Neljapäev, 12. detsember 2013

Väike poiss naiste saunas

Ei viitsi ega taha kirjutada - mured suveabilisega, too armunud ja sealt tulenev. Jooksvalt loen. Ka seda, mis erutab inimeste meeli. Endale imestavalt loen ka kommentaare. Selline lugu siis, et veekeskuse naiste riietusruumis, duširuumis väikene kuue aastane poiss. Tean küll, et toimetaja poolt loodud provotseeriv tekst. Eluline siiski ja ka oodatud vastukaja saav. See ju sama, mis Aidi Valliku leivatöö, mugandada (au ja kiitus - seni loominguliselt ja hästi) välismaiste saadete stsenaariume Eesti oludele. Olen korduvalt saanud tagasisidet Aidi tööle: " Selline juhtum oli, telekas näidati...".
 
Seega, väike poiss naiste saunas. Isiklik seisukoht on kategooriline eitus. Tean ja olen lugenud lugusid, kus põhjendatakse lapse hilisema biseksuaalse perioodi kaldumist homoseksuaalsesse tulevikku just sellega -  lapsepõlves "avanev" vaatepilt ei olnud...  Ehkki mitte teaduslikult põhjendatuna, vaid inimsaatuste kujunemise kogemusliku informatsioonina on see siiski tähelepanu vääriv. Kommentaaride ängistavaks ja üldistavaks mõtteks kujunes minu jaoks infatiilne elik näiliselt ja masohhislikult parastav, kus isa on? See selleks. Ärritasid hoopis mõned kommentaarid, mis laiendatult ja utreeritult viivad ühe sõjaaegse, heal eesmärgil trükitud plakatini:
Aga üldiselt nõustun nende kommenteerijatega, kes leiavad, et kuue aastase lapse puhul näha või pookida külge seksuaalsust täiskasvanu arusaamas, olgu poiss või tüdruk, see väärib eraldi tähelepanu. Selline täiskasvanu võiks pöörduda seksuaalpataloogi poole võimalike häirete diagnoosiks ja raviks. Seda praeguste, kuigi pidevalt muutumises ja arengus olevate seksuaalsete väärtushinnangute kontekstis.
 

Kolmapäev, 20. november 2013

Emaarmastus, isa oma ka

  
Teadlased uurivad kõiksugu asju. Naljakaid ja mitte eriti. Iga baka- või magistritöö on ju samuti ideaalis mingi tulemus konkreetsete järeldustega, mis inimkonnale, vähemalt osale sellest, kasulik ja hea teada. Suunis tegutsemiseks või midagi sinnapoole. Kahjuks on sedasi, et enamus teadustöödest leiab oma koha prügikastis. Sealhulgas ka väärtuslikke ja olulisi. Õigem ja poeetilisem oleks vist küll öelda, et mitte prügikastis, vaid teadusemaa avastamata avarustes. Mõnikord inimkond kolab seal teadlastemaal ringi ja taasavastab enda jaoks midagi olulist. Kasvõi seda, et maakera ei kannagi kolm elevanti. Või olid need hoopis vaalad? Mina lugesin ühte vana uurimust sellest, kuidas vanemaarmastus lapseeas mõjutab meie tervist keskeas.
 
Mistahes küsitlustele baseeruvad uurimused on tulemuste osas sellised nagu nad on. Asja võib võtta tõena või kahtlevalt pooltõena. Ühesõnaga - sotsioloogia. Loetud artikkel pälvis mu tähelepanu seetõttu, et otsapidi on ta sellises väheteadvustatud teemas nagu psühhosomaatilised haigused. Lühidalt oli uuringu sisu järgmine. 1950. aastatel paluti noortel meestel anda isiklik hinnang sellele kui palju nende vanemad hoolisid/armastasid neid lapseeas. Kolmkümmend viis aastat hiljem koguti sama küsitletute grupp, nüüd juba keskealised mehed taas kokku ja hinnati nende tervisehädasid. Selgus, et
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses hindasid oma ema ja isa armastust enda suhtes kõrgeks, kannatasid mõne olulise terviserikke all vaid 25%,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses teatasid, et ema ja isa ei hoolinud neist, kannatasid mõne olulise terviserikke all 87% sedasi vastanutest,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses tundsid vaid ühe vanema armastust, kannatasid mõne olulise terviserikke all 50% sellest allgrupist.
 
 
Mida selle teadmisega peale hakata. Tegelikult ja praktilises elus mitte midagi. Mõtlemapanev siiski. Traditsionaalse pere vanematele, kärgpere omadele ja kõigile teadliku valikuga või tahtmatult üksikvanema staatuses olevatele. Polegi vaja olla mustlane, et oma lastele tulevikku ennustada...
 
 
Tunduvalt keerulisem küsimus on muidugi see, kuidas neid lapsi tuleb siis armastada ja neist hoolida. Mis juhtub meie tervisega kui me oleme olnud väga, kohe väga-väga armastatud? Kindlasti on ka selle kohta tehtud mõni uurimus, aga leia see nende miljonite hulgast ülesse. Üks noor naisterahvas, fotograaf Anna Radchenko on käsitlenud emaarmastust oma lavastuslikus seerias "Emaarmastuse pahupool". See mahukas projekt (siinses postituses vaid stiilinäited) on ehk pisut ebaühtlane ja minu jaoks liialt didaktiline. Ometi pakub neis fotodes esitatud sõnum mõnelegi inimlikku äratundmise kurbust. Andes ehk ka selgitust näiteks tundmata põhjusega kõhuvalule või mõnele muule tervisehädale.
 



 
 

Teisipäev, 12. november 2013

Matemaatika

Lugesin Iibisepesa tegemistest. Teemaks seal matemaatika. Minu jaoks oli see koolis päris jubedus. Ja koolipoisieas jäigi see arusaamatuks ning üle mõistuse keerukaks aineks. Enne visati mind pätitegemise eest koolist välja ja nii ei jõudnudki asjale pihta saada.
 
Päris mitmeid aastaid polnud mul matemaatikaga suuremat pistmist. Alles siis kui täiskasvanuna, juba laste isana oli vaja kiiresti keskkool ära lõpetada, et kõrgkooli minna, siis sain taas matemaatikaga kokku. Mitmeid aastaid oli koolipingist möödas. Samas aga kange tahtmine keskkool ühe aastaga ära teha, See oli karm, kuid põnev aasta. Tegin tollal väga rasket füüsilist tööd aga energiat jätkus siiski ka õppimisele. Kuna ma tegin kolm aastat ühe aastaga, siis pidin omandama kõik ained iseseisvalt. Koolis käisin tegemas ainult arvestusi.
 
Matemaatika programm baseerub spiraalsele järjepidevusele.Mu enda poolt koostatud ajagraafik täiskasvanute koolis nägi ette, et näiteks kümnenda klassi matemaatikaprogrammi pean omandama kuue-seitsme nädalaga. Sellega ma toime ei tulnud, sest kümnenda klassi materjali jaoks pidin tagasi minema viienda-kuuenda klassi õpikute juurde. Aastatetagusest ei mäletanud midagi ja lapsena oli ju palju muudki huvitavat kui õpikud-töövihikud. Nii tekkisidki matemaatikas valged laigud ja siis see hilisem üldlevinud vabandus, "ma rohkem selline humanitaarkallakuga..." Tegelikult on matemaatika gümnaasiumi mahus omandatav igale "humanitaarile". Matemaatikat lihtsalt ei saa õppida sedasi, et sellest osast ma aru ei saanud, selle jätan vahele. Järjepidevus on matemaatika õppimise alus.
 
Aga kuidas aidata last järjepidevusele, see on meie haridussüsteemi hoopis suurem ja tõsisem küsimus. Ühiskonna üldisem hoiak hariduse temaatikasse tingib meie koolides üha rohkem teenindajaid-tunniandjaid ja aina vähem pedagooge. Neid, kes aitaksid lapsel saavutada seda järjepidevust ja muid olulisi asju inimeseks kujunemise raskel käänulisel teel. Ning selle peale, et igal aastal langeb juba põhikoolist välja eikuhugi sadu lapsi, selle peale kehitame juba ammu lihtsalt õlgu... Uppuja päästmine ja need asjad.
 
