Õnnistus, õnnetus, arvestus

Ma tean, et sotsiaalsed teemad pole eriti IN. Samas ei saa inimene ennast muuta ja seepärast pean ühe sündmusega seotud mõtted vähemalt enesele kirja panema. Tahan vana aasta sees selle ära teha. Et oleks nagu lõpetatud asi. Tegelikult ei lõppe aga see teema kunagi. Mul on lihtsalt selle asjaga sügav isiklik seos, alates sünnist kuni minu surmani.

Palju lapsi peres pidi tähendama rikkust. Mõistagi mitte materiaalset, vaid seda teist. Paljulapselisus oleks siis nagu õnnistus. Samamoodi kui pere ainulaps on õnnistus. Seda siis kui ta on oodatud. Siinkohal oleks paslik veel jutt viljatutest peredest ja lootustest ning need muud asjad. Mõnikord, kahjuks harva, võib lugeda ja teles vaadata lugusid õnnelikest paljulapselistest peredest. Kus lapsed lihtsalt tulevad ja kõik on õnnelikud. Nendes peredes kasutatakse kõiki neid toetusi, mis on ettenähtud suurperedele. Aga samas tehakse eelkõige ise kõike selleks, et normaalselt toime tulla ja lapsed oleksid õnnelikud. Normaalne toimetulek on muidugi suhteline mõiste. Näiteks 150 ruutmeetrine elamispind on meie mõistes suur, "normaalsele" ameeriklasele aga pisike pugerik. Sealne "normaalne" elamine eramus kisub kuhugi 500 ruutmeetri kanti. Igal juhul austan sügavalt inimesi, kes teadlikult loovad endale suurt peret. Teevad tööd, näevad vaeva ja muretsevad lapsi kui õnnistust.

Mina sündisin ka suurde perre, viimase lapsena. Kusagil varapuberteedis tekkisid esimesed suured küsimused - kes ma olen, aga peamine, miks ma olen. Isa polnud mul eriti suur jutumees taolistel abstraktsetel teemadel. Või oli ta lihtsalt pidevast töötamisest väsinud, mistõttu ma ei söendanud teda sellise tühjaga siis veel tülitada. Ühel päeval aga julgesin seda küsida emalt, et miks meid nii palju on. Ema seletas. Aga mitte abstraktselt. Sain oma elu esimese vanemliku seksuaalkasvatusliku valgustuse. Vahemärkusena olgu öeldud, et mäletamist mööda ka viimase, sest muud vajalikud detailid olid mulle juba selgeks tehtud või veel tehti, nagu ikka, teiste poiste poolt. Lisaks lapsesaamisele seletas ema mulle ka seda sotsiaal-ideoloogilist ruumi, kus me siis elasime.

Põhjus, miks meil peres palju lapsi on, olevat olnud väga lihtne. Emal ja isal õnnetuseks klapis kõik nii hästi, et ainult isa köhatuse tulemuseks olnud koheselt rasedus. Tavalise poisina muidugi ma ei tahtnud kuulda üksikasju. /Mitte ükski poeg ei taha teada oma ema intiimelust midagi! Meie, pojad, arvame, et me oleme siia maailma sündinud pühast vaimust./ Siiski pidin kuulama emalt veel täiendavaid selgitusi. Tollased abivahendid olid nii kättesaadavad ja nii töökindlad nagu nad pärast sõda just olid ning abort oli üldiselt keelatud. Rasedus katkestamine oli vist lubatud kui peres oli juba x last. Ema ütles, et ta on teinud ka aborti, kuid see oli olnud väga ränk kogemus. Ta ei rääkinud meditsiinilistest värkidest vaid suhtumisest. Tollane ametlik günekoloogia suhtus aborditegijatesse kui litsidesse. Muidugi aeti neid asju ka vaikselt ja eraviisiliselt, vahelejäämisel võis sattuda aga vanglasse. Kuigi sellel jutuajamisel ja hiljemgi toonitas ema, et mina olin olnud soovitud laps, kahtlen selles tänaseni. Ma tahan uskuda, et mu isa ja ema armastus oli suur. Et selles asjas oli neil liiga hea sobivus ja palju lapsi peres oli tegelikult "õnnetus". Seda koormat kandsid nad väärikalt lõpuni ja tegid oma võimete piiril kõik, et õnnetus muutuks õnnistuseks. Mul oli hea lapsepõlv.

Ja jälle tulen ma Külalapse juurde. Paar kuud tagasi sündis sinna perre viies laps. Igal lapsel selles peres on muidugi olemas pärisisa. Kuid johtuvalt laste erinevatest vanustest on igaüks neist ära näinud erineva arvu kasuisasid. Praegune on vist isa numer 4. Muidugi, ajad on rasked, tööd ei ole, maakohtades eriti. "Normaalsed" pered optimeerivad oma väljaminekuid, mis siin rääkida paljulapselistest peredest. Paraku on aga nii, et paljudel juhtudel lapsed on kohe omaette äriprojekt. Teed voodis korra piiks-piiks ja lasterahad tulevad. Sellest siis elatakse, sest tööd ju ei ole! Arvestuslikud lapsed. Ma saan aru, et lahmin pisut meelevaldselt, kuid siiski ei näe ma suurt vahet, kas piiks-piiks ja lasterahad või piiks-piiks ja emapalk, ühed arvestuslikud lapsed või teadlik pereplaneerimine kõik.

Gosselin'ide pere lapsed

Kas õnnistus, õnnetus või arvestus?

Olen märgistatud mees

Jõulude eel tehtud postitus sai iseenesest ja tahtmatult nukra alatooni. Elamine muust maailmast pisut eemal on üldiselt sündmuste- ja emotsioonidevaene, eriti talvel. Seepärast Külalapse külaskäik oli minu jaoks suur sündmus, mis siis värskete muljete mõjul saigi koheselt blogisse kirja pandud. Minu ilukirjanduslikud anded on väga tagasihoidlikud. Ma ei oska lugusid välja mõtelda. Pigem lood tulevad ise minu juurde. Nii oli ka selle Külalapse ja jõuludega. Täpselt nii see toimus ja nii ma mõtlesin.

Mõnikord ma kirun ja haletsen iseennast. Midagi mu välimuses või olekus on sellist, et kustahes ma liigun, kipuvad kõik Eestimaa mustlased mulle tulevikku ennustama. Linnade bussijaamades ja kaubanduskeskuste parklates olen vist ära kuulanud kõigi alaliste Hädasolija rollide südantlõhestavad esitused. Kusagil avalikus kohas ei tohi ma teha ühtegi sigaretti ilma, et koheselt oleks jaol need: "Härra, kas Te saaksite...". Siis kui veel kotikaubandus õitses, olin just mina see, kellele pakuti ostmiseks kõikmõeldavat kraami. Kõigist möödujaist olen mina see väljavalitu, kellelt lapsed ootavad, et ostaksin neile keelatud alkoholi või sigarette. Muidugi, nii viimased kui ka eelnevad saavad mult vastuseks kategoorilise EI. Ometi on selline "usaldus" päris häiriv. Oleksin nagu mingi märgistatud mees.

Ma olen proovinud aastakümnete jooksul erinevaid näoilmeid, kõnnakut, kehaasendit, kuid midagi ei aita. Iseendast mõistetavalt olen proovinud kogu silmside spektrit alates pilkude täielikust vältimisest kuni otsese silmast silma kontaktini. Midagi ei aita. Nad ikka tulevad ja küsivad, pakuvad, paluvad. Samas on selline aastate kogemus ka midagi õpetanud. Vahel harva, kuid jõulude eel sageli, külastan ma veebilehte Toeta.ee. Minu pühade eelne minoorne kirjutis, kuigi elust enenesest, on väga leebe võrreldes tragismiga, mis sealsetes abipalvetes on kirja pandud. Sealhulgas on paraku ja kahjuks ka palju komöödiat - just sellist äratundmist on õpetanud mulle elamine märgistatud mehena. Ma tunnen juba kaugelt ära libahädalised, eriti siis kui nad rääkima või kirjutama hakkavad. Igasugused tobedad veebilehed, foorumid jms. rakendavad moderaatoreid, abivajajate veeb seda ei tee. Kahju, et üks ilus mõte ja algatus ei ole saanud päriselt teoks ja paljud tõeliselt hädas Külalapsed jäid seetõttu jõuludeta. Võib olla nende jõuludega märgistati ka nemad, kuid hoopis teise märgiga.

Kuuseehtimise trendid

Pole mul olnud kuuske juba mitu aastat. Lihtsalt mõni oks kusagil vaasis või sedasi. Kombe täiteks. Aastaid pole oodanud oodatuid aga seekord teatasid pooled neist, et tulevad läbi. Seepärast leidsin, et kuusk tuleb seekord küll tuppa tuua. Piirdusin ühe tagasihoidlikuma puuga - teised olid põlluveeres liiga ilusad, et oleks raatsinud sae sisse lüüa. Sättisin kuuse tuppa ja tõin sahvrist ehtimiseasjad. Tean küll, et isegi kuuseehtimisel on olemas igaaastased trendid. Ma nendest eriti suurt lugu ei pea. Mida juhuslikumad on ehted puu peal, seda ilusam minu arvates.

Olin just sorteerimas neid ehteid kui koer andis märku, et keegi tuleb. Oligi koputus ja ukse taga üks Külalaps. Tuli varbaid soojendama ja pärima, et ega miskit abi vaja, puude tassimist tuppa või muud. Ja muidugi, häid jõule tuli soovima. Ütlesin talle, et abi vaja kuuseehtimisel. Tundus, et see töö oli talle meelepärane. Pealegi veel siis kui kedagi pole kõrval õiendamas ja tänitamas, kuidas ja kuhu miski käib. Jätkus neid ehteid kuusele ja muudesse tubadesse. Siis küsib Külalaps mult, kas mul juhuslikult pole mingeid tühje karpe ja paberit. Leidus sedagi. Järgmise tunni jooksul ilmusid mu kuuse alla imeilusad kingitusepakid, mis sellest, et tühjad. Kuusk ja kuusealune sai ehitud.

Jõime teed ja sõime meesaia ja Külalaps asutas ennast minekule. Need suvebotased polnud küll pliidi kohal veel tahenenud aga need mõned kilomeetrid polevat midagi. Soovisime siis vastastikku veelkord ilusaid pühi. Ta võttis neid soove kaasa ka oma vendadele ja õdedele. Lahkumisel turgatas mulle pähe küsida, kas tal kodus juba kuusk ehitud. Me vist see aasta kuuske ei panegi, vastas Külalaps kuidagi ebalevalt ja läinud ta oligi.

Kuna mu nädalalõpu lähedasele ei meeldi, et siin võõrad käivad ning taoline tublidus kuuseehtimisel pole mulle omane, panin need kuusealused "kingitused" ära. Ja mõtlen praeguse hetkeni, kas kingitustebutafooria oli Külalapse teadlikus mingist kuuseehtimise trendist või oli see midagi muud.

Ilusaid pühi kõigile!

Käsitöö viimane ohe

Kui asjad oskaksid rääkida, siis kuuleksime kindlasti põnevaid lugusid. Mõningaid asju peetaksegi elusasjadeks. Näiteks laevadel pidavat olema oma hing. Ning kindlasti oleks igal laeval pajatada palju huvitavat. Interneti vanakraamipoes nägin müügil ühte kümne dollarilist fotot. Sellel tundmatu mees, kuid tuttava sõnaga päästerõngas. Praamlaeva "Estonia" lühike, särav ja kurva lõpuga lugu on meile kõigile teada. See on aga hoopis teise laeva pilt ja teine lugu. Kahjuks mina seda lugu ei tea.

