Teisipäev, 24. juuni 2014

Iseloomuga pakud

No üldse pole aega! Teed ühte ja toimetad teist ning juba ongi õhtu. Interneti lugemiseks jäävad mõned varahommikused, õigem vist öelda öised tunnid ja mingi juhuslikult nihverdatud hetk päeval. Selline nagu praegu. Ja seejuuures ei tee ma mingit palgatööd. See koduvärk võtab kogu aja. Kas niisugusel elul on mõtet? Kindlasti - tegemised pakuvad endale rõõmu ja ma ei tee asju selle pärast, et peab. Palgatöö tegemine on "peab". Selline elustiili küsimus.
 

Jonnakad pakud sattusid ette. Lähinaabruses oleva 70+ vanaproua suvekodus murdus ühe põlispuu haru. Proua on lesk ja lapsi pole. Murdunud puu keset õue pani naise ahastama. Küsis mult kartlikult, et äkki... Sedasi, et puud võta endale, peaasi kui õu puhtaks saaks. Ei hakanud talle seletama, et kopsuta on see mulle ehk veidi üle jõu käiv.

Suurem jagu on nüüd minu puukuuris. Lõhkumise "magustoiduks" jätsin selle igivana pärna tüvepoolsed jändrikud. Juba nende oma õuele saamine oli üksinda üks suur punnitamine. Lõhkumisest rääkimata. Ega nendest lolli ja toore jõuga jagu ei saa. Rohkem mõistusega töö, kuhu sihtida ja kuidas sättida. Aga eks ka jõudu kuluks pisut rohkem ära, et asjaga ühele poole saada. Või mis tühja, jõudu veel jätkub, aga hapnikuga on raskusi. Selle pärna teine haru koos tüvega jääb ootama oma loomulikku lõppu. Tüvi ise ju kaks korda jämedam kui need pakud, millega praegu jändan. Paarkümmend aastat tagasi poleks see mingi probleem olnud. Kurat seda tervist küll!