Selle talve surnud 27. Epiloog

Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.

Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.

Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.

Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi. 

Selle talve surnud 26.

(... järg)

Enne sõda abiellus Erna Kaarlega. Kaarel oli sepaks, aga ta ei saanud Arnole ligigi. Ernal oli Kaarlega üks poeg, Valter, see oli veel minu ristipoeg. Tal polnud head õnne. Valter abiellus noorelt, kuid elu ei läinud kuidagi. Enne suri naine ja ta ise laskis end jahipüssist maha. Tal oli vist tervisega ka midagi.

Kui ma veel sigalas töötasin, käis Erna kord meil. Küll oli tal siis uudiseid. Ta elas siis Allikul, Tuigal. Metsavennad olid siis ta ema maha lasknud. Tuiga Juhan oli surnud ja see suur talu oli tühi. Erna lootis, et seal tuleb parem elu kui Sarvemäel. Alliku kolhoos ka püüdis Kaarelt kangesti sepaks. Läksid Allikule. Hiljem oli see esimees öelnud, et oleks teadnud, et nii vilets sepp on, poleks ta tema pärast nii palju vaeva näinud.

Allikul oli Erna olnud mullikatalitaja. Kord oli tal üks mullikas kaduma läinud. Otsinud siis öö otsa seda mullikat - näinud metsas teelt eemal veoautot. Erna läinud sinna vaatama, et mis nad seal teevad. Mehed öelnud, et parandavad autot. Võtnud ühe kirja ja andnud Ernale, et see paneks selle posti. Kirja peal olnud Nõmme aadress. Üks andnud veel Ernale 150 rubla. Sel ajal oli see suur raha. Ernal olevat seda jätkunud terveks aastaks, sest siis oli see kõige vaesem aeg. Rahvas aga rääkinud: näe, müüsid mullika ära, nüüd muudkui laiutad rahaga. Järgmisel aastal tulnud välja, et see mullikas oli uppunud ühte vanasse kaevu.

Noh, Ernal oli palju uudiseid, aga enam ei mäleta. Aega on nii palju möödas. Kui vana Tõnu halvatud oli, käisid Poeplikad Allikul teda vaatamas, aga siis ma ei saanud minna. Varsti peale Tõnut suri ka tema.

----------

Autori omakäeline märkus: Mina ei jaga enam üldse, kuidas need lehed on.

----------

Senikaua kui nad veel kurameerisid, käisid ikka koos - Ussisoo Martin, Matsi Johannes ja Poe Marta. Poe Marta oli Poe ema täditütar. Johannes läks varsti ära Kaalepi, kus vanaisa talle talu oli ostnud. Poe ema mälestuste järel olevat see väga ilus aeg olnud.

Ei tea, kust see Martin tutvus oma pärastise noore naise Ernaga, kuid siis oli Marta meelest läinud. See Erna oli koos minu emaga mõned aastad Paides koolis käinud. Ema ütles, et Erna kadus varsti Paidest. Maal, Ussisoo perenaisena, oskas ta vanade perenaiste hulgas aga oreooli luua - et ta on ikka kõigist teistest peajagu parem.

Erna oli pilgese moega. Kui ema Annale kolis ja mina veel väike, oli ema kord Ernalt küsinud tüki seepi. Ussisoo oli ju suur talu, kus tihti tapeti. Erna oli teise-kolmanda naisega ühe killukese saatnud ja öelnud naistele, et kapteniproua kerjab seepi. Sellest ajast ema ei tahtnud Ernaga läbi käia. Erna oli siis, jah, suureline ega võinud arvata kui viletsasti tal viimaks läheb. Läbikäimine Tobidega ja nende võlgade maksmine tegi Ussisoo lõpuks nii vaeseks, et kui Ilma pulmad olid, siis oli see toredus otsas. Nii otsas, et Pudrumäe Lonni kardinad ja laudlinad olid laudadel ja minu laulatuskleit kasutusel. Lonni ise oli küll Inglismaal, kuid tema kaasavara oli jäänud Pudrumäele. Mööbel, mis nad Ludvigiga ostsid, oli ka Pudrumäel, sest sõjaajal ei julgenud keegi midagi väärtusliku linnas pidada.

---------

Pleesi Aino oli ilus, tumedate juuste ja pikliku näoga tüdruk. Mina olin umbes viie aastane, kui tema juba koolis käis. kui ta koolist tuli, olin mina tal alati vastas. Me mängisime natuke aega ja pärast saatsin ta koju. Kevade ajal tõi ta Purdi koplipealt lilli. Seal oli neid igasuguseid. Kõige pealt olid valged ja kollased ülased. Kollased ei kasvanud meie kandis kusagil mujal, kui ainult Purdi koplis. Valgeid oli igal pool. Esimesed valged ülased ma leidsin Vennu karjamaalt, see oli nii kodu lähedal. Ma siis ropsisin neid korjata. Vahel viisin Pritsule, tante Ollile ka, aga need närtsisid nii ruttu. Aino tõi nurmenukke, jaanikaune, kullerkuppe, hundihambaid ja kõiki teisi lilli, mis seal leidus. Eriti huvitavad olid kassikäpad. Neid kasvas ka meie tagaaias. Neil oli see hea omadus, et ei närtsinud ära. Toomingaid tõi Aino ka.

Aino lõpetas kooli aasta enne minu kooliminekut. Aino ema oli siis juba surnud ja isa oli Paides postimees. Aino oli vahest Pleesil, vahelt isa juures Paides. Minu ema andis haridusosakonda avalduse, et õpetab mind kodus, sest mul väiksel on raske kaugel koolis käia. Nädal enne jõulusid käisin koolis, et taset kontrollida. Jõuluvaheajal rääkisin sellest Ainole, et käisin koolis. Aino küsis, kas tunnistuse sain. Vastasin, et sain. Aino küsis, mis hinded olid? Mina vastasin, et kolm nõrka. Eks Pritsu lapsed rääkisid, et Aino on tuima peaga ja "nõrkadega" kimpus. Egas mina ei tahtnud kehvem olla, olgugi, et ma ei saanud mingit tunnistust.

Ühe talve Aino kelkas Paide ja Pleesi vahet, siis läks Tallinna Kunsttööstuskooli. Aino oli 17 aastane kui ta mehel läks. Varsti sai ta poisi ja tüdruku, Viktori ja Eha. Need Aino lapsed olid nii ilusti riides nagu nukud. Sel ajal polnud maalaste riietus suurt silmatorkav, emade oma õmmeldud, töö kõrvalt. Sõjaajal, kui ma Saksamaal olin, oli Eha ära surnud. See surnuaed tehti hiljem pargiks ja kästi sambad ära tuua. Aino tõi ema hauale. Ühel pool sambal on ema sünni ja surma aeg, teisel pool on Eha andmed.

(järgneb...)

Selle talve surnud 25.

(... järg)

Teine Jaani poeg oli Oskar. Tema oli vaikne poiss ja sulaseks kusagil kaugel. Mina tundsin teda ainult nägupidi. Sõjaajal läks ta kaotsi. Kolmas poiss oli Hermann - ta oli vana Karuaugu 6. poeg ja teda kutsuti Karoll VI. Hermann oli väga lõbus naerune poiss, kõigiti valmis vigurik. Tema oli niisugune poiss, kes ei pidanud mind ja Eevit titaks, kui me alles Purdi koolis käisime, vaid tuli meie aeda karonat mängima. Ta ei rääkinud meiega ülevalt alla, nagu teised täiskasvanud. Hermann tuli koju alles tükk aega peale sõda ja oli väga armetus seisus. Käimine oli tal vilets ja jutt oli ka üsna arusaamatu. Kolhoos pani ta elama Madisele, farmi, et naised teda aitaks. Kuidagi ta elas ka, aga ega see kellegi elu ei olnud. Kui olud juba veidi lahedamaks läksid ja ta ise jäi viletsamaks, viidi ta ära invaliidide koju.

Kõige noorem Karuaugu poeg oli nösuninaga. Lapsena oli miskit haigust põdenud, nii et ta nina luukõhre oli ära mädanenud. Mina teda üldse ei tundnud. Kui ta Korjusele sulaseks läks, oli ta Juksile jutustanud hiiglama haleda loo, kuidas terve ilm teda kiusab ja mõnitab. Juks jutustas seda omakorda meile, omal oli silm märg. Aga kui poiss mõned kuud oli Korjusel olnud, muutus ta nii väänakaks ja kiuslikuks, et Juks ei jõudnud oodata, kunas tast lahti saaks. Ja hiljem ei võinud ta selle poisi nime kuuldagi. See Juhan oli ikka vist üldse kole väänakas. Ega ta kuskil palju üle poole aasta pidama ei jäänud. Sõjaajal jäi ta aga kaduma.

Peale Arno surma ei saanud Erna Velskeril elada ja kolis ära Kellakülasse Kärdi Juksi tühja majja. Siin hakkas ta taludes tööl käima. Minule see väga meeldis, sest nüüd oli mul jälle Poe plika ees "edumaa" Ernaga suhtlemises. Meie isal oli tihti tööjõudu vaja. Erna hakkas meil käima heinal, kartuli panemisel ja võtmisel, viljakoristusel ja teistel töödel. Kui meil maamõõtmine oli, siis tuli jälle Erna abiks.

Erna oli mitu head aastat Kärdi majas. Siis sai ta Sarvemäe Jaanilt soodsa pakkumise. Jaan ise oli vanaks jäänud. Naine oli tal Siberist saadik külmatõves. Jaan oli tsaariajal perega Siberis, kuid eesti aja algul olid nad tagasi tulnud. Sellest Siberi külmatõvest oli naine jäänud eluks ajaks voodisse. Erna oli küll vana, kuid tegi kõik naistetööd ja Jaanil oli üht töötegijat vaja. Jaani õde Liine ja Kirikumäe Liisi olid Sarvemäele ehitanud omale vanaduse põlveks väikse köögi ja magamistoaga majakese. Nüüd oli Liine surnud ja Liisi mehel - maja oli tühi ja see kulus Ernale marjaks ära. Ernast sai varsti terve Sarvemäe perenaine. Jaanist polnud enam mingit asja.

Ernal oli kaks tädi Tallinnas, kes käisid suviti siin suvitamas. Tädi Juuli nägi väga nooruslik ja kena välja. Tal oli 7-8 aastane poeg, kelle nime ma enam ei mäleta. Juuli õmbles suurele rõivaärile meeste veste. Ma enam ei mäleta, palju ta vestist sai. Eriti suur see summa ei olnud, aga virgad näpud teenisid päris kenasti. Juuli mees oli ka tal abiks traageldamisel ja pressimisel.

Teine tädi oli Linda. See nii ilus ei olnud kui Juuli, aga ta oli väga mõnus inimene. Tema mees töötas "Unionis" ja sai head palka, nii et Linda võis kodune olla ja lapsega suvi otsa maal olla.

(järgneb ...)

Selle talve surnud 24.

(... järg)

Hildast nooremad olid Kaarel ja Arno. Et nad Karuaugud olid, siis rahvas kutsus neid Karu Kaarel ja Karu Arno. Kaarel oli paadunud vanapoiss, keskmine viinavõtja ja natuke "keks" ehk kerglane. Arnost arvati, et ta on neist Karuaugu lastest kõige täielikum ja väga hea sepp. Ernale oli see küll suur õnn, et ta Arno sai ja see aeg, mis ta Arnoga koos elas, oli ta elu ilusaim aeg.

Nad elasid Arnoga Poe rehetoas. Kui Poe vanaisa oma elamise ehitas, siis ehitas ta elumaja ja viljakuivatuseks kahe kambriga rehe. Need kambrid seal rehe otsas sai välja üüritud. Algul oli seal pr. Soobel oma mehe ja õega. Kui pr. Soobel Koorti läks, siis kolisid Erna ja Arno sinna. Kaarel käis sepapajas Arnol abiks ja elas ka samas. Erna ja tädi Miina olid mõlemad väga hea suuvärgiga. Nende igasugu lööksõnad ja -laused meeldisid meile Poe plikadega. Me tilkusime peaaegu alati Erna juures, nii et Poe ema meid alati noomis, et me ei tüütaks inimesi ära. Aga meil oli igalpool mujal hirmus igav.

Erna ja Arno elasid umbes kolm aastat, enne kui Valve sündis. Valve oli ilus tüdruk nagu ime, hapra keha ja säravate pruunide silmadega. Kui ta koolis käis, torkas kohe omasuguste hulgas silma. Aga elu on vilets. Algul oli tal üks poiss, kes talle lapse tegi. Siis ütlesid sel poisil närvid üles. Oli kaua Jämejalas ravil. Lõpuks võttis Valve ära, kuid õnne ei olnud.

