Kuulsin kellukese vaikset heli

Sõna "pesamuna" pole vist päris õige. Pesast ammu välja lennanud. Abiellunud ja loonud põhipesa Pariisis. Aga et mitte tunda ennast külalisena kodumaal, ostis endale korteri ka Eestis. Lapselaps kasvab vanemate keeltepaabelis, kuid ega ta veel aru saa, mis kultuurisupis saab üles kasvama. Pidi ja peaks nagu kõik hästi olema. Ja nüüd siis SEE telefonikõne kümme päeva tagasi.

Lapse ema sõitis esimese lennukiga, kus oli vaba koht. Kõige hirmsam oli teadmatus. Minule öeldi alles päev hiljem. Eesti naised on tublid, säästavad oma laste isasid. Pesamunal kolmekümneni paar aastat minna, alla aastane laps kodus ja äkki insult. Tegelikult oli kaks trombi järjest, mis arstide sõnul teineteisest sõltumatud. Kopsu oma kergem, aga aju oma puhtalt klassikaline - ühe poole halvatus ja need asjad.

Noor organism mobiliseeris ennast. Või kas see oligi organism, pigem see kui oma väikest last nägi. Kõik taastub kiiresti. Arstide hinnangul täielikult ja kahjustusteta. Põhjuseid insuldiks otsitakse siiani - nii noortel naistel ei tohiks sedasi olla. Rasedused ja trombid, seda küll, kuid sellise pauguga, et halvab keha ja aju ... Geneetilised seosed on üheks variandiks. Enda poolt olen kimbatuses. Minu vanavanemad sündisid 19. sajandi viimases veerandis. Lugusid nendest tean, aga mitte haigusi. Mu ema ja isa surid kui olin ikka väga noor. Asja mul oli nende haigustega siis.

Enda haigused on nüüd minuu silmis tühised. Oma tervise hädaldamiste pärast piinlik. See kelluke, mis ootamatult helises, kajab minus tugevamalt kui kõikide kirikute kõrvulukustav kellamäng mida me arvame kuulvat oma lahkumisel.

Kui kõik korda läheb, siis näen teda mai lõpul. Ootan.

Arkadi ja Juri

See väike poiss ja suurem kohtusid vaid korra. On rohkem kui viiskümmend aastat möödas, kuid sellest kokkusaamisest kirjutatakse siiani. Aja jooksul on detailifaktid hägustunud, lisatud on legende ja väljamõeldisi, et jutt sujuvam oleks. Kuni sinna maani välja, et pole kindel, kas väiksema poisi nimi on Juri või Grigori. Suurema poisi nimi on igatahes Arkadi. Tema on kahest kuulsam, nimi õpikutes, kataloogides ja kümme aastat tagasi oli talle pühendatud isegi ligi tunni pikkune film, kus seda kohtumist ja sellele eelnevat ning järgnevat üksikasjalikult lahati.

Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.

Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.

Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.

Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.

Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.

Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.

Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.

Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.

 Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.

See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.

Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.

----- 

Kohtumeditsiini psühhiaater tegi Arkadiga vesteldes vihikusse märkmeid. Need on säilinud tänaseni. Kas pöördemoment oli siis kui väike poiss muukis kodus lahti puhvetikapi ukse ja lõikas endale tüki vorsti? Kasuisa sai kohe aru, kes võttis. Poiss sai järjekordselt rihmaga peksa. Kogu selle aja vaatas poiss ema poole, et see ta kaitseks välja astuks. Ema ei teinud välja. "Ma soovin, et see nõid sureks," pihtis tulevane surmamõistetu psühhiaatrile.

------

Elu ilusad hetked

Ilu võib olla ääretus kurbuses või seletamatus rõõmus. See ei pruugi kehtida kõigi üksi elavate inimeste, kuid minu puhul küll, et mõnikord on emotsionaalne tasakaal ikka väga paigast ära. Iseenda elu sündmustevaesus lõhub sisemist harmooniat ja kohati on see väsitav. Samas loob selline seisund eelduse selleks, et oled vastuvõtlikum teiste inimeste muredele ja rõõmudele. Seda vist nimetati empaatiaks.

