neljapäev, 31. juuli 2008

Minu lemmikteemad kirjutamiseks

Nipi..., vabandust!, Ninataga, küsis, millest ma ei kirjuta. Minu vanuses võib minult küsida kõike. Näiteks:

Kuidas ma võitlen tselluliidiga?
Mitu naist, meest ja last mul on?
Kas ma kardan hiiri?
Kas ma külastan oma vanemaid vanglas?
Keda mina ja kes mind on maha jätnud?
Milline orientatsioon mulle meeldib ja ei meeldi?
Aga mida ütles minu kuues naine lahkumineku eelõhtul?
Kumb on parem, kas seks või jalgpall?
Mida ma tegin teenitud 6,4 miljoniga?
Miks mu kaheksas laps kolis kloostrisse?
Mida ma arvan Anu Saagimi või Kati Murutari viimastest lausungitest?
Kuidas ma suhtusin oma poja ülestunnistusesse, et ta tegelikult on lesbi?
Kas Rosa Gabriela lapse isa on Miguel, Antonio või vastiku Miguella sohilaps Jose?
jne.

Kellega?

Mispärast?

Kus?

Kuidas?


Jah, ma olen nii vana, et küsida võib kõike. Paraku aga juba ka nii vana, et kõigest ei viitsi kirjutada.

Mõisnike kulukas pärandus Harjumaal

Äsja valmis Harju ajutises maavalitsuses kokkuvõte varemete lammutamise käigust Harjumaal.

Kokkuvõtte kohaselt on Harjumaal üldse 318 sellist ehitust või varet, mis kuuluvad lammutamise seaduse alla. Kõige enam sarnaseid ehitusi on Vääna vallas. Neist 318 varemest on ajutise maavalitsuse poolt lammutamisele määratud 239 varet, kordaseadmisele 54, ning osaliselt lammutamisele või kordaseadmisele 25 varet.

Suurem osa varemeist on endised mõisa härrastemajad, viinavabrikud, kuivatushooned, rehed, küünid, laudad, tallid jne. Kõik enamikus paekivivaremed, milliste lammutamisest saab vaid kõlbmatut prahti.

Seni on mitmed omanikud varemete kordaseadmisest või lammutamisest keeldunud, põhjustel, et lammutamine ja kordaseadmine on seotud ülejõu käivate kuludega ja ei leidu kohta, kuhu vedada lammutamisel saadud kivid ja prahi.

Nagu vallavalitsustelt kogutud andmed näitavad, annavad varemete kordaseadmine ja lammutamine tulu 9708 krooni ning tekitavad kulusid 86.292 krooni, nii et puudujääk selle mõisaaja päranduse likvideerimisest tõuseb 76.584 kroonile.

Maa Hääl, 7. detsembril 1936

kolmapäev, 30. juuli 2008

Tapmine maanteel

Läinud aasta maikuul lasi Harjumaal Saue vallas Saula asunduses elutsev taluperemees Timofei Metsniit sama asunduses elutseva 16 aastase poisikese Osvald Peekmanni revolvrist maha. Metsniit lasi poisikese pihta kaks pauku. Üks neis läbistas rinna, kuna teine läbistades pealuu purustas ajud, millest järgnes silmapilkne surm.

Tallinna-Haapsalu rahukogus, kus asi arutusel oli, selgus tunnistajate varal järgmist. 26. mail 1932. aastal saatnud Saula asunduses elutseva Hans Peekmanni tütar Salme Peekmann oma venna Osvaldi paar kilomeetrit nende talust asuvasse poodi, pipart tooma. Osvald istunud jalgrattale ja hakanud poodi sõitma. Jõudes umbes pool kilomeetrit oma talust eemale, Timofei Metsniidu talu kohale, kõlanud kaks revolvripauku ja tunnistajad näinud, kuis Osvald ühes rattaga maanteele maha kukkunud, kust ta enam ei tõusnud. Tunnistajad kuulnud enne paukusid Osvald Peekmanni Timofeile hüüdmas "Tõmba hobune tee pealt ära!" Seejärele kõlanudki kohe paugud.

Metsniit ise seletas juurdlusel, et Osvald Peekmann tulnud, mõlemis käes maanteelt korjatud kive hoides, tema poole ja tahtnud teda visata. Osvald visanudki ka ühe kivi, kuid see läinud tast mööda. Siis võtnud ta taskust revolvri, et sellega kallaletungijat hirmutada. Kuid kogemata läinud revolver liig vara lahti ja kaks kuuli jooksnud Peekanni pihta, tuues sellele silmapilkse surma. Tüli alguseks olnud asjaolu, et parajasti, kui Peekmann jalgrattal temale lähenenud, olla tema hobune maanteele tulles sinna keskteed seisma jäänud. Peekmann hüüdnud siis, et "korista oma hobune teelt ära!" Kui tema sellega nii ruttu toime ei saanud, tormanud Peekmann talle kive käes hoides kallale.

Tallinna-Haapsalu rahukogu mõistis Timofei Metsniidu ettekavatsetud tapmise eest 5 aastaks vangiroodu, ühes kõigi õiguste kaotamisega. Kaebealune Metsniit ei jäänud selle otsusega rahule ja kaebas edasi kohtupalati, kes aga kinnitas rahukogu otsuse. Osvaldi isa Hans Peekmanni kasuks mõisteti Metsniidult välja poja matusekuludeks 200 krooni.

Maa Hääl, 25. märtsil 1933

teisipäev, 29. juuli 2008

Valerevident Kohilas

Kohila alevis elutsev juukselõikuse äri pidaja Helmi Vartmann teatas läinud aasta oktoobri kuul politseisse, et teda on keegi tundmatu isik petnud. Kord, oktoobri kuul tulnud keegi tundmatu isik tema juukselõikuse ärisse ja öelnud end olevat üleriikliku juukselõikajate ühingu revidendi, kes määratud juukselõikuse ärisid ja seal töötavaid isikuid kontrollima. Vartmann küsinud revidendilt mingisugust tunnistust, kuid see öelnud, et pole praegu ligi. Revident kontrollinud siis tööriistu ja hiljem käskinud Helmi Vartmanni riidest lahti võtta. Et võõras isik lubanud vastuhakkamise korral tema äri sulgeda, ei jäänud Vartmannil muud üle, kui end võõra mehe ees riidest lahti võtta ja tervishoiu- ja suguarstile, nagu see end nimetas, ette näidata. Peale läbivaatust nõudnud revident temalt 2 krooni honorariraha, selle suure "töö" eest, mille tema ka tasunud.

Hiljem oma tuttavatele imelikust revidendist kõneledes, tekkinud neil asja kohta kahtlus ja nad soovitanud tal asjast politseile teatada.

Politsei tabaski kelmi, kelleks osutus Rakvere elanik Rappur. Tabamisel oli mees tublisti vindis ja ähvardas politseikordnikke üles puua lasta.

Ülespoomisest ei tulnud aga midagi välja ja Rappur anti kelmuse eest Tallinna-Haapsalu rahukogu alla. Kohtus tunnistas ta oma süü üles ja palus kergemat karistust.

Rahukogu mõistis Rappuri 8 kuuks vangi.

Maa Hääl, 25. märtsil 1933

esmaspäev, 28. juuli 2008

Vastus lugejale nr. 41.881

Maarohte kopsuhaiguste vastu on palju. Kuid üldiselt peab ütlema, et rohud üksinda ei paranda kunagi tiisikust ega kopsuhaigusi. Organism peab ise nende vastu võitlema ja rohud on talle seejuures ainult abiks. Sellepärast peaks esmajoones oma organismi tugevaks tegema. Parimaid tagajärgi annab toitudega arstimine ja värskes õhus viibimine. Sööge palju võid, päevas 3-4 muna, jooge rõõska piima. Ka kaera- ja odratangupudrud on väga head. Arstirohtudest jooge põdrasambla või sookaelade teed. Sisse hingake männivaigu auru, mida tehke järgmiselt: tükk pehmet, helekollast männivaiku visake palavasse vette ja siis hingake läbi paberist toru üleskeevat auru.

Tolmuses ja auruses ruumis töötamine ei ole teile hea, ka kuumas leilis käimisest on parem loobuda.

Maa Hääl, 16. detsembril 1936


pühapäev, 27. juuli 2008

Naine tahab naisega abielluda

Paar päeva tagasi ilmus K. apostliku-õigeusu koguduse preestri-perkonnaseisu ametniku juure P. vallas, K. talus elav Selma L. ja avaldas soovi abiellumiseks endaga kaasas oleva 17 aastase preili Anna T-ga. Preester, tundes Selma L-i seniajani naisena, võttis asja naljana ja soovitas preilil ikkagi teistsuguse partneri saatel sarnase jutuga enda juure tulla, aga mitte teise preiliga. Sarnane nõuanne vihastas Selmat. Rusikaga lauale põrutades nõudis ta nüüd, et preester pidavat temasse suhtuma kui mehesse. See, et temal naise nimi, olevat puha suur eksitus. Preester ei nõustunud ka nüüd veel preilide sooviga ja soovitas Selmale muretseda arstitunnistuse selle üle, et ta ikkagi on mees ja mitte naine - nagu seda näitavad praegu ametlikud dokumendid. Sellega olid nõus nii Selma kui ka tema pruut Anna ja usaldavalt üksteise käealt kinni hoides lahkusid nad koguduse kantseleist.