Mina ise suutsin täiskasvanuna tänu toetavale perele ennast uppumisest päästa. Ka selle matemaatikaga. Läks küll nädalakene kauem selle kümnenda klassi matemaatika aastaarvestuseks õppimisega. Hoidsin lihtsalt teiste, minu jaoks kergemate ainete pealt aega kokku. Kui kevadel keskooli lõpetasin - kolm klassi aastaga, siis mäletamist mööda oli lõputunnistusel kõigi viite kõrval siiski ka üks neli - inglise keel. Läksin graafikuga alt. Ega ikka ühte keelt sisuliselt nullist alates hindele viis kuue nädalaga selgeks ei tee. Matemaatikat jätkus veel ka järgmisteks aastateks, siis juba kõrgkoolis. Aga tolleks hetkeks ma juba teadsin, mis on järjepidevus.
 
Matemaatikaga seoses tekib mulle silme ette vene kunstnik Bogdanov-Belski üks töö. Ta maalis palju külakooli temaatikat. 1895.aastast on pärit maal "Peast arvutamine".
 
 
Tahvlil on ülesanne. Head arvutamist külakooli lastega. Mina jätan vahele, ma nagu rohkem humanitaarkallakuga. 
 

Laupäev, 2. november 2013

Taas november

Nüüd on see siis jälle alanud ja hirmsamaks läheb. Puud on raagus, kuldne sügis on läbi. Valgust jääb üha vähemaks. Kõigi nende pagendusaastate jooksul on see kordunud aastast aastasse. Peaks olema juba harjunud. Ometi imestan, et need inimese hämaramad, varjatumad tundevarjundid otsivad taaskord mind ülesse. Ma pole kunagi pimedust kartnud, ka lapsena mitte. Aga viimased kümme aastat on novembripimedus mind hirmutanud. Niigi kehv uni jääb veelgi viletsamaks, uneaeg hüppeliseks ja lühikeseks, unenäod painavamaks. Novembri unenäod on mitmesugused. Algavad kõik hästi, kuid enamus neist lõppevad totaalse eksimisega,  õige tee mitteleidmisega, millegi olulise kaotamisega, mida kuidagi ei suuda leida. Otsid, otsid lootusetult, kuni päristeadvus ütleb: sa ei pea seda ebameeldivat tunnet tundma, ärka ülesse! Ning siis need teised, meeldivad unenäod. Ärgates tunned ääretut nukrust, et kõik see ilus ja hea oli kahjuks vaid unenägu.
 
Unenägudes ning pikkades pimedates hommiku- ja õhtutundides jõuad piisavalt analüüsida oma elu. Miks läks kõik just nii nagu on. Selline kasutu ninanokkimine, et mida oleks saanud elu pöördepunktides teha teisiti ja mis siis kõik oleks olnud. Mõtled, miks mu iseloom kujunes selliseks nagu ta oli ja on, millised olid need õiged ja valed otsused, mis muutsid mind selliseks, kes ma olen. Või siis, miks ma korduvalt oma elus reha peale astusin? Kas see reha oli see, mis lõplikult hävitas mu enesekindluse ja muutis mind seltskondlikust inimesest ääretult inimpelglikuks vanaks meheks? Igasuguseid mõtteid liigub virr-varrina. Ja kuigi need asjad siin üksinduses on igati lahatud ja lahterdatud, otsid ikkagi tahtmatult ja meeleheitlikult tõde. Ja juba seegi asjaolu paneb mind saabunud pimedusekuud pelgama ja vihkama.



 
Lasin silmad üle selle, mida just kirjutasin. Sellised postitused tekitavad iseendas piinlikust. Aga las olla - november.


Esmaspäev, 21. oktoober 2013

NSVL rahvakunstnik

Kuigi ma vanakraamiotsinguil sirvin peamiselt välismaiseid antiigipoodide katalooge, siis seepärast ei jää mu tähelepanuta ka kodumaised netipoed. Osta.ee on mõnikord heas mõttes üllatav, teinekord aga naljakas näiteks sellise müügikuulutusega: "Mingi vana raamat." Seekord jäi sealt silma visiitkaart. Paljud meist mäletavad taasiseseisvumise algust kui see papitükk sai üleöö vajalikuks. Eriti just nendel, kes mingeid asju "läänega" hakkasid ajama. Häbi ots kui nemad ulatasid sulle oma visiitkaardi. Sina aga sirgeldasid oma andmeid pastakaga mingile leheservale ja pobisesid piinlikke vabandusi. Nõukogude ajal ei olnud visiitkaart tavaline ega hädavajalik. Sest paljud meist siis üldse "nendega" suhelda said. Aga selline nõukaaja visiitkaart on müügis. Alghind kolm eurot.
 
Minu jaoks on pisut naljakas see tõlketermin: Peoples Artist of the USSR. Aga ka see Lenini preemia võitja toonitamine võis kaardi saajas, kõigis neis, kellele meie tollane kultuurihierarhia tundmatu ja võõras, tekitada mingeid lõbusaid assotsatsioone. Meie, kes süsteemiga tuttavad, meie teadsime, et see oli kõva sõna.
 
Alles hiljuti lugesin kusagil vene meedias vaba diskussiooni sellest, kas Vene Föderatsiooni valitsus ei peaks mingil moel abistama veel  alles jäänud NSVL rahvakunstnikke, sõltumata, millises riigis nad elavad. Paljude kunagiste kultuurikorüfeede materiaalne heaolu ja olme jätab soovida. Inimesed on sattunud raskustesse igapäevase toimetulekuga. Mõtte kategoorilised eitajad pidasid seda kunagist aunimetust üleüldse ja täielikult... Arvukalt toodi näiteid kunagiste lemmikute kohta, kes ilma ühegi aunimetuseta on jätnud oma loominguga sügava jälje inimeste südametesse ja kultuuriloosse. Rahvakunstniku nimetus olevat omistatud valdavas enamuses karjääriartistidele.
 
Vaatasin eestikeelset Vikipeediat. Kahjuks pole sinna keegi veel lisanud artiklit NSVL rahvakunstnikkest. Seepärast teen mõned lühimärkmed siinsamas. Aunimetus NSVL rahvakunstnik esksisteerib alates 1936. aastast. Selle tunnustuse osaliseks said loomingulised töötajad, kes tegutsesid teatri, muusika ja kino valdkonnas. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni määrati see nimetus ainult 1006 inimesele. Tundmata küll kogu tollast impeeriumi kultuuripilti julgen eestlaste osas väita kindlalt, et mitte ükski Eestist pärit NSVL rahvakunstnik ei saanud selle nimetuse teenimatult. Ma olen kõiki neid näinud ja kuulnud. Ning mäletan sedagi, et selle nimetuse määramine OLI sündmus meie kultuurielus. Mõistetavalt tuleb möönda ja teada, et valik oli rangelt ankeedipõhine, s.o. "laitmatu nõukogude inimese" reputatsioon. Eelnevalt tuli läbida madalama kategooriaga aunimetuste kadalipp, teeneline kunstnik ja liiduvabariigi rahvakunstnik, kus samuti oluliseks kaalukeeleks ankeedipuhtus. Kuid alus valijate ja otsustajate kaalukausile saamiseks oli eelkõige inimese looming. Otsus NSVL rahvakunstniku aunimetuse omistamiseks võeti vastu küll NLKP Keskkomitee, hiljem osakonna tasemel, kuid vähemolulisem polnud rahva tunnustus.
 
 Eestist on saanud NSVL rahvakunstniku nimetuse üheksateist inimest. Võib arvata, et peale sõda oli esimese sobiva artisti leidmine vabariigi parteijuhtkonna jaoks paras pähkel. Ikka seesama ankeet, looming ja tuntus. Lõpuks sobiv isik leidus - Ants Lauter. Üks kord tuli meile nimetusi ka anchor. Mingil hetkel praktiseeriti Moskvas seda, et liiduvabariikide kunstidekaadide galakontserdi apoteoos oli gruppile seltsimeestele selle kõrge tunnustuse kätteandmine. Ka ülaloleva visiitkaardi omanik Gustav Ernesaks oli Moskvas selle "au" osaline. Ning minu arvates igati vääriline seda au ilma jutumärkideta saama. Oli ka seda, et aunimetus omistati soses soliidse juubeliga. Ülalmainitud diskussioonis heideti muuseas seda nüanssi ette, nagu see oleks midagi või kedagi devalveerinud. Meilt sai seoses juubeliga NSVL rahvakunstnikuks ainult üks inimene, 80 aastane helilooja Heino Eller. Ma ei tea kuidas üleliidulises mastaabis asjad tegelikult olid, kuid siiani on levinud arvamus, et NSVL rahvakunstnikuks saamiseks oli mingi vanuseline tsensus - kandidaat vähemalt kuuekümne aastane. Eesti praktika seda veendumust ei kinnita. Kõige noorem eesti artistidest ja ainuke ballettiartist Tiiu Randviir(Tölp) sai  selle nimetuse 39 aastaselt, Georg Ots oli 40, Anu Kaal 41 aastat vana. Praktiliselt kõik meie NSV Liidu rahvakunstnikud olid aunimetuse saamisel parimas loomeeas, alla kuuekümne.
 
Väga raske on hinnata neid hüvesid, mis liidulise rahvakunstniku nimetusega kaasnesid. Kes natuke teavad või mäletavad tollast korterikriisi, siis õigus lisapinnale 8 m2 oli midagi olulist. Tänasega võrreldes müstiliselt odavate kommunaalkulude tasumisel võis rahvakunstnik arvestada 50% soodustusega. Õigus ravile IV Haiglas oli pigem prestiiži kui ravikvaliteedi küsimus. Vajaduse korral riigisuvila kasutamise võimalus - see polnud ka päris eestlaslik unistus mille poole püüelda, ikkagi kroonu värk. Teinekord võis kasutada Ministrite Nõukogu autobaasi teenuseid ja parem veel, isikliku auto eelisostuluba. Komandeeringus ehk pisut parem hotellituba ja Moskva rongi CB vagun. Tegelikult võis mitmeid neid "hüvesid" hakata juba saama ka ENSV rahvakunstnikuna. Eks ikka kõige olulisem oli raha. Ma lauljate ja muusikute asju pole kunagi täpselt teadnud. Minu mäletamist mööda aga draamanäitlejate, NSVL rahvakunstnike, töötasu normaalkoormusega oli kaheksakümnendate alguses kuni 350 rubla kuus. Peaaegu pool kolhoosikombaineri kuupalgast lõikushooajal. Filmis, seda mäletan kindlasti, oli näitleja, NSVL rahvakunstniku võttepäevatasu koguni 55 rubla päev. Ning lõpuks ja mitte väheoluline oli ka aunimetusega kaasnev personaalpension.
 
Muidugi üks "eelisõigus" oli veel. Ma ei tea, millal ja millest see meie kultuuriruumi tekkis, et surma ees ei taheta enam olla võrdsed. Meie NSVL rahvakunstnik võis arvestada, et tema viimane puhkepaik saab kindlasti ja probleemideta olema Metsakalmistul. Kõrvu tähtsate omaaegsete partei- ja riigitegelastega, revolutsionääride ja muidu tublide seltsimeestega. Ja tuleb välja, hiljutiste otsuste valguses, et ka praeguste poliitikutega, partei- ja riigitegelastega. Minu jaoks pisut veider hüve. Aga aeg ongi teinud oma tööd. Paljud eestlastest NSVL rahvakunstnikud kinkisid meile mitmeid ilusaid elamusi veel aastakümneid pärast tiitli omistamist. Mõnele polnud seda aega niipalju antud - Voldemar Panso lahkus meie seast neli kuud peale aunimetuse määramist. Seda rõõmustavam, et meie hulgas jätkuvalt töötavad viis väljapaistvat inimest, kellele on omistatud see ainulaadne tiitel, NSVL rahvakunstnik. Üleüldse on selle, nüüd juba ajaloolise aunimetuse kandjaid alles jäänud kakssada.
 
Eestlased, NSVL rahvakunstnikud:
 
05.06.1948 - Ants Lauter
04.03.1954 - Tiit Kuusik
30.12.1956 - Eugen Kapp, Kaarel Karm, Gustav Ernesaks
05.10.1960 - Georg Ots
18.12.1964 - Ants Eskola
08.01.1966 - Aino Talvi
11.09.1967 - Heino Eller
18.02.1970 - Kaarel Ird
18.12.1975 - Jüri Järvet
14.01.1977 - Tiiu Randviir
18.09.1977 - Voldemar Panso
06.03.1979 - Margarita Voites
31.01.1980 - Hendrik Krumm
23.10.1981 - Anu Kaal
05.06.1986 - Eri Klas
26.03.1987 - Veljo Tormis
12.01.1990 - Mikk Mikiver
 
 

Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Erika Salumäe

Raekoja plats, 04. oktoober 1988. Nii kaugele kui silm ulatub on inimmeri. Rahvas on tulnud austama oma olümpiasangareid Tiit Sokku ja Erika Salumäed. Fotograaf Harald Leppikson teeb sündmusest meeleoluka, rahva emotsioone edasiandva fotoseeria.
 
Inimesed on ka katustel, mõned on tulnud sini-must-valgega. Vaevalt Erika märkab kõiki detaile. Kogu plats on tema silme läbi üks suur emotsioon.
 
 
Keegi hoiab käes plakatit, mis väljendab meie kõigi unistust. 
 
Ning unistus saab teoks. Järgmisel olümpial osalemegi taas iseseisva riigina. Ma olen kindel, et mitte ükski toona ei osanud ennustada, et just Erika Salumäe on see, kes toob me riigile sõjajärgse esimese olümpiakulla. Tema enda jaoks teine individuaalne kuld olümpiamängudel. Tähtsamad kui 16 maailmarekordit, 16 impeeriumikulda, muust medalisadust rääkimata.
 
Kakskümmend viis aastat hiljem ülalkirjeldatud sündmusest, 04. novembril, näevad väljavalitud asjatundjad-kollektsionäärid Londonis Sotheby's New Bond Street'i müügisaalis kogu Erika Salumäe spordimälestust. Oksjonile on pandud seesama Souli kuldmedalmedal, mida Erika neil fotodel vaimustunud rahvale demonstreerib. Aga ka Barcelona kuldne medal ja võiduratas, õnne toonud võistlusdressid, loendamatud medalid, diplomid, sportlikud mälestusesemed jms. Oksjonipidaja hõikab kaheksateist korda Erika Salumäe nime, pannes haamri käima nii üksikesemetele kui komplektidele. Oksjonipidaja hinnangul on kõigi esemete koguväärtus vahemikus 24-40 tuhat naelsterlingit. Selline pisut korralikuma auto hind. Allpool ainult väike valik Erika poolt müüki pandust. 



 
Jah, muidugi tekitab mõtteid. Mitmesuguseid. Tegelikult ju vahet pole, kes, mida müüb. Ja miks - järelikult nii on vaja. Need on ju ainult asjad, esemelised mälestused, mis müügiks. Emotsionaalset mälu, olgu see milline tahes, müüa ei saa. Ei Erika ise ega rahvas.
 

Teisipäev, 15. oktoober 2013

Nimekirjad

Mulle hakkab üha rohkem selgeks saama, et mõningad asjad tuleb igapäevaelus ümber vaadata. Viimastel aastatel käivad hädavajalikud kevad- ja sügistööd mulle ilmselgelt üle jõu. Algul arvasin, et küll jõuvaru ja energia ikka kuidagi taastub. Rohkem selle enesepettusega aga ennast toita pole mõtet. Tuleb õppida elama sellega, mis on. Ning tänulik pean olema, et üldse on.
 
