Emmanuel

Ma ei usu ... Ei, hoopis tahan uskuda, et väikene Emmanuel ei teadnud selle foto tegemise ajal, et õpetaja Brigittest, kes ta selja taga, et sellest tädist saab tema abikaasa.

Emmanuel kasvas suureks ja ta valiti rahva juubelduste saatel riigipeaks. Sellest ilusast hetkest 574 päeva hiljem on tema riigis kollaste vestidega rahvas tänavatel. Emmanueli kaitsevad veekahurid ja pisargaas.

Arkadi ja Juri

See väike poiss ja suurem kohtusid vaid korra. On rohkem kui viiskümmend aastat möödas, kuid sellest kokkusaamisest kirjutatakse siiani. Aja jooksul on detailifaktid hägustunud, lisatud on legende ja väljamõeldisi, et jutt sujuvam oleks. Kuni sinna maani välja, et pole kindel, kas väiksema poisi nimi on Juri või Grigori. Suurema poisi nimi on igatahes Arkadi. Tema on kahest kuulsam, nimi õpikutes, kataloogides ja kümme aastat tagasi oli talle pühendatud isegi ligi tunni pikkune film, kus seda kohtumist ja sellele eelnevat ning järgnevat üksikasjalikult lahati.

Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.

Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.

Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.

Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.

Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.

Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.

Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.

Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.

 Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.

See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.

Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.

----- 

Kohtumeditsiini psühhiaater tegi Arkadiga vesteldes vihikusse märkmeid. Need on säilinud tänaseni. Kas pöördemoment oli siis kui väike poiss muukis kodus lahti puhvetikapi ukse ja lõikas endale tüki vorsti? Kasuisa sai kohe aru, kes võttis. Poiss sai järjekordselt rihmaga peksa. Kogu selle aja vaatas poiss ema poole, et see ta kaitseks välja astuks. Ema ei teinud välja. "Ma soovin, et see nõid sureks," pihtis tulevane surmamõistetu psühhiaatrile.

------

Benedict

Benedict on nii noor mees, et temast pole palju rääkida. Esimene näitlejaroll kaheteist aastaselt, inglise keele õpetaja kusagil Tiibeti kloostris jne.

Mind huvitab rohkem see. Nooremad inimesed kirjutavad ja räägivad, et nad vaatavad telesarjasid internetist. Mul on tõsine reklaamiallergia. Umbes teise-kolmanda pausi ajal juba tukun teleka ees. Hea meelega vaataksin tema poolt mängitut ilma kommertspausideta. Aga ei tea, kus ja kuidas internetist leida.

Denis ja Katja

Selle sildi, Lapsepõlve foto, all olen avaldanud mingi foto ja jutustanud loo. Seekord pole fotot, vaid paari päeva tagune video. Mingit lugu ma juurde ei jutusta. Selle videoga lõppeb kahe viieteistkümne aastase inimese lapsepõlv. Ning Denisi ja Katja ühisel otsusel ka, koheselt peale video lõppu, nende mõlema maine elu.

See kõik on masendav. Kolm päeva olen nendest lastest lugenud ning vaadanud Denisi ja Katja fotosid/videosid. Mul on liialt palju mõtteid - emotsionaalseid ja ratsionaalseid, olemuslikke ja sündmuspõhiseid - mul on liialt palju öelda, et ei suuda midagi arukat ütelda, veel vähem niisama heietada.

Maksim

Maksimi isa oli kiiret ja kõrget karjääri tegev sõjaväelane. Ema oli küll eelkõige ohvitseri naine, kuid hilisemalt matemaatika-füüsika teaduskraadi omav programmeerija ühes teadusasutuses. Maksim on oma vanemate teine ja viimane laps, vend on temast kaksteist aastat vanem.

Maksim emaga, 1976

Samal, 1976. aastal on Alla juba mitmeid aastaid esinenud lavadel erinevate ansamblite solistina. Suurim läbimurre tuli kaks aastat varem kui teda märgati üleliidulisel estraadikonkursil, kus ta jagas mitme teise lauljaga, nende hulgas ka meie Boris Lehtlaanega lohutusauhinda. Koos tollase ansambliga tuuritab Alla suurel kodumaal, aga ka sõbralikes välisriikides. Saabuvad karjääri olulised võidud sotsialismimaade estraadikonkurssidel. Läbi teleekraani saab üldtuntud hitiks tema poolt lauldud laul "Arlekino". Alla on juba mõned aastad lahutatud ja kasvatab 5 aastast tütart.

Alla tütrega, 1976

Koolipoisina, algkoolis, jääb Maksim silma artistliku poisina. Ta on selline klassi vembumees, kes naerutab kaasõpilasi ja paneb ka õpetajad muigama. Vanemates klassides suunatakse poisi andekus kooli näiteringi. Erinevate rollide kehastamisel õnnestuvad tal paremini koomilised tegelased.

Maksim, umbes 1984

Maksimi algkooliaastateks on Allast saanud ülipopulaarne lauljatar ühel kuuendikul planeedist. Igal aastal loendamatu arv kontserte, mis koguvad staadionitäied publikut. Kontsertturneed välismaal, millest pikim peaaegu aasta. Pidevalt teleekraanil, üks hitt teise järgi. Tema plaate müüakse meeletutes kogustes. Olles muusikakooli lõpetanud koorijuhtimise erialal on ta selleks ajaks omandanud kõrgema hariduse ka mainekas teatriinstituudis, GITISes, estraadilavastaja erialal. Just see ongi Alla trump, et omandatud erialaga hakkab ta lavastama ise enda kontsertetendusi. Need on teatraliseeritud lavashow'd, kus omapärase tämbriga lauljatar esitab näitlejameisterlikkusega laule, mõttelise tervikuga kavasid, mis poevad kümnete miljonite naiste hinge. Alla teab, millest laulab. Ta on kolmekümne viie aastane, oma ala professionaal. Lisandunud elukogemus - ta on äsja lahutanud oma teise abielu, muudab küpse naisterahva laulud tihti mõtlikeks jutustusteks, millega kuulaja saab samastuda.

Alla, 1984

1993. aastal lõpetab Maksim keskkooli ja asub õppima humanitaarinstituudis lingvistikat. Üliõpilasena liitub ta koheselt tudengiteatriga, jätkates edukalt just komöödianäitlejana, tehes seda nii hästi, et hakkab saama pakkumisi esinemisteks ka kutselistes estraaditeatrites. Tegemata allahindlust õpingutes, hakkab kujunema Maksimi tee estraadinäitlejana. Läbimurre publiku südamesse toimub mõistagi läbi teleekraani kui noormees suurtel galakontserditel astub ülesse parodistina. Just tema noorus on see, mis müüb - sinnamaani on rahva lemmikuteks olnud keskeas humoristid.

Maksim, 90-ndatel aastatel

Maksim on alles koolipoiss kaheksandas klassis kui Alla saab armastatud artistina lagunevas impeeriumis, ühena viimaste seas, kõrgeima riikliku tunnustuse, NSVL rahvakunstniku aunimetuse. Juba mõnda aega ei kutsu keegi teda lihtsalt Allaks, vaid aupaklikult isanimega Alla Borissovnaks. Ta on megastaar, keda sõidutakse limusiinidega, kontsertreisidel on hotellides tema käsutuses vaid parimast parimad numbritoad, šampanja voolab ojadena, kõrged riigitegelased Kremlis jooksevad võidu diiva ees uksi avama, tema esinemishonorarid on muinasjutulised. Kuid see on väline. Kõige taga on intensiivne töö. Ta loob oma Lauluteatri, legendaarsed on Alla Borissovna korraldatav igaaastane kontsertfestival "Jõulukohtumised". Naine pöörab palju tähelepanu noorte talentide avastamisele ja nende toetamisele. Ja seda kõike pideva kontserttegevuse kõrval. Alla Borissovna töötempo on meeletu. Aga on olemas ka lihtsalt Alla, naine kes jätkuvalt otsib isiklikku õnne. Ta on lahutanud oma kolmanda ametliku abielu ja astunud neljandasse. Tervis pisut jupsib ning Alla võtab pärast temast peaaegu kakskümmend aastat noorema mehega abielludes kaheks aastaks aja maha. Ehk on selles sammus ka pisut püüdu olla tavaline naine, koduperenaine, hea abikaasa iseenda poolt lauljateele aidatud mehele.