Maa Hääl, 29. aprill 1933


laupäev, 26. juuli 2008

Maaalune varastatud asjade ladu Suislepas

Ühenduses Vana-Võidu mõisa moonamajast tabatud väejooksiku Oskar Pilli pattude selgitamisega satuti Suislepas Koobalaane talu maal metsas suuremale varastatud kraami laole, mis oli osavalt peidetud metsa. Olid kaevatud päris korralikud maaalused koopad, kuhu asjad olid peidetud. Paremaks varjamiseks oli istutatud peale puid. Nii mõnigi selline peidukoht avastati juhuse läbi. Metsas kraami otsimisel ametnik haaras juhuslikult kinni ühest kasvavast puust. Puu juurte alt tuli päevavalgele uus peidukoht. Kraami leiti metsast suuremal määral, küll kauplustest varastatud riidekaupa, küll muud taluaitadest näpatud saaki.

Koobalaane talu omanik Hans Sild võttis rea vargusi omaks. Ta oli koos töötanud ka väejooksik Oskar Pilliga. Talu aianurka oli püstitatud omapärane kaitsemärk, mis pidi hoidma talust eemal ametivõimud. Põiki kahe lati vahele oli püstitatud ork, mille küljes rippus viis kuivanud ussi. Usside peade alla oli pandud salapäraselt erisuunas risti viis vikatit. Silla naine ebausklikuna oli arvanud, et see hoiab ära politsei kätte sattumise.

Pilli pattude selgitamine on lõpul. Ta on pannud toime üle 30 varguse Valga-, Võru-, Viljandi-, Tartu- ja Pärnumaal. Seda kõik aja vahemikul 9. augustist kuni 12. detsembrini, millal ta tabati.

Maa Hääl, 23. detsembril 1936

reede, 25. juuli 2008

Surnu ärkas ellu

Petserimaal, Vilo vallas, Trõnne külas elutsev 45 aastane taluperenaine Anna Kunditalu kannatas juba kauemat aega südamehaiguse all. Haigus läks hooti sedavõrd halvaloomuliseks, et sundis perenaise heitma voodisse. Järjekordne haigusehoog tabas perenaist möödunud nädalal ja kuna kõik posijate sõnad ja vigurirohud olid juba proovitud ja läbi elatud ilma abi ja paranemist leidmata, siis pöördus linnasõitev peremees rohtude saamiseks linnaapteekri poole. Saigi mõned vedelikud ja sõitis koju tagasi. Perenaine kodus oli lamamisest ja haigeolemisest tüdinenud ja tahtis saada ruttu terveks, neelas kõik rohud korraga alla. Lõuna ajal oli rohuvõtmine ja õhtuks oli perenaise hing lennanud teise ja paremasse maailma. Loeti surnule salmid peale, pandi suririided selga, nagu nõuab kord ja kohus ja päitsi setiti öösiks põlema vahaküünladki. Ja ligi hommikuni kostsid surimajast leinajate leelotamised ja sugulaste nuuksumised.

Järgmisel päeval peremees Ivan Kunditalu läks vallamajja surmajuhtu registreerima ja matmise luba saama. Ajas vallamajas asjad ilusasti jutti, sai nõutavad paberid kaasa ja kõmpis kodu poole tagasi. Oli juba õhtu ja järgmisel päeval pidi leidma aset peiepidu. Jõudnud koduväravasse seisis mees äkki vastamisi - oma lihaliku naisega! Mees ei saanud suurest ehmatusest alguses sõnagi suust välja, oli näost kahvatu kui lubi ja alles naise hääl tõi mehe julguse ja elu juure tagasi.

Mehe vallamajas olles äkki surnu hakanud elumärke avaldama, liigutama ja unes rääkima. Surnu juures olev tütar ehmus sellest niivõrd, et otseteed plagas külasse kuulutama uudist. Külast rutati loomulikult kohale ja leiti perenaine juba riides eest. Hirmust poolkange tütar suudeti aga alles peaaegu väevõimuga majja tagasi tuua. Nagu naine ise seletab, ei tea ega mäleta tema midagi, mis juhtus siis, kui ta eelmisel päeval jäi imelikult uimasesse unne.

Juba rõõmustas naine, et korraga võetud rohud tegid ta täiesti terveks, kuid järgmisel päeval oli ta veel raskemini haige. Kuid vallavalitsusel on tööd "surnu" paberites uuesti elluäratmaisega.

Maa Hääl, 1. mail 1936

neljapäev, 24. juuli 2008

"Palusalu vend" sai peksa

Teisipäeval, 18. augusti õhtupoolikul ilmus Põdrangu valla Loksa küla põllul töötava sama küla talusulase J. Trumpi juure keegi hästiriietatud tüsedavõitu mees, kes küsis, kuhu tema võiks jääda läheduses öömajale. J.T. leidis, et ööbimiseks on võimalusi lähedal Loks külas ja kuna ta just töö lõpetamise tõttu külla minemas, palus võõrast kaasa tulla. Teel seletas võõras, et tema nimi on Rein Palusalu ja et tema käinud oma venna kuldmedalimehe Kristjan Palusalu ülesandel Väike-Maarja lähedal vaatamas üht talukohta, mille põllutööministeerium tahab kinkida tema vennale.

Teel jõudis külla minejale järgi paar Trumpile tuttavat noortmeest jalgratastel, kellele võõras sama juttu rääkis. Teine noormees, pärit Väike-Maarjast, aga hakkas asjas kohe kahtlema, kuna ta oli lugenud kuskilt ajalehest, et maailma kangemal maadlejal pole sellenimelist venda ja et Palusalu on eestistatud nimi, kuna kuldmedalimehe omaksed kannavad koguni Trossmanni nime. Mees tegi oma kahtlused tasapisi ka teistele teatavaks ja koos hakkasid nad "Palusalu vennalt" üht-teist pärima, et oma kahtlustele saada tõendust. Selguski, et "Palusalu vend" ei tea kuldmedalimehest õieti midagi ja oli varsti end ummikusse rääkinud. Nüüd haarasid vihased külapoisid "Rein Palusalu" turjast ja peksid mehe kolmekesi vaese omaks. Mehed kavatsesid toimetada petise kohaliku konstaabli juure, kuid "Palusalu vend" pääses peksjate käest siiski pagema lähedasse metsa.

Maa Hääl, 21. augustil 1936

kolmapäev, 23. juuli 2008

Elublogid

Eesti blogide maastik on jäänud jälle vaesemaks. Ühed lapsed pandi luku taha. Mul on sellest omamoodi kahju. Ma ei tea, miks see nii on, ei taha ega viitsi tegeleda enese psühhoanalüüsiga, kuid minu vaieldamatud lemmikblogid on nn. elublogid. Need on minule tundmatute inimeste igapäevane elu oma väikeste ja suuremate muredega, kindlasti rõõmudega, argisekeldustega ja konkreetse blogija jaoks oluliste suursündmustega, pisikeste mõtetega olmeasjadest ning suurte arvamustega maailma globaalsetest probleemidest.

Need lapsed, kes nüüd luku taha pandi on olnud osa ühest pereloost. Selle pere blogielu jääb nüüd minu jaoks poolikuks. Edaspidi pean arvestama, et sellest hetkest jätkan selle pere loo lugemist raamatuna, millest pooled lehed on väljarebitud. Ma tean, et iga blogi taga on konkreetne inimene. Minu jaoks pole aga oluline, kas avaldatud kirjutised kannavad autori pärisnime või pseudonüümi. Ma austan "mängureegleid", et kui inimene tahab esineda pärisnime või pseudonüümi all, siis olgu nii. Kas või seesama Hundi ulg. Endastmõistetavalt on igaüks neist vähestest lugejatest, kes seda blogi külastavad, paraja viitsimise korral ammu lahti murdnud selle näilise anonüümsuse, mida kohmakalt kuid püüdlikult olen proovinud asetada enda ja lugeja vahele. Teades "mängureegleid", on need lugejad ja ka mina ise teiste blogide lugejana, võtnud elublogides olevaid inimesi virtuaaltegelastena. Tean, et see sõna, virtuaaltegelane, ei ole päris õige tähendusliku varjundiga ja ehk lugupidamatu päristegelaste suhtes - ma lihtsalt paremat terminit ei oska leida. Samamoodi võtan ma autori poolt avaldatud tekste kui reaalse elu (kirjanduslikku) peegeldust. Ei häbene eneseupituslikult öelda, et ka lugemine eeldab mingit kultuursust ja eetikat. Paraku on blogimaailm kirju. Samade elublogide lugejate hulgas on neid, kes oma arvamusavaldustega tunnistavad lugemisoskuse puudust, ei tundu olevat ilmselt kultuursed ja eetikata on nad kindlasti.

Ülalkirjutatu ei tähenda seda, et laste, miks ka mitte muu iskliku elu luku taha panemine oleks väär. Minu kui lugeja huvi virtuaaltegelaste vastu on teisejärguline ja ebaoluline võrreldes selle õiguse ja huviga, mis on nende tegelaste prototüüpidel päriselus. Oma positsiooni olen väljendanud ühes kommentaariumis. Täna lisaks sellele kommentaarile vaid niipalju, et kindlasti on ka blogi üks meedia liikidest, otsapidi mingit sorti ajakirjandus. Ja kindlasti lisaks veel, et allpooltoodud kommentaar ei puuduta ainult emasid. Ka isad puutuvad kokku samade küsimustega.

"Ma arvan, et Sinu positsioon on õige - laste teema on olemas ja huvitavate pooltoonidega. See praktiliselt ei puuduta imikuid, pisut puudutab eelkooliealisi, rohkem aga kooliealisi. Ka minu tütreid on eksponeeritud ajakirjanduses koos emaga. Mida vanemaks nad on saanud (said), seda harvem on lapsed meedias, ema seevastu tihedamalt. Ema ise on tunnetanud seda, millal, kuidas ja mil määral seda lubada. Selle regulatsiooni tabab ära iga ema, kes on meedia huviorbiidis. See tunnetus tekib iseeneslikult. lihtsalt seepärast, et ollakse ema. Mitteemad seda ei pruugi mõista."

Minu poolt lausutud suured sõnad kirjutamata "mängureeglitest", lugemisoskusest, kultuursusest ja eetikast on ilmselt siiski idealistlikud ja lugejakeskselt omakasupüüdlikud. Mis on avalik ja isklik, piiri tõmbamine oma lähedaste ja iseenda privaatsuse säilitamisel, on individuaalse tunnetuse küsimus. Igal juhul soovin kõigile annadele, martadele, tupsudele ja paljudele teistele ilusat ja turvalist elu suletud uste taga. Ma tean, et ühel päeval tulete te siia ise. Oma lugudega. Ning ühel hetkel tuleb ka teil teha valikuid.

teisipäev, 22. juuli 2008

Selle talve surnud 25.

(... järg)

Teine Jaani poeg oli Oskar. Tema oli vaikne poiss ja sulaseks kusagil kaugel. Mina tundsin teda ainult nägupidi. Sõjaajal läks ta kaotsi. Kolmas poiss oli Hermann - ta oli vana Karuaugu 6. poeg ja teda kutsuti Karoll VI. Hermann oli väga lõbus naerune poiss, kõigiti valmis vigurik. Tema oli niisugune poiss, kes ei pidanud mind ja Eevit titaks, kui me alles Purdi koolis käisime, vaid tuli meie aeda karonat mängima. Ta ei rääkinud meiega ülevalt alla, nagu teised täiskasvanud. Hermann tuli koju alles tükk aega peale sõda ja oli väga armetus seisus. Käimine oli tal vilets ja jutt oli ka üsna arusaamatu. Kolhoos pani ta elama Madisele, farmi, et naised teda aitaks. Kuidagi ta elas ka, aga ega see kellegi elu ei olnud. Kui olud juba veidi lahedamaks läksid ja ta ise jäi viletsamaks, viidi ta ära invaliidide koju.

Kõige noorem Karuaugu poeg oli nösuninaga. Lapsena oli miskit haigust põdenud, nii et ta nina luukõhre oli ära mädanenud. Mina teda üldse ei tundnud. Kui ta Korjusele sulaseks läks, oli ta Juksile jutustanud hiiglama haleda loo, kuidas terve ilm teda kiusab ja mõnitab. Juks jutustas seda omakorda meile, omal oli silm märg. Aga kui poiss mõned kuud oli Korjusel olnud, muutus ta nii väänakaks ja kiuslikuks, et Juks ei jõudnud oodata, kunas tast lahti saaks. Ja hiljem ei võinud ta selle poisi nime kuuldagi. See Juhan oli ikka vist üldse kole väänakas. Ega ta kuskil palju üle poole aasta pidama ei jäänud. Sõjaajal jäi ta aga kaduma.

Peale Arno surma ei saanud Erna Velskeril elada ja kolis ära Kellakülasse Kärdi Juksi tühja majja. Siin hakkas ta taludes tööl käima. Minule see väga meeldis, sest nüüd oli mul jälle Poe plika ees "edumaa" Ernaga suhtlemises. Meie isal oli tihti tööjõudu vaja. Erna hakkas meil käima heinal, kartuli panemisel ja võtmisel, viljakoristusel ja teistel töödel. Kui meil maamõõtmine oli, siis tuli jälle Erna abiks.

Erna oli mitu head aastat Kärdi majas. Siis sai ta Sarvemäe Jaanilt soodsa pakkumise. Jaan ise oli vanaks jäänud. Naine oli tal Siberist saadik külmatõves. Jaan oli tsaariajal perega Siberis, kuid eesti aja algul olid nad tagasi tulnud. Sellest Siberi külmatõvest oli naine jäänud eluks ajaks voodisse. Erna oli küll vana, kuid tegi kõik naistetööd ja Jaanil oli üht töötegijat vaja. Jaani õde Liine ja Kirikumäe Liisi olid Sarvemäele ehitanud omale vanaduse põlveks väikse köögi ja magamistoaga majakese. Nüüd oli Liine surnud ja Liisi mehel - maja oli tühi ja see kulus Ernale marjaks ära. Ernast sai varsti terve Sarvemäe perenaine. Jaanist polnud enam mingit asja.

Ernal oli kaks tädi Tallinnas, kes käisid suviti siin suvitamas. Tädi Juuli nägi väga nooruslik ja kena välja. Tal oli 7-8 aastane poeg, kelle nime ma enam ei mäleta. Juuli õmbles suurele rõivaärile meeste veste. Ma enam ei mäleta, palju ta vestist sai. Eriti suur see summa ei olnud, aga virgad näpud teenisid päris kenasti. Juuli mees oli ka tal abiks traageldamisel ja pressimisel.

Teine tädi oli Linda. See nii ilus ei olnud kui Juuli, aga ta oli väga mõnus inimene. Tema mees töötas "Unionis" ja sai head palka, nii et Linda võis kodune olla ja lapsega suvi otsa maal olla.

(järgneb ...)

esmaspäev, 21. juuli 2008

Kuidas maitsekalt rõivastuda?

Meil on sageli niisugune arusaamine, et mida uhkem ja toredam kleit naisel on seljas, seda elegantsem ja maitsekamalt rõivastatud ta on. See arvamine on aga täiesti väär. Mitte toredad ja kaunistustega ülekuhjatud kleidid ei ole maitsekad, vaid elegantne võib olla hoopis lihtsalt rõivastatud naine. Tähtis on kleidi materjal, lõige, värvus, kaunistused. Kleidi materjal olgu hea. Selle asemel, et osta omale mitu odavamat kleiti, ostame ainult ühe, kuid paremast materjalist. Lõike juures peame silmas, et see sobib meie kehaehitusega. Naine peab seda ikka teadma, mis talle sobib. Tüse naine ei tohi enesele valida sellist moodi, mis teda veel paksemaks teeb. Ta ei tohi kanda liiga kitsaid ega ka liiga laiu, puhvitud kleite, vaid kleit peab puusade kohalt langema vabalt kellukesekujuliselt - see on tüsedale naisele kõige sobivam lõige. Vana tõde on seegi, et tüse inimene kandku tumedamaid, kõhn ja sale naine heledamaid värve. Selle kõige põhilisema reegli vastu eksitakse meil väga sageli. Ja üldse see kleidi värv! Kui sageli kantakse meil värvusi, mis kandjale üldse ei sobi. Iga naine jõudku otsusele, missugused värvused temale sobivad. Ja üldse valitagu rohkem rahulikke, mahedaid pastellvärve peokleitideks, tumedaid päevakleitideks. Oldagu ettevaatlik türkrohelisega, helepunasega, erkkollasega - ühesõnaga kõikide käredate värvidega, sest vähe on neid naisi, kellele sobivad käredad värvid ilma neid tegemata labaseks ja vulgaarseks.

Ja veel - hoidutagu liigsetest kaunistustest! Mõni sobiv lill, mõni volang jne., kuid mitte kõik kokku ühele kleidile.

Lihtne lõige, sobiv värvus, hea materjal ja tagasihoidlik kaunistus - need on maitseka rõiva tunnused.

Maa Hääl, 26. oktoobril 1936


pühapäev, 20. juuli 2008

Mõtetu mälu

Sain Kukupailt juba mitu päeva tagasi ülesande sobrada oma mälus. Sellega on aga nii nagu on. Teatavasti kasutame oma mälumahu võimalustest vaid tühise osa ja paljudel, sealhulgas ka minul, on raskusi selle vähesegi hulgast vajalikku üles leida. Olen nüüd mitu päeva pingutanud. Tulemus on aga ümmargune null. No ei leia sealt tolmustelt riiulitelt ühtegi naljakat, huvitavat või originaalset päheõpitud teksti.

Katsun siis olukorrast välja tulla nagu üliõpilane eksamil. Teate küll seda tüüpilist situatsiooni. Olete kogu ainest õppinud ära ühe pisikese lõigu ja vaatamata valitud eksamipileti küsimusele keerate vastuse osavalt sellele vähesele, mis õpitud. Kõigis "jutustavates" ainetes annab selle võtte oskuslik kasutamine alati tulemuse. Vähemalt NLKP ajaloo, poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitel see toimis.

Vaja on kuus mõtetut meelespidamist? Olgu.

sai = 12 kopikat

leib = 14 kopikat

tühi koorepurk = 10 kopikat

tühi pooleliitrine piimapudel 15 kopikat

tühi liitrine piimapudel = 20 kopikat

väike kruus kalja = 3 kopikat

Et hiilata oma mäluga, jätkan:

telefonikõne automaadist 2 kopikat, klaas gaseeritud vett 1 kopikas (siirupiga 3 kopikat), piimajäätis 15 kopikat (plombiir 21 kopikat), ajaleht 2 kopikat jne.

1 rubla ja 12 kopikat või 3 rubla ja 12 kopikat on igale minuvanusele mehepojale niigi unepealt meeles. Eriti need esimesed korrad.

Saadan selle ülesande edasi kõigile neile, kes suudavad minu poolt alustatud nimekirja jätkata.

reede, 18. juuli 2008

Mõrv romantilistel põhjustel

Täna hommikul kell 8.35 leidis Pärnus Rääma tänaval aset verine draama, mis lõppes ühe naisvabrikutöölise surmaga ja noormehe elukardetava vigastusega.

Hommikul, kui Mäe tänaval elutsev Leida Kepnik, 20 aastat vana, oli Rääma tänavat kaudu koos sõbratariga tõttamas töökohale, tuli äkki maja nr. 36 õuest välja noormees Herman Kirikal, 27 aastat vana, ning laskis sõnalausumata kuuli Kepnikule seljatagant kehasse. Kui neiu oli maha kukkunud, laskis poiss talle veel kaks kuuli kehasse, mis tõid silmapilkse surma. Seepeale Kirikal laskis ka endal kuuli peast läbi. Lask ei olnud siiski surmav, külla aga elukardetav.

Pealtnägijate jutustuse järgi toiminud mõrvar väga külmavereliselt. Leida Kepniku laip ning Herman Kirikal toimetati Punase Risti autol linna haiglasse, kus Kirikali seisukord tunnustati raskeks. Esialgsel ülekuulamisel ei olnud ta võimeline seletust andma.

Mõrv toimus nähtavasti romantilistel põhjustel. Seda tõendavad ka poisi poolt maha jäetud kirjad oma ning neiu emale. Kirjades Kirikal teeb ka korraldusi enda ja neiu matusteks. Noored olid omavahel tuttavad juba pikemat aega, kuid viimasel ajal hoidunud neiu Kirikalist kõrvale. Alles hiljuti oli poiss ähvardanud neiut tappa ning neiu ema oli käinud sellest isegi politseile teatamas. Just täna pidi konstaabel minema Kirikali üle kuulama nende ähvarduste pärast. Mõlemad noored olid vabrikutöölised Otto Bester ja Ko. siidi- ja trikoovabrikus.

Leida Kepniku vend August Kepnik on Pärnus tuntud sportlane ja maakonna mitmekordne raskekaalumeister poksis.

Meie Maa, 25. märtsil 1938

neljapäev, 17. juuli 2008

Mees kaotas mälu

Rakvere perekonnaseisuametisse ilmus Rakveres Kalda tänav nr. 1 elutsev Eduard Kukain, et oma nime eestistada. Ta avaldas soovi võtta endale uueks nimeks Lumist. Kui mehel hakati nõudma tunnistusi, selgus, et need puuduvad. Seisukorda raskendas eriti asjaolu, et Kukain imelikul kombel ei mäleta tähtsaid üksikasju oma elust, näiteks kellega ta oli abielus, kui kaua jne.

Kukain on pärit Valgast, sündimisaega ei mäleta, kuid arvab end olevat umbes 40 aasta vanuse. Vanemate nimesid, vendade ja õe vanust ta samuti ei mäleta. Mehe jutust võib järeldada, et kogu perekond on võrdlemisi vähese haridusega; enda ütleb ta olevat neist kõige targema, sest ta oskavat kirjutada.

Kõige hullem segadus tekkis siis, kui hakati selgitama mehe abielusid, mida tal olnud kaks.

Esimest korda abiellus Kukain Tallinnas, naise eesnimi olnud Maria, kuid perekonnanime mees ei mäleta. Abielludes olnud Eduard 21-25 aastane. Kui kaua abielu kestis, seda mees samuti ei tea. Abielu ajal sõitnud ta palju ringi, töötanud muuseas ka ajutiselt Riias. Esiteks sõitnud naine talle järele, kuid siis jäänud Riiga maha ja kadunud. Kukain arvab, et naine on surnud. Kas tal esimesest abielust ka lapsi järele jäänud, seda Kukain ei tea. Teisest naisest ei mäleta ta samuti midagi. Saadi aga kindlaks teha, et teine abielu on sõlmitud Narvas 1922. aastal ja hiljem lahutatud.

Väliselt jätab Kukain kõigiti normaalse inimese mulje. Ta on istunud pikemat aega vanglas, kust vabanes alles hiljuti. Kuna mehe enda käest ei saa mingisuguseid andmeid, siis otsustas Rakvere perekonnaseisuamet pöörduda järelpärimistega Kukaini venna poole Pärnu ja naiseõe poole Tallinnas. Samuti püütakse saatkonna kaudu andmeid hankida ka Riiast Kukaini esimese naise ja võimalike laste kohta.

Maa Hääl, 12. märtsil 1938

kolmapäev, 16. juuli 2008

Valenimi toob sekeldusi

Koerus selgus veider lugu kohaliku ärimehe K. Hanseniga, kes nime tõttu on sattunud igasugustesse sekeldustesse. Nimelt leiti mehe perekonnakirjade korraldamisel Väinjärve valla perekonnaseisuametis, et ärimehe õige nimi ei ole Hansen, vaid Koeru koguduse sünnimeetrika andmeil hoopis Hauser. Ärimees võttiski omaks, et ta seda nime kannud küll noormehena, kuid maailmasõja ajal Vene sõjaväes teenides on nimi eksikombel muudetud. Tollal pole ta sellele sõjamöllus kui väikesele pisiasjale tähelepanu pööranud ja ka sõjaväest vabanedes ei ole selleks kohe võimalusi leidnud, mispärast jäänudki elama Hanseni nime all.

Avastus, et mees elanud juba kauemat aega vale nimega, toob talle kaasa rea sekeldusi. Kõigepealt on ta muutunud vallaliseks, sellele vaatamata, et 10 aastat tagasi abiellus Tapal ja järeltulijaid omab. Peale abielu on tühistamiselekuuluvaks muutunud vastava seaduse järele ka kõik vale nime all sõlmitud teised seaduslikud lepingud.

Maa Hääl, 22. detsembril 1937

teisipäev, 15. juuli 2008

Selle talve surnud 24.

(... järg)

Hildast nooremad olid Kaarel ja Arno. Et nad Karuaugud olid, siis rahvas kutsus neid Karu Kaarel ja Karu Arno. Kaarel oli paadunud vanapoiss, keskmine viinavõtja ja natuke "keks" ehk kerglane. Arnost arvati, et ta on neist Karuaugu lastest kõige täielikum ja väga hea sepp. Ernale oli see küll suur õnn, et ta Arno sai ja see aeg, mis ta Arnoga koos elas, oli ta elu ilusaim aeg.

Nad elasid Arnoga Poe rehetoas. Kui Poe vanaisa oma elamise ehitas, siis ehitas ta elumaja ja viljakuivatuseks kahe kambriga rehe. Need kambrid seal rehe otsas sai välja üüritud. Algul oli seal pr. Soobel oma mehe ja õega. Kui pr. Soobel Koorti läks, siis kolisid Erna ja Arno sinna. Kaarel käis sepapajas Arnol abiks ja elas ka samas. Erna ja tädi Miina olid mõlemad väga hea suuvärgiga. Nende igasugu lööksõnad ja -laused meeldisid meile Poe plikadega. Me tilkusime peaaegu alati Erna juures, nii et Poe ema meid alati noomis, et me ei tüütaks inimesi ära. Aga meil oli igalpool mujal hirmus igav.

Erna ja Arno elasid umbes kolm aastat, enne kui Valve sündis. Valve oli ilus tüdruk nagu ime, hapra keha ja säravate pruunide silmadega. Kui ta koolis käis, torkas kohe omasuguste hulgas silma. Aga elu on vilets. Algul oli tal üks poiss, kes talle lapse tegi. Siis ütlesid sel poisil närvid üles. Oli kaua Jämejalas ravil. Lõpuks võttis Valve ära, kuid õnne ei olnud.

Valve oli kuue kuune, kui Erna igatses talu kohta, sest ta oli üsna proua seisuses, s.t. tal polnud midagi õiget teha. Arno oli sepapajas, kodus tegi tädi kõik ära. 37. aasta talvel kolisid nad Velskerile. Velskeri koht oli ilma peremeheta. Vana Videvik jäi koos hobusega auto alla ja sai surma. Ta naine kolis koos tütardega Kaalepi, oma koju - tal oli seal väike maja. Mina käisin Poe plikadega Ernat-Arnot sisse kolimas. Kole põnev oli. Aga nad ei saanud mitte nädalatki seal elada, kui Arno läks järgmisel laupäeva õhtul peale vanni jäneseid salaküttima. Külmetas, sai kopsupõletiku ja mõne päeva pärast oli surnud. Matuse praad oli lastud jänestest.

Jätame nüüd Arno matustega pooleli ja kirjutame Karuaugu teistest lastest. Vanal Karuaugul oli kaks naist. Ise oli ta väike kuivetu vanamees, nagu mina teda mäletan. Kui ta vintis oli, käis ta vahel kohe terve ümbruse pere perelt läbi. Nii, et ta juhtus üsna tihti meile. Peale selle oli meil isa, meesterahvas. Ükskord oli ta suurel reedel meil ja jutustas, et ta olevat Keiksaare jõe põhjas käinud ja seal olevat suisa kännud ja mahalangenud puud.

Üldse oli Keiksaare jõgi meie ümbruses kõige salapärasem jõgi. Sellel pole õiget algust. Purdi härra kaotas Ussisoo järve Eivere härrale. Sellepärast tõmmati kraav ümber järve. Purdi härra kaevas kraavi alates Purdi mõisast. Kraav tuli Sõmeru ja Uurmsi alt läbi. Pojatu veski juures on kraav juba õige suur ja laia jõe kupudega. Edasi läheb Pojatu juures maantee alt läbi ja on juba üsna võimas, teeb tiiru ümber Ussisoo järve ja siis on ta juba päris jõgi. Nii, et Keiksaare jõel ei olegi õiget algust. Kui esimene vesi läks Eivere alt läbi, pani härra pudeliga kirja vette: "Võta oma järv vastu."

Kui ma olin umbes kümne aastane, käisin kord Kiili Olga ja Pudrumäe Lonniga järve ääres mustikal. Seal oli ja on veel praegugi palju mustikaid. Järv ise oli nagu purunenud peegel - raam oli alles, kuid peegel puudus, - ainult kunagised hauakohad olid veel nagu mustad mülkad alles. Paide ja Türi vahelt läheb Keiksaare jõgi läbi Lintsi jõe nime all, sest ta läheb Lintsist läbi.

Vana Karuaugu teine naine kannatas kangesti peavalude all. Alati oli käterätik mähitud ümber pea. Rahvas rääkis, et vana Jaan oli teda purjus peaga pähe peksnud. Sellepärast polnud ta lapsed ka just mitte niisugused nagu nad oleks pidanud olema. Vanem tütar Mahta kasvas üles Trahteris. Trahteri Linda oli kuidagi nagu sugulane. Algul oli Mahta karjane, hiljem talutüdruk. Nii terve elu kuni surmani. Oli eestiajal kuidas oli, kuid kolhoosi ajal oli Mahta suur kadeduse objekt. Linda pidas kahte lehma ja Mahta oli Lindale suur jõukuse allikas. Linda oli ise vägev seatalitaja, teenis hästi ja kodu oli korras ja jõukal järjel Mahta tõttu. Mahta elas peaaegu kogu kolhoosiaja. Suri just selleks ajaks ära, kui Linda tütar Elvi pensionile tuli ja teda enam vaja polnud.

(järgneb ...)

pühapäev, 13. juuli 2008

Suvevõõras

Maal elamine tähendab seda, et suvel on oodata külalisi. Üksildased pimedad sügisõhtud, talv, mis ei alga ega lõppe ning heitlik varakevad porise ja inimtühja külavaheteega peaks saama tasutud Eestimaa ilusas suves armsate suvevõõrastega. Nii, et suvel kogutud suhtlusest ja muljetest jätkuks järgnevaks pikaks üksildusperioodiks. Igal suvel on peremehele suvevõõraks toodud üks vanem proua. Peremehe seisukohalt vaadatuna suht võõras inimene. Külalise saabudes on kombeks öelda, et tunne ennast nagu kodus. Seda see külaline oskab.

Ta peab endast mõistetavaks, et üksinda elav meesterahvas ei oska süüa teha. Esimese asjana tõstetakse köögis kõikide kappide sisud ringi. Külmkapis paigutatakse liha sinna, kus oli toormoos, toormoos sinna, kus koeratoit, koeratoit sinna, kust peremees seda kunagi ülesse ei leiaks. Külaline teab, et peremees pole sõja ajal elanud ja üleüldse on ta Mees - järelikult ei oska ta toiduga majandada. Seepärast algab külalise saabumisega range normimajandus. Täna tuleb süüa seda, homme toda ja toda peab jätkuma ka ülehomseks. Ning kuigi külalisel pole kunagi olnud ühtegi koera, teab ta raudselt, et hundikoer sööb liiga palju ja ühekilosest purustatud kontide pakist peab pudru sisse jätkuma terveks nädalaks.

Suvevõõral on omad harjumused. Pole raske arvata, et näiteks hommikukohvi või õhtuse tee joomiseks võtab külaline oma tarbeks kasutusele peremehe lemmiktassi ja söögilauas valib ta esimesena istekoha, peremehe oma. Kuna ollakse külas üksiku meesterahva juures, aga mehed teatavasti nõusid pesta ei oska, siis samas täitub mehe unistus - keegi on nõus seda rasket tööd tegema tema eest. Ja mis siis, et pisut omamoodi, jooksva kraanivee all sodi maha loputades. Peremees lohutab ennast sellega, et pool tööd siiski tehtud. Öösel, salaja, võib need nõud ka ise ju päris puhtaks pesta.

Külalisel on tingimata kaasas aastase varuga garderoob. Kuna sama palju on jäetud tallu juba eelmisest suvest ja üleeelmisest ja veidi varasemastki ajast, siis on loogiline, et peremees peab riidekapis oma hilpudega igal aastal pisut veelgi rohkem koomale tõmbuma. Et end koduselt tunda, paigutab külaline muudki uuele kohale. Koera ase lohistatakse teise kohta, sest selle koha peal peab olema külalise reisukott. Peremehe kirjutuslaual olevad, lugemisjärge ootavad ajalehed võtab külaline järjekindlalt oma öökapile, sest külaline tahab ise mõnikord ajalehte lugeda. Need mõned aiatööriistad, mida mõnikord pruugitakse, leiavad oma alalisest asupaigast muidugi uue koha - seal kus neid viimati tarvitati.

Vanaproua ongi abivalmis ka aiatöid tegema. Muidugi seda, mis talle meeldib teha. Mitte seda, mida on vaja teha. Ja ainult siis, kui tal aega on. Viimast aga külas olles napib. Linnast sõidetakse maale ju televiisorit vaatama. Mis sellest, et peremees armastab vaikust ja suvel televiisorit ei vaata, või kui, siis vaataks ta seda valikuliselt. Ja ega ka sellest pole lugu, et peremees VIHKAB seebikaid. Külaline alustab peremehe harimist telenovellade alal üle maja üürgava teleka sundheliga hommikul kell 9. Vahepeal mingi lõunapaus ja alates kolmest uuesti. Õhtuni välja. Telepäeva lõpetuseks siis unustamatud ja harivad kodumaiste ja välismaiste reäälitite suvekordused.

Alaline suvekülaline kuulub tugeva kollektivismitundega generatsiooni. Seepärast, kui ta kibeda telepäeva vahel leiab mahti midagi meeldivat toimetada-teha, siis oleks tore, kui kõik teisedki oleks sama tegevusega hõivatud. Veelgi parem, kui külaline saaks juhendada ja õpetada kõrvalt, kuidas teha. Et aga peremees saaks ka midagi mõnusat teha, siis mõned igapäeva toimetamised jäetakse ka peremehele. Koristamine näiteks. Seda liiva annab ikka põrandatelt kühveldada, sest külaline jalanõusid ei vaheta. Mis sest, et see hoole ja armastusega taastatud väärikas taluhoone on selle mehe kodu. Aianduskooperatiivi suvemajakeses jalanõusid ju ei vahetatud?

Nii see külaline, lähedaste lähedane, on seal teise inimese kodus, elamas kõigis tubades ja köögis. Peremees aga külalisena oma kodu väiksemas toas. Tingimata ja alati ei pea kindluseks olema ju ainult kodu, piisab pisikesest toastki. Kui ainult vaikus oleks ja peremees millegipärast juua ei tahaks. Viina ja palju. Peremees teab, et varsti tuleb kõle sügis. Lähedaste lähedane kolib taas linna. Mees jääb üksi pimedate õhtutega. Tihti leiab ta end vaatamas suure tee poole - ehk mõni lähedane tuleb külla. Ja kui nemad ei tule, siis ehk keegi ikka tuleb, järgmisel suvel. Suvevõõras kindlasti.

reede, 11. juuli 2008

Lühiuudised

Narva-Jõesuu vineerivabrik lammutamisele. Linnavalitsus otsustas alevi laevasadama kohal oleva endise vineervabriku hoone lammutada, kuna see riivab suvituskoha ilu. Eile purustati lõhkeainetega tehase kõrge telliskivikorsten ning kevade poole asutakse lammutama ka hoonet.

Korvi õlle eest valetunnistajaks. Viljandi ringkonnakohtus mõistis valetunnistusele meelitamise pärast Suure-Kõpu vallas elutseva Elmar Holtsmeieri 1 aastaks vangimajja. Valetunnistuse annud Suure-Kõpu elanikest Hans Jürisson mõisteti vanglasse kaheks kuuks tingimisi, kuna kaks meest - Martin Leppik ja Konstantin Smirnov - mõisteti õigeks. Holstmeierit süüdistati oma kaupluses raha peale kaardimängu korraldamises. Et end päästa, ta lubas mängust osavõtnutele korvi õlut, kui need kaardimängu eitavad. Nii sattusid kõik koos teistkordselt kohtusse.

Põltsamaa naisarstile 4 kuud tingimisi. Viljandi ringkonnakohus mõistis neljaks kuuks vanglasse tingimisi Põltsamaa naisarsti Mai Glasunova-Saare, kes läinud aasta sügisel teinud aborti Maria M-le. Kohtus võttis arst süü õigeks, kuigi seni oli seda salanud. Oma teo põhjuste kohta ta seletas, et teinud abordi rohkem kaastundest, kuna M-il, kes taluteenija, olevat juba varemalt üks laps ja teise kasvatamine oleks talle tingimata käinud üle jõu. Maria M. mõisteti 3 nädalaks vanglasse tingimisi.

Kelgutamisel sääreluu pooleks. Viljandi haiglasse toodi 14 aastane kooliõpilane Aleksander Junno, kellel olid murdunud vasaku sääre mõlemad luud. Poiss olnud kaaslastega kelgutamas kirikumõisa mäel, kelk läinud ümber ja poiss jäänud kelgu vahele.

Kihnu ja Pärnu-Raeküla kalasadamad saavad teoks. Aastaid päevakorral seisnud Kihnu ja Pärnu-Raeküla kalasadamate ehitamise küsimus on nihkunud juba niiakaugele, et veeteedevalitsus oma eelarvesse on võtnud üles vastavad krediidid. Kihnu sadama tarvis 45.000 krooni ja Raeküla - 34.000 krooni. Ehitustöödega tahetakse alustada kevadel.

Tabati Abja linavargad. Pärnu kriminaalpolitseil õnnestus tabad vargaid, kes toime panid suurema linavarguse Abjas, Masa talus ja ära viisid E. Kuumalt 300 kilogrammi puhastatud linu. Vargaiks osutusid tuntud salakaubitseja ja pettur Hendrik Kuivas Vana-Karistest ühes kaaslastega. Vargusele aitas kaasa Masa talu teenija, kellel Kuivasega lähem tutvusvahekord. Varguse ööl jättis teenija linaaida ukse lahti. H. Kuivas paigutati Pärnu vanglasse.

Ühismeierei Tapale. Tapa ümbruskonna põllumeestel on asutamisel piimaühing. Meierei ehituskrundiks omandati maatükk põlenud majade rajoonis, kus algab kevadel meierei püstitamine.

Ambla eskadronile sanitaarauto. Kaitseliidu Ambla eskadronil on uretsemisel sanitaar auto, mis oleks ainulaadne maaoludes.

20 aastane noormees haavas end raskelt. Järva maahaiglasse paides toodi 20 aastane talusulane Ottomar Niiberg Väinjärve valla Edro külast. Tal oli üks kuulihaav vasakkäe esisõrmes, teine kopsuniulatuv rinnus. laskmine sündinud romantilistel motiividel peremehe revolvriga. Haavatuna jooksis noormees naabritallu, kus langes põrandale.

Mahu sadam valmib. tänavu talvel püütakse lõpule viia Viru ranniku tulevase suursadama - Mahu - ehitustööd. Möödunud aastal süvendati juba lahte, mille tõttu eeloleval hooajal võiks silla ehitustööde valmissaamisel sadam täielikult tegevust alustada. kuna seniajani oli Mahu sadam üks elavama tegevusega väikesadamaid Viru rannikul, siis võib loota, et edaspidi tegevus seal veelgi areneb. peamiselt on selle sadama külastajateks Soome saartel elutsevad saarlased, kes seniajani laiali valgusid mitmele poole üle ranniku asuvatesse väikestesse sadamatesse, makstes seal kõrget sadamamaksu. Madala lahe tõttu ei pääsenud Mahus laevad randa, vaid pidid ankrusse jääma mõnisada meetrit eemale merde, juba vanasti ehitatud, muuli juurde. Nüüd aga süvendati sadam ja ühendatakse muul rannaga suure silla abil. Mahu sadam on juba aastasadasid olnud elavaks kaubavahetuse pun´ktiks meie põllupidajate ja soome saarlaste vahel, milline komme ka tänapäevani edasi on püsinud.

Vargajaht metsas. Laitsna-Rogosi vallas varastati Oskar Kurvitsal valmisropsitud linu. Varguses langes kahtlus kohalikule naisele Friida Reskorinile. Naise juures pandi toime läbiotsimine. kui naine nägi ametivõimude tulekut, lukustas ta elamu uksed ja põgenes metsa. Uks aga murti lahti ja läbiotsimine pandi toime. Põgenenud varast asuti metsast otsima, kus ta pika otsimise peale kätte saadi. Läbiotsimisel leiti varastatud linad üles, samuti leiti naise juures hulk igasugu riidekraami - kangaid, lõngu, villaseid sukki jne., mida varem tema pool keegi ei näinud olevat. Kuna F. R. oli mehel minemas, siis võib arvata, et naine "muretses" kuskilt omale veimevaka.

Vaba Maa, 29. jaanuaril 1936

neljapäev, 10. juuli 2008

Lühiuudised

Majaomanikule kerjamise eest protokoll. Politsei poolt koostati kerjamise pärast protokoll otepäälasele Liis Grossbergile. Iseloomulik on, et Grossberg on ise majaomanik ning puudust üldse ei kannata.

Lasterikkaid emasid on Pärnumaal seniste andmete järgi 12, neist kolm Pärnu linnast. Kõigil neil on 10-13 last. 13 lapse emaks on Helene Teljashov, 51 a. vana, pärit Mõisaküla alevist.

Pöögle härrastemaja seltsimajaks. Endine Pöögle mõisa härrastemaja on omandanud Pöögle mängu-laulu selts 1300 krooni eest. Hoone muudetakse ümber seltsimajaks. Remondiga alustatakse lähemal ajal.

Kommunistlikud lendlehed Karjati vallas. Narva jõe ülemjooksul Karjati vallas, Sagrivje, Kondushi, Radoveli ja Karjati külades leiti kommunistlikke lendlehti, milles lausutakse tervitusi maipüha puhul "punase töölislipu" ja "üleilmse revolutsiooni" nimel. Lendlehed on kirjutatud käsitsi vene keeles, olid kinnitatud maja seintele, aedadele ja telefonipostidele. Tõenäolikult lendlehed on fabritseeritud kohapeal. Kondushi külas ei piirdunud "kommunistlik agitatsioon" üksnes lendlehtedega, vaid siin öösel pandi salaja ka küla pritsimaja torni roika otsa punane riideräbal.

Elav kauplemine Viru rannikul. Viru rannikul käib praegu kibe kaubitsemine soomlaste ja eestlaste vahel. Tähtsamateks kaubaartikliteks on virulastel kartul ja soomlastel soolasilk. Suuremateks kaubakeskusteks on viimastel päevadel olnud Kunda ja Mahu sadamad, kus igapäev seisab kümne Soome laeva ümber. Et virulastel tänavu kalasaak vilets, siis saadakse ruttu kaubale Soomest toodud silkudega. Neljapäeval toodi Kundasse 100 tündrit silku, kuid need osteti vähes ajaga Rakvere ärimeeste poolt ning toimetati linna müügile. Kartulite väljavedu näib silmapilgul olevat haripunktil. Tündrist maksetakse praegu 200-220 senti, kuid vaatamata kaunis kõrgele hinnale, ollakse müügiga siiski kaunis tagasihoidlikud, kuna ollakse arvamisel, et see veelgi tõuseb. Äritsejad on pea viimasteni pärit Soome saartelt: Suur-, Tütar- ja Lavansaarelt. Kartulite kastid saadetakse peamiselt Helsingisse ja Kotkasse.

Järjekordne abordi ohver. Neljapäeval suri Viljandi linna haiglas veremürgitusse Suure-Jaanis elav Marie Peterson, 32 a. vana, kes eelmisel ööl omaste poolt haiglasse paigutati. Eile toimetati laiba lahkamist, kusjuures selgus, et Peterson oli ebaõnnestunud abordi tagajärjel tekkinud veremürgituse ohvriks.

Otseühendus Tallinna-Kuressaare vahel 15. maist. Omnibusse otseühendus kuressaare-Tallinna vahel, mis aset leidnud igal suvihooajal, algab tänavu 15. maist. Otseühendus võimaldab jõuda Tallinnast Kuressaare ja ümberpöördult keskmiselt 7 tunniga.

Laip maanteel. Laimjala vallast, Saaremõisa juurest leiti maanteelt surnult Uuemõisa valla Uugumäe küla elanik Aleksander Käärid, 58 a. vana. Õnnetul oli suust ja ninast jooksnud verd. Läheduses teel oli ta hobune vankriga. Laip toimetati lahkamisele, kus selgus, et kadunu põdes kopsukasvajat, mis oli põhjustanud verejooksu kopsust. Veri, ummistades hingamisorganid, oli tekitanud lämbumise. Al. Käärid oli perekonnainimene.

Lesknaise surm haokoorma all. 3. mai varahommikul leiti Lümanda vallas, Sutru riigimetsast haokoorma alt surnult sama valla Koimla küla elanik, Juuli Vahter, 40 a. vana. Juuli Vahter, kes oli lesk ja elas väikesel vabadikukohal oma 10 aastase pojaga, läks 2. mai hommikul Sutru metsa hagu tooma. Ladunud oksakoorma vankrile, läks nähtavasti oksakoorem ümber ja mattis oma alla naise, kes suri muljumise ja lämbumise tagajärjel.

Vaba Maa, 4. mail 1935

kolmapäev, 9. juuli 2008

Kolm naist valevande küüsis

Tallinna ringkonnakohtus oli arutusel laiaulatuslik valetunnistuse protsess, kus kohtualuseina oli vastust andmas kolm isikut - Amalie Polli, 57 a. vana, Leena Lauristin, 51 a. ja Liisa Hmelewsky, 62 a. vana. Esimest süüdistati kahe viimase ahvatlemises valetunnistusele, Lauristini ja Hmelewskyt vande all valetunnistuse andmises. Kohus leidis kõik kolm olevat süüdi neile ettepandud süüdistuses ja mõistis Amalie Polli 4 aastaks, Leena Lauristini 3 aastaks ja Liisa Hmelewsky 2 a. vangimajja. Hmelewskyle mõisteti karistus tingimisi.

3. mail 1933. a. esitas Amalie Polli volinik Tallinna ringkonnakohtusse nõudepalve surnud Jaan Tohuse pärandustombu vastu 5933 krooni ja 20 sendi suuruses. Nõudepalves seletati, et Polli elanud Tohusega pikemat aega vabaabielus. 1931. a. Tohus ja Polli kavatsenud koos osta kinnisvara ja selleks otstarbeks laenanud Polli 1931. a. oktoobrikuus Tohusele 5000 kr., detsembrikuus kinnistamise kulude katteks veel 600 krooni. Ostetud kinnisvara kinnistatud Jaan Tohuse nimele. Seepärast palus Polli oma voliniku kaudu, et temale mõistetaks välja Tohuse pärandustombult 5600 krooni, peale selle veel Tohuse matusekulusid 333 kr. 20 senti. Nõude tõenduseks paluti üle kuulata tunnistajad Mia Kildier ja Leena Lauristin.

Tallinna ringkonnakohtu alalise liikme Karolese määrusega kuulati Polli voliniku palvel samas asjas tunnistajana vande all üle Liisa Hmelewsky, kes seletas, et kui ta kord juhuslikult viibinud Polli ja Tohuse ühises korteris, tulnud Polli väljast, võtnud käekotist 5000 krooni viies pakis, pannud pakid lauale ja öelnud: "Siin on viissada tuhat." Tohus tõmmanud rahad enda poole. Polli seletanud veel, et selle rahaga tahtvat tema ja Tohus maja osta.

25. mail 1934. a. kuulati vande all üle Leena Lauristin, kes seletas: " Mia Kildier, minu õde, saatis mind kord Polli juure raha laenama. Kui Polli juure sisse astusin, nägin laual palju raha, mida Tohus parajasti luges. Ütlesin, et olen tulnud heal ajal - nii palju raha korraga laual. Tohus vastas, et ta selle raha laenanud Pollilt, et osta maja. Trepil tuli mulle vastu proua Hmelewsky, kes nähtavasti enne mind oli Polli juures käinud."

24. augustil 1934. a. esitas surnud Jaan Tohuse pärandustombu hooldaja Jaan Keldusild Tallinna ringkonnakohtu prokurörile kaebuse, milles palus Leena Lauristini ja Liisa Hmelewskyt valetunnistuse andmises vastutusele võtta, ühtlasi Amalie Pollit nende ahvatlemises. Polli polevat Tohusele maja ostuks raha laenanud.´

Alustatigi juurdlust ülalmainitud kolme isiku vastu.

Tunnistajana ülekuulatud Gustav Sievers seletas, et tema "Tallinna Evangeeliumi Seltsi" esimehena müünud Liivalaia tänava ja Vaestepatuste tänava nurgal asuvad kaks maja 7250 krooni eest Jaan Tohusele. Läbirääkimisi majade müümise asjus pidanud ta ainuüksi Tohusega, raha maksnud Tohus, kusjuures rahad olnud tuhandekroonistes pakkides, varustatud panga märkidega. Tohus kõnelenud, et ostvat maja endale. Tallinna majaomanikkude pangas näitas Jaan Tohuse jooksva arve väljavõte, et Tohus oli võtnud 15. oktoobril 1931. a. oma arvelt välja 6007 kr. 60 senti ja 3. detsembril samal aastal 206 kr. 50 senti. Aleksander Kildierile, Mia Kildierile, Lilian Lintropile ja Leida Lintropile kõnelenud Amalie Polli, nagu need tunnistajad seletasid, et Tohus maja ostmiseks temalt raha polevat laenanud. Temal ei jäävat muud üle, kui esitada nõue Tohuse pärandustombu vastu, sest ta polevat olnud Tohusega seaduslikus abielus ja muul teel raha ei saavat.

Kohtualused ei tunnistanud end süüdi, jäädes varemantud seletuste juurde. Amalie Polli seletas muuseas, et ta elanud Tohusega koos pikemat aega. Tohusel polevat olnud nimetamisväärset varandust. Pollil aga olnud sellal mööbliäri, tisleritöötuba, pankades sularaha üle miljoni ja teist samapalju väljalaenatuna mitmete isikute käes. Majade ostmiseks saanud Tohus raha temalt, Pollilt, mitte kuskilt mujalt.

Kohus selle asja arutamisel kuulas üle 16 tunnistajat ja tegi ülaltoodud otsuse.

Vaba Maa, 29. jaanuaril 1936

teisipäev, 8. juuli 2008

Rakverlase leiutis üldiseks huviobjektiks

Rakvere linna ehitusosakonna juhataja tehnik A. Raba leiutas aastapäevad tagasi nn. vilt-puu tihendusliistud, mille otstarbeks hoida ära külma ja tolmu sissetungimist eluruumidesse. Nagu praktilisel kasutamisel selgunud, suudavad vilt-puu tihendusliistud hoida kokku külmaga suurel määral küttekulu. Vilt-puu tihendusliistud kinnitatakse ukse- või aknalengi külge, kusjuures saavad suletud kõik vahed. Tihendusliist koosneb otsavahast, tihendust kindlustavast puuliistust ja vildiribast, mis ühendatud puuga niiskusvaba liimi abil. Tihendusliist kinnitatakse kohale jäädavalt ja värvitakse üle ühtlaselt lengipindadega. Uste ja akende väljanägemisele ei mõju tihendusliist kuidagi halvasti. Tolmu ja niiskuse kaitseks tarvitatakse tihendusliiste eriti vaateakendel.
Seni on tihendusliistud suutnud juba lühikese ajaga pea üle terve riigi levida. Müügil on vilt-puu tihendusliistud Tallinnas, Tartus, Narvas ja Rakveres, kuna valmistamine toimub Rakveres.
Vaba Maa, 29. jaanuaril 1936

esmaspäev, 7. juuli 2008

Uudu: Kogu meie energia inimese heaks

Meie külas olevat olnud vanasti nii, et kui elekter ära läks, siis helistasid Uudule. Uudu oli mingi elektriasjamees, kes lülitas alajaamas elektri välja ja sisse; likvideeris pisiavariisid; vaatas, et liinide alune puhas; jälgis, et arvestid kõigil õieti kopikaid loeks ja haltuura korras tegi igasugust elektritööd. Kui siis mingi häda käes, helistasid Uudule. Tema võis mõnikord olla objektil. Ega ta ainult ühe küla ametimees polnud. Tema kamandada külasid oli ikka palju. Aga siis sai Uudu naisele oma jutt ära räägitud ja teade edasitoimetamiseks jäetud. Mõnikord olnud jälle nii, et hädaliselt päriti, kas häda pisut ei kannataks, Uudu muldab kartulid ära ja siis tuleb. Ühesõnaga, külamehe jaoks selline personaalne teenindus.

Täna oleme jõudnud organisatsiooni teadusliku arendamise ja juhtimise täiustamise, koolitusprogrammide, võib olla ehk ka mingite ISO standardite juurutamise kaasabil sinnamaale, et Eesti Energia toimekas kollektiiv, üle 8000 inimese, töötavad ühise missioonitundega: kogu meie energia inimese heaks. See tähendab seda, et äikese korral, kui elekter ära läheb või kui põleb peakaitse sisse või mõnel muul põhjusel särtsu ei ole, ära helista Uudule, vaid vali julgesti lühinumber 1343. Kõigepealt kuula muusikat, siis veel muusikat ja kui elekter vahepeal pole tagasi tulnud ja ilma elektrita kohe kuidagi ei saa, siis võid oma mure saata ka elektronpostiga. Tegelikult läbematud kliendid ei tea, et kontserni masinavärk töötab kogu aeg täistuuridel. Ka lühinumber 1343. Seepärast ainult kannatust. Suurepärase kliendikoolituse läbinud telefonineiud vastavad esimesel võimalusel, tänavad südamest, et jagad oma muret nendega ja kinnitavad, et vastav informatsioon edastatakse sinna kuhu vaja. Sest Eesti Energial on missioon: kogu meie energia inimese heaks.

Kuu aega tagasi põles minu majapidamise peakaitse läbi, s.o. see peamine elektrikork. Ajab tossu ja puha. Helistan vastaval lühinumbril, kuulan muusikat ja kannatan. Kannatan ära. Kurdan muret ja saan teada, et minu mure on ka Eesti Energia mure - kõik meie mured edastatakse õlitatud masinavärkki. Kuueteistkümnendal ootamistunnil heliseb telefon ja remondimehed pärivad, kas mul on ikka väga suur häda. Nemad praegu 160 kilomeetri kaugusel minust, neil paarimehega hakkamas kahekümne neljas töötund ja tegelikult teeksid nad mulle ettepaneku, et lükkaks asja hommiku peale. Mul meestest kahju ja mina ootaks, kuid riknema kippuv lihakraam ei oota. Mees ohkab telefonitorusse, aga kohusetunne võidab - kogu meie energia inimese jaoks. Mehed saabuvad öösel kell 1 ja parandavad vea... selleks ööks. Järgnevate nädalate jooksul saan elektrit tarbida paar tundi korraga. Peakaitse, automaatkork, lülitab ennast regulaarselt välja, levitades enne seda vinget kärsahaisu, korgipesa plekist kaitsekarbil võiks aga muna praadida.

Sellel nädalalõpul läks peakaitse siis taas ja lõplikult tossama. Võiks ju Uudule helistada, aga pole mõtet. Talt alajaama võti ammu ära korjatud, traate ja muud värkki puutuda ei tohi ja ta ise saanud mitmetel kursustel hoopis erialast ja kaasaegset koolitust. Uudul on nüüd kitsam spetsialiteet - kontrollib arvestnäitusid mitmes maakonnas. Seega tuleb ikka sellele muusikatelefonile helistada. Ma tean, et suurettevõtte masinavärk saab minu helistamisest kohe kiiremad tuurid, sest kogu nende energia rakendatakse ju inimese heaks, samas aga... Tean, et vanad elektrimehed nagu Uudu, oskavad asju parandada ka voolu all?

reede, 4. juuli 2008

Selle talve surnud 23.

(... järg)

Arno isal, vanal Karuaugu Jaanil oli kaks naist ja seitse last. Esimese naise lapsed olid täie aruga. Hilda oli tubli välistöö inimene, aga tubase naiste tööga ei saanud ta kuidagi hakkama. Kui me plikuskid olime, siis käis Ester ikka Hilda poisse kasimas. Kui poisid olid suured, oli Hilda jälle omadega mäel. Hilda läks Muhu Hugole mehele, kes oli päevatööline. 39. aasta suvel elasid nad Alltoal kui see põlema läks ja nad paljaks põlesid.

See tulekahju oli kole. Mina olin siis küll Saksamaal, aga sellest on nii paljud inimesed jutustanud, et mul on sellest ka päris selge pilt. Meie kaupmees Härmal oli väga peen proua ja nad mõlemad olid ikka väga peened inimesed ja elasid väga peenelt. Neil juhtus selline õnnetus, et päev enne inventuuri läks pood põlema. Pood põles puhta maha ja tuul pani veel Alttoa ka põlema. Hilda ja Hugo pisku põles kõik. See tulekahju oli sealt ümbruse kandis suur sündmus ja kes vähegi jaksas, läks kustutama. Tüdrukud jutustasid, kuidas nad seal kustutamas olid ja ümbruskonna majadest kraami aitasid välja taluda. Liivamäe oli mäe peal rikas talu. Küll seal olnud trääni, mis hirmus. Pärast, kui oht möödas, talund sisse tagasi. Suur häda olnud - vanaperenaise prääniku kott olnud kadunud. Küllap neeed pisteti lihtsalt kinni. Liivamäelt olid kustutajad läinud Kiilile. Kiili rahvas oli väga kehva. Mamma oli vana ja peale selle naiste töö peale kinnise kätega. Mart oli poissmees, kes tegi tisleri tööd. Seal pole jälle muud olnud kui värske silgu kott, Mardi tööriistad ja koroona laud.