Eelmisel kevadtalvel tegin kardinaalse lõikuse kahele viimasele igivanale õunapuule. Mul on olemas ka päris eraldi pisike õunaaed kümnekonna puuga. Hindan julgelt, et sealsed õunapuud on vähemalt seitsmekümne aastased. Sellised sordid, millele nimegi ei oska anda. Nendega mässasin mõni aasta varem. Ja sai vist asja sellest noorenduskuurist. Maja juures oli-on aga kaks erilist õunapuud - äkki ongi sajaaastased!? Jämedad teised ja pikkust oli umbes kaheksa meetrit. Mõlemad puud tundusid väga väsinud olevat. Kuidagi ukerdasin selle mootorsaega sedaviisi, et viis meetrit latva sai neilt maha võetud. Selline see üks neist õunapuudest nägi kevadel, pärast lõikust välja. Sellel fotol seal paremal ääres. Kahjuks ei tulnud see pilt selline nagu tahtsin. Koer ei tahtnud mõõtkavana poseerida ja kedagi teist polnud võtta. Olgu siis orientiiriks öeldud, et see tagumine puu, üks vana saar, mille alt ma isegi Rootsi aja münte leidnud on ümbermõõduga ligi viis meetrit.
Ma ikka hirmsasti tahtsin suve jooksul veel võra kujundada aga ei jõudnudki selleni. Selline puu otsas turnimine on minutaolisele juba päevatöö. Iga asi võtab kaks korda kauem aega kui ette kujutad ja nii see loetelu tegemata töödest muudkui pikeneb. Nüüd, sügisel on tööde nimekiri pikem kui kunagi varem. Roosid vaja mullata, kasvuhoone korrastada, viinamarjaistandus vaja sättida talvekorda, järgmise aasta talvepuud metsaveerele saada, lillepeenrad, pisike peenramaa ja muudkui edasi. Arvan, et lumi jõuab seegi aasta enne kohale kui hädapärane tehtud saab. Mis ikka, las olla.
 
Ah jaa, selle aasta veinid ka vaja ära selitada ja pudelitesse saada. Sellega jälle häda. Pole asjaolude tõttu ise suur veinimekkija. Küll ma neid küla pealt leiaksin, kes alati valmis kangust proovima. Aga nende maitsemeelt ma millegipärast ei usalda. Eks ma mõtle selle asja peale. Olen siiani veel oma asjadega hakkama saanud, saan nüüdki.
 

Laupäev, 12. oktoober 2013

Andrei

 
Sellel fotol on Andrei veel koos isaga. Mõni aeg hiljem läheb isa ära. Tal on tekkinud uus perkond. Andrei on siis neljane. Koos õe Marinaga jäävad nad ema kasvatada. Elu jooksul on isal veel mitmeid suhteid ja perekondasid. Temast saab kuulus poeet. Isa ja ema õppisid kõrgkoolis ühel kursusel. Ülikooli ajal abiellusid ja mõned aastad hiljem sündiski Andrei. Ka ema kirjutas luuletusi, kuid üksinda, kahe lapse kõrvalt üha vähem. Kunagi hiljem, ühel hetkel ta hävitab kõik oma käsikirjalised luuletused. Ning mitte meeltesegaduses.
 
Väike Andrei elab isa lahkumist pere juurest üle traumaatiliselt. Sedavõrd, et veel aastakümneid peale Andrei enda surma lahatakse poja ja isa suhteid arvukates publikatsioonides. Seda nii psühholoogilises, kunstikriitilises ja mõistagi kõmulises aspektis. Andrei suhted isaga jäid keeruliseks kuni lõpuni. Nad küll suhtlesid omavahel. Siis kui Andrei oli laps, nooruk, täiskasvanu. Kui ema väikeste lastega samuti Moskvasse kolis, elasid nad isast vaid viie minuti kaugusel. Seega ka vahemaad ei olnud suhtluseks mingi takistus. Ometi tunnistab Andrei ise, juba täiskasvanud mehena, et tundis alati isast puudust. Oma lapsepõlveängi elab Andrei välja filmiga, mis toob talle üleeuroopalise tunnustuse ja tuntuse. Ta on siis kolmekümne aastane. Sama vana kui oli ta isa pere juurest lahkudes.
 
Andrei abiellus nagu ta isagi oma kursusekaaslasega. Mainitud filmi väljatuleku aastal saab Andrei isaks. Pojale pannakse nimi Arseni. Sama nime kannab ka sündinud poisi vanaisa. Ikka see, kellega isal on keerulised suhted. Kui poeg Arseni saab kuue aastaseks läheb Andrei ära. Tal on tekkinud uus perekond. Andreil on naiste hulgas lööki, nagu ta isalgi. Üks kuulus näitlejanna nüsib isegi veene Andrei pärast. Suhted pojaga kujunevad Andreil pärast kodunt lahkumist... keeruliseks. Erinevalt Andrei enda lapsepõlvest, kus ta ema igati soosis poisi suhtlust isaga, oli nüüd see teine variant. See, kus poja ema ei pea sellist läbikäimist vajalikuks. Selline tihti esitatav versioon, et poeg ise ei taha isaga eriti suhelda... Seda enam pöörab Andrei tähelepanu oma uuest abielust sündinud pojale. Kui esimese poja nimi on sama, mis vanaisal, siis teisele pojale paneb ta iseenda nime - Andrei.
 
Vahepeal on Andrei saanud teha veel ühe filmi, kuid see ei meeldi rahastajale, s.o. riigile. Just selle filmiga saab ta aga maailmas veel rohkem tuntuks. Vaatamata sellele läheb töö saamine ikkagi raskelt. Tööotsingud toovad teda ka Tallinnasse. Pikkade pauside järel saab lõpuks paar filmi teha. Sealhulgas midagi väga isklikku. See on peegeldus Andrei enda suhetest ja suhtumistest, "reeturlikkusest" ja millestki veel.
 
Siis õnnestub Andreil saada tööd Euroopas. Koos naisega lubatakse tal sõita Itaaliasse pikaajalisse komandeeringusse. Nagu Nõukogude riigil kombeks, jääb poeg-Andrei "pantvangi". Vaatamata sellele otsustab Andrei juba "seal", et ta kodumaale enam ei naase. Isa ja kümne aastane poeg Andrei ei näe teineteist järgmised viis aastat. Kui näevad, siis on isa juba kopsuvähiga suremas. Hiljem saab noorem Andrei teada, et kolm kuud enne isa surma sai ta endale veel ühe venna. Andrei ise oma kolmandat poega ei näinudki. Sellele poisile paneb filmigrupis töötanud norrakast ema nimeks Aleksandr, Andrei poolt lavastatud viimase filmi ühe lapstegelase järgi. Laps ise saab aga isa perekonnanime, norra keele kirjapildis.
 
Ma ei tea, kas Andrei oleks saanud filmikunsti klassikuks kui isa seal ülal fotol poleks pere juurest lahkunud. Tegelikut ta Andreist ei lahkunudki. Ta oli Andreile oluline, pidevalt esiplaanil ka siis kui Andrei ise oli juba maailmakuulus. Ehk mõned olulised jutud jäidki isaga rääkimata - poeg sureb enne isa.
 
 
Andrei juurdles palju enda ja isa suhte üle, süüdistades nagu viimast millegi olulise tegematajätmises. Aga enda poegadega oli ta koos: Arseniga kuus aastat, Andreiga kümme aastat ja Aleksandriga ei päevagi. Arseni, kes väga hästi sai läbi oma vanaisa Arseniga on arst-kirurg. Poeg Andrei tegeleb dokumentalistikaga ja on "täiskohaga" kuulsa isa poeg. Aleksandr oli hiljuti veel suhtedukas Norra vehkleja ja tegeleb ühe ilutoodete firma esindamisega kodumaal. Kindlasti on ta lugenud oma isast palju, kuid ta hoidub olemast "pärandi kaitsja". Aga peale vaadates ütled kohe: see on ju Andrei poeg. Igaüks kolmest Andrei pojast elab oma elu. Vennad omavahel ei suhtle.
 

Esmaspäev, 7. oktoober 2013

William ja Laura

 

Minu ema valdas inglise keelt vabalt. Pärast sõda ja veel paarkümmend aastat puudus tal aga igasugune keelepraktika võimalus. Seni, kuni lõpuks sai sellise töö, kus keeleoskusest oli ka mingit kasu. Kui sõja ajal välismaale põgenenud õdede-vendadega oli tekkinud taas side, siis hakkasid viimased saatma emale panderolle inglise keelsete raamatutega. Et hoida alles kasvõi passiivset keeleoskust. Valdavalt olid need raamatud kergekaalulised nii sisult kui köitelt. Ning sekka siis ka ajaviiteajakirju, kus palju juttu pildil oleva Williami vanaemast ja vanaisast, tollal veel päris noorukesest Williami isast, isa lapseealistest õest ja vendadest, muidugi Wiliiami vanatädist ja vanavanaemast - kogu suguvõsast, ühesõnaga.
 
Eks minagi sirvisin neid ajakirju. Tollal tuletas kogu see klantsajakirja kirju suguvõsa mulle millegipärast meelde oma enda isa koduküla. Kui mu tädi hakkas kellestki rääkima, siis nägi see välja umbes selliselt, et see on ju selle Elmari isa teise naise õemehe vanaema... Ei tea kuidas ja miks, kuid praegu orienteerun Williami suguvõsapuus päris hästi. Olen vist hingelt rojalist.
 
See foto on tehtud Williami onu pulmas. Pulmad olid uhked ja tseremoonial oli oma tähtis roll ja ülesanne ka neljaaastasel Williamil. Esimene asi muidugi hoida oma riided puhtad ja teiseks olla koos oma tädipoja ja pruudi õepojaga paažideks. Laura, Williami täditütar (ema õetütar) oli aga üks lilleneiudest. Kuid eks ka kuningakojas juhtub asju. Onu Andrew ja ta naise Sarah kooselu kestis vaid kuus aastat. Paar kolis lahku. Ja kokkusattumusena. Ka Williami ema ja isa hakkasid samal aastal lahus elama. Ja veelgi, samal aastal lahutas oma abielu ka Williami tädi, isaõde Anne. Williami vanaemal ja vanaisal oli neil aastatel vist palju, mille üle mõtiskleda. Kasvõi selle üle, kuidas kaasaegne peremudel ei jäta puudutamata ka kuninglikku perekonda.
 
Täna on William ise abielumees. Ta töötab printsina ja ta peres kasvab pisipoeg George. Laura tegeleb aga ajalooga ja kirjutab raamatuid. Ka Laura on abielus. Prints William oli koos oma naisega sugulase pulmas ja loodetavasti ta seekord Laurale keelt ei näidanud. Vanus ja seisus enam ei luba. Aga mine tea...
 

Esmaspäev, 30. september 2013

Kui ema pole ema

Mäletan lapsepõlvest kuidas mõned mu kaaslased rääkides oma vanematest nimetasid ema vanamutiks. Hirmsasti kriipis kõrva. Vanamees ei häirinud, kuid mutt-vanamutt oli minu meelest jube keelekasutus. Siis ma seletasin seda endale sellega, et kõigil ei ole paraku seda lastetuba. Seejuures kui mõne lapse vanaema oli muti, siis see oli armas.
 
Juba mõnda aega tagasi avastasin, et mõned lapsed/noored ei kasuta sõna ema. Jutu sees kasutatakse ema eesnime. Algul mõtlesin, et see on omane teatud sotsiaalsele kihile. Hiljem märkasin, et ema ei ole ema sõltumata lapse sotsiaalsest päritolust. Hiljuti taipasin, ütleme, esialgu empiiriliselt, milles küsimus. Need lapsed on reeglina pärit kärgperedest. Nende laste elus on mitmeid täiskasvanuid, keda ta kõnetab eesnimega. Lihtsuse mõttes läheb siis samasse patta ka ema. Mõnikord, tihti, pidevalt. Kodus võib olla ühtemoodi, väljaspool kodu teisiti.
 
Ma olen veendunud, et see ilming mõjutab hilisemalt nende laste teadvust, emotsionaalsust, mida iganes. Sõna ei ole pelgalt tähekombinatsioon. Eelkõige on ta märk, mis käivitab teadvuse. Kui laps ei kasuta märki ema, siis... Ei pruugigi ju midagi valesti või halvasti olla. Midagi olulist jääb vaid puudu. Minu arvates.
 
Aga üldiselt. Inimesed ei tohiks nii palju mõelda. Eriti vanad inimesed.
 
 
 

Laupäev, 28. september 2013

Kohtunik Läänesaar

Ma pole ammu internetipoodidesse sisse astunud. Neid vanu asju vaatama. Olen seal alati sirvinud postkaarte ja fotosid, mentaalse kollektsionäärihasardiga. Piltidega on aga nii, et just vanade fotode suhtes on viimasel ajal tekkinud tõrge. Havi käsul, minu tahtel olen mõnda aega pidanud osalema meeletult suure fotokollektsiooni korrastamisel.

Kümneid tuhandeid mõttetuid pilte, mis ei oma mingit ajaloolist või kultuurilist väärtust. Sadadest tuhandetest fotodest pea veerand ühe töökollektiivi ekskursioonide ja presiidiumide klõpsakuid (kuigi väärtus omaette seegi). Ironiseerida võiks palju. Vastukaaluks aga kindlasti palju ajalooliselt unikaalseid ja muidu huvitavaid fotosi pereajaloo või koduuurijate meeleheaks. Kogu selle sahmimise, mille osaliseks olen sattunud, eesmärk on igati otstarbekas. Muuta aastakümnete jooksul kogutu kättesaadavaks  kõigile, läbi interneti. Paraku on ettevõtmise eestvedajad haaratud loosungist, et viisaastak kolme aastaga. Fotod ise on valdavas enamuses digitaliseerimata ja toimub mingi pseudotegevus. Ei eita, et vajalik on ka see, mida hetkel tehakse. Kuid ega uurijal-kasutajal sellest loodavast elektroonilisest kartoteegist vajaliku foto leidmisel suurt abi saa olema. Paberkartoteegi üleviimine elektrooniliseks ei tohi olla vaid teksti pimesi sisestamine. See nõuab hoopis teistmoodi katalogiseerimist, senisest erinevat mõtlemist. Tunnen ennast idioodina. Tean kasvõi, et liialt paljude fotode praegune kartoteegis olev informatsioon on ekslik või vale. Fotode nimetused ei kannata valdavalt mingit kriitikat. Aga käsu korras siiski sisestan kogu seda jama. Vastupidiselt kunagi levinud fantaasiatele tehisintellekti võimalustest teame ju täna, et "massin" on loll, korrates ja võimendades meie endi poolt loodud inimlikku rumalust. Seepärast põengi. Tean hästi kasutatava infosüsteemi ülesehitust, arhitektuuri. Viisaastakulased vist ei tea. Hullem veelgi, ligi pool minu poolt sisestatud informatsioonist tuleb infotehnoloogilistel põhjustel hiljem kustutada ja uuesti teha. Tunnen ennast mõtetu, raisatud ressurssina, mida ei tahetud kasutada. Õnneks lõppeb see häbi minu jaoks varsti otsa.

Ometi, vaatamata kogu sellele halale, avasin siiski ühe Soome netiäri ja esimesena jäi silma see fotokaart. Kohalik müüja on pannud sellele alghinnaks kolm eurot. Tavaline, lähedastele-sugulastele mittevajalik perekonnafoto.


Tähelepanu äratas tekst tagaküljel.



"Meil on suur põud," - unine, kuid sulnis pühapäevane suvelõpp, puhkuse lõpp. Järgmisel töönädalal, neljapäeval aga hakkabki sõda. Ei tea Georg Läänesaar, ei preili Salme Kompus  ega keegi teine, et neli päeva varem on kaks suurriiki määranud juba ka nende kahe ja kõigi teiste tuleviku. Et sõda jõuab lõpuks ka meie õuele. Kuid enne seda... Juba esmaspäeval sätib Georg ennast taas tööle. Oma hubasest ilusast majast Elva tänaval. Kahtlemata kuulub ta esimesse Eestisse. Seesama pangalaenuga soetud maja on ise selle kinnituseks. Ega naabermajadelgi viga pole, kuid need on mitme korteriga. Georgil on aga päris oma maja. Eks selle nimel on ta teinud ka palju tööd.

Georgi töökoht on Vanemuise tänaval.



Georg Läänesaar on üks Tartu ringkonnakohtunikest. Siin pildil, üleval reas paremal ta seisabki koos heade kolleegidega. Aasta enne preili Salmele kirjutamist.
 