Alla, 90-ndatel aastatel

Sajandivahetusega algab kahekümneviie aastase Maksimi teekond venekeelse meelelahutustööstuse absoluutsesse tippu. Tulevad suured soolokontserdid, gastrollid, telesaatejuhi töö, tema esinemisi salvestatakse ja pea iga nädal on ta televaatajate kodudes ekraanidel. Seda noort poissi armastatakse. Ka Alla Borissovna on tagasi bisnessis, ikka meeletu põlemise ja tempoga. Naine laiendab oma haaret, hakates paigutama teenitud raha investorina erinevatesse, loomigust kaugel olevatesse äridesse. Ning jätkuvalt jätkub tal silma ja südant noorte ning andekate jaoks. Artistimaailma reegel on lihtne, eelkõige populaarsus tähendab raha. Paljud artistid otsivad sünergiavõimalust. Seepärast pole midagi imelikku, et noore Maksimi ja teeneka Alla Borissovna loomingulised teed ristuvad. Koos salvestatakse mitmetimõistetava tekstiga laul "Ole või ära ole", mida trehvamise korral esitatakse ühiselt ristuvatel kontsertesinemistel. Ei tohi üle hinnata, aga kindlasti ka alahinnata selle laulukese tähendust Maksimi karjääris. Alla Borissovnal on selleks ajaks saavutatud primadonnana eriline staatus, kelle kasvõi üksainus lause määrab saatusi. Tema soosing, hea sõna avab mitmele noorele andekale esinejale kergemini uksed meelelahutusmaailma tippu. Maksimist on saanud vaatamata noorusele tipphonoraridega staar.

Maksim ja Alla, 2002, "Ole või ära ole"

Maksim jätkab tööd täistuuridel. Igal aastal valmib tal vähemalt üks täispikk soolokontsert, ringreisid, telesalvestused jne. Sama intensiivselt või veelgi enam töötab ka Alla Borissovna. Seda vaatamata sellele, et riigi seaduste järgi võiks ta minna sotsiaalametisse vormistama oma väljateenitud vanaduspuhkust ja pensioni.  Selle asemel lahutab "pensionär" oma neljanda abielu ja alustab kooselu Maksimiga. Kollane ajakirjandus, kellele Alla Borissovna on suures mahus aastate jooksul leiva lauale toonud, teab väita ja mida naine ka ei eita, et nende lähedus, teineteise mõistmine Maksimiga sai alguse sellest samast esimesest koos salvestatud laulust. 2010. aastal teatab Alla Borissovna, et ta loobub kontserttegevusest. Järgmisel aastal, pärast kuut aastat kooselu Maksimiga abiellub Alla Borissovna viiendat korda.

Maksim ja Alla, 23.12.2011

Pärast abiellumist vähendab ka Maksim järsult oma töökoormust. Kolm aastat tagasi teatavad 37 aastane Maksim ja 64 aastane kolmekordne vanaema Alla meediale, et nende perre on 18.septembril sündinud surrogaatema kaasabil kaksikud Jelizaveta ja Garri.

Kaksikud Jelizaveta ja Garri ema-isaga, september 2013

Mõned päevad tagasi sai Maksim neljakümne aastaseks. Jelizaveta ja Garri lapsepõlve fotost kirjutan neljakümne aasta pärast.

Mustafa

Juuli 2003, Eesti. Inimesed arutavad, miks lasi rahandusminister Tõnis Palts peaminister Kallase jaoks ootamatult lahti Maksuameti juhi Aivar Sõerdi. Algavad noortefilmi "Sigade revolutsioon" võtted. Kogu rahvas leinab traagiliselt hukkunud jalgratturit Lauri Ausi. Kõikjal kõlab Smilersi hitt "Räägi, mis sa teed". Meie kolmeteistkümne-neljateistkümne aastased naudivad täiel rinnal suvevaheaega.

Juuli 2003, USA ja Eesti. President Bush on sattunud tugeva kriitika osaliseks seoses sõjalise operatsiooniga Iraagis. Okupatsiooni liitlasvägede juht, USA kindral John Abizaid on sunnitud avalikkusele konstanteerima, et Iraagis käib sissisõda. Kõigile on saanud selgeks, et missiooni alustamise ettekääne, Iraagi valitsuse käsutuses olevad massihävitusrelvad on olnud suur ja teadlik bluff. Vermonti osariigi senaator Howard Dean põrutab otse: "Ameerika valitsuse ebaaususel nii maailma kui oma rahva suhtes on tohutud tagajärjed". Nende sõnade prohvetlikust meenutavad kolmteist aastat hiljem vähesed kui Euroopa seisab silmitsi terrorismiga ja kontrollimatu põgenikuvooluga Süüriast ja Iraagist. Aga tollal, kogu selle kriitika juures,  kommenteerivad meie endi poliitikud, et Riigikogul pole põhjust vaadata üle otsust, millega eesti poisid saadeti Iraaki rahutagamismissioonile. Seda kinnitavad nii keskerakondlane Sven Mikser, respublikaan Marko Mihkelson, kui ka Riigikogu asespiiker, isamaaliitlane Trivimi Velliste. Nooremseersant Andres Nuiamäe (21) hukkumiseni Iraagis on jäänud pisut enam kui pool aastat.

Viimane foto Mustafast

22. juuli 2003. Mustafa on 14 aastane. Paari kuu jooksul on tema elus muutunud kõik. Lapsena ei saa ta vist ikkagi täpselt aru, miks ta vanaisa on kuulutatud okupantide poolt vaenlaseks number üks, Lüürilised ameerika eriväelased on omistanud vanaisale poeetilise pseudonüümi Poti Äss. Mustafa isa on selles vaenlaste nimekirjas Risti Äss ja onu Ärtu Äss. Vanaisast mingeid teateid pole, vanaema ja tädid on oma lastega pääsenud Jordaaniasse sealse kuninga kaitse alla. Mustafa aga on isa ja onuga ning veel ühe mehega redutanud suguvõsa sõbra eramus sadu kilomeetreid vaenlase kätte langenud pealinnast. Ameeriklased on käivitanud enneolematu operatsiooni, sest kogu selle kriitika juures, mis Iraagi sõjaga seoses on käima läinud, tuleb avalikkuse rahustamiseks anda vaenlasele konkreetne nägu. Mustafa isa ja onu tabamiseks on ameeriklased pannud välja resultaadini viiva vihje eest 30 miljonit dollarit. Ning see pearaha on andnud  lõpuks tulemuse. Maja, kus Risti Äss ja Ärtu Äss viibivad on salastatud informaatori vihje põhjal kindlaks tehtud.

Selle päeva täpsed sündmused on kindlasti kirjas kusagil kinnises raportis. Järgnev on kõik väidetav, mida samas on osaliselt kinnitanud The New York Times. Põgenike tabamiseks on villa juurde saadetud 400 hambuni relvastatud ja eriväljaõppe saanud ameerika sõjaväelast. Majale lähenedes avatakse seest automaadituli. Tulevahetus kestab paar tundi -  "mängu ilu" nõuab, et põgenikud saadaks elusalt kätte. Nende tundidega saab üha tõenäolisemaks, et Ässad ennast elusalt kätte ei anna. Ametliku versiooni kohaselt oli ründajate seas juba neli haavatut, keda helikopteriga tuli evakueerida. Tunnistajad, kohalikud elanikud, väidavad hiljem, et üle kümne ameerika sõduri sai surma kui maja seest hakkas tulistma snaiper. Lõpuks võetakse vastu otsus purustada hoone tankitõrje mürskudega. Saabub vaikus. Läheb veel tükk aega, enne kui otsustatakse, et nüüd on ohutu siseneda osaliselt varemeteks muutunud villasse. Kui sõdurid on majas sees, avatakse nende pihta ühest terveks jäänud ruumist tuli. Ametlik ja avalikustatud versioon ei maini, kaua poiss vastu pidas. Mitteametlikult olevat Mustafa osutanud vastupanu tunde enne kui ta eriväelaste poolt lõpuks tapeti. Tema eakaaslastel Eestis oli jäänud üle kuu veel puhkust, et taas kooli minna.

