Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele. Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:
Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:
Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.