 
Kõik tõsised, targad ja õpetatud mehed, määramas ja otsustamas seaduse ja südametunnistuse järgi inimsaatusi. Seesama seadus ja südametunnistus, pigem aga saatus määrab ka kõigi nende kohtunike endi edasise kulgemise. Georg Läänesaar saab ametist priiks uue võimu tulekuga novembris 1940. Nagu enamik ta kolleegidestki, õnnestub ka Georgil kaduda ajaloo jaoks teadmatusse. Loodetavasti õnneliku lõpuga. Mõne mehe saatus seal pildilt on aga teada. Alumises reas, kolmas mees vasakult, Friedrich Niggol, temast saab Nõukogude Eesti punavalitsuse minister. Üleval reas vasakult kuues mees, Stepan Antonov saab surmanuhtluse. Otsus viiakse täide Sevurlagis aprillis 1942. Kolm kuud hiljem lastakse samas kohas kohtuotsuse alusel maha üleval reas paremalt kolmas mees, Herbert Must. Kohe järgmine Herberti kõrval on Ernst Hanson ja seejärel Erich Vedi. Neil mõlemal õnnestub putkata Läände.
 
Meelis Maripuu ja Peeter Kaasik on kirjutanud"1940. a oli Kohtukoja ja nelja ringkonnakohtu koosseisus 70 kohtunikku. 15 kohtunikku arreteeriti 1940.–1941. a ning kõik nad hukkusid vangilaagrites, neist kuus lasti maha või suri enne surmaotsuse täideviimist. Üks kohtunik hukkus 1944. a sügisel Eestist põgenedes Läänemerel ja 7 endist kohtunikku vangistati pärast sõda."
 
Lisada pole midagi.
 

Esmaspäev, 26. august 2013

Hiidtomat

Nüüd on mul natuke häbi. Linda jagas siinsele blogile avalikku tunnustust lausa ajalehes. Mina aga pole siia ammu kirjutanud... Ma pole ka teiste kirjutatut lugenud. Isegi hädapärast, vajalikku ja kohustuslikku internetitööd pole suutnud teha. Võiksin ju vabandada, et valvasin oma nunnut. Päeval ja öösel. Et ikka kasvaks. Nüüd on ta siis valmis.
 

Nõndaviisi nagu laste, nii ka tomatite puhul - mis sellest, et ta teistest pisut erinev, mina armastan teda ikkagi. Kulinaarsetel kaalutlustel. Ning pilte sai temast klõpsatud. Kohe mitu.

 
Panin ta kaalule. Kuna mul kahed prillid, kaugele vaatamiseks ja lugemiseks, siis algul ei saanud numbritest aru.

 
Panin teised prillid ja siis nägin lugeda.
 

Sellel aastal siis selline tomat ja järjekordse blogivaikuse otsitud põhjendused. Pärispõhjused aga sügaval sisemuses ja isiklikku laadi.
 

Kolmapäev, 10. juuli 2013

Vanainimese moeblogi

Endalegi ootamatult avastasin, et olen siin blogis teatud sagedusega rääkinud inimeste riietusest. Pole vaja olla hästikoolitatud ja -tasustatud psühhoanalüütik, et mõista, miks nii. Juba lapsepõlves kuulsin seda levinud mõtet, et pensioniealisel pole palju vaja. Riideid ju kogunenud nii palju, et ega ta jõua neid kõiki siis ära kanda kuni surmani. Ja ongi meie keskmine eakas pensionär rahul sellega, mis on. Pealegi veel uhke, et pensionist kõik "maksud" alati, korralikult ja tähtaegselt tasutud. Ning söögi jaoks jääb veel piisavalt.
 
 
Selge see, et inimese personaalne riietusstiil kujuneb aja jooksul koos isiksuse kujunemisega. Paljudele pole tegelikult üldse oluline, mida selga panna. Vananedes löövad veel paljud käega, et ah, mõni mõis, ma vana inimene, kes mind ikka vaatab. Muidugi olen isegi kuulnud ja öelnud, et ega välimus ei loe, ikka see sisemine ilu on oluline. Seda nukram on vaadata eakaid, kes ennast ülesse lüües on võtnud taaskord kapist oma nelikümmend aastat vana krempleenkostüümi, mis mõeldud nendeks pidulikumate hetkede tarvis. Olen kindel, et mitmegi pensionäri garderoob sisaldaks hoopis muud. Aga need "maksud" ja lapsi ning lapselapsi veel vaja aidata...
 
 
Ari Seth Cohen on noor mees aga peab vanainimeste blogi. Vormilt on Advanced Style muidugi moeblogi, kuid sisult palju enamat. Peatades New Yorki tänavatel vanemaid, enda välimuse eest ilmselt hoolitsevaid inimesi, küsib ta luba nende pildistamiseks. Samas on tal palju eakaid sõpru, kelle tegemisi ta jälgib ning kajastab. Nii moe- ja kunstimaailmast kui ka "tavalisi" inimesi. Minu jaoks on Ari blogi põhisõnumiks väärikus. Kasvõi need tema saja aastased sõbrannad seal, daamid, kes oma stiilse välimuse ja positiivse ellusuhtumisega võiks olla eeskujuks enamikule, kes on 50+. Ari julgustab inimesi olema need, kes nad tahavad olla. Vähemalt välimuselt, kartmata kaaskodanike kõõritavaid pilke.
 
 
 
Viidatud blogis on mida lugeda ja vaadata. Ja kuigi mõnedel juhtudel mulle isiklikult on võõrastav näiteks ameerikalik bütsants, siis see on juba maitse küsimus.
 

Neljapäev, 27. juuni 2013

Noorsookirjandus

Paljud blogid kirjutavad raamatutest. Mõned blogid ongi raamatublogid, näiteks Tütarlaps linnast, milles peaaegu iga postitus on minu jaoks äratundmisrõõm. Enne jaanipäeva Mae viitas veel ühele huvitavale (raamatu)blogile, Blogistaja omale. Seal oli juttu Mae Lenderi raamatust "Ma nüüd lähen". Ma ise pole seda raamatut lugenud ja ei saa sõna sekka öelda. Ning kui oleksingi lugenud, ei tea kas julgeksingi midagi sõnada. Seda peale Mari Remmelgase äsjast kommentaari minu ühele aastatetagusele raamatupostitusele.  Aga eks ma ikkagi söendan ka edaspidi oma arvamust avaldada. Ning kui kellelegi tunduvad mu mõtted rumalad, siis saan vabandada ennast alati oma vanusega.
 
Minu jaoks oli Blogistaja kirjutises tähelepanuväärne see vahemärkus, et "Ma nüüd lähen" ei ole raamatukogudes ja netipoodides millegipärast paigutatud noorsookirjanduse kategooriasse. Igasugune rühmitamine on alati tinglik ja kuskil piirid hägustuvad. Tavapäraselt kirjandusest rääkides vaadeldaksegi laste- ja noorsookirjandust ühe tervikuna. Kuid piirilahkmed lapse ja noore, ning noore ja täiskasvanu vahel on hägused. Mis iseendast ju loogiline, sest samas vanuses lapsed-noored on tihti erineva arenguga. Kaheksakümmend aastat tagasi proovis tollane noorsookirjanik Jüri Parijõgi, abiks pedagoogiline kogemus, määratleda laste kirjanduslikud huvid sõltuvalt eale. Viidates oma artiklis autoriteetidele toob Parijõgi välja ühe uurimuse tulemused:
Igasuguseid mõtteid tekib, et mis on kaheksakümne aasta jooksul muutunud. Selleks on otstarbekas kopeerida siia raamatu "Ma lähen nüüd" annotatsioon:
 
Noore autori (s 1981) kolmas ilukirjanduslik teos. Tema eelmine romaan „Kui mäng on lõppenud“ (2012) vääris tähelepanu just oma aktuaalsusega, samaga paistab silma ka käesolev teos, minavormis lugu tänapäeva koolikeskkonnast. Halli hiirekese staatuses Elis Sarapik avastab ühel päeval, et ta on rase. Kumma noormehe oma on tulevane laps, kas see laps üldse alles jätta – need küsimused keerlevad peategelase peas, ning talle pole toetajat ei oma sõbrannadest ega kellestki teisest peale iseenda.
Autor tunneb tänast kooliatmosfääri, tal on õnnestunud edasi anda teismeliste muretut, samas ebakindlat maailma, nende arrogantsi oma vanemate suhtes, nende iseotsustamistrotsi.
 
