Kolmapäev, 31. detsember 2008

Tulemine




Selle minemise ja tulemisega kinnitus ammutõdetu, et kõige tähtsam on siin elus lähedased. Päris mitmeid aastaid olen olnud jõulude ajal üksinda. Seekordsed jõulud olid seega minu jaoks erilised. Need olid ilusad jõulud. See külaskäik oli üks ilusamaid jõulukinke, mis kunagi saadud.

Kinnitust sai ka tõde, et mitmed haigusnähud on siiski tingitud meie meeleseisundist. Mitte seda, et me kujutame mingit kroonilist haigust ette, vaid selle haiguse sümptomid ilmnevad ägedamas vormis tihtipeale sellest, et me "mõtleme" ennast haigeks. Vahetult enne sõitu tundsin ennast äärmiselt kehvasti, füüsiliselt. Tegin isegi argliku katse, et sõitu ära jätta. Ma kartsin meeletult, et terviseprobleemide väliste ilmingute korral olen lähedase perele segavaks faktoriks pühade veetmisel. Aga juba laevas ei tulnud mulle enam tervisehädad meelde. Ning seda kõigi sealoldud päevade jooksul. Nüüd, kodus, tunnen ennast siiani veel ülimalt hästi.

Ning hästi palju on uude aastasse kaasa võtta sellelt reisilt mitmesuguseid muljeid. Nende seas teadmispõhiseid, kuid eelkõige emotsionaalseid. Esimese näideteks kõlbavad märksõnad-küsimused: kuhu kadus Soome vana taluarhitektuur? miks ei kasutata taludes ehitusmaterjalina kõikjal vedelevat maakivi? miks Soomes elavad venelased pole ära õppinud soome keelt? kas kõikjal uutes väikeelamute rajoonides on valgustatud terviserajad kehtestatud detailplaneeringu nõue või arendajate vabatahtlik iseenesest mõistetav norm? kuidas soomlane on suuteline libedaga sõitma jalg- või mootorattaga? miks Eestis ei ole sarnast loodusmuuseumi nagu neil on Maretarium? jne.

Emotsionaalseid muljeid on raske kirjeldada. Meeletult hea tunne on näha, et lähedased hoolivad teineteisest. See annab kindlustunde ajaks kui nende vanemad on lahkunud. Olen õnnelik, et vanim neljast lähedasest on jalgadel ja seejuures hästi, kuigi ega see pole kergelt tulnud. Õnneks (must huumor), nii kaua kui jätkub haigeid on tal töö. Peaasi, et tal enesel oleks tarkust töötegemisel mõõdukat tempot hoida, et mitte läbipõleda. Kuigi jah, minu ajal polnud inimene kogu eluks seotud kohustustega panga ees, seetõttu mida oskan ma kaasa rääkida...

Veel emotsionaalseid märksõnu: ilus kodu (lähedase esimene päris oma kodu); karaoke on üks lõbus ajaviide; "Mamma Mia" on tobearmas film, mis kutsub esile palju romantilisi mälestusi; mõnus oli üle aastate panna taas selga Jõuluvana kostüümi; läheks neil kõigil hästi oma pereasjadega, et oskaksid seda hoida; ... - need kolm punkti on sisulised, kuid jäävad minusse.

Tänan kõiki, kes ilusaid pühi soovisid, need pühad olid tõesti ilusad. Erilised tänud kukupaikesele, kelle päkapikud kostitasid ka mind kommidega - magusad kommid teevad alati meele rõõmsaks. Soovin kõigile, kes siia blogisse mõnikord sisse vaatavad, et saadame selle aasta ilusalt ära. Uus aasta tuleb kindlasti parem või siis vähemasti huvitav. Seda kindlasti.

Pilt on pärit siit.

Pühapäev, 21. detsember 2008

Minemine

Nüüd on siis sedasi, et oma jõulud veedan niisuguses kohas nagu pildil näidatud. Pisut enesele ootamatu ja samas kaua oodatult. Kutsuti külla. Pisut olen mures selle minemise pärast. Tervis pole see, mis kunagi. Pealegi olen oma praegusest kodust olnud viie aasta jooksul eemal vaid korra, paar päeva Tallinnas. Ebalusest üle on aga uudishimu ja eelkõige soov näha lähedast inimest kellest tihti mõtlen. Neid inimesi, kellest pidevalt mõtlen on aga mul täpselt neli. Hea on see, et selle pisikese reisu organiseeris teine lähedane. Saan autoga praktiliselt koduukse eest sinna. Siis pole lugu, kas hingamist jätkub või mitte. Paar päeva omade inimese seltsis peaks andma mulle toonust ja motivatsiooni kogu järgnevaks aastaks. Vähemalt nii ma loodan. Ülejäänud kaks lähedast peaksid aga ajakirjanduse andmetel olema selle aasta jõulude ajal Tais. Eks me siis helista nagu ikka viimastel aastatel.


Pisut kummaline, et järeltulijad seavad ennast sisse kodunt kaugel, kuid see vist on paratamatus. Sarnane tunne võis olla 1944. aasta septembris paljudel siiajääjatel, kes saatsid ära oma kõige kallimad. Minu ema ei saanud siis ära saata oma õdesid ja venda peredega. Kavatsuste kohaselt pidi ta ka ise lahkuma, kuid nad jäid minu isaga Järvamaalt tulemisega hiljaks. Selle tulemusena jäi Eestisse ka minu vanaema, kuigi kohvrid olid juba pakitud. See võis olla talle ääretult raske valik. Kolm last minemas ja üks jäämas. Vanaema tegi valiku, mida arvatavasti iga ema selles olukorras teeks.


Aastaid hiljem kui sidemed oma lastega olid taastunud, hakkas vanaema, juba pensionärina, taotlema külastusviisat laste juurde. Ettearvatult olid vastused eitavad. Kuid ometi - vanaema oli saanud just 80 aastaseks, tuli äkki jaatav vastus. Paberite vormistamisega alustades ei varjanud vanaema, viidates oma vanusele, enam sedagi, et kavatseb jäädagi Austraaliasse. Ja vaatamata sellele oli ikka vastus jaatav. See oli vanaema minemine. Mäletan kuidas ema ja isa panid kõigile meile, lastele südamele, et me ei tohi näidata mingeid pisaraid. Viimane kuu enne ärasõitu oli praktiliselt iga päev meil külalised. Ka vanaema tegi lahkumisvisiite, kus mina tihti tema saatjaks. Sellel kuul nägin ma palju täiskasvanute pisaraid, kuid ise ma ei nutnud, ei nutnud ka õed-vennad, sest meile oli seletatud, et meie pisarad teevad vanaemale valu.


Saabus ärasõidupäev. Mäletan Tallinna Lennujaamas üht tähtsat asjameest, vist Aerofloti kohaliku kontori ülemust suure roosikimbuga. Ju siis ka Aerofloti jaoks oli sündmus saata vanainimene nii kaugele reisile. Mäletan seda kuidas ema kallistas vanaema ja mõlemad, pisarateta, sosistasid teineteisele midagi lahkumiseks. Mäletan õdede-vendade kallistusi memmega. Mäletan oma vanaema viimast pai mulle, tugevat kallit ja vanaema sosinat: "Sa oled mu südamelutikas!". Siis lennukitrapp. Vanaema oma elegantses sügismantlis ja kübaras pöördub lennukiuksel ja lehvitab majesteetlikult jääjatele. Uks sulgus, mootorid tõststavad häält ja lennuk hakkab liikuma stardiraja poole. Vaatasin ema poole ja nägin, et ta nägu on pisaratest märg. Siis teatsin, et nüüd võib nutta...


Ma ei tea, kas vanaemal oleks lubatud emigreeruda kui võimud teadnuks, et see vanainimene elab "roiskuvas kapitalismis" veel 24 ilusat aastat. Et oma sajandaks sünnipäevaks saab ta Briti alamana omakäeliselt kirjutatud õnnesoovid tema Majesteet Elisabeth II-lt. Et lisaks vanaduspensionile hakatakse talle maksma veel lesepensioni (minu vanaisa suri 1919. aastal) jne. Ning ainukene, mis vanaemal täielikust õnnest puudu jäi oli see, et tema nooremat tütart, minu ema, nii ei lubatutki külaskäigule oma õdede, venna ja ema juurde. See pere täieskoosseisus kokku ei saanudki.


Jõulude ajal mõtlen oma lähedastele, kus nad ka parasjagu ei viibiks. Mõtlen ka neile lähedastele, kelle minemised viinud sinna kust tagasiteed pole. Mõtlen, jõulu rahu kõigile.

Laupäev, 20. detsember 2008

Eestis ligi 30 Türgi sõjast osavõtnut

Eestist on seni teatanud Tartu Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajale dr. Oskar Loorits'ale ligi 30 meest, kes on võtnud osa Vene-Türgi sõjast 1877-78. a. Dr. O. Loorits kogub kõik saabuvad materjalid ja saadab need edasi Bulgaariasse dr. Christian Vakarelski'le, kes hiljuti käis Eestis Vene-Türgi sõjast osavõtnuid otsimas. Enamik sõjast osavõtnuid on sündinud 1854. a. ja neid elab Eestis mitmel pool, nii maal kui linnas.

Üks 82 aastane sõjast osavõtnu, Juhan Ardon, kirjutab dr. O. Looritsale, et ta omal ajal sõjakäiku kaasa tehes näinud isiklikult Osman Pasha alistumist, ta on koos teiste vene sõjaväelasiga ületanud ka Bulgaaria kõrgeima mäekuru Shipka. Praegu ütleb mees end teenivat Tallinnas Eesti Pangas.

Maa Hääl, 19. jaanuaril 1938

Neljapäev, 18. detsember 2008

Laps kidur ja köhib

Vastuseks lugejale nr. 76.436

Teie 4 aastane poeg on kidur ja köhib igal talvel. Söögiisu on temal vilets. Ega vitsaga küll ei saa söögiisu äratada. Näib, et temal on mingi pikaldase iseloomuga viga, mis kurnab keha ega lase sellel korrapäraselt areneda, nagu see peaks sündima ühe täismehe juures. Võimalik, et temal on kopsunäärmete tursumine ühes hingetoru katarriga. Kas temal on märgata kerget palavikku (nii mõni kümnendik üle 37 kraadi) pärast lõunat? Näib, et raskemat kopsuhaigust ei või oletada tema juures.

Katsuge söögiisu äratada ferrratoli või jälle mõne muu rauaühenduse abil (küsige apteegist). Kodustest abinõudest oleks nimetada porgandi- ja jõhvikamahla (jõhvikamahlale tuleb suhkrut juurde lisada), mida andke temale umbes pool tundi enne sööki. Väljas õhu käes viibimine tõstab ka söögitahet, kuid tugeva köha puhul ja halva ilmaga pole soovitav lasta poisil välja minna. Tooge ööseks poisi magamiskoha lähedusse värskeid männi- või kuuseoksi. Ka männi- ja kuusevaik on selleks kohane. Tehke poisile selgeks, et mees peab ka mehe moodi sööma, muidu jääb ta kasvus kängu ja temast ei saa Palusalut.

Dr. med. A. Liin

Maa Hääl, 23. veebruar 1938

Kolmapäev, 17. detsember 2008

Kuressaare "must mask" paljastati

Politseil õnnestus paljastada salapärast "musta maski", kes mõnda aega kollitas Kuressaare naisi, tungides öösel nende magamisruumidesse.

Öösel vastu tänast päeva Kuressaare 1. rajooni politseikonstaabel pani tähele, et kuursaali käimla aknast püüab sisse tungida keegi noormees. Viimane kandis kaelas tumedat taskurätti, mida ta üheainsa käeliigutusega võis tõmmata näo ette maskiks. Politseinik vahistas sissetungija. Ülekuulamisel selguski, et on tegemist kurikuulsaks saanud "musta maskiga", kelle tegude kohta araverelisemad olid heietanud otse legendaarseid lugusid. "Must mask" osutus 16 aastaseks Ilmar Viidas'eks, kes on pärit Saaremaalt, Suurevallast. Ta võttis õigeks oma öised retked naiste magamisruumidesse. Tabamisööl oli tal kavatsus tungida kuursaalis elutsevate naisteenijate ja tantsutaride ruumidesse.

Politsei on arvamisel, et Ilmar Viidast ajasid neile öistele sissetungimistele ebanormaalsed kalduvused.

