Kasutatud auto

Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele.  Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:

Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:

Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.

Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?

Jaan Soopa

1942. aasta veebruari alguses istus Jaan Viljandi vangimajas. Tea, kas ta niiväga enda käekäigu pärast muretseski. Rohkem ikka koduste pärast - kuidas neil seal läheb, kuidas hakkama saavad. Sakslased olid juba pool aastat Eestis. Viimased aastad olid olnud üldse absurdsed. Algul riigipööre ja siis vene võim senist harjumuspärast maailmavaadet peapeale pööravate seaduste ja reeglitega. Ja nüüd siis need saksa sõjaaja seadused. Täidesaatev tsiviilvõim Eestis oli Berliinist antud kohalikule Omavalitsusele, kes vorpis järjepanu kõiksugu käsulaudasid, millede täitmatajätmine võis kergesti kaasa tuua karistuse. Just sellel talvel hakkas kõvasti tundma andma üleüldine toiduainete nappus. Nii toit kui ka muud asjad olid talongikaup. Ning muidugi pani see 38 aastase Sürgavere raamatukogu juhataja Jaan Soopa muretsema. Ise istud vangis ja naine peab lastega üksinda hakkama saama.

Viljandi vangla

Väljaspool vanglamüüre toimus aga pidevalt midagi, mis mõjutas tavalise inimese igapäevast elu. Omavalitsus andis välja selgesõnalisi korraldusi, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Samas oli ka selliseid propagandakastmes ettevõtmisi, vabatahtlikke kampaaniaid, milles kodaniku mitteosalemine võis äkki mingit moodi tulla halva bumerangina tagasi - meelsuse küsimused riigivõimu suhtes või midagi taolist. Jaanuaris näiteks kuulutati välja ülemaaline aktsioon soojade talveriiete kogumiseks rindevõitlejatele. Ja andsidki ära oma mehe lambanakse kasuka ning vastutasuks said mõne toidutalongi lisaks, et lastel kõht täis oleks. Iroonia vaid selles, et külmad talved määrasidki ära sõja võitja, nagu punaveteranid ja sõjaajaloolased pärast sõda rääkisid.

Või siis samuti jaanuaris 1942 sakslaste poolt alustatud kampaania 18-20 aastaste noormeeste värbamiseks vabatahtlikena Riigi tööteenistusse Saksamaale. Jah, esimesel sõjaaastal polnud veel eestlaste sundmobilisatsiooni Saksa armeesse. Selle ettevõtmise läbiviijad Eestis kirjeldasid seda tööteenistuse asja kui põnevat turismireisi Euroopasse, omalaadset aastast töö- ja puhkelaagrit, kus poistest kasvatatakse mehed. Meie poisid aga polnud niiväga vaimustatud sellisest võimalusest. Registreerimise tähtaega pikendati ja anti küllaltki üheselt mõista, et teadke, meil on selle vanusegrupi nimekirjad olemas ... Tagatipuks leidsid meie eestlastest omavalitsejad hea nipi, kuidas noorte "entusiasmi" turgutada. Just äsja avati taas üliõpilaste vastuvõtt ajutiselt kinni olnud kõrgkoolidesse ja sinna sissesaamise eeltingimuseks seati aastane tööteenistuse sooritamine vabatahtlikuna. Seda, et mingil hetkel satuvad tööteenistuses olevad poisid saksa mundris rindele, seda tollel hetkel ei osanud keegi arvata.

Sellel ajal kui Jaan vanglas oli käivitati veel kolmaski üleeestiline aktsioon, mida omavalitsus hellitavalt talguteks kutsus. See oli elanike sunniviisiline mobiliseerimine metsatöödele. Küttepuude puudus oli katastroofiline. Asi ei puudutanud ju üksnes elamuid ja kortereid, kütmist vajasid ka töökohtade ruumid, avalikud hooned ja halud olid põhiline soojaallikas. "Talgutega" oli tegelikult aga nii, et näiteks iga maal elav meesterahvas pidi kuu aja jooksul tegema metsas küttepuid esmalt kümme täistööpäeva, järgmisel kuul aga lisati neid tööpäevi veelgi.

Kindlasti tekitas Jaanis muret see, et sinnasamasse Viljandisse oli jõudnud sõjaga kaasnev lahutamatu haigus - tähniline tüüfus. Linnas suleti ajutiselt kino, teater, raamatukogu ja linna ainus kohvik. Oleks need haigusjuhtumid omandanud epideemia mõõtmed, siis vaevalt oleks sellest puutumata jäänud ka lähedased ja sõbrad Sürgaveres.

Põhiline mure oli muidugi toit. Ei tähendanud midagi, et sul võis olla oma maalapike, jõulusiga sulus kasvamas või lehm piima andmas. See tõi kaasa ka kohustuse müüa oma saadused normikohaselt riiklikule kokkuostjale. Riigi poolt varutud toit jaotati talongimajandusega elanike vahel ära. Veebruari esimesel nädalal kui Jaan kodustele kirja kirjutab on kehtestatud järgmised toidunormid nädala peale:

   Leib 2000 gr

   Liha ja lihasaadused 350 gr

   Rasvained (ka või) 100 gr

   Piim 1/2 liitrit

   Kuivained 100 gr

Tööstuskaupasid sai osta ostulubade alusel, mida väljastas kohalik omavalitsus. Näiteks jalanõude ostuloa said siis kui tõestasid vallavalitsuses, et sul on neid vaid üks paar jne. Mõistagi tekkis ahvatlus, et proovida mõni seakints (märkus: loomade tapmine väljaspool riiklike tapamajasid oli karistatav) realiseerida mustal turul vahetuse korras või raha eest, et sealtsamast hankida mingi vajalik riidetükk või seep või lambiõli jne. Vahelejäämise korral said muidugi rangelt karistada. Nii näiteks jaanuari keskpaigas tehti Tallinnas hilisõhtune ja varahommikune haarang spekulantidele. Arreteeriti 91 inimest, kes kõik said karistada.

Karistada võis saada iga asja eest. Näiteks kuulasid raadiojaama, mis polnud kantud lubatud raadiojaamade nimekirja. Või siis rikkusid kellaajaliselt pimendamisreegleid. Lahkumine maakonnast piirkonnakomissari loata tõi kaasa karistuse ... Käskusid ja keeldusid jätkus, nagu karistusigi. Aga oli veel üks asi. See omandas sellised mõõtmed, et okupeeritud/vabastatud riigi sisedirektor Oskar Angelus oli sunnitud raadiost pöörduma eesti rahva poole üleskutse ja manitsusega: lõpetage ometi ükskord see teineteise peale kaebamine! Angelus tõi välja, et kaebajaid innustab eelkõige omakasu, jättes lisamata meie inimlikud nõrkused kiusu ja kadeduse näol. Asi oli sedavõrd tõsine, et mõni nädal peale raadioesinemist võttis sisedirektoraat vastu korralduse, millega valekaebuse esitajaid hakatakse ... rangelt karistama.

Pühapäeval, 8. veebruaril kirjutab Jaan Soopa oma naisele:

Sellel ajal kui Jaan pühapäeval oma naisele kirjutab, kuulatakse nendes kodudes, kellel raadio, eestikeelset ringhäälingut. Kell 14.15 hakkab saade saksa opereti alusepanijast Paul Linckest. On sõda, aga elu läheb edasi.

Jaan Soopa postkaart Viljandi vanglast oma kodustele Sürgaveres on müügis ühes USA internetipoes ka pärast allahindlust küllalt krõbeda hinnaga, 45,53 USD.

Nikolai Triik - kunstnik ja alkohoolik

Ligi viiskümmend aastat tagasi ilmub kunstiajaloolase Evi Pihlaku monograafia sõjaeelse kujutava kunsti suurkujust Nikolai Triigist. See kunstnik on ka tema väitekirja teema. Monograafia on teatavasti teadustekst, mis seab sisulised ja vormilised piirid mingite eluliste faktide kirjeldamisel. Pihlak, vaatamata pieteeditundele lihtsalt ei saa oma raamatus vaadata siiski mööda ka Nikolai Triigi kahesest olemusest. Kunstniku tumedama poole võtab autor kokku sõnadega: "inimese väärikust unustav joomamees".

Aastaid hiljem peale monograafia ilmumist selgitab Pihlak kujutava ja tarbekunsti almanahhis "Kunst" (1984, nr.65/3) neid raskusi, millised taolise teadustöö kirjutamisel tekivad. Ta oli kogunud palju kaasaegsete mälestusi Nikolai Triigist, kuid sellised subjektiivsed meenutused ei oma paraku faktilist kaalu ja seega ei sobitu need teadustööle esitatavatele nõuetele. Aga, et need märkmepõhised mälestused raisku ei läheks, avaldabki tollane almanahh valiku Triigi kaasaegsete mälestustest. Muuseas on neis kirjeldatud ka andeka kunstniku ja õppejõu alkoholisõltuvust.

Õde Lydia Triik:

"Jooma õppis ta juba üsna noorelt. Jooma hakkas ta sellepärast, et elu ei olnud mitte päris niisugune nagu ta oleks tahtnud. --- Kui nad Põllusaarega abiellusid, ütles: «Nüüd olen naise leidnud, kes on mulle päris naine.» Aga pärast ütles, et see on kõige hullem. Viimane naine oli kergemeelne, aga esimene oli väga kena inimene. Lõpuks ei olnud tal peaaegu üldse enam sõpru. Viimased aastad elas Triik päris üksi ja elas onupoja Voldemar Evaldi juures, kus ta ka suri."

Nikolai Triik ja Anna Triik-Põllusaar

Esimest korda abiellub Nikolai Triik 22 aastasena. See on nooruslik tudengiabielu, mis kestab peaaegu viis aastat (1906-1910). Kohe järgmisel aastal peale lahutamist Nikolai abiellub teistkordselt endast seitse aastat noorema Viktoria Martnaga. Perre sünnib tütar. Nikolail hakkavad tekkima probleemid alkoholiga. Kunstnik ja hambaarst kasvavad abielu jooksul (1911-1929) teineteisest lahku ja lahutus on lihtsalt vormistamise küsimus. Viktoria abiellub koheselt peale lahutust uue mehega ja suhetest eksabikaasaga räägib vaid kõnekalt fakt, et see uus mees lapsendab(!) Nikolai tütre. Võib ainult spekuleerida, mis toimus Nikolai isiklikus elus tema teise abielu jooksul. Fakt on see, et kaks aastat peale lahutust abiellub 47 aastane Nikolai Triik kolmandat korda. Uueks naiseks saab temast kaheksateist aastat noorem Anna, kellega Triik tutvus juba siis kui see alles kahekümnene - Anna oli Triigi õpilane. Ka see abielu arvatavasti kuidagi hääbub, sest Nikolai Triigi viimastel eluaastatel abikaasat tema kõrval ei ole.

Kirjanik Friedebert Tuglas:

"Väga raskelt elas Triik üle 1919. aasta arvustusi. Seejärel ta nagu ei tõusnudki enam uuesti. Lausa uskumatu, et nii tõsine ja kindla iseloomuga mees seda nii südamesse võttis. Hiljem algasid Triigi sagedased joomised. Tallinna Paul Raua matusele tulles unustas ta pärja rongi. Ta oli täitsa purjus. Raudteelased tõid pärja järgi. Purjus peaga ütles ta matusel, et kunstiühing «Pallas» tervitab Paul Rauda tema surma puhul."

Elva raudteejaam. 1921.aastal juhtub siin ränk õnnetus - purjus mees astub rongi ette. See mees on kunstikooli "Pallas" õppejõud Nikolai Triik. Kunstnik viibib vigastustega pikaajalisel haiglaravil.

Kunstnik ja Triigi õpilane Henrik Olvi:

"Triik oli koosolekutel tihti purjus, jäi laua taha tukkuma. Aga kui küsimuses selgust ei saanud, ütles Nyman ikka: «Küsime Triigi käest.» Triik aeti üles ja ka purjus peaga oskas ta küsimusi paremini lahendada kui mõni teine mees kaine peaga."

Teatrikunstnik ja graafik, Triigi õpilane Natalie Mei:

"Vahel ilmus Triik tundi ka purjus peaga, oli määrdunud. Pintsak oli ükskord eest hobusesõnnikuga koos. Mõnikord viis ka õpilasi restorani. Oli nii purjus, et rahamaksmisel võttis lihtsalt peoga kotist. Ükskord mõtlesime, et «Pallasesse» on tulnud uus õpilane, sest istus üks noormees kooli koridoris. Aga tuli välja, et see oli restorani kelner, kes ootas Triiki arvemaksmise pärast. Kui Triiki taheti «Pallasest» ära saata ja Kesneri asemele võtta, siis õpilased leidsid, et parem ikka purjus Triik kui kaine Kesner. Tema joomine oli muidugi suur tragöödia. --- Triik elas mõnda aega minu õe Kristine juures. Vahel kaotas ta purjus peaga võtme ära, siis ei julgenud helistama ja tülitama tulla, magas öö samas majas restorani laua peal." 

Kolleeg, skulptor ja raamatukujundaja Kristine Mark-Mei:

"Tallinnas veel ta joomine nii märgatav polnud. --- Tartus elas Triik meie juures 1923. aastal umbes pool aastat. Korter asus Emajõe kaldal, maja neljandal korrusel. Seal Triik siis maaliski jõe vaadet. Siis Triik ei joonud mitu kuud. Ta luges palju meie raamatukogust. Siis äkki hakkas jooma ilma pidurdamata. Kuid ka purjus peaga oli ta teiste inimeste vastu viisakas."

*****

Diplomaat, krahv Joseph Delpech de Fraysinett on aastatel 1928-32 Prantsusmaa konsuliks Saksamaal. Kuid lisaks igapäevasele tööle on Josephi huviks veel grafoloogia. Ta on Prantsusmaa Grafoloogiaühingu president. Grafoloogia pole ammu enam pseudoteadus. Kõrvuti kriminalistikaga on peaaegu kõigi suurriikide salateenistustes tööl spetsialistid, kes profileerivad käekirja alusel luureteenistuse huviorbiiti jäänud isikuid.

Grafoloog de Fraysinett teeb Saksamaal tihedat koostööd Seksuaaluuringute Instituudiga, kogudes ligi kümme tuhat käekirja proovi, püüdmaks leida seoseid käekirja ja inimese homoseksuaalsuse vahel. Kuid tal on ka muid teemasid, mis samuti otsivad seaduspärasusi ametlikult määratud diagnooside ja isiku omakäelise kirjapildi vahel. Nii saadabki keegi inimene talle Tartu närvikliinikust patsientide käekirjasid koos samadele lehtedele lisatud diagnoosiga.