Iga täiskasvanu, kellel kasvatuskogemust, nõustub minuga selles, et viieteistaastane on olemuselt ikkagi laps. Seega romaani faabula, kuidas laps lapse saab, teadmata milline laps on lapse isa, oleks kaheksakümmend aastat tagasi kvalifitseerunud ülaltoodud tabelis... kuhu? Arvatavasti "keelatud" kirjanduse hulka? Jüri Parijõgi kirjutas mitmeid artikleid noorte kirjanduslikest huvidest. Tähelepanuväärne, et ka murdeealiste poiste ainevallast rääkides suutis ta mööda vaadata laste loomulikust seksuaalhuvist ja -kogemusest. Samasse perioodi jääv Marta Sillaotsa artikkel Tütarlaste lugemisvarast sekundeerib meeskolleegile, manades soovitusi milliseid raamatuid ja teemasid noored lugejad vajavad. Ning arvata võib, et see teema, kuidas laps lapse saab ei kuulunuks soovituste hulka.
 
Tinglikult loetakse inimpõlve pikkuseks kakskümmend viis aastat. Kolme põlvkonnaga on nn. noorsookirjanduse temaatikasse lisandunud tänases reaalses elus toimuvad nähtused, mida ei kajastanud ka tolleaegne täiskasvanute kirjandus. Kirjanduslugu peegeldabki neid muutusi mis on toimunud ühiskonna eetilistes ja moraalsetes tõekspidamistes. Ning sellega ei taha ma öelda, et tänastes tõekspidamistes midagi halba või imelikku on. Need asjad lihtsalt on täna nii. Aga ometi üks järeldus pole kirjandusteaduses aastakümnetega põrmugi muutunud. See on see, et hästikirjutatud noorsooraamat on hea ka täiskasvanud lugejale. Lähen vist raamatukokku. Huvitav, mida raamatukoguhoidja minuvanuselisele soovitab kui küsiksin midagi, mis räägiks tänaste noorte tüdrukute probleemidest?
 

Pühapäev, 23. juuni 2013

Kurgid ja tomatid

Laisk olen ma muidugi küll, aga mitte sedavõrd, et jaanipäeval oleksid kurgitaimed kasvuhoones nii tillukesed. Ausalt ära rääkides, siis see on mul sellel aastal kolmas katse. Eelkasvatasin kurke, tomateid, paprikaid ja muud nagu igal aastal. Ütleme, hoole ja armastusega. Ja kasvuhoonesse istutasin kõik õigel ajal, toimingut jälgimas tähelepanelik silmapaar. Kus aga mina teadsin, et mu koer selline botaanikahuviline on. Üks päev sain jaole kui kõik kurgitaimed maast ülesse katkutud. Ainult tomatitaimed ootasid veel koerapoolset ümberistutamist.
 
Proovisin päästa, mis annab. Panin uuesti mulda. Ravisin, toestasin ja hoolitsesin oma kurgikesi, ütleme, hoole ja armastusega. Midagi aga mu botaanikule ei meeldinud ja ükspäev otsustas ta nad oma käpa järgi ümberistutada. Nii, et kui teised ja vingemad aednikud söövad jaanipäeval juba omakasvatatud esimesi kurke, siis mina sain vahetult enne pööripäeva kurgitaimed alles mulda. Näis, mis botaanikahuviline arvab...
 
Tomatid on sellel aastal pisut eksootilisemad kui muidu: Green Zebra, Black Krim, Aunt Ruby's German Green, Beefsteak Tomato, San Marzano, Big Rainbow, Super Sweet 100, Cherokee Purple. Selline ülemere värk. Mõte tekkis sellest, et see plastikkasvuhoone pole standartne. Ega tavalisedki pole just odavad. Mulle tundub, et kasvuhoone hankimiseks kulutatud raha eest saaks poest tavalisi tomateid osta minu elupäevade lõpuni. Jääks veel lastele ja lastelastele. Olgu seal kilemajas siis vähemalt midagi huvitavat. Ülemere tomatid ja botaanikkoera kurgid.
 
   

Teisipäev, 18. juuni 2013

Teadmata kadunud

Inimesi kaob kogu aeg. Uudisportaalides ilmub igas kuus mõni nupuke, kus palutakse abi leidmaks mõnda teadmata kadunut isikut. Loomulikult tegelevad kadunud inimese otsinguga eelkõige lähedased, sõbrad, aga ka vabatahtlikud. Ametlikult otsib kadunut politsei. Hetkel palub meie politsei abi viiekümne teadmata kadunud inimese leidmiseks. Samas tolmuvad kusagil kaustad nende kohta, kes senini leidmata, kelle saatus või lõpp teadmata, kelle otsingutest on sisuliselt loobutud. Ja ega ei olegi politseile midagi ette heita. On juhtumeid, mis on lootusetud - mõned, mitmed, paljud(?). Samas aga ka leitakse otsitavaid. Loodetavalt ikka õnnelikult. Tihti aga ka traagiliselt, nagu näiteks pisike Dagmar nüüd juba üle 40 aasta tagasi või siis väike Varvara möödunud aastal.
 
Vähestes peredes, küll aga paljudes suguvõsades on ikka mõni inimene, kes on teadmata kadunud. Mu vanaonu, juveliir Peterburgis, jäi kadunuks 1917. aasta revolutsiooni käigus. Minu isa vend viimase Ilmasõja aegu. Mu oma vend, keda ma pole näost näkku näinud varsti juba viiskümmend aastat, oli minu jaoks kadunud vahepealsel ajal pea kümme aastat. Meid lahutab vennaga kuustuhat kilomeetrit ja kui tema läheb enne kui  mina, siis on ta uuesti minu jaoks teadmata kadunud.

Õnelikud on need, kes elus, keda oodatakse, otsitakse. Mäletan, et kuuekümnendatel olid raadios saated väliseestlastele, kus loeti ette otsimiskuulutusi. Kuulutused ilmusid ka väliseestlastele suunatud ajalehes "Kodumaa". Täna tundub noorematele ehk loomulik, et neis kuulutustes oli tekst: "Viimased teated temast olid 1944. aasta sügisest." Vanemad inimesed saavad aru, et tegemist oli kodeeritud tekstiga nii kuulutuse avaldaja, väljaande toimetuse ja aktsepteeritavalt ka tollase tsensori jaoks. Nendesamade nooremate lugejate jaoks ei viitsi ka lahti dešifreerida, mida see tekst tähendas. See postitus läheks muidu väga pikaks.
 
Ja jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Ei oska seletada miks, kuid juba aasta olen kehv televiisori vaataja. Mina olen avastanud enda jaoks interneti ja oma liikuvate piltide vajaduse ja normi saan sealt. Kunagi vaatasin televiisorist vahelduva järjepidevusega pea kümme aastat venelaste telekompanii Vid  saadet kus inimesed otsisid lähedasi, sõpru, tuttavaid. Nüüd komistasin sellele saatele, Oota mind/ЖДИ МЕНЯ taas internetis. Vaatan neid viiekümneminutilisi saateid järjest. Inimeste lood, mis annavad tõetruu pildi lähiajaloost. Aitavad mõista tegelikkust. Ning peamine, saade kinnitab oma emotsionaalsuses, et me oleme inimesed. Saatesari ise on aga juba ammu väljakasvanud telesaate raamest ja muutunud riikideüleseks sotsiaalprojektiks.
 
Juhuslikult valitud näited. Nende puhul polegi sedavõrd tähtis mõista keelt. Ekraanil on kõik näha. Siiski lisan väikesed selgitused.
 
Lühikene lõik ühe süžee finaalist. Pjotr koos õdedega otsis oma venda Sergeid. Viimati nägi ta venda 1941.aastal. Poiste ema arreteeriti spekuleerimise eest kui ta vahetas rindele mobiliseeritud mehe jäetud tubakat toiduainete vastu. Ema saadeti laagrisse koos noorima lapse, aastase Sergeiga.  Ema saatis laagrist veel kaks kirja ja pärast seda ei tea ta ta ema ega venna saatusest midagi. Kogu elu on ta oma õdedega venda otsinud. Saategrupp, õigemini vabatahtlikud on noorema venna pea 65 aastat hiljem ülesse leidnud. Ka stuudios istuv Sergei ei taipa vist algul, et jutt käib temast.
 
 
See süžee on aga kaheosaline - kohtumine ja mis sai pärast. Aleksei oli neljane kui ta ema ja isa lahutasid. Ema ei soovinud Eestisse jääda ja ta kolis koos lastega Kashastani. Isal ei lubatud lastega suhelda. Nelja aasta pärast tekkis emal uus perekond ja poiss anti vanaemale kasvatada. Aleksei unistas isaga kohtumisest, kuid ei osanud teda siiani kuidagi leida. Isa Nikolai leiti, ning viimase ainukene soov oli tuua poeg tagasi Eestisse.
 

Neid lugusid on kogu saate eksisteerimise jooksul salvestatud ikka väga palju. Ning kellele need lood tunduvad pisut liigse pisarakiskumisena, siis mina neid pisaraid ei häbene. Soovitan siiski mõelda neile, kellele taoline saade on mingi lootuskiir. Leida lähedane, kes teadmata kadunud. Leida ema või isa või vennad ja õed,  keda erinevatel põhjustel ei tunta. Leida juured. Leida lihtsalt inimene, kes on olnud oluline. Me ei kujuta ette kui palju on meie kõrval neid, kellele on oluline leida kadunud inimene. Sageli nad sellest meile ei räägi, ka oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele. 
 

Neljapäev, 6. juuni 2013

Gaseeritud vesi ja kleidid

Käisin maaakonnalinnas. Asju ajamas. Palav oli. Tahtsin juua. Ostsin "hirmkalli" pudeli mullivett. Ei osanud selle pooltühja pudeli ja veejäägiga midagi ette võtta. Igatsen taga gaseeritud vee automaate. Üks kopikas klaas mullivett. Parematel päevadel kolm kopikat mullivesi koos siirupiga. Ja mind ei koti, et oli ebahügieeniline.
 
 
Üksiku meesterahvana vahtisin linnas naisi. Eesti naised on, tuleb välja, ikkagi ilusad. Nii noored kui vanad. Siis kui seelikuid ja kleite kannavad. Kümnest kolm kannavad ka suvekuumuses meestepükse. Lühikesi, sootunnuseid toonitavaid pükse-püksikuid kannavad aga valdavalt noored neiud. Seda ilu on mõnikord minu maitse jaoks liialt palju, et mitte öelda volüümselt vormikalt. Aga efektseid, ilusaid suveseelikuid ja -kleite kohtab siiski haruharva. Nendest lilleliste, sitsist põlvpükstega, õigemini aluspükstega noorsandidest ja rasvunud täismeestest ei taha sõnagi öelda. On ju mainitsetud, et erinevus rikastab.
 

Teisipäev, 4. juuni 2013

Blogide sünergia

Võtsin kätte ja uurisin selle lehekülje loendajast, kustkaudu siia lugejaid saabub. Kirjutamisteraapiast alguse saanud blogimine on jõudnud sinnamaale, et iseendale kirjutamise etapp hakkab saama möödanikuks. Nüüd on tekkinud juba ka edev huvi selle vastu, kas minu tekstid ka kedagi huvitavad, moodsalt väljendudes, kõnetavad. Seepärast tegingi sellise inventuuri. Annan endale selgelt aru, et loetavus on seotud kirjutamise sagedusega. Oluline on kirjutamisstiil, teksti mõtteselgus, väljendusoskus, miks mitte ka sissekannete juurde sobitatud visuaalse materjali huvitavus. Eelkõige määrab aga blogi külastatavuse kirjutatu sisu ja blogija enda isiksus. Minu "teemad" on üldiselt vähehuvitavad ja ega ma ka mingi isiksus pole. Kõigi mainitud komponentide koosluses on antud blogi lugejahuvi selline nagu on. Lugejate vähesuse üle kurtmine oleks ülbus, pealegi rumal, sest  Eesti blogijate seas on hulgi minust andekamaid ja huvitavamaid kirjutajaid. Ning lugemist väärivat on maailmas üldse väga palju ja seda leidub kõikjal.


Seda enam hindan ja tänan neid lugejaid, kes seda blogi teatud regulaarsusega lugemas käivad, samuti kõiki juhuslikke külalisi. Viimased satuvad siia mitmel erineval moel. Mõnikord juhtub, et minu postitus vilksatub korraks blogipuus populaarsete pärisblogijate ja sama blogikeskkonna ülikaalukalt hõivanud tootereklaamijate tekstide vahel. Nendel harvadel juhtumitel minu lehekülje külastatavus teeb koheselt ka hetkelise hüppe. Teised blogisid koondavad veebileheküljed, blogijaam ja blogisilm on minu ajaveebi loetavuse mõjutamisel olnud marginaalsed.

Mida rohkem sa kirjutad, seda olulisemaks lähtekohaks blogi juhuslikele külastustele saavad otsingumootorid. Ma kirjutan vähe. Ometi on neid postitusi kogunenud aastate jooksul üle neljasaja. Pole siis ka mingi ime, et otsingumootorid on minu blogi külastatavuse statistikas tähtsal kohal. Iseasi, kas otsijad siit endale vajalikku on leidnud. Mõnedel juhtudel täheldasin loendajas, et siia leheküljele otsingumootori kaudu eksinud lugeja on siiski ka sirvinud mu blogi teisi kirjutisi. Ehk mõni on ka midagi lugenud.

Ning kõige olulisem. Kuigi teadsin seda ka varem, enne oma blogi külastajateloendurisse süvenemist. Teatavasti on internetilehekülje äramärkimiseks mitmeid võimalusi. On minugi blogi paaris feed'is, arvatavasti ka mõne arvuti brauseri lemmikute hulgas. Ma ise kasutan aga tihti seda võimalust, et avan mõne konkreetse blogi lugemise lõpetamisel ka neid ajaveebe, mida antud blogipidaja on pidanud vajalikuks paigutada oma blogirulli. Selgus, et suur osa külastajaid tuleb minu leheküljele just seda teed kaudu. Olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks minu blogi oma enda leheküljel esile tõsta. Just selles peitubki blogide sünergia. Nägin loendurist ju sedagi, et minu leheküljelt on tihti lahkutud just nendesse blogidesse, mis siiani olid kõrvalasetsevas blogide soovitusnimekirjas. Pisku, kuid lugejalisa seegi nendele blogijatele, keda olen seni esile tõstnud. Miks mitte ka avastamisrõõmu, mida olen ju isegi kogenud teiste blogide viitenimekirjasid sirvides.

Sellest sünergiaseadusest johtuvalt vaatasin kriitiliselt üle oma lehekülje blogirulli. Vorst vorsti vastu või sedasi :)

P.S. Vabandan kui mõni minule viitav blogi on jäänud märkamata. Eks ma edaspidi, "töö käigus" täiendan ja muudan oma blogirulli.

Laupäev, 1. juuni 2013

Koduvein

Selle aasta esimene mulksub. Põhimõtteliselt saab joovastavat jooki teha mistahes asjast, mis pisutki käärib. Aga see pole eesmärk. Iga veinitegu on omamoodi ja erakordne. Isiklikult ajan taga maitseelamust. Mõnikord isegi õnnestub. See on võilillevein. Happelisuse tõstmiseks lisavad meistrid sidruneid. Minul sidrunid ei kasva. Rabarberid läksid asjaks. Pisut muutsin ka värvi, mis originaalis oleks kahvatukollane. Külmkapis oli üks lahtine mustikapurk. Muutis värvi huvitavamaks ja ehk annab ka mingi nüansi kogu kupatusele juurde.
 
 
Veinitegu on minu puhul pisut koomiline. Ise ma alkoholi (enam) ei pruugi. Seega käivad lõputoimingud nagu kutselisel degustaatoril. Lonksukene suhu ja suust välja. Lõhna, värvust, maitset tean ja tunnen, kuid "toimemehhanismi" jälgin hoopis katsejäneste peal. Selgub, et mõni vein on välja tulnud päris vingete kraadidega... Või on see lihtsalt mittejooja ülim tähelepanelikkus normaalsete inimeste suhtes?
 
Kusagil 60 pudelit erinevaid villitud veine on pidevalt keldris. Kevadest alatest hakkab neid sinna lisanduma ja mulle arusaamatul kombel talve jooksul jällegi vähenema. Eks ma teinekord annan siinkäijatele mõned pudelid kaasa. Ega ma tea, mis nad neist veinidest arvavad, inimesed on viisakad. Mõni on aga ise küsinud. Ja mitte seepärast, et kell ei ole veel kümme.