Mustafa vanaisa, Poti Äss, tabati detsembris 2003. Ameeriklaste poolt paika pandud Iraagi uus valitsus lasi tema üle kohut mõista kolm aastat hiljem. Mustafa vanaisa mõisteti surma poomise läbi.

Kõik, mis edasi sai, seda me teame. Me näeme seda Pariisis, Brüsselis. Me tunnetame seda vaidlustes mida peame siin kodus pagulastega seoses. Kogu selles praeguses segapudrus on olnud oma pisike osa täita Mustafal ja 400 hambuni relvastatud sõduril, kellel kulus tunde, et poiss lõpuks tappa.

Mercedes

Mõnedes peredes on sedasi, et lapsele pannakse sündides mingi nimi, kuid millegipärast hakatakse teda pereringis kutsuma teisiti. Mõnikord pole sellel kasutataval nimel sünnijärgse eesnimega mingit pistmist. Aastakümneid arvati, et ka Adrianal oli selline hellitusnimi. Tollal kui see juudi tüdruk Austrias ilmavalgust nägi pandi ühele ja samale lapsele mitu eenime. Sama tava oli ka eesti peredes tsaariajal ja nüüd on see komme taaslevima hakanud. Selle tüdruku eesnimedeks olid siis Adriana Manuela Ramona. Nüüd on aga leitud perearhiivist sünnitunnistus, kus seisab, et väidetav hellitusnimi, Mercedes, oli siiski ka selle lapse sünnitunnistusel veel neljanda nimena.

Adrianal oli kaks vanemat venda, kuid pere ainukese tüdrukuna sai ta isa erilise tähelepanu osaliseks. Paljud mehed teavad oma kogemusest, et heaks isaks olemiseks on reeglina vaja suuremat küpsust, mistõttu ühe ja sama pere lapsed saavad sõltuvalt isa vanusest mittevõrdset kohtlemist. Kui pere esiklaps sündis, oli isa Emil 23-aastane oma kohta elus otsiv noor mees. Adriana sündides aga juba 36 aastane edukas ärimees. Lapsena ja noorukina olid Adriana isal jamad kooliskäimisega, mistõttu poisi vanematel oli tõsine mure, mis noorukist saab. Neil õnnestus ta tutvuste kaudu sokutada diplomaatilise posti kulleriks. Juba varsti oli noor mees ametiredelil tõusnud asekonsuliks Alžeerias ja hakkas töö kõrvalt väikselt äri ajama, tuues oma tulevase äiaga Euroopasse kaubanduslikes kogustes tubakat.

Selleks ajaks kui Adriana sünnib on isa Emil sukeldunud Euroopas kiirelt arenema hakanud kindlustusärisse. Vabad vahendid on paigutatud börsil väärtpaberitesse, mis teenivad kenasti intresse. Pere jõukus kasvab, talviti kolitakse kõledast Viinist Prantsusmaa kuurortlinna Nice'i, kuhu isa on ostnud suure villa.

See Vahemere kuurortlinn saab pere elus oluliseks. Adriana on nelja aastane kui ta ema sureb vähki. Ehk just see on asjaolu, miks isa ja tütre suhted muutuvad eriti lähedaseks. See eriline side säilub ka pärast seda kui isa kuus aastat hiljem uuesti abiellub ja aastate jooksul saab Adriana endale veel kolm poolvenda ning ühe -õe. Isal on kindel osalus tütre elus ka siis kui viimane on juba täiskasvanu. Aga just need leinaaastad ja üksinda olemine on aeg, millal isa Emil avastab endas uue kire - autod. Ka selle huvi oskab ta pöörata rahaks.

Isa on saanud ettepaneku hakata Austria-Ungari keisririigi konsuliks Nice's. See toob kaasa laialdase suhtlusvõrgustiku Euroopa tähtsate ja rikaste näol. Hobuste ja tõldade aeg on pöördumatult muutumas minevikuks. Ostes endale Daimleri tehasest auto, mõistab Emil koheselt, et turul valitseb nõudlus hoopis uue põlvkonna autode järele. Emil alustab tehasega läbirääkimisi ja pea koheselt saab ta Daimleri autode edasimüüjaks. Kuid sellega ta ei piirdu. Ta annab tehasele tellimuse uue põlvkonna auto loomiseks, koos tehniliste näitajatega, millele peab uus mudel vastama. Ta omandab Daimleri autotehase toodangu eksklusiivse turustamise õiguse väljaspool Saksamaad ja koha ettevõtte juhatuses. Tema nõudmisel antakse uuele automudelile ka nimi. Selleks saab Mercedes. Tütar Mercedes Adriana Manuela Ramona on siis üheteistkümne aastane.

Tänapäeva Venemaal on tavakäibes mõiste золотая молодёжь, kuldne noorus. Need on lapsed ja teismelised, kelle kuu taskuraha on võrdne minu aastapensioniga või enamgi veel. Kas nüüd just sedasi, kuid kahtlemata oli Mercedesel kuldne lapsepõlv ja noorus. Isa paigutas jätkuvalt raha, nüüd juba ka autoäri kasumit, kinnisvarasse. Nice's osteti veel teine villa, mis nagu esimenegi nimetati tütre järgi - Villa Mercedes II, Perekonna Viini kodu, õigemini Badenis asuv, mis kandis nime "Mercedeshof" laiendati 50 toa, 8 vannitoa ja 23 tualetiga luksuslikuks elamuks.

Perel on oma jahtlaev "Mercedes", ratsahobuste tallid. Isa ostab iseenda tarbeks Prantsusmaal lisaks veel ühe privaatse villa, õigemini väikese "lossi", kuigi ta kasutab seda harva. Pere omanduses on kaks hotelli Nice's ja hotell "Astoria" Pariisis. Emilil on oma osalus Monako kasiinoäris jne. Peale selle aktiivseid aktsiaid veel mitmetes ärides.

Kahjuks Emili haritud vanemad ei näe oma "lorust" poja edulugu, nad surid siis kui see teekond oli alles päris alguses. Juudi rabi pojal on olnud nutikust, pealehakkamist, et saada edukaks ja jõukaks ärimeheks, kellel on haaret, ideid ning seda kõike diplomaaditöö kõrvalt. Kes oskaks tagantjärgi hinnata sedagi, kuidas isa on rahul oma tütre valikuga kui see kahekümne aastasena abiellub endast kümme aastat vanema aadlikuga. Võib eeldada, et selle kaudu armastatud tütre nimele lisanduv parunessi tiitel pidi isa Emilis tekitama edevust ja rahulolu.

Mõne aasta möödudes sünnitab Mercedes tütre, paar aastat hiljem poja. Ta pühendub pereema rollile. Kuigi hing ihkab mõnikord muud.

Isa Emili vilgas autoäri on lühikene, särav ja tulutoov. See hakkab hääbuma mõned aastad peale äripartner Gottlieb Daimleri surma. Autotehases hakkavad puhuma uued tuuled. Emil säilitab küll koha ettevõtte juhatuses, kuid mingil hetkel kaotab tehase autode ainumüügi õiguse. Vaatamata sellele läheb ta maailma autotööstuse ajalukku eelkõige innovaatilise turustajana. Tema loodud bränd "Mercedes" elab üle revolutsioonid, riigipöörded ja sõjad.

Esimene Maailmasõda muudab selle perekonna jaoks kõik. Olles Austrias, loobub pere avalikult omavahel prantsuse keeles rääkimisest. Kuna Emili teine naine on pärit Prantsusmaalt, siis hakatakse vihjama, et ta on vaenlase salakuulaja. Naastes aga Prantsusmaale, esitatakse mõni aeg hiljem prantslaste poolt hoopis Emilile süüdistus spioneerimises Saksamaa kasuks. Asja uuritakse ja menetletakse, kuni Emilil õnnestub pageda Šveitsi. Prantsusmaa konfiskeerib kogu tema kinnisvara ja aktivad ärides. Isa sureb. See kõik mõjutab ka Mercedest. Kuldne lapsepõlv ja noorus on jäädavalt möödas. Tema enda arusaamade järgi on ta vaene. Tema parunist abikaasa peab minema tavalisele riigitööle, et perele elatist teenida ja Mercedese hing ..., see ihkab jätkuvalt midagi muud.