Teada on see, et vanasti elasid Saaremaal kõvad laevaehitajad. Üks nendest oli Ado Vammus, kes oma elu ajal ehitas seitseteist purjelaeva. Tema polnud küll see mees, kelle juhendamisel valmis väidetavalt eesti ilusaim purjekas "Tormilind", mis hukkus 1944.aastal. "Tormilinnu" ehitas üks teine Saaremaa mees. Seepärast võib arvata, et Ado tahtis kuidagi ametivennale ära teha ja seepärast tema juhendamisel valmis "Tormilinnust" meeter pikem ja pool meetrit laiem alus, mis ristiti "Estoniaks". Kahekümnendate aastate suurim purjelaev "Estonia" lükati Gutmannsbach'is vette 1921. aastal. Seda saksa nimega kohta hakati mõned aastad varem kutsuma ka eesti keelse nimega, Häädemeeste.

Siin kodutalus puudub mul võimalus uurida kus ja kuidas "Estonia" seilas. Teada on aga see, et 1927. aastal ostis laeva kuulus Ahvenamaa reeder Gustav Erikson. Sellel rootslasel oli enne II MS suurim purjelaevastik. "Estonia" oli tema laevastiku 28. laev. Üldse oli Gustavil ligi poolsada purjelaeva. Lisaks osalus veel paarikümnes laevas.

Gustav polnud lihtsalt laevaomanik-investor. Ta oli ise ka kõva meremees. Esimest korda munserdas ta ennast laeva tööle kümne aastaselt. Ta tõusis pidevalt ametiredelil, lisaks käis koolis mereteadust õppimas ja sisuliselt alaealisena sai ka laevakapteniks. Gustavi elu ja tegemised on praegu Ahvenamaa üheks turismimagnetiks. Enamus turiste on külastanud Ahvenamaa sadamas seisvat Gustavile kuulunud neljamastilist purjelaeva-muuseumi "Pommern". Kusagil Ameerikas peaks olema veel üks Eriksoni purjekas, kasutusel restoranina.

Tähelepanuväärne on see, et kogu Gustav Eriksoni laevastik oli aktiivses kasutuses kuni sõjani. Kuigi juba siis olid olemas mootori jõul liikuvad laevad, peeti "tuuleenergiat" kõige soodsamaks ja odavamaks transportimaks Austraaliast vilja Euroopasse. Ma ei tea, kas kolmemastiline "Estonia" selles viljarallis osales. 1936. aasta oktoobris sõitis puidulastis "Estonia" Rootsi rannikul madalikule ja see oli sellele Ado Vammuse purjelaevale viimaseks ohkeks.

Saaremaa suurte laevameistrite ajast on ühelt poolt möödunud palju aega. Teisalt on see ju ainult üks ring, kus lastelastest on tänaseks saanud vanaisad-vanavanaisad. Ja selle lühikese ajaga on arvatavasti igaveseks kadunud üks väärt käsitöö oskus. Oskus, mis annaks leiba tänagi. Vähemalt peale masu kindlasti.

 

----------------------------------------

 

Lisandus: 01.septembril 2012.a.

 

Tänud Mr.MMX kommentaari eest ning eriti viidete eest sellele postkaardile ja Theodor Lõõbasele. Taolised kommentaarid on minu jaoks olulised. Ajan siin blogis tihti küll päevakajalist juttu, kuid ise pean selle blogi väärtuslikumaks osaks just neid lugusid, mida loetakse ja kommenteeritakse ka aastaid hiljem. Eriti kui need on minu kirjutatule täienduseks või täpsustuseks, aga ka vastuvaidlevad. Sinu poolt viidatud täiendus on väga huvitav ja vahva seetõttu, et Theodor Lõõbas mäletas "Estonia" lugu hoopis teisiti kui minu märkmetes on kirjas. Võimalike tulevaste lugejate mugavuse pärast ja Sinu loal lisan selle postkaardi oma postitusele.

 



Aga äkki teda polegi?

Jõuluvana, ma mõtlen. See punase kuue ja valge habemega mees, keda mäletan lapsepõlvest. See, kes on ilusatel piltidel, postkaartidel, vaateakendel, televiisoris, kaubanduskeskustes ja mõnikord ka tänaval ja harvem meie kodus külalisena. Tundub, et ta on alati olnud. Mitte igavesti noor vaid hoopis igavesti vana.

Olen nüüd sirvinud hulgaliselt eestiaegseid jõulukaarte, kuid Jõuluvanast on ikka väga vähe pilte. Jõulukaartidel on hirved ja kitsed, lumised saaniteed ja armsad talutared, on kutsusi ja lapsi, korstnapühkijaid ning romantilisi paare pokaalidega. Isegi päkapikud, inglid ja jõulurongid on. Kuid Jõuluvana moodi meest olen näinud vaid mõnel postkaardil. Kuid kas need on ikka päris Jõuluvanad? Allpool valik sõjaeelseid eesti jõuluvanasid interneti vanakraami hulgast, umbes viis eurot tükk:

Riiki kaitsmas

Eelmise kirjutise jätkuks veel üks teinegi postkaart, mis internetis müügil 25 dollariga. Eilses kirjas on sõda saanud praktiliselt oma lahenduse. Kindral Kuropatkini juhitud Vene armee on kaotanud Mukdeni lahingu ja põgeneb. Sealhulgas põgenevad ka eesti sõdurid, need kes selleks ajaks on veel kümnest tuhandest eestlasest ellu jäänud. Vene tsaaririigi armee sõdurid ja ohvitserid, kes on oma Riiki kaitsmas - Hiinas, on saanud lüüa ajaloo suurimas lahingus, kus kummalgi poolel oli vastamisi 270 000 meest. Kellegi kaotus on teise võit. Selle lahingu võit tähendab Jaapani armeele kogu sõja võitu. Võitis armee, kus vaprad sõdurid võitlesid ja langesid kaitstes oma Riiki - Hiinas.

Eilne sõduri kiri oli minu arvates pisut irooniline. Mitte kaotusekibedusest kirjutatud ega ka läbinisti eneseirooniline. Kirjutaja tahtis Otile ütelda midagi muud, millest ardressaat kindlasti ka aru sai. Ka tänane kiri on kaheselt mõistetav. Kes tahab, loeb sellest välja pisut irooniat. Vajadusel võib leida kirjutatud ridades hoopis patriootlikku uhkust, sest suured teod suurtel Hiina sõjaväljadel, Riiki kaitstes, ootavad alles ees. Ajaloost võime midagi õppida, kuid ajalugu ise ei korda ennast kunagi. Ajad on teised, kauged maad ja Riigid on teised ning hoopis teised on lahingud.

Lähen Jaapanlastele tagumest otsa tuliseks tegema. Kui Jaapanlased teada saavad, et ma senna lähen, siis teevad püksid täis. Lähen Kuropatkini stabi, polevoi telegraf.

Mina olen ika õnne seen: Sain niisuguse komandirovkasse, mille järel kõik keelt limpsavad. Minu adres Liao-yang, polevoi telegraf. -

Vanja

Sõdurile mõteldes

Täna toimus kiriklik leinatalitus ühe langenud eesti sõduri lahkumiseks. Järelsõnas toonitas President mõistagi seda, et see noor mees suri kaitstes Eesti riiki. Ega President midagi muud poleks saanudki ütelda. Muidu oleks see sõjasurm, nagu teistelgi kordadel varasemalt, olnud mõtetu. Ning siinkohal ei oma tähtsust, et mina ja sajad tuhanded teised Eesti kodanikud mõtlevad hoopis teisiti kui President ja riigikogu. Täna ma pean mõtlema nagu President, et see surm polnud asjatu. Täna pean olema iseenda suhtes teisitimõtleja selle lapseohtu sõduri mälestuseks ja tema lähedaste lohutuseks.

Oleksin valelik kui ütleksin, et tänane päev on mulle isiklikult kuidagi kurb päev seoses selle sõduri leinatalitusega. Tegelikult on tavalised argised tegemised ja toimetamised. Ka minu majapidamise veevärki kimbutas möödunud päevade pakane. Kuusk sai välja vaadatud. Sügisel taastasin glasuurpottidest suurt ahju ja nüüd oli tarvis lõppviimistluseks letsho peale veel kive laduda. Võsapuhastamisest tekkinud roikahunnik tarvis lõigata pliidipikkusteks. Vaja süüa vaadata endale ja koerale. Selline igapäevane tatsumine nagu üleeile, eile ja homme. Samal ajal siit kusagil kaugel eesti sõdurid kaitsmas Eesti riiki ja kellelegile nende hulgast täna ka leinatalitus.

Üle saja aasta tagasi olid eesti mehed samamoodi kusagil kodunt kaugel kaitsmas riiki. Riik oli teine ja vaenlane ka. See internetipoes 50 dollari eest saadav fotokaart on teele saadetud Vene-Jaapani sõja juba selles faasis, kus venelane oli selgelt sõda kaotamas ja sisuliselt korratult põgenemas Mandzhuriast. Eesti mehed olid nagu tänagi sõjaväljal kaitsmas riiki. Mõned langesid, mõned said haavata, tuldi ka elusalt tagasi. Ja nagu siis, nii ka täna, teeme kodus, vaatamata sõjale ja meie poistele selles sõjas, oma igapäevaseid toimetusi.

Gunzulin 12/III 1905 a.

Ott, kas Sa oled veel elus, või oled juba teise ilma rännanud. Nagu siin pildi peal näha on, olen mina veel elus ja ei mõtlegi veel surma peale. Nagu näed raiskan mina siin seepi, kuna minu ammeti vennad mind püssidega hunguuside eest kaitsevad. Ei või midagi parata, siin on juba niisugune kliimat, et ilma püssita ei või kuhugile minna. See sigade laut, mille ees meie seisame, on meie loss, kus meie 4 kuud Miekdenis elasime. Nüüd on sellest lossist ainult varemed üle jäänud, sest enne meie ärareisimist Miekdenist panid poisid selle põlema, mille juures kaks ammetniku surma said.

24. Februaril sõitsime Miekdenist välja. Meie olime viisakad ja ei tahtnud jaapanlastele tüliks jääda, sellepärast rutasime väga ja jätsime pool osa suuretükkisi, sõja moona, söögi kraami, mõni miljon raha jaapanlastele. Ja meie saame edaspidi ka viisakad olema ja jätame terve Mandzuria jaapanlastele.

????? /nimi/

Kallid õed ja vennad

Pole küll temaatiline jõulupostitus aga kaudne seos tekkis ühte poskaarti lugedes seoses sellega, et juba aastaid pole oma õdedele-vendadele saatnud pühadekaarti. Lihtsalt läks kuidagi nii, et sellist kommet peale vanemate surma ei tekkinud. Tegelikult peaks selle väikese töö ikka kuidagi ära tegema. Igaühel meist läks elu nagu läks ja mida vähem on ees tulevikku, seda enam klammerdume mineviku külge. Miks siis mitte iseendale ja teistele rõõmu teha pisikese meeldetuletuskaardiga.

See kaart on aga postitatud kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnast, Süda tänavast Prantsusmaale, Ain' depertemangu, Mellionnas' kantonisse või kommuuni (ma ei jaga seda Prantsusmaa administratiivset jaotust) preili Mary Markus'ele. Kirjutaja on Westholmi koolipoiss Gerhard Markus.

Armas õde.

Vabanda mind ei ole vastanud Sulle 1/2 aastat. Tahan lähemail päevil pikemalt kirjutada. Onkel August elab vanas kohas S.Pärnu mnt. Georges laseb tänada kaardi eest. Mammi sõidab 11dal välja, sest laupäeval oli suur torm ja tal ei olnud aega sõita. Harald võeti sõjaväkke vastu ja läheb 15 oktoobril teenima. Tänan piltide eest, mida Sa mulle saatsid. Ma leeri enne ei lähe vist, kui viimases klassis. Koolis läheb hästi, kuid kahjuks ei ole näinud Sinu endiseid õpilasi. Palju tervisi ja Jumal kaitsku Sind,

tervitades Gerhard

11.IX1929

Ma ei tea miks, aga ma ikka ja jälle vaimustun sellistest vanadest kirjadest. See internetis müügil olev kaart kuue dollari eest on minu jaoks nagu visand kirjutamata romaanile. Ma tean, et olen seda sama öelnud-kirjutanud ka varem. Ning olen kindel, et see ei jää ka viimaseks korraks. Selle kirjutamata loo teeb huvitavaks iseäranis teadmine, milliseid katsumusi saabuv ajalugu pakub veel Gerhardile endale, onu Augustile, mammile, Georges'ile, vend Haraldile ja õde Maryle. Lisades siia veel pildi sellest ilusast kohast kus Mary sellel ammusel ajal elas, hakkab lugu elama.

Kui sõnad on võltsid

Juba nädal otsa olen otsinud taga üht mõttevälgatust, mis vaid korraks ennast ilmutas kui lugesin Tiiauspaikka lugu kommenteerimisest ja kommentaatoritest. Ja paraku on nii nagu sageli juhtub - tean, et mõte oli hea, kuid kaotsi on see läinud ja midagi pole teha. Võib ju ennast lohutada, et ega see mõte siis nii hea ka polnud, muidu oleks meelde jäänud. Teisalt tean suurmeeste elulugudest, et suured ideed ja nende teostused sünnivad enamuses mingist uitmõttest. Jah, oleksin selle mõtte õigel ajal kinni püüdnud, oleksin nüüd geenius ehk keenjus, nagu tänapäeval vist kirjutatakse.

Kuidagi läbi udu tuleb meelde, et kommentaar on algselt vist ladina päritoluga sõna, mis ümberpanduna tähendaks mingi kirjatöö seletust. Kommentaator on seega selgitaja või tõlgendaja. Muidugi on üleüldise kirjaoskajate arvu suurenemisega muutunud ka selle sõna tähendus. Ka käesolev kirjutis pole Tiiauspaikka poolt kirjutatu selgitus või tõlgendus. Selleks pole ka mingit vajadust, sest kõik oma mõtted on ta kirja pannud selgelt ja arusaadavalt. Hetkel räägin ma nendest mõtetest, mis mul kaotsi läksid või tekkisid algteksti lugedes. Kui nii, siis oleks kommentaar mingi kirjatöö laiendus või täiendus, millest võiks sündida hea dialoog, millest ka Tiiauspaikka kirjutab.

Käibetähenduses on kommentaar omandamas kahjuks ka negatiivset varjundit - kommentaar = sõim, kommentaator = sõimaja. Sellega seoses peetakse kommenteerimist ka vaimse piiratuse näitajaks ja sõna kommentaator on muutunud ise omamoodi sõimusõnaks. Ja ongi nii, et kui mingi teksti kommenteerimine on läinud minu tõekspidamiste suhtes valedele rööbastele ja ületanud minu personaalse eetikataluvuse piiri, siis loobun kommentaari kirjutamisest. Jättes sedamoodi kommentaariruumi nn. röökurite eneserahuldamise areeniks. Ning seda vaatamata sellele, et algteksti autori mõtted ja arvamused võivad olla mulle südamelähedased ja sümpaatsed. Eks see on võrreldav sellega, et kui tänaval kedagi kambaga pekstakse, siis püütakse kramplikult pead kõrvale pöörata. Pole näinud, pole olnud.

Mulle isiklikult pole kommenteerimine tungiv vajadus. Uudisportaalides olen üliharva kirjutanud kommentaari kui asi kuidagi väga isiklikult puudutab, blogidesse aga tihedamini. Minu puhul on kommenteerimine nagu hea viinavõtmine. Ühel hetkel on lihtsalt selline tuju ja seisund, et kommenteerin silma hakanud kirjutist. Muidugi enda arvates siis kui leian, et on midagi asjalikku öelda. Kas see "asjalik" on ka alati asjast? Vaevalt küll.

Aga tegelikult tahaksin erinevaid blogisid lugedes tihti jätta endast märgi maha. Tahan teha lihtsalt mingi sümboli, lühendi, üheselt mõistetava sõna selle kohta, et see või teine kirjutis on mulle hinge läinud, oluline, hästi kirjutatud, huvitav, ilus jne. Need on olukorrad kus mul tegelikult pole kirjutatule midagi lisada, vaielda, lõõpida. Pole öelda midagi asjalikku või see, mida tahan öelda on lihtsalt sõnastamatu. Tahan, et tundamtu või tuntud blogipidaja teaks, et tema poolt kirjutatu on kellegile, peale kirjutaja enese veel korda läinud.

Kusagilt leidsin nende kõverikude sõnastiku, mida me saame klaviatuuriga teha emotsiooni väljenduseks. Seda sümbolit, mida mina otsin ei leidnud. Sümbolit, lühendit, sõna, mis väljendaks, et kellegi poolt kirjutatu on oluline. Tiiauspaikka kirjutis "Kes esimesena kivi viskab" oleks minu poolt kindlasti saanud kommentaaridesse selle olematu märgi. Lugupidamist väljendava sõnatu käesirutuse, et tema mõtted läksid mulle korda.

Mõrvarite riik Eesti

Käin mõnikord imelikel lehekülgedel statistikat vaatamas. Et kuidas meil läheb võrreldes teistega, kas pessimistlikud heietused ja üldiseks muutunud virin on ka õigustatud. See "Euroopa viie rikkama hulka" on nii ilus ütlemine peaminister Andrus Ansipi poolt, et tahaks õnnest kohe nutta. Kõik me soovime rikkust, unistada ju võib. Miks siis mitte teha seda koos Valitsusega. Aga kas saaks kuidagi teha sedasi, et pisut varem kui viieteist aastat kaoksime sellest edetabelist. Kui Venemaad oma suuruse tõttu geograafiliselt mitte lugeda Euroopa riigiks, siis Eesti on tapmiste suhtarvu poolest Euroopas 1. kohal.

(Showing latest available data)

# 1 Colombia 0,617847 per 1,000 people
# 2 South Africa 0.496008 per 1,000 people
# 3 Jamaica 0.324196 per 1,000 people
# 4 Venezuela 0.316138 per 1,000 people
# 5 Russia 0.201534 per 1,000 people
# 6 Mexico 0.130213 per 1,000 people
# 7 Estonia 0.107277 per 1,000 people
# 8 Latvia 0.10393 per 1,000 people
# 9 Lithuania 0.102863 per 1,000 people
# 10 Belarus 0.0983495 per 1,000 people
# 11 Ukraine 0.094006 per 1,000 people
# 12 Papua New Guinea 0.0838593 per 1,000 people
# 13 Kyrgyzstan 0.0802565 per 1,000 people
# 14 Thailand 0.0800798 per 1,000 people
# 15 Moldova 0.0781145 per 1,000 people
...

Kindlasti tuleb mainida, et tabelis esitatud andmed on ehk pisut vananenud ja üleüldse on see "statistika". Karistusseadustikus on üks paragrahv tapmise, teine mõrva, kolmas surma põhjustamisest ettevaatamatuse tagajärjel. Kuidas miskit kvalifitseeritakse sõltub prokuröri suvast, advokaadi osavusest ja kohtuniku südametunnistusest. Tavakodanik nendes juriidilistes nüanssides on harimatu. Küll aga teeb lihtne inimene järeldusi selles, et kuritegevuse statistika on dünaamilises muutmises igas riigis. Eestis olevat tapmiste arv vähenenud. Aastas on meil tapetuid enam vähem niipalju kui sellel pildil.

Aga siiski, kes ütleks värskematele andmetele tuginedes, kus suunas selles kurvas edetabelis on Eesti liikunud anno 2009? Justiitsministeeriumi ajaveebist vastust ei leia.

P.S. Mina julgen küll õhtul pimedas väljas jalutada. Sama statistikalehe kohaselt on Eesti vägistamiste suhtarvu poolest maailmas "alles" 32. positsioonil.

Väejooksikute sõda

Olen oma kodukoha raamatukogus vaadanud läbi praktiliselt kõik eestlaste kirjutatud memuaariraamatud, mis räägivad II Maailmasõjast. Aastakümneid tagasi lugesin samuti sellest sõjast, kuid siis oli sellel sõjal hoopis teine nimi, Suur Isamaasõda. Paarkümmend aastat tagasi oli raamaturiiulitel selle sõja ühed kangelased, nüüd teised. Nõugkogude ajal oli mõeldamatu, et oleks ilmunud sõja kaotajate raamatud. See polnud lihtsalt võimalik. Kuid sama absurdne on see, et taasiseseisvunud ja sõnavabadusega riigis pole praktiliselt ilmunud ühtegi sõja võitjate mälestuste raamatut, just siis kui ometi oleks saanud lõpuks rääkida sellest, kuidas tegelikult võit tuli. Aga üleüldse, võit selles sõjas on meie jaoks suhteline mõiste. Sellest ei saa paljud teised rahvad senini aru.

Kuigi erinevatel aegadel, on nii võitjad kui kaotajad siiski sõna saanud. Hoopiski kirjutamata on jäänud nende mälestused, kes polnud need ega teised - desertööride mälestused. Vene ajal polnud sobilik rääkida eesti poistest saksa armees, uuemal ajal aga eesti meestest Punaarmees. Desertöörid pidid aga üldse vait olema. Ka minu isa oli desertöör. "Õigel" või "valel" poolel sõdinute ja küllap vist ka nende järeltulijate silmis "nahahoidja". Mina selle nimetusega ei nõustu. Mitte sellepärast, et see mind isiklikult puudutab, vaid seetõttu, et tolle ajastu kohta palju lugenuna tean, et sõjamälestustes kirjeldatud teadlikud valikud olid tegelikkuses ja enamikel juhtumitel valikute puudumine. Väikesed inimesed olid kistud sõjajumala ja ajaloo fataalsusesse. Desretöörid ehk siis väejooksikud tegid enamikel juhtumitel aga teadlikke valikuid.

Minu isa oli Eesti Vabariigi armees ajateenija, sõja puhkedes mobiliseeritud Punaarmeesse, siis metsas, sakaslaste tulekul mobiliseeritud Wermachti, siis metsas, venelaste uuesti tulekul taas Punaarmees, siis metsas ja lõpuks valetades ja vassides kõikidest armeedest prii tsivilist. Praktiliselt oli ta mundris ligi kuus aastat kordagi Eestist lahkumata. Mäletan seda kuidas lapsena käisin isaga marjul Kautla rabas. Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema jälgedes, ei vajunud mu jalg kordagi laukasse. Need rabad ja sood olid mu isa teine kodu, väejooksikuna. Ma arvan, et minu isaga sarnaseid eesti mehi oli selles sõjas tuhandeid. Aeg on oma töö teinud. Võitjad ja kaotajad on oma mälestused jäädvustanud raamatutesse. Väejooksikute meenutused on jäänudki kirjutamata. Enamikel juhtumitel ka rääkimata. Need mehed ei olnud eriti jutukad.

Nägin internetis müügil ühte fotokomplekti, kokku 12 dollarit. Ühe foto taha on õrnalt pliiatsiga kirjutatud nimi Karro. Esimese ja viimase foto vahele mahub kolm aastat ühe väejooksiku kirjutamata ja rääkimata mälestusi. Aga võib olla polnud kuulajaid. Ega need fotod muidu müügil ei oleks.

Mälestuseks vanematele.

poeg

15.10.43, Võrus

Mälestuseks kallitele vanematele!

sõjatandrile siirdunud poeg

31.1.44, Võrus

30. okt. 1946

Varem või hiljem teevad nad jusket

Täna kirjutatakse palju ja emotsionaalselt mittetallinlastest üliõpilasi puudutavast ühistranspordi kallinemisest. Vabandan Jaak Juske ees, kes kunagise Tallinna linnavõimu esikriitikuna on kuidagi väga vakka jäänud. Ma ei imestaks kui veel enne valimisi sedavõrd produktiivne blogija ei saa pea mõne tähtsa ametiposti linnavalitsuse parteilises propagandamasinas. Seepärast ei saa lihtsalt olla linnavolinikku nokkimata ja ütlen ikkagi:

"Kallid üliõpilased, rahunege, küll Juske seletab, miks hinnatõus kasulik on. Oleme ju tema sõnade järgi saanud tänu keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide vääramatule sõprusele väga hea Tallinna eelarve."

Tegelikult ma aga suurt traagikat selles hinnatõusus ei näe. Kuna Tallinn tahab elanike arvu suurenemist, siis peaksidki need 20 000 üliõpilast, keda asi puudutab, võtma ennast arvele linna elanikena. Ja kohe järgmisel päeval sõbraliku ühise perena seadma sammud linnaosade valitsustesse, taotlema TOIMETULEKUTOETUST. Kõik vajalikud juhised leiate Tallinna kodulehelt. Olen kindel, et paari kuu pärast teevad otsustajad selles küsimuses jusket.

Riigiga tuleb osata suhelda.

Allahu Akbar

Hijiri kalendri järgi on praegu aasta 1430, tuletan endale meelde. Ja seda seoses teise advendi ja lähenevate jõuludega. Selline meelevaldne seos tekkis meenutades noorima lapse koolitee algust. Ma ei tea, kas täna eesti koolides veel praktiseeritakse seda II Vabariigi algusaastate suurmoodi, et lapsed aetakse poolvägisi kooliaasta alguses ja kristlike pühade puhul luteri kiriku jumalateenistustele. Eks vist ikka, sest ega muidu oleks sõjaväes ja vanglas riigi palgal olevaid kaplaneid. Kuna ma ise olen ristimata, siis olid seda ka kõik mu järeltulijad. Meil oli kodus selline seisukoht, et küll lapsed suureks saades valivad ise, millist jumalat või puusliku nad usuvad ehk jätta ka võimalus käia uskumatut teed. Mõni mu lastest ongi vist midagi valinud. Tingiva kõneviisi "vist" on igati asjakohane.

Minu noorim laps läks kooli nelja aastaselt. Umbkeelse eestlasena inglise keelsesse kooli. Rahvusvahelisele koolile omaselt valitses ka selles koolis kultuuride mitmekesisus, sealhulgas ka usuline. Kool ise töötas eestigi koolidele omase õppeaasta ülesehitusega, ette oli nähtud ka jõuluvaheaeg. Kuid ei mingeid organiseeritud kirikuskäike, vastastikkuseid jõulukinke, kooli jõulupidusid. Iga pere usk või uskumatus, pere veendumused ja tõekspidamised olid selles koolis sedavõrd pühad mõisted, et jõulude ülekooliline tähistamine oleks olnud sündsusetu. Kõigi nende laste suhtes, kes polnud kristlased. Me oleme paarikümne aasta jooksul õppinud seda, et teatud asjade kohta pärimine on kohatu. Näiteks inimese sissetulekud. Viimasel ajal ka perekonnaseis, seksuaalsus ja muu. Need on iga inimese privaatsed asjad. Rahvusvahelise kooli kogemus õpetas mulle, et samasugune eraasi on ka inimese usk. Seetõttu kasutasingi oma laste religioossusest rääkides sõna "vist".

Ma arvan, et suurem osa inimestest on nooruses oma Mina otsingutes pöördunud erinevate religioonide poole. Juhul muidugi kui "õige" usk ei ole vanemate poolt juba lapsena kuulutatud selleks ainuvõimalikuks. Vaatamata ajale, millal minu noorus, olen minagi ühel eluperioodil ahminud endasse maailma religioosset mitmekesisust. Eelkõige muidugi tollal kättesaadavat. Ma võiksin vabalt olla luterlane, õigeusklik, katoliiklane, babtist, metodist jne. Aga miks mitte ka budist või islamist. Viimase puhul oleksin täna pidanud oma praeguses geograafilises asukohas kõik toimetused katkestama ja näo palveks Meka poole suunama kell 6:12, 8:44, 12:03, 13:09, 15:20 ja 17:46. Tallinnas elades oleks need kellaajad muidugi pisut teistsugused ja tööl käiva inimesena oleks vast muidki probleeme.

Ning kuigi uskumatu, süütasin täna teise advendiküünla ja soovin kõigile ilusat adventi, Allahu Akbar.

Kuni surm neid lahutab

Jõulude lähenedes mõtleme kõik oma peredele. Mitte seda, et muul ajal me seda ei teeks. Lihtsalt jõulud on imeline aeg, millal hing ja süda on rohkem avatud, seepärast pere ja pereväärtused ka rohkem esiplaanil. Mõistku seda viimast pealegi igaüks omamoodi.

Isegi üksikud inimesed on jõulude ajal mõtetes koos perega. Kas nendega, mis kunagi olnud, selle perega, mis oleks võinud olla või hoopis sellega, mis võiks veel tulla. Ja kindlasti oleme mõtetes ka selle perega, mis jäänud igaveseks mällu lapsepõlvest.

Igaühel on oma ettekujutus õnnelikust perekonnast. Ning aeg ajalt ja viimasel ajal tihti vaidleme kirglikult selle üle, milline pere on õigem, kombekam. Millises peremudelis kasvavad õnnelikud lapsed ja kus õnnetud. Oma tõeotsingutes ja selle valjuhäälses kuulutamises, leppimatuses teisitimõtlejate suhtes, unustame lihtsa tõsiasja, et õnnelik pere on see, kus elavad õnnelikud inimesed.

Arusaamad sellest, milline peab olema üks perekond, on saja aasta jooksul oluliselt muutunud. Tee tööd ja siis tuleb ka armastus, ütles klassik. Ja tegelikult oligi pere tollal üks asine värk. Talu tahtis pidamist ja tööd tegemist. Ammu enne minu sündi suri mu vanaisa, mölder. Veskilised aga muudkui käisid aga perepojad ei andnud veel mehemõõtu välja. Mu vanaema võttis uue mehe ja veskitiivad hakkasid uuesti pöörlema. Kuna uuel mehel oli noorem vend ja vanaemal oli samaaegselt esitütar mehelemineku eas, siis peeti kaks pulma korraga. See oli talupoeglikult arukas otsus. Üks õlle- ja sülditegu. Mõne aja pärast olid ema ja tütar lapseootel ja varsti oligi maailma sündinud ühe suguvõsa sugulusastmete sasipundar - ema poeg oli tütre kasuvend ja samas tütremehe vennapoeg, tütre kasuvend oli väimehe vennapoeg, jne. Ega ma siiani ilma paberile joonistamata saa aru, kes oli kellele kes. Igatahes oli asine töökas pere, kus ei puudunud ka armastus. Vist.

Sada aastat on möödunud ja et armastus oleks ja ei läheks, ei piisa vaid töötegemisest. Lisaks tuleb käia perenõustajate ja psühholoogide juures. Töötegemistki mõistetakse hoopis teisiti. Töö ei ole see, et veskikivid jahvataks ja armastus tuleks. Töötamise all mõistetakse tööd oma suhtega. Mida iganes see ka tähendab. Aegade jooksul on muutunud ka pere terminoloogia. Sada aastat tagasi oli kõik lihtne, igal pereinimesel oli kas mees või naine. Haritumate ja peenutsevate aegade saabumisel oli pereinimesel abikaasa. Pärast suurt (seks)revolutsiooni elukaaslane ja nüüd, uue pereajastu saabumisel partner. Ma ei võta seisukohta ega õpeta, kes kellega ja kuidas peab elama. Ajad, mil pereloomise oluliseks teguriks oli majanduslik alge - koos on kergem, on jäädavalt möödanik. Erisooliste perede kõrval elavad samasoolised pered ja see on fakt. Peaasi, et inimesed ennast õnnelikult tunnevad, siis on ka õnnelikud pered.

Paar postitust tagasi avaldasin arvamust, et soov omada peres lapsi on tegelikult isekas, oma ego realiseerimise küsimus. See soov on igati mõistetav ja inimlik, olgu peremudel vormilt ja sisult milline tahes. See on üks inimese õnnelikuks olemise alustalasid. Ma ei taha idealiseerida olukorda sada aastat tagasi väites, et see "heas ja halvas" ning "kuni surm meid lahutab" asi toimis kauges minevikus laitmatult. Aga väidan küll seda, et selles keerulises perevärgis anname täna küll kergema loobumisvõidu kui seda tegid meie vanaemad-vanaisad.

Ja lähevadki lahku vastassoolised ja samasoolised pereinimesed. Enamik loodetavalt mõistlikult ja esmaemotsioonide jahtumisel ka rahulikult. Mõnedel juhtumitel aga on lahkuminek sedavõrd keevaline, et ei aita siin perenõustajad vaid ainult advokaadid. Jagatakse aktsiaid, kortereid ja supilusikaid ja muidugi lapsi, oma ego realiseerimise küsimust. Nende materiaalsete asjadega on abi seadustest, mida on võimalik lihvida üha täiuslikumaks, et olukorra saabudes oleks selge kellele mis, kuidas ja kui palju. See on see garantiide asi, millest praegu palju jahutakse.

Laste jagamisel on asi kordi keerulisem. Vaatamata sellele, et seadused räägivad ka siin mis ja kuidas, on need seadused supilusikast keerukama jagamisel ikka väga mannetud. Olgem ausad, me lihtsalt ei oska neid küsimusi lahendada. Seepärast ka seadused on sellised nagu nad on. Me ju tõepoolest proovime seadustes ja otsustes teha kõike nii, et lapse huvid oleksid esikohal. Ja ometi me teame, et lapse ainuke huvi on see, et ema ja isa elaksid koos ja kõik oleksid õnnelikud.

Lugesin ühte kohtuasja. Tavaline banaalne eesti perelugu. Mees ja naine lähevad lahku. Kohtus vaidlevad lahusoleva vanema õiguse üle lapsega kohtumiseks. Varasemates kohtuinstantsides on sõlmitud kompromisslepinguid ja muud juriidilist värki, kuidas, kus, millal ja kui kaua võib lahus olev vanem lapsega kohtuda. Ju siis lapse huvisid arvestades on otsustatud nii, et eemalviibival lapsevanemal on õigus (mhm, kohustusest ei räägita) kohtuda oma lapsega kord kuus a 8 tundi. Lahusolev lapsevanem taotleb nüüd, et ta saaks oma lapsega kohtuda vastavalt kompromisslepinguga ettenähtud korras, ei rohkem ega vähem. Lapsega koosolev vanem rikub väidetavalt seda lepet, takistab neid kohtumisi ja nüüd siis vaidlevad juba mitmendat aastat. Kogu selle vaidluse juures esindavad, nagu seadus ette näeb, lapse huvisid kohtus vastavad ametiinimesed ja psüholoogid.

Väljavõte kohtupaberist: "Lapsele määratud esindaja leidis, et ... puudub otsene vajadus muuta kompromissilepinguga kokkulepitud lapsega suhtlemise korda, kuna see on asjakohane ja piisav."

Väljavõte kohtupaberist: "Maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise kord teenib lapse huve. Põhjendatud ei ole M. M. ja psühholoogi hinnang lapsega kohtumise aja (üks kord kuus kuni 8-tunnise kestusega) muutmise vajalikkuse kohta. Avaldajal lapsega suhtlemise kestuse lühendamine kahjustab olulisel määral lapse õigust lahus elava vanemaga suhelda ning selle vanema õigust lapsega kohtuda ja osaleda tema kasvatamisel. Seni kehtivas suhtluskorras on piisava täpsusega fikseeritud lapsega kohtumise kestus, aeg ja koht ning see vastab poolte võimalustele, vajadustele ning lapse arengutasemele. Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskord toimib kuni lapse 7-aastaseks saamiseni. Ei ole alust ega põhjust muuta vanema õigusi lapse suhtes."

Minu poolt esile tõstetud fraasid ja sõnad ei ole lapse huve esindava ametiinimese või psühholoogi mõnitamiseks. Lihtsalt nii on. Nad teevad eeldatavasti parimat, mis mõlema vanema suure ego juures võimalik. Kindlasti vaidlevad need lapsevanemad edasi ja ka siis kui kohus on teinud kõik seadusest tulenevad lõplikud otsused. Vaidlevad kuni surm neid lahutab.

Ma tõstsin need fraasid esile seepärast, et näidata meie poolt kirjutatud seaduste, vaidluste lahendamise absurdsust, seaduste abitust suhtedraamade lahendamisel. Kui ma mõnele vestluspartnerile väidaksin, et alla seitsmeaastase lapse kasvatamiseks piisab temaga tegelemisest üks kord kuus a 8 tundi, siis peetaks mind nõrgamõistuslikuks või väga küüniliseks inimeseks. Ning kui ma argumenteeriksin, et see vastab lapse vajadustele ja tema arengutasemele, siis kutsutaks kindlasti hullariauto. Kohtunik kohtusaalis millegipärast seda ei tee. Sest ka tema on abitu.

Seepärast võime me elada ja lapsi kasvatada mistahes kooselu vormis, kellega tahes, kas seaduslikult või seaduseta. Me võime olmasolevaid seaduseid muuta, täiustada ja parandada. Aga kõik see ei ole garantiiks, et me oleksime õnnelikud. Mina oskasin elada oma elu nii, et ma pole päris õnnelik. Aga ma tahaksin, et mu lähedased oskaksid seda õnne leida ja hoida.

Põlastusväärne lapsepõlv

Minul on elus vedanud. Mul oli muretu lapsepõlv. Seda seniks kuni teismelisena hakkasin ise endale ja vanematele muresid meisterdama. Alles hiljem olen hakanud aru saama, et mälestused helgest lapsepõlvest on vaid lapse mälestused. Millised mured ja probleemid olid meie vanematel, seda me ei tea. Neid prooviti igati varjata lapse silmade ja kõrvade eest.

Aastalõpp oli ja on laste jaoks alati eriline. Nõukogude aja laste jaoks veel eriti. Sest kõigepealt oodati jõulusid ja pärast seda tulid näärid. Ka selles osas sain alles täiskasvanuna "valgustust". Selgus, et osades peredes jõuluid ei peetudki. Meil peeti, jõulukuusega ja puha. See kuuskede müük turgudel enne jõulupühi tuli siis kui ma juba pisut suurem laps olin. Mõned aastad varem alustati kuusemüüki alles peale jõulupühi. Ja ometi oskas isa selle jõulupuu alati hankida. Ning kui kuusk oli püsti pandud, ehitud ja kardinad ette tõmmatud, siis olidki jõulud käes. Jah, kardinad olid olulised. Minuvanused teavad, miks. Noorematele on vist mõtetu selle põhjust seletada, nad ei pruugi selgitusest aru saada. Liialt jabur tunduks see neile.

No ja siis, peale jõuluvorste tulidki juba näärid. Ülelinnalised nääripeod etenduste ja kommipakkidega. Nääripeod oma koolis, vanemate töökohtades, nääripeod mingites majavalitsuse ringides ja võib olla ka mujal. Ning kõik see oli ju tasuta. Nagu tasuta olid ka laste huviringid, trennid ja muud.

Võiks küsida, kas nõukanostalgia? Jah, on küll pisut, vastaksin häbenemata. Just selline tunne tekkis vaadates internetipoes äratuntavatat linna nääripeokutset, mille hinnaks 13USD. Nimetatagu pealegi ülalkirjeldatut põlastusväärseks nõukanostalgiaks, hirmsaks stalinlikuks, hrustsovilikuks või breznevlikuks lapsepõlveks. Minule on see aeg ikkagi armas. See oli minu lapsepõlv.

Kaebekiri Kaamose peale

Kaamos koos grupi jätistega sepitseb midagi meie õitsva ühiskonna kangelasliku ülesehitustöö vastu. Haiged oportunistid sonivad midagi banaanidest. MEID BANAANIDEGA ÄRA EI OSTA! Teatame kuhu vaja:

Kuulus tundmatu kunstnik

On üks periood meie tootedisainis ja tarbekunstis, mis mulle üldse ei meeldi. Minu enda lapsepõlvekodus sellega kaasa ei mindud. Aga ega ma ei tea, kas põhjuseks olid pere kasinad rahalised võimalused või ema tooniandev Pallase haridus. See oli see periood, millal väärikas ja samas mahukaskohmakas mööbel topiti ahju ja asemele muretseti peenetel jalgadel moekas mööblitükk. Ometigi ilmus ka meie kodusse ajapikku üht ja teist. Olgu selleks uus laearmatuur, mingi pott või kann ja muud seesugust.

Ma ei ole kunstiteadlane ja seepärast ei oska ma ka kogu seda perioodi ja üleüldist stiili viia ka ühe nimetaja alla. Kõrvuti muutustega igapäevaesemete väljanägemises levis see mistahes kunstilisse kujundusse. Meenub, et olid olemas ka mingid teooriad, mis proovisid seda uut seletada näiteks lasteraamatute illustreerimise koha pealt. Mäletan ennast lapsena tundide kaupa uurimas Pöial-Liisi raamatust seda Siima Skopi pilti haigest pääsukesest. Või detailirikkaid pilte sipelgas Ferda tegemistest. Nõndanimetatud uute lasteraamatute illustratsioonide puhul hakati aga järsku seletama, et üksikasjalised ja elutruud illustratsioonid ei arenda lapse fantaasiavõimet. Ja ega ma oma lastelt polegi küsinud, kas neil on enda lapsepõlve raamatutest, neist stiliseeritud värvilaikudest ja kontuuridega illustratsioonidest ehk samuti jäänud mingeid helgeid mälestusi. Nii nagu minul jäi oma aja raamatupiltidest.

Need ajad ja asjad tulid meelde siis kui nägin ühes vanaasjade internetipoes müügil toda ammust perioodi meenutavat vaagnat. See vaagen tõi millegipärast koheselt silme ette need mõtetud keraamilised autoritööd, seinale riputatavad plaadid a la laulvad pead, lilleornament ja muu selline. Minu aja inimesed mäletavad neid "kingitusi". Kusjuures antud vaagen pole tegelikul ju üldse halb. Mingi võlugi on tas olemas selle ornamentikaga ja kui seda pilti piisavalt kaua silmitseda, siis on see ese isegi ilus. Ning jääbki arusaamatuks, miks seda sümpaatset vaagnat esmakordselt nähes meenusid need muud, minu noorusaja keraamiline kunst, glasuurvärv-saviplönnide näol.

Selle töö autor on Mari Simmulson (1911-2000). Eestis sündinud ja siin keraamikuks õppinud rootsi kunstnik. Temale nagu paljudele meie kaasmaalastele saabus kodumaa vahetus 1944.aastal. Kõrvuti arvatava töökuse ja vaieldamatu andekusega on selle kunstniku elus kindlasti mänginud olulist rolli ka vedamine. Kui meie tarbekunstnikud ja disainerid on kogu sõjajärgse aja unistanud ja rääkinud disaini väärtustamisest, siis Rootsi kõrvuti teiste Põhjamaadega on selle unistuse realiseerinud. Mari Simmulson alustas tööd tuntud Gustavsbergi vabrikus, siirdudes sealt edasi mitte vähemmainekasse Upsala-Ekeby keraamikatööstusesse, olles seal kuni pensionile minekuni juhtivaks disaineriks. Nii müüaksegi, kollektsioneeritakse ja omandatakse muuseumidesse selle keraamikatööstuse toodangut kui Mari Simmulsoni loomingut. See keraamik, meie kaasmaalane ja eestlane oli üks vaieldamatutest epohhiloovatest teerajajatest. Pildil olev vaagen on viiekümnendate teise poole töö. Sama esteetikaga keraamika jõuab minu teadvuses Eestisse umbes 5-10 aastat hiljem jubedate savilätakatena meie kodude seintel. Konkreetne töö on müügil alghinnaga vaid 85 dollarit, kuid ei tohi unustada, et tegemist pole autori ainueksemplari, vaid tiraaztoodanguga.

Me ei tea, milline oleks olnud Mari Simmulsoni looming ja tuntus Eestis elava kunstnikuna. Enamus eestlastest teab hästi ühte teist Rootsi kunstniku, Lindgreni raamatute illustraatorit Ilon Wikland'i, kes samuti on pärit Eestist. Mari Simmulsonist on kuulnud aga vähesed. Julgen siiski väita, et Rootsis kui ka maailmas on Mari Simmulson kordi rohkem tuntud kui Wikland. Ning ehk on põhjus selles, et häid raamatuillustraatoreid on palju, kuid edukaid disainibrandi loojaid väga vähe. Ning brandid, tuntud isikunimed, maksavad. Vaatamata isegi sellele, et tolle perioodi kunst ja disain mulle isiklikult ei meeldi.

Sellest perevärgist

Head inimesed, juhatage palun mõistlike kirjutiste juurde, et minusugune saaks ka aru, mis selle Perekonnaseadusega nüüd lahti on. Saan aru, et see on vist üks oluline küsimus, kus me oma rahvas on sattunud teine teisele poole rindejoont ja minusugused jalutavad lollit süüdimatult kahe kaeviku vahel saamata aru, kust tulistatakse ja milleks.

Ma sooviks lugeda just emotsioonivabasid arvamusi, kus öeldaks, et Perkonnaseadust on vaja muuta selleks, et:

punkt 1....

punkt 2....

jne.

Ning muidugi siis ka vastuväiteid, punkt 1...., punkt 2....

Ning eelkõige ootan linke, kus poolt ja vastuväited puudutaksid lapse huvisid. Sest lapse tegemine-saamine ja tema kasvatamine üksikvanemana, heteroperes, homoperes, kasuperes või lastekodus on sisuliselt ikkagi meie enda ego realiseerimise küsimus. Lapsed kasvavad meie egost, vaidlustest ja seadustest olenemata.

Blogiruumi loll ja siga

Ma ei ole staazikas blogija ega ka blogide lugeja. Mul on mingid omad teemad ja asjad, mida ma vaikselt toksin. Riputasin end siia blog.tr.ee keskkonda suht juhuslikult, et leida omasuguseid ja teistsuguseid. Ega ma tegelikult siiani ei tea, kas Eestis on veel mingi koht, kus eestikeelsed blogid kohtuvad. Igatahes need teiste poolt kirjutatavad ajaveebid, mida ma ise loen on leitud kõik mainitud blogipuust.

Igaüks teeb oma blogis, mida soovib ja igaühel on valikuvabadus, mida ta loeb. See on blogimaailma üks võludest. Nagu seegi, et igaüks võib avaldada arvamust mistahes küsimuses ja anda kelletahes kohta hinnanguid. Seepärast kasutan seda võimalust ka minagi.

Esmakordselt sisenesin ma blogipuusse 1. jaanuaril 2008. Minu jaoks oli see uue maailma avastamine. Võõraid blogisid oli tõepoolest põnev lugeda. Kirjutati kas suurtest ja väikestest asjadest, ikka huvitavalt ja eelkõige originaalseid mõtteid kasutades. Kuna oma üksindusteraapias pidin leidma mingi väljundi, siis teadsin, et uudisportaalide kommentaariumid pole minu koht - pisut rõve oli seda kõike lugeda. Vaatasin ka mõnda jututuppa-foorumisse sisse, kuid põgenesin sealt suud lahti tegemata - kuidagi primitiivne tundus sealne mõttevahetus. Leides blogiruumi, arvasin, et see on õige koht. Üksindusteraapias ja igasuguste sõltuvuste pärssimiseks olin enda arvates leidnud koha, läbi mille sain endale sisendada, et ma ikkagi veel olen mõtlemisvõimeline. Järelikult elan.

Nüüd olen hakanud jälle kõiges kahtlema. Blogiruum on kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Väga mitmed, blogipuus tooniandvad blogijad on keskendunud päevasündmuse kommenteerimisele. Seda sisult ja eelkõige delfilikus vormis. Ikka kategooriliselt ja sallimatult, kes ei mõtle samamoodi nagu mina on loll ja siga. Mõttevahetus asendub üha enam ärapanemisega. Mõnikord ja viimasel ajal tihti tundub mulle, et selliste algtekstide kirjutajad käivad päevas vähemalt kümneid kordi piilumas statistikamootoreid, et näha uusi klikirekordeid. Sellest siis kindlapealeloetavate teemade valik ja originaalmõtte puudumisel ajalehtede ümberjutustamine koos mahuka delfiliku kommentaariga sellele.

Ning see haigete blogijate teema. Igas külas, alevikus, linnaosas on oma veidrik või paberitega loll. Neid on alati olnud ja miks ka mitte siis blogipuus. Ma ei kujuta ette, et päriselus keegi läheks ja hakkaks vaimust vaevatud inimesega tema luulude pärast vaidlema. Jah, siis kui nõrgamõistuslik kipub ligimese kallale, siis astume vahele ja ütleme, et nii ei tehta. Vaevalt, et see ütlemine alati aitab, kuid me hing on rahul, et me oleme püüdnud midagi ette võtta. Mis aga luuludesse puutub, siis me ometi ei hakka tõsimeelselt hullukest veenma, et väikesi mehikesi pole olemas. Millegipärast blogiruumis seda tehakse ja veel täie tõsidusega.

Ei eita, et küllap ka mina olen veidrik omamoodi, nagu me kõik. Tahaks lihtsalt teiste omasuguste veidrikutega kuidagi eralduda sellest delfilikust läbustamisest, mis üha enam meie blogipuus maad võtab. Tahan suhtuda teistesse lugupidavalt ja ootan enda suhtes sama.

Ja kes sellest jutust nüüd aru ei saanud on loll ja siga.

Häbi, härra President!

Ma ei ole kaugeltki nii naiivne, et usuksin meie Preidendi häbivõimesse. Veel vähem Presidendi Kantselei töötajate oskusesse punastada. Millegipärast olen kinni stereotüübis, et mida kõgemal avaliku teenistuse postil keegi on, seda väiksem peab tal olema võime häbeneda. Sünnipäraselt kaasantud häbenemise säilumisel pole lihtsalt võimalik karjääri teha. Sest mida kõrgemal redelipulgal me istume, seda rohkem on piinlikust tunda kõige selle eest, mida rääkisime, lubasime, mõtlesime või tegime alumistel redelipulkadel.

Seepärast tuleb pealkirjast aru saada sedasi, et mitte Presidenti ma ei häbista, vaid hoopis mul endal on häbi. Lugu ise on järgmine. Need mõned alalised lugejad, kes mu blogi loevad on kindlasti märganud mu asjaarmastajalikku huvi mineviku vastu. Nagu tõelisel profaanil puudub ka minul süsteemsus ja kindel siht. Osaline põhjus on selles, et olen juba ise saamas ajalooks (väikse tähega). Küll aga tunnen jätkuvalt huvi nende vastu, kes on teinud Ajalugu. See minu eneseharimine toimub niimoodi, et kusagil jääb silma üks faktike ja sealt hakkan ma kerima. Tegelikult kerin ma mõttes ühte lugu, millest mõned üksikud jõuavad ka siia blogisse. Seda muidugi märksõnaliste visanditena, päris loo kirjutamiseks puudub anne ja aeg. Seega, nagu lõngakera harutamine, mõne jaoks närviajavalt tüütu. Teisele aga närverahustav põnev tegevus.

Lisakillukeste kogumine esmafakti täienduseks ei käi nii nagu meelelahutusfilmides näidatakse. Et istud aga arvuti taha ja nupuliigutusega avaneb loendamatu hulk andmebaase. Tegelikult on andmebaase ääretult vähe ja tõsise uurimuse puhul peab ikkagi krabistama pabereid kusagil arhiivis või eriala raamatukogus. Kuna ma aga eriti palju ei liigu, siis pean lootma ja leppima nende väheste võimalustega, mida pakub internet.

Ükspäev olen jõudnud oma otsingutega Vabariigi Presidendi kodulehele. Mul vaja tuvastada ühe haavatud poisi isik. Mingi muude faktide kogum ütleb mulle, et see Westholmi koolipoiss on saanud Vabadusristi teenetemärgi võideldes Vabadussõjas. Teen nupuvajutuse lingile Eesti Vabariik-Teenetemärgid. Ja ongi, nagu filmis - võimalus otsida andmebaasist Eesti Vabariigi ordenite kandjaid. Kõik hiljutised kolhoosiesimehed, täitevkomitee tegelased ja parteiaktivistid kenasti reas kõrvu välisriikide nomenklatuuri ja muude tublide inimestega kellest lugu pean. Ning ka need, kes Vabadusristi kavalerid.

Minu rõõm ordenikandjate nimekirjast muutub esmalt nõutuseks, hiljem häbiks. Kuigi vastavad lahtrid on olemas, puudub paljude nime taga isiku sünniaasta, teenetemärgi andmise otsuse number, teene kirjeldus, isiku kodakondsus ja teenetemärgi üleandmise kuupäev. Mind ei häiri kui asi puudutab tänast päeva. Et Presidendi aastapäeva teleülekanne oleks värvikirevam, on neid ordeneid ja ordenikesi antud kostüümide kaunistuseks pisut ehk liiast ja valimatult. Ma räägin nendest poistest ja meestest, kes tõepoolest relv käes võitlesid meile vabaduse. Ja nendest välismaalastest, kes andsid oma panuse meie vabaduseks. Vabadussõja tähendus täna ei tohiks olla ainult retoorilised kõned, pisut koomilised paraadid ja uhked vastuvõtud. Vabadussõda on meie kollektiivne mälu. Piinlik, kui ma Vabariigi Presidendi kodulehelt loen, et keegi USA kapten Franklin, kelle eesnime me ei tea, kelle eludaatumeid me ei tea, kelle teeneid Vabadussõjas me ei tea, on saanud VR I/3 - millal, me muidugi ka ei tea.

Nii ongi meie päriskangelased nagu unustatud nimed olematul marmortahvlil. Ja häbi on.

Koduigatsus

Kui ühe lähedase plaanid teoks saavad, siis varsti on juba pooled mu lastest välismaal. Suve hakul oli minemas veel üks, kuid sissesaamine ülikooli muutis kavandatut. Seda kuniks... Ajakirjanduses ilmub päris tihti kirjutisi, kus inimeste lahkumist Eestist kirjeldatakse sellises võtmes nagu oleks see tulemus meie ebaõnnestumisest riigina. Need on artiklid sellest "viimane kustutab tule" asjast. Teisalt saab lugeda ka sellest, kuidas mõned meist on ikka õiged patrioodid ja vaatamata "ajutistele raskustele" ei ole neil mõttesegi tulnud minna elama "edukat" elu väljaspoole Eestit.

Võta nüüd kinni, mida ma pean emigrantide isana ja Eesti kodanikuna poliitkorrektselt mõtlema. Inimesena mõtlen aga üht - andke minna. Olgu mineku põhjuseks paremad olud eneseteostuseks, enda proovile panek võõrsil või lihtsalt soov näha maailma ja seda, mis selle sees. Õnneks pole emigratsioon sama mis pagulus, vabatahtlik minek pole sundminek. Minu blogirollis on alati olnud vähemalt üks "väliseestlase" blogi. Tegelikult loen neid rohkemgi. Need, kes kirjutavad on elurõõmsad ja toredad inimesed. Ka raskustest räägivad nad pigem optimistlikult. Ning ega see teisiti ei saakski olla. Selleks, et välismaal läbi lüüa, olgu tipptegijana või kalkunikitkujana, ei saa olla pessimist. Vingus näoga pessimistid on ja jäävad kodumaale.

Ometi taban ennast neid "eestlane võõrsil" blogisid lugemas mõttelt, et oma sisemas minas tunnevad nad kõik pisut koduigatsust. See tunne on tahtmatult peidetud ridade vahele ja selle ülesleidmine on minu põlvkonna kogemuslik oskus. Blogimine võõrsil, oma emakeeles on iseenesestki mingi väikene viide selle koduigatsuse olemasolust. Õnneks ja loodetavalt kauaks veel on võõrsilviibijatel alati võimalus tagasipöördumiseks, sest tegemist pole pagulastega. Need pole 1944. aasta rändajad, kus teadmine tagasipöördumise võimatusest oli kohati väljakannatamatut ängi tekitav. Nii nagu mu oma tädimees seda tundis enne kui endale nööri kaela pani.

Eestlased on olnud pidevas valmisolekus kuhugi minema ja elama. Enne I maailmasõda oli kogu Venemaa täis eesti asundusi. Täna meenutame ainult veel Krimmi eesti külasid. Tegelikult oli neid külasid sadu üle impeeriumi. Hinnanguliselt 200 000 eestlast oli endale valinud elupaigaks Venemaa, nii külades kui linnades. Ning ega koduigatsus polnud ka siis võõras. Selle postkaardi on enne suurt revolutsiooni ja maailmasõda saatnud keegi Sophie oma kodustele, proua ja preili Köösel'ile Pärnus:

Armas Mamma ja Marie!

Kirjutan teile uudist. Jälle meie sõidame juba kohe peale pühi Kopenhageni tagasi ja jäeme kõikse suveks sinna. Preili sai täna kihlatud. Suvel on pulmad. Peigmes on Sekrtär Parisis. Mul on nii kahju et ei tea mis teha. Ma ei soovi sugugi Parisis elada.

Sophie.

Sellise koduigatsuse on üks Tallinna kaupmees pannud müügiks internetti alghinnaga 20 USD.

Tööpuudus = õigus puhkusele

Töötuse määrast on saamas omamoodi spordiala. Iga nädal raporteeritakse, et töötute absoluutarv on jõudnud järjekordse rekordtähiseni. On olemas selline mõiste nagu kollektiivne mälu. Viimase suure, tõeliselt suure majanduskriisi ajal 1930. aastate alguses oli meid 1,1 miljonit ja töötute armee oli rekordilised 25 000. Täna on meid 1,3 miljonit ja töötuid on...

Aastatega mälu tuhmub, nii ka kollektiivne. Keegi enam ei mäleta, kas jutud arvukatest enesetappudest Wall Street'il eelmise suure kriisi ajal on fakt või linnalegend. Ning küllap ka praeguse kriisi kodumaised tragöödiad, kus seni tubli ja ontlik ärimees tümitab depressioonis oma naist ja last, vajuvad peagi unustusehõlma. Sest emotsionaalne mälu tuhmub kiiremini kui faktimälu.

Mind hirmsasti huvitab, mida mõtlesid need tollased 25 tuhat töötut koheselt peale sõda kui 1946. aastal ilmusid käitistesse, punanurkadesse, esimeste kolhooside kontoritesse sellised plakatid:

Kas tuli neil kunagise õitsva Vabariigi töötutel meelde supiköökide sabad kümme aastat tagasi, vaadates seda meeter korda pool plakatit, mis deklareerib, et sul on ÕIGUS puhkusele? Ning lisaks teadmine, et tööpõlgurluse eest ootab karm karistus? Jah, pole ime, et ühel hetkel ei oodatudki enam valget laeva. Kuigi..., mälu ju vahest ka eksib. Ju siis ikka oodati. Ega muidu poleks me kõik olnud sajaprotsendilised vabadusvõitlejad kommunistide ja parteitude vääramatus liidus, nagu nüüd igalt poolt lugeda on.

Nägin seda plakatit müügil ühes USA idaranniku antiigipoes, hind 470 USD. Võiks osta, paljundada ja kinkida kõikidele Tööturuameti kliendipunktidele. Ka kollektiivne eneseiroonia on raskel ajal väikeseks trööstiks.

Kõik on ajutine, ei midagi isiklikku

Lõpuks leidsin minagi ülesse selle vidina, mille abil saan oma leheküljel jälgida neid, kelle kirjutisi ootan. Mis aga ei tähenda seda, et tingimata neid loen. Olen seda kõrvaloleva nimekirja päises ka selgitanud. On ka üks ammutehtud blogilist Blog.tr.ee's, kuid see on lootusetult vananenud. Anonüümikuna ma seda uuendama ei pääse, sest paroolide osas on mu mälukas stabiilselt konstantne ja seega krooniline. Küll aga hoian uue nimekirja pidamisel jätkuvalt kinni seal esitatud põhimõttest - kõik on ajutine, ei midagi isiklikku. Lahtiseletatuna siis nõnnaviisi, et nimekiri on pidevas liikumises. Vastavalt tujude-huvide muutmisele ja ka viitsimisele, kord lisan ja siis kustutan lemmikuid, mõelgu siis viidatava blogi autor mida tahes.

Selliste nähtavate feed-nimekirjade koostamine ongi üks keeruline värk ja tõlgendamise küsimus. Ühelt poolt on tegemist kellegi mõõduka edevuse kõditamisega. Teisalt aga blogija enesehinnangu piiride kompamisega - näed, eile olin selle või tolle blogilistis olemas aga täna on mind kustutatud. Selline rate'i, lõustaraamatu, või mis nad kõik on, feimikogumise sündroom. Tegelikult on aga kõik taandatav hoopis sellele, et taoline nimekirja-vidin on lihtsalt üks mugav tööriist nimekirja koostajale enesele.

Mõnikord elab nimekiri ka iseseisvat elu. Mõni blogi, mida tahaksid lugeda on salapärastel asjaoludel kadunud, teisele on ette pandud tabalukk. Kolmas aga ei lasegi ennast nimekirja panna. Üheks kolmanda blogi näiteks on Poeedirahu. Olen lugenud selle blogija mõlemat luuleraamatut ja sellest ajast loen ka tema blogi, sest see poiss on juba Luuletaja. Ning Poeedirahu - rebaste, mahajäetud majade ja leskede küla, on mind lummanud.

P.S. Siia nimekirja ei lisa ma kunagi neid blogijaid, kes mu lähedased või kellega olen isiklikult kohtunud läbi lähedaste. See on nn. anonüümse blogimise vastuolu. Las Hundi ulg elab virtuaaltegelasena oma ja tema prototüüp teist elu.

SukaAntoni seebikas

Selliseid seriaale, mis mulle meeldivad, toodetakse maailmas vähe. Näidatakse neid aga meie telekanalitel veelgi harvem. Jutt käib perekonnasaagadest, kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi. Ühe pere lugu, taustaks ajastu, ajaloolised sündmused ning ajalõnga sõlmed ning käänakud. Arvan teadvat, miks taolisi seriaale on vähe. Ikka väga keeruline on mahutada ühe inimese elamise lugu loetud ekraaniminutitesse. Rääkimata veelgi suuremast ülesandest, panna kokku üks mõtestatud järjelugu, mis hõlmab mitmeid inimpõlvi nende juhtumistes, tõekspidamistes ja väärtushinnangutes.

Olgu seekordseks blogikandeks üks fiktsiooniline ja samas ajalooline vihje tulevastele stsenaristidele sellest, et ainest filmidramaturgiaks on mistahes esemes, igal sammul ja siinsamas meie kõrval. Hiljuti kirjutasin tsemendivabriku Port-Kunda ühest võlatähest. Oleksin pidanud siis mainima ka selle vabriku asutajat. Tegelikult on vabriku loomine selle pere loos vaid üks paljudest episoodidest.

On september 1858.

Arthur Girard' Kunda sadama kontorisse on saabunud selle päeva kirjad. Teiste hulgas mitu ümbrikut Revalist. Ajad on ärevad. Juba kevadest on mitmetes mõisates suuremat ja väiksemat sorti rahutused. Hea, et postitõllad liiguvad regulaarselt. Järelikult liigub ka informatsioon, mis kaupade ekspedeerimisel ja üldse sadamaäris on ülioluline. Arthur paneb ühe läbiloetud kirja kausta, avab paberinoaga järgmise ümbriku, libistades eelmise ümbriku teiste hulka massiivse kirjutuslaua alumises sahtlis.

Nagu alati, on kirjade hulgas ka isa korraldused, plaanid ja soovitused sadama juhtimiseks. Ühelt poolt on see Arthurile mõistetav, et isa Johann hoiab kogu pere äritegevust raudselt oma peos. Seesama sadamgi teenib ju eelkõige pere põhifirma kaupade prahtimisest. Ja pealegi on Arthur isale igati tänulik, et sadam talle pulmade puhuks kingiti. Aga sellest on nüüd juba 17 aastat ning Kunda on Kunda. Ja Reval on Reval.

"Ma olen 45 aastane," mõtleb Arthur. "Mul on kuus last, tore naine ja kindel sissetulek sadamast, kuid kas see ongi siis kõik? Mõistusega saan ma ju aru, et isa on kuidagi pidanud olemasolevat jagama, kindlustama minu ja mu vendade elu kui ka õdede kaasavara. Aga kas siis tõesti on nii oluline, mitmenda lapsena sa peresse sünnid? Mu vanem vend Edmund on ainult kolm aastat minust vanem, kuid sisuliselt juhib tema kogu perefirma Thomas Clayhills and Son tegevust - firma, mis on kestnud juba aastasadu ja igal pool Euroopas tuntud. Isa ise tegeleb juba ammu põhiliselt linna asjadega ja Edmundil on suhteline vabadus iseotsustamiseks, erinevalt minust. Mu teine vend Theodolph oli minust targem, valis sõjaväelise karjääri. Kuigi mina olen jällegi paremas seisus kui väikevend John - mul on vähemalt sadamgi aga tema mängumaa piirdubki ainult Kunda peremõisaga, mille ta sai peale ülikooli lõpetamist. Kuid ega temalgi kerge ole. Alles võttis mõisa üle ja nüüd need rahutused. Mahtra mõisas olevat talupojad päris vägivalseks läinud."

Arthur loeb isa kirja lõpuni: "P.S.! Peteburist on kuulda, et paruni tiitli tunnustamises on puhumas soodsad tuuled!" Selle paruni tiitliga on ikkagi segased lood. Isa on järjekindlalt kirjutanud oma nime ette Baron ning nõudnud, et seda teeksid ka tema pojad. Isalt endalt olevat seda nõudnud omakorda tema isa ehk siis Arthuri vanaisa. Oma vanaisa pole Arthur kunagi näinud. Ta suri kui Arthuri isa oli vaid neljateist aastane. Ning ega keegi temast, vanaisast eriti suurt midagi tea. Kildudest kokku pandud mosaiik viitab sellele, et eks ta üks elukunstnik oli. Tuli kusagilt Saksamaalt, väitis, et on parun, ajas igasugu äri ja lõpuks, alles viiekümneselt tegi oma elu suure slämmi - abiellus vanaemaga, kes oli siis juba ligi nelikümmend. Vanaema tädi oli sellest abielust nii heldunud, et kinkis vanaisale kaasavaraks oma kadunud mehe firma, Thomas Clayhills and Son. Vanaisa edasine ettevõttlikus oli igati austusväärne ja ka Arthuri isa on omakorda pere varandust kasvatanud. Ning seepärast on Arthur pannud ka oma vanemale pojale vanaisa ja isa järgi nimeks Johann Karl Etienne.

-----

Sellel hetkel Arthur veel ei tea,

- et ta vend Edmund upub kolme aasta pärast ja Arthur kolib lõpuks Revalisse võttes üle vanema venna kohustused;

- et nelja aasta pärast kannab ta igati seaduslikult, tsaari poolt kinnitatud aadlitiitlit Baron Arthur Girard de Soucanton, millest jääb talle ja ta järeltulijatele igaveseks külge hüüdnimi SukaAnton;

- et tema oma nooremat poega Claude'i ootab Edmundiga sarnane surm, ta upub kaugel Hamburgis;

- et noorem vend, mõisnik John tabab õigel hetkel ära ehitusbuumi ja rajab mõisa maadele tsemendivabriku;

- et tast endast saab Revali linnapea, Börsiseltsi Börsikomitee esimees, pankur;

- et ta vanem poeg Johann Karl Etienne, kellele ta jätab kogu oma vara, abiellub küll õnnelikult, kuid lastetuna ning Arthuri lapselapseks saab poja poolt lapsendatud Karl-August Lauri;

- et Johann Karl Etienne pärandab pere põhifirma, Thomas Clayhills and Son ja muud varad kasupoeg Karl-Augustile ja Arthuri tütrepojale Helmut Witte'le, kellest omakorda saab pärast Karl-Augusti surma esimese Eesti Vabariigi rikkaim mees;

- et tuleb aasta 1940 ja põlvkondade töö tulemus muutub hetkega mittemillekski, kõik natsionaliseeritakse - firma, Arthuri poolt ehitatud ja tema poolt nime saanud suvila Rocca al Mare, pere kodu ja firma peakorter Brookusemäel(Olevimägi);

- et kunagi vaid vähesed teavad, et SukaAntoni majad olid ka "okasroosikese loss" Uuel tänaval (ALMAVÜ), Paul Kerese malemaja Vene tänaval, uue ajastu kauboikapitalismi "võitlustander" (McDonaldsi maja) Viru tänava alguses, poliitilise lehmakauplemise "turg" Vana-Viru tänaval (Tallinna Volikogu maja) jne.

---------------

Ülaltoodud pidepunktidest haarates ja lisa otsides on mõnel stsenaristihakatisel kindlasti võimalus luua üks võimas ja haarav perekonnasaaga, teleseriaal, mida minagi siis heameelega vaataksin. Peaasi, et fiktsioonis toodaks sisse puänt, mida Arthur samuti ei osanud ette näha. Seesama ümbrik, mille Arthur hooletult lauasahtlisse viskab, tuleb uuesti päevavalgele 2006. aastal. Ühel oksjonil käib selle ümbriku pärast kõva rebimine - sedavõrd haruldast eksemplari tuleb harva müügile. Õnnelik ostja saab ümbriku omanikuks 110 000 dollari eest. Ning see pole fiktsioon vaid puhas tõde. Aga kui seda fakti veidikene väänata: ümbriku müüjaks on..., eks ole? Ja saabki ühe hingetõmbega ka seebika valmis kirjutada.

Nagu mõistatus

Mõista, mõista mis see on - pealt hõbedane, seest kullane? Näinud eelmisel aastal esmakordselt seda majakesest fotol, tundus ta kohe kuidagi tuttav. Meie aju on igasugust mälukraami täis. Iga elatud aasta lisab sinna uusi asju, seepärast pole ime, et koheselt ei leidnud hoonete/arhitektuuri sahtlist vajalikku vastet ülesse. Seega pidin lugema fotole lisatud kirjeldust ja kõik sai paika. Muidugi, tegemist on Peeter I majaga. Sellel "aknaraijujal" on ju teisigi majasid Eestis, kuid nendest ei tea ma ausalt öeldes midagi. See konkreetne maja asub Kadriorus. Kunagise põlise tallinnlasena on Kadrioru maja tuttav nii seest kui väljast. Kui lähedased väikesed olid, siis sai pargis päris tihti jalutatud.

Aga üks asi kummitab ikkagi nagu mõistatus. Selge on see, et maketil nähtavat vahiputkat enam pole. Kuid midagi on valesti ka hoone põhiplaaniga. Ma nagu ei mäleta, et see maja oleks L-kujuline. Aga võib olla ma eksin. Ei hakka ju selle pärast spetsiaalselt Tallinnasse sõitma. Kui aga kunagi veel sõidan, lähen vaatan kindlasti järele.

See hõbedast valmistatud majamakett osteti eelmise aasta sügisel Austraalias toimunud oksjonil pisut enam kui 50 000 krooniga. Nüüd on sama asi uuesti müügil Londonis ja hinnanguliselt antakse asja väärtuseks 60 000 - 95 000 krooni. Tegemist pole väga vana esemega. Arvatakse, et valmistatud on see pisut enne suurt Venemaa revolutsiooni ning tegelikult pole tuvastatud ka meistri nime. Meistrimärk, I.K., on küll esemele löödud, kuid Peterburis, kust see eeldatavalt pärit, oli tollal sedavõrd palju kullaseppasid-hõbedameistreid, et mingit kindlustunnet meistri nime osas pole.

Siinkohal võiks asjatundja kirjutada pika jutu hõbeda huvitavast maailmast. Mina see asjatundja pole. Hõbe on olnud lihtsalt minu lapsepõlve loomulik osa. Kunagi ma arvasin ekslikult, et igas peres on ju pisut lauahõbedat ja muidu nänni. Ning kuigi ma sündisin ja kasvasin vene ajal, mäletan, et hõbeesemeid kogu aeg jätkuvalt kingiti - juubeliteks ja pulmadeks. Ning lapse sünni puhul muidugi hõbelusikas. Ajad on nüüd muutunud ja väärtused, otse ja kaude, teised. Igal juhul soovitus, et kui kellelgi kodus juhtumisi mõni eriskummaline hõbeese, siis tasub luubiga otsida meistrimärki. Pandimajas hinnatakse hõbedat kaaluga, oksjonitel unikaalsuse ja meistrimärgiga. Nendes asjades on kohane üks mu lemmik-elutarkusi elik kes see palgast/pensionist elab, omal peab ju ka raha olema...

Tulles tagasi Peetri majakese ja mõistatuse juurde. Kindlasti on sellel hõbedast majal olemas oma lugu. Jääb ju täiesti arusaamatuks, miks ja kellele see asjake, kõrgust sellel vaid pisut üle 10 sentimeetri, valmistati. Põnev oleks teada selle reaalse maja hõbekoopia teekond ja vahepeatused meistri laualt tänasesse päeva. Ning huvitav oleks fantaseerida ka sellest, et ta lõpuks jõuaks oma päris koju, Peeter I Majamuuseumisse Tallinnas.

Selline lugu ühe soolatoosiga ja see ongi mõistatuse vastus. Hõbedast katuse all on kullatud soolakarbike.

200.

Blogi sünnipäev alles tuleb. Täna avastasin vaid selle, et käesolev postitus on järjekorras kahesajas. Kirjutasin hiljuti oma pisikesest kahtlusest, et kas pole tegu mitte grafomaanlusega. Samas viidatud kirjutises olen lisanud veel kommentaariks:

Ma arvan, Sesamy, et see kokkuelamine blogiga on sama, mis elava inimesega. Ühel hetkel märkad, et kõik jutud on juba räägitud...

Reeglina ongi ju sedasi, et väga headesse blogidesse kirjutatakse harva ja loetakse kahjuks veel harvemini. Enda kaitseks ja upituseks saan öelda vaid seda, et neist 200-st postitusest on päris oma teksti tunduvalt vähem, umbes kolmandiku jagu. Ülejäänud on kõik puha vahendustegevus.

Miks ma aga üldse seda blogi pean, pole lugejatele oluline. Tegelikku põhjust teab kindlasti üks lähedane, teine vast aimab ja ülejäänud kallid vist ei teagi Hundi ulust midagi.

Kuna ikkagi juubelipostitus, samas midagi tarka pole öelda, siis haarasin kinni teenekate blogijate valveteemast - milliste otsingusõnade kaudu mu blogisse on satutud. Avasin leheküljele peidetud vidina (selle vidina parool tuli meelde !!!) ja siin siis viimase aja otsingusõnad ja -fraasid:

hundi ulg-blogi
hundiulg
kutse mõrvale
riisen
pensionifond
kirjad
eliitkoolide vastu
debora vaarandi luule
must huumor
vanaduspension austraalias
elukestev õppimine
sünnipäeva kutse näidis
karskusselts
minu unistuste töökoht
pariisi maailmanäitus 1937
vanasõna tähendused
vanasõnade tähendused
nekruti mälestused
soovin tutvuda haapsalus
koer valus käppadele toetada
vanakraami poed
kutse mrvale
triinu koeratoit
tavakool eliitkool
wedro
viinakuu
snnipeva pidamise kohad
rakvere kohtumaja avaldus alimendid
avavalss
kas jätkata pensioni
müügiks
mida thendab tete a tete
kutse tekst sünnipäevaks
srvandi
soovin tutvuda
lapse sünnipäeva kutse
debora vaarandi
nunnu
tekst sünnipäeva kutsele´

snnipeva kutse tekst
vilo vald
laste sünnipäevad
vene trgi sda 1877 aastal
vanasõnade seletused
teemad millest tüdrukutega rääkida
sergei soldatov
kuidas muutub mõtlemine täiseas
vetsupaberirull
haakrist
lihtsalt sergei
lonkavale
laps kasvab isata
laste sunnipäevad
ristatisidemed
olen andnud endast parima
vana ajainimesed
kust saab korralike juukselikus kre
noku
kakablog
tutvuda
paljasjalgne tõnisson
isata kasvavad lapsed eestis
õnnelik õnnetus vana autoga vooremaa
vanasõnad inimesest

...

jne.

Ja ega ma seda loetelu ei kommenteerikski. Lihtsalt kahesajas postitus ja ülesanne täidetud.

Juristi leib: võlg on võõra oma

Kunagi ammu, siis kui vene telekatele käis sisse spetsiaalne blokk, vaatasin järjekindlalt üht Soome telesaadet. See saade liigitus publitsistika lahtrisse ja käsitles reaalseid juhtumeid, kus väikene inimene oli sattunud suurte seaduste kafkalikku maailma. Sellised absurdsed inimloogika vastased juriidilised kaasused siis. Lisaks tegelike olukordade peegeldustele otsiti saates ka pisut tehislikke, piiripealseid juhtumeid. Neis lugudes otsiti vastust, kas paragrahvi oleks võimalik väänata.

See ammune saatesari tuli meelde kui nägin ühes internetioksjonis müügil olevat Tsemendivabriku "Port-Kunda" võlatähikut. Müügil on see väärtpaber alghinnaga 55 eurot.

Selle võlakirja teeb huvitavaks tema väljalaske kuupäev ja nominaalväärtuse valuuta. Kunda oli juba teist nädalat sakslaste käes, vallutatud oli ka Narva. Tallinnas seevastu oli veel kehtiv nõukogude võim. Arvatavasti selles suures segaduses oli segamini ka kogu finantsmajandus ja seepärast siis vabriku käigushoidmiseks lastigi need võlatähikud välja. Ning seda siis rublades, sest riigimargad ja ostmargad polnud veel käibel.

See võimude vahetumine teise ilmasõja aegu ongi see paragrahvi teoreetilise sirgeksväänamise koht. Juba tsaariajal, 1870. aastal moodustati nn. osaühing tsemendi tootmiseks ja enne esimest maailmasõda oli see koondunud ettevõttesse Port-Kunda. Aja jooksul muutus küll omanike ring, kuid Eesti Vabariigi tekkimine selles osas mingeid segadusi ei tekitanud. Tsiviliseeritud moel suurendati aktsiakapitali ning ettevõtte omanikeringi sisenesid taanlased. Kõik käis õlitatult kuni venelaste tulekuni, mil vabrik natsionaliseeriti ja ettevõte sai õigusjärglasena nimeks "Punane Kunda". Saksa okupatsiooni aeg on nüüd see segane värk - taanlastest omanikud, kes samuti elasid sakslaste okupatsioonireziimis, tahtsid küll tehast tagasi, kuid päris nii see ei läinud. Küll aga lubati nad pirukale uuesti ligemale, nimelt vabrikut taasjuhtima, millega kaasnes osalus tuludes. Muuseas juhtisid nad ka mustlastest ja juutidest koosnevat orjatööjõu kasutamist.

NSVL okupatsiooni teistkordsel tulemisel jätkasid venelased sealt, kus enne sõda asi pooleli jäi. Venelased olid aumehed ning kuuekümnendate aastate keskel maksid nad taanlastele natsionaliseeritud varade eest valuraha. Kas rahasumma võõrandatud vara eest oli õiglane või mitte, see on iseküsimus. Peaasi oli see, et nõukogude võim tunnistas, et võlg on võõra oma.

Eesti riigi taasiseseisvumisel oli tehase omanikuks algul riik. Jällegi olid taanlastest kunagised omanikud kohal, nõudmaks järjekordset kompensatsiooni natsionaliseeritud varade eest, seekord siis Eesti Vabariigilt. Millega see jant lõppes, seda ma ei tea. Pealegi oli riik asunud oma osalust tehases müüma juba jupikaupa välismaale. Üldtuntud tõe valguses, et rahal pole rahvust, võib siiski tõdeda, et praegused AS Kunda Nordic Tsement suuromanikud, kunagise Tsaarivenemaa tsemendivabriku õigusjärglased, on oma firmad registreerinud Saksamaal.

Ning nüüd siis see põhiküsimus. Millal austatud õigusjärglased kavatsevad kunagised võlatähed väljalunastada? 25 rubla oli võlatähiku väljalaske hetkel suur raha, raamatukogu juhataja poole kuu palk. Ning eks mõned protsendid on ikka ka kogunenud selle möödunud, pea juba kuuekümne aasta jooksul.