Reede hommikul helistas üks mu "külalastest". Külast ja lapsest asi ammu kaugel, täiskasvanud mees ja juba mõnda aega linnas. Küsisin, miks tööl ei ole? Oli võtnud vaba päeva, et minna registreerida oma abiellumise. Just nimelt, registreerimine. Ta on elanud mõnda aega koos oma tüdrukuga. Iseseisva elu alustamine mistahes tagalata on keeruline. Aga sellele vaatamata, mitte kogemata, vaid mõlemapoolse ootuse ja teadmisega sünnib mais siia ilma üks poisslaps. Mina olin see, kes tulevasele isale "kärbseid" pähe hakkas ajama. Ammu enne kui veel mõni tüdruk üldse silmapiirile oli ilmunud. Olid meil temaga kunagi sellised südamest südamesse jutud elu põhiväärtustest.  Et hirmus vahva kui kunagi tulevad lapsed sünnivad abielus. Lapsed, kellel oleks isa ja ema ja perekond. Nendel jutuajamistel puudutasin vist tollal tema hella kohta. Ta ise kasvas pärisisata, mitmete ema vahetuvate elukaaslastega ja üldse pisut karmimates oludes kui paljud teised. Need jutud perekonnast, abielust, lastest ei puudutanud ju ainult teda, vaid riivasid mind ennast - iroonia selles, et ise olen "sari"abielluja-lahutaja.

See telefonikõne oli ilus hetk. Ühelt poolt veidi kurb, et kuidagi sedasi teevad, pisut argiselt, ilma valge kleidi, sõrmuste ja vahuveinita - "kohustuslikud" asjad, mis paljude jaoks nõme, mistõttu paljud ei abiellugi. Aga mis teha, rahadega on neil hetkel tõesti kitsas käes. Mitte ainult oma elu sisseseadmine, vaid lapsele tuleb asju muretseda ja muud. Samas oli selles telefoniteates minu jaoks sedasama seletamatut rõõmu, ilusat härdust, veidi eneseupituslikku uhkustki. Külalapsest on saanud mees mehelike tegudega. Või vähemalt hingest tuleva sooviga olla mees. Pärast temaga rääkimise lõpetamist jäin aga pikalt mõtlema. Tema tüdrukust. Et kas tema kujutas oma elu ilusamat päeva ette sellisena? Ja minu uhkusetunne hakkas kiiresti jahtuma.

Õhtul sõitsid vastabiellunud minu juurde. Nad olid õnnelikud.

 

Playnupp

Eesti Blogiauhindade suhtes pole mul midagi uut öelda või teha. Minu laeks jäi kunagine parim meeskirjutaja ilublogijate kategoorias. Nüüd on aga sedasi, et minu osaluseksperiment nimetusega Playnupp on jõudnud lõpuetappi.

Ma saan aru küll, et ürituse sihtauditoorium on lapsed ning noored ja ma kuidagi ei sobitu sinna seltskonda. Ometi andsin ennast üles hindamiseks. Mitte Hundi ulg blogi kui tervikut, vaid esitasin ühe blogikirjutise Nikolai Triigist. Ma ei oska täpselt seletada, miks ma seda tegin. Arvatavasti samadel motiividel, miks varasematel aastatel osalesin EBA-l. Tunnustus on alati meeldiv, kuid see pole peamine. Pigem on olnud eesmärgiks anda korraldajatele ja žüriile märku, et "sisuloomine" ei pruugi alati olla meelelahutus või millegi turundamine. Lisaks veel vihje ürituse arendajatele, et ka seeniorid loovad "sisu", kuigi see võib laiemale auditooriumile olla igav ja arusaamatu.

Eksperimendi käigus olen jälginud oma ajaveebi loendurit. Üles antud kirjutisele on klikitud 8 korda ja sealt edasi pole blogi sisus liigutud. Loendur pole suutnud tuvastada kui kaua külastaja lehel viibis. Nendest faktidest ei oska ega taha teha järeldusi.

Aga see teine etapp väljendub järgmises:

Nüüd on paras aeg püss põõsasse visata ja lahkuda väärikalt paremale ära. Las siin ajaveebis esinev Hundi ulg jääb väljamõeldud tegelaseks nagu see seni on olnud. Oleks selline kutse tulnud kasvõi veerand sajandit tagasi, siis küll, oleks esimene mees saalis. Nüüd aga: