Neljapäev, 28. detsember 2017

Jaan Soopa

1942. aasta veebruari alguses istus Jaan Viljandi vangimajas. Tea, kas ta niiväga enda käekäigu pärast muretseski. Rohkem ikka koduste pärast - kuidas neil seal läheb, kuidas hakkama saavad. Sakslased olid juba pool aastat Eestis. Viimased aastad olid olnud üldse absurdsed. Algul riigipööre ja siis vene võim senist harjumuspärast maailmavaadet peapeale pööravate seaduste ja reeglitega. Ja nüüd siis need saksa sõjaaja seadused. Täidesaatev tsiviilvõim Eestis oli Berliinist antud kohalikule Omavalitsusele, kes vorpis järjepanu kõiksugu käsulaudasid, millede täitmatajätmine võis kergesti kaasa tuua karistuse. Just sellel talvel hakkas kõvasti tundma andma üleüldine toiduainete nappus. Nii toit kui ka muud asjad olid talongikaup. Ning muidugi pani see 38 aastase Sürgavere raamatukogu juhataja Jaan Soopa muretsema. Ise istud vangis ja naine peab lastega üksinda hakkama saama.

Viljandi vangla

Väljaspool vanglamüüre toimus aga pidevalt midagi, mis mõjutas tavalise inimese igapäevast elu. Omavalitsus andis välja selgesõnalisi korraldusi, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Samas oli ka selliseid propagandakastmes ettevõtmisi, vabatahtlikke kampaaniaid, milles kodaniku mitteosalemine võis äkki mingit moodi tulla halva bumerangina tagasi - meelsuse küsimused riigivõimu suhtes või midagi taolist. Jaanuaris näiteks kuulutati välja ülemaaline aktsioon soojade talveriiete kogumiseks rindevõitlejatele. Ja andsidki ära oma mehe lambanakse kasuka ning vastutasuks said mõne toidutalongi lisaks, et lastel kõht täis oleks. Iroonia vaid selles, et külmad talved määrasidki ära sõja võitja, nagu punaveteranid ja sõjaajaloolased pärast sõda rääkisid.

Või siis samuti jaanuaris 1942 sakslaste poolt alustatud kampaania 18-20 aastaste noormeeste värbamiseks vabatahtlikena Riigi tööteenistusse Saksamaale. Jah, esimesel sõjaaastal polnud veel eestlaste sundmobilisatsiooni Saksa armeesse. Selle ettevõtmise läbiviijad Eestis kirjeldasid seda tööteenistuse asja kui põnevat turismireisi Euroopasse, omalaadset aastast töö- ja puhkelaagrit, kus poistest kasvatatakse mehed. Meie poisid aga polnud niiväga vaimustatud sellisest võimalusest. Registreerimise tähtaega pikendati ja anti küllaltki üheselt mõista, et teadke, meil on selle vanusegrupi nimekirjad olemas ... Tagatipuks leidsid meie eestlastest omavalitsejad hea nipi, kuidas noorte "entusiasmi" turgutada. Just äsja avati taas üliõpilaste vastuvõtt ajutiselt kinni olnud kõrgkoolidesse ja sinna sissesaamise eeltingimuseks seati aastane tööteenistuse sooritamine vabatahtlikuna. Seda, et mingil hetkel satuvad tööteenistuses olevad poisid saksa mundris rindele, seda tollel hetkel ei osanud keegi arvata.

Sellel ajal kui Jaan vanglas oli käivitati veel kolmaski üleeestiline aktsioon, mida omavalitsus hellitavalt talguteks kutsus. See oli elanike sunniviisiline mobiliseerimine metsatöödele. Küttepuude puudus oli katastroofiline. Asi ei puudutanud ju üksnes elamuid ja kortereid, kütmist vajasid ka töökohtade ruumid, avalikud hooned ja halud olid põhiline soojaallikas. "Talgutega" oli tegelikult aga nii, et näiteks iga maal elav meesterahvas pidi kuu aja jooksul tegema metsas küttepuid esmalt kümme täistööpäeva, järgmisel kuul aga lisati neid tööpäevi veelgi.

Kindlasti tekitas Jaanis muret see, et sinnasamasse Viljandisse oli jõudnud sõjaga kaasnev lahutamatu haigus - tähniline tüüfus. Linnas suleti ajutiselt kino, teater, raamatukogu ja linna ainus kohvik. Oleks need haigusjuhtumid omandanud epideemia mõõtmed, siis vaevalt oleks sellest puutumata jäänud ka lähedased ja sõbrad Sürgaveres.

Põhiline mure oli muidugi toit. Ei tähendanud midagi, et sul võis olla oma maalapike, jõulusiga sulus kasvamas või lehm piima andmas. See tõi kaasa ka kohustuse müüa oma saadused normikohaselt riiklikule kokkuostjale. Riigi poolt varutud toit jaotati talongimajandusega elanike vahel ära. Veebruari esimesel nädalal kui Jaan kodustele kirja kirjutab on kehtestatud järgmised toidunormid nädala peale:
   Leib 2000 gr
   Liha ja lihasaadused 350 gr
   Rasvained (ka või) 100 gr
   Piim 1/2 liitrit
   Kuivained 100 gr

Tööstuskaupasid sai osta ostulubade alusel, mida väljastas kohalik omavalitsus. Näiteks jalanõude ostuloa said siis kui tõestasid vallavalitsuses, et sul on neid vaid üks paar jne. Mõistagi tekkis ahvatlus, et proovida mõni seakints (märkus: loomade tapmine väljaspool riiklike tapamajasid oli karistatav) realiseerida mustal turul vahetuse korras või raha eest, et sealtsamast hankida mingi vajalik riidetükk või seep või lambiõli jne. Vahelejäämise korral said muidugi rangelt karistada. Nii näiteks jaanuari keskpaigas tehti Tallinnas hilisõhtune ja varahommikune haarang spekulantidele. Arreteeriti 91 inimest, kes kõik said karistada.

Karistada võis saada iga asja eest. Näiteks kuulasid raadiojaama, mis polnud kantud lubatud raadiojaamade nimekirja. Või siis rikkusid kellaajaliselt pimendamisreegleid. Lahkumine maakonnast piirkonnakomissari loata tõi kaasa karistuse ... Käskusid ja keeldusid jätkus, nagu karistusigi. Aga oli veel üks asi. See omandas sellised mõõtmed, et okupeeritud/vabastatud riigi sisedirektor Oskar Angelus oli sunnitud raadiost pöörduma eesti rahva poole üleskutse ja manitsusega: lõpetage ometi ükskord see teineteise peale kaebamine! Angelus tõi välja, et kaebajaid innustab eelkõige omakasu, jättes lisamata meie inimlikud nõrkused kiusu ja kadeduse näol. Asi oli sedavõrd tõsine, et mõni nädal peale raadioesinemist võttis sisedirektoraat vastu korralduse, millega valekaebuse esitajaid hakatakse ... rangelt karistama.

Pühapäeval, 8. veebruaril kirjutab Jaan Soopa oma naisele:



Sellel ajal kui Jaan pühapäeval oma naisele kirjutab, kuulatakse nendes kodudes, kellel raadio, eestikeelset ringhäälingut. Kell 14.15 hakkab saade saksa opereti alusepanijast Paul Linckest. On sõda, aga elu läheb edasi.


Jaan Soopa postkaart Viljandi vanglast oma kodustele Sürgaveres on müügis ühes USA internetipoes ka pärast allahindlust küllalt krõbeda hinnaga, 45,53 USD.