Ka tänases päevas piisavalt harva esinevalt, tollal aga veel eriti, hülgab ema, Mercedes, oma lapsed ja mehe. Ta tütar Elfride on niisama vana kui tema oli siis, mil isa kinkis perekonna hiigelaegadel ta nime uuele automudelile. Poeg Hans-Peter on ema lahkudes seitsme aastane. Naise uueks valituks saab samuti parun, kasina sissetulekuga skulptor. Ilmselt pakub see abielu Mercedesele hingeliselt rohkem. Ta arvab endal olevat vokaalseid võimeid, lapsena unistas ta näitleja karjäärist. Kas uues peres valitsev loominguline õhkkond oleks kaasa aidanud Mercedese unistuste täitumisele, see jääb teadmata. Üsna pea saab Mercedesest lesk. Noor naine elab üksinduses. Mercedes Adriana Manuela Ramona sureb luuvähki 39-aastaselt, sama vanalt kui suri ta enda ema.

Üks asi jääb tal nägemata. See kuidas natsi Saksamaa suur Führer, juutide massihävitaja, sõidab rahva juubelduste saatel ringi automargiga, mis on saanud nime ühe väikese juuditüdruku järgi. Führer on läinud, Mercedes on jäänud.

Gudrun

Gudruni sündides, on tema ligi kolmekümnene aastane isa juba aastaid täiskohaga parteitööl. Mees on tegelikult diplomeeritud agronoom ja Gudruni ema, mõni aasta alla neljakümne, paberitega meditsiiniõde. Kahte inimest ühendab juba tutvumisel huvi alternatiivmeditsiini, ravimtaimede ja igasuguste esoteeriliste teadmiste vastu. Abielus kavandatakse ühist idüllilist maaelu. Selleks müüakse linnas naise pisike meditsiinipraksis-kabinet ja ostetakse imetilluke farm - linnukesed, taimekesed,  muu loodus ja lillekesed. Suurepärane keskkond lapse kasvamiseks.

Mida suuremaks kasvab laps, seda mahukamaks ja vastutusrikkamaks muutub isa parteitöö. Tema erakond peab võimu saamiseks palju võitlema. Ning mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid tihti ka otseselt, rusikate ja kaigastega. Isa korraldada on partei turvameeskondade üldjuhtimine. Lisaks on tema vastutada juba varasemast ajast partei propagandaosakond. Maalilise maaelu talutööd jäävad nende asjaolude tõttu peamiselt naise kanda. Ning Margarete püüab igati, kuigi on raske. Aga põhiline, mõlemad armastavad oma tütart Gudrunit, Nukukest nagu isa teda hüüab, jäägitult.

Isa töökoht on talust poolsada kilomeetrit eemal, linnas, partei peakontoris. Muidugi peab ta tööasjade pärast jääma tihti linna ööbima, ka nädalalõppudel, mil toimuvad suured parteiüritused, mida vaja ettevalmistada ja turvata. Lisaks veel igasugused sõidud üle riigi. Margarete ehk hellitavalt Marga proovib üksinda seda linnufarmi edendada, kuid ega sellest suurt tulu sünni. Mehe sagedased äraolekud, kogu majapidamine vaid ühe õlul kanda - taevas pole selles peres alati pilvitu.

Veelgi keerukamaks läheb siis kui nende erakond, ka ema on liitunud parteiga, saab lõpuks valimistel oma jala võimu ukse vahele. Saabub kiire ja toimekas aasta, kus mitmesuguste kombinatsioonide ja toimingutega, lubatud ja lubamatutega, milles isa juhitaval sõjaväestatud struktuuril oluline roll, haaratakse riigis absoluutne võim. Isa on üks partei mõjukamatest võtmeisikutest, mistõttu ta peabki nüüd suurema osa ajast viibima pealinnas. Teine osa tema tööst jääb ikka partei peakontorisse kodulinnas. Kindlasti arutavad ema ja isa elukorralduses toimunud muutusi. Kõigepealt müüakse maha farm ja üüritakse linnas korter. Edasi teeb isa Heinrich kõik endast oleneva, et pere saaks endale korraliku elamise. Sama kaugel linnast kui eelmine koht, ostetakse looduslikult veel kaunimas kohas uus kodu, kordades suurem eelmisest. Gudruni ema on kodune, suures majapidamises ei tohiks igav hakata.

Nüüd on tütrel kohta ja ruumi, kus mängida vaatamata õues olevale ilmale. Kohe väga palju ruumi. Gudrunile meeldib, et tal on nüüd ka vend, kellega midagi põnevat koos ette võtta. Venna saamisega oli sedasi, et ühel päeval kui nad veel linnas elasid, teatasid ema ja isa, et ta saab endale venna. Ja mitte mingi pisikese beebi, vaid hoopis aasta vanema venna. Eks see lapsendamise lugu on tüdruku vanemate jaoks olnud mingis mõttes pereteraapia. Vanemate omavahelistes suhetes on lapseprobleem olnud üks pingete allikaks. Gudruni sündimine oli Marga jaoks väga raske, peale tüdruku sünnitamist oli Margarete imikuga veel kuu aega haiglas. Ja rohkem enam lapsi ei tulnud. Nüüd oli üks väike poiss jäänud orvuks. Poisi isa, võitleja partei löögirühmast sai relvastatud tänavarahutustes surma. Kindlasti mõtles Heinrich kõige paremat: anda naise elule uut sisu ja särtsu, toimekust ning väärikust. Ja, mis salata, pisut on asjas ka "mainekujundust" - meedia korjab selle eeskuju vääriva uudise ju väga kiiresti üles. Aga kõige olulisem selle otsuse juures on kahtlemata Heinrichi pikaajaline suur soov omada peres armastatud tütre kõrval ka poega.

Asi tundus ju plaanina - uus kodu, uus laps, olevat väga hea, kuid mingil hetkel hakkab kõik minema ikkagi sama rada nagu see oli varem. Heinrich viibib üha rohkem pealinnas, 700 kilomeetri kaugusel kodunt ja naine hakkab veelgi tihedamalt ette heitma, et meest pole kunagi kodus. Ka Gudrun igatseb meeletult isa järele. Isa koduskäigud on tüdrukule ja vend Gerhardile tõelised pidupäevad. Laste rõõm on kirjeldamatu kui isa tuleb, Hugo Bossi elegantses mundris, peegelläikivate säärikutega. Isa toob lastele alati kingitusi, maiustusi ja kõik on suurepärane. Kui isa tööle tagasi sõidab, saabub jälle tavaline hall argipäev emaga

Vaatamata uuele pereliikmele, isa ja ema suhted jahenevad edasi. Suhtlusesse siginevad üha suuremad emapoolsed etteheited, kapriissed käsud ja kamandamised. Seda panevad tähele ka teised, sest see ei toimu ainult kodus. Mehe ameti tõttu peab Marga mõnikord osalema esindusüritustel, täitma protokollilist etiketti. Või siis käima eliidi privaatsetel olemistel, kasvõi mehe ülemuse ja tütre "ristiisa", onkel Adi kuulsatel jõulupuudel. Inimesed, teadagi, aga näevad kõike ja kommenteerivad. Varsti sosistab "kogu riik", et riikliku juhi tiitlit ja sõjalist auastet kandev mees on kodus jefreitor, keda kamandab "kindral".

Mõistagi on see liialdus. Vajaduse korral paneb isa siiski oma sõna olulistes asjades maksma. Naine on kirjutanud talle üha tihedamini, et tema üksinda kasupojaga hakkama ei saa ja seepärast tuleb poiss panna internaatkooli. Heinrich on sellele kategooriliselt vastu. Lõpuks jääb asi nii, et Gerhard jääb siiski koju. Kuid erinevalt õest, kellel on koduõpetajad, peab Gerhard käima iga päev tavakoolis. See on pisukegi puhkus emale väsitavast lapsekasvatamisest.

Kuigi partei proovib oma juhtkonnast jätta avalikkusele, rahvale, muljet kui üliinimestest on tegemist siiski tavaliste meestega. Paljudele meestele pole võõras see, et painavaks muutuvate peresuhete eest põgenetakse üha rohkem kodunt eemale. See omakorda tekitab meestes süütunnet, mis pingestab olukorda veelgi. Tahaks olla lastega, kuid ei taha olla naisega. Heinrich on koos tütrega nii palju kui võimalik. Nad kirjutavad teineteisele igal nädalal, mitu korda nädalas helistavad. Gudruni vend jääb sellest suhtlusest üha rohkem kõrvale. Emadel on see asi vist teistmoodi, mehed aga kasvavad iga lapse suhtes isaks iga kord uuesti. Selleks peab olema lapse kõrval. Kasupoeg Gerhard pole kahjuks osa Heinrichi elust, töö ja vahemaad ei ole jätnud selleks mahti ... Mida rohkem nad naisega teineteisest eemalduvad, seda enam klammerdub isa tütre külge. Kuid mitte ainult seepärast. Isa sisemine süütunde koorem on muutunud veelgi raskemaks. Isal on tekkinud töökoharomaan. Üha vähem on tahtmist koju minna. Õnneks leiab riigiasju ajades selleks rohkesti vabandusi. Isa tegeleb intensiivselt Riigi sisejulgeoleku mehhanismisi ülesehitamisega. Riik plaanib laieneda ja Riigil on palju sisevaenlasi, ka uutel aladel. Isa ja tütre kvaliteetaeg toimub üha sagedamini sedaviisi, et tütar sõidab isale pealinna külla, mitte vastupidi. Mõnikord õnnestub isal saata tütrele isegi ametilennuk järgi. Tihti võetakse tütar kaasa tööreisidele.

Ühe sellise reisi muljed paneb tüdruk ka kirja. Hiljem tsiteeritakse kirjapandut ja kirjeldatakse seda sündmust aastakümneid ja lõputult. Gudruni isa vastutusalasse kuuluvad ka kõik Riigi kinnipidamiskohad. Jah, kümneaastasele tüdrukule jätab ereda mulje Dachau laagri juurviljaaed, kinnipeetavate poolt joonistatud pildid, mida kontoris talle näidatakse, lihtsalt ilus päev koos isaga. Ning seda siirast lapse emotsiooni heidetakse Gudrunile ette kogu tema ülejäänud elu. Aga mida siis veel pidi tüdruk nägema või isa talle näitama?

Gudrun armastab oma isa jäägitult. Kui teised temavanused tüdrukud korjavad näitlejate pilte, siis tema lõikab igast kättejuhtunud ajalehest-ajakirjast välja pildid, kus on isa ja kleebib need kaustikutesse. Ema ja isa suhted on jõudnud sinnamaani, et nad sisuliselt koos enam ei ela. Margarete aimab, et mehel on keegi teine, kuid seda teemat abielupaar väldib, tütre eest varjab ja ametlikult ei lahutata. Gudrun on siis üheteistkümne aastane. Heinrichi jaoks on see sisemine vabanemine. Temas on kõrvaldunud eetiline tõke ja episoodilisest töökoharomaanist areneb kooselu teise naisega. Gudruni ema oli isast seitse aastat vanem. Isa uus elukaaslane, ei midagi üllatavat - mehed on alati mehed, on Heinist kaksteist aastat noorem. Gudrun saab muuseas alles aastaid hiljem teada, et sellest kooselust sai ta endale üsna pea poolvenna ja -õe.* Ning kuigi tüdruku ema ja isa on omavahel otsustanud, et sisuliselt lahus, jätkub Gudruni jaoks kõik vanaviisi. Need harvad korrad kui isa koju tuleb, võetakse kindlasti üheskoos midagi ette. Kõik koos, emaga, mõnikord vend Gerhardiga, kui poiss parasjagu koolis ei pea olema Nagu seegi kord, mõni päev enne seda, kui Riigi sõdurid saadetakse Euroopat vabastama kommunismist, on Gudrun koos isa ja emaga aasal lilli korjamas.

Suur ülemaailmne sõda on alanud. Mõistagi muudab see mõndagi, kuid Gudruni jaoks märkamatult. Seni kuni Riigil läheb hästi, ei mõjuta toimuv Gudruni elu otseselt suurt midagi. Ta ei tea, et isa isiklik elu on kahestunud. Kohtumised isaga on küll harvemad, aga teismeline tüdruk saab sellest aru - sõda ikkagi. Muidu on kõik endistviisi. Sõidud isa juurde, mõned külaskäigud Juhi juurde. Puberteedieas lapsed kasvavad kiiresti. Tüdruk on nüüd juba nii suur mõistmaks, et see lastetu vanapoiss, onu Adi on tegelikult Juht. Gudrun on lapsest saati olnud mitmetel ametlikel üritustel lilleneiuks, kes Juhile lilli kingib.

Ühel hetkel lõppeb lapsepõlv. Gudrun on isaga viimast korda koos novembris ja kevadeks on Riik kaotanud sõja. Juba sõja viimastel nädalatel jahitakse kõikjal veel elus olevaid Riigi juhte. Isa proovib midagi kaugjuhtimisel organiseerida, et pere pakku pääseks, kuid viieteistaastane Gudrun ja ta ema siiski vahistatakse. Vend Gerhardist ei tea õde midagi. Mõned kuud varem on vend kuueteistkümnesena läinud vabatahtlikult rindele.** Juba esimeste ülekuulamiste ajal kuuleb Gudrun muu jutu seas, et ta isa on teinud enesetapu. Isa Heinrich on surres 45 aastane.

Me aimame, mida Gudrun tunneb kui talle seda öeldakse. Seda teab igaüks, kelle isa on surnud. Eriti kui isaga on oldud väga lähedased. Gudrun pole kunagi uskunud, et ta isa tegi enesetapu. Kohe esimesel hetkel kui talle seda öeldi, on ta veendunud, et isa hoopis tapeti peale kinnivõtmist. Ja aastatega see arvamus teatud faktide ja detailide põhjal süveneb. Kuid see on hiljem. Praegu on vaja vastu pidada ja mõista, mis teda ennast koos emaga ees ootab. Esimeses vangilaagris, kuhu nad emaga pärast vahistamist toimetatakse on nad ainukesed naised meesvangide seas. Lapseohtu Gudrun kuulutab välja näljastreigi. Ega see eriti kellelegi korda ei lähe. Erinevates vanglates peab tüdruk ikka ja jälle vastama korduvale küsimusele: milliseid koonduslaagreid sa oma isaga külastasid? Lootes saavutada oodatud vastust viiakse neiu koos emaga kord isegi rahvusvahelise sõjatribunali vangla tunnistajate blokki. Enne kambrisse paigutamist korjavad valvurid naistelt igaks juhuks ära ka aluspükste kummid.

Alates vahistamisest on Gudrun neli järgnevat aastatat koos emaga kolmeteistkümnes erinevas vanglas ja laagris. Lõpuks interneeritute omas. Võrreldes vanglatega on siin olud vabamad ja võimalus mõtelda ka pisut tulevikule. Ema on aga järsku kuidagi vanaks jäänud.

Mingil hetkel saab Gudrun laagris vabakäigu staatuse ja ta võiks alustada kutseõpinguid rakenduskõrgkoolis. Selleks tuleb täita ankeet. Isa lahtrisse kirjutab ta isa ameti - riiklik juht. Kooli teda vastu ei võeta. Õnneks leidub tuttava tuttav ja kuidagi talle see koht tehakse. Kuna laagris on kõik varatud, makstakse õpilastele pisikest stipendiumi. Gudrunile seda muidugi ei maksta. Vaatamata sellele jätkab Gudrun visalt rätsepaameti õppimist. Ning siis lastakse nad emaga vabaks. Võib minna kõigi tuulte poole. Minna pole kuhugi. Lõpuks annab neile peavarju üks protestantide turvakodu - vaimuhaiged, prostituudid, alkohoolikud ja mõned kodutud, Gudrun koos emaga nende seas. Õed küsivad, kelleks neiu saada tahab. "Tahan olla samasugune nagu isa," vastab Gudrun.

Isa surmast on möödunud kuus aastat. Gudrun on 21 aastane noor naine. Tal on taskus rätsepa diplom ja veel üks keerulise nimega dokument - denatsifikatsioonitõend. Lahtiseletatuna, paber natsismist puhastumise kohta, mis sisuliselt tõendab, et ta ei vastuta oma isa tegude eest. Gudrun saab ja tahab alustada oma iseseisvat täiskasvanu elu, kuid ... Mistahes erialase töö otsingud lõppevad edutult. Iga kord küsitakse hirmunud või irvitava häälega: ega te ometi SELLE tütar pole? Jah olen, vastab Gudrun igakord kindlalt ja pisut trotslikult uhkelt. Heasoovlikud inimesed soovitavad tal perekonnanime vahetada. Gudrun keeldub kategooriliselt. Lõpuks saab ta töö ühes tillukeses töökojas. Mingitel vabadel päevadel teeb ta väikese turismireisi Inglismaale. Sealne kollane ajakirjandus saab sellest haisu ninna. Kas see on noore naise naiivsus, pigem vast protestiv uhkus, laseb Gudrun seal olles pildistada ennast isa portree taustal. Fotod lekivad Suurbritannia ajakirjandusse. Koju tagasi jõudes on Gudrun vallandatud.

Gudrun on sunnitud aastate jooksul korduvalt vahetama töö- ja elukohtasid. Olmega võitlemise kõrval proovib ta olla ühiskondlikult aktiivne. Mõeldes laste ja noorte peale, lööb ta kaasa üleriikliku organisatsiooni Wiking-Jugend loomisel. Sellest ei saa küll massiorganisatsiooni, kuid aastakümneid hiljem pannakse see võimude poolt siiski kinni - liiga palju sarnaneb see ühe teise, kunagise Jugend-organisatsiooniga.

Umbes samal ajal noorteorganisatsiooniga rakendab Gudrun oma energiat ka heategevusorganisatsioonis "Vaikne Abi". Selles ühingus õpib ta lõpuks tõepoolest hädavajalikku vaikimist. Ei, ta jätkuvalt ei häbene olla oma isa tütar, ta isegi toonitab seda, kuigi abielludes kannab ta nüüd teist perekonnanime. Gudrun on saanud kahe lapse emaks ja heategevusorganisatsioonis on ta lõpuks leidnud oma elumissiooni. Naine aitab koos mõttekaaslastega neid, kes jagasid tema isa ideoloogiat, keda jälitatakse ning kes on jäänud miskitmoodi hätta. Väidetakse, et just see ühing aitas mitmetel omaaegsel Riigi tegelasel põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Ühing pakub juriidilist ja olmeabi neile isa Organisatsiooni veteranidele, kes satuvad kohtu-tribunali masinasse või keda ootab väljaandmine kusagilt kuhugi õigusemõistmiseks. Ning aastakümnete jooksul on see heategevusorganisatsioon andnud lihtsalt inimlikku soojust ja materiaalset abi neile veteranidele, kes saanud vanaks või jäänud haigeks. Gudrun on seda tööd teinud aktiivselt üle poole sajandi. Oma tööst ta ei räägi kunagi, ajakirjanikega ei suhtle, telefoniraamatutes teda ei leia. Aastakümned on õpetanud teda vaikima. Ainult ühte ta ütleb uhkusega, et ta on Heinrichi tütar.

Tema isa lõi organisatsiooni, mida XX sajandil kartsid kümned miljonid inimesed. Selle organisatsiooni motoks oli  "Minu au on truudus! / Meine Ehre heisst Treue!" Gudrun on kogu oma pika elu elanud sama põhimõttega, olla surmani truu oma isale.

--------------------------------

* Gudruni vend Helge (s.1942) ja õde Nanette (s.1944). Heinrichi teise pere elu oleks hoopis uus lugu. Tema elukaaslane, laste ema abiellus varsti peale sõja lõppu. Lapsed said endale kasuisa nime ja nad on "pääsenud" ajakirjanike ja igat sorti uurijate küüsist. Pisut uskumatu, kuid nende ema tegi kunagi laste tulevikule apelleerides vastava palve meediale ja seda on aktsepteeritud. Kas nüüd just selle pärast, pigem muudel motiividel on vaikinud ka nende laste sõjaaegne hoidja, eestlanna Johanna, kes hiljuti tähistas võõrsil oma sajandat sünnipäeva.

**Gudruni vend Gerhard (s.1928) sattus koheselt, sõja viimastel kuudel kuueteistkümne aastase poisikesena vabatahtlikult rindele minnes, venelaste kätte vangi. Kodumaale tagasi pääses ta alles üksteist aastat hiljem. Ta otsis üles kasuema ja kasuõde Gudruni, kellega suhtles oma surmani. Ta töötas elukutselise autojuhina, tal oli pere. Vaatamata pisut vastuolulisele lapsepõlvele, oli ta südamest tänulik oma kasuvanematele.

Charles

Küll see aeg läheb kiiresti. Kuusteist aastat tagasi käis Charlesi noorem vend Eestis. Kolmteist aastat tagasi Charles ise, kaheksa aastat tagasi tema ema ja isa. Ning nüüd on Charlesi enda pojad nii suured, et üks nendest saadetakse mais siia esinduskohustusi täitma.

 

See väikemees pildil ongi Charles. Ähib ja puhib, aga akna kaudu PEAB tuppa pääsema - ema siis tõmbab ja õde Anne lükkab tagumikust. Emal oli selle poisiga üksjagu tegemist. Siis kui kasvas ja hiljemgi kui juba täismees oli. Ja sellel noormehel, kes siia tuleb, Charlesi pojal, pole ka just nunnu paipoisi maine. Kuid pole hullu, küll temagi oma tempudest välja kasvab.

 

Albert

Alberti lapsepõlvest ringleb vähe fotosid. Päris lapseeast levibki vaid üks foto. Uhkete nahksaabaste, kleidi, vesti, jaki, valge krae ja leihvlipsuga. Hiljem, täiskasvanuna poseerib ta veel paljude pildistamiste tarbeks ja muutub selles päris osavaks. See on siis kui ta on saanud tahtmatult juba oma ajastu ikooniks. Mingil lühikesel ajahetkel kaks neid ikoone ongi, tema ja Marilyn.

 

 Pisikene Albert

 

Fotost võib jääda ekslik mulje, et tegemist on jõukast perest pärit lapsega. Päris nii see pole. Alberti ema perekond oli pisut varakam, kuid isa rabeles kogu elu tööd teha, et perekonda kindlustada. Alberti sündides on ema 21 ja isa 32 aastane. Päris väiksena on Albert aeglase arenguga. Tükk aega ei hakka rääkima. Kui peale kolmeselt aga ükskord rääkima hakkab, siis juba rikkaliku sõnavaraga. Ju siis polnud varem millestki rääkida. Pisut äkiline on lapsena, samas mitte hajevil närvipundar. See, mis huvi pakub, sellega tegeleb. Ema paneb kuueselt viiulit õppima ja seda ta jääbki harrastajana mängima elu lõpuni. Ühe heategevuskontserdigi annab siis kui juba väga kuulus.

 

 Koolipoiss Albert

 

Albert alustab kooliteed kui ta on viiene. Ta on tavaline koolipoiss. Mõned ained tulevad paremini välja, ülejäänus on keskpärasus. Mida rohkem koguneb mõistust, seda suuremaks muutub poisi protestivaim. Kõige suhtes. Kuna Albert on juudipoiss, siis kombestiku järgi jääbki ta elu lõpuni poisiks. Kolmeteistkümne aastased juudi poisid saavad kogukonna täisõiguslikeks meesteks bar mitzwah sündmusega, millel religioosne raamistik. Puberteedikust Albert on nüüdseks veendunud jumalasalgaja. Ning muidu äge protestija koolikorralduse, täpsemalt mälule orienteeritud preisi õppemetoodika vastu. Selline 14 aastane, oma arvamuste ja veendumustega inimene.

 

 14 aastane Albert

 

Järgmisel aastal peale selle ateljeefoto jäädvustamist toimuvad Alberti peres suured muutused. Isa, kes koos oma vennaga on pidanud Saksamaal pisikest elektriseadmete müügifirmat läheb pankrotti. Pere otsustab teha oma elu restardi Itaalias. Otsustatakse nii, et vanemad koos Alberti noorema õega sõidavad ära, kuid Albert jääb Münchenisse sugulaste juurde kooli lõpetama. Võta kinni, mis see nüüd on, kas suhteline vabadus, jätkuv protestivaim koolis, raske iga või kõik koos, kuid Albertil jääb kool lõpetamata. Nii peab ka tema sõitma aasta pärast oma uude koju, Itaaliasse. Kuid mitte kauaks. Noormehel on väljakujunenud huvid ja soovid. Seepärast proovib ta sisse saada Zürichi Polütehnikumi ja ... põrub sisseastumiseksamitel. Mitte neis ainetes, mida ta õppida tahab, matemaatikas ja füüsikas. Sisseastumiseksamid ebaõnnestuvad bioloogias ja prantsuse keeles.  Vanemad, kellel raha ei ole laialt, leiavad siiski pereeelarvest võimaluse, et 16 aastane Albert jääb Šveitsi kordama gümnaasiumi lõpuklassi. Ning aasta hiljem on Albert üliõpilane. Algab tema täiskasvanu elu.

 

Polütehnikumis õpib Albertiga koos üks tüdruk. Temast neli aastat vanem. Alberti jaoks huvitav ja ilus - Mileva. See pole Alberti esimene armastus. Seal kus ta lõpuklassi kordas, oli näiteks korteriperenaise tütar Marie... Nüüd on aga Mileva. Koos õpivad, kuid koos ei lõpeta. Albert saab 21 aastaselt tehnikumist matemaatika ja füüsika õpetaja kutse, kuid Mileva kukub lõpueksamitel läbi.

 

Mileva, sellisena nägi teda Albert esimesel kursusel

 

Nad elavad koos. Albert otsib meeleheitlikult õpetajatööd, kuid tulemusteta. Samas õnnestub tal publitseerida oma esimene teadustöö. Kuid ka see ei ava võimalusi leida tööd. Mõnikord ei ole neil sõna otseses mõttes midagi süüa. Ning siis juhtub see, mis kooselavatel inimestel ikka - Mileva ootab last. Selles olukorras langeb lõplikult ära see, et naine teeks kunagi veel kordusena lõpueksamid. Mileva sõidab Ungarisse vanemate juurde ja neil sünnib tütar. Albert ei ole kunagi oma tütart näinud. Biograafid avastavad selle fakti palju aastaid hiljem, juba pärast Alberti surma, ning asuvad tüdruku jälgi otsima. Versioone on mitmeid. Väidetakse, et laps suri, kuid tõenäolisem, et abieluväline laps lapsendati kuhugi.

 

Albert naise ja esimese pojaga

 

Vaatamata mõlemapoolsete vanemate vastuseisule jäävad Albert ja Mileva kokku. 25 aastane Albert ja ligi kolmekümnene Mileva abielluvad. Sünnib poeg Hans Albert. Perekonnapea ise on saanud tutvuste kaudu töökoha patendiametis. Selline hea töö, kus piisavalt aega oma teoreetilise teadustöö jaoks. Selles vallas hakkavad tulema esimesed tunnustused. Tegelikult ajaks, mil perre sünnib teine poeg Eduard on Albert pannud paberile oma elu kõige olulisema töö, avastuse, mis muudab arusaamist maailmast. Sellesama, mis teeb temast mõned aastad hiljem kõigi silmis geeniuse. Alberti ees avanevad ülikoolide uksed. Kolm aastat elab perekond Prahas, kus Albert õpetab ülikoolis. Siis tuleb pakkumine Berliinist. Kuid koos eduga toimub ka abikaasade teineteisest kaugenemine. Lõplikult. Mileva ei jää koos lastega Berliini. "Räägitakse", et nende tütrest loobumise idee autor oli just Albert, kes ei tahtnud, et midagi segaks tema teadustööd. Ning hiljem kui nad siiski juba abielus olid, pidi just Mileva koolduma Alberti poolt sätestatud rangetele reeglitele, mis looks tingimusteta tingimusi ainuomaselt tema teadushuvidele. Sisuliselt toimub Mileva lahkumisega lahutus, mille nad viis aastat hiljem ka ametlikult ära vormistavad.

 

Mileva ja poisid, üksinda

 

Hiljem vaieldakse palju selle üle, milline oli Mileva osa Alberti teaduslikes saavutustes. Ning milline oli üldse nende elu ja miks nad lahku läksid. Seisukohti on mitmeid. Osad leiavad, et kuigi Mileval polnud diplomit, oli ta mehe teadustöös võrdväärne partner. Nagu kaasautor. Teise äärmuse esindajad leiavad, et Mileva osalus piirdus "puhaste sokkide ja taskurättidega". Tõsi, ka viimast ei tohiks alahinnata. Kellel elus vähegi kõrgem karjäärilend, teab, mida see tähendab. Igatahes on ilmekas fakt, et kaks aastat peale ametlikku lahutust saab Albert Nobeli preemia. Olles ise teistkordselt abielus ja uuel naisel kaks last,  loovutab Albert kogu auhinnaraha, tolle aja kohta tohutu summa, Milevale. Jäägu seegi tõlgendamise küsimuseks. Sest ka selle kohta on versioone - selline olevat olnud Mileva hind abielulahutuse nõusoleku eest.

 

Alberti tervis jätab kogu elu soovida. Lapsepõlvest saadavad teda peavalud, tihti langeb depressiooni, ning põeb mitmesuguseid sisehaigusi. Ühest haigusest taastudes kui ta juba Milevast eraldi elab, tuleb teda põetama ema õetütar. Lapsena nad mängisid koos. Vahepeal oli suhtlemist vähem, täditütar Elsa abiellus, lahutas ja on jõudnud kasvatada oma kaks tütart täiskasvanuks. Pärast Mileva lahkumist kohtumised sagenevad. Sellest põetamisest saab kiindumus ning kohe kui Mileva annab nõusoleku lahutuseks, pool aastat hiljem, Albert ja Elsa abielluvad. Albert on nelikümmend ja Elsa paar aastat vanem. Huvitav, kuidas moraalsed tabud ajas muutuvad. Abieluväline laps oli sügavalt häbiväärne, lähisugulaste abielu seevastu normaalne.

 

Albert ja Elsa

 

Isa teistkordsel abiellumisel on Alberti vanem poeg 15 ja noorem 9 aastane. Viie lahusoldud aasta jooksul, isa Saksamaal, pojad Šveitsis, on isa neil mõnikord ikka külas käinud, ka materiaalselt abistanud. Kuid nüüd jäävad kokkusaamised üha harvemaks. Albert on kuulus teadlane, tal on palju tööd õppejõuna, pidevad välislähetused, vastuvõttudel käimised ja muud seltskondlikud kohustused, ta on suure teadusasutuse juht. Ning lõpuks ometi saab ta tänu Elsale eemale sellest paganama olmest. Iga kandi pealt. Elsa on tema olemise tugi ja tagala. Oma vanema pojaga hakkab ta uuesti kontakti otsima alles siis kui see on juba abielus.

 

Elsa ja Alberti õlitatud tandem jätkub mitmeid aastaid. Ka siis kui juutide jaoks tekivad Saksamaal ärevad ajad ja Albert otsustab ühel Ameerika sõidul kodumaale enam mitte naasta. Tema kategooriaga teadlane ei pea muretsema uuel kodumaal töö pärast. Ja Elsa sätib neile sisse elamise ja korraldab muu. Mõni aasta peale Ameerikasse kolimist Elsa ootamatult haigestub ja sureb. Õnneks on Albertil olemas tema erasekretär, kes koos temaga Ameerikasse tuli, Helen. Naine võtab lisaks sekretäri tööle üle ka kõik need majapidamise kohustused, mis olid Elsal. Albert, kes kogu elu on elanud vaid endale ja teadusele ei oska ilma naisteta elada. Sellel pinnal oli skandaale Milevaga, hiljem Elsaga. Muidugi leinab Albert Elsat, ta on väga kurb. Kuid vajadus inimliku läheduse järgi on suurem. Veel Elsa eluajal, juba Ameerikas tutvub ta Margaritaga. Venelannaga, kes elab seal juba pikemat aega oma skulptorist mehega. Kuuekümnele liginev Albert ja üle kuuekümnene Margarita saavad rohkem kui sõbraks. Pärast Elsa surma nad seda enam ei varjagi kellegi ees.

 

Albert ja Margarita

 

See on küpsete inimeste armastus. Vaatamata sellele, et Margarita on seotud ja ei kavatsegi oma meest maha jätta. Vaatamata sellele, et Albert saab ühel hetkel teada, et Margarita kodumaal, ühes suures majas Moskva kesklinnas tuntakse naist  paremini tema varjunime järgi - "agent Lukas". Albert saab sisse nagu teise käigu, uue hoo.

 

Albert, ikoon - boheem ja hajameelne professor

 

Nad veedavad Margaritaga palju aega koos. Muutub Alberti imago. Tema garderoobi ilmuvad valitud riided. Muutuse teeb läbi soeng, Margarita valgendab Alberti juukseid blondhalliks ja annab neile paljudelt fotodelt tuntud koheva lohakuse. Tekib selline tore boheemlase, hajameelse professori kuvand, kus kõik detailid on läbi mõeldud. Paraku ka see õnn ei kesta igavesti. Sõja lõppedes saab agent Lukas käsu naasta Nõukogude Liitu.

 

Albert ja terapeut

 

Ühel hetkel on Albert vana ja üksik. Jah, ta on olnud jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne, võtnud sõna olulistel teemadel, tal on omad seisukohad poliitikas ja üldinimlikes küsimustes. Kuid Mileva on surnud. Elsa on surnud. Margarita on jäädavalt Venemaal. Vanem poeg tuli küll isa kutsel enne sõda Ameerikasse, kuid kolis kohe oma perega hoopis idarannikule. Nooremal pojal... Temal avaldus õpingute ajal raskekujuline skisofreenia ja ta on nüüd jäädavalt kinnises vaimuhaiglas Šveitsis. Kusagil oli tütar.

 

Arstid soovitavad Albertile hädavajalikku lõikust. See on elu ja surma küsimus. Albert keeldub. Ta hävitab kogu oma isikliku arhiivi. Oma maise vara pärandab ta ustavale sekretärile ja majapidajale Helenile. Teadusliku arhiivi saab Iisraeli riik. Albert sureb 76 aastasena, 18.aprilli esimestel tundidel. Samal päeval ta keha tuhastatakse ja matusekontor puistab tema tuha tuulde teadmatus kohas.

Andrei

 

Sellel fotol on Andrei veel koos isaga. Mõni aeg hiljem läheb isa ära. Tal on tekkinud uus perkond. Andrei on siis neljane. Koos õe Marinaga jäävad nad ema kasvatada. Elu jooksul on isal veel mitmeid suhteid ja perekondasid. Temast saab kuulus poeet. Isa ja ema õppisid kõrgkoolis ühel kursusel. Ülikooli ajal abiellusid ja mõned aastad hiljem sündiski Andrei. Ka ema kirjutas luuletusi, kuid üksinda, kahe lapse kõrvalt üha vähem. Kunagi hiljem, ühel hetkel ta hävitab kõik oma käsikirjalised luuletused. Ning mitte meeltesegaduses.

 

Väike Andrei elab isa lahkumist pere juurest üle traumaatiliselt. Sedavõrd, et veel aastakümneid peale Andrei enda surma lahatakse poja ja isa suhteid arvukates publikatsioonides. Seda nii psühholoogilises, kunstikriitilises ja mõistagi kõmulises aspektis. Andrei suhted isaga jäid keeruliseks kuni lõpuni. Nad küll suhtlesid omavahel. Siis kui Andrei oli laps, nooruk, täiskasvanu. Kui ema väikeste lastega samuti Moskvasse kolis, elasid nad isast vaid viie minuti kaugusel. Seega ka vahemaad ei olnud suhtluseks mingi takistus. Ometi tunnistab Andrei ise, juba täiskasvanud mehena, et tundis alati isast puudust. Oma lapsepõlveängi elab Andrei välja filmiga, mis toob talle üleeuroopalise tunnustuse ja tuntuse. Ta on siis kolmekümne aastane. Sama vana kui oli ta isa pere juurest lahkudes.

 

Andrei abiellus nagu ta isagi oma kursusekaaslasega. Mainitud filmi väljatuleku aastal saab Andrei isaks. Pojale pannakse nimi Arseni. Sama nime kannab ka sündinud poisi vanaisa. Ikka see, kellega isal on keerulised suhted. Kui poeg Arseni saab kuue aastaseks läheb Andrei ära. Tal on tekkinud uus perekond. Andreil on naiste hulgas lööki, nagu ta isalgi. Üks kuulus näitlejanna nüsib isegi veene Andrei pärast. Suhted pojaga kujunevad Andreil pärast kodunt lahkumist... keeruliseks. Erinevalt Andrei enda lapsepõlvest, kus ta ema igati soosis poisi suhtlust isaga, oli nüüd see teine variant. See, kus poja ema ei pea sellist läbikäimist vajalikuks. Selline tihti esitatav versioon, et poeg ise ei taha isaga eriti suhelda... Seda enam pöörab Andrei tähelepanu oma uuest abielust sündinud pojale. Kui esimese poja nimi on sama, mis vanaisal, siis teisele pojale paneb ta iseenda nime - Andrei.

 

Vahepeal on Andrei saanud teha veel ühe filmi, kuid see ei meeldi rahastajale, s.o. riigile. Just selle filmiga saab ta aga maailmas veel rohkem tuntuks. Vaatamata sellele läheb töö saamine ikkagi raskelt. Tööotsingud toovad teda ka Tallinnasse. Pikkade pauside järel saab lõpuks paar filmi teha. Sealhulgas midagi väga isklikku. See on peegeldus Andrei enda suhetest ja suhtumistest, "reeturlikkusest" ja millestki veel.

 

Siis õnnestub Andreil saada tööd Euroopas. Koos naisega lubatakse tal sõita Itaaliasse pikaajalisse komandeeringusse. Nagu Nõukogude riigil kombeks, jääb poeg-Andrei "pantvangi". Vaatamata sellele otsustab Andrei juba "seal", et ta kodumaale enam ei naase. Isa ja kümne aastane poeg Andrei ei näe teineteist järgmised viis aastat. Kui näevad, siis on isa juba kopsuvähiga suremas. Hiljem saab noorem Andrei teada, et kolm kuud enne isa surma sai ta endale veel ühe venna. Andrei ise oma kolmandat poega ei näinudki. Sellele poisile paneb filmigrupis töötanud norrakast ema nimeks Aleksandr, Andrei poolt lavastatud viimase filmi ühe lapstegelase järgi. Laps ise saab aga isa perekonnanime, norra keele kirjapildis.

 

Ma ei tea, kas Andrei oleks saanud filmikunsti klassikuks kui isa seal ülal fotol poleks pere juurest lahkunud. Tegelikut ta Andreist ei lahkunudki. Ta oli Andreile oluline, pidevalt esiplaanil ka siis kui Andrei ise oli juba maailmakuulus. Ehk mõned olulised jutud jäidki isaga rääkimata - poeg sureb enne isa.

 

 

Andrei juurdles palju enda ja isa suhte üle, süüdistades nagu viimast millegi olulise tegematajätmises. Aga enda poegadega oli ta koos: Arseniga kuus aastat, Andreiga kümme aastat ja Aleksandriga ei päevagi. Arseni, kes väga hästi sai läbi oma vanaisa Arseniga on arst-kirurg. Poeg Andrei tegeleb dokumentalistikaga ja on "täiskohaga" kuulsa isa poeg. Aleksandr oli hiljuti veel suhtedukas Norra vehkleja ja tegeleb ühe ilutoodete firma esindamisega kodumaal. Kindlasti on ta lugenud oma isast palju, kuid ta hoidub olemast "pärandi kaitsja". Aga peale vaadates ütled kohe: see on ju Andrei poeg. Igaüks kolmest Andrei pojast elab oma elu. Vennad omavahel ei suhtle.