Kolmapäev, 29. veebruar 2012

Loomalood

Mõned lood lähevad hinge. Ma ei tea milles asi, kuid tihti äratavad loomalood meis rohkem empaatiat kui jutud inimestest. Mõni aeg tagasi lugesin hommikul kohvilauas sellest, et täna elab meil täisvaesuses üle neljakümne tuhande lapse. Esimese reaktsioonina kihvatas: kurat, vene ajal küll midagi sellist polnud! Tüüpiline nõukogude ajal elanud inimese reageering, mis paljudes kutsub esile veelgi raevukama vastureaktsiooni: kurat, kasi siis Venemaale kui sulle seal rohkem meeldib! Aga see selleks. Juba on silmad kinni järgmises uudisloos, haukad järjekordse ampsu hommikusest priskest vorstisaiast ja jood suure lonksu magusaks tehtud kohvi. Sest mida saan mina, väike inimene, sinna parata, et Eesti on täis nälgivaid lapsi.

Asi pole selles, et vaesusest rääkiv artikkel kajastas ainult murttekitavaid arve ja kedagi ei personifitseeritud. Ma olen tähele pannud, et isegi tõsilood konkreetsetest õnnetutest inimestest ei tekita minus sedavõrd tugevaid emotsioone kui seda teevad sellised artiklid, mida eile lugesin The Guardian'ist. Sealne fotoreportaaž ja jutt räägib hobusest Astro, kes vajus rannas mudasse, meri aga hakkas tõusma. Tema perenaine Nicole Graham oli kõik see kolm tundi truult oma hobuse kõrval kuni hobust prooviti päästa:
Selliseid, hingekriipivaid lugusid on meelde jäänud palju. Mõnest sellisest tõsiloost on saanud südamlik mängufilm:

Aastaid enne seda kui ameeriklaste film tegi Hachiko maailmakuulsaks, toimus samasugune lugu näiteks ka Togliatti linnas Venemaal. Selles lühikeses videosüžees on väga ilus tekst. Lühidalt kokkuvõttes toimus avarii. Noor abielupaar hukkus. Nende koer, kes oli samuti selles autos, jäi elama. Seitse aastat valvas ta iga ilmaga seda kohta, kus ta viimati oma peremeest nägi. Linnarahvas hakkas seda peremeheta koera armastama. Pärast koera surma tehti korjandus ja sellele kohale kus koer seitse aastat ootas oma peremeest, püstitati mälestusmärk:
"Koerale, kes õpetas meid armastusele ja ustavusele"
 inimesed.

Esmaspäev, 27. veebruar 2012

Pensionifond juba koolis

Ühes armsas väikeses maakoolis jagas õpetaja sellel kevadel koolist lahkuvatele õpilastele avalduseblankette. Sisult veel lapsed, kuid vormilt mehemürakad pidid selle paberi koju viima ja allkirjastatult tagasi tooma. Lisaks kästi veel seda, et lapsevanem peab oma isikutunnistusest koopia tegema, et siis saab selle tähtsa dokumendi ära täita. Et midagi segamini ei läheks, oli blankett varustatud veel lipikutega, et kuhu see allkiri tuleb panna ja millest koopia teha.
Jutt käib kohustusliku kogumispensioni pensionifondi valikust. Ma ei tea, kas mul on midagi kahesilmavahele jäänud, et nii need asjad nüüd käivadki - kooli kaudu. Teatavasti seitsmeteiskümne aastane ei saa otsuseid iseseisvalt teha, seepärast peab ka fondivaliku avalduse täitma lapse seaduslik esindaja. Arusaamatuks jääb see, et miks peavad juba alaealised, ammu enne seda kui üldse elu esimene töötasu saadakse, ennast juba kuhugi fondi möllima? Aga kordan oma teadmatust - äkki nii need asjad käivadki?

