Palju maksab Pronkssõdur?

Te võite mind saata Peipsi taha, kuid mina väidan ikkagi, et Enn Roosi skulptuur "Pronkssõdur" on üks eesti monumentaalkunsti pärle. See skulptuur on oma tagasihoidlikus väljenduslikkuses lihtsalt ilus. See väide omakorda ei tähenda seda, et sündmused, mis tingisid selle monumendi loomise oleks olnud ilusad. Ning samuti ei pea ma ilusaks kõike seda, mis selle skulptuuri ümber toimus mitme aastakümne vältel. Lõpuks, ega seegi polnud kena, miks ja mismoodi see skulptuur endale uue asukoha leidis.

Kunstiteose rahaline väärtus on kahtlemata teisejärguline küsimus. Ometi on kõigil teostel oma konkreetne hind. Kuna riik selle skulptuuriga toimetas, tekkis huvi, et mis ta siis ikkagi maksab rahaliselt või sedasi. Riigivara Registrist leidsin mitmeid skulptuure, kuid "Pronkssõdurit" mitte. Isegi Lenini kuju leidsin, peaegu 200 tuhhi taies väärt, aga Pronkssõdurit riigivara hulgas ei ole - nagu polekski riigi oma. Kiikasin veel erinevatesse registritesse. Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registrist leidsin mitmeid "temaatilisi" skulptuure - "Kolhoosineiu", "J.Lauristini büst", "V.I.Lenini portree", "Naistööline ja Meestööline" ja muud huvitavat, otsitavat aga mitte. Oleksin sobranud ka Tallinna linnavarade registrist, kuid see on sedavõrd osavalt internetti ära peidetud, et ei leidnud või pole see register teatavatel põhjustel elektrooniliselt avalikustatav. Igal juhul hakka või uskuma, et Pronkssõduri skulptuur on peremehetu vara.

Seega jääb küsimus selle ilusa skulptuuri rahalisest väärtusest ja omanikust uuriva ajakirjanduse pärusmaaks. Mina võin siin kolkakülas teha vaid mingeid tuletisi. Nii nagu oli Tõnismäel, nii ka Kaitseväe kalmistul on Pronkssõduri taustaks mõjus paekivimüür. See müür on võetud kenasti arvele riigivarana kui sõjaväe, mereväe ja piirivalve määratlemata rajatis. Müürile on antud oma registrinumber, 06009549. Ning asjal on ka oma hind antud, millega ta arvel on. See pole rohkem ega vähem kui 2 653 500 krooni. Ma ei taha võrrelda seda summat riigi poolt kehtestatud inimese toimetulekupiiriga ühes kuus, sest mul hakkab paha. Samamoodi ei taha ma mõõta kalmistule ehitatud paemüüri ruutmeetreid. Sest kui ma tean klombitud paekivi ruutmeetri hinda, 600-700 kr/m2 ning jagan selle kalmistule rajatud müüri pindalaga, hakkab mul samuti paha. Jääb loota, et minister Jaak Aaviksoo on tõeline kunstisõber ja temal ei ole paha.

Sellest müüri maksumusest võiksimegi siis tuletada skulptor Enn Roosi loodud Pronkssõduri maksumuse. Eks see skulptuur peab ikka kordades kallim olema kui tema eksponeerimiskohas olev müürijupp. See on tore teadmine, et väärt kunst on ikka hinnas. Kui ainult leiaks veel omaniku ülesse ja rõõmustaks ka teda selle teadmisega.

Foto: Mihkel Maripuu, Postimees

Püksiluku avamine

Mõned asjad ikkagi hämmastavad mind. Sealhulgas enamus sotsiaalreklaame, mida näidatakse televisioonis, riputatakse linnaruumi või tuuakse postkasti. Sotsiaalreklaamides tehtavad hoiatused ja üleskutsed on enamikel juhtumidel normaalsele inimesele mõistetamatud nende vajalikust silmas pidades. Ma ei eita, et kunagi võib see ehk ka abiks olla, kuid hetkel veel tundub absurdne olevat, et mulle telereklaamis või posterina tualettpoti kohal tuletataks meelde, et enne pissima asumist peaks püksiluku avama. Aga just nii see on selle turvarihma kinnitamise kampaaniaga nüüd. Või varasemalt nende helkurite, lapselöömistega ja sedasi. Ning minu hämmastus ongi selles, et järelikult leidub siiski inimesi, kellele tuleb meelde tuletada elementaarseid asju, püksiluku avamist.

Mitme aasta jooksul oleme näinud suurel hulgal erinevaid sotsiaalreklaame. Mulle tundub, et enamik kampaaniaid on ülesse ehitatud šokiefektile nagu seda oli see väike tüdruk, kes viis helkuri ema hauale või siis see hirmunud laps, kes voodi alla puges. Teine suundumus sotsiaalreklaami klippides on huumor nagu praegune Ott Seppa vereketšupiline jorss auto tagaistmelt. Tunduvalt harvem kohtab selliseid sotsiaalreklaame, mis teadlikult mängivad küll vaataja hingekeeltel, kuid ei mõju šokeerivalt. Taoliste, "ilusate" hoiatusreklaamide mõju on minule isiklikult alati olnud suurem šokitamisest või naljaviskamisest.

See oli liigutav

Vähemalt telepildis tundus see nii. Sügav kummardus Tanel Tsirgu ja tema mõttekaaslaste ees. Me võime korraldada loendamatul arvul ajaloo konverentse. Kutsuda kokku igasugu tarku komisjone. Ikka ja jälle käia ja rääkida, kuid meid ei mõisteta. Tanel oma lihtsa aktsiooniga saatis korda enamat kui küüditatute mälestamise. Sest minu põlvkond mäletab niigi, kas küünaldega või ilma. See tulukeste meri tekitas aga kindlasti küsimusi nendes, kes sellest eesti asjast pole kuulnud või seda mõistnud. Ma olen kindel, et kõik need, kes seda nägid ja selle tähendust ei teadnud, tulid seekord ise küsima. Ja kindlasti mõistsid meie selgitusi. Sest emotsioon oli sedavõrd tugev.

Tanel Tsirgu tõestas veelkord, et lihtsuses ei peitu ainult võlu, vaid ka tarkus.

Roza Rips ja Madame Alexander

Kuigi poliitkorrektselt ei ole see vist tänapäeval õige, leidub siiski hulgaliselt peresid, kus poistele kingitakse poiste ja tüdrukutele tüdrukute mänguasju. Ning mis veelgi hullem, mõned lapsevanemad on murelikud kui poiss mängib liiga palju nukkude ja tüdruk autodega. Mina küll nukkudega üleliia ei mänginud, kuid üks on mul alles tänini ja teine meeles lõpuni.

Allesolev nukk kingiti siis kui olin juba mees, kuid oma lapsed olid ikka veel sündimata. Kingiti mulle selline tore ja ontlik kiilaspäine vanahärra, vuntsid ees. Nimeks sai Oskar. Praegugi lösutab suures toas Polyphoni kastil ja valvab mängutoosi metallist heliplaate. Ega sellest nukust polekski juttu, kuid avastasin, et Oskar on minu juures elanud juba üle kolmekümne aasta - uskumatu, kuhu aeg küll kadus...

Aga see teine nukk, sellega mängisin lapsena küll päris tihti. Eks ta oli mõne vanema õe pärisoma. Seega minust vanem aga hea mängukaaslane. Esimestes mälestustes oli see kaltsunukk kindlasti minust pikem. Kuid üsna pea olin temaga peaaegu ühepikkune. Nuku nimigi oli ammu enne mind, Roza Rips. Roza võis tulla sellest, et nuku keha oli roosakast sitsist. Nuku näos olid aga iseloomulikud pikad ripsmed. Nende asjade kokkupanemisel saadigi vist Roza Rips. Ega ma temaga neid tüdrukute mänge mänginud. Küll aga tantsisin. Neiu Roza oli lapsemõistes elusuurune. Ta oli hea tantsupartner, allus kergelt meespartneri juhtimisele, mis poisikese mehemina kujunemisel polnud vähetähtis. Muusikavaliku eest hoolitsesid vanemad vennad ja õed, kes püüdsid läbi ragiseva eetri kaasaegset tantsumuusikat. Selle järgi siis Roza Ripsiga tantsusamme sättisin. Ilma tegi tollal muidugi Bill Haley - see oli tipp. Kuid esimestes tantsumälestustes on meeles siiski midagi rahulikumat. Ju siis rokk oli ikka veel liiga radikaalne, et ka lääne raadiojaamad mängisid veel valdavalt nunnumeetrilist muusikat. Ja ega ma mürki võta, et kõik selle muusikaga oli täpselt sedamoodi - mälestused, eriti varasest lapseeast on alati pisut ähmased.

Roza Rips tuli mulle meelde aga hoopis seepärast, et nägin ühes internetipoes müügil Madame Alexanderi ühte nukkude kollektsiooni. See nukuvabrik asutati üle kaheksakümne aasta tagasi ja tegutseb ilusasti tänapäevani. Seejuures on mitmed Madame Alexanderi nukkude sarjad muutunud kollektsionääride kogumisobjektiks. Ma ei tea, kas Tallinna Lastemuuseumis või Tartu Mänguasjamuuseumis on näiteid Madame Alexanderi nukkudest. Igal juhul paarkümmend aastat tagasi, veel nõukogude ajal, lasi Madame Alexander müügile suveniirnukkudena nn. rahvaste seeria, sealhulgas ka Eesti nuku. Sellist nukku müüaksegi oksjonil alghinnaga 60 dollarit.

Selle pildil oleva Eesti kollektsiooninuku puhul vaevab mind üks küsimus. Ma pole eriti tark meie rahvariiete tundmises. Millist kihelkonda pidas Madame Alexander küll silmas meie nuku riiete kujundamisel?

sIifJCDLTm

Ununenud unistused

Mingi aeg tagasi vaatasin telekast saadet. Tavaline blaa-blaa kui ühtäkki viisin kokku ekraanil oleva naisterahva ja tema kunagise neiupõlve nime. Mõni moment veel kõhklesin ja siis olin veendunud. Uskumatu, et see naine seal ekraanil on sama tüdruk kelle järgi õhkasid enamus poisse nii minu kui ka paralleelklassides. See tüdruk oli ju NII ILUS! See naine ekraanil aga... Mis küll temaga juhtunud on!

Kogu selle asja juures peab tunnistama, et tegelikult oli see naine selles telesaates välimuselt üpris kena. Isegi päris veetlev oma aastate juures. Aga kusagilt ammusest kooliajast tekkinud mälupilt ideaalsete proportsioonidega imearmsa näo ja miniseelikuga tüdrukust võrdluses selle vormika daamiga sealt teleekraanilt oli ikkagi masendav. Mul endal puudub, üksinda elades ja harva inimeste hulgas käies, vajadus peeglisse vaatamiseks. Kuigi peegleid on mu kodus mitu, siis enda peegelpilti vaatan juhuslikult ehk korra kuus. Sest ka habet ajan käsikaudu - aastakümnete pikkune rutiin ei vaja selleks toiminguks peeglit. Nüüd igatahes läksin kohe peegli juurde. See, mis peeglist vastu vaatas ei olnudki millegipärast sama masendav kui eeldasin. Ega ma lapsena ja noorukina polnud mingi ilueedi, praegusest välimusest rääkimata. Lihtsalt väliseid muutusi iseendas ja ka nendes, kes pidevalt kõrval, aktsepteerime rohkem. Eks minugi lõust ja praegune füüsis shokeeriks mõndagi, kes näeksid mind uuesti pärast mitmeid aastakümneid.

Üldiselt jõudsin järeldusele, et mingid asjad ja inimesed peavad jääma oma aega. Nagu see ilus tüdruk koolipõlvest või tollased unistused. Kui miski aga noorusest kaasa tuleb, siis olgu ta pidevalt kõrval. Arenegu ja vananegu koos minuga, et iseenese peegelpilti poleks masendav vaadata. Seepärast jääb minust vaatamata ja kuulmata ka üks artist, kelle kontserdit Lauluväljakul praegu massiivselt reklaamitakse. See laulja on olnud vahelduva eduga küll pidevalt "pildil", kuid minu jaoks jääb ta vaid ühe lauluga sellesse aega, mida kunagi tagasi ei saa.

Umbes kuu tagasi andis Sjgelle mulle ühe ülesande, mis mõnedel põhjustel jäi minu poolt täitmata. Siinkohal siis see viidatud laul selle artisti esituses. Laul, mis pärit ajast kui olin veel palju noorem. Laul, mille saatel oli mõnus unistada, sest tollal tundus, et kõik siin elus on saavutatav. Laul, mis sisendas usku, et minu elu saab olema ilus ja õnnelik. Laul, mis tuletaks mulle mu enese matustel meelde, et mitmeid asju oleks ma saanud siin elus teha ise teisiti. Et tegelikult oleneski kõik endast.

Ristsed ja matused

Need on olulised asjad. Lähikonnas keegi ikka aegajalt sünnib või sureb. See on siis suguvõsa jaoks väga tähtis sündmus. Abiellumine on suguvõsale oluline asi. Samamoodi ka lahutamine on tähtis uudis. Suguvõsa uudiste hulka kuuluvad kindlasti ka rasked haigestumised, igasugused õppima asumised, elu- ja töökohavahetused. Viimasel ajal ka töötuks jäämine. Ühesõnaga kõik sellised elu pöördelised momendid, mis asuvad sünni ja surma vahel ning millest saab kokku iga inimese elu lugu. Aga igal rahval on veel oma lugu, mis koosneb nendest väikestest lugudest. Nagu üksikul inimesel on halvemaid ja paremaid aegu nii ka rahval tervikuna.

Vaatasin mingeid numbreid. Iga number sisaldab täpselt selle numbrijagu lihtsaid inimlikke lugusid. Need lood on paljuski kattuvad, kuid igaüks neist omamoodi siiski eriline. Sest konkreetsed inimesed nendes lugudes on ju erinevad. Pannes aga need lood kokku, saame pisikese lõigu oma rahva aja loost praegusel hetkel.

Jaanuaris

sündis 1157 last
suri 1458 inimest

abiellus 224 paari
lahutas 166 paari

töötuks jäi 11212 inimest

Veebruaris

sündis 1194 last
suri 1312 inimest

abiellus 227 paari
lahutas 181 paari

töötuks jäi 9162 inimest

On vist ilmne, et meie rahva loos pole praegused ajad kõige paremad. Tegelikult on ju rõõmu pisut rohkem kui leina, rääkigu numbrid mida tahes, sest iga sünd kaalub mitmekordselt rohkem kui vanainimese surm. Ka lootusi õnnelikule oma perele on rohkem kui lootuste purunemist, Kuid lisandunud on mure ja hirm kuidas argipäevaga hakkama saada.

Kas täiskasvanutel jätkub jõudu ja patriotismi sikutada oma elu ja riik jälle järje peale? Väga mitmed on käega löönud ja mitmed on selle riigi uksed enda järgi sulgenud. Millise elu saavad need jaanuaris-veebruaris sündinud tüdrukud ja poisid? Eks ikka sellise elu, mida elavad ka nende vanemad. Kui lähevad vanemad, lähevad ka lapsed. Kindlasti on ka neid, kes jäävad seda riigiköit sikutama. Ning mitte ükski patrioot ei saa lahkujatele midagi ette heita. Igaühel meist on antud siin elus vaid üks lugu, ristsetest matusteni.

Täitsa p....!

Sellist väsimust pole ennem tundnud. Kevadväsimusega pole kindlasti tegemist. Kevadväsimus on hoopis teist moodi tunne. Hetkeemotsioon on täitsa nullis. Nüüd hakkasid veel neerud valutama. Magamisega on sitasti. Ärkan ülesse, tegelen paar tundi mittemillegagi ning olengi jälle väsinud. Lihtsalt ei jaksa. Isegi mõtlemine väsitab. Ma olen olnud juba mitmeid aastaid tõsiste unehäiretega. Praegu on aga ärkvel- ja unesolek hoopis peapeale keeratud. Istudes ja püsti olles vajub silm kinni. Pikali heites pole aga und kusagilt võtta. Peab noorust meelde tuletama - loengutes olin ma meistermagaja. Ka poliitökonoomia õpik tõi hea une. Aga see oli noorus. Kui kõik veel oli ees. Pojad olid väiksed ja unistused suured. Nüüd aga...

Viriseks veel, aga ei jaksa ega viitsi.

Lugemisaasta 2010

Emakeelepäeval lugesin emakeelset kirjandust. Selline lugemisõhin on jälle saabunud. Pisut nagu valin ikka ka mida loen. Seekord aga lugesin "plaanivälist" autorit. Lugejate poolt tunnustatud ja kriitikute poolt tunnustamata Erik Tohvri raamatuid. Mul endal polnud selle autori suhtes mingeid eelarvamusi. Vähemalt "Kaksikelu" ja "Kaldaliiva" järgi, millest esimene meeldis rohkem, tõden, et tegemist on ladusate jutukatega. Ning miks mõned Erik Tohvri nime puhul nina kirtsutavad, jääb mulle mõistmatuks. On ju Tammsaare "Tõde ja õigus" samamoodi jutukas, narratiiv jääb narratiiviks.

Thela kirjutas, kuidas raamatud invasiivselt paljunevad. Minust on viimastel aastatel saanud raamatukogu aktiivkasutaja. Ja raamatupoode proovin vältida, et ahvatlusi poleks. Kunagises kodus elasin selle korra läbi, kus raamatud hakkasid elanike korterist välja tõrjuma. Siin, pagenduses, on märkamatult protsess taaskäivitunud. Eestikeelse raamatu ajalugu pole eriti pikk. Seepärast on suhtumine raamatusse olnud veel minu põlvkonnalgi kuidagi eriline. Vanavanemate ja vanemate sõdadest säilunud raamatud jõudsid sõjajärgse põlvkonnani. Raamatut hinnati ja mitte just rahalist väärtust silmas pidades. Ning muudkui osteti lisa. Seda tegid minu vanemad ja ka mina ise. Ega ainult ostetud, loeti ikka ka. Minu põlvkond on jäänudki ekslikult mõtlema, et meie poolt soetatud raamatud on me lastelastele sama väärtuslikud ja tähenduslikud.

Igasuguse muu kirjasõna kõrval on jutukatel olnud eriline roll. Just juturaamatud on määranud eelkõige ja oluliselt minu põlvkonna väärtushinnangud ning kokkuleppelised elureeglid. See on see kangelasega samastumise asi, mille kaudu vähemalt mina õppisin, mis on hea, mis paha; mida tohib ja ei tohi. Ajapikku ja paratamatult on raamat kaotanud oma kunagise tähtsuse hea ja halva äratundmiseks. Esmalt tuli kino, siis televisioon ja siis nüüd muu multimeedia. Raamatutesse kirjutatud tarkused on muutunud ebaoluliseks. Minu lapsepõlves oli mingile kaaslastega peetud mängule tõukejõuks just loetud raamat. Nüüd jutustatakse lastele samuti lugusid ja mängitakse mänge. Jutustamisvahendid on lihtsalt teised nagu jutud ise ja mängud. Ning ega ma ei taha ütelda, et nüüd on midagi halvasti. Mängitakse vaat et suurema õhinaga, õppides ära tundma head ja halba.

P.S. Just lõpetasin Riikka Pulkineni raamatu "Piir" - noore autori kohta erakordselt hämmastava küpsusega kirjutatud esikromaan - soovitan.

Sellel nädalal ootavad lugemist: Katrin Himmler "Vennad Himmlerid", William Boyd "Rahutu", Jan Kaus "Tema".

Piinlikus ja häbi

Tegelikult olen ma taolistes situatsioonides alati piinlikust tundnud. Aastatega peaks see tunne ometi vähenema, kuid minule oli seevastu ikkagi tõeline eneseületamine, et ennast etteteadvalt ebamugavasse olukorda sundida. Avastasin veel seda, et lisaks piinlikusele on nüüd lisandunud ka häbi.

Räägin sellest, et käisin oma perearsti juures. Muidugi ma teadsin juba koheselt ning varem, et ta pole mingeid dokumente Pensioniametile saatnud. Elukogemus annab võime taibata, millal inimene räägib tõtt, millal valetab. Kuulad siis aga seda järjekordset lolli, uskumatut õigustuste ning vabanduste jura ja hakkabki piinlik. Inimese pärast, kes valetab. Tead küll, et peaks ütlema talle otse ja veel sirgiti aga ei saa. Piinlik on, iseendal on, teise inimese pärast. Oleks ta öelnud, et ta lihtsalt ei jõua seda pidevalt kasvavat paberitööd vorpida. Et õhtuks on toss väljas ja lihtsalt ei jaksa. Et arstist on tehtud sunnimaine ettevõtja, kellel sada muudki muret kui kellegi pension. Ja muud seesugust - siis poleks ma piinlikust tundnud. Aga kõik see postis kaotsi läinud kirjad ja internetti haihtunud meilid... Kuradi piinlik oli!

Noh, kirusin minagi kaasa seda viletsat postivärki ja ebakindlat internetti. Aga et ma siiski võtaksin need paberid siis uuesti ja sedasi. Istusin ooteruumis ja ootasin. Need, kes kellaajaliselt tulid, ootasid ka. Ootasid minu pärast, sest arst pidi minu pabereid ajama. Ka see oli piinlik. Aga kätte nad ma sain ja posti panin. Tänaseks teada ka seegi, et uue nädala alguses saab ka positiivne otsus Pensioniameti poolt ära vormistatud. Loo moraal oli mulle ammu, enne intsidenti teada - kannata see 45 minutit piinlikust ära ja asjad saavad korda. Kuid ega selle teadmisega pole midagi peale hakata. Minusugustele on tõeline eneseületus taoliste olukordade lahendamine. Ikka selle piinlikustunde pärast, sest teine inimene valetab.

Aga häbi on ka. See on mitutmoodi tunne. Esmalt muidugi häbi läbisegi tänuga, et selle blogi lugejad on olnud valmis mulle raskel hetkel appi tulema. Häbi aga ka sellest, et üldse taolisse olukorda olen sattunud. Tänud aga... Pole sõnu seletamaks, igaüks saab ise aru. Häbi ka selle pärast, et olen abipakkumistele vastanud vaikimisega. Seda vaikimist võiks ju seletada, proovides teha häbi varjamiseks nalja:

Päriselt on aga sedamoodi, et hakkad mõtlema sellele, kuhu oled eluga jõudnud. Vanusega kaduv sotsiaalne staatus on paratamatu. Tööpuudusest ja tervisekaotusest tingitud sotsiaalne allakäigutrepp on samamoodi paratamatus. Kuid viimastega on tunduvalt raskem leppida kui vanadusega. Vana olla pole häbi, kuid tööta, invaliidina ja sissetulekuta on küll, väga häbi. Häbi tipp on aga see kui vajad kõrvalist abi. Nii imelik kui see ka pole, pean olema õnnelik, et minu elus oli üks meeletu enesehävituslik periood. Tänu sellele tean, et on palju hullemaid olukordi kui praegu kogetu. Pisut keskmisest kõrgema sotsiaalse närviga inimesena tean ka seda, et minu praegune, nüüd juba ajutine olukord on kordi parem kui paljudel tervetel töövõimelistel inimestel, väikestest Vabariigi kodanikest rääkimata. Tean ka seda, et minu töövõimetuspensioni saagaga sarnaseid juhtumeid on palju. Pensioniamet oskas mulle öelda, et kirjalikud korduvpäringud-meeldetuletused minu maakonna perearstidele pole nende töös erand vaid iganädalane tegemist vajav töö. Normaalsed inimesed võitlevad. Minusugused tatsuvad jalalt jalale enne kui piinlikusest jagu saavad. Aga kindlasti on ka käegalööjaid - parem õnnetu lõpp... Või kuidas see oli.

Ma tänan kõiki, kes mulle kaasa elasid ja abi pakkusid. Sellest tekkinud häbitunne aitas piinlikusest võitu saada. Kulgeme veel...

Ja ongi nii

Ning midagi pole teha. Pensioniametisse tehtud telefonikõne tulemusena tean, et töövõimetuspensioni taotluse menetlemiseks tegi Pensioniamet minu perearstile korduvpäringu vajalike meditsiiniliste dokumentide saamiseks. See tähendab, et perearst on saanud kaks kirjaliku meeldetuletust nende dokumentide vormistamiseks ja saatmiseks. Sellele vaatamata pole mu haiguslood ameti ekspertiisiosakonda saabunud.

"Aga mis siis saab kui perearst ei viitsi, ei taha, ei oska neid pabereid vormistada ja saata?" küsin Pensioniameti ekspertiisiosakonna lahkelt ametnikult.

"Ei midagi," konstanteerib ta. "No eks te peate ikka perearsti juures käima ja nõudma, sest perearst on kohustatud neid pabereid ajama."

Helistan perearstile, et asjalood on sellised ja niimoodi. Kõik puha vale, selgitab perearst. Paberid on ta isiklikult viinud ametisse, lisaks veel see epikriis, kus selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on vähihaigega, kellel tõsine hingamisfunktsiooni häire.

"Aga mis siis saab kui pensioniamet ei viitsi, ei taha, ei oska neid pabereid üles leida ja menetleda?" küsin lahkelt ja sõbralikult perearstilt.

"Ei midagi," konstanteerib ta. "No eks te peate ikka pensioniametis käima ja nõudma, sest pensioniamet on kohustatud neid taotlusi menetlema."

Tahan juba pakkuda ennast asjasthuvitatud isikuna diplomaatiliseks vahendajaks. Et teeks nagu uuesti need paberid ja mina siis viiksin ja tooksin. Siis tuleb meelde, et rahad on ju otsas ja ega ma siit sellesse kulleriametisse enam liikuma ei pääsegi. Isegi kui tervis lubaks, pole enam sentigi bussiraha. Aga selle mõtte ja kogu telefonikõne katkestab sõbralik ja lahke meeldetuletus:

"Kallis sõber, Sul on 1 kroon kõneaega..."

Ja nii ongi. Leningradi blokaad oli kindlasti kordi hullem. Ei maksa otsida igas asjas vaid negatiivset. Keegi ju ei sõima mind, kõik on lahked ja sõbralikud. Pealegi pole ma varem kombanud isiklikku inimvõimete piiri. Sest inimene ikka saab kui kuidagi ei saa, ka ilma rahata.