Valve oli kuue kuune, kui Erna igatses talu kohta, sest ta oli üsna proua seisuses, s.t. tal polnud midagi õiget teha. Arno oli sepapajas, kodus tegi tädi kõik ära. 37. aasta talvel kolisid nad Velskerile. Velskeri koht oli ilma peremeheta. Vana Videvik jäi koos hobusega auto alla ja sai surma. Ta naine kolis koos tütardega Kaalepi, oma koju - tal oli seal väike maja. Mina käisin Poe plikadega Ernat-Arnot sisse kolimas. Kole põnev oli. Aga nad ei saanud mitte nädalatki seal elada, kui Arno läks järgmisel laupäeva õhtul peale vanni jäneseid salaküttima. Külmetas, sai kopsupõletiku ja mõne päeva pärast oli surnud. Matuse praad oli lastud jänestest.

Jätame nüüd Arno matustega pooleli ja kirjutame Karuaugu teistest lastest. Vanal Karuaugul oli kaks naist. Ise oli ta väike kuivetu vanamees, nagu mina teda mäletan. Kui ta vintis oli, käis ta vahel kohe terve ümbruse pere perelt läbi. Nii, et ta juhtus üsna tihti meile. Peale selle oli meil isa, meesterahvas. Ükskord oli ta suurel reedel meil ja jutustas, et ta olevat Keiksaare jõe põhjas käinud ja seal olevat suisa kännud ja mahalangenud puud.

Üldse oli Keiksaare jõgi meie ümbruses kõige salapärasem jõgi. Sellel pole õiget algust. Purdi härra kaotas Ussisoo järve Eivere härrale. Sellepärast tõmmati kraav ümber järve. Purdi härra kaevas kraavi alates Purdi mõisast. Kraav tuli Sõmeru ja Uurmsi alt läbi. Pojatu veski juures on kraav juba õige suur ja laia jõe kupudega. Edasi läheb Pojatu juures maantee alt läbi ja on juba üsna võimas, teeb tiiru ümber Ussisoo järve ja siis on ta juba päris jõgi. Nii, et Keiksaare jõel ei olegi õiget algust. Kui esimene vesi läks Eivere alt läbi, pani härra pudeliga kirja vette: "Võta oma järv vastu."

Kui ma olin umbes kümne aastane, käisin kord Kiili Olga ja Pudrumäe Lonniga järve ääres mustikal. Seal oli ja on veel praegugi palju mustikaid. Järv ise oli nagu purunenud peegel - raam oli alles, kuid peegel puudus, - ainult kunagised hauakohad olid veel nagu mustad mülkad alles. Paide ja Türi vahelt läheb Keiksaare jõgi läbi Lintsi jõe nime all, sest ta läheb Lintsist läbi.

Vana Karuaugu teine naine kannatas kangesti peavalude all. Alati oli käterätik mähitud ümber pea. Rahvas rääkis, et vana Jaan oli teda purjus peaga pähe peksnud. Sellepärast polnud ta lapsed ka just mitte niisugused nagu nad oleks pidanud olema. Vanem tütar Mahta kasvas üles Trahteris. Trahteri Linda oli kuidagi nagu sugulane. Algul oli Mahta karjane, hiljem talutüdruk. Nii terve elu kuni surmani. Oli eestiajal kuidas oli, kuid kolhoosi ajal oli Mahta suur kadeduse objekt. Linda pidas kahte lehma ja Mahta oli Lindale suur jõukuse allikas. Linda oli ise vägev seatalitaja, teenis hästi ja kodu oli korras ja jõukal järjel Mahta tõttu. Mahta elas peaaegu kogu kolhoosiaja. Suri just selleks ajaks ära, kui Linda tütar Elvi pensionile tuli ja teda enam vaja polnud.

(järgneb ...)

Selle talve surnud 23.

(... järg)

Arno isal, vanal Karuaugu Jaanil oli kaks naist ja seitse last. Esimese naise lapsed olid täie aruga. Hilda oli tubli välistöö inimene, aga tubase naiste tööga ei saanud ta kuidagi hakkama. Kui me plikuskid olime, siis käis Ester ikka Hilda poisse kasimas. Kui poisid olid suured, oli Hilda jälle omadega mäel. Hilda läks Muhu Hugole mehele, kes oli päevatööline. 39. aasta suvel elasid nad Alltoal kui see põlema läks ja nad paljaks põlesid.

See tulekahju oli kole. Mina olin siis küll Saksamaal, aga sellest on nii paljud inimesed jutustanud, et mul on sellest ka päris selge pilt. Meie kaupmees Härmal oli väga peen proua ja nad mõlemad olid ikka väga peened inimesed ja elasid väga peenelt. Neil juhtus selline õnnetus, et päev enne inventuuri läks pood põlema. Pood põles puhta maha ja tuul pani veel Alttoa ka põlema. Hilda ja Hugo pisku põles kõik. See tulekahju oli sealt ümbruse kandis suur sündmus ja kes vähegi jaksas, läks kustutama. Tüdrukud jutustasid, kuidas nad seal kustutamas olid ja ümbruskonna majadest kraami aitasid välja taluda. Liivamäe oli mäe peal rikas talu. Küll seal olnud trääni, mis hirmus. Pärast, kui oht möödas, talund sisse tagasi. Suur häda olnud - vanaperenaise prääniku kott olnud kadunud. Küllap neeed pisteti lihtsalt kinni. Liivamäelt olid kustutajad läinud Kiilile. Kiili rahvas oli väga kehva. Mamma oli vana ja peale selle naiste töö peale kinnise kätega. Mart oli poissmees, kes tegi tisleri tööd. Seal pole jälle muud olnud kui värske silgu kott, Mardi tööriistad ja koroona laud.

Peale põlemist viidi ümbruskonna taludest neile voodiriided ja muud riidekraaami. Veel vanast peast jutustas Hilda lahvkas, et meie Madleene oli toonud neile teki ja padja. Selle sõja aja nad elasid kuidagi üle. Poisid kasvasid. Umbes 50. aastate algul suri äkki Hugo. Hilda jäi poistega järele. Õnn oli, et poisid olid juba pisut abiks. Aksel saadeti traktoristide kursustele. Teised poisid kasvasid ka ja nii see elu läks edasi. Aksel suri möödunud aastal vähki, Ants suri 60. aastatel vähki. Endel on alles, traktorist ja pole veel vist mitte pensionär. Nemad Hildaga ostsid Tänavotsa talu. Ükskord ma käisin neil. Tahtsin jäärast osta. Siis ei olnud küll eriti korras, kuid muidu asjad olid küll puhtad ja mis sa sellelt 80 aastaselt eidelt õige tahad. Aga jutukas oli ta küll. Luges nagu raamatust, oli see jutt mis ta aegunud, või üsna vale. Nüüd on Hilda juba mõned aastad surnud.

Peale Hilda surma tundis Endel vist end halvasti, et ta Ropsi Roosiga hakkas koos elama. Noh, Ropsi Roosi on nagu ta on. Igavene paks ja jäme traktorist. Tema palk kulub viina peale. Endel ostab toidu. Kõik Hilda poisid olid ja on kained mehed. Endle kohta mehed ainult ütlevad, et logaski. Masin tal vaid imeläbi seisab koos. Ühelgi Hilda poisil pole lapsi. Ainult Aksle naine Leida võttis oma täditütre Aili nooremad lapsed kasvatada.

Aili oli koolis tore tüdruk, meie Tõnuga oli ühes klassis. Hiljem õppis zootehnikuks. Abiellus ühe Männikuga. Suurem asi see Männik ei ole. Veidi ülbe ja justkui pisut loll ka. Minule ta jutt hakkab küll vastu. Ailil oli 10 last ühe teise järel. Eks see ole ikka raske koorem ka ja veel selline jube mees. Pole ime kui inimene lolliks läheb. Praegu on ta küll päris loll. Käib aeg ajalt Jämejalas ravil. Üks vanem vend on tal seal arst. Loll inimene on jälle teistpidi nupukas. Oli omale sõrmkindad kudunud, millega saab peenraha kanda. Peopesas oli midagi suure nööpaugu taolist, kust saab sente välja pigistada. Niisuguse kampsuni oli kudunud, kus rindade järel suured sügavad kausid on.

Aili poisid olid muidu kenad ja igati vastutulelikud, igati abiks, aga meie kuuri on nad mootorratastest ja nende osadest tühjaks talund. Vanemad Aili lapsed on juba omaette, osa on mööda lastekodusid laiali ja 3 või 4 nooremat on Leida hoiu all. Leida tegi targasti. Kuni 50 aastani oli kolhoosis brigadir, siis võttis kõigest lahti, jäi koduseks ja hakkas lapsi kasvatama. Lapsed käivad Purdi koolis ja õpivad üsna hästi.

(järgneb...)

Selle talve surnud 22.

(... järg)


jälle on lehed segi. Kui veel midagi meelde tuleb - paberit on veel. Ja kui aega antakse.

Sellest on mõnda aega tagasi, kui tutvusin Nõmmel ühe Trammi Aada klassiõega ja kuulsin temalt mõndagi. See, et Aada perekonnanimi oli Tõnisson, ma teadsin, aga et ta selle paljasjalgse Tõnissoni tütar on, on uudis.

Kui ma veel koolieelik olin, siis laadapäeva õhtuti naersid vintis mehed, mis tola tükke jälle paljasjalgne Tõnisson laadal oli teinud. Hiljem kadus ta ära ja kõik jäi vaikseks. Alles 70-ndate aastate keskpaiku ilmus üks broshüür, milles räägiti sellest paljasjalgsest Tõnissonist. Tuli välja, et see Tõnisson on budha munk, vend Vahindra, ja läks siit palja jalu sinna Indo-Hiinasse või kuskile, kus nende budhausuliste klooster on.

Aada oli rääkinud, et kui kevad tuli, siis ta isa oli läinud maad mööda rändama ja talvel tulnud koju. Tal olevat kusagil Paide taga väike maja olnud ja teinud mingit käsitööd, kas kingseppa, või midagi muud, mul ei jäänud meelde. Seega on ka seletatav, kust Olga ta leidis. Kui ta Paide kandi poiss oli, siis pole midagi imestada. Aga egas eluks ajaks ei taha ometi laada tola naiseks jääda. Kunagi tuleb mõistus pähe ka.

Pleesi Ainost ja inimestest, kes temaga kokku puutusid.

Ma lugesin "Õhtulehest" Pleesi Aino surmakuulutust. Oleks võinud arvata, et ehk mõne teise samanimelise oma, kuid leinajad olid Pleesi tüdrukud, Eevi ja Helga.

Pleesi Aino oli üks mu lapsepõlve tuttavaid. Meie elasime maantee ääres ja kõik kes tee peal käisid, pidid meilt mööda minema. Aino oli Pleesi Alma tütar ja minust 7-8 aastat vanem. Pleesi Alma oli oli aga Pleesi Kaie vanem tütar. Varem oli ta õmbleja, kuid sel ajal, mida mina mäletan, oli ta tiisikuses haige ja suri umbes sel ajal kui ma olin viie-kuue aastane või pisut noorem. Aino isa oli Uusleri Otto, kes oli pärit Mikult ja oli postimees.

Pleesi perekond oli kusagilt Triigi kandist siia tulnud. Nende nimi oli Egland, aga hiljem eestistasid Ellanditeks. Pleesi rahva vanavanaisa oli Eglandi Viilep ja oli suguluses Heilbaumidega. Poe vanaema ja köster ??? naine olid Heilbaumid. Poe vanaema abiellus Tõugu Jüriga ja Viilep tuli Pleesile. Kui mina laps olin, siis sellest Viilepist veel räägiti, aga minu elupäevadel ta enam ei elanud. Tema naine Kai elas veel kaua, käis veel Ruudi tütardega ikka poes. Umbes 30-ndate aastate keskpaiku ta alles suri. See Kai olevat olnud mõisa pesutüdruk. Ilma igasuguse seisuseta ja Eglandid olid väga lugupeetud perekond. mis amet neil just oli. Aga Heilbaumid olid karjamõisa rentnikud, egas need Eglandid palju kehvemad olnud.