Mulle isiklikult tundub see asi pisut imelik. Pärisin selle paberi näitajalt, et allkirjad on sul nüüd olemas ja ema dokumendist ka koopia, kuid kes siis selle avalduse ikkagi ära täidab? Õpetaja - sain vastuseks!? Tegemist on sellise kooliga, kus õpivad mitte just kõige teravamad pliiatsid ning objektiivsel hinnangul mitmed lapsevanemadki vajaksid mõnes asjas järeleaitamise tunde. Seepärast on ehk loomulik, et õpetaja kirjaoskaja inimesena aitab neid lahtreid täita - vähem paberit läheb raisku. Aga minu hing ei anna rahu seepärast, et õpetaja teeb ka linnukese konkreetse pensionifondi nime taha. Alaealise lapse ja tema seadusliku esindaja eest.

Ma ei taha puhkuda mulli pisiasjast. Selge on see, et tulevikus, kord aastas saab inimene pensionifondi vahetada. Selle üle ma ei tahaks isegi spekuleerida, et Õpetaja sedaviisi oma närusele palgale lisa teenib. Pigem ikkagi noorte inimeste õpetamine ja hoolitsus ühiskonnas nõrgemate eest. Aga millegipärast tekib mul selle pisiasjaga seoses silme ette need ilusad pestud noored inimesed, kes kaubanduskeskuses peatavad samanoori möödujaid. Nagu Jehoova tunnistajad oma "Vahitorniga" on nemad seal oma pensionifondidega. Nii et ikkagi, kas hoolitsus või turundus?  

Neljapäev, 23. veebruar 2012

Lumelörtsised mõtted

Ootan suve. Esimesed plusskraadid loovad illusiooni, et seekordne talv on kohe ühelepoole saamas. Ometi on ajusopis seegi, et kunagi mingil maiparaadil sadas taevast midagi lörtsitaolist. Mõni on kurtnud selle talve üle, minule aga lõppev talv üldiselt meeldis. Päriskülmad olid hästi vahvad. Väljas näpistas mis hirmus, kuid maja oli pidevalt soe. Alla pluss kahtekümmet termomeeter sees ei näidanudki. Küttepuudega sain eelmisel aastal esimest korda sedasi järjele nagu olen kogu aeg soovinud. Loodan, et ahjukütmise hooaja lõppedes on kuuris alles riidad veel ka järgmise talve toasoojaga. Veega oli vaid üksainus pisike äpardus, mis tegelikult ei vääri mainimistki. Talvist tusameelsust oli tavalisest vähem.

Kõige olulisem - päikeselisi päevi on olnud palju ning lumerookimise päevi vähe. Peaks ju nagu igati rahul olema, kuid... Ikkagi see lumi. Viimased tuisuilmad tekitasid esmakordselt sügavad suured vaalud. Mul oli vallakeskuses eelmisel nädalal üks tähtis kohtumine kokku lepitud ja sättisin ennast aegsasti minekule. Teadsin, et bussipeatusesse viiv kahekilomeetrine otsetee läbi metsa on suure lumega läbimatu. Seega pidin valima kaks korda pikema tee vallamaantee kaudu. Sinna pääsemiseks tuleb veel kilomeeter külavaheteed käia. Oma paarsada meetrit sumasin ikkagi ära, kuid siis hakkas allesjäänud kops sedasi protesteerima, et hingamise taastumiseks pidin lamama pooltunnikese lumehanges. Sain aru, et ega minust asja ei ole ja pöörasin otsa ringi. Kogu see "jalutuskäik" kestis tublisti üle tunni.

Ja nii ongi. Suveabiline on mul nüüd peale oma igapäevast palgatööd ja vabadel nädalalõppudel taliabiline. Paar korda püüdsin talve jooksul ka ise lumelabida kätte võtta, kuid see on naeruväärne. Kaks labidatäit viskan ja viis minutit lõõtsutan. Selle aja jooksul, millal mina saan lapikese ukseesist puhtaks, on poiss kogu hoovi ja sissesõidutee lumest puhtaks rookinud. Mõistus ütleb küll iseendale, et mis sa sandist tahad, tee lihtsalt niipalju kui jõuad. Aga hirmsasti vihale ajab see viletsaks jäämine. Eriti selle talvega. Leivagi saan koju ainult teiste abiga.