Maa Hääl, 11. juunil 1938

Teisipäev, 16. detsember 2008

Sergei Soldatov

See jutt sellest, et kodumaa peab tundma oma kangelasi jne. Nüüd juba manalamehe, Sergei Soldatovi raamatuke "Eesti saatuse keerdsõlmes". Teadsin, midagi olin kuulnud, kuid juba ununenud. Selline saatus, unustus, vist ootab kõiki neid kümmendkonda eesti dissidenti, kes vene ajal olid reaalses vangistuses. Suurem osa meist, nõukogudeaja inimestest eriti ei teadnud ega teagi noist asjadest, mida toimetasid Soldatov&Co. Meie "kangelasteod" piirdusid heal juhul Ameerika Hääle kuulamisega. Kuigi jah, kuidagi palju on tekkinud ka neid inimesi, kes poetavad oma meenutustesse ikka seda juttu, kuidas nõukogude võim neid kiusas ning kuidas nemad püüdsid seda eesti asja ikka ajada. Sisemistest "võimuõõnestajatest" rääkimata. Kui inimesed sedasi räägivad, tunnen ma alati suurt piinlikust. Samal ajal ja tegelikult on ka üllatavalt palju eakaaslasi, kes aususe hetkel tunnistavad, et nad ei teadnud vene ajal, mis on jõulud, mis on küüditamine, 44. aasta lahkumine, kes olid Päts ja Laidoner jne. See on omakorda kurb.

Dissidendid unustuses - arvatavasti asjade loomulik käik. Põlvkonnad, kes nõukogude ajal olid lapsed ja hiljem sündinud, ei pruugi aru saada milles oli asja point. Mõelda vaid, kangelane ainult selle eest, et kükitas kusagil, kirjutas ja paljundas midagi riigivastast. Kus on action, ma küsin? Soldatovi raamatukesest peegeldubki pisut kibestumist. Istudes reaalselt kuus aastat laagrites, polnud ta Eesti vabaduse saabudes enam keegi. Üks ta kaaslane aga, kes Soldatovi hinnangul kogus kuulsust ka tema arvel, on praegu meie Europarlamendi saadik. Valusat muiet jätkub Soldatovil ka president Lennart Meri aadressil (kes muuseas sellel ajal kui Soldatov viibis Mordvas okastraadi taga, imetles Euroopa linnade ja maailma kaunimate paikade vaateid).

Tegelikult pole selles mälestuste raamatukeses mulle midagi üllatavat. Lihtsalt seda lugedes tulid asjad meelde. Olen siin blogiski kirjutanud ühest juhtumist, mis haakub Sergei Soldatovi poolt kirjapanduga. Ta kirjeldab kuidas ta saadeti vanglast Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti ekspertiisi. Kirjeldab ka üksikasjalikult protseduuri, mille nimi on punktsioon - selgroovedeliku proovi võtmine. Ja kuigi Soldatov mäletab, et "tema kohal on keeruline seadeldis, mis suunab süstla vajalikku kohta selgroos", siis mina mäletan teisiti. Lihtsalt öeldi: "Kui liigutad, oled halvatud!" ja kogu moos - hirmust ei pilkunud silmadki. Varasemast ajast meenub see, kui pisikese poisina sai karauulitatud tänaval kui vanem vend lendlehti käis Niguliste tänaval postkastidesse toppimas. Hilisemast ajast mäletan samizdati läbi saja kopeeri paberossipaberile trükitud Solzhenitsini ja teisi raamatuid. Ja mäletan palju muudki. Mälestused on toredad, selleks et mõista, vajame me mälu.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

Bensiinigaasi plahvatus Viljandis

Eile keskpäeval juhtus Viljandis põllumeeste seltsi hoovis bensiinigaaside plahvatus. Põlluseltsihoovile püstitati alles hiljuti bensiini müügipunkt ja reservuaar maa alla, mille mahutavus on 16 000 liitrit. Laupäeval täideti bensiinipaak. Siis aga selgus, et kuskil seadeldises on viga ja bensiini immitseb välja. Eile hakati viga selgitama. Töölised ei pääsenud aga paagile ligi, kuna maapinnal asuv raske malmist kaitseplaat oli kinni külmanud. Hakati seda leeklampidega lahti sulatama, misjuures unustati ära kõik ettevaatusabinõud ja teadmine, et seisti "püssirohutünni" otsas. Mõni minut hiljem kõlas plahvatus. Raske malmipatakas lendas mitu sülda kõrgele taeva alla, purunedes kolmeks. Plaadi alla immitsenud bensiin ja gaasid olid sulamisel plahvatanud. Nagu imekombel pääsesid töölised allasadanud malmipankade eest vigastamatult.

Maa Hääl, 12. veebruaril 1935

Pühapäev, 14. detsember 2008

Karistati naise peksjat

Laupäeval Pärnu 3. jaoskonna rahukohtunik karistas Vana-Vändra vallas elavat Armusaare talu noorperemeest Elmar Martinsoni oma naise halvasti käitlemise pärast 3 kuulise arestiga. Martinson oli 12. jaanuari hommikul kella 5 paiku tulnud hobusega koju mingilt kosjakäigult. Naisega tekkinud sõneluse tagajärjel mees asus teda peksma ja viskas viimaks naise paljajalu toast välja. Naine põgenes kergetes riietes läbi lume ja külma umbes kilomeeter maad eemal asuvasse vanemate tallu. Sealt ta tuli tunnistajatga järgmisel hommikul mehe tallu oma asju ära viima. Elmar Martinsonile see ei olnud meeltmööda ja ta lõi ühele tunnistajatest, Paul Vahtrale, kasepuust kepiga kaks korda näkku ning sõimas veel meest pealekauba. Selle teo eest samal päeval kohtunik karistas riiakat taluperemeest ühekuulise kinnipidamisega vangimajas.

Maa Hääl, 12. veebruar 1935

Neljapäev, 11. detsember 2008

Aga mis teha kui nuppu pole?

Ma olen tihti mõtelnud, kuidas kõik see "kontoritöö" ära tehti, kui arvuteid polnud. Ja kontorites istus siis kordi vähem inimesi kui praegu. Üks on selge, et kaugemal oleva sõbraga sai siis lihtsalt kirju vahetatud - paberil, omakäeliselt kirjutatuna, ilusamat paberit ja postmarki valituna, postitatuna jne. Ning peaasi tuli kirjakandjat oodata. Kirjadega on nüüd lihtsam, meil on ju Blog.tr.ee

Probleem selles, et minu blogilisti ei saabu need postitused, kellelt kirju ootan. Samas ju näen, et need kõik ilusasti minu kirjasõprade nimekirjas. Aga kirju ei tule. Näen ka seda, et kirju nad ometi kirjutavad. Küll vajutan ühte nuppu ja teist, aga kui endal nuppu pole, siis kasu ei millestki. Vähemalt enda koostatud blogilistist. Tean, et tuleks seda asjandust veel õppida, kuid kes küll õpetaks? Õppida pole ju kunagi hilja...



Parimad tervitused Tegelinskile, Malyniale ja veel mitmele blogisõbrale tundmatult austajalt.


Kolmapäev, 10. detsember 2008

Tõsieluromaan "Andmekaitse"

Manjana ja teised arutavad, kas inimesel on õigus olla mitte keegi kui ta ei taha olla keegi. Konkreetne juhtum kirjeldatud detailides on minu arvates küll ehk pseudoprobleem. See on midagi taolist (seejuures ei midagi isiklikku): Kas Teie naine on rase? - Ei, natuke rase. Austan Manjana õigust võidelda selle nimel, et olla mitte keegi. Võis siis, noh, natukene keegi. Ju siis temaga seonduvate andmete avaldamine-mitteavaldamine, säilitamine-mittesäilitamine on talle oluline.

Tsiteerides klassikut - mitte sellest ei tahtnud ma... Endale olulisest tahtsin rääkida. Selleks tuleb minna näiteks lihtsalt siia leheküljele ja hakata seda lugema. Tuhandete lehekülgede kaupa tõsieluromaane. Kõik reaalsete nimede, enamik ka reaalsete isikukoodide, aadressidega. Kellel kui palju kinnisvara; kes millisele lapsele ja palju elatist maksma peab; kes pankrotti läinud; kellel maksuamet kraes; kes valesti autot parkinud või bussis jänest sõitnud; kes abielu kestel ühisvara juba jagamas; keda arvatavasti ootab korterist väljatõstmine; .... Loendamatud leheküljed draamasid, mõnikord ka komöödiaid. Ja ei mingit andmekaitset, delikaatsust ja muud jura käidud koolidest, klassipiltidest, memmede-taatide raadioõnnitlustest ning muust tühjast-tähjast. Kõik puha tegelik elu ja avalik huvi.

Aga kas te seda juba teate, et Maksuamet väänas muusik J.S.-le põhivõlana 20 ja viivisvõlana üle 30 tuhhi. No tegelikult need muusikud teenivad ju päris hästi - juba põhivõla kaudu saab midagi tuletada. Eks kohtutäitur saab ka veel enne vanaaastat leiva lauale kui ainult muusik nüüd jõulude ajal usinalt tööd vihuks. Tal vaesekesel omal jäävad lastele jõulukingid tegemata... Oi elukest... Kust ma seda tean? Tõsieluromaanist lugesin.

Pühapäev, 30. november 2008

Tabletomaania

Mul puudub vähemgi arusaamine, miks alkohol (loe: alkoholism) on taunitav. Samas arstide poolt määratud antidepressantide (loe: psühhotroopsete ainete) tekitatud mitteadekvaatne käitumine seevastu mõistvalt respekteeritud.

Mind häirivad minu sõltuvused samavõrd nagu nende tablettide kõrvalmõjud, mida neelan vabanemaks sõltuvustest. Loen vähe, mõtlen vähe - zombistun. Üks lähedastest proovis selles tabletimajanduses selgust saada. Ta on seda õppinud. Ei, mitte hulluarstiks. Ta lõigub välismaal inimesi. Vaatamata viimati öeldule kavatsen talitada siiski tema, mitte tabletikirjutajate soovituste kohaselt.

Proovisin lugeda blogisid. Igavese optimisti, kes usub, et kevadtulebikkagi blogis oli selles kalendrikuus mitmeid tõsiseid ja huvitavaid arutelusid. Tabletiuimas peaga oleks olnud naeruväärne, pealegi klahvistiku suhtes kordinatsioonihäiretega, sõna sekka öelda. Paljude blogikirjutiste kommentaariks, nii juba mainitud blogis kui ka mujal, esiletõstetult muuhulgas ka selles, mille kommentaarium on suletud, ütleks, et elu ehk polegi nii keeruline kui paistab:





Tänud ühele lähedasele, kelle leheküljelt selle video leidsin.

Teisipäev, 4. november 2008

Meeleolud

Lasin asjadel kulgeda. Nendega koos kulgesin ka mina. Tulemus polnud hea.
Sellest ka vastav meeleolu, novembrile omane:







Hingedepäev on möödas. Kõik me saame midagi muuta, paremaks. Ka iseennast.

Neljapäev, 25. september 2008

Diskrimineerige naisõpetajaid!

Nõiateemajas soovitab Kati, et emmed peaksid õpetama oma pojad nutma. Mõistagi ajendiks Soome tragöödia. Jättes kõrvale ohvrid ja nende lähedased, oli see õigemini ühe noormehe tragöödia, mis nädalaks-paariks muutunud rahvuslikuks, üldinimlikuks. Homsed uudised varjutavad aga kindlasti tähelepanu sellelt sündmuselt ja juba esmaspäeval arutame siin elavalt näiteks järjekordse "tõehetkelase" elu ja tegemisi.

Ega Kati soovitus väga vale polegi. Kuigi päris täpselt ikka ette ei kujuta, mida ma tunneks siis, kui igapäevaelus näeksin ümberringi aina nuttalöristavaid mehi. Ei viitsi kirjutada pikka traktaati meheks ja naiseks olemisest. Ei hakka targutama mehe ja naise rollide muutustest tänaseks väljakujunenud soorollideta ühiskonnas. Vaevalt, et ma midagi eriti tarka oskakski ütelda selle kohta - niigi on kõik selge. Samal teemal on tegelikult kirjutanud ka Nirti, kes tõstab esile poisid, nende kasvamise valud ja vaevad. Keegi vist ei kahtle selles, et laste, eriti poiste kasvatamisel on oluline mehelik eeskuju, mehelik mõtteviis. Paljudel poistel seda kahjuks ei ole. Ja kui midagi viltu läheb, siis on selles süüdi naised, nagu ütleb Elver oma smile-kommentaaris Kati kirjutisele Teemajas. Ja nii see tegelikult ongi. Poisse, ka koolitulistajaid, kasvatavad naised. Algab see juba kodunt. Üldtuntud fakt, et iga viies tänaval vastutulev laps kasvab isata.

Ja-jah, minu mõtteline hea naisoponent, ma tean, mida Sa öelda tahad: vastutustundetud mehed, kes lasevad oma perede juurest jalga, unustavad lapsed jne. Mina vastan selle peale Sinu jaoks solvavalt, minu jaoks tõeselt, et ega mehed oma laste juurest jalga lase, vaid naiste juurest ja... Ning nii me jõuame mingi mõtetu ja asjasse mittepuutuva vaidluseni. Proovime lihtsalt tõdeda fakti, et liialt palju lapsi kasvab isata. Lisame siia veel, et paljud lastega koos olevad isad on tegelikult üpris leiged või saamatud oma isarolli täitmises. Seega kurb tõdemus isata lastest on reaalsus, mida me vaevalt saame oma hea tahtmisega lihtsalt muuta.

Teine asi on koolis, kus lapsed veedavad olulise aja oma elust. Koolides töötavad inimesed ja kogu haridussüsteem teeb suhtumistes järjekindlalt vahet õpetamisel ja kasvatamisel. Viimast tõrjutakse kooli ja õpetaja "kohustuste" hulgast kuidas vähegi võimalik. Me oleme küll kõik ühel arvamisel, et kasvatamise kohustus lasub eelkõige kodul. Kuna aga kodudega on meil nii nagu on ja eriti isadeta kodudega, siis tegelikult on kõigi ootused kooli osatähtsusest lapse kasvamises siiski suured. Emadegi hulgas on ju neid, kellel emaks olemine ei tule kõige paremini välja. Veelgi rohkem aga neid üksikemasid, kes kohe kuidagi ei saa hakkama isaks olemisega. Seega on lapse kujunemisel täita kooliõpetajatel ootuspäraselt oma osa, meeldigu see neile või mitte.

Lapse "teises kodus", koolis on pilt veelgi kurvem. Iga kümne naisõpetaja kohta on üks meesõpetaja. Laps võib kaksteist aastat käia koolis, kuid tõenäosus olla õpetatud/kasvatatud meesõpetaja poolt on tühine. Nii jääb paljudel lastel kogemata, mis imeasi on mehelikkus, isalik hool ning armastus. Ei kogeta seda päris kodus ega "teises kodus". Mida see kõik endaga kaasa võib tuua, teame me kõik. Ometi oleme me tahtmise korral võimelised looma tingimusi meesõpetajate koolitulekuks. Selleks tuleb diskrimineerida naisõpetajaid. Töölevõtmisel eelistada mehi, ka juhul kui tema kvalifikatsioon on naiskandidaadist madalam. Maksta sama töö eest meestele kõrgemat palka, kuigi see on karjuv ülekohus. Kohendada tunniplaani meesõpetajale sobivalt, teha muidki inetusi, mis muudes eluvaldkondades ei tuleks kõne alla. Sest muidu ei nuta varsti ainult mehed, vaid ka naised.

Teisipäev, 23. september 2008

Elukestev õppimine - blog.tr.ee

Kõik on uus septembrikuus. Nii ka blog.tr.ee on teinud uuendusi. Minu valikuline mälu ei suuda meenutada kõikide blogide pealkirjasid, mida senini jälgisin. Kas minu kirju minevik, ebaselge olevik või hoopis uksele koputav vanadus tingib selle, et kõige enam igatsen rahulikku, uuendusteta stabiilsust. Seda ka bloginduses. Või kui ka mingid muudatused toimuvad, siis võiks need olla minusuguste jaoks pisut vähem radikaalsemad.

Teisalt teen aga sügava kummarduse grupile seltsimeestele (ilusa tähendusega eestimeelne sõna), kes blog.tr.ee elushoidmise ja arendamisega entusiastlikult tegelevad. Küll ma pikapeale leian ülesse ka need blogid, mida olen harjunud lugema. Ja ehk leiavad mind taas ka need mõned alalised lugejad, kes minu blogi teatud regulaarsusega külastasid. I will survive.





P.S. Mäletan oma vaimustust, kui esmakordselt nägin dokumentaalfilmi sellest koorist.

Teisipäev, 9. september 2008

Sotsiaalne puue

Lugesin ühe jutiga läbi need blogid, mida tavaliselt jälgin. Viimasel ajal on enda postitustega asi pisut kesine. Oma hobid ning eluharjumused on hetkel teadlikult muutunud teisejärguliseks, sealhulgas siis ka blogipidamine. Ometi pidasin vajalikuks kirjutada ühele diskussioonile Väikses nõiateemajas kommentaari. Olgu see siinkohal dubleeritud:


"Proovisin väga tähelepanelikult läbi lugeda kõik kommentaarid. Üks mõtteviis jäi häirima. Mitte, et see vale oleks. Ma ei ütle, et nii ei tohi mõelda. Lihtsalt häirib.
Kui inimene satub raskustesse, siis pahatihti me hakkame arutlema selle üle, kuidas inimene ise on süüdi tekkinud olukorras. Muidugi, ka seda on vaja selgitada, et parandada ja vältida analoogse situatsiooni kordumist. Kahju on aga sellest, et taoline arutlus ja põhjuste otsimine võib kujuneda määravaks argumendiks, miks inimene võib ilma jääda igasugusestki abist - on ta ju oma elu ise elanud, teinud oma valikuid ja otsuseid ja seda kõike “valesti”.
Meie, “õigesti” elanud inimesed, teadvustame, et meie kõrval on meditsiinilise puudega inimesed. Seda, et on olemas mõiste “sotsiaalne puue”, me ei taha tunnistada. Siis räägimegi sellest, et inimene on ise süüdi valesti elamises. Kas see aga on ikka nii?
Võib olla see kommentaarides häirinud mõtteviis on minu hetkeemotsioon. Endale ootamatult olen sattunud olukorda, kus aidates noort, sotsiaalse arngupuudega teismelist, komistan pidevalt samale probleemile. Vanemateta noorukit süüdistatakse valesti elatud elus ja valedes valikutes - mis mööndustega polegi ju vale. Paraku konkreetse ja seadusega ettenähtud abini jõuavad sotsiaaltöötajad (pro riiklik sotsiaalsüsteem) väga aeglaselt - kogu aur läheb poisi valesti elatud elu kommenteerimisele.
P.S. Loodan, et ükski kommenteerija ei tunne end häirituna. Kordan veel, et ka põhjuste leidmine on oluline ja vajalik. Sest sotsiaalne puue on minu arvates ravitav. Kuid meie sotsiaalpoliitika vajaks kindlasti ka tõhusamat vältimatut sotsiaalset esmaabi."


Sotsiaalse puudega inimestest olen palju mõtelnud. Kommentaarina (taas!) olen seda mõtet heietanud varemgi, kasvõi Tiia blogis.

Vaevalt leidub meditsiiniliselt absoluutselt tervet inimest. Tervetena oleme igaüks mingite kõrvalekalletega, ealiste iseärasustega ja mingi lubatava normi piires haiged. Mõned meist elavad aga ka parandamatu meditsiinilise puudega. Kas aga sotsiaalses käitumises "normist" kõrvalekalduva inimese kohta võib öelda, et tegemist on sotsiaalse puudega? Kas selline nähtus tegelikult ikka on olemas või "ebaõnnestunud" elukäik on lihtsalt inimese tahe.

Meenub vestlus ühe tuntud lavastajaga. Tema usub teooriasse, et inimese saatus on määratud geneetiliselt. Kui laps on pätt, siis pole mõtet temaga tegeleda - geenid on sellised. Selle lavastaja humanismist pakatavad muinasjutufilmid on eesti filmi kullafondis.



Pühapäev, 31. august 2008

Tähtsa päeva eelõhtul

1. september on ka minule, nagu igaühele meist, olnud igal aastal helgete mõtete päev, uue alguse, ilusa tuleviku lootuse päev. Nii on see olnud kui ise õppisin. Edasi, kui oma lapsed koolis käisid ja käivad. Ja ka siis, kui ise klassi või auditooriumi ette astusin. Kui mõni aasta ongi enda vahetu kontakt läbi enese või lähedaste olnud kooliga nõrgem, siis piisab vaid sellel päeval vaadata võõraid lapsi kooliteel ja hing täitub sõnadesse pandamatute ilusate mõtetega. Sellel aastal mõtlen aga teisiti.

Lapsed on meie tulevik - homse kooliaasta algusesse sobilik lause ja muid ilusaid ütlemisi lisaks. Siirad ja südamlikud mõtted, kui räägime OMA lastest. Võõraste laste puhul on asi pisut teisiti. Siis muutub kasvõi see lause: "lapse vajadused eelkõige", sisutühjaks deklaratsiooniks. Me kirjutame selle lause konventsioonidesse, seadustesse, määrustesse, projektidesse, voldikutesse. Tegelikkuses me aga sellest üllast põhimõttest ei juhindu. Lihtsalt selle lause ümber ehitatud konstruktsioon annab mõnedele meist leiva lauale ja ülejäänutele rahustava teadmise, et lastega on meie ühiskonnas kõik korras.

Minu viimased postitused on kõik ühest teemast. Teismeline vanemateta nooruk sattus tänavale. Kümme kuud tänavaseiklusi lõppes tema jaoks haiglaga. Ta on ise aru saanud, et on jõudnud ummikusse kõiges. Tal on soov ja tahe välja rabeleda. Ta lihtsalt ei tea, kuidas. Inimene, kelle otsa ta oma hääletus appikarjes komistab, on oma olemuselt naiivne. Muidugi ta abistab. Abistajal endal on elu pisut sassis, tervis kehv ja suhetes väike kodukootud seebiooper. Abistaja ise on põgenenud pagendusse, et leida rahu. Kuid nooruki olukord on abistajast tunduvalt hullem. Pealegi on noormehel veel terve elu ees. Seega otsustab abistaja, et ega see pisike abi siis tükki küljest ära ei võta - anda paariks ööks öömaja, sööta kõht täis, leida mõned riidehilbud. Peaasi, et poiss taastuks emotsionaalselt ja usuks, et tema olukord pole lootusetu. Kõige olulisem, mõtleb abistaja, on sisendada talle seda, et ta EI OLE vanemateta heidik, nagu poiss korduvalt väidab.

Olen kirjutanud sellest, et mõnede rahutukstegevate telefonikõnede peale saatsin juba enne seda, kui poiss haiglasse sattus, meili selle linna lastekaitseteenistusse, kus poiss sündis, kus kohus otsustas ta vanematelt ära võtta ja kust kohast saadeti ta hooldusperesse. Selle sama linna ametinaistele-lastekaitsjatele, mille tänavatel poiss nüüd kodutuna hulkus. Ega minu naiivsus erine palju meie kõigi naiivsusest. Kuidagi on nagu ettekujutus, et märgates kodutut last, andes sellest teada, sõidab kusagilt kohale mingi "vahva viisik" - ametnikud, sotsiaalpedagoogid, nõustajad, tugiisikud, vabatahtlikud - ja kõik hakkavad kohe toimetama. On ju meil vastavad riiklikud ja omavalitsuslikud struktuurid, kodanikeühendused ja muidu head inimesed. Meil on olemas vastavad konventsioonid, seadused, määrused; vajalikud projektid, targad koolitused, hingeminevad kampaaniad ja ilusad voldikud. Hea küll, ei reageeritud kohe - elasin oma emotsioone välja blogikirjutistes. Poisile aga rääkisin: usu, sind aidatakse; praegu otsitakse võimalusi; on olemas nõustajad ja tugiisikud; see, et sa vanemateta oled, ei tähenda seda, et sa oled heidik; sinu vajadused ja huvid, sinu soov saada inimeseks, seatakse kõrgemale mistahes bürokraatiast; bla, bla, blaa ... . Tema aga rääkis 1. septembrist, soovist vanale elule kriips alla tõmmata, iseseisva elu algusest.

Täna, päev enne kooliaasta algust on seis järgmine. Olen vahetanud meile ja vestelnud telefoniga omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Arvatavasti igati vahvad naisterahvad, eeldatavalt head emad. Võib olla hakkasid nad sotsiaaltöötajateks heas usus ja samasuguse naiivsusega, et lastekaitse on midagi reaalset. Tänaseks on igatahes süsteem nende hea tahte ära nullinud. Jäänud on toimikud ja määrused. Olen saanud teadmisi ja soovitusi. Reaalset abi, lapse vajadustest ja huvidest lähtuvalt, paraku mitte. Olgu mainitud, et mitte ükski neist lastekaitse töötajatest, kellega suhelnud olen, pole kordagi huvi tundnud, KUS see vanemateta poiss, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, hetkel viibib. Seega teadmisi ja soovitusi:

1. Ametinimetus, lastekaitse spetsialist ei tähenda, et töötaja tegeleb laste ja nende kaitsega. Tema tegeleb hooldusperede lepingutega ja vanemateta laste toimikute korrashoiuga, mitte aga konkreetsete laste ja nende vajadustega.
2. Vanemateta lapsena on sellele noorukile ette nähtud täisealiseks saamisel küll sotsiaaleluruum, kuid tegelikult pole neid sotsiaaleluruume olemas. Seepärast peaks ta hakkama elama oma bioloogilise vanaemaga tolle poolt omavoliliselt hõivatud barakis, et ta siis sotsiaaleluruumi kaastaotlejana arvele võetaks. Ja-jah, selle sama alkohoolikust muti juures. Veeta ja elektrita haisvas punkris, kus täidega voodid, kamp rõõmsameelseid assotsiaale odööriuimas uut fufõõrikut ootamas. Sealsamas, kus noormees oma kümme kuud kestnud kadalippu alustas. Ütle veel, et lastekaitseametnikud ei tea, kus nende kadunud orvud, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, tegelikult asuvad!
3. Ei! Tugiisikut ei saa! Neid on vähe ja need tegelevad selle poisi juhtumist tunduvalt keerulisemate asjadega.
4. Nõustajad? Noh, kui te teda näete, las ta tuleb siis siia... Eks ma anna mingit nõu...
5. Ravi ja ravimid? Aga kas teil tshekid on alles? Me maksame kinni!
6. Teate, me vaatasime, et ta on Rahvastikuregistris arvele võetud hoolduspere aadressil. Teate, see pole üldse meie, linna asi temaga tegeleda. Pöörduge kõigepealt ikka selle valla sotsiaaltöötaja poole - see poiss on selle valla, mitte linna oma.
7. Ah, et ikka nagu linnast valda saadetud laps... No, aga tegelikult saab ta ikka ööbida ka linnas, kui tahab. Meil on linnas kodutute varjupaik, avab õhtul kell seitse uksed kuni hommikuni.
8. Mis tähendab, et see poiss pole üldse teie asi! Tore muidugi, et abistasite. Aga, kas te siis ei tea, et tänavalapsele tuleb kutsuda politsei! Ah ei teadnud, nüüd teate!
9. ...

Aitab. Seekordne emotsioon taas välja elatud. Homme on 1. september. Heade mõtete päev. Täna võib veel mõelda võõrastele lastele. Ka neile tuhandele lapsele, kes algaval õppeaastal langevad põhikoolist välja ja jäävad kes, kuhu. Mõned ka tänavale. Homme mõtleme vaid häid mõtteid, oma lastest. Homme pole vaja halbu mõtteid. Sest meil on ju olemas lastekaitse - seaduses, paberil, projektis ja voldikus. Ja ega ma tegelikult ei tahagi olla peotuju rikkuja iseendale.



Esmaspäev, 25. august 2008

[Fwd: Aidake leida häid inimesi....!]

2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte.

Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumist!

Laupäev, 23. august 2008

Märkamisaeg

Väidetavalt möödus öölaulupidu ülevas meeleolus. Mind see asi ei huvitanud. Kakskümmend aastat tagasi oli teisiti. Proovin unustada tollast emotsiooni. Lootusrikast meie-tunnet. Inimene võib olla ikka lollilt naiivne. Pole mingit MEIE. On ainult MINA. Ja kui minul läheb hästi on ju kõik korras. Ülejäänutele võib sülitada. Parem kui ülevalt alla, et tuul tatiläraka enda peale tagasi ei keera. Kui juhtubki nii, pole hullu - saab ju tati varrukaga maha pühkida, ronida kõrgemale ja proovida uuesti. Vähemalt vanas eas proovin seda õppida. Ning need, kes pole õppimisvõimelised, ärge vigisege. Ise olete süüdi. Hankige endale elu.


"Rahva meeleolu ei kihvtita niivõrd need asjad, milledest lehtedes kirjutatakse, kui see, millest vaikides mööda minnakse, kuid mis siiski rahvale teadmatuks ei jää. See on kõik see kohtade jagamine, need võimutarvitamised erakondlikkudes huvides, mis sagedasti rühmade suhtumist isegi kõige tähtsamatesse päevaküsimustesse mõjutavad. Sageli oleneb rahva teades üks või teine hääletamine riigikogus sellest, kas mõnele asutusele nõutud toetussumma juba on määratud või mitte, või kas silmapaistev erakonnategelane on tulutoova koha saanud või mitte. Kas on siis imestada, kui teatud ringides pettumus tuleb neist mädapaisetest, mida kuidagi ei suudeta välja arstida... Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsuses tehtud, aga paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära. Arvatakse, et valija on pime ja rumal, et ta ei saa millestki aru ning kunagi ei mäleta seda, mis talle eile oli öeldud..."
A. Anderkopp

Vaba Maa, 14. märtsil 1933.a.

Esmaspäev, 11. august 2008

Päev, mil muutun lurjuseks, läheneb

Tänan kõiki, kes olid kaasa mõtlemas minu viimasele postitusele. Tegelikult pole midagi üllatavat selles, et paljud meist on pidanud tegema oma elus korduvalt raskeid valikuid. Kas meie otsused on olnud õiged või valed, seda saame me teada enamikel juhtumitel palju hiljem. Mõnikord saame veel heastada valet otsust, enamikel juhtumitel peame aga leppima sellega, mis on.

Kajaka kiljatus puudutas üht olulist küsimust. Kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, keda ta konkreetselt pidas silmas süütunde tekitajana. Tunnistan küll vastumeelselt, aga siiski, et aeg-ajalt tunnen kõhklusi, et olen taolistes olukordades manipuleeritav. Ka antud juhtumil on need vähesed, kes teavad olukorda kõigis detailides, hoitanud mind, et tegemist võib olla nooruki poolt mõnede manipuleerimisvõtetega. Siiski tahan uskuda ja tegelikult usungi, et mistahes võimalikud märgid manipuleerimisest ei ole temapoolne teadlik tegevus. Rasketel hetkedel me vajame kaastunnet ja mingil moel kutsume selle esile. Ma ei nimetaks seda teadlikuks manipuleerimiseks. Pealegi, hetkeolukorras puudub tal vaimne võime läbimõeldud omakasupüüdlikuks käitumiseks ja tegutsemiseks. Vastupidisel arvamusel saab küll olla, kuid ainult arvamustega spekuleerides. Need, kes on olnud selle poisi läbielatule ligilähedaseski olukorras, nii ei mõtle. See ei tule neile pähegi.

Iga raske otsuse tegemisel mõtlen ma paratamatult tagajärgedele. Seejuures mitte ainult sellele, kuidas otsus mõjutab teist inimest. Praegu mõtlen rohkem isegi sellele, kuidas see mind ennast võib muuta. Ninataga on veendunud, et taolised otsused muudavad inimese varem või hiljem küüniliseks. Seda ma tõesti pelgan. Senise elu olen elanud selliselt, et ümbritsev küünilisus (=kaitsev ükskõiksus?) on minule olnud mõistmatu. Vastuvõtmatu. Kindlasti aga aitab minu otsus kaasa sellele, et see noormees saab suure tõuke muutuda teiste inimeste suhtes küüniliseks. Muidugi, kui ta sellest kõigest välja rabeleb. Miks peaks ta kunagi abistama endast nõrgemat, kogenematumat, kui teda ei aidanud raskel hetkel keegi? Jah, miks peaksimegi aitama võõraid lapsi? Peaasi, et oma lastega on kõik korras?

Metsapiiga kommentaarist on palju abi. Kipun pahatihti asju "üle" mõtlema. Muidugi pean keskenduma praegu hetkeprobleemile. Muude asjadega ja tagajärgedega tuleb tegeleda siis, kui need aktuaalseks muutuvad. Kõige enam hämmastab mind muidugi sotsiaaltöötajate professionaalsus. Juuli esimeses pooles, aimates, et poisil on asjad käest ära minemas, võtsin nendega ühendust. Positiivne on see, et olen saanud vastuse - kui vastav ametnik tuleb kusagil augusti lõpus puhkuselt tagasi, siis võtab ta minuga ühendust ja hakkab MINU probleemiga tegelema. Ja tulebki välja, et see on MINU probleem? Tsiteerimata põhiseadust, lastekaitse konventsioone ja muud ilusat ja mõtetut jura, tahaks lihtsalt vaikselt küsida: vanemateta laps on sattunud tänavale ja see on MINU probleem?, mitte MEIE probleem?, mitte TEMA, selle sotsiaaltöötaja probleem, kelle otseseks palgatööks on vanemateta lapsed hooldusperedes? Minu arvates on kogu sotsiaalsüsteemi ülesehituses midagi väga valesti.

Usun, et Kaamos rules! on hetkel tabanud kõige paremini minu hingeseisundit. Siia pole midagi lisada.

Hea Trulla. Pisike selgitus. Muidugi pole mul moraalset õigust arvustada seda hooldusperet, kus poiss viibis. Kindlasti on igaühel asjaosalistest oma versioon. Ma tean kindlalt, et see poiss pole kunagi oma hooldajatelt midagi varastanud. Mingil moel ta ju pisut armastaski neid inimesi, kaugelt sugulasi. Ma ei tea, kas kõik see, millest poiss on rääkinud, on sulatõsi (manipulatsioon?). Lihtsalt ühel hetkel sai lapsest puberteedik ja ta hindas ümber oma suhtumise hooldusperesse. Tal tuli meelde see, kuidas teda karistati koolist koju hilinemisel - ikka peaga vastu külmetuskappi; kui mingi viinavõtmise käigus visati ta talvel paljajalu ööseks õue; mäletab neid pikki tunde, kui mingi oma arvamuse avaldamise pärast seoti ta pööningul korstnajala külge, jne. Lapsena ta ei teadnud, kas see kõik on õige või vale, sest nii oli ju olnud varemgi. Siis kui riik lubas tal elada veel oma emaga. Kuueteistaastasena tuli lõpuks siis see uksepaugutamine. Osaliselt minu pealekäimisel astus ta linnas gümnaasiumi kümnendasse klassi, meie ligidal kooli pole. Igal õhtul koolist tulles, võttis ta sae, et selle talu kodumetsast saagida järgmise päeva küttepuud. Nii nagu ta oli teinud seda kõik eelnevad aastad. Linna- ja külakooli tasemete vahe osutus aga suureks. Puude tegemine, vee tassimine ja muu ei jätnud õppimiseks aega. Siis julgeski ta teha "suure" inimesena suure ettepaneku: kas ei võiks selle 3000 krooni, mis riik tema ülalpidamiseks annab, kasutada ühekordselt küttepuude ostmiseks, kuni ta ise oma töödega järje peale jälle saab. Selle mõtteavalduse peale pandi ta ruttu paika. Alustades, nagu ikka, litsist emaga ja lõpetades sellega, et poiss peab ikka tänulik olema, et... Siis tegigi see noor inimene oma valiku.

Elviina, osaliselt vastasin juba Sinu küsimusele - tegemist ongi kaugete sugulastega. Samamoodi kirjeldasin ka meie riigi tegelikku sotsiaalpoliitikat orbude suhtes. Üks laps, kes väidetavalt riigi ülalpidamisel ja hoolitsusel, kaob ühel päeval sealt, kuhu riik on ta paigutanud. Ja kõik on nagu normaalne - pole last, pole probleemi. Tuleb välja, et probleemi tekitajaks olen mina. Kui riik on puhanud, siis hakatakse tegelema MINU probleemiga...

Kulla Pirtsu, mõtteviis kuhu poole tüürid, on ohtlik. Sinule enesele. Rohkem ükskõiksust, muidu võid sattuda samadele hingeprobleemidele ja valikutele, mida pean tegema mina. Õnneks praegu kõige halvemat temaga pole. Ma ei tea, mis juhtub siis, kui nädalalõpul pean ta panema bussile ja saatma eikuhugi.

Mats. Tema praegused haigusnähud on tüüpiline delliirium. Mind paneb hoopis teine asi imestama. Meil, Eesti Vabariigis on arvatavalt 1000 kodutut last. Kui palju oli neid Nõukogude Eestis? Mis on meiega juhtunud?

Anneli. Sinu kommentaar kurvastab mind. Sest see on valusalt õige.

Laupäev, 9. august 2008

Inimene teeb ise oma valikuid

Ma teadsin, et midagi on halvasti. Pühapäevane telefonikõne oli nagu suur appihüüd. Juba teist kuud pole tal oma telefoni - ta helistab mulle vastamata kõnena võõrastelt numbritelt, kuhu siis talle tagasi helistada. Muidugi ei saa ta selles olukorras vabalt rääkida. Liiga palju võõraid kõrvu kuulamas. Tegelikult ei saanud ma temaga korralikult rääkida juba pikemat aega. Ta pelgab võõraid inimesi aga minul oli siin minu suvevõõras.

Ta ütles mulle telefonis, et tal on väga halb ja palus, kas võib paariks päevaks minu juurde tulla. Ma ei saanud talle ise järgi sõita ja ainukeseks lahenduseks oli see, et saadan talle piletiraha hommikuse esimese bussiga. Tal pole päris enda raha kunagi olnudki. Vanemateta lapsena peaks ta olema riigi ülalpidamisel, kuid nii käivad need asjad paberi peal. Sellest hetkest, kui ta teismelise otsustavusega sulges enda järel hoolduspere ukse, pole riik tema vastu enam huvi tundnud. Eks see vist toimub põhimõttel, et inimene teeb elus ise oma valikuid. Mis sellest, et valik tehtud lapsemeelse noorukina ning valikute tegemisel ei mõelda tagajärgedele.

Esmaspäeval läksin sellele bussile vastu, millega ta pidi tulema. Teda ei olnud. Polnud ka järgmistel bussidel. Ootasin teisipäeva, kolmapäeva. Neljapäeval teadsin, et pean teda otsima minema - see telefonikõne sisu oli liiga ärevusttekitav. Mul olid juba linnariided seljas. Enne minekut kontrollisin arvutist oma postkaste. Seal oli teade: ma homme tulen haiglast valja aga tegelt pakuti tana , ma olen xxxxx haiglas.

Muidugi ma helistasin kohe sinna haiglasse. Pelgasin, et telefoni teel ei saa mingit informatsiooni - andmekaitseseadus ja kõik sellega seonduv. Õnneks sain ikkagi vajaliku teada. Sai olla ainult kaks põhjust, miks ta sinna haiglasse võis sattuda. Halva asja pärast või väga halva asja pärast. Viimasest on ta mulle mõnikord rääkinud, viimasel ajal tihedamini. Leppisin kokku, et teda ei lasta välja enne kui ma ta käest kätte vastu võtan. Enne haiglasse sõitmist pidin tegema veel ühe raske telefonikõne. Nädalalõppudel käib minu juures üks lähedastest. Koos me oleme siin toimetanud sellest hetkest alates, kui pärast pikki aastaid kuulis ta minu olukorrast ja ulatas abistava käe. See maamaja on temale oluline ja vajalik, et lülitada ennast välja ja laadida uueks töönädalaks.

Selgitasin talle tekkinud olukorda ja hoiatasin, et natukeseks ajaks tuleb minu juurde üks suvevõõras. Seekord minu poolt oodatud ja soovitud. Ta teab selle nooruki lugu. Olen talle sellest rääkinud. Nagu ma oletasin, nii ta ka reageeris. Ta ei saa mulle "ei" öelda, kuid ma peaksin ka teda mõistma. Tal on õigus oma privaatsetele nädalalõppudele ja kogu maailm ei saa aidata neid, kes oma enda valikutega on teinud oma saatuse. Viimane käis selle kohta, et noormees ise lahkus hooldusperest. Ma mõistan oma lähedast. Naised, kes on pidanud olema väljas nii mehe kui naise eest, tihtipeale ei oska, ei taha, ei saa lasta ligi veel võõrast muret. Neid pole abistanud keegi ja oma valikutes on nad olnud üksinda. Siiski leppisime me kokku. Lähedane loobus oma tavapärasest nädalalõpust tingimusel, et järgmiseks nädalalõpuks pean oma suvevõõra ära saatma. See ebameeldiv telefonikõne räägitud, sõitsin haiglasse.

Ta korjati ülesse bussijaama lähedalt jalakäijate silla alt. Hääled tema peas olid olnud kohutavad. Ta oli neljandat päeva magamata. Keegi pidevalt rääkis temaga, samas mööduva auto mürin olevat tundunud sellisena, nagu läheneks talle terve tankikolonn. Osa asju ta ei mäleta. Mäletab meeletud ülekeha värinat. Uduselt on meeles, et kuidas neli inimest teda voodi külge sidusid. Meeles on see, et keegi vahetas tal mähkmeid, keegi söötis teda. Pole mõtet lisada siia rohkem detaile. Poolteist kuud kõikvõimalikku alkoholi. Kas ta väärib kaastunnet? Enamike inimeste arvates kindlasti mitte - ka kuueteistaastasena peab inimene oskama teha valikuid. Tema valis tänava. Mõne kuu pärast, seitsmeteistkümnesena, valis alkoholi.

Haiglas oli ta puhtaks pestud. Riided... need pesime juba minu juures. Midagi pean talle jalga leidma. Keset suve talvesaabastes, millest ühel on tald lahti... Nojah. Tabletid ostsin apteegist välja. Niisuguse haiguse puhul tuleb rohtude eest tasuda muidugi 100%. Ei loe siin midagi, et orvuna riigi ülalpidamisel ja järelvalvel. Ega riik talle neid fuvõrikuid vägisi sisse kallanud, noormees ikka ise tegi oma valikud ja otsused.

Suurema osa ajast oleme nüüd vestelnud. Peamiselt räägib tema. Ta ikka veel räägib sellest, et 1. septembril tahab uuesti kooli minna. Kuidas ta loodab tööd leida, et vähemalt söögiraha oleks. Ta räägib oma unistustest, et juhtunu ei kordu, milline saab olema tema oma pere, kodu, töö. Ma lasen tal need neli-viis päeva veel unistada ja siis pean rääkima talle sellest, et tegelikult pole maailm hoopiski selline nagu ta arvab. Ja ka mina pole selline nagu ta arvab. Ma saadan ta tagasi sinna, kuhu ta ei taha minna. Ma pean talle ütlema, et iga inimene teeb ise oma valikuid. Ma ei ütle talle seda, et oma valikute tõttu tunnen ennast lurjusena.


Neljapäev, 7. august 2008

Nõukogude Liidu sõjaväe vedu lõppenud

Sõjavägede ülemjuhataja tänu hea korralduse eest.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse kokkuleppe kohaselt Eestisse paigutatavate Nõukogude Liidu vägede vedu, mis maanteedel lõppes juba nädalapäevad tagasi, on nüüd lõppenud ka raudteel. Praegu on käimas vägede majutamise korraldamine ning mereväe- ja lennuväebaaside ehitamisele asumise eeltööd.

Edaspidi on oodata veel üksikute rongide kui ka autode tulekut, millega saabub mitmesugust varustust Eestisse toodud vägedele.

Nõukogude Liidu vägede veo lõppemise puhul on sõjavägede ülemjuhataja annud järgmise käskkirja:

"NSV Liidu sõjavägede liiklemine meie territooriumil neile määratud asukohtadesse teostus heas korras ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. See näitab, et ka meie poolt kõik ametiisikud ja vastavad asutused, kellel lasus liiklemise korraldamine ja julgestamine, on oma ülesandeid täitnud eeskujulikult ja täie arusaamisega. Selle eest avaldan tänu kõigile asjaosalistele ametiisikutele sõjaväest, kaitseliidust, politseist, sõjaministeeriumist, teedeministeeriumist ja omavalitsusasutustest."

Maa Hääl, 3. novembril 1939

Kolmapäev, 6. august 2008

Loodi Eesti ja Nõukogude Vene ühing

Sihiks sõpruse tihendamine ja kultuurilise ning majandusliku läbikäimise arendamine.

Vabariigi valitsuse otsusega 2. novembrist lubatakse siseministeeriumil registreerida Eesti ja Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu ühingu põhikiri, mille järgi võivad olla ühingu juhatuse liikmeiks ka Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu kodanikud.

Ühingu eesmärgiks on Eesti ja NSV Liidu rahvaste vahelise sõpruse tihendamine ja vastasikkuse läbikäimise arendamine, eriti kultuurilisel ja majanduslikul alal.

Ühingu asutajatena on sellekohasele avaldusele alla kirjutanud Mihkel Pung, Jaan Põdra ja Artur Tuldava.

Maa Hääl, 3. novembril 1939

Teisipäev, 5. august 2008

Vanasõnad

Ega ma päris täpselt ei teagi, mis asi see vanasõna on, mõtlesin, kui Kukupai tahtis, et mõne neist kirja paneks. Rahvaluuleteadlased kindlasti teavad, mõned on kohe selle töö peal ja neile makstakse selle eest isegi palka. Süstematiseerivad oma sedelikesi kihelkonnitsi, valdkonnitsi, märksõnatsi, tüübitsi - säärane hää, tubane töö, mis konti ei murra. Ainult istmikunärvi peale ehk pisut mõjub. Tavainimene arvab, et tal pole argielus selle teadustöö viljadega eriti suurt midagi peale hakata. Lihtsalt hea mõelda, et keegi need vanad sõnad ilusti kokku korjab ja tallele paneb.

Tegelikult tavainimene pruugib küll vanasõnu. Aga igaühel meist on käibel vast paarkümmend üldtuntut. Teame ja kuulnud oleme ehk mõndasadat. Kasutame neid mõne nähtuse või sündmuse kommenteerimisel, siis kui vaikimine oleks piinlik ja peaks vestluskaaslasele nagu midagi ütlema, lohutama või sedasi. Näiteks räägib inimene sulle oma loo, kui alatu keegi on. Sina teed sellise väljapeetud pausi ja ütled pisut madalama häälega: igal oinal on oma mihklipäev! See on siis säherdune sügavmõtteline, vaata, et päris filosoofilinegi lausung, mida tuleks nagu teise inimese solvumismure peale vastata. Mis sest, et tegelikult me ei tea, mis päev ja millal too mihklipäev on. Ja ega lohutatavgi juurdle selle üle, mis seos oinastel selle mihklipäevaga on. Kurtja on rahul, et tema muret mõistetakse ja lohutaja rahul sellega, et imelikuks ja ebamugavaks kiskuvas situatsioonis tuli päästev vanasõna meelde.

Mina isklikult ei kasuta selliseid "jutujätku" vanasõnasid tihti. Ma saan aru küll, et vanasõnadesse on talletatud kokkuvõttlikult kogemuslik elutarkus. Paraku on minu operatiivmälu kehvapoolne. Muidugi, ka mina leiaksin riiulitelt hoobilt mõnikümmend vanasõna ja nendega ma toimetan. Kuna nad on üldtuntud, siis vanasõnade kasutamine vestluses on minu jaoks olnud pikka aega pigem tunnistus pealiskaudsusest ja hoolimatusest teise inimese suhtes - mina vastan või tema vastab midagi sobilikku, sest nii on lihtsalt kombeks.

Samas tõden, et hea maavillane vanasõna on minu jaoks sümpaatsem kui pisut peenutsev, näiteks nagu homo homini lupus est, mis maakeeli ümber pandud tähendab lihtsalt inimene on inimesele hunt. Vanasti olin muidugi edvistavam. Tahtsin demonstreerida oma erudeeritust ja puistasin siis käisest Yang Zhu, Diderot'i, Hobbes'i, Kong-fuzi ja teiste tarkade mõtteteri nagu käisest. Ega ma tegelikult sügavuti ja arusaamisega nende meeste maailmapildis orienteerunudki. Läbisin lihtsalt nooruse -ismide ahmimise perioodi, arvates, et tean maailma asjadest juba peaaegu kõike. Nüüd saan aru, et üks vanasõna kätkeb endas tihti rohkem kui näiteks kümmekond dissertatsiooni neopositivismist.

Üha rohkem austan ja mõistan oma kadunud isa, 6-klassilise külakooli haridusega meest, kes tihti oma haritud laste venivad filosoofilised heietused ja väitlused võttis peale pikka vaikimist kokku ühe lausega, sageli vanasõnaga. See kokkuvõte oli ülimalt lakooniline ja samas sedavõrd tabav, et kõrgeltharitud vaidlejad tundsid ennast piinlikult kohmetuna neist kõrgretoorilistest, kuid pahatihti sisutühjadest väidetest ja argumentidest, mida hetk tagasi tulihingeliselt väljendati, abiks ammusurnud, tuntud ja vähemtuntud filosoofide tsitaadid.

Seega olen hakanud vanasõnu, võrreldes varasemaga tunduvalt rohkem hindama. Hakkan sarnanema üha rohkem oma isaga, sest ega käbi kännust kaugemale ei kuku. Pealegi kui varsti iseendal elatud aastaid rohkem koguneb kui seda oli antud isale.

Eks ta ole - sobilik lause lõpetamiseks. Sobilik ka selle meemi edasiveeretamiseks Ekstaolele, kes on kirjutanud järjekordselt ühe lummava loo, vormilt lühikese nagu vanasõna, sisult kaaluka nagu romaani.

Esmaspäev, 4. august 2008

Haakristid saksa kooli seinal

Pühapäeva varahommikul üllatas Luise tänaval asuv Saksa kultuurvalitsuse koolimaja möödaminejaid oma kirju dekoratsiooniga:

osa hoone esiküljest oli täis maalitud haakristidega.

Üks nendest, õige suur, oli piiratud raamiga ja ümbritsetud mingi punase looriga. Vist peab see sümboliseerima Saksamaa sündmusi.

Ja nii ongi: möödaminejad küll mõistavad hukka sarnase huligaansuse, kuid tunnistavad, et see on vastamine väljakutsele. Mäletavasti hiljuti "ristisisd" mõningad saksa seltskonda kuuluvad noorukesed Karja-tänavate piirkonnas juutide ärisid.

Õhtul oli koolimajas mingi saksa koolinoorte pidu, kus kogu aeg üürgas jazzmuusika, mis Saksamaal ometi keelatud. See andis kõrvalolejaile põhjust muigamiseks: ei oska ega suuda meie omad Saksamaaga sammu pidada.

Maa Hääl, 1. mail 1933

Reede, 1. august 2008

Selle talve surnud 26.

(... järg)

Enne sõda abiellus Erna Kaarlega. Kaarel oli sepaks, aga ta ei saanud Arnole ligigi. Ernal oli Kaarlega üks poeg, Valter, see oli veel minu ristipoeg. Tal polnud head õnne. Valter abiellus noorelt, kuid elu ei läinud kuidagi. Enne suri naine ja ta ise laskis end jahipüssist maha. Tal oli vist tervisega ka midagi.

Kui ma veel sigalas töötasin, käis Erna kord meil. Küll oli tal siis uudiseid. Ta elas siis Allikul, Tuigal. Metsavennad olid siis ta ema maha lasknud. Tuiga Juhan oli surnud ja see suur talu oli tühi. Erna lootis, et seal tuleb parem elu kui Sarvemäel. Alliku kolhoos ka püüdis Kaarelt kangesti sepaks. Läksid Allikule. Hiljem oli see esimees öelnud, et oleks teadnud, et nii vilets sepp on, poleks ta tema pärast nii palju vaeva näinud.

Allikul oli Erna olnud mullikatalitaja. Kord oli tal üks mullikas kaduma läinud. Otsinud siis öö otsa seda mullikat - näinud metsas teelt eemal veoautot. Erna läinud sinna vaatama, et mis nad seal teevad. Mehed öelnud, et parandavad autot. Võtnud ühe kirja ja andnud Ernale, et see paneks selle posti. Kirja peal olnud Nõmme aadress. Üks andnud veel Ernale 150 rubla. Sel ajal oli see suur raha. Ernal olevat seda jätkunud terveks aastaks, sest siis oli see kõige vaesem aeg. Rahvas aga rääkinud: näe, müüsid mullika ära, nüüd muudkui laiutad rahaga. Järgmisel aastal tulnud välja, et see mullikas oli uppunud ühte vanasse kaevu.

Noh, Ernal oli palju uudiseid, aga enam ei mäleta. Aega on nii palju möödas. Kui vana Tõnu halvatud oli, käisid Poeplikad Allikul teda vaatamas, aga siis ma ei saanud minna. Varsti peale Tõnut suri ka tema.

----------

Autori omakäeline märkus: Mina ei jaga enam üldse, kuidas need lehed on.

----------

Senikaua kui nad veel kurameerisid, käisid ikka koos - Ussisoo Martin, Matsi Johannes ja Poe Marta. Poe Marta oli Poe ema täditütar. Johannes läks varsti ära Kaalepi, kus vanaisa talle talu oli ostnud. Poe ema mälestuste järel olevat see väga ilus aeg olnud.

Ei tea, kust see Martin tutvus oma pärastise noore naise Ernaga, kuid siis oli Marta meelest läinud. See Erna oli koos minu emaga mõned aastad Paides koolis käinud. Ema ütles, et Erna kadus varsti Paidest. Maal, Ussisoo perenaisena, oskas ta vanade perenaiste hulgas aga oreooli luua - et ta on ikka kõigist teistest peajagu parem.

Erna oli pilgese moega. Kui ema Annale kolis ja mina veel väike, oli ema kord Ernalt küsinud tüki seepi. Ussisoo oli ju suur talu, kus tihti tapeti. Erna oli teise-kolmanda naisega ühe killukese saatnud ja öelnud naistele, et kapteniproua kerjab seepi. Sellest ajast ema ei tahtnud Ernaga läbi käia. Erna oli siis, jah, suureline ega võinud arvata kui viletsasti tal viimaks läheb. Läbikäimine Tobidega ja nende võlgade maksmine tegi Ussisoo lõpuks nii vaeseks, et kui Ilma pulmad olid, siis oli see toredus otsas. Nii otsas, et Pudrumäe Lonni kardinad ja laudlinad olid laudadel ja minu laulatuskleit kasutusel. Lonni ise oli küll Inglismaal, kuid tema kaasavara oli jäänud Pudrumäele. Mööbel, mis nad Ludvigiga ostsid, oli ka Pudrumäel, sest sõjaajal ei julgenud keegi midagi väärtusliku linnas pidada.

---------

Pleesi Aino oli ilus, tumedate juuste ja pikliku näoga tüdruk. Mina olin umbes viie aastane, kui tema juba koolis käis. kui ta koolist tuli, olin mina tal alati vastas. Me mängisime natuke aega ja pärast saatsin ta koju. Kevade ajal tõi ta Purdi koplipealt lilli. Seal oli neid igasuguseid. Kõige pealt olid valged ja kollased ülased. Kollased ei kasvanud meie kandis kusagil mujal, kui ainult Purdi koplis. Valgeid oli igal pool. Esimesed valged ülased ma leidsin Vennu karjamaalt, see oli nii kodu lähedal. Ma siis ropsisin neid korjata. Vahel viisin Pritsule, tante Ollile ka, aga need närtsisid nii ruttu. Aino tõi nurmenukke, jaanikaune, kullerkuppe, hundihambaid ja kõiki teisi lilli, mis seal leidus. Eriti huvitavad olid kassikäpad. Neid kasvas ka meie tagaaias. Neil oli see hea omadus, et ei närtsinud ära. Toomingaid tõi Aino ka.

Aino lõpetas kooli aasta enne minu kooliminekut. Aino ema oli siis juba surnud ja isa oli Paides postimees. Aino oli vahest Pleesil, vahelt isa juures Paides. Minu ema andis haridusosakonda avalduse, et õpetab mind kodus, sest mul väiksel on raske kaugel koolis käia. Nädal enne jõulusid käisin koolis, et taset kontrollida. Jõuluvaheajal rääkisin sellest Ainole, et käisin koolis. Aino küsis, kas tunnistuse sain. Vastasin, et sain. Aino küsis, mis hinded olid? Mina vastasin, et kolm nõrka. Eks Pritsu lapsed rääkisid, et Aino on tuima peaga ja "nõrkadega" kimpus. Egas mina ei tahtnud kehvem olla, olgugi, et ma ei saanud mingit tunnistust.

Ühe talve Aino kelkas Paide ja Pleesi vahet, siis läks Tallinna Kunsttööstuskooli. Aino oli 17 aastane kui ta mehel läks. Varsti sai ta poisi ja tüdruku, Viktori ja Eha. Need Aino lapsed olid nii ilusti riides nagu nukud. Sel ajal polnud maalaste riietus suurt silmatorkav, emade oma õmmeldud, töö kõrvalt. Sõjaajal, kui ma Saksamaal olin, oli Eha ära surnud. See surnuaed tehti hiljem pargiks ja kästi sambad ära tuua. Aino tõi ema hauale. Ühel pool sambal on ema sünni ja surma aeg, teisel pool on Eha andmed.

(järgneb...)

Neljapäev, 31. juuli 2008

Minu lemmikteemad kirjutamiseks

Nipi..., vabandust!, Ninataga, küsis, millest ma ei kirjuta. Minu vanuses võib minult küsida kõike. Näiteks:

Kuidas ma võitlen tselluliidiga?
Mitu naist, meest ja last mul on?
Kas ma kardan hiiri?
Kas ma külastan oma vanemaid vanglas?
Keda mina ja kes mind on maha jätnud?
Milline orientatsioon mulle meeldib ja ei meeldi?
Aga mida ütles minu kuues naine lahkumineku eelõhtul?
Kumb on parem, kas seks või jalgpall?
Mida ma tegin teenitud 6,4 miljoniga?
Miks mu kaheksas laps kolis kloostrisse?
Mida ma arvan Anu Saagimi või Kati Murutari viimastest lausungitest?
Kuidas ma suhtusin oma poja ülestunnistusesse, et ta tegelikult on lesbi?
Kas Rosa Gabriela lapse isa on Miguel, Antonio või vastiku Miguella sohilaps Jose?
jne.

Kellega?

Mispärast?

Kus?

Kuidas?


Jah, ma olen nii vana, et küsida võib kõike. Paraku aga juba ka nii vana, et kõigest ei viitsi kirjutada.

Mõisnike kulukas pärandus Harjumaal

Äsja valmis Harju ajutises maavalitsuses kokkuvõte varemete lammutamise käigust Harjumaal.

Kokkuvõtte kohaselt on Harjumaal üldse 318 sellist ehitust või varet, mis kuuluvad lammutamise seaduse alla. Kõige enam sarnaseid ehitusi on Vääna vallas. Neist 318 varemest on ajutise maavalitsuse poolt lammutamisele määratud 239 varet, kordaseadmisele 54, ning osaliselt lammutamisele või kordaseadmisele 25 varet.

Suurem osa varemeist on endised mõisa härrastemajad, viinavabrikud, kuivatushooned, rehed, küünid, laudad, tallid jne. Kõik enamikus paekivivaremed, milliste lammutamisest saab vaid kõlbmatut prahti.

Seni on mitmed omanikud varemete kordaseadmisest või lammutamisest keeldunud, põhjustel, et lammutamine ja kordaseadmine on seotud ülejõu käivate kuludega ja ei leidu kohta, kuhu vedada lammutamisel saadud kivid ja prahi.

Nagu vallavalitsustelt kogutud andmed näitavad, annavad varemete kordaseadmine ja lammutamine tulu 9708 krooni ning tekitavad kulusid 86.292 krooni, nii et puudujääk selle mõisaaja päranduse likvideerimisest tõuseb 76.584 kroonile.

Maa Hääl, 7. detsembril 1936

Kolmapäev, 30. juuli 2008

Tapmine maanteel

Läinud aasta maikuul lasi Harjumaal Saue vallas Saula asunduses elutsev taluperemees Timofei Metsniit sama asunduses elutseva 16 aastase poisikese Osvald Peekmanni revolvrist maha. Metsniit lasi poisikese pihta kaks pauku. Üks neis läbistas rinna, kuna teine läbistades pealuu purustas ajud, millest järgnes silmapilkne surm.

Tallinna-Haapsalu rahukogus, kus asi arutusel oli, selgus tunnistajate varal järgmist. 26. mail 1932. aastal saatnud Saula asunduses elutseva Hans Peekmanni tütar Salme Peekmann oma venna Osvaldi paar kilomeetrit nende talust asuvasse poodi, pipart tooma. Osvald istunud jalgrattale ja hakanud poodi sõitma. Jõudes umbes pool kilomeetrit oma talust eemale, Timofei Metsniidu talu kohale, kõlanud kaks revolvripauku ja tunnistajad näinud, kuis Osvald ühes rattaga maanteele maha kukkunud, kust ta enam ei tõusnud. Tunnistajad kuulnud enne paukusid Osvald Peekmanni Timofeile hüüdmas "Tõmba hobune tee pealt ära!" Seejärele kõlanudki kohe paugud.

Metsniit ise seletas juurdlusel, et Osvald Peekmann tulnud, mõlemis käes maanteelt korjatud kive hoides, tema poole ja tahtnud teda visata. Osvald visanudki ka ühe kivi, kuid see läinud tast mööda. Siis võtnud ta taskust revolvri, et sellega kallaletungijat hirmutada. Kuid kogemata läinud revolver liig vara lahti ja kaks kuuli jooksnud Peekanni pihta, tuues sellele silmapilkse surma. Tüli alguseks olnud asjaolu, et parajasti, kui Peekmann jalgrattal temale lähenenud, olla tema hobune maanteele tulles sinna keskteed seisma jäänud. Peekmann hüüdnud siis, et "korista oma hobune teelt ära!" Kui tema sellega nii ruttu toime ei saanud, tormanud Peekmann talle kive käes hoides kallale.

Tallinna-Haapsalu rahukogu mõistis Timofei Metsniidu ettekavatsetud tapmise eest 5 aastaks vangiroodu, ühes kõigi õiguste kaotamisega. Kaebealune Metsniit ei jäänud selle otsusega rahule ja kaebas edasi kohtupalati, kes aga kinnitas rahukogu otsuse. Osvaldi isa Hans Peekmanni kasuks mõisteti Metsniidult välja poja matusekuludeks 200 krooni.

Maa Hääl, 25. märtsil 1933

Teisipäev, 29. juuli 2008

Valerevident Kohilas

Kohila alevis elutsev juukselõikuse äri pidaja Helmi Vartmann teatas läinud aasta oktoobri kuul politseisse, et teda on keegi tundmatu isik petnud. Kord, oktoobri kuul tulnud keegi tundmatu isik tema juukselõikuse ärisse ja öelnud end olevat üleriikliku juukselõikajate ühingu revidendi, kes määratud juukselõikuse ärisid ja seal töötavaid isikuid kontrollima. Vartmann küsinud revidendilt mingisugust tunnistust, kuid see öelnud, et pole praegu ligi. Revident kontrollinud siis tööriistu ja hiljem käskinud Helmi Vartmanni riidest lahti võtta. Et võõras isik lubanud vastuhakkamise korral tema äri sulgeda, ei jäänud Vartmannil muud üle, kui end võõra mehe ees riidest lahti võtta ja tervishoiu- ja suguarstile, nagu see end nimetas, ette näidata. Peale läbivaatust nõudnud revident temalt 2 krooni honorariraha, selle suure "töö" eest, mille tema ka tasunud.

Hiljem oma tuttavatele imelikust revidendist kõneledes, tekkinud neil asja kohta kahtlus ja nad soovitanud tal asjast politseile teatada.

Politsei tabaski kelmi, kelleks osutus Rakvere elanik Rappur. Tabamisel oli mees tublisti vindis ja ähvardas politseikordnikke üles puua lasta.

Ülespoomisest ei tulnud aga midagi välja ja Rappur anti kelmuse eest Tallinna-Haapsalu rahukogu alla. Kohtus tunnistas ta oma süü üles ja palus kergemat karistust.

Rahukogu mõistis Rappuri 8 kuuks vangi.

Maa Hääl, 25. märtsil 1933

Esmaspäev, 28. juuli 2008

Vastus lugejale nr. 41.881

Maarohte kopsuhaiguste vastu on palju. Kuid üldiselt peab ütlema, et rohud üksinda ei paranda kunagi tiisikust ega kopsuhaigusi. Organism peab ise nende vastu võitlema ja rohud on talle seejuures ainult abiks. Sellepärast peaks esmajoones oma organismi tugevaks tegema. Parimaid tagajärgi annab toitudega arstimine ja värskes õhus viibimine. Sööge palju võid, päevas 3-4 muna, jooge rõõska piima. Ka kaera- ja odratangupudrud on väga head. Arstirohtudest jooge põdrasambla või sookaelade teed. Sisse hingake männivaigu auru, mida tehke järgmiselt: tükk pehmet, helekollast männivaiku visake palavasse vette ja siis hingake läbi paberist toru üleskeevat auru.

Tolmuses ja auruses ruumis töötamine ei ole teile hea, ka kuumas leilis käimisest on parem loobuda.

Maa Hääl, 16. detsembril 1936


Pühapäev, 27. juuli 2008

Naine tahab naisega abielluda

Paar päeva tagasi ilmus K. apostliku-õigeusu koguduse preestri-perkonnaseisu ametniku juure P. vallas, K. talus elav Selma L. ja avaldas soovi abiellumiseks endaga kaasas oleva 17 aastase preili Anna T-ga. Preester, tundes Selma L-i seniajani naisena, võttis asja naljana ja soovitas preilil ikkagi teistsuguse partneri saatel sarnase jutuga enda juure tulla, aga mitte teise preiliga. Sarnane nõuanne vihastas Selmat. Rusikaga lauale põrutades nõudis ta nüüd, et preester pidavat temasse suhtuma kui mehesse. See, et temal naise nimi, olevat puha suur eksitus. Preester ei nõustunud ka nüüd veel preilide sooviga ja soovitas Selmale muretseda arstitunnistuse selle üle, et ta ikkagi on mees ja mitte naine - nagu seda näitavad praegu ametlikud dokumendid. Sellega olid nõus nii Selma kui ka tema pruut Anna ja usaldavalt üksteise käealt kinni hoides lahkusid nad koguduse kantseleist.

Maa Hääl, 29. aprill 1933


Laupäev, 26. juuli 2008

Maaalune varastatud asjade ladu Suislepas

Ühenduses Vana-Võidu mõisa moonamajast tabatud väejooksiku Oskar Pilli pattude selgitamisega satuti Suislepas Koobalaane talu maal metsas suuremale varastatud kraami laole, mis oli osavalt peidetud metsa. Olid kaevatud päris korralikud maaalused koopad, kuhu asjad olid peidetud. Paremaks varjamiseks oli istutatud peale puid. Nii mõnigi selline peidukoht avastati juhuse läbi. Metsas kraami otsimisel ametnik haaras juhuslikult kinni ühest kasvavast puust. Puu juurte alt tuli päevavalgele uus peidukoht. Kraami leiti metsast suuremal määral, küll kauplustest varastatud riidekaupa, küll muud taluaitadest näpatud saaki.

Koobalaane talu omanik Hans Sild võttis rea vargusi omaks. Ta oli koos töötanud ka väejooksik Oskar Pilliga. Talu aianurka oli püstitatud omapärane kaitsemärk, mis pidi hoidma talust eemal ametivõimud. Põiki kahe lati vahele oli püstitatud ork, mille küljes rippus viis kuivanud ussi. Usside peade alla oli pandud salapäraselt erisuunas risti viis vikatit. Silla naine ebausklikuna oli arvanud, et see hoiab ära politsei kätte sattumise.

Pilli pattude selgitamine on lõpul. Ta on pannud toime üle 30 varguse Valga-, Võru-, Viljandi-, Tartu- ja Pärnumaal. Seda kõik aja vahemikul 9. augustist kuni 12. detsembrini, millal ta tabati.

Maa Hääl, 23. detsembril 1936

Reede, 25. juuli 2008

Surnu ärkas ellu

Petserimaal, Vilo vallas, Trõnne külas elutsev 45 aastane taluperenaine Anna Kunditalu kannatas juba kauemat aega südamehaiguse all. Haigus läks hooti sedavõrd halvaloomuliseks, et sundis perenaise heitma voodisse. Järjekordne haigusehoog tabas perenaist möödunud nädalal ja kuna kõik posijate sõnad ja vigurirohud olid juba proovitud ja läbi elatud ilma abi ja paranemist leidmata, siis pöördus linnasõitev peremees rohtude saamiseks linnaapteekri poole. Saigi mõned vedelikud ja sõitis koju tagasi. Perenaine kodus oli lamamisest ja haigeolemisest tüdinenud ja tahtis saada ruttu terveks, neelas kõik rohud korraga alla. Lõuna ajal oli rohuvõtmine ja õhtuks oli perenaise hing lennanud teise ja paremasse maailma. Loeti surnule salmid peale, pandi suririided selga, nagu nõuab kord ja kohus ja päitsi setiti öösiks põlema vahaküünladki. Ja ligi hommikuni kostsid surimajast leinajate leelotamised ja sugulaste nuuksumised.

Järgmisel päeval peremees Ivan Kunditalu läks vallamajja surmajuhtu registreerima ja matmise luba saama. Ajas vallamajas asjad ilusasti jutti, sai nõutavad paberid kaasa ja kõmpis kodu poole tagasi. Oli juba õhtu ja järgmisel päeval pidi leidma aset peiepidu. Jõudnud koduväravasse seisis mees äkki vastamisi - oma lihaliku naisega! Mees ei saanud suurest ehmatusest alguses sõnagi suust välja, oli näost kahvatu kui lubi ja alles naise hääl tõi mehe julguse ja elu juure tagasi.

Mehe vallamajas olles äkki surnu hakanud elumärke avaldama, liigutama ja unes rääkima. Surnu juures olev tütar ehmus sellest niivõrd, et otseteed plagas külasse kuulutama uudist. Külast rutati loomulikult kohale ja leiti perenaine juba riides eest. Hirmust poolkange tütar suudeti aga alles peaaegu väevõimuga majja tagasi tuua. Nagu naine ise seletab, ei tea ega mäleta tema midagi, mis juhtus siis, kui ta eelmisel päeval jäi imelikult uimasesse unne.

Juba rõõmustas naine, et korraga võetud rohud tegid ta täiesti terveks, kuid järgmisel päeval oli ta veel raskemini haige. Kuid vallavalitsusel on tööd "surnu" paberites uuesti elluäratmaisega.

Maa Hääl, 1. mail 1936

Neljapäev, 24. juuli 2008

"Palusalu vend" sai peksa

Teisipäeval, 18. augusti õhtupoolikul ilmus Põdrangu valla Loksa küla põllul töötava sama küla talusulase J. Trumpi juure keegi hästiriietatud tüsedavõitu mees, kes küsis, kuhu tema võiks jääda läheduses öömajale. J.T. leidis, et ööbimiseks on võimalusi lähedal Loks külas ja kuna ta just töö lõpetamise tõttu külla minemas, palus võõrast kaasa tulla. Teel seletas võõras, et tema nimi on Rein Palusalu ja et tema käinud oma venna kuldmedalimehe Kristjan Palusalu ülesandel Väike-Maarja lähedal vaatamas üht talukohta, mille põllutööministeerium tahab kinkida tema vennale.

Teel jõudis külla minejale järgi paar Trumpile tuttavat noortmeest jalgratastel, kellele võõras sama juttu rääkis. Teine noormees, pärit Väike-Maarjast, aga hakkas asjas kohe kahtlema, kuna ta oli lugenud kuskilt ajalehest, et maailma kangemal maadlejal pole sellenimelist venda ja et Palusalu on eestistatud nimi, kuna kuldmedalimehe omaksed kannavad koguni Trossmanni nime. Mees tegi oma kahtlused tasapisi ka teistele teatavaks ja koos hakkasid nad "Palusalu vennalt" üht-teist pärima, et oma kahtlustele saada tõendust. Selguski, et "Palusalu vend" ei tea kuldmedalimehest õieti midagi ja oli varsti end ummikusse rääkinud. Nüüd haarasid vihased külapoisid "Rein Palusalu" turjast ja peksid mehe kolmekesi vaese omaks. Mehed kavatsesid toimetada petise kohaliku konstaabli juure, kuid "Palusalu vend" pääses peksjate käest siiski pagema lähedasse metsa.

Maa Hääl, 21. augustil 1936

Kolmapäev, 23. juuli 2008

Elublogid

Eesti blogide maastik on jäänud jälle vaesemaks. Ühed lapsed pandi luku taha. Mul on sellest omamoodi kahju. Ma ei tea, miks see nii on, ei taha ega viitsi tegeleda enese psühhoanalüüsiga, kuid minu vaieldamatud lemmikblogid on nn. elublogid. Need on minule tundmatute inimeste igapäevane elu oma väikeste ja suuremate muredega, kindlasti rõõmudega, argisekeldustega ja konkreetse blogija jaoks oluliste suursündmustega, pisikeste mõtetega olmeasjadest ning suurte arvamustega maailma globaalsetest probleemidest.