Kui Viilepi ja Kaie laulatus olnud, jooksnud Poe vanaema, kes siis alles noor tüdruk oli, Kaie ja Viilepi vahelt läbi enne altari ette jõudmist, et abielu nurja ajada. Neil oli kaks poega, Ruudi ja Otto. Ruudi oli vanem vend. Pleesi oli kahe venna vahel jagatud. Ruudi sai vana hoonetega poole ja Ottole ehitati uued hooned. Vana-Pleesil oli suur saun, kus elas Pleesi teenjatüdruk Miina, kes kasvatas oma õetütart Ernat. Erna ema oli abiellunud rikka Tuiga peremehega ja tal oli oma elu ja poeg, hilisem kuulus Tuiga Valter. See oli viimase võimaluseni ära hellitatud ja nahka läinud. Jõi ja lällas mis hirmus. Kui venelane sisse tuli, oli tal mingi konflikt valitsusega ja pandi kinni, saadeti Siberi. Kui aeg täis sai, pidi ta koju tulema aga keegi pole teda enam näinud. Isa suri tal päris hariliku inimese moodi, aga kui Leena üksi jäi, siis hakkas ta metsavendadega semmima. Lõpuks laskis Mätliku Sass, keda söötis ja varjas, ta maha.

Miina kasvatas Ernat. Kui Erna kaela kandma hakkas jäi ta Pojatu taludesse teenima. Sel ajal olid Pojatus, kus Erna teenis, noored, poissmehest peremehed. Siis räägiti Ernast igasugu jutte, aga mehelesaamisega tal vedas. Sai sepa, Karuaugu Arno. Arno oli väga tubli sepp. Tema tegi haruldaselt häid kiine ja pressis kõigile sisse nime "Raund". Nad eestistasid oma nime Raunaks, sest Karuauk ei kõlanud eriti hästi. Selle nime saamisest räägiti veel nii, et vanasti kutsutud unka auku karuperseauguks. Kui nimepanemise päev olnud, jäänud vana Karuaukude isa mõisa hiljaks. Kui küsitud, kus ta nii hiljaks jäi, vastanud vanamees, et parandanud karuperseauku. Pandud ka nimeks. Hiljem jäänud perse vahelt ära. Osa nende sugulastest lasknud endid Karoosiks kutsuda.

(järgneb...)

Selle talve surnud 21.

(... järg)

Riks öelnud, olgu, nagu sa tahad ja läinud lahku. Aga see endine armsam hüpanud alt ära pärast lahutust. Siis tahtnud Selma edasi elada, aga Riks siis enam ei tahtnud ja Selma oli oma ülejäänud elu üksi elanud. Kui Tõnu halvatud oli ja mina tema juures haiglas põetasin, siis Selma oli siseosakonnas toidujagaja.

Miku Helmi oli Riksile öelnud peale lahutust: Vaata, et sa omale mõne vanema naise kuskilt leiad, sest üksikud mehed hakkavad jooma ja jäävad kasimatuks ja mustaks. Riks leidiski pisut noorema kena naise. Nad käisid tihti meil, sest Riks oli Tõnuga sõjaaegne sõber. Nemad olid koos Tartu all kotis. Riks oli oma meestest lahku sattunud ja üksi jäänud. Tõnu oli ta leidnud ja oma meeste hulka võtnud ja koos välja murdnud ja hiljem tulid rabasi kaudu koju. Riks hindas seda väga ja aeg-ajalt käis meil Tõnuga juttu ajamas. Ta töötas kusagil puutöökojas ja elasid kenasti lõpuni.

Kustiga läks aga nii, et veneaja algul olevat ta ühe kusagil vedeleva raudjupi koju toonud. See olevat jälle üks väga tähtis venelaste jupp olnud ja talle mõisteiti aasta vanglakaristust. Vahepeal algas sõda ja Kusti kadus nagu vits vette. Mitte keegi ei kuulnud tast sõnagi. Juuli kasvatas tütred üles. Leida võttis ühe silmaga Muhu Aksel, kellega nad lapsi ei saanud. Leida oli kogu oma tööaja väga tubli brigadir. Kui 50 aastat vanaks sai, lõpetas töö ära ja hakkas talu pidama. Riks oli talle oma talu pärandanud.

Nandja Adeele tütrel Ailil oli 10 last. Tal oli väga vilets mees ja ta ise oli peast natuke segi läinud. Käis kogu aja Jämejala vahet. Tal oli seal hea käia, sest üks Adeele poeg oli Jämejalas arstiks. Adeelel oli ka palju lapsi. Need Aili lapsed olid ilma mööda laiali, peale vanema tütre, kes oli abielus. Leida korjas need lapsed kokku ja nüüd on nad üks suur perekond. Leidal on 6 lehma. Müüb siinümbruse inimestele 2 krooni piimaliiter. Kaks vanemat poissi elavad meie kõrval Madisel, vanamees ja Aili ka. Kui poisid väiksemad olid, käisid kogu aja meie küüni kontrollimas, siitpoiste mootorrattaid ja nende osi äravedamas. Poisid käisid neid paar korda hirmutamas, aga mis sa neile ikka teed. Nüüd on nad vanemad ja ega seal küünis ka enam suurt midagi võtta ole.

Leida on väga tubli naine, saab kõigega hakkama. Aksel on mitu aastat surnud, aga Leida saab hästi hakkama selle lapsekarjaga. Koolis on nooremad lapsed õige tragid.

Nooremal õel Eevil on jälle teistsugune saatus. Tema tahtis kangesti ühte viinavõtjat traktoristi, Kässpre Eedust, kes oli ilus, mustade silmade ja lokkidega mees. Muidu oleks kõik hästi olnud, aga Eedus läks purjus peaga kole tigedaks ja hirmus armukade oli ta ka. Kui nad nooremad olid, siis olid nad tihti seltsimehelikus kohtus peksmise pärast. Ega Eevi ei tohtinud ühegi mehega rääkida ega hea pilguga vaadata.

Rebase rahvas kolis peale Korjuse pere küüditamist Korjusele, sest Rebase oli kole lagunenud ega pidanud talvel sooja. Korjuse tante Krõõt jäeti maha Rebase rahva hooldada ja nii nad jäidki Korjusele elama. Korjuse oli kahe poolega maja. Ühel pool oli kaks tuba Juuli ja Eevi jaoks ja teisel pool oli hulga tube sefide ja Eeduse jaoks. Eevi ja Juuli toal käis jäme palk seestpoolt ukse ees, et Eedus sisse märatsema ei pääseks. Sest see Eedus ei sallinud Juulit ka. Eedus ise oli meestele rääkinud, et Eevi ei ole talle naise eest. Mis naise eest saab ta olla, kui ta kogu aja on vorbiliseks pekstud ja väriseb ta ees. Sedasi juttu ajades on Eedus üsna mõistlik, aga vintis peaga kipub kohe igat naist käperdama.

Neil on kaks tütart. Vanem tütar Helle on 43 aastane, meie Kaarlega ühel nädalal sündinud ja üksik. Noorem tütar Valle on jälle meie Antsuga ühel nädalal sündinud. Temaga on see häda, et Valle on blond, aga Eevi ja Eedus on tumedad: vat Valle pole tema tütar. Sellega oli igavene jama, käisid seltsimehelikus kohtus, seal ka ei leitud lahendust. Nüüd vanast peast on pisut mõistlikumaks läinud. Eriti meeldib talle väimees. Valle abiellus pisut peale 20. eluaastat. See väimees on tal tõesti tubli. Aitas meil uue maja ehitada peale Vene Peetri tehtud tulekahju. Kaks tütart on neil, arvata keskkooli iga, sest nad on nii meie laste ealised.

Nii nad elavad seal. Jaanipäeval tuli Eevi koos Hellega kirikust Sõmeru kaudu, ajasime pisut juttu. Eevil on ikka selline kurnatud ja vaevatud väljanägemine. Helle on nii neljakümne alguses üksik neiu.

Ja ongi kõik sellest Rebase perest, mille üks liige oli Riks.

Sõmerus, 3.9.96

(järgneb...)

Selle talve surnud 20.

(... järg)

Rebase Riks

Rebase inimestega oleme me alati kokku puutunud, veel enne Riksi sündi. Minu ema täditütar Adeele oli abielus Nandja Mardiga, ilma lasteta. Nandja Mart oli mingi kooli lõpetanud, et ta siis aktsiisiametniku kohale sai. Et neil lapsi ei olnud, siis õppis Mart õhtu koolis edasi. Sedasi õppis Mart õhtuti 25 aastat, kuni tal olid kõik koolid koos ülikooliga lõpetatud. Siis ütles Adeele maine kannatus otsa, selle suure nürimeelsuse peale ja läks Kuremäe kloostrisse. Mardi õed, Juuli ja Adeele pidasid meid ikka sugulasteks ja käisid ikka kirikust tulles meil sees.

Nandja perenaine oli Rebase Anna, haruldaselt suur latatara. Sealt õieti minu tutvus algab, kui Rebase Helmi mehele läks. Anna oli nii suur ?????? ja tal ei olnud aega Helmile "oustert" teha, sest Helmil polnud kaasavara. Emal, priikapteni proual oli vaba aega ja ta läks Rebasele käsitööd tegema. Mind võeti kaasa. Mina nägin, kui ema tegi Helmile üht rischeljöö mantea taljet. Anna oli kunagi uuesti mehele läinud Kaeramäe Jaanile. See ise elas teisel pool Paidet Kaeramäel. Neil oli kahepeale tütar Meida, kes tema kõrval Rebasel elas. Umbes minuvanune ja suurune väike plika. See Meida ei tahtnud kuidagi minuga rääkima tulla. Viimaks Anna, kaotades kannatuse, õngitses Meida aseme alt välja. Meida röökis mis hirmus, tõmbas käe lahti ja jooksis minema.

Peale pulmi läks Helmi Mikule, kuhu ta terveks eluks jäi ilma lasteta. Kiili Osvald läks neile sulaseks ja jäi ka terveks eluks. Juhan suri kõige enne. Helmi ja Osvald elasid edasi nagu perekond. Kolhoosi korra algul oli kangesti viinaajamine moodis. Ega siis ei aetud viina metsas, vaid oma köögis. Valitsuse mehed käisid otsimas ja jõid ka. Viina eest sai Tallinnast kõike kaupa osta. Ju see asi kuidagi nii oli, et Osvald oma kaubareisil vahele jäi. Helmi läks võttis süü kõik oma peale, et tema on see viina müüja. Osvald oli nõus ka. Ja hea oli. Helmi, 50 aastane vanaeit tuli aasta pärast tagasi. Mine tea kuidas Osvaldiga oleks olnud.

Helmi tuli tagasi just nii nagu läks - koduvillane must palit ja ruuduline suur rätt ümber, ja elu läks just nii nagu enne edasi. Osvald töötas metsamajandis puude langetajana. Jäi vanaks ja suri. Helmi elas veel umbes 15 aastat edasi. Aga see viinaajamine hakkas ikka külge ka. Siin, vanast peast, kui ta üksi oli, olevat kodus köögis olnud lääbakil maas. Mina nägin teda tihtipeale lahvkas. Seal ta küll polnud purjus. Ühel neljapäeval nägin teda jälle lahvkas ja järgmiseks oli juba maetud.

Varsti peale Helmi pulmi olid ka Kusti pulmad Nandja Juuliga. Juuli oli tubli kondiga taluinimene ja tema jäi terveks eluks selleks Rebase tööloomaks. Peale pulmi muutus kõik. Juulist sai talu perenaine ja Riks jäi niisama, poissmehest vennaks. Anna koos Meidaga kolis Kaeramäele oma Jaani juurde ja maantee jäi hulga vaesemaks. Polnud kedagi, kes seal oleks alati jutustanud ja uudiseid rääkinud.

Meidaga ma kohtusin jälle leeriajal. 1939. aasta kevadel olin leeris. Ema oli kangesti haige. Ma ei saanud Paide korteri jääda, sest pidin igal hommikul ja õhtul toimetama. Väikesed põrsad olid ka, neid söötis lõuna ajal Alma. Käisin rattaga leeris. Päevaks panin ratta Korjuse Salme juurde hoovi ja Meida pani oma ratta ka. Korjuse Salme elas kohe turu ääres, Viikwaldi majas. Salme pidas seda Meidat natuke otsekoheseks. Seda ta küll ei olnud, aga vanainimese laps. Peale leeri ma teda enne ei näinud kui Miku Osvaldi matusel, kus ta oli väikse pojaga. Ta töötas kojanaisena. Nüüd olevat pojast agronoom või zootehnik saanud, igatahes EPA on tal läbi.

Riks oli harilik Rebase Riks. Mina olin siis juba paras plikahakatis, aga silma ta eriti ei paistnud. 39. aastal hakkas ta äkki oma poole peale hooneid ehitama. Kevadeks oli talu valmis ja noor naine sealt Kaeramäe kandist toodud. Nüüd järsku muutus Riks nooreks ja päris moodsaks meheks, sest Selma oli noor ja ilus. Üldse olid nad moodne ja ajakohane paar. Neil oli tütar Aime, kes praegu on Paides õpetaja. Nende elu tundus olevat kõigiti ilus kuni järsku Selma oli oma nooruse armastusega kohtunud, jälle ülepeakaela armunud, et öelnud Riksile, et tahab lahutust.

(järgneb...)

Selle talve surnud 19.

(... järg)

Number 6 oli Laine. Milde ei jõudnud ära kiita, kui andekas ja tark Laine on. Aga mul hakkas see Laine kõige rohkem nendest Muhu lastest vastu. Tal oli suu nagu solgiauk. Sealt tuli selliseid sõnu, et paha kuulata. Õige varsti peale kooli oli tal tütar. Seda jälle ei jõudnud Milde ära kiita kui tark ja andekas see laps on. minu meelest oli ta tavaline laps, kuid Mildel oli üldse selline kiidus joon. Laine on nüüd Eivere vanadekodus köögitööline ja umbes selliselt on ta kogu elu, mustatööline ja joomingud.

Nr. 7 oli Siiri, üks kena ja arukas laps, Muhude moodi. Vahel Milde võttis ta töö juurde kaasa - küll see laps mulle meeldis. Tema elust ma palju ei tea. Üks kord tööl olles Milde rääkis, et oli tulnud Siiri pulmast, aga suuremat juttu sellest ei olnud.

Nr. 8 oli Elmar. See oli tolgus, alati seisis suu töllakil. Oma labakäe pani ta mingi masina alla, käsi tuli tolks ära, aga tänapäeva arstid on ikka targad küll. Õmblesid käe tagasi. Algul oli käsi kange ja töövõimetu, aga räägitakse, et nüüd on aastate jooksul paremini liikuma hakanud.

Number 9 on Lii. Natuke töllakil suuga oli koolis. Ta laulis kooli pidudel päris ilusti. Peale kooli oli ta mõnda aega kolhoosi postimees. Siis ma imestasin missuguseks ilusaks plikaks ta oli sirgunud. Ta läks noorelt mehele, Miitjami Johannesele. Nad läksid meie kolhoosist ära 9.maisse. See oli suur ja jõukas kolhoos, teised Miitjamid läksid neile järele. Kõige enne Maila - lüpsjaid on alati kolhoosides vaja. Siis läks Johannese vanem vend Eerik traktoristiks. Ühesõnaga Johannese vanemad, vend, Aada ja kahte nime ma ei mäleta.

Milde võttis siis kui ta umbes viiekümnene oli omale noore, 25 aastase mehe. Rahvas hakkas seda Kaljut kutsuma Muhu Milde kümnendaks lapseks. Selle Kaljuga nad kaklevad küll aga lahku ei lähe ka nüüd kui Kalju on 50 ja Milde 70 ringis. Milde on hea õmbleja ja kuduja ning muidu töökas inimene.

Milde vanemat õde Ellat ma ei mäleta, kus temal varjupaik isaga oli, eks mõnes mahajäetud majas. Pidas ikka mõistlikult pidusi, nii et ise isaga ilma ei jäänud. Kui sõda lõppes ära, lasti endised sõdurid ja ohvitserid lahti ja kõik pidid omale töökoha otsima kuhu sai. Kõik tahtsid ikka paremat tööd saada. Paide valda tuli neid ka hea patsahkam. Peale sõja aegne aeg, toitu vähe, poissmehed. Otsisid siis tüdrukuid, kus süüa saaks. Üks mingisugune asjamees vallast hakkas laupäeva õhtuti Todal käima. Käis ja käis kuni Ella sai poja Kalju.

See poiss oli hoopis teistsugune kui Muhu poisid. Oli korralik, õppis hästi. Ellal oli tast palju rõõmu. Kui Purdi kooli lõpetas, käis Paide tööstuskoolis. Lõpetas kooli hästi ja läks maaparandusse tööle. Kui aeg naist võtta oli, tuli Kalju meie poisse pulma kutsuma, sest pillimehi oli vaja. Poisid elasid siis juba Tallinnas ja olid naisemehed. Ants oli ainuke, kes käis veel 7. või 8. klassis ja mina ei lubanud - mis see poisike kolab mööda pidusid. Kui ta mulle rääkis pulmadest, ma ei mäleta, mis ma talle ütlesin, vastas ta: "Eks naine võetakse ikka eluks ajaks." Peale pulmi ostsid nad Laagri talu ja neil oli kaks last. Nad olid umbes seitse-kaheksa aastat abielus olnud, esimene poiss oli juba suur, vist käis juba koolis, kui Kalju hakkas põdema. Sees olid koledad valud ja oksehood käisid. Arvati, et vist sapp. Mitu aastat kannatas, kui lõpuks poos oma üles. Kalju lesk Heili nuttis teda mõned aastad taga, aga elu nõuab oma. Heilil oli suur majapidamine, töö tahtis teha, lapsed kasvatada. Võttis üüriliseks ühe meie poiste klassivenna, kes on päris kena viinanina, kuid pole tüli kuulda olnud. Kalju pojad kasvavad kui osjad. Elu läheb ikka edasi. See Pärdikas on vist üsna hea võõrasisa. Midagi halba pole kuulda olnud.

Nii et aeg läks ja Alfredo ise muutus vanaks. Elama peab ja kes ise ei oska oma eest hoolitseda, peavad teised ta eest hoolitsema. Kolhoos andis talle kergemaid töid teha nagu haljasalade eest hoolitsemine ja muid lihtsaid ja kergeid töid. Kolhoosis oli palju vanu lesknaisi, kellel tuli puid teha, saagida ja lõhkuda. Tööd jätkus tarbeks, et eluga tuli välja, aga korteriga ei vedanud kuidagi - kõik need vanad majad lagunesid tal käes ära. Möödunud sügisel taheti teda vanadekodusse panna aga ta ei tahtnud minna. Lõpuks otsustati, et Milde Laine on Eivere invaliidide kodus köögitööliseks ja Alfredo läheb sinna puudelõhkujaks ja meessoost abitööliseks. Sellega oli ta nõus. Laine oli ju nii samasugune kui ta isegi, viinanina ja sekeldab meestega. Toda nüüd küll naistest huvitatud ei olnud.

Nüüd, viimastel aastatel kui ma veel bussiga Paides ja poes käisin, kohtasin teda vahetevahel bussijaamas. Siis ta oli kange tarka kuttu rääkima nagu oleks ei tea mis tähtis nina. Kui see Balti kett oli, kohtasin teda bussijaamas. Korralik ülikond seljas ja kaks ordenit rinnas. Oli üles leitud vanad paberid, kust näha, et ta oli sel raskel sõjajärgsel ajal olnud miilits - sai medali. Kui oli miilits, siis muidugi veteran ka. Veterabil oli ju palju soodustusi. Sai suhkrut, kui suhkrut polnud, sai sitsi ja briketti. Egas tema ise seda ei vajanud, müüs maha naistele ja ega keegi talle allahinna ei maksnud, ikka üle hinna. Ma tean, Tõugu vanad said briketti. Sel ajal seda kuidagi ei saanud.

Nüüd on ta rahutu elu lõppenud. Olgu see inimene nii vilets kui tahes, lõpp tuleb ikkagi ja siis on ükskõik, kuidas ta elas. Algul on mälestus, aegamisi kaob seegi. Koolisalmiku salm oli:

Pikkamisi kaob meelest kandlekõla.

Pikkamisi tasub vaene võla.

Pikkamisi hea sõber meelest läeb.

Pikkamisi rind ka väikeseks jääb.

(järgneb...)

Selle talve surnud 18.

(...järg)

Kui see Toda maja lagunes, läks Milde Muhu Siilule mehele. Muhu Siilu õige nimi oli August. Väikesest peast oli ta kukkunud silmaga liigendnoa peale ja see silm jäi pimedaks. Keegi tark, kes pisut saksa keelt oskas, hakkas teda Siiluks kutsuma. Saksa keeles on Schielen kõõrdi vaatama. Mildel ja Siilul oli palju lapsi. Milde ise rääkis, et tal on 9 last ja 9 aborti. Nad elasid üürikorteris kord siin, kord seal. Algul elasid nad küll Muhul. Aga kui Muhu ema ära suri, siis päris maja Eedus kui üks vanematest poegadest. Eedus oli eluaegne Vähi metsavaht ja väimees. Viiekümnendate aastate algul lasti aga endised metsavahid lahti, siis ta jäi koduta. Et aga Muhu oli parajasti tühi, siis sinna oli paras kolida.

August oli algul Kaldal. Sealt läks Purti ja sinna ta jäi surmani. August suri umbes 50 aastaselt, me olime klassikaaslased. Peale Siilu surma läks Milde nagu keema. Küll siis oli karvalisi kavalere, pidusid, söömisi ja joomisi, rohkem ikka joomisi. Lapsed olid poolnälgas. Siis Milde käis juba tööl ja teenis. Tal nagu oli haigus ilusate riiete järel. Käis ikka Tallinnas restipoest riide reste toomas ja muudkui õmbles. Ta oli hea õmbleja ja hea maitse oli tal ka. Noh, nii peale 40 aastat nägi ta hästi nägus välja, aga mida aasta edasi, seda viletsamaks ta nägu muutus. Nüüd on ta juba 70 ringis ja joob ka kõvasti. On nii krimpsus, et kole.

Lastega on tal ka kehvasti läinud. Vanem poeg Endel oli kõva joodik. Siis ta varastas midagi ja oli paar aastat kinni. Tuli välja, jäi külmaga õue lume peale magama, sai halvatud, nüüd oli invaliid. Umbes kümme viimast aastat oli Eivere vanadekodus. Möödunud sügisel ma olin kord sides, kui Eiverest teatati, et Endel on surnud.

Number 2 oli Arvet. See oli Milde lemmiklaps. Mõistus oli tal peas, aga koolis ei viitsinud käia. Vallast suruti talle peale, et lõpetagu kaugõppeski V klassi. Aga ei sellest tulnud suurt midagi. Hakkas kõvasti jooma. Muidu oli ta mõistuselt kena poiss. Mõned korrad tuli bussis minuga Paidest koos. Siis istus minu kõrvale ja puistas mulle oma südant, ütles mulle ikka "tädi Asta". Enne surma hakkas ta veel Miitjami Mailiga elama ja rääkis mulle kui õnnelik ta on. Millesse ta suri, ma küll enam ei mäleta.

Number 3 oli Milvi. See õppis Klementis mantli rätsepaks. Tema abiellus Võrumaale. kui Milde pulmast tuli, siis pärast töö juures rääkis, et nii ilus väimees, et tahaks kohe kas või üheks ööks omale. Selle mehega Milvi ei elanud kaua, läksid lahku. Nüüd pidavat Milvi Tallinnas olema ja õige alla käinud.

4. oli Nuka. Mina tema pärisnime ei mäleta. See oli tore poiss. Hästi õppis ja igati oli tubli poiss. Näost ka kena, Muhude moodi tumedavereline, Todad olid blondid. See poiss leiti ühel hommikul maantee kraavist auto alla aetud. Sellest poisist oli tõesti kahju.

5 oli Elvi. Elvit peeti algul pisut nagu vähe arenenud lapseks, aga hiljem sai kõigega hakkama ja oli nii tore tüdruk. Peale kooli lõpetamist muutus ta nukrameelseks ja ühel hommikul oli ta mürki võtnud. Et see juhtus hommikul vara, inimesed olid kõik alles kodus ja jalul, viidi ta kiiresti haiglasse. Oli seal tükk aega ja viidi siis Jämejalga. Jämejalas oli ta ka vist pool aastat, siis tuli umbes pooleks aastaks koju. Aga jälle jäi nukrameelseks ja viidi Jämejalga tagasi. Mõned aastad oli seal. Siis tuli teade, et Elvi on ära jooksnud. Suveotsa oli kadunud, alles hiljem, sügisel leiti ta kusagil raudtee ääres, kase otsas, rippumas.

Mildele oli see raske suvi. Nuka sai augustis surma, Elvi oktoobri lõpul. Nukale ta tegi kultuurimajas suured matused. Elvile ei jätkunud muuks, kui süldi konte tuua ja kodused matused teha. Ükskord peale seda me, naised, arutasime, miks ta noor inimene nii tegi. Siis ütles tema tädi Liide: "Kas niisuguses peres lihtne olla? Tema oli ainus, kes nende Muhudega ei sarnanenud. Võib olla oli mõni poiss ka mängus..."

(järgneb...)

Selle talve surnud 17.