Muidugi olen olnud ise süüdi, et tervisega läks sedasi. Halvad harjumused ja tormilised elupõletamise sööstud pididki tooma sellise tulemuse. Teinekord mõtlen, et kui nii pidi minema, siis las olla. Midagi on ka nendest aegadest meenutada. Pealegi, lävimine tollaste "hingesugulaste" ja saatusekaaslastega annab eluõhtule ehk ka midagi positiivset. Mõnikord mulle lihtsalt tundub nii, et täna mõistan ma tunduvalt paremini, märkan rohkem hädasolevaid inimesi kui see eakaaslane, kelle elu on olnud laitmatu ja tervislik. Kuid siiski jääb midagi kripeldama. Ma ei tea, mida kahetseda. Kas seda, et olen tervist hoidev haige vanamees või seda, et jätsin õigel ajal järgimata laulusõnu: kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!


Kolmapäev, 22. veebruar 2012

Restoran "Turg"

Ma ei oska seletada, miks mõned vanakraamioksjonide asjad mulle koheselt huvi pakuvad. Nii ka see viieteistkümne dollariga müüki pandud esimese Eesti Vabariigi kutseühisuse liikmepilet. Tegemist on täiesti võõra inimesega, kuid selles dokumendis on minu jaoks paras annus üldistusjõudu. Vanu asju vaadates proovin neid alati asetada konkreetsesse ajakonteksti kahes plaanis. Sellesse, millised olid tollased olud. Aga veelgi enam olen huvitatud asjaga seotud inimeste vanusest mingite sündmustega seoses. Paigutan iseend mõtteliselt nendesse situatsioonidesse just selles vanuses, milles olid need inimesed mingil hetkel ning võrdlen, kas ja mida ma oleksin teinud teisiti, mida inimesed mingis vanuses olid saavutanud või saavutamata jätnud. Veel on mul üks mõttemäng. Kui asjad, sündmused ja inimesed astesevad konkreetsel ajateljel enne minu sündi, siis saan ma alati võrrelda, mida tegid mu enda vanavanemad või vanemad sellel hetkel. Millised olid aja poolt pakutavad võimalused ja valikud.


Selle dokumendi omanik August Arbo on kelnerite ametiühisuse liikmeks astumisel 24 aastane. Mõni aasta tagasi on ta tulnud optsiooni korras Nõukogude Siberist Eestisse. Seitsekümmend aastat hiljem osutuvad paljud eestlased olema täpselt samas olukorras kui August, sest ühel hetkel on riigipiirid kinni ja kodumaale tagasisaamine problemaatiline. August Arbo on üks neist 40 tuhandest eestlasest, kes läbi Venemaal loodud Kontroll-opteerimise komisjonide ikkagi tagasi pääseb. 160 tuhat ülejäänud eestlast peavad jääma bolševike Venemaale. Need, kes sealses režiimis ellu jäävad ja pole veel Eestimaast võõrdunud, naasevad Eestisse alles koos nõukogude okupatsiooniga või Punaarmeega, sõja lõppedes. Kodueestlased hakkavad kutsuma neid tibladeks.

August pole kunagiste Venemaale läinud majanduspõgenike järeltulija. Ta on arvatavasti Hiiumaa poiss. Tema Venemaa seiklus on tingitud pigem ta sünniaastast. Esimes ilmasõja puhkedes on August neljateist aastane. Aastad lähevad ja sõda kestab. Ning ühel hetkel võiks ka August Arbo olla sõdur suures sõjas. Tegelikult lähevad asjad veelgi segasemaks - riigipööre, kodusõda ja lõpuks kodune sõda. Teatavasti Vabadussõja alguse üleskutse, vabatahtlike kogunemiseks tunnustamata riigi iseseisvuse kaitseks, kukub haledalt läbi. Seepärast kuulutatakse välja sundmobilisatsioon  ja selleks hetkeks on August juba üheksateistkümnene... Muidugi, kõik see on konstrueeritud spekulatsioon, kuid sellise sünniaastaga poistel olid just sellised valikud.

Fakt on aga see, et Kelnerite Kutseühisusse astudes märgib August Arbo ennast Rakvere elanikuks ja annab oma Tallinna elukohaks, ma arvan, küllaltki soolase üürihinnaga korteri Raekoja tänaval:


Tallinna lühim tänav asub otse linna südames, Raekoja taga. Arvestades asukohta pidi see korter noore, Nõukogude Venemaalt saabunud mehe jaoks üsna kallis olema. Pealegi on teada, et Venemaal korjatud säästude Eestisse viimiseks ja toomiseks eriti suuri võimalusi siis ei antud. Paratamatult liigub mõte sellele, et enne kutseühingu liikmeks saamist pidi August kusagil selle ameti enda jaoks igatpidi selgeks tegema. Noore riigi alkoholipoliitika oli siis kantud karskusideest ja kõige rohkem tšekita viina liikus just kõrtsides ja restoranides. Muidugi ka salaviina. Spekulatsioon seegi.

August Arbo jääb oma ametile truuks kõigil järgnevatel aastatel. Kogutud kogemus ja säästud lubavad tal pärast suurt ülemmailmset majanduskriisi asutada 1935. aastal, kolmekümne viie aastaselt, lõpuks oma restorani, mis saab nimeks "Turg". Tallinna sõdadevahelisest kohviku- ja restoranikultuurist on kirjutanud suurepärase raamatu soomlane Kalervo Hovi. Mul pole seda uurimistööd hetkel käepärast, kuid ma ei mäleta, et sellest restoranist oleks seal pikalt midagi kirjutatud või isegi mainitud. Ometi leian ma, et tegemist oli küllaltki märkimisväärse kohaga eelkõige asukoha mõttes. Tallinna kesklinnas, "Estonia" teatri kõrval olev turg polnud ainult rahvarohke kauplemiskoht. Lisaks asus siin ka kõigi linnaliinide ja kaugsõiduliinide autobusside algpeatus. Ehkki restoran "Turg", turuhoone teisel korrusel, polnud kindlasti sama noobel kui linna parimad kõrtsid ja lokaalid, siis vaevalt võis see koht kurta klientide puuduse üle. Arvestades restorani asukoha kontigenti ei pruukinud külastajad eriti pirtsutada ka napsude kvaliteedi osas. Välistatud pole seegi, et kõrtsust sai soovi korral ka midagi kaasa osta, jällegi uitmõttena...


Tundub, et Augusti oma äri läks igati edukalt käima. Enne sõda polnud isiklik sõiduauto üldlevinud nähtus. Päevalehed korjasid isegi autokaupmeestelt andmeid nende kohta, kes on uue auto omandanud. Aegajalt trükiti neid nimekirju oma lugejate uudishimu rahuldamiseks. Kakskümmend kuud peale restorani avamist ostab August Arbo endale uhiuue Opeli, midagi sellist:


Aga võib olla oli see ka mõni Opeli uhkem mudel. Samas tuleb tunnistada, et ettevõtliku mehe kulud olid selleks ajaks piisavalt suured. August Arbost oli saanud neil aastail ka majaomanik. See polnud pisike maja, vaid suur kivist üürikorteritega maja Tehnika tänaval. Selle tänavalõigu alguses, mis algab Paldiski maanteelt ja suundub Rohu tänava poole. Majas oli suur hulk ühe-kahetoalisi, paar kolmetoalist ja üks suur viietoaline korter. Võib eeldada, et see investeering vajas ka mõningast krediidiasutuse abi. Kuid, kes seda teab, palju see restoraniäri ikkagi seda raha päriselt sisse tõi.

Ning siis saabusid need segased ajad. Segaseks jääb ka härra Arbo saatus. Ühelt poolt oleks nagu andmeid, et August Arbo sureb elu parimais aastates, 1940.aastal. Kusagil vilksatab, et punased mõrvasid ta 1941.aastal. Fakt on see, et restoran "Turg" venelaste ja tiblade tulekul natsionaliseeritakse. Käest võetakse ka tema üürimaja. Autod läksid vist kõigilt omanikelt sõja puhkedes armee käsutusse. Kuid vaatamata kuuldustele Augusti surmast hakkab keegi ometi sakslaste okupatsiooni ajal ametiasutuste ja kohtuuksi kulutama. August Arbo restoran "Turg" reprivatiseeritakse, majade tagastamiseni sakslased aga ei jõudnudki - enne olid venelased jälle tagasi. Küll aga jõuab August Arbo nimeline mees veel sakslaste ajal, seega pärast väidetavat surma, süüalusena ka kohtupinki. Võimudele vastuhakkamise eest, mis väljendus mingi sõjaaja sundmääruse mittetäitmises. Pisike trahv või kuu aresti, mis ühel eesti mehel sellest - elu vajab elamist ning äri ajamist, olgu riigikord ja olud millised tahes.

Kolmapäev, 15. veebruar 2012

Isa ja tütar

Sellel pildil on isa ja tütar viiskümmend aastat tagasi. Tänaseks on isa juba mõned aastad teispoolsuses ja tütrest on saanud vanaema.

Ühe mind huvitava teemaga seoses lehitsesin British Pathe internetiarhiivi. Ma ei tea mispärast ja kuidas on sinna arhiivi sattunud pisut üle minuti kestev kroonikapala 1961. aastast. Siis, vahetult peale jõule toimusid Tallinnas üleliidulised meistrivõistlused akrobaatvõimlemises. Informatiivset on selles ringvaatepalas väga vähe, kuid teostatud on see igati professionaalselt. Pala on loogiliselt üles ehitatud, korralikult üles võetud ja monteeritud. Need, kes pisut kodus filmi- või teletöös teavad, et materjali sujuvaks monteerimiseks on vaja tegevust, tausta, üldplaane ja suuri plaane, jne. Ning ühe kaadrina ongi kasutatud operaatorile või režssöörile arvatavasti sümpaatselt mõjuvat isa väikese tütrega suures plaanis.


Jah, tõepoolest on kroonikapalasse juhuslikult, sekundiks sattunud Rein Ristlaan koos tütrega. Alla kolmekümnesed lugejad vajaksid kindlasti selgitust, kes on see Rein ja tema tütar Reet. Antud blogi ei ole paraku see koht, kus nendest asjadest pikalt kirjutada. Rein Ristlaane elu väärib hoopis omaette raamatut, mängufilmi, dokumentaalsaateid või -filme. Väga utreeritult võiks iseloomustada vaid seda, et Rein Ristlaan oli arvatavasti üks vihatumaid ja põlatumaid eestlasi XX sajandi lõpukümnenditel. Tema tütar Reet Oja oli aga üks säravamaid ja populaarsemaid ekraaninägusid Eesti Televisioonis, kelle telekarjäär paraku ootamatult katkes.

Olen täielikult veendunud, et selles filmilõigus on nad suures plaanis tõesti juhuslikult. Sellel hetkel pole Rein Ristlaan isegi veel kompartei liige. Keemikuna on ta teinud küll edukat tootmisjuhi karjääri. Üsna pea saab temast ehitusmaterjalide tehase direktor ja alles siis saab temast kompartei liikmekandidaat. Mõned aastad hiljem tuleb täitevkomitee, siis partei keskkomitee ja lõpuks seesama töö kõrge parteifunktsionärina, mille pärast väga paljud teda vihkasid.

Minul oli temaga otsest kokkupuudet vist kaks korda - ei midagi olulist ega suurt. Oleks selle mehe sünniaasta olnud kakskümmend aastat hiljem, võinuks temast ehk saada päris hea keemikust EV peaminister. Ning kui see teine keemik oleks paarkümmend aastat varem sündinud, siis oleks tollest saanud ehk veelgi püüdlikum ideoloogiasekretär.

Seda ma aga millegipärast usun, et Rein Ristlaan oli hea isa ning vanaisa.

Teisipäev, 14. veebruar 2012

Pross

See internetioksjonil pakutav pross meenutab mulle koheselt vanaema. Niipalju aastakümneid on mööda läinud, et pisut kahtlen, kas tal oli täpselt samasugune hõbedast viikingite laev või oli vanaema prossil markeerituna ka poordist väljaulatuvad aerud? Kahtlemata pole oksjonil 150 dollarise alghinnaga pross ega ka mälupilti kerkiv vanaema ehe mingi peen hõbedakunstniku filigraanne töö. Pigem sõdadevahelise aja väikeseeria toodang. Aga mulle on see ehe sümpaatne ja mitte ainult helgete mälestuste pärast.


See foto pisut moonutab asja ilu. Jätab niisuguse suure läraka mulje, pealegi on hõbe puhastamata. Tegelikult on see sõlg ainult viiesentimeetrise läbimõõduga. Ning küll oli vanaema ilus kui ta seda prossi pluusi kurgualusel kandis. Vanaemal ja emal ei olnud palju ehteid. Üleüldse olid tsaaririigi ja esimese vabariigi täiskasvanud ehete kandmisel valdavalt tagasihoidlikud. Esmalt muidugi seepärast, et tollal olid ehted väärisesemed - hõbe, kuld, vääriskivid. Aga iga ehe seevastu sisaldas lisaks rahalisele ka emotsionaalset väärtust. Odavmaterjalist ehteid siis veel ei tuntud. Kuigi jah, ka sõjaeelse Eesti majandustõus tõi seltskonda linnaprouadeks saanud endisi talutüdrukuid, kes oma tekkinud jõukuse ilmutamiseks käisid ringi nagu jõulupuud. Omaaegsetes lehtedes on nendest tegelastest palju karikatuure.

Kassikullast ja uushõbedast ehted tulid peale sõda. Meenub kodulähedase väikepoe lopsakas slaavitarist lihaleti müüja, kellel kummagi käe paksudesse sõrmedesse sooninud neli kuldsõrmust, kõrvas bütsantslikult säravad kõrvarõngad ja suus kuldhambaline naeratus. Vanaaja eesti inimesed pidasid sellist nõukogulikku ehtekandmist matslikuse ja maitsetuse tipuks. Lõpuks aga tuli koos plastmassiga tõeline ehete ja ehtekanjate võrdõiguslikkus. Minu arust tehakse ja müüdakse tänapäeval tõepoolest hästi palju kauneid ehteid. Tore on vaadata, et enamus noori tüdrukuid oskavad neid ehteid kanda. Pisut kahju on ehk sellest, et ehete külluses kaob see oluline emalt tütrele, põlvest põlve, väärtus.

Mis sai mu vanaema prossist, seda ma ei mäletagi. Kui ta kuuekümnendatel Nõukogude Liidust läände emigreerus, valitses väärisesemete kaasavõtmisel rangete piirangutega kord. Võib olla siiski ta sai selle hõbedast ehte kaasa võtta? Kui mitte, siis on see kindlasti tallel mõnel mu õdedest või on see omakorda juba edasi antud uutele lastelastele. 

Pühapäev, 12. veebruar 2012

Millega ikkagi mehed mõtlevad?

Ei taha ega viitsi lahti kirjutada miks ja milleks. Tõden vaid seda, et tavalistel meestel võib mõnikord päris raske olla tavaline mees. Martin Freemani sketš selgitab, mida ma mõtlen:

Neljapäev, 9. veebruar 2012

Kaitske lapsi lastekaitsjate eest

Eilse "Pealtnägija" avalugu rääkis ühe eesti pere vintsutustest Soome lastekaitsjatega. Mul peaks puuduma igasugune tahtmine anda mingeid hinnanguid, sest laste kasvuraskused on delikaatne teema. Pealegi on sellised lood ajakirjanduses reeglina emotsionaalsed, sest meedia saab vahendada vaid ühe poole nägemust. Siiski piisas ka sellest vähesest, et saada aru, miks paljudes riikides on tekkinud spontaansed liikumised "Kaitske lapsi lastekaitsjate eest". Minu arvates vääris see dramaatiline episood igati avalikustamist, sest siin on mõndagi õpetlikku. Paljud Eestist pärit lapsevanemad kasvatavad oma lapsi välismaal. Me oleme lugenud ja teame, mida paljudes riikides arvatakse laste üksinda kodusolemisest. Või seda, mis juhtub siis kui jätame väikelapse hetkeks autosse üksinda. Meie arusaamised, olmest tingitud paratamatuslikud harjumused ning kokkuvõttes kultuur laiemas tähenduses võib tekitada lihtsamal juhul sekeldusi, mõnikord aga laustraagikat.

Huvitav, et just selle saatelõigu eetrisse tulekul olin jälginud juba kaks kuud ühe Indiast pärit pere võitlust oma laste eest. Tegemist pole küll Soomega, vaid Norraga. Eelmise aasta mais viisid lastekaitseameti Barnverant ametnikud selle pere kodunt ära neljakuuse tütre ja samal päeval lastesõimest kahe ja pooleaastase poja.


Anurup Bhattacharya elab ja töötab tähtajalise viisaga Norras juba kuus aastat. 2007.aastal abiellus ta kodumaal noorukese Sagarikaga ja abielupaar jätkas ühist kooselu Norras. Sündisid lapsed, poiss ja hiljem tüdruk. Nagu meie saateski näidatud pere vanematel on ka nende laste isal korralik töökoht. Anurup töötab geofüüsikuna ühes naftakompaniis. Ema on kodune. Ma ei tea, mis põhjusel norra lastekaitse ametnikud tegid sellele perele kodukülastuse. Probleemid olevat alanud siis, kui poeg hakkas sõimes käima. Väidetavalt on väikesel poisil autistlike ilminguid ja sõime personal polnud kindel, kas poiss saab kodus vajalikku abi. Igatahes kontrolli tulemusena leiti üldsõnaliselt, et vanemad on emotsionaalselt eemaldunud lastest. Abielupaar ei tulevat toime laste hooldamise ja kasvatamisega. Konkretiseeritult toodi esile järgmised vanemate hoolimatuse ilmingud:
-- lapsi toidetakse käega, s.t. toitmisel ei kasutata lusikat (vägisi toitmine);
-- poeg magab isa voodis...

Vend ja õde eraldati teineteisest ja paigutati erinevatesse norra kasuperedesse. Lastekaitseameti otsusel lubatakse vanematel oma lastega kohtuda kaks korda aastas. Ühe kohtumise pikkuseks on määratud neli tundi ja seda kuni laste täisealiseks saamiseni.

Ahastavad vanemad pöördusid pärast juhtunut koheselt kohaliku politsei poole. Politseijaoskonnas afektiseisus nutva ja karjuva ema käitumist kasutati hiljem kohtus täiendava tõendina, et ema ei ole suuteline oma lapsi kasvatama. Seda siis kui kohus kinnitas lastekaitseteenistuse otsuse. Kohus arutas ja vaagis asjaolusid ja leidis, et lastekaitseametnike otsus on igati õiguspärane ja laste huvides. Juba konflikti puhkedes ja hiljem kohtus püüdsid vanemad selgitada kultuuride erinevust. Väikelaste käega toitmine on igati tavaline vanemate kodumaal. Laste isa ei kujuta ette, et ta Indias paneks väikese lapse eraldi tuppa, kustutaks tule ja jätaks lapse ööseks üksi. Ning kuigi abielupaar kaebas kohtuotsuse edasi, jäi nende kaebus rahuldamata ka kõrgemas kohtus, kes ei leidnud, et tegemist on kultuuriliste erinevustega. Õigus jäi lastekaitsjatele, kes peavad laste vanemaid ohuks laste elule ja tervisele.


Endastmõistetavalt pöördusid Anurup ja Sagirka ka oma riigi saatkonna poole abi saamiseks. Diplomaatide esmased kontaktid Norra ametivõimudega jäid tulemusteta. Ma ei tea, kuidas Eesti riik sekkus meie raskustesse sattunud pere abistamiseks Soomes. Küll aga tean seda, et selle India pere probleemide lahendamisse sekkus India riik kõige kõrgemal tasemel. Riigi president tegi välisministeeriumile ülesandeks võtta ette kõikvõimalikud sammud perekonna taasühendamiseks. India välisministeerium alustas keerulisi läbirääkimisi Norra kolleegidega. Võib arvata, et need kõnelused pole lihtsad.

Ning ega vanemad pole neid läbirääkimisi  lihtsamaks teinud. Pere ainuke soov on saada kätte oma lapsed ja koheselt riigist lahkuda. Isa on ajakirjandusele teatanud, et ta ei soovi enam kunagi külastada ühtegi Skandinaavia riiki. Laste vanavanemad Indias hoiatavad meedias kõiki noori, et nad hoiduksid asuma tööle Norrasse. Samaaegselt lõppeb Anurupi pere viisa järgmisel kuul. lastekaitsjad kutsusid isa välja ning soovisid, et ta pikendaks laste viisat. Muidugi isa keeldus sellest ja seetõttu sai mees järjekordse süüdistuse osaliseks, et ta ei hooli oma lastest.

Praegu hakkab aga tunneli lõpust paistma valgus. India diplomaadid on lasknud Norra riigil ja selle lastekaitsjatel väärikalt taanduda. Põhimõtteliselt on antud nõusolek, et laste hooldajaks võib saada laste onu, Anurupi 27 aastane vend. Ning onul lubatakse lapsed isegi Norrast viia Indiasse juhul kui esitatakse veenvad tõendid, et lastel on Indias vajalik sotsiaalne ja tervishoiulik kasvumiljöö. Seejuures, nagu ma aru saan, jääb jõusse otsus laste ülipiiratud kontaktikeelust oma vanematega. Siililegi selge, kes neid kontakte seal Indias kontrollib, aga see ongi diplomaatia...

Ma pean tunnistama, et ülaltoodud jutu olen pannud kirja nn. lugemismälu järgi. Ma ei viitsi otsida selle blogikande tarvis uuesti viiteid. Loen selle asja kohta põhiliselt India inglisekeelset meediat ja kindlasti on sealsed kirjeldused pisut kallutatud, sest Norra lastekaitseametnikud ei kommenteeri üldlevinud praktika kohaselt juhtumit. Nii nagu seda ei teinud "Pealtnägija" süžees Soome sotsiaaltöötajad. Samamoodi nagu eetilise vaikimiskohustusega lasi ennast netikommentaatoritel risti lüüa meie oma heategevussaates "Kodutunne" fekaalidega ülevalatud sotsiaaltöötaja., kes pidas vajalikuks eraldada lapsed haigest emast. Siinkohal ongi suur probleem - millal on sotsiaaltöötajal õigus oma otsuseid avalikkuse ees kaitsta ja motiveerida? Ning mis saab siis lapse privaatsusest? Igatahes Norra ametnikud vaikivad, kuid  sealsesse meediasse on ometi lekkinud lisadetaile karmi otsuse põhjenduseks. Väidetavalt on ema oma lapsele laksu andnud. Väidetavalt ei olnud lapsed sobilikult riides. Väidetavalt oli laste toit ühekülgne. Ning norrakate meelest on see piisav argumentatsioon, et eitada antud asjas eri rahvaste kultuurilisi erinevusi, rääkimata rassismist.

Jah, õpetlikku on siin palju meie lastega peredele välismaal. Tuleb endale selgeks teha, mida peetakse uues elukohas õigeks ja mida valeks. Oleks ju kurb kui mõnelt eesti perelt võetakse lapsed igaveseks ajaks vanematelt ära näiteks kasvõi seetõttu, et pühal jõuluõhtul söödame oma lapsele halvaks läinud toitu - hapuks läinud kapsaid.