Need lapsed, kes nüüd luku taha pandi on olnud osa ühest pereloost. Selle pere blogielu jääb nüüd minu jaoks poolikuks. Edaspidi pean arvestama, et sellest hetkest jätkan selle pere loo lugemist raamatuna, millest pooled lehed on väljarebitud. Ma tean, et iga blogi taga on konkreetne inimene. Minu jaoks pole aga oluline, kas avaldatud kirjutised kannavad autori pärisnime või pseudonüümi. Ma austan "mängureegleid", et kui inimene tahab esineda pärisnime või pseudonüümi all, siis olgu nii. Kas või seesama Hundi ulg. Endastmõistetavalt on igaüks neist vähestest lugejatest, kes seda blogi külastavad, paraja viitsimise korral ammu lahti murdnud selle näilise anonüümsuse, mida kohmakalt kuid püüdlikult olen proovinud asetada enda ja lugeja vahele. Teades "mängureegleid", on need lugejad ja ka mina ise teiste blogide lugejana, võtnud elublogides olevaid inimesi virtuaaltegelastena. Tean, et see sõna, virtuaaltegelane, ei ole päris õige tähendusliku varjundiga ja ehk lugupidamatu päristegelaste suhtes - ma lihtsalt paremat terminit ei oska leida. Samamoodi võtan ma autori poolt avaldatud tekste kui reaalse elu (kirjanduslikku) peegeldust. Ei häbene eneseupituslikult öelda, et ka lugemine eeldab mingit kultuursust ja eetikat. Paraku on blogimaailm kirju. Samade elublogide lugejate hulgas on neid, kes oma arvamusavaldustega tunnistavad lugemisoskuse puudust, ei tundu olevat ilmselt kultuursed ja eetikata on nad kindlasti.

Ülalkirjutatu ei tähenda seda, et laste, miks ka mitte muu iskliku elu luku taha panemine oleks väär. Minu kui lugeja huvi virtuaaltegelaste vastu on teisejärguline ja ebaoluline võrreldes selle õiguse ja huviga, mis on nende tegelaste prototüüpidel päriselus. Oma positsiooni olen väljendanud ühes kommentaariumis. Täna lisaks sellele kommentaarile vaid niipalju, et kindlasti on ka blogi üks meedia liikidest, otsapidi mingit sorti ajakirjandus. Ja kindlasti lisaks veel, et allpooltoodud kommentaar ei puuduta ainult emasid. Ka isad puutuvad kokku samade küsimustega.

"Ma arvan, et Sinu positsioon on õige - laste teema on olemas ja huvitavate pooltoonidega. See praktiliselt ei puuduta imikuid, pisut puudutab eelkooliealisi, rohkem aga kooliealisi. Ka minu tütreid on eksponeeritud ajakirjanduses koos emaga. Mida vanemaks nad on saanud (said), seda harvem on lapsed meedias, ema seevastu tihedamalt. Ema ise on tunnetanud seda, millal, kuidas ja mil määral seda lubada. Selle regulatsiooni tabab ära iga ema, kes on meedia huviorbiidis. See tunnetus tekib iseeneslikult. lihtsalt seepärast, et ollakse ema. Mitteemad seda ei pruugi mõista."

Minu poolt lausutud suured sõnad kirjutamata "mängureeglitest", lugemisoskusest, kultuursusest ja eetikast on ilmselt siiski idealistlikud ja lugejakeskselt omakasupüüdlikud. Mis on avalik ja isklik, piiri tõmbamine oma lähedaste ja iseenda privaatsuse säilitamisel, on individuaalse tunnetuse küsimus. Igal juhul soovin kõigile annadele, martadele, tupsudele ja paljudele teistele ilusat ja turvalist elu suletud uste taga. Ma tean, et ühel päeval tulete te siia ise. Oma lugudega. Ning ühel hetkel tuleb ka teil teha valikuid.

Teisipäev, 22. juuli 2008

Selle talve surnud 25.

(... järg)

Teine Jaani poeg oli Oskar. Tema oli vaikne poiss ja sulaseks kusagil kaugel. Mina tundsin teda ainult nägupidi. Sõjaajal läks ta kaotsi. Kolmas poiss oli Hermann - ta oli vana Karuaugu 6. poeg ja teda kutsuti Karoll VI. Hermann oli väga lõbus naerune poiss, kõigiti valmis vigurik. Tema oli niisugune poiss, kes ei pidanud mind ja Eevit titaks, kui me alles Purdi koolis käisime, vaid tuli meie aeda karonat mängima. Ta ei rääkinud meiega ülevalt alla, nagu teised täiskasvanud. Hermann tuli koju alles tükk aega peale sõda ja oli väga armetus seisus. Käimine oli tal vilets ja jutt oli ka üsna arusaamatu. Kolhoos pani ta elama Madisele, farmi, et naised teda aitaks. Kuidagi ta elas ka, aga ega see kellegi elu ei olnud. Kui olud juba veidi lahedamaks läksid ja ta ise jäi viletsamaks, viidi ta ära invaliidide koju.

Kõige noorem Karuaugu poeg oli nösuninaga. Lapsena oli miskit haigust põdenud, nii et ta nina luukõhre oli ära mädanenud. Mina teda üldse ei tundnud. Kui ta Korjusele sulaseks läks, oli ta Juksile jutustanud hiiglama haleda loo, kuidas terve ilm teda kiusab ja mõnitab. Juks jutustas seda omakorda meile, omal oli silm märg. Aga kui poiss mõned kuud oli Korjusel olnud, muutus ta nii väänakaks ja kiuslikuks, et Juks ei jõudnud oodata, kunas tast lahti saaks. Ja hiljem ei võinud ta selle poisi nime kuuldagi. See Juhan oli ikka vist üldse kole väänakas. Ega ta kuskil palju üle poole aasta pidama ei jäänud. Sõjaajal jäi ta aga kaduma.

Peale Arno surma ei saanud Erna Velskeril elada ja kolis ära Kellakülasse Kärdi Juksi tühja majja. Siin hakkas ta taludes tööl käima. Minule see väga meeldis, sest nüüd oli mul jälle Poe plika ees "edumaa" Ernaga suhtlemises. Meie isal oli tihti tööjõudu vaja. Erna hakkas meil käima heinal, kartuli panemisel ja võtmisel, viljakoristusel ja teistel töödel. Kui meil maamõõtmine oli, siis tuli jälle Erna abiks.

Erna oli mitu head aastat Kärdi majas. Siis sai ta Sarvemäe Jaanilt soodsa pakkumise. Jaan ise oli vanaks jäänud. Naine oli tal Siberist saadik külmatõves. Jaan oli tsaariajal perega Siberis, kuid eesti aja algul olid nad tagasi tulnud. Sellest Siberi külmatõvest oli naine jäänud eluks ajaks voodisse. Erna oli küll vana, kuid tegi kõik naistetööd ja Jaanil oli üht töötegijat vaja. Jaani õde Liine ja Kirikumäe Liisi olid Sarvemäele ehitanud omale vanaduse põlveks väikse köögi ja magamistoaga majakese. Nüüd oli Liine surnud ja Liisi mehel - maja oli tühi ja see kulus Ernale marjaks ära. Ernast sai varsti terve Sarvemäe perenaine. Jaanist polnud enam mingit asja.

Ernal oli kaks tädi Tallinnas, kes käisid suviti siin suvitamas. Tädi Juuli nägi väga nooruslik ja kena välja. Tal oli 7-8 aastane poeg, kelle nime ma enam ei mäleta. Juuli õmbles suurele rõivaärile meeste veste. Ma enam ei mäleta, palju ta vestist sai. Eriti suur see summa ei olnud, aga virgad näpud teenisid päris kenasti. Juuli mees oli ka tal abiks traageldamisel ja pressimisel.

Teine tädi oli Linda. See nii ilus ei olnud kui Juuli, aga ta oli väga mõnus inimene. Tema mees töötas "Unionis" ja sai head palka, nii et Linda võis kodune olla ja lapsega suvi otsa maal olla.

(järgneb ...)

Esmaspäev, 21. juuli 2008

Kuidas maitsekalt rõivastuda?

Meil on sageli niisugune arusaamine, et mida uhkem ja toredam kleit naisel on seljas, seda elegantsem ja maitsekamalt rõivastatud ta on. See arvamine on aga täiesti väär. Mitte toredad ja kaunistustega ülekuhjatud kleidid ei ole maitsekad, vaid elegantne võib olla hoopis lihtsalt rõivastatud naine. Tähtis on kleidi materjal, lõige, värvus, kaunistused. Kleidi materjal olgu hea. Selle asemel, et osta omale mitu odavamat kleiti, ostame ainult ühe, kuid paremast materjalist. Lõike juures peame silmas, et see sobib meie kehaehitusega. Naine peab seda ikka teadma, mis talle sobib. Tüse naine ei tohi enesele valida sellist moodi, mis teda veel paksemaks teeb. Ta ei tohi kanda liiga kitsaid ega ka liiga laiu, puhvitud kleite, vaid kleit peab puusade kohalt langema vabalt kellukesekujuliselt - see on tüsedale naisele kõige sobivam lõige. Vana tõde on seegi, et tüse inimene kandku tumedamaid, kõhn ja sale naine heledamaid värve. Selle kõige põhilisema reegli vastu eksitakse meil väga sageli. Ja üldse see kleidi värv! Kui sageli kantakse meil värvusi, mis kandjale üldse ei sobi. Iga naine jõudku otsusele, missugused värvused temale sobivad. Ja üldse valitagu rohkem rahulikke, mahedaid pastellvärve peokleitideks, tumedaid päevakleitideks. Oldagu ettevaatlik türkrohelisega, helepunasega, erkkollasega - ühesõnaga kõikide käredate värvidega, sest vähe on neid naisi, kellele sobivad käredad värvid ilma neid tegemata labaseks ja vulgaarseks.

Ja veel - hoidutagu liigsetest kaunistustest! Mõni sobiv lill, mõni volang jne., kuid mitte kõik kokku ühele kleidile.

Lihtne lõige, sobiv värvus, hea materjal ja tagasihoidlik kaunistus - need on maitseka rõiva tunnused.

Maa Hääl, 26. oktoobril 1936


Pühapäev, 20. juuli 2008

Mõtetu mälu

Sain Kukupailt juba mitu päeva tagasi ülesande sobrada oma mälus. Sellega on aga nii nagu on. Teatavasti kasutame oma mälumahu võimalustest vaid tühise osa ja paljudel, sealhulgas ka minul, on raskusi selle vähesegi hulgast vajalikku üles leida. Olen nüüd mitu päeva pingutanud. Tulemus on aga ümmargune null. No ei leia sealt tolmustelt riiulitelt ühtegi naljakat, huvitavat või originaalset päheõpitud teksti.

Katsun siis olukorrast välja tulla nagu üliõpilane eksamil. Teate küll seda tüüpilist situatsiooni. Olete kogu ainest õppinud ära ühe pisikese lõigu ja vaatamata valitud eksamipileti küsimusele keerate vastuse osavalt sellele vähesele, mis õpitud. Kõigis "jutustavates" ainetes annab selle võtte oskuslik kasutamine alati tulemuse. Vähemalt NLKP ajaloo, poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitel see toimis.

Vaja on kuus mõtetut meelespidamist? Olgu.

sai = 12 kopikat

leib = 14 kopikat

tühi koorepurk = 10 kopikat

tühi pooleliitrine piimapudel 15 kopikat

tühi liitrine piimapudel = 20 kopikat

väike kruus kalja = 3 kopikat

Et hiilata oma mäluga, jätkan:

telefonikõne automaadist 2 kopikat, klaas gaseeritud vett 1 kopikas (siirupiga 3 kopikat), piimajäätis 15 kopikat (plombiir 21 kopikat), ajaleht 2 kopikat jne.

1 rubla ja 12 kopikat või 3 rubla ja 12 kopikat on igale minuvanusele mehepojale niigi unepealt meeles. Eriti need esimesed korrad.

Saadan selle ülesande edasi kõigile neile, kes suudavad minu poolt alustatud nimekirja jätkata.

Reede, 18. juuli 2008

Mõrv romantilistel põhjustel

Täna hommikul kell 8.35 leidis Pärnus Rääma tänaval aset verine draama, mis lõppes ühe naisvabrikutöölise surmaga ja noormehe elukardetava vigastusega.

Hommikul, kui Mäe tänaval elutsev Leida Kepnik, 20 aastat vana, oli Rääma tänavat kaudu koos sõbratariga tõttamas töökohale, tuli äkki maja nr. 36 õuest välja noormees Herman Kirikal, 27 aastat vana, ning laskis sõnalausumata kuuli Kepnikule seljatagant kehasse. Kui neiu oli maha kukkunud, laskis poiss talle veel kaks kuuli kehasse, mis tõid silmapilkse surma. Seepeale Kirikal laskis ka endal kuuli peast läbi. Lask ei olnud siiski surmav, külla aga elukardetav.

Pealtnägijate jutustuse järgi toiminud mõrvar väga külmavereliselt. Leida Kepniku laip ning Herman Kirikal toimetati Punase Risti autol linna haiglasse, kus Kirikali seisukord tunnