peab kõik olema ideaalses korras.

Seekord oli minu täisealisel "külalapsel" kaasas üks kutt, seitsmeteistkümne* aastane, keda olen ühe korra varem näinud aasta tagasi. Aastaga on ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja nüüd juba minust, kes ma pole kõige lühem mees, pisut pikem. Mulle tundus, et talle on kaalu juurde tulnud. Mingil hetkel, jäädes hetkeks kahekesi küsisin talt otse. Ning tõepoolest, aastaga on ta juurde võtnud 35 kilogrammi. Nooruki kaal on hetkel 185. Ta rääkis sellest murelikult. Aga paksudele inimestele omase optimismi ja (nukra) huumoriga. Muidugi ma ei torkinud seda teemat edasi. Ma olen liiga vana, et veendunult jagada tema nooruslikku optimismi. Minus on liiga palju vanainimese pessimismi, arvamaks, milline võib olla selle loo lõpp. Seda enam hindan tema semusid, kes ta kodunt välja tirivad ja temaga koos teevad neid asju mida 17-20 aastased noored ikka teevad.

Tegelikult on need sellised jõuetuse hetked, kus tead, et sinust ei olene midagi, Ma ei ole meedik. Ma ei tea paksude elust midagi. Ma ei tea tausta ega konteksti. Tean vaid seda, et poiss istub pärast põhikooli lõpetamist kodus, peamiseks kaaslaseks arvuti. Tean seda, et kodualevikus, mis pole Eesti intellektuaalne pealinn, purustas ta oma massiga ühe eakaaslase nina, teadagi mille eest ja kannab selle eest praegu tingimisi karistust. Seda tean ka oma külalapse jutust, et ka sellel paksul poisil on unistused. Nagu igal poisil selles vanuses.

Marca juures rääkisime/räägime võrdsusest. Minu praeguse ülestähenduse peategelelasega ühel aastal sündis umbes 6300 poissi.
Seitseteist aastat hiljem millegipärast pole tal enam võrdseid võimalusi oma kaaslastega kui just mingit imet ei juhtu. Ei tööalaselt ega isiklikus elus. Me ei saa muuta geneetiliselt määratut, bioloogilis-meditsiiniliselt tekkinut. Kuid kindlasti saame muuta sotsiaalsest keskkonnast ja kogukondlikust solidaarsusest tulenevat, mis muudab ta elu elamisväärsemaks. Nii kauaks kui seda on talle, igaühele meist, antud. Või äkki siiski on midagi võimalik paksu poisi heaks teha ja meie sotsiaalsüsteem teab ja oskab seda? 

* On üks hämar vanus, mõni aasta enne ja pärast ametlikku täisealisust. Probleem on siis kui alla ja üle kaheksateistkümnesed on üheskoos.  Vihjasin, et need harvad korrad kui need noored seal, minu saunas omaette toimetavad, siis vaevalt need on pelgalt akadeemilised luuleõhtud. Asjasse võib mitmeti suhtuda. Ning ka see on üks minu reeglitest, et kõik alaealised peavad minu juuresolekul helistama koju ning teatama, kus nad on ja kellega. See järelmärkus selleks, et ... Nulltolerants on omaette huvitav teema.

Neljapäev, 17. detsember 2015

Mallukas ja Toidupank

Mulle on jäänud mulje, et Mallukas on arukas noor naine. Kasvõi seetõttu, et orienteerub hästi tibinduses, oma lugejaskonna sihtgrupi asjastunud maailmas. Olen lugenud ka seda, et tänu oma populaarsusele olevat ta avaliku elu tegelane. Ma olen kindel, et kui EPL mõjukate edetabelites oleks olnud tibikategooria, oleks see tore ja oskuslik kirjutaja olnud kindlasti vaieldamatu esinumber. Seda tänuväärsem on see, et ta, kahjuks küll harva, võtab igasuguste kaubanduslike teadete keskel mõnikord sõna ka tõsistel teemadel. Nagu meil, asjaarmastajatest kirjutajatel tihti juhtub, siis seekord läks ka professionaalsel kirjutajal, Mallukal, teema käest ära. Räägin meedias ja sotsiaalvõrgustikus palju vastukaja saanud Toidupanga kriitikast.

Minu jaoks ei ole ühiskonnas tabuteemasid. Ning on väga hea, et Mallukas sellest kirjutas. Edasine läks aga pisut viltu. On tekkinud selline olukord, kus laps tahetakse koos veega ära visata. Ning kuigi on palju selliseid kommentaare, mis Toidupanga tegevust toetavad, on tooniandvaks kujunenud Malluka need lugejad, kes seavad kahtluse alla hollandlase Piet Boerefijni poolt loodud ja suuresti vabatahtlike isetu töö tulemusena toimiva eestlaste vaesust leevendava heategevusorganisatsiooni kogu töö. Minu arvates oleks sellise reaktsiooni peale pidanud teema püstitaja ise suunama tekkinud diskussiooni. See, et ta targa naisena pole seda teinud jääb mulle arusaamatuks.

Ma arvan, et midagi hullu kogu sellest asjast nüüd ka ei juhtu. Teema püsib nädalakese ja elu läheb edasi. Toidupanga jaoks pisut küll keerulisemalt ja pärast seda Malluka poolt kogutud kriitikat ka kindlasti paremini. Nähes aasta pärast kusagil Toidupanga silti ei mäleta keegi ei Mallukat ega tema kirjutist. Küll aga meenub, et mingi jama vist selle Toidupangaga oli ... Ning eks vabatahtlikel ole mõnda aega pisut ebamugav - ah see ongi see vanamutt, kes tagakambris kahe käega endale küpsiseid ja šokolaadi näost sisse ajab ning kogu oma suguvõsa annetatud toidust söödab, vaestele aga jagatakse hallitanud leiba. Mis teha. Keegi pole öelnud ega sättinud, et heategu tuleb ilmtingimata kiita. Pietile, tema meeskonnale ja kõigile vabatahtlikele aga head närvi ja jookseme edasi.