*****

Üks soliidne internetipood Itaalias müüb juba pikemat aega krahv de Fraysinettile kunagi Tartu närvikliinikust saadetud patsientide käekirjanäidiseid. Need on üksikutel lehtedel. Ma ei mäleta, kas minu poolt esmakordselt nähtuna oli neid lakoonilise tekstiga lehti rohkem. Praegu on müügis Pärnumaalt, Kõnnust pärit 27 aastase Linda Rulli käekirja näidis, kes põeb Basedow' tõbe. Keegi Karl Mägi (s.1887), kes teatab, et ta on haige alates 28. jaanuarist 1930 ja kelle diagnoosiks on märgitud neurosüüfilis. Näitleja A(da)? Klein, kes põeb Parkinsoni tõbe. Ja siis see, Nikolai Triigi autograaf, müügis 40 euroga:

Diagnoos - alkoholism, lisamärkusena - pikaajaline

*****

See paberilehekene on allikdokument selles, et kunstnik Nikolai Triik püüdis siiski oma pahega võidelda. Tema joomingutest räägitakse sedasi, et jääbki mulje boheemlaslikust pummeldajast, kes ei osanud pidada piiri. Nii see oligi, kuid vähemalt teise abielu lahutamise järele ja enne kolmandat naisevõttu püüab mees meditsiinist abi saada. Kahjuks on Nikolai Triigi üldlevinud biograafias lause: 1934. aastal haigestus ta uuesti. Delikaatsed kunstiteadlased ei täpsusta, millesse kunstnik haigestus. Ehk tasub uuesti lugeda ülaltoodud Nikolai õe kommentaari venna naistest? Ei tea, pealegi alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks või siis taasalustamiseks. Kes aga tollal teadsid ja levitasid põrutavaid seltskonnauudiseid suust suhu, need on ammu surnud. Ajakirja "Kroonika" kui usaldusväärse ja ammendamatu faktiallika asutamiseni, esimese numbri ilmumiseni, jääb siis veel kuuskümmend kaks aastat.

Tee Revalisse

Üks Hoffmann on jälle saadaval. Järgmisel kuul müüakse rahvusvahelisel internetioksjonil meie kuulsaima baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni (1851-1912) teos, mida meile näidati umbes seitse aastat tagasi Mikkeli muuseumis, 19. sajandi Eesti kunsti näitusel, mis koostati erakogudest pärit töödest. Antud õlimaal, "Tee Revalisse", mis tollasele näitusele ka nime andis, toodi ühest erakogust Venemaalt. Ning nüüd on ta siis müügis, alghinnaga 31 tuhat dollarit. Maali audentsust kinnitavad ühe Moskva kunstieksperdi ja meie enda kunstiteadlase Mai Levini väljastatud sertifikaadid.

Ma eriti ei orienteeru kunstikogujate maailmas, see on väga spetsiifiline ja minusuguse jaoks kindlasti ka mitte taskukohane. Ning pealegi on selles kunstiäris mitmed asjad mulle "mõistmatud". Eesti mainekad vana kunsti vahendajad, kellede galeriid asuvad väärikates ja kallites linnarajoonides, majandavad ennast ära majandusaasta aruandes näidatud paari või paarikümne tuhande euro suuruse aastakäibega, samas kui nende käest läbikäivate teoste väärtus on faktilistes müügihindades muljetavaldav ...

Mul on jäänud arusaam, et koguda kaasaegset kunsti on kordades kergem kui luua erakollektsioon vanade meistrite töödest. Mida rohkem teevad muuseumid oste oma kollektsioonidesse, seda vähem kunstiesemeid jääb vabasse ringlusesse. Seda enam, et erakollektsioonidest satuvad sellised teosed, arvestades kollektsionääri "kogumishaigust", müüki harva. Ja kui siiski, siis ainult põhjalikult kaalutletult või hoopis erakorralistel asjaoludel - pankrotid, pärandvara jms. Oskar Hoffmanni teoseid turul siiski liigub. Asjatundmatu jaoks jääb mõistetamatuks hinnakujunemise mehhanism - miks sama autori, samas tehnikas teostatud tööde hinnavahe on sedavõrd suur. Teadagi kehtestab oksjonimaja kooskõlastatult müüjaga objektile alghinna, kuid müügihind kujuneb pakkumiste käigus. Aga siiski, kui "Tee Revalisse" prognoositavaks hinnaks on pandud 31000 USD, siis eelmine minule silma jäänud müügis olnud Hoffmanni maal, "Kalurid rannal"  osteti eelmisel kevadel vaid 6250 euro eest:

Või siis näiteks 2013. aastal oksjonitel müüdud kolme Hoffmanni tööde hinnad. Kunagi ühe taanlase vanaisa omandas Venemaal sellise piibuga mehe portree. Nüüd vahetas maal oksjonil omanikku 2700 euro eest:

Samal aastal USAs toimunud oksjonil müüdi üks Hoffmanni talvine maal 9000 dollariga:

Ja põhjanaabrite juures, Helsingis veel üks Hoffmanni piibumaal 3297 euro eest:

Kuigi nüüd müüki tulev "Tee Revalisse" oodatav hind tundub olevatki paisutatud, siis samas näiteks Hoffmanni selle maali eest on oksjonil makstud ümmarguselt 28000 dollarit:

Igatahes põnev saab olema, kas ka Eesti kunstikogujad ütlevad oksjonil sõna sekka.

Kunsti rahalises väärtuses pole ma asjatundja. Kollektsionäärid armastavad rääkida emotsionaalsest väärtusest. Raske on selle arvamusega mitte ühineda. Minule Oskar Hoffmanni tööd meeldivad. Hoffmann kujutas paljudel maalidel oma kodumaa, Eesti loodust, inimesi ja olustikku, see on omaette väärtus. Minu jaoks on aga Hoffmanni tööd erilised eelkõige mingis jutustavas elemendis. Näiteks selline Hoffmanni kõrtsistseen:

Keegi Mari B on olnud osaline selle maali elustamisel. Kas mina näen just seda lugu nagu seda pakuvad koolitööna selle video autorid, see on iseküsimus. Aga igatahes tasub sellele lingile vajutada - need minu jaoks tundmatud noored on saanud valmis ühe andeka asja. Minu lugupidamine neile.

Anatoli Garšnek

Eks kõigil koguneb sahtlipõhja, riiulisse või kingakarpi mingeid fotosid, dokumente, kirjasid, meile mingil hetkel olulisi pisiesemeid. Enamik meist teevad aeg-ajalt inventuuri ja see praht lendab prügikasti. Muidugi on ka selliseid, kes ei raatsi midagi ära visata. Seda tüüpi eakamad inimesed leiavad, et küll järeltulijad "lõpliku koristamise" käigus ise vaatavad, mida säilitada, mida mitte. Ning tavaliselt enamik lahkunud inimesele olulistest asjadest visataksegi ära. Nutikamad aga viivad pisut kobedamad, kollektsionääridele võimalikku huvi pakkuvad asjad hoopis vanakraami kaupmehele. Endale tarbetud, aga äkki mõnele huvipakkuv - mõne kopika ikka saab.

Juba pikemat aega müüb Eestis paiknev müüja internetis, piirideülesel rahvaoksjonil üht dokumentide komplekti, küsides selle eest 245 USD.

Helilooja Anatoli Garšneki looming ei kuulu minu eelistuste ringi. Setumaa poisina on tema helitööd saanud tugevat mõjutust kodukandi rahvamuusikast. Muusikakauge inimesena tunduvad tema teosed minu jaoks aga pisut liialt konstrueeritud, tehniliselt küll laitmatud, kuid harmooniliselt veidi puised. Ometi teda ikka mõnikord mängitakse ning samuti on teda ka aegade jooksul salvestatud.

Küll aga mõjutas Anatoli Garšnek üle neljakümne aasta Konservatooriumi õppejõuna kogu eesti muusikakultuuri. Tema kompositsiooniõpilasteks on olnud Raimond Lätte, Anti Marguste, Hans Hindpere, Rene Eespere jt. Müügil olevad dokumendid on otsene meenutus tema pedagoogitööst - kunstiteaduste kandidaadi diplom (Moskva konservatooriumis kaitstud dissertatsioon oli Setu rahvalauludest), dotsendi tunnistus ning professori kraadi omistamise tunnistus.

 Anatoli Garšnek

17.11.1918-24.10.1998

Foto: Kalju Suur

Ma ise olen koguja tüüpi inimene. Näiteks kusagil sahtlis vedeleb minu NSVL pass eelmise sajandi seismekümnendatest aastatest, selline vanemat sorti, hallikas-pruunikate kaantega. Arvan, et ega neid niiväga säilinud pole - passivahetamisel korjati vanad passid käest ja kuulusid hävitamisele. Päris põnev oleks teada, mida mu lapsed sellega pärast X päeva ette võtavad. Tarbetu asjana oleks loogiline, et pliidi alla. Äkki on mõni laps arukam ja viib selle hoopis vanavara kaupmehele. Või võetakse ja pannakse tallele kuhugi kingakarpi, OMA tarbetute asjade hulka.

Karl Laas

Ma kirjutan siia ajaveebi vist juba sajandat korda, et mõne inimese elu on nagu film. Seda enam, et mitmed aastad Karl Laasi elust möödusidki filmis. Nagu kordi varem, olen ka seekord teinud märkmeid minule võõra inimese kohta, tõukudes ühest juhuslikust fotost, mida keegi ameeriklasest müüja proovib juba pikemat aega realiseerida rahvusvahelisel interneti rahvaoksjonil, seekord alghinnaga 9,45 USD.

Karl on see prillidega lennuväevormis mees. On Vabariigi aastapäev aastal 1940 ja seltskond niisutab reservohvitseri Karl Laasi ülendamist kapteni aukraadi. Juba nelja kuu pärast kontrollib vene sõjavägi meie territooriumit täielikult ja toimub riigipööre. Poole aasta pärast otsustavad meie hoolikalt valitud rahvuskaaslased Toompea suures saalis, et soovime astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu.

Romaanidest oleme lugenud, et meie ärkamisaja esivanemad rügasid põllul tööd teha, käisid ise paljajalu ja pingutasid pidevalt püksirihma, et lapsed linnas koolitatud saaks. Karli isa puhul see stereotüüp ei kehtinud. Hendrik Laas oli elupõline iseõppija. Torma kandist pärit mehel oli haridust ainult kaks talve külakooli. Kodunt lahkudes läheb noor mees Tartusse voorimehena taksot sõitma. Selle kõrvalt hakkab varsti pidama vürtspoodi ja enne Karli sündi on Hendrik Laas juba raamatupoe omanik, raamatukirjastaja, esimese erialase ajakirja "Põllumees" väljaandja jne. Olemasolevatele äridele lisanduvad seemnete ja põlluriistade kauplus. Kui Karl on seitsmene rendib isa Raadi mõisast maad, rajades aastaid hiljem sinna huvilistele avatud näidistalu. Hendrik Laas läheb põllumajandusajalukku mehena, kes korraldab esimesed  eestikeelsed põllumajanduskursused, tegeledes koolitustegevusega ühtejärge kümme aastat. Karli isa oli ilmselgelt edukas mees, kes oma töö ja nutikusega oskas lisaks muule anda oma ainsale lapsele ka materiaalsed võimalused haridusteeks. Palju aastaid hiljem, ütleb Karl, et iseenda üle ta ei ole uhke, kuid oma isa üle küll.

Karli mängumaaks oli Tartu vana puusild. Seal, üle jõe vasakpoolses majas oli nende kodu ja isa ajakirja toimetus. Sellel sillal olid lapse mängud, õnnelikud ja õnnetud hetked, esimesed kaklused, esimesed meeldivad tüdrukud ja kõik muu, mis käib kaasas ühe poisi eluga.

Karli haridustee oli selline:

Tartu Aleksander I Gümnaasium

Tartu Ülikool

Riia Polütehnikum

Peterburi Nikolai nimeline Inseneride Sõjakool

Ei saagi aru, kas noore inimese heitlik meel või oma, õige teeotsa otsimine. Tartu Ülikoolis õpib ta aasta matemaatikat, astudes ka korporatsioon "Sakala" liikmeks. Kogu Venemaad on haaranud lennundusvaimustus, kuid vähestel on võimalus lennumasinatega kokku puutuda. Karl pendeldab juba gümnaasiumi ajal Tartu ja Peterburi vahel, kus on lennunduskursused. See on mingi seletamatu soov, olla vaba kui lind. Tema püsivus viib sihile. Karl Laas läheb meie lennunduse ajalukku kui kolmas lenduripaberitega eestlane. Ta on siis vaid üheksateistkümne aastane.

Karl Heinrich Laas (19)

Võib olla lennukid, laiemalt aga tehnika on põhjus, et Karl vahetab kooli ja alustab kolme aastaseid õpinguid piirkonna mainekamas tehnika kõrgkoolis Riias. Siin saab temast Ülevenemaalise Keiserliku Aeroklubi liige.

Aasta enne kõrgkooli lõpetamist toimub kogu Euroopat vapustav sündmus, mille algust kirjeldab minu põlvkonna militaarpiibel, raamat, milles ükski naine minu elus pole aru saanud ega minu vaimustust jaganud, selliselt:

"Nii nad tapsidki meie Ferdinandi," ütles virtin härra Švejkile.

---

"Missuguse Ferdinandi, proua Müllerova?" küsis Švejk katkestamata põlve masseerimist. "Ma tunnen kahte Ferdinandi. Ühte, kes teenib rohukaupmees Pruša juures ja jõi seal kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki põrmugi kahju."

"Oh ei, armuline härra, ertshertsog Ferdinandi, sellesinatse Knopište Ferdinandi, selle paksu ja jumalakartliku."

Ma pole suutnud endale selgeks teha I Maailmasõja mobilisatsioone keiserlikul Venemaal. Riigikorrale vaatamata peavad osa poisse sõjaväelase ametit romantiliseks ja ohvitseri elukutset selliseks, mis kindlustab kindla leiva lauale. Võib olla mõtleski Karl sedaviisi, soovides noore mehena oma ellu ka lahingute adrenaliinilaksu? Tõenäolisem on aga siiski see, et tuli valida kahe halva vahel: peale diplomi kättesaamist koheselt rindele reamehena või teha läbi ohvitserikursused kusagil sõjakoolis.

Peterburi inseneride sõjakool töötas sõjaaja tingimustes. Kui enne said mehed selles koolis ohvitseriõlakud kolme aastaga, siis nüüd kestisid õpingud mõned kuud. Edasi väeossa, rindele. Allohvitser Karl Laas määrati I Maailmasõja alguses teenima Siberi sapööripolku. Väeosa geograafiline nimetus ei tähenda siinjuures väeosa asukohta. Võidelda tuli mitmetel rinnetel. Kui venelased oleksid sõja võitnud oleks Karl saanud igaaastasel võidupäeval ehtida oma rinda kuue lahingumedaliga. Võitjaid aga selles sõjas polnud. Kogu see sõda, vaatamata ajaloolaste-politoloogide argumenteeritud selgitustele on tavainimese mõistuse jaoks absurd, seebiooper. Ühe suguvõsa liikmed ei suutnud omavahel midagi ära jagada - Saksa keiser Wilhelm II, Vene keisri Nikolai II abikaasa Alix ehk Aleksandra Fjodorovna, Suurbritannia kuningas George V, kõik olid ühe vanaema lapselapsed. Selles sõjas hukkus ligi 20 miljonit inimest, lisaks sõjaväljadel sandistunud. Pole ime, et kõigil oli sellest ühel hetkel kõrini. Venemaal toimus revolutsioon, sakslased, võideldes kahel rindel olid demoraliseeritud.

Saksa vägede paraad Tartus, 1918

Pärast Saksa-Nõukogude Venemaa rahulepingut naasis tsaariarmee leitnant Karl Laas tagasi oma kodulinna. Terviklikku Eestimaad siis veel ei olnud, olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Mõlemad territooriumid olid veel okupeeritud saksa vägede poolt, kelle vastu Karl oli rindel kogu ilmasõja võidelnud. Elupõlised baltisakslased pidasid plaani luua siia hoopistükkis oma riik. Bolševikud tahtsid meid tagasi punasele Venemaale, kesisrimeelsed venelased tahtsid taastada endist impeeriumit ja seal oli käimas kodusõda. Eestlased kasutasid võimalust ja kuulutasid välja oma riigi, esialgu vaid paberil. Karl Laas oli keset kogu seda segadust aga töötu sõjaväelane, ilma kindla sissetulekuta. Seepärast võttiski mees saksa okupatsioonivägedelt vastu ühe tööotsa. Toiduainete puudus oli linnade tsiviilelanike seas ja saksa armees suur. Samas loksusid paljude Peipsiäärsete põllumeeste paadid üle järve Venemaale nendesamade defitsiitsete toiduainetega. Sealpool oli lihtsalt hind kõrgem. Kahekümne kuue aastane Karl võttis vastu sakslaste poolt pakutud Peipsi komandandi koha ja hakkas rahvuskaaslastest moodustama Peipsi piiri- ja rannakaitset, et salakaubaveole panna piir. Okupatsioonivõimudelt kindel palk ja protsent kinnipüütud kaubast. Mõned nimetavad seda üritust hiljem meie rahvusliku piirivalve alguseks. See ettevõtmine kestis Karlil vaid paar kuud. Novembris 1918 kutsub Eesti Ajutine Valitsus kõiki eesti soost ohvitsere moodustavasse rahvaväkke.

Tallinnas määratakse lenduripaberitega leitnant Karl Laas - ei, mitte sellel hetkel veel olematusse lennuväkke, vaid kaitseväe Varustusvalitsuse ülema abiks, käsundusohvitseriks. Neid abisid on sellel ülemusel kümneid. See on meeletu väljakutse, teha mitte millestki midagi. Oli hulk kaadriohvitsere ja esimesed mobiliseeritud reakoosseisu, kuid meestele ei ole pükse-särke, raha palkadeks, ei relvastust ega tehnikat, lusikaid-kausse, sidevahendeid, tekke-voodeid, küttepuid ega seepi jne. - mitte midagi ei ole. On ainult suur soov teha oma riiki ja kaitseväge. Midagi saab lahkuvatelt okupatsioonivägedelt, ülejäänud aga tuleb kombineerida - läbirääkimised, hanked, ostud, rekvireerimised jne. Kõigega on kiire, sest sakslaste lahkumisega samaaegselt siseneb Eestisse  Punaarmee. See on Vabadussõja algus. Bolševike vastu on võimalik vastu panna entusiastlikud koolipoisid ja pisut veel aatelisi mehi (esmane üleskutse vabatahtlikult liituda Kaitseväega on sisuliselt läbi kukkunud) ja need vähesed vabatahtlikud saadetakse punaste vastu sedaviisi, et üks vintpüss on kahe peale ja mõned padrunid ... Selline on olukord.

Karli ülemus, kolonel Rudolf Reimann, kes alandas temast kaheksa aastat noorema leitnandi reameheks

Täpselt ei teagi, mis juhtus. Hilisematel aastatel räägitakse sellest vaid vihjamisi, et Karl olevat olnud liiga hea südamega ja sedasi. Igatahes tema sõjaväelise karjääri alguses Eesti Vabariigis peab toimuma midagi erakorralist, sest mõned kuud pärast teenistusse astumist alandatakse leitnant Karl Laas reameheks. Sõjaväest teda minema ei lööda ja arvatavasti rehabiliteerib ta ennast oma tööga lennuväe tehnilise ülema abina, sest enne Vabadussõja lõppu taastatakse ta leitnandi auaste. Selline auastmest degradeerimine polnud midagi erakordset. Iga mees oli arvel ja vajadusel kasutati distsipliini hoidmiseks ka seda äärmuslikku vahendit. Tollastest mälestustest võin lugeda, et eriti just sõja esimestel kuudel ei teadnud ükski väeosa komandör hommikul kui palju tal mehi parasjagu on. Mõned lasid lihtsalt jalga, mõned panid öösel punaste poolele (sealpool olevad eestlastest bolševike väeosad!), mõned punased tulid meie poolele üle jne. Olen lugenud kahest meie lendurist Vabadussõjas, kes alandati reameheks. Lahinglendudest vabal ajal vedasid nad oma lennukitega Soome salapiiritust, aga ega see reameheks alandamine takistanud neid vapralt sõjas edasi lendamast ... Jah, ega see Vabadussõda alati ja päriselt polnud nii nagu me filmist "Nimed marmortahvlil" näeme ja teame.

On möödunud kümme aastat. Meil on oma riik, isegi demokraatlik. Meie riigi alusepanija, Konstantin Päts veel ei mõtle või siis häbeneb seda uidu, et Tema ongi riik ja tema kamraad Laidoner rühmab esialgu veel häbelikult käega kui keegi pugejalikult väidab, et Tema võitis Vabadussõja. See aeg veel tuleb, kus nad seda enam ei häbene. Karl on kolmekümne seitsme aastane ja töötab Lasnamäe eralennujaamas abikomandandina. Iga aastaga läheb elu riigis paremaks ja eestlasi haarab filmivaimustus. Liikuvad pildid on vahva meelelahutus ja meie kodumaine "filmitööstus" kogub tuure. Stuudioid tekib nagu seeni. Need tummfilmid on tänapäeval vaadates primitiivsed ja kohati jaburad, kuid publikule meeldib - alles veerand sajandit hiljem tuleb televisioon, internetist ja nutitelefonidest ei osata isegi tollastes ulmeromaanides unistada. On teadmata, kuidas Karl Laas filmi juurde sattus. Kahekümnendate aastate lõpul korraldasid kinoomanikud-filmitootjad filminäitlejate kursusi-castinguid. Tollane ajakirjandus kirjeldab ühele taolisele kursusele registreerimist selliselt, et Tallinnas, Viru tänaval oli järjekorda kogunenud kusagil kolmsada inimest. Kohale saabus politsei, kes arvas, et kommunistid korraldavad järjekordselt mingit jama ... Kas Karl ka seal rahvamassis trügimas on, seda ei tea. Äkki on ta kellelegi silma jäänud hoopis artistliku seltskonnategelasena. Igatahes paariks aastaks saab endisest sõjaväelasest Karl Laasist üks enim rakendust leidnud filminäitleja.

"Vigased pruudid", 1929. Vasakul kosilane Enn (Karl Laas) ja kosilane Jaan (Georg Leies)

Tema tegelaskujud pole peaosad, pigem kandvad, olulised kõrvalrollid, mis ilmunud arvustustes reeglina äramärkimist leiavad. Kolme aasta jooksul teeb ta näitlejana kaasa seitsmes mängufilmis. See on arv, millega ei saa uhkustada enamus meie tänapäeva eesti näitlejatest. "Filmistaarina" tuntakse teda tänaval ära. Nagu iga alustav muusikaartist kaasajal, mõtles Karl ka tollal sisimas ehk nn. rahvusvahelisele läbimurdele. Ta hakkas pisut edvistavalt esitlema ennast mitte Karlina, vaid Charles Laasina.

"Jüri Rumm", 1929. Mõisavalitseja (Karl Laas)

Seda läbimurret suurte filmimaade ekraanile aga ei toimunud. Tummfilmi ajastu oli jäädavalt lõppemas ja ekraan vajas teist tüüpi näitlejaid. Karl Laasi teeneid ei vajanud enam ka kodumaine filmitööstus. Vaatamata sellele oli ta teeninud tuntuse ja ehk ka publiku armastuse, koha eesti filmiajaloos aga kindlasti.

Karl Laas on jätkuvalt tööl Lasnamäe eralennuvälja komandandi abina, tema vastutusvaldkondadeks on meteoroloogiateenistus ja lennucargo. Ta on ikka abielus oma naise Cäciliega, kellega laulatas end kohe peale Vabadussõja lõppu. Andmebaasidest pole näha, et neil oleks sündinud järeltulijaid. Karl on tegev mitmetes seltsides. Nende pisike kahetoaline korter Tallinna kesklinnas peidab endas igasuguseid huvitavaid asju. Siin on Karli poolt kogutav maailmakuulsuste autogrammide kogu, igasugune memorabiilia lennundusest, meened arvukatest välisreisidest, üks tuba korterist on maast laeni täis raamatuid. Muuseas, reisimine oli Karli jaoks lihtne - väidetavalt oskas ta rääkida rohkem kui kümnes keeles.

Perekond Laasi korter oli selles Tallinna majas, Raekoja platsi lähedal, Dunkri 21

Kogu see aeg ei kaota Karl sidet ka sõjaväega. Ta käib reservohvitseride õppustel-kogunemistel, osaleb nõu ja jõuga Kaitseväe lennuvõistlustel, tehes võistlused kaasa ekipaaži motoristina jne. Eks seepärast siis lõpuks ometi ka see kapteni aukraad. Ja kellegi poolt müüki pandud foto, millest neid märkmeid alustasin. Aga lool puudub lõpp.

Eesti riik on maha mängitud. II Maailmasõda on alganud. Oma vanuse tõttu Karl Laas ei kuulu Puaarmee mobilisatsiooni alla. Ometi peab ta Eestist lahkuma. Võib oletada, et tema töö lennuväljal, sõjaväeline taust ja vene keele oskus on need, mistõttu satub ta mingisse evakuatsiooniešeloni, mis saadeti koheselt sõja alguses Eestist venelaste tagalasse. Endisest tsaariarmee ja EV kaitseväe ohvitserist saab Jaroslavi evakuatsioonihaigla komandant. Järjekordselt tuleb ei millestki teha midagi, korraldada, hankida, toimetada, sehkendada. Sellesse linna on koondatud paljud Karli kaasmaalased, tuttavad sõjaeelsest perioodist  - näitlejad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud. Ning kuigi sõda käib täie hooga, on märke sellest, et mingil hetkel Karli jaoks juba kolmas sõda tema elu ajal ometi lõppeb ja saab koju, Eestimaale.

9.juunil 1944. arreteerib NKVD Jaroslavi evakuatsioonihaigla Nr.2495 hospitali komandandi Karl Laasi. Sõjatribunal mõistab 56 aastase elukunstniku 29. septembril süüdi propaganda või agitatsiooni eest, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele ... jne. Minimaalne karistus selle teo eest nägi ette kuus kuud vangistust. Karl Laasile mõistetakse 10 aastat vabaduskaotust. Edasised jäljed mehe saatusest puuduvad. Nagu paljud teised eestlased, kaob Karl Laas stalinlikku igavikku. Tahaks uskuda midagi ilusat, et kusagil ta on, lendamas vabana kui lind.  

Witoff

Ma ei saa päris täpselt aru, kes siiski neilt rahvaoksjonitelt vanu fotosid ostavad. Hetkel on Osta.ee keskkonnas pakkumisel ligi pooltuhat vana postkaarti ja fotot. Nendel piltidel on ju võõrad inimesed, enamus tundmatuid. Mulle endale meeldib nendes sobrada, otsida lugusid. Keegi on pannud müüki selle foto ja seni ainuke pakkuja on nõus selle eest maksma 5,10 eurot.

Ma hirmsasti loodan, et ostjaks on selle suguvõsa lehekülje loojad. Või siis seal avalehel mainitud Lii ja Kristel. Sealt saate lugeda, kes oli hilisemas elus see väike kandlemängija Ernst ja mis sai tema kaksikvendadest Corneliusest ja Erasmusest.

Naljakas. Ma olen kirjutanud siia blogisse päris palju minevikulugusid mulle võhivõõrastest inimestest. Enda eelkäijate asjad on aga süstematiseerimata ja vormistamata. See ülal viidatud lehekülg olgu mulle etteheiteks ja eeskujuks.

Noorte õpetajate kokkutulek

Meil on vist mingi kampaania Noored kooli. Nõukogude ajal pöörati noortele õpetajatele erilist tähelepanu. Nagu nüüd, siis ka toona rohkem sõnaliselt kui rahaliselt, kuigi suunamisjärgselt maapiirkondadesse sattunud noorõpetajad said reeglina elamiseks korteri. See oli elamispinna üldise vähesuse tõttu päris kõva sõna. Keegi Moskva elanik müüb internetioksjonil plekist märki. Tahab saada selle eest 190 rubla. Kunagi olid "Normas" valmistatud märgid lahutamatu osa mistahes sündmuse äramärkimiseks. Märgikultuur on tänaseks hääbunud ning pole ka lugenud, et keegi oleks uurinud näiteks eraldi teemana tollast graafilist disaini nendel märkidel. Täna märkan meediapildis vaid mõnedel erakondlastel kuuerevääril ühesuguseid märke. Ju see on mingi järjepidev põlvkondlik parteilaste kultuur. Märkide kõrgajastul, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, keegi sellist plekilatakat peale ürituse lõppu vaevalt kandis, kuid meenena sahtlipõhja vast ikka jäi kuni sahtli järjekordse koristamiseni.

Kuidagi haakub see minu eelmise sissekandega siin blogis - aja kulgemine. Võib arvata, et sellele kokkutulekule kutsuti nn. ärksamad noored õpetajad. Erialaselt head ja kindlasti ka tollaste kaanonite järgi ühiskondlikult aktiivsed. Siin nad on, sellest kokkutulekust osavõtjad. Paljudel seesama märk rinnas. Noored ja ilusad, midagi juba kindlasti saavutanud, kuid parimad aastad veel ees. Kuid ega seda viimast kindlalt väita saa. Mõnele võis see olla hoopis kõrghetk, kust hakkas kibestumise allakäigu trepp.

1. rida vasakult: Merle Raidma, Siri Jehe/Põllu, X, X, Sulev Valdmaa, X, X

2. rida vasakult: Kaidor Damberg, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X

3. rida vasakult:

4. rida vasakult:

Möödunud on kolmkümmend aastat. Need, kes kooli jäid on täna vanad õpetajad. Viisakalt öeldes staažikad. Ehk mõned juba ka pensionil? Palju neist üldse õpetajaks jäi? Mina tunnen siit pildilt ära vaid kahte, kellega olen elus mingil hetkel kokku puutunud. Üks peaks olema tänaseni õpetaja (1.rida, vasakult 1.). Teine on alles viimastel aastatel loobunud, olles ennem seda olnud ka koolidirektor (1.rida, vasakult 5.). Äkki tunnevad siia lehele sattunud samuti ära mõne "noore õpetaja" ja lisavad ta nime kommentaaridesse?

Ralf Linno

Juba mõnda aega olen märganud, et keegi müüja Himki linnast Venemaal kaupleb ühe netioksjoni filateeliasektsioonis poolesajandi vanuste ümbrikutega, mis kõik adresseeritud ühele inimesele Austrias. Kirju on Kiievist, Leningradist ja Tartust. Viimasest linnast on üheks kirjasaatjaks keegi K. Maasik Tammelinnast ja teine... Just see teine mu tähelepanu pälviski. Neid Tartust aastatel 1954-60 saadetud  ümbrike on kümneid ja alghinnaks küsib müüja iga ümbriku eest 600 kuni 2500 rubla. 

 

Ralf Linno nimi on vist tuttav igale tõsisele margikogujale. Mitte ainult meil, vaid üle maailma. Kõigile neile filatelistidele, keda huvitab Estica, 1939-45, occupation vms. Minustki oleks võinud saada ehk margikoguja kui poleks Linno taolisi tegelasi. Kollektsioneerimine on pisut "ajuhälbeline", sõltuvuslik hobi. Pealegi väga kulukas. Raha puhul muidugi võiks rääkida ka hoopis investeeringust. Mistahes investeering eeldab teatavasti arukust ja teadmisi. Filateelias tuleb muude teadmiste osas olla valvas võltsingute suhtes. Ralf Linno oli pärastsõjaaegses Eesti NSV-s suurim margivõltsija.

 

Kõik oksjonil müügil olevad ümbrikud on saadetud Raimund Prangl'ile. See mees pidas Austria suuruselt teises linnas Grazis filateeliapoodi juba enne sõda. Äri haare oli piisavalt suur, sest firma oli oma jooksevkontod avanud postipankades Viinis, Münchenis, Prahas, Varssavis, Pariisis ja Brüsselis. Ka Austria annekteerimine ja maailmasõda ei muutnud Raimundi äris suurt midagi. Ta avaldab hoopis ajalehtedes reklaame, et nüüd on saadaval ka Saksa idaalade territooriumi  ületrükkidega postmarke. 

 

Kuulutuses näidatud filateeliapood asus samal aadressil ka aastaid pärast sõda. Sellest annavad tunnistust needsamad oksjonil olevad ümbrikud. Väga heas asukohas, maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvas vanalinnas, mitte kaugel linnast läbivoolavast Muri jõest. Praeguseks on küll samades ruumides hoopis teised kaubad.

 

Ralf Linnost kui inimesest ei tea ma praktiliselt midagi. Segaste aegade ehk vene võimu saabudes oli ta Tartu koolipoiss. Veel teismelisena, juba sõja ajal, alustas ka oma tegevust margivõltsijana. Kindlasti oli tal hilisemalt ka mingi amet ja töökoht, kuid selle kõrval pea veerand sajandit tegutses oma suure hobiga, levitades võltsitud "toodangut" märkimisväärsetes kogustes.

Selliseid marke liigub võltsingutena palju



Linno spetsialiteediks kujuneb nn. sõjaaegsed ületrükid, täpsemalt templid. Ralf oli templivõltsija. Mainitud ehtsad ületrükid tekkisid sedasi, et sõja ajal kui venelased lahkusid ja Saksa riigi postmargid veel ei kehtinud, tembeldasid mõned kohalikud postkontorid (Elva, Mõisaküla, Pärnu jt.) oma senised postimaksevahendite varud, NSVL postmargid, üle erinevate templitegaga "Eesti Post", "Vaba Eesti" jne.  Linno tabas küllalt kärmelt, et pole vaja mingeid trükipresse, -värve ega muud. Piisab teha vastavad templijäljendid ja hankida suurtes kogustes vastavaid vene postmarke. Kuna tegelikult tehti selliseid ületrükke ehk tembeldamisi venelaste taganedes vaid paar nädalat, siis Ralf jõudis loogilise järelduseni - sellised margid muutuvad kollektsionääride hulgas haruldasteks. Tänastes hindades on selliste postmarkide tehinguhinnad suurusjärgus 200-500 eurot tükk.

 

Vaevalt oskab keegi kõrvaline, kolmas isik ütelda, palju Ralf Linno neid võltsinguid selles Tartu tagasihoidlikus Puiestee tänava hoovimajas tegi. Igatahes filateeliakirjanduses mainitakse võltsingutest rääkides sageli fenomenina just Eestit, kust on ringlusesse läinud hämmastav kogus võltsmarke üle maailma asuvatesse erinevatesse kogudesse. Linno tegutsemise ajal ei sõitnud inimesed vabalt mööda maailma. Vene riigist korraks välismaale pääsemine oli mõnedele õnnelikudele meie seast ainusündmusena midagi erakordset. Postiteenistusse oli riik loonud eraldi osakonnad, kes valikuliselt või süstemaatiliselt kontrollisid kirjavahetust välismaaga. Ometi leidis  Ralf ka sellele lahendusi, laiendades müüki just välismaale, kus ostujõulisem turg. Tekkisid kanalid kuhu ja kuidas oma võltsinguid müüa, ning kuidas müügist saadud raha võimude teadmata siia suletud riiki toimetada. Üks teoreetilistest võimalustest olid kirjasõbrad-filatelistid välismaal. Peapostkontorite eriosakondadel olid ju teada kõik inimesed kes filateeliaeemärkidel pidasid laialdast kirjavahetust välismaaga. Oletuslikult arvan, et neid margi- ja templikirevaid kirju kontrolliti vähem - need ju süütud "ajuhälvikutest" kollektsionäärid.

 

 

Arvestades haruldasemate postmarkide rahalist väärtust, proovivad tõsised kogujad, filateeliaärid, oksjonimajad kindlustada tehingu õnnestumist tunnustatud ekspertide hinnangutega haruldase margi ehtsusest. Rootsis tegutsenud väliseestlastest filatelistid olid just need, kes seitsmekümnendate aastate alguses hakkasid rahvusvahelist kollektsionääride peret hoiatama Ralf Linno võltsingute eest. Väidetavalt lõpetas Linno seepeale oma tegevuse. Üks hoiatajatest oli Valdo Nemwalz, kes kuni surmani oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Eesti markide osas. Kuid ka asjatundjal juhtub. Ega siis Linno tegutsenud algusest lõpuni vaid ühe templijäljendiga. Need kulusid ja mõni võltsitud tempel tuli tal välja ikka väga originaalilähedane. Hilisemad ja kaasaegsemad ekspertiisivahendid, spektograafia jms. on leidnud, et mitmed Nemwalzi poolt ehtsaks tunnistatud ületrükid-tembeldused on siiski võltsing - templitindi koostis on teine. Seega pean isiklikult Ralf Linnot tänama. Tänu tema tegevusele tean võltsingutest ning filatelist minust ei saanud. Oleks ikka ütlemata masendav kui ühel päeval oleks selgunud, et terve elu  kõhu ja pere kõrvalt koonerdatud raha, mis paigutatud margialbumitesse ei olegi väärt kümneid tuhandeid eurosid, vaid ainult pool kuupensionist.



Erikäsitletud

Kadestan Pekka Ereltit, kelle kirjutisi ootan ja loen. Sorib arhiivides ja kirjutab "Eesti Ekspressi" lugusid minevikust. Ning talle makstakse selle eest :). Ega ma palga ja honoraride pärast pole kade. Olen hoopis nukker, et minu jaoks on kõik arhiivid siit kaugel ja ega minust pole enam minejat. Hea kui mõni hädapärane poeskäik saab tehtud.
´
Kaks aastat tagasi, oktoobris 2012 avaldas Pekka Erelt nädalalehes kirjutise ühest dokumendist, mis pandi müüki USA-s, Arus Auction oksjonimajas.


 



Sisuliselt on see teatis-kviitung tollase SS-garnisoni komendatuurist Julgeolekupolitsei osakonnale, et viimase poolt etteantud isikud on "erikäsitletud". Ajalehe võrguväljaanne sai tollal paarkümmend kommentaari. Mõned küll mitte asjast, kuid ülejäänud asjakohased. Uudisportaalides ja lehtede võrguväljaannetes ma kunagi ei kommenteeri. Seekord oli aga tahtmist küll. Olin kindel, et see dokument on olnud juba kusagil varasemalt müügis. Ma olin selle isegi endale salvestanud. Minu arvutis on paraku aegajalt loominguline segadus ja siis ma seda ühestki oma folderist ei leidnud. Alles nüüd leidsin. Vahemärkusena täheldan, et sellel oksjonil see ajalooline dokument ostjat siiski ei leidnud.

Ning mu mälu pettis siis, seda artiklit lugedes. Poolteist aastat varem, 2011.a. märtsis oli müügil küll sarnane, kuid teise sisuga dokument. Kuigi ka seda müüdi USA-s, siis ometi teises oksjonimajas, Oregonis asuvas Pioneer Auction Gallery's.

Müügihind oli muuseas tagasihoidlik 35 USD.

Nüüd algallikat kontrollides leidsin, et 2011. aastal, juunis oli veel üks analoogne USA-s müüki pandud. Seda Mohawk Arms Inc. oksjonimajas.

Kindlasti oleks Pekka Erelt, seda teades, kirjutanud pisut teisiti. Ja kommentaarid oleksid samuti olnud teistsugused. Kolme dokumendi võrdluses on huvitav jälgida kuupäevi, numeratsioone, mis tekitab mõtteid ja muidugi tähenduslikku märgistust. Osadel erikäsitletutel on nimede ees linnukesed, mõnel numbrid. Igaüks võib ise järeldada, mida tähendab linnuke ja mida kinnipeetavale omistatud number...

Muidugi jääb küsimuseks, kes neid dokumente säilitas ja miks? Kuidas ja kellelt need ringlusesse on sattunud?

Ning lõpuks otsingumootorite tarvis nimed. Inimesed suhtuvad minevikupärandisse mitmeti. Paljudele lõppeb perekond ja suguvõsa teadmisega tädide-onude olemasolust ja elusolevate vanavanematega. Pere loo vastu eriti huvi ei tunta. Kuid on ka neid, kes kannatlikult koguvad killukesi eelkäijate kohta, et mõista iseennast ja ümbritsevat. Selle blogi minevikulugudele satutakse tihti just otsingumootoritega.

Jurij Dubrovsky, sünd. 04.08.1900., "erikäsitletud" 13.11.1942.a.

Anatolij Gronow, sünd. 06.12.1897., "erikäsitletud" 13.11.1942.a.

Valentin Atanov, sünd. 02.05.1917., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.

Andrei Matjuschenko, sünd. 18.08.1917., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.

Andrei Semenov, sünd. 20.01.1915., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.

Johan Mager, sünd. 05.05.1905., "erikäsitletud" 19.12.1942.a.

Isidor Techerep, sünd. 1917., erikäsitletud" 19.12.1942.a.

Vanim erikäsitletutest 45 aastane ja noorimad 25 aastased. Ja nii konveierina, arvestades väljaminevate kirjade numeratsiooni.

Laulupeo liköör

Hiljuti oli suur seletamine ja õiendamine, et laulupidu ja alkohol ei sobi kokku. Mind ennast alkohol ja lõbusad inimesed ei häiri. Purjus inimesed küll. Kokku kahele petitsioonile allakirjutanud vabaühendused väidavad, et nad kõik esindavad kedagi, teatud huvirühma ja seda nad ka demokraatia reeglite järgi teevad. Seega võib kinnitada, et sajad tuhanded eestimaalased nõudsid enda poolt loodud sihtasutuselt (sest riik läbi esindusdemokraatia olemegi me ise), Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuselt: järgmine laulupidu olgu alkoholivaba! Demokraatlikult seatud ja valitud sihtasutuse juhid päris pikalt ja kaugele neid sadu tuhandeid ei saatnud. Samas on eelarve, erasektoriga sõlmitud sponsorlepingud ja muud asjad. Ning petitsiooni kirjutanud rahvas samas ka ei ütelnud, kuidas nad kavatsevad oma nõudmisega iseenda peo eelarve tasakaalu saada, kellelt ära võtta, et peole juurde anda. Kokkuvõttes ja kompromissina pidid nüüd mingid aedikud tulema. Mnjah.

 

Lapse ja noorena olin laulupidudel osaline, hiljem kuulaja. Laulu ja tantsupidu ongi üks vahva asi, kus tegelikult on kõik peolised. Nüüd pole juba kümme aastat kusagil suurematel rahvakogunemistel käinud. Eelmise postituse kommentaaris avaldasin mõtet, et paljugi muudub kui ajateljel on kasvõi kümne aastane vahe. Ei mäleta lapsepõlvest ega hiljem, et laulupidudel oleks olnud joomist. Ma arvan, et pisut lauluõli "arstirohuna" võis ka mõnikord vanematel meestel olla.  Mõni häiriv tüüp publikus võis tekkida. See pandi ruttu "sidrunisse" ja plats oli jälle puhas. Ega tollal siis tohtinud täis peaga ringi kakerdada. Aastatega on järelikult palju muutunud. Kasvõi see, et ise enam alkoholi ei taha. Nüüd jäi diskussioonist ja argumentidest kohati mulje, et lauljad ei jõuagi täis peaga lavale ja staadionil kavas oleva Viire takka asemel hakkavad tantsijad kargama temperamentselt puntratantsu. Mure on suur kui võtta abiks poeesia üks võludest, mitmetähenduslikkus. Eelmise noorte laulu- ja tantsupeokavas olnud peo tunnuslaulus "Maa ja ilm" (helilooja Olav Ehala) hoiatab sõnade autor Viiu Härm, mis kõik juhtub kui peol on viina ohtralt palju:

Maapõue tuli, see iginoor,

lahvatab leegina siin,

kui ma ta südames siia toon

ja pilvede piirini viin.

 

 

Lauluväljak 18.07.1965. Foto Valdur Vahi



Paratamatult kõik kaubastub. Las siis olla tõesti seal parem aedikud kui me ei oska pidu pidada. Varasemalt polnud seda vaja ei lauljatele ega publikule. Ja ega ma nendest varasematest aastatest isiklikult alkoholimüüki mäletagi. Kasvõi 1965. aasta laulupeol, kus muuseas esmakordselt esitati meie vabadusepüüdluse mitteametlik hümn "Mu isamaa on minu arm".

 

Vaevalt parteihuht Johannes Käbin oskas tolle aasta laulupeol,

pildil koos laulupeo külalise, kosmonaut German Titoviga,

ette näha, et sellest Gustav Ernesaksa

laulust saab aastateks tema õudusunenägu

(Foto: Valdur Vahi) 

Kuigi, sellesama laulupeo tarbeks lasti müüki spetsiaalsed joogid. Nii ilmus piiratud koguses lettidele "Laulupeo liköör". Kuu aega peale pidu, ühel laupäevasel augustipäeval kogunes väike seltskond midagi tähistama. Põhjust leiab alati: äsja olid Tallinnas valmis saanud Tartu maantee ja Endla tänava viaduktid; tänavatel hakkasid sõitma Saksa DV uued trammid; Vilde-asta raames käisid "Külmale maale" filmivõtted; Panso äsjaloodud Noorsooteatril oli augustis just esimene tööpäev; rahvale tutvustati uut seltskonnatantsu hully-cully :) Mida iganes. Igatahes läks "Laulupeo liköör" kaubaks ja asjaosalised jäädvustasid selle pudelisildile. Et jook kellelegi liiga ei teinud annab tunnistust käekiri.

 

Oma kogemusest tean, et Liviko oskas siis ja veel mitmeid aastaid hiljemgi likööre teha. Need olid ikka tõelised kleebekad, mitte kaasaegsed ludinal voolavad. Ning ega siis neid joodud. See oli rohkem selline mekkimise värk. See, et liköörid head olid, annab tunnistust ka "likööriklubi" uus kohtumine ja äralahendatud pudel, selle silt. Sündmus ikka ilusasti dateeritud ja signeeritud.

 

 

Neid pudelisilte müüb internetiäri vahendusel keegi, kes elab siit 1400 kilomeetri kaugusel, Voroneži oblastis. Eeldatavasti pudelisiltide kollektsioneerimisest midagi teadev müüja tahab esimese sildi eest saada vähemalt 200 ja kohvilikööri eest 100 rubla. Eks see esimene jook ongi haruldasem.