Peale põlemist viidi ümbruskonna taludest neile voodiriided ja muud riidekraaami. Veel vanast peast jutustas Hilda lahvkas, et meie Madleene oli toonud neile teki ja padja. Selle sõja aja nad elasid kuidagi üle. Poisid kasvasid. Umbes 50. aastate algul suri äkki Hugo. Hilda jäi poistega järele. Õnn oli, et poisid olid juba pisut abiks. Aksel saadeti traktoristide kursustele. Teised poisid kasvasid ka ja nii see elu läks edasi. Aksel suri möödunud aastal vähki, Ants suri 60. aastatel vähki. Endel on alles, traktorist ja pole veel vist mitte pensionär. Nemad Hildaga ostsid Tänavotsa talu. Ükskord ma käisin neil. Tahtsin jäärast osta. Siis ei olnud küll eriti korras, kuid muidu asjad olid küll puhtad ja mis sa sellelt 80 aastaselt eidelt õige tahad. Aga jutukas oli ta küll. Luges nagu raamatust, oli see jutt mis ta aegunud, või üsna vale. Nüüd on Hilda juba mõned aastad surnud.

Peale Hilda surma tundis Endel vist end halvasti, et ta Ropsi Roosiga hakkas koos elama. Noh, Ropsi Roosi on nagu ta on. Igavene paks ja jäme traktorist. Tema palk kulub viina peale. Endel ostab toidu. Kõik Hilda poisid olid ja on kained mehed. Endle kohta mehed ainult ütlevad, et logaski. Masin tal vaid imeläbi seisab koos. Ühelgi Hilda poisil pole lapsi. Ainult Aksle naine Leida võttis oma täditütre Aili nooremad lapsed kasvatada.

Aili oli koolis tore tüdruk, meie Tõnuga oli ühes klassis. Hiljem õppis zootehnikuks. Abiellus ühe Männikuga. Suurem asi see Männik ei ole. Veidi ülbe ja justkui pisut loll ka. Minule ta jutt hakkab küll vastu. Ailil oli 10 last ühe teise järel. Eks see ole ikka raske koorem ka ja veel selline jube mees. Pole ime kui inimene lolliks läheb. Praegu on ta küll päris loll. Käib aeg ajalt Jämejalas ravil. Üks vanem vend on tal seal arst. Loll inimene on jälle teistpidi nupukas. Oli omale sõrmkindad kudunud, millega saab peenraha kanda. Peopesas oli midagi suure nööpaugu taolist, kust saab sente välja pigistada. Niisuguse kampsuni oli kudunud, kus rindade järel suured sügavad kausid on.

Aili poisid olid muidu kenad ja igati vastutulelikud, igati abiks, aga meie kuuri on nad mootorratastest ja nende osadest tühjaks talund. Vanemad Aili lapsed on juba omaette, osa on mööda lastekodusid laiali ja 3 või 4 nooremat on Leida hoiu all. Leida tegi targasti. Kuni 50 aastani oli kolhoosis brigadir, siis võttis kõigest lahti, jäi koduseks ja hakkas lapsi kasvatama. Lapsed käivad Purdi koolis ja õpivad üsna hästi.

(järgneb...)

neljapäev, 3. juuli 2008

Eeltööd vabadusmonumendile

Intensiivne ehitus- ja kohendustegevus on kesklinnas haaranud endasse eriti Vabadusplatsi ümbruse, kuhu on kerkinud kõrgeid hooneid ja kus tehtud viimaste aastate jooksul palju selliseid töid, mis muutnud meie suurema väljaku esinduslikumaks teistest paikadest pealinnas. Need tööd pole aga veel sugugi lõppenud.

Viimastel päevadel on paelunud möödujate tähelepanu Jaani kiriku ees toimuvad puurimistööd, mida seal tehakse ehitusosakonna korraldusel. Tehakse nimelt maapinna uurimistöid, et selgitada, missugune on maapinna ehitus Jaani kiriku juures, kuhu tulevikus on kavatsusel püstitada selline monumentaalne ehitus, nagu seda on vabadussõja mälestusmärk. See peab kõigi kavatsuste kohaselt tulema võimas ehitus ja kui selle projektide koostamisele asutakse, siis peavad olema käepärast ka vastavad andmed maapinna ehituse ja kandejõu kohta.

Praegu on puurimistöödega jõutud 15 meetri sügavuseni ning läbistatud liivakivi-tahu kiht. Paas veel vastu tulnud ei ole. Sellest nähtub, et Tallinna all-linnas asub paas võrdlemisi sügaval. Puurida kavatsetakse kuni 26 meetri sügavuseni ning puurimist võetakse ette kahes kohas Vabadusplatsil.

Majaomanike Panga maja ees on käimas kõnnitee asfaltimine. Kunstihoone esine kõnnitee on juba valmis. Mürgi kuuekordne võõrastemaja on vabanenud äsja tellingutest ja uhkelt vaatab üle linna hotelli valgustus-reklaami obelisk, millelt lugeda võõrastemaja uus nimi - "Palace-Hotell". Viimasel ajal näib, et meie avalike hoonete jne. nimetused muutuvad ikka rohkem ja rohkem rahvusvahelisemateks. Linna omapära seisukohalt ja eestipärasest mõtlemisest lähtudes tuleks meil tulevikus suunduda selle poole, et kinod, võõrastemajad, restoranid ja kohvikud kah eestistaksid oma nimetused. Muidu oleme väga viletsad järeleaimajad välismaale.

Jaani kirik ei mõtlegi veel "äraminemisele". Praegu on käimas välised korrastamisetööd ja kirik näib võrdlemisi nooruslik. Kiriku ees kasvavad puud kärbitakse jällegi ning Vabadusplats omab ikka rohkem ja rohkem suurlinnalise pildi.

Vaba Maa, 18. septembril 1936.a.

kolmapäev, 2. juuli 2008

Peaaegu dissident (kummaline juhtum)

sjgelle andis mulle järjekordse ülesande.


Juba lapsepõlvest alates on mind saatnud vastupandamatu, võib öelda isegi haiglaslik õiglustunne. Koos aastate lisandumisega olen suutnud seda tunnet hakata kontrollima. Arvatavasti olen hakanud aru saama, et pole absoluutseid tõdesid ja ka seda, et on asju, mida ei saa ega pole mõtetki "parandada". Kuid lapsena ja noorukina väljendus õiglustunne minu tegudes ja sõnades kontrollimatult.

Sõjavägi. Olgu koheselt märgitud, et mulle ei meeldi

- heietused-mälestused sõjaväest (jääb mulje, et need sõjaväetobedused ongi heietajate elu tipphetked);

- ütlemine, et sõjavägi teeb poistest mehed (vaesed isendid, kes on saanud meesteks ainult tänu sõjaväele);

- tõsimeelne militaarpatriotism (mille ülim väljendusvorm täna on sadu miljoneid kroone raiskav vabatahtlik poolsõjaväeline organisatsioon tuhandete ülekaaluliste, vormiriietust häbistavate onukestega, kes mängivad sõjamänge).

Vaatamata öeldule, siiski kummaline juhtum sõjaväest. Militaristide poistest meesteks kasvatamise programm näeb ette muuhulgas mõtetute tegevuste väljamõtlemist, niiöelda töö immiteerimist. Taoliste tegevuste eesmärk pole resultaat - tehtud töö lõpptulemus, vaid protsess - tobeda käsu vastuvaidlematu täitmine ehk distsipliinidrill. Ühel päeval keeldusin järjekordsest "riigikaitseliselt olulise" töö tegemisest. Järgnes karistus toimkondade näol. Vestlused politrukiga. Kuna viimasele ütlesin otse ja sirgiti, mida mõtlen nõukogude armeest ja nõukogude ohvitserkonnast, siis uued köögitoimkonnad. Viimasega olin tegelikult päri, sest nõudepesu oli vähemalt mõtestatud tegevus. Siis uued vestlused ja sõjaväeringkonna kartser. Kartseris juba tõsisemad "vestlused", milledes jäin kindlaks oma väljaöeldud mõtetele.

Ühel päeval käsutati mind kambrist välja ja järgmisena avastasin end psühhiaatriahaigla sõjaväe osakonnas. Patsientuur koosnes tõeliselt haigetest nõukogude ohvitseridest ja suurest hulgast ajateenijatest simulantidest. Üheskoos tõeliselt märatsevad hullud ja "näitlejad", kes püüdlikult esitamas oma psüühilise haiguse lugu. Minu "ravimine" hakkas farmakoloogilisest zombistamisest. Esimesed 48 tundi olin igaks juhuks paljalt voodi külge seotud. Seda vist mõnede vähemuslaste rõõmuks neljakümne voodikohaga palatis. Kui siis ükskord voodi küljest lahti päästeti, siis algasid järjekordsed vestlused. Minuga tegeles üks major. Kuu aega rääkisime tablettidest ja süstidest selgematel momentidel nõukogude võimust, nõukogude armeest, sõjaväelisest distdipliinist ja muust nõukogude värgist.

Kokkuvõttes lõppes asi meditsiiniteenistuse majori konstanteeringuga: "Sa pole psüühiliselt haige, vaid lihtsalt loll. Kui ma tunnistan sind terveks, lähed sa oma ütlemiste eest tribunali alla. Üldiselt oled sa aga tore poiss ja sellepärast saadan ma komisjonile diagnoosi, et sa oled psüühiliselt haige. Sind saadetakse sõjaväest koju ja tsiviilelus pead elama selle diagnoosiga elu lõpuni."

Nii ka juhtus. Kõik hullari sõjaväeosakonna simulandid olid keeletud. Ei mingeid väikseid mehikesi, sundmõtteid, jälitusmaaniat ja muud taolist. Lihtsalt oma mõtete aus väljaütlemine ja oledki paberitega hull. Elu lõpuni.