(...järg)


Toda poiss

Sel talvel, kui ma teises klassis käisin, tuli Todamiku tallu uued inimesed. Need olid õige isesugused, mitte sellised nagu meie kandi inimesed. Vanem tütar Ella oli 17 ja käis suvel siidikleidiga ja talvel musta kleidiga. Ümbruses oli palju noori ja tantsuõhtuid. Ella ja ema vehkisid mööda pidusi tantsimas käia. Väike, umbes viieaastane Milda rippus ema sabas kinni ja keerutas seal. Toda rahvas, et Ella oli juba pruudiealine, tegi ka ise tihti pidusid. Toda isa oli jälle suur raamatulugeja. Elas kogu aeg raamatute maailmas ja pand seda tavalist elu tähelegi, ei parandanud kaevu rakkeid. Sedasi mõttes käies kukkus kaevu.

Üks umbes minuvanune poiss oli ka. Roosakasvalge, valge pea ja vesiste silmadega. Kevadel läksin mina järgmisse klassi, tema jäi esimesse edasi. Koolis ei puutunud ta millegagi silma. Vast ainult sellega, et midagi ei teadnud. Kui mina VI klassi lõpetasin, oli mul vahetunni ajal asja kantseleisse. Seal olid tunnistused mitmes hunnikus reas. Oli ka Toda oma - ta õige nimi oli Alfred Riisen. Paides oli veel üks õpetaja Riiseni perekond, kes kangesti häbenesid nendega sugulust. Aga Todad olid jälle kole uhked, et neil nii tähtsad sugulased on. Seal tunnistuste virna peal oli siis Toda tunnistus, milles oli öeldud, mis ajast mis ajani ta koolis käis ja et lõpetas esimese klassi kursuse.

Peale kooli jäi ta koju isale appi. Talvel töötas ta Schumanni saeveskis, sai pisut viina raha. Joomise ta sai küll hästi selgeks. Ma olin peaaegu kahekümnene. Siis oli neid poisiklõmmareid igavene hulk. Kõik need kabeli poisid, Priidemanid, Schumanni poisid ja Tahuri omad. Ega see Toda nende hulgas polnud parem ega halvem. Ainult, et Toda tõmbas lõõtsa, teised olid harilikud poisid. Meie, tüdrukud, kutsusime neid "solgirongiks", sest nad kihutasid ratastega maanteel ja lõristasid rattakelladega. Talvel teenisid saeveskis raha ja sellega käidi nii ümber, et jätkuks järgmise talveni. Tode poisi toit ja riie oli isalt. Teenitud rahaga oldi siis pühapäeviti "restoran Rõõmus". See oli Roti karjamaa, kus soojal ajal viinavennad olid head kohad sisse võtnud ja päevapaistel peesitasid. Solgirong oli õige kärarikas, nii et terve ümbruskond kuulis. Kui me tüdrukutega mööda läksime, siis tuli meile solgisõnu kaela. Kõigil olid head suuvärgid. Pilgu plikad ütlesid Tode Alfredi kohta, et soliidsem pätt, mängib pidudel pilli. Minu Tõnu ütles aga, et ega see mäng tal suur asi ole, laseb liradi-löradi. Tõnu oli ise ka pillimees, aga mina olen üsna ebamusikaalne.

Siis tuleb vahe sisse, kus mina olin Saksamaal ja ei teadnud kodusest asjast kuigi palju. Kui ma saksaaja lõpul koju tulin, oli Tode metsas. Kohe kui venelane sisse tuli, läks ta Paide miilitsaks. Tal puhas minevik. Ei ole sakslase teenistuses olnud. See oli ju au asi, olla metsas ja ajada puskarit. Aga ega ta seal miilitsas kaua vastu pidanud, sest ta oli ikka liiga loll. Ükskord tulnud püssiga pühade ajal koju uhkust ajama küla vahele. Vana Tode võtnud ta püssi osadeks lahti. Küll mehike higistanud, kuid kokku ei saanud. Lõpuks võtnud seljakoti ja pannud kõik osad kotti ja viinud Paide. Seal pandud püss kokku.

Uno Laht olevat siis ka Paides miilitsaks olnud ja käinud Alfrediga Todal tüdrukuid vaatamas. Milde veel vanast peast suurustas töö juures sellega, et kuulus kirjanik oli neil käinud ja temaga kurameerinud. Milde rääkis, et peale sõda olid nad nii vaesed, et ainult üks pesu oli neil Ellaga kummalgi olnud. Kui see pesus oli, olid nad senikaua voodis teki all, kuni pesu kuivaks sai.

Alfred (nimi Alfredo tuli peale sõda) oli peale miilitsa ametit kusagil metskonnas tööl ja tahtis Nugise Priiduga (Elfride) abielluda. Nugise eit oli küla mööda rääkinud, et egas ta suurem asi väimees ei ole, aga ega kosilast saa soola panna. Aga sellest abielust ei tulnud midagi välja.

Toda oli hädas korteriga. Todal lagunes katus ära ja maja muidu ka lagunes. Siis kolis ta väljapeal olevasse mahajäetud majja - see lagunes ka ära. Siis hakkas neid üksikuid vanainimesi surema, kelle vanad majad pidasid ikka mõned aastad vastu. Vahepeal, kõige kauem oli ta Miitjami Haraldi juures. Miitjami ema suri ära, kuid Harald ei viitsinud pärandusasju ajada, aeg sai läbi ning maja langes panga omaks. Aga et see maja polnud enam miskit väärt, ei hakanud pank seda tahtma ja see Harald elas seal oma kolme pojaga. Poegade ema, Maili, oli ära läinud ja Toda kolis ka nende juurde.

(järgneb...)

Selle talve surnud 16.

(... järg)

Alloru naine

Kui sügisel kool algas ja ma teise klassi läksin, oli poes uus müüja, kellest suuremad tüdrukud olid õige sissevõetud. Mina olin siis veel väike. Mina ei näinud muud, et musta juuste ja valge näoga pikk noor mees. Minul juhtus temaga peale jõulusid piinlik lugu. Poodi oli tulnud "Iva" kalendrid. Tüdrukud tõid esimesel vahetunnil poest neid kaenlatäite viisi. Kus mul põletas, et jään veel ilma. Oli küll pissi häda, aga arvasin, et kannatan ära. Leti peal oli veel mitu virna kalendreid, heleroheline trükk, valge peal. Küsisin, palju ma võtta tohin? Kaupmees ütles, et nii palju kui tahan. No mul oli mitut küll vaja. Harrile ja Pritsu väikstele poistele. Mulle omale läks ka mitu tükki. Kahmasin kohe terve virna. Kaupmees ei öelnud midagi. Aga minu pissihäda oli nii suureks läinud, et enam ei jõudnud pidada ja piss tuli lörinal, muist läks veel vildi säärest sisse. Häbi oli nii koledasti, aga ega see häbi ei aita. "Piss" öelda oli minu meelest väga pisikese lapse moodi. Võtsin julguse rinda ja ütlesin: "Kusi tuli." Kaupmees vaatas nii kõheda ja imeliku näoga. Mina krahmasin kalendrid ja tulema. Terve ülejäänud kooliaasta ei julgenud ma poodi minna. Kui magamistuppa jõudsin oma saagiga, olid tüdrukud kohe jaol. Aga Rubise Leida V klassist oli juba targem ja sai asjast aru: "Kuule, sa oled püksi pissinud!". Mina ajasin küll tagasi, et kukkusin hange, aga kes seda uskus. Kui ma juba IV klassis, oli juba uus kaupmees.

Allorust räägiti, et ta olla naise võtnud ja Purdi väljalt omale asundustalu muretsenud. Oli kuulda, et enne sõda, sõja ajal või pisut peale sõda koolis käinud Purdis, kuid Purti nad enam tagasi ei tulnud. Olid Paides tööl, kus omakorda nende kodud jäid sinna. Nüüd olevat Tallinnas.

Mina Alloru elust ei teadnud enne kolhoosi aegu midagi. Esimesel kolhoosi aastal pidin miskipärast neile minema. Neid polnud kodus ja mina ootasin õues. Küll jättis nende õu ilusa mulje. Kõik värskelt niidetud ja juurvili oli ilusti puhas. Maja oli hästi korras. Eesaias kasvasid kibuvitsad ja jasmiinid. Jäi mulje, et on õige suur maja ja avarad kõrvalhooned. Nüüd, möödunud aastal, kolhoosi pensionäride peol toodi meid kolhoosi mööda koju. Küll oli see Alloru maja vanaks ja viletsaks jäänud. Nii väike ja kokkukuivanud. Poleks iial võinud arvata, et see nii ruttu muutub.

Kolhoosi algul, 53. aastal, kui see suur näljakevad oli, siis Allorg nõrkes näljast kolhoosi kontori ette ära. Sai kutsutud velsker Raal. See ütles, et see on puhtalt nälg. Siis tehti Allorule toidukorjandus Purdi välja pealt. Ja sealt, kus oli jõukam rahvas, need andsid. Meil ei käidud korjamas. Ega meil poleks ka midagi anda olnud. Isegi tulime läbi häda otstega kokku. Oli sedavõrd, et lastel kõhud täis ja uutsesse välja tulla. Tehti küll heast südamest korjandust, aga pärast urati, et keegi oli Allorul käinud ja näinud, et kanadel olevat kruubid künas olnud. Algul ma mõtlesin ka kergemeelselt, et annab kruupi kanadele. Hiljem mõtlesin aga, et midagi tuleb kanadele ju anda, et katsuda enne uut vilja välja tulla. Kahju ka, kui kanad surevad enne uudset.

Viiekümnendate lõpul, kui Roti isa pensionile jäi, hakkas Allorg postimeheks. Käis hobuse ja vankriga posti vedamas. Meil oli siis mamma elus. Seepärast oli Allorul meile palju asja. Mammale tuli iga kuu posti tuua ja tädi saatis talle tihti pakke. Alloru oli jutukas mees ja mamma oli suure jutuga.

Viiekümnendate lõpul tuli kolhoosis kangest moodi ekskursioonidel käimine. Algul käisime Eestis ringi, aga hiljem käisime Leningradis ja Riias. Mina Alloru naist ei olnud enne näinud. Üks vähemalt minuvanune ilus naine oli ka meie hulgas. Küsisin vaikselt Lauri Salme käest (Salme oli mu klassiõde). Salme ütles, et see ju Alloru naine. Too oli priimalt ja hästi riides. Ma olin kohe imestanud, sest nii noore ja ilusana ma teda küll ei kujutanud. Aga ma polnud teda varem ka näinud. See jäi ka viimaseks kohtumiseks, aga kuulda oli tast ikka üht ja teist.

53. aasta talvel suri meie väike Ati ja järgmisel talvel oli meie platsi äärde maetud üks Alloru poisslaps. Ilus blond noor naine oli haual nutmas. See oli aga ka viimane kord kus sellel haual keegi käis. Ja mis sellest lugu ongi. See laps on juba ammu kaugele läinud. Kui Allorg suri, siis tema viidi Paide surnuaeda. Nüüd muidugi viidi ta ema ka. Kui me tädid surid, siis andis Trammi Juljus nende platsid tädidele, et vahet ei jääks sisse. Nüüd on see laps meie haudade vahel. Rist on juba ammu mädand. Seisis siiani koos, et ma sain kevadeti veel mulda torgata. Tänavuseks oli kadunud. Nii see laps puhkab seal vastu me platsi. Lisaks ka üks väike tüdruk.

Vana Allorg läks 62. aastal pensionile ja elas kuni kaheskakümmnendate alguseni. Enam ta suurt väljas ei käinud. Eks ta oli ka õige vilets. Enne kui ta pensionile jäi, ütles mammale, et peab iga päev võtma maikellukese tilku. Mõned aastad tagasi küsisin Lauri Salme käest, kuidas Alloru mutt ka elab? Salme vastas: väga viletsalt, seal ta müttab omaette. Tänavu talvel, kui ma Nõmmel olin, käisid poisid pinssi toomas. Kui ma aga pinssi hiljem kodus sain, ütles postimees Õie, et ega ma ainuke ole, kellele saab pension linna viidud. Alloru muti pension viiakse ka linna. Tema pidi olema juba 98 ja enam suveks ei saa maale tuua. Mõne nädala pärast oli vallalehes tema surmakuulutus.

(järgneb...)

Selle talve surnud 15.

(... järg)

Ussi lapsed olid peale sõda koolis. Aeg oli siis raske. Liide ütles, et midagi muud peale kartulipudru pole süüa - kuidas Aime jõuab sedasi koolis käia. Jahu ikka oli koogitegemiseks, aga rasva ei olnud. Vana Rajasalu oli niisuguse solvava keelega. Rääkis, et Ussi Liide on nii ihnus, et teeb kooki pliidaraudadel. See polnud ihnsusest, vaid vaesusest. Hea, et sedasigi sai.

Ussi Liide oli tallimees. Hobused olid Ussi tallis. Neil oli üsna uus, suur laut koos küüniga. Ega Liide ei oleks lasknud ka kellelgi teisel neid talitada. Viimasel metsavendade ajal oli Liide abiellunud ühe metsavenna sarnase Juhaniga, aga sellest Juhanist suurt asja ei olnud. Liide lõi ta varsti välja. See vedas koju võõraid naisi ja oli tige, võttis mingeid tablette. Kolhoosi ajal pandi ta farmi juhatajaks. Kolhoosist kuidagi palka ei saanud. Et ta hirmsasti mangus, anti talle avanssi. Koosoleku ees siis rääkis hirmus haleda häälega, mis ta ostnud oli, piima ja margarini, muud tühja tähja veel. Aga see nii haleda häälega: "Piima, margariini!", jäi meelde. Mõned algkolhoosi aastad ta siin oli, kuni kadus ei tea kuhu. Kui Liide paarikümne aasta eest lahutas, siis oli veel natuke silmapiiril. Oli keksinud ja suurustanud, kui rikas ta nüüd on: maju ja kõik muud. Lubanud Aimele pärandada. Aga kui lahutus läbi oli, küsis Aime käest, et anna mulle 25 rubla sõidurahaks.

Liide pidas hobuseid viimaseni. Peale seda jäid ta puusad nii viletsaks, et ei jõudnud lehma ega põrsastki pidada. Aime oli sellepoolest kuulus, et tal oli Lipsu Tõnis peigmees. Lõpuklassidest alates kuni Aime tehnikumi lõpuni. Siis olid pulmad. Need olid heinaajal. Just Ussi küüni taga olid ristiku vedamise kärbised. Pulmadest ma ei tea midagi, sest olin ise Koerus Rauma Antsu leeri- ja koolilõpu peol. Järgmisel päeval oli Ussi küüni taga ristiku vedu. No need olid iseenesest teised pulmad. Käisime ämmale õnne soovimas. Noorpaar oli ise kusagil käimas. Ämm oli siis ka õige helde. Andis suure korviga head-paremat meile kaasa. See oli umbes kuuekümnendate aastate paiku, kui maal oli veel õige kehv igapäevane elu. Sõime kaerakörti, igaks päevaks leiba ei jätkunud. Sedasi pidasime siis pulmi kärbise varjus. Kõiki toitu ei jõudnud ära süüa. Ma poetasin pisut omale tasku laste jaoks.

Algul, peale pulmi käis Tõnis Ussil. Hiljem viis Tõnis Aime oma koju. Nüüd on neil linnas oma maja. Kolm viimast aastat elas Liide seal Aime juures. Ta oli nii vilets, et ei saanud enam omaga hakkama. Enne seda oli aga nii, et meie eided käisime sigala juures lavkas. Läksime siis Liide juurest läbi ja aitasime pisut. Mina tõin talle kaevust vett ja tassisin puud ja tegime muid väikesi töid, mis me oskasime. Liide ise keetis suppi, kooris kartuleid ja viskas sulps ja sulps suppi sisse. Toad olid tal alati pühitud, sedasi luua-puhtus. Ega tuba nädal otsa puhas seisa. Trammi Arvi tõi talle poest leiba, piima ja muud, mis vaja. Tal endal oli sellepärast ikka nii raske, et see jube suur kere vajutas puusa peale.

Aime tütar Mall oli väga käre tüdruk, täpselt Liide. Teine mees on tal ka ja vist kaks last. Poisi nimi oli kas Tõnu või Tõnis. Sellel on vist ka juba pere. Peale sõjaväest tulemist lõpetas TPI.

Lipsu Tõnis on väga lugupeetud, tark, ilus ja hea mees. Aga tal on salaviga. Tal on komme talvel salaja pidude ajal õues regedes sobramas käia. Kui leiab viinapudeli või midagi, mis meeldib, kaob see ära. Mul on piinlik seda kohe kirjutada. Nii lugupeetud mees ja selline must asi. Kolme aasta eest kui Tõnis Liide linna viis, oli häda, kuidas teda autosse saada. Kes lükkas tagant, kes tõmbas eest.

Ega talle see linnas olek ei meeldinud, aga kes teda jõudis teenindamas käia. Kogu aeg läks hädisemaks. Isu oli tal hea ja kere muudkui kasvas ja läks jämedamaks. Esimesel talvel kui Liide linnas oli, müüsid Aime ja Tõnis maja maha ilma, et Liidele oleks öelnud. Aga meie inimesed niisugused ei ole, et jätavad midagi saladusse. Etterääkijaid on ikka. Aga mis sa teed, kui ise pole tegija. Kui oled sa noor, paned vöö vööle ja lähed kuhu tahad, aga kui oled vana, siis panevad teised sulle vöö vööle ja viivad su sinna, kus sa ei taha.

Nüüd, kus Liide surnud, on hea, et maja müüdud. Ei ole enam lagunemas nagu need teised majad. Seal elavad nüüd noorepoolsed inimesed sees, kes on kõigest huvitatud ja teevad oma kodu ilusaks. Liide suur köök on nüüd ilus nagu elutuba, vaibad põrandal ja kõik olla nii ilus. Elu läheb ikka edasi ja nüüd kus Liide surnud, on hea, et kõik ilusti edasi läheb.

(järgneb...)

Selle talve surnud 14.

(... järg)

Ussi Liide

Ussi Liide oli Maantu Miina vanem tütar. Tal oli vana Miina hea jutt ja väga mõnus jutt. Maantu oli Ees-külast ja sealt ei saanud ilma hobuseta väljas käia. Vana Miina istus kössus hobuse peal, suur rätt ümber. Kui ta mõnd inimest nägi, peatus hobune ise ja magus jutt jooksis.

Liide oli minust kümme aastat vanem. Kui ma II klassis olin, siis olid ta pulmad. Sel samal kevadel kui Tammetsa Lindalgi. Seda ma teadsin, et Ussi August võtab naise, aga pulmi ei mäleta. Samas nad pidid ju meilt mööda minema. Ussi oli väike koht. Ussi August oli väga tubli ja arenenud mees. Rahvas kutsus teda Ussi advokaadiks.

Vanasti oli meil erameierei ja seda tuli jalgadega sõtkuda - koorelahutajat ringi ajada. Ükskord kui Tõnu oli veel poisikese ohtu olnud, sattunud meiereis kohe vana Miina järel ja aidanud tal piima läbi sõtkuda. Miinal olnud sellest nii hea meel, et öelnud: "Ma annan sulle oma kõige parema tütre!". Hiljem kui Tõnu Liidet tundma sai, oli ta mõelnud: "Ah see su kõige parem tütar ongi." Liide oli eluaeg pisut pardi moodi käinud. Mida vanemaks ta sai, seda enam ta puusast ära jäi. Lõpuks kümme viimast aastat sai ta ainult taburetiga käia.

Liide oli suur hobuste haige. Keegi teine ei osanud nii hästi hobustega ringi käia nagu tema. Hommikul pani ta Augustile hobuse ette ja saatis põllule, lõunal käis hobusel järel ja peale lõunat pani hobuse jälle rakke ja õhtul tõi jälle ära. Umbes 50. aastatel, kui August ammu surnud, oli Liidel puus haige ja arst tahtis teda Tartu lõikusele saata. Liide, kes oli tallimees, nuttis kohe, et tema ei julge hobuseid Aime hoolde jätta. Aime oli siis 17 aastane ja hakkas mingit põllumajanduslikku tehnikumi lõpetama. Oleks ta siis operatsioonile läinud, võib olla poleks tal elu lõpus olnud vaja taburetiga käia.

Enne sõda sündis tal kaks last, Lembit ja Aime. Lembit oli pehme iseloomuga loru. Koolis laskis end poistel kiusata, nii et piinlik oli kuulda seda, mis poisid temaga tegid. Kasvades tuli tast igavene viinanina. Siis tuli talle mingi sisemine häda ja nüüd on ta juba paar aastat surnud. Liide nuttis mis hirmus, miks suri Lembit enne teda. Aga mina leian, et see oli suur õnn ja õnnistus, et ta enne Liidet kadus, sest tema polnud selline, kes end ise oleks üleval pidanud.

Aime, selle vastu, on Liide moodi käre. Aga väljanägemiselt on Aime hulga ilusam. Aime tütar Mall on veel kenama väljanägemisega kui Aime, kuid hulga käredama iseloomuga. Veneaja algul hakkas August uut maja ehitama. Maja ehitus oli üsna algjärgus kui August suri pimesoole operatsioonil. Kui ta lõikuse laualt toodi, nägi ta veeklaasi. Enne kui keegi jõudis tähele panna oli tal juba vesi joodud. Õhtuks oli August juba lahkamislaual. Siis algas Liidel raske lesepõlv. Liide oli väga tragi. Tal oli abiks noorem vend, Maantu Ott. Kui Ott uuel veneajal metsa läks, siis tulid Liidel uued abilised.

Sõja aeg oli, metsad olid mehi täis, kõik otsisid kohta, kus peatuda. Ussi oli metsa ääres, kus hea oli tulla ja minna. Neid hakkas seal igasuguseid voorima. Abortidest oli juttu ja muud tühja tahja. Isegi Poe Eevi rääkis, kuidas Liide saatnud temaga kotiga midagi, kas püüli või kruupi. Mina ei mäleta enam. Kõige hullem oli kõige viimane, kes Liide riided kõik ära viis, nii et Liide ei saanud kirikugi minna. Liide vennad Ott ja Juhan olid metsas ja see metsas olek polnud muu kui üks suur samaka ajamine ja joomine. Hiljem Juss sai haarangul surma.

Liide poolt oli materjal ja poisid ajasid talle viina. Samaka eest sai kõike. Varsti oli Liide paremini riides kui enne. Aga eks majapidamises andis see kaua aega tunda. Liide ise rääkis mulle: "Kas mul neid rajakaid vaja, aga ma ei tule tööga välja." Eks tal üksikul naisel oli ikka raske ka. Lembitu-lontrusest polnud asja. Vist käis tööstuskoolis, aga õiget hakkajat tast polnud. Traktorist oli ta läbi häda, aga ega sealt suurt rääkida ka ei olnud. Ussi koht oli väike ka, midagi 3 hektari ringis. Väike talu ja ega ta harimine raske ei olnud, muidugi kui tegijaid oli.

(järgneb...)

Selle talve surnud 13.

(...järg)

Maja oli mõned aastad peale Marta äraminekut tühi olnud ja üürnikud sees. Kui Marta õde ka surnud oli, siis müüsid pärijad ära. Marta õde, Magdaleene teenis elu aja Narvas saksu. Kui vanaks jäi, tuli siia isamajja. Sellest Leenast ei teadnud keegi enne kui ta siia tuli. Temal oli teises jalas gangreen ja tal olid põrgulikud valud. Kevadel, kui ilmad soojad olid ja uksed lahti, siis ta kohe röökis. Külaelanikud jälle muigasid, et nende "lind laulab". Kord kui Marta tuli teda koju vaatama, oli ta must gangreenine jalg voodi ees. Ta polevat jõudnud valu välja kannatada. Nüüd puhkavad nad surnuaial maikellukeste all.

Üks kümme aastat oli maja üüritud Muhu Liidele ja Eerile. Liide oli pensionär ja suri ära. Eerika Eeri oli aga kolhoosis suvel veevedaja, talvel keevitaja. Suri järsku ära. Lahkamisel leiti, et tal olid puha kopsud tahma ja värvi täis. Selle järel oli maja mõned aastad tühi, kuni Tupe rahvas ta ostis. Maimu oli siis veel koolieelik, käis väikse valge lambanakse kasukaga.

Frieda oli hariliku iseloomuga, vahelt riidles naabritega, vahelt leppis. Aga Eeri oli haruldaselt hea ja maheda iseloomuga, väga vastutulelik. Kui autoga oli tarvis kuskile minna - kohe oli Eeri võtmal, ilma mingi erilise palveta. Kord jõuluks läksin emale häid pühi soovima. Eeri sõitis mööda ja peatas, kas tahad kuskile minna? Friedale oli ta väga hea mees. Hommikul ta tegi kõik toimetused ja toidu valmis, enne kui tööle läks. Isegi kohvi viis voodisse. Naabrinaised olid väikselt kadedad, et Frieda magab asemel nagu mauk, ei viitsi oma paksu perset liigutada. Eriti maias oli Eeri oasupile. Meil oli ka palju ube. Ma siis alati tegin oasuppi kui veskile minek oli.

Ega see Frieda hea elu ei kestnud eriti kaua nii kuldne. Tuli uus vetvelsker Pitsneri Lea kolme vallaslapsega. Lea oli mõnus inimene. Ta ei tahtnud aga üksi olla. Pitsneri Leal oli vanem tütar Maret, kes käis meie poistega koos koolis ja oli käre tüdruk. Kord hommikul oli koolikoti lahti teinud ja imestanud: "Heldeke, ma'ss jätnud reknudi tegemata." Üldse oli ta väga ninatark. Igale poole toppis oma nina, küsis süüa ja hirmsasti tüütas. Sai Tupitsa Villule mehele. Üks poeg neil oli. See on nüüd juba sõjaväest väljas ja kusagil ära. Nüüd tuli välja, et Maret on lesbi. Neid olla siin kohe terve punt. No kust mina vana inimene peangi noorte asju teadma.

Kaua see Eeri ikka selle Pitsneriga niisama mehkeldas, kolis hoopis sinna. Nüüd oli Frieda hea elu läbi. Küll ta vahutas ja vihastas. Käis küla mööda Eerit siunamas. Maimu oli ka juba jõudnud mehele minna ja saada poja. Selle Erkiga oli igavene häda. Kui ta väike oli, tegi aseme märjaks. Nüüd on juba 18 aastane, sellest enam ei räägita ja küllap on ta juba suur poiss. Selle mehega Maimu ei saanud elada. Mees oli kole tige ja vintis peaga peksis. Siis läks Maimu uuesti mehele. See oli veel hullem. Laisk oli, mitte midagi ei viitsinud teha. Frieda, vanainimene, käis ise katust parandamas. Noor mees aeles toas.

Eeri elas mõned aastad Pitsneriga, siis jäi maovähki. Peale esimest operatsiooni töötas veel ligi aasta. Siis ühel oktoobri reede õhtul viis auto töökotta ja mõne nädala pärast maeti ka. Imelik oli, et ta veel viimastel tööpäevadel käis minu käest veel krüsanteeme ja teisi hiliseid sügislilli viimas, et surnuaeda omakste hauale viia. Hiljem kuulsin Lea käest, et see Eeri viimane aeg peale operatsiooni polnud ühtegi nii lilleline. Igal õhtul ja hommikul tuli kõhtu siduda ja valusi oli rohkem kui küll. Mis Frieda, vanainimene oleks teinud, pealegi oli Frieda õige koba ja 17 aastat Eerist vanem. Nii see elu on, nagu kellegil antud.

Nüüd, viimased aastad oli ta kodus üksi, vahest ka linnas Maimu juures. Möödunud talvel, üsna peale jõulusid tulnud väimees nädala keskel teda vaatama ja süüa tooma. Frieda lamanud teadvuseta voodi ees. Frieda oli päris raske tükk, üksi ei jõudnud liigutadagi, kleenuke linna mees. Siis läks kutsus Paimetsa poisid abiks, autosse tõstma. Pisut ta kosus, aga enam püsti ei tõusnud. Talv otsa vireles kuni kevadel kustus. Sedasi oli kõige parem, ega see vanainimese elu pole ka suur asi. Vaatan oma käest ja palun, et peaks ma mitte seda talvet enam üle elama. Talv on nii külm ja kodu on külm ja õudne. Üksik maja metsa ääres. Eeva juures on küll hea aga laste kisa ja alaline müra. Ennelõunat kui lapsed koolis, siis on rahu.

(järgneb...)

Selle talve surnud 12.

(... järgneb)

See Marta maja oli õige viletsas olukorras. Marta isa oli nahaparkal ja Marta aitas teda. Maja oli jagatud kaheks ruumiks. Esituba, ehk köögis oli ukse juures pliit ja söögikoht. Tagapool olid kaks hiigla suurt nahkade tõrt, mis kole hapult haisesid. Tagatuba oli suure ahju ja lõõriga pooleks jagatud. Seal magasid isa ja ema, ning Marta eespool. Esipool oli ikka küll ilus puhas: voodi, kummut, laud ja kapp. Marta oli suvel kange marjulkäija ja müüs neid linna turul. Oli ligi 50 aastat vana kui ostis jalgratta. Küll ta nägi vaeva kui sõitma õppis. Kukkus ja tõusis, aga selgeks sai. Nüüd tal läks maailm lahti, hakkas kaugetel rabadel käima, koos Juuliga.

Isa ja ema olid tal õige vanad kui ära surid. Kui vanad surnud olid, läks Marta mehele, Aru Villemile. See olevat olnud ta noorpõlve armastus. Villemil oli nüüd naine surnud, üksi täiskasvanud poegadega, kes olid kodunt välja läinud. Küll oli siis mokaklõbinat kui ta mehele läks. Mina olin kord poes, kui mehed arutasid, et tal oli ju nii hea elu, kõike küll, aga vaat see üks asi puudus. Peale seda kohtasin teda tihti bussijaamas. Suure munakorviga, ütles, et viib lastele. Aru Villemi noorem poeg oli minu vanune ja elas naisega linnas.Olid kahekesi villaveskis, üks kraasija ja teine poolija. Marta jäi ikka viletsamaks ja ei saanud üksi hakkama ja nii vanadekodu. See tee oli veel ligi kümme aastat. Kui surnud oli, mattis ....(?) ta väga ilusti maha ja peavad haua korras. Seda hauda on hea korras hoida, üleni maikellukesi täis istutatud.

(....järgneb)

Selle talve surnud 11.

(...järg)





Tupe Frieda

Aprilli lõpus, kui Andres mind Nõmmelt koju viis, olid parajasti Tupe Frieda matused. Naised just läksid surnuaeda. Kutsusid mind ka, aga ma olin pikast sõidust nii läbi ja rinde all keerles.

Frieda oli Tupe metsavahi noorem tütar ja käis Auraga ühes klassis. Sel suvel kui ma pidin kooli minema, käisime Pritsu rahvaga Tupe metsa raiestikul vaarikal. Tante Olli hoiatas, et me liiga lärmakad ei ole, sest Tupe metsavaht pidi kuri-kuri mees olema ja marjulisi ei sallivat. Oli ilus päikesepaisteline palav päev, marjad olid suured ja valmis. Tupe metsavahi tütar oli oma lehmadega karjas ja ajas meiega juttu. Tema oli Aura klassiõde ja hoiatas, et me lagedale ei läheks, hoiaks metsa varju. Kui me koju läksime oli Pritsu lastel ja tante Ollil nõud kõik täis. Minul küll polnud kuigi palju. Kole palav oli ja ma väsisin ära korjamast. Tee oli ka kole pikk, ligemale 7 versta. Tee peal vaatasime oma marju. Aura vaatas minu marju ja ütles: "Ema su küll nurka kärutab kui sinu marju näeb." Mind ajas see lause kangesti naerma. Ema hoopis ütles: "Aitab sulle küll, sa ju oled alles väike."

Kui ma kooli läksin oli Frieda juba kuuendas klassis. Oli ilus tüdruk, aga mul polnud temaga miskit kokkupuudet. Peale kooli läks ta Haapsallu tööle, vist restorani või mingisse peenesse kohta. Kui vahel pühade ajal kodus käis, oli väga poosekalt riides.

Veneaja algul, peale sõda tuli ta vangist, õige kehvalt oli riides. Isa oli siis juba vana ja pensionil. Frieda jäi tema asemel metsavahiks. talveks oli tal metsatöölisi vaja. Kukuvälja Arved oli siis ka just vangist tulnud. Arved oli sellepärast vangis, et oli Tallinnas ehituskoolist ära jooksnud, sest seal ei antu muud süüa kui tooreid teri. Arved oli kolm aastat ära olnud ja nüüd otsis tööd. Seepärast Friedaga kokku said. Aga kauem kui ühe talve ta Tupel ei olnud. Oli meie Tõnule öelnud: "Kaua ma seal vanainimese selja taga ikka aelen, ostis veel suure voodi."

Kui Arved ära tuli, oli Lillesaare Eri kohe jaol. Tal olid viina pärast load läinud ja Tallinnast välja saadetud. Friedale oli Eri kohe marjaks. Eri jäi kohe paljudeks aastateks. Kui tütar tuli, siis registreerisid ära. Eri pagulus sai täis ja load jälle käes, siis jäi kolhoosi autojuhiks. Frieda mõjus Erile hästi, nii et sai oma suurest joomisest lahti. Nii palju oli neil raha korjatud, et said Nahkru Marta maja ära osta ja õige põhjaliku remondi teha.

(järgneb...)

Selle talve surnud 10.

(...järg)



Tammetsa Linda

Kui aprillis Kaarel käis kodunt kartuleid toomas, oli Tammetsa Linda surnud. Tammetsa Linda oli minust kümme aastat vanem. Mina olin veel väike plika, kui nad Tänavotsale kolisid. Neid oli viis last. Vanemad lapsed olid Linda ja Teodor. Teodor oli ka juba üsna suur. Need olid juba peaaegu täiskasvanud. Liidi oli minust pisut vanem. Arkadi oli üsna pikk solakas, käis pika pükstega. Tema kohta öeldi, et sureb varsti ära - ja suri ka. Siis oli veel õige väike Heljas. Liidi hakkas aasta enne mind koolis käima. Liidil oli lugemikuks värvilise piltidega "Huvitaja", see oli kole huvitav. Vahest Liidi andis teda koolist tulles mulle lugeda ja vaadata.

Linda oli kangesti tore päiksepaisteline neiu. Alati rääkis minuga lahkelt. Varsti peale Tänavotsale kolimist läks Linda mehele. Vahesauna lonkavale Rutsile. Ruts oli eesti sõjaväes vigastada saanud, nii et ta lonkas elu aeg. Aga selle eest sai Ruts head pensioni. Raha nagu maast leitud. Ju sellepärast olid Tänavotsa vanad pressinud Lindale peale.

Ruts oli rahadega mees. Isa käest sai nii palju maad, et sai kartuleid ja kruubi otri pisut pidada. Vahesauna oli väike koht ... hektari või nii. See oli jagatud kahe poja vahel. Kustasel oli väike vilets saunake. Aga Ruts oli rahadega mees ja tema ehitas suure korraliku maja. kui Liidil halvasti läks ja ta last ootas, lõid Tänavotsa vanad ta kodunt välja. Linda võttis ta oma juurde. Juhan oli metsatööline ja Liidi elas Linda juures.

Kuni venelaste tulekuni elas Linda vaikselt harilikku elu. Kui venelased sisse tulid ja sõda algas, läks nagu saadan sisse, midagi endist ei jäänud järele. Mehi oli palju metsas ja neil oli seal ju igav. Üks viina ajamine ja joomine kestis ilmast ilma. Tammetsad elasid nii parajalt metsatuka taga, et keetsid viina vabalt kodustes ruumides. Kus viina oli, oli ka viina ostjaid. Vene sõjaväe autod vedelesid alalõpmata nende maja ümber. Lindal oli üks vene Vanka. Keegi seal ise vene keelt ei mõistnud ja meie isa oli neile tõlgiks ja kirjade kirjutajaks. Eks isa ise sai ka suu seks. Viinal on selline omadus, mida rohkem jood, seda rohkem tahad. Nii, et kasu polnud teragi. Paps jõi veel oma raha ka sinna juurde. Nii palju sellest kirjatoimetamisest oli kasu, et Linda tuli 47. aasta kevadel meile kartuleid panema. Siis Linda ütles mulle: "Ükski tüdruk ei tohiks küll vanemate käsu peale mehele minna. Nüüd olen mina siin ühe tuima ja igava mehega aheldatud." Siis olid ju kõik Rutsi soodustused ära võetud. Lindal oli eesti ajal kaks tütart ja peale sõda, kui see punastega möllamine oli, sai veel poja Kalevi. Selle isa oli muidugi paberites Ruts, kes tegelikult, seda ei tea keegi.

Esimene tüdruk, Velda, oli ilusa näoga, kuid tuima peaga. Linda oli käinud koolis palumas, et lastaks lõpetada, "ega ta kuskile edasi ikka lähe". Hiljem Linda rääkis igal pool, et mis sellest lapse tarkusest kasu on: "Näe, Pritsu Olga lõpetas kullaga ülikooli, meie Velda ainult vaevaga neli klassi, aga palka saavad mõlemad 60 rubla." Velda oli õlibaasis väljaandjaks. Ta läks varakult mehele, meremehele. Need olid üldse kosilastena väga heas kirjas. Väga hea palk ja enam aega kodust ära. Nad läksid siit kandist minema ja teada on nende elust ainult nii palju kui Linda rääkis. Mees tulnud öösel merelt ja leidnud voodist võõra mehe ja vihastanud nii hirmsasti, et lõiganud Veldal pool pead paljaks. Hiljem leppinud küll ära, kuid mees merele enam ei läinud, jäänud kolhoosi mehaanikuks, või midagi sarnast.

Noorem tütar Endla oli Linda moodi, selline roosa ja blond, ümmargune, hästi kerkinud kukli moodi. Tema oli lahtise peaga. Lõpetas mingi sekretäride kooli ja suunati kusagile kaugele tööle. Siin kandis on teda vahel harva nähtud, kui emal külas käis. Lapsi neil tüdrukutel palju pole. Üks talv oli Lindal siin üks väike Värdi, kes oli koolieelik.

Tammetsa Kalev oli sõjajärgne laps ja käis meie lastega koos koolis. Oli vaikne poiss. Ei hea, ei ulakas. Lihtsalt selline, kes kaob massi hulka. Inimesed imestasid, et ta 18 aastaselt naise võttis ja elab selle samaga siiamaani. Lapsed on juba suured ja vist lapselapsed. Tüdrukutel on vist mõlemil teine mees. Kalev peaks praegu umbes 50 ringis olema. Küllap oleks temastki enamat kirjutada, kuid ta läks oma zootehnikuga kohe peale pulmi kusagile kaugemale. Kalev ise on kas mehaanik või puutööline. Ütle ikka Faehlmanni moodi: Üks kord elas üks mees, kes sündis, kosis ja suri. Rohkem ma temast ei tea, aga see oli üks mees.

Ruts suri siin 70-ndate aastate keskel. Oli rattaga poodi läinud ja tee pealt surnuna leitud. Linda võttis lesena ühe vene Peetri omale leivale. Õigem oleks öelda, et võttis viinale. Peetril oli päris korter ka Korjusel. Aga selle pani ta põlema ja põles ise ka. Seal oli suur maja. Peeter elas teisel korrusel, all elasid Käspred. Peeter oli puhas mees. Alati pühkis pühkmed pliida kõrvale hunnikusse. Eks säde läks pühkme hunnikusse. Kustutasid küll, kuid tuli oli säärvandi vahelt teise tuppa läinud. Saepuru säärvand läks seest põlema, kuidas sa kustutad. Käspred põlesid päris paljaks. Kui näha oli, et kustutusest asja ei tule, hakanud kõik vara päästma. Peeter kohe oma medaleid - need vist olid ta kallim vara. Pärast oli Peetri palit kaua aega Korjuse aia peal vedelenud aga Peetrit polnud kuskil. Arvati, et läks õe poole või kusagile mujale. Tal oli terve Venemaa ja Eesti tuttavaid täis. Kartis, et võetakse vastutusele hea maja põletamise eest. Ei tulnud ega tulnud kedagi. Arvati, et süte seest pliita juures oli olnud pikki konte. Samas oli Peeter põlemise päeval käinud linnas ja sealt terve märsitäie pikki looma sääreluid toonud süldiks. Küllap see oli ikka Peeter, kelle kondid leiti ja maeti Peetrina maha. Trammi Julius oli lugenud ja Linda laulnud.

Peale Peetri surma elas Linda vaikset vanainimese elu, kui nii võib öelda. Igatahes 75 aastaselt ostis ta omale veel lehma. kui ta 80 aastane oli, siis tal igatahes lehma ei olnud enam. Inimesed teadsid, et ta veel kõvasti keedab viina ja joob. Umbes kümme aastat tagsi juhtusin mina temaga koos bussis linna minema. Siis ta viis kotitäie kindaid müüa, mis ta sügise läbi oli kudunud. Vist üksteist paari oli. Ta oli nii õnnelik, et oli 12 rubla paarist saanud, pühade raha. Oli just parajaste enne jõulune aeg. Hiljem ma teda enam ei ole näinud.

Tänavu talvel oli Muhu Leida saatnud Madise poisiga talle piima. Poiss oli üsna kohkunult tagasi tulnud, et tema ei tea, kas Linda on haige või juua täis. Põrandal ta ukerdab ja ajab segast juttu. Muhud läinud siis Väljatsaunale, sest nende Kaja on velsker. Punane rist viinud Linda haiglasse, kus ta umbes paar nädalat viibis ja sealt toodi surnuaiale.

(järgneb....)

Selle talve surnud 9.

(... järg)

Arvi võttis peale Heinot naise. Tema naiseks sai Eevi. See Eevi oli lahutatud, väikese tütrega. Tuli kolhoosi kontori. Eevi oli meeldiv, kuid ta põdes mingit naistehaigust. Ta oma tütar oli Kaja. Anneli ja Tõnu olid Arvi lapsed.

Kaja abiellus noorelt töökoja juhatajaga. Sai niru mehe. Praegu on tal kaks noorukist poega. Nüüd, kus Arvi ja Eevi on surnud, hoolitsevad nad talu eest. Tegid kevadel vilja ja kartuli maha, sest Anneli ja Tõnu ei pidanud tahtma jännata. Ja kodu ei taheta võõrastele müüa.

Algul, pärast naisevõttu oli Arvi korteris siin ja seal, kuni nad oma maja ostsid, sest Olgal polnud sellega midagi peale hakata ja Arvil oli kodu vaja. Seal siis kasvasid Arvi lapsed, ehitas kõrvalhooned ja korrastas aia. Annelile osteti mööbel. Tõnule sai algul pood ostetud, kuid kui poes hakkasid iga 3-4 nädala tagant vargad käima, siis ilma küll ei jõua rikkaks teha. Siis ostis Arvi Tõnule "Järva Teataja" aktsiad ja Tõnule pidi lehetöö meeldima. Eevil läks tervis ikka viletsamaks, et enam lehma pidada ei jõudnud. Kui neil kord aastane pull ära suri, lõpetas lehmapidamise ära.

Paar aastat tagasi läks Eevi tervis nii halvaks, et rohkem aega oli Hiiul kui kodus. Ka Arvil tulid koledad valud sisse, käisid Eeviga kordamööda arstide vahet. Eevi suri kaks nädalat varem kui Arvi. Küll on neist kahju. Arvi oli alati nii vastutulelik. Minul tõi ta kõik surnud linnast ära ja nüüd magab ta ise ka seal. Kui me tädi Madleene suri, siis viisime ta kiriku sandikotta ja tõime Trammilt kiriku võtme.

Margus ja Tõnu tegid karjaaia rõhtaeda Juliuse silma all. Julius ütles: "Õpetan poistele rõhtaia tegemist, suren ära, kes veel neid õpetab."

Juliusel oli veel pesamuna, tütar Aldi. Aldi oli meie Eeva pinginaaber. Ilus ja õbluke, läks Rannamiku Tõnule. Rannamiku on suur talu, nagu mõis. Aga varanduslikult alla käinud. Peened inimesed, peened kombed. See võtab raha. Aldi oma rahaga tõi elu majja. Kõige pealt osteti auto. Aldi sai kaasavaraks 10000 rubla. See oli kohutav raha. Tõnu oli küll hea suuvärgiga, kuid muidu jõhker poiss. Nad mõlemad Aldiga olid hellitatud lapsed ja elu ei tahtnud kuidagi minna. Aldi tuli koju Trammile, kuid 10000 vaevas - Tõnu pidi jälle järele tulema. Neil on kaks üle kahekümneaastast last. Praegu nad peavad talu. Kõik läheb hästi, jõukus kasvab. Aga Tõnu ütles Kaarlele: " Kõik on korras ja kõike on küll, aga õnne ei ole." Tõnu olevat jooma hakanud. Üks suvel kuivatas Kaarel ühel pühapäeva peale lõunal Rannamikul nisu. Poiss oli platsis abiks. Kui Kaarel küsis, kus isa on, vastas Hardi, et kes teab kus vanamees joomal on.

See inimese elu on küll lühike. Alles algad, juba lõpetad. Arvi ja Eevi olid mõlemad pisut üle kuuekümne. Ammuks see oli, kui meie poisid pisikesed olid ja pärast kirikust tulekut oma sandaletid viisid kesale suure kivi peale, kust Arvi nad leidis. Ńüüd on nemadki juba vanad mehed.

(järgneb...)

Selle talve surnud 8.

(... järg)

Kui Juuli suri, jäi Olga oma lapsega tuule peale. Olga oli ilus naine, käis linna moodi riides ja rääkis ka kui linnainimene. Aada käis kunstikoolis ja tal olid alati väga ilusad rullsoengud. Ta töötas ka kusagil kunsti alal ja tal olid väga head mehed, kes olid Olga vastu head. Kui Jaan ära suri, müüs Olga maja ja läks Aada juurde. Ta ei jõudnud oma head elu ära kiita. Käis sanatooriumis ja igal pool. Suved veetis siin kandis tuttavate pool.

Kui Jaan veel elas, siis oli tal väga ilus aed. Ühel suvel sai ta veel rajooni ühe parima aia märgi. Nende maja oli mäenõlval ja peenrad tulid mäest. Kui neil maja valmis sai, piirasid nad selle lepahekiga. Päris huvitav oli, on veel praegugi, kuid risusse kasvanud. Kui Olga maja maha müüs, tuli sinna üks karjanaine - siis enam aeda keegi ei harinud ja õu oli õlgi ja sõnnikut täis.

Kolmas Trammi poeg oli Julius. Noorena oli ta päris ilus poiss ja võttis noore naise. See Tilde olevat noorest peast ka päris ilus blond tüdruk olnud, nagu nüüd ta poisid on. Kui mina teda tundma õppisin oli ta juba keskealine ja nägi välja üsna õlgne. Esimene poeg oli Verner. See käis ülikoolis, õppis kas metsandust või kaubandust. Kui ülikooli lõpetas, läks siitkandist ära ja nüüdseks on ta üsna võõraks jäänud. Teine poeg oli Arvi - blond ja armsake. Kolhoosi keskealiste naiste lemmik. Arvi oli traktorist ja viimasena autojuht.

Tildest ja Juliusest polnud suurt kuulda enne, kui kolhoosi aeg algas. Siis olid Trammide tükid üle kolhoosi. Tilde oli kole armukade ja kahtlustas Juliust kõiksugu naistega. Keegi oli kohanud Juliust metsas. Hobuseohelik olnud peos - tahtnud omale lõppu teha, et Tildet ei jõua keegi täita. Vanemaks saades rahunesid ja enam polnud midagi kuulda. Julius sai juba eesti ajal kirikumeheks. Kui ta vanemaks sai, siis tal algasid iga viie aasta tagant juubelid. Kiriku jõulupuule oli selle okkalise karraga tehtud 25, 30, 35, 40, 45. See oli viimane.

Trammid olid kole kanged rahategijad. Pidasid palju loomi, raha nagu kleepis nende käte külge. Kui Värni viiekümnendatel ülikooli lõpetas, sai auto - siis polnud siin kandis veel kellelgi autot. Nad olid väga hoidlikud ja töökad. 50.-60. aastatel oli suur heina puudus. Iga viimane kui teeserv ja kraaviäär kougiti ära, et saaks loomad üle talve pidada. Tramm oli kirikumees ja surnuaiavaht. Sakste surnuaed oli ka tema hoole all. Mõlemad olid üsna suured kalmistud, andsid head heina ja Trammil oli hooneid küll, kuhu hein mahutada ja loomi pidada.

Kui Arvi veel poisiohtu oli, nähti teda aegajalt vintis. Ükskord laupäeva õhtul raadio liiklussaates räägiti, et kiriku juures peetud Arvi kinni ja lõhnad olid juures. Arvi ütles nii pikkamööda: "See oli vana kali...". Vana Julius rääkis külamööda, et poisile meeldib viina võtta. Aga aeg läks edasi. Arvi sai vanemaks.

Noorem vend Heino lõpetas koolid ja tuli kolhoosi tööle ja võttis naise. See naine Ilma oli Setumaalt siia kolinud, suur ja paljulapseline. Ükskord võttis viina puhitud mürgise viljakoorma peal ja jäi lõpuks jalutuks ning paari aasta pärast suri.

Aino jäi kontori arveametnikuks. Tema vanem poeg Margus on juba üle 20, naisemees ja laste isa. Kui see Margus oli poisike, tegi ta palju pahandust. Viis plikadele Tilde kullast kaelaketi ja teisi kalleid koduseid asju. Nüüd on naisemehena aru pähe võtnud.

Tütar Ulvi oli mõne aasta noorem. Mõned aastad juba abielus. Algul oli ta meie poes müüja, kuid nüüd, peale lapse sündi läksid nad kusagile kaugemale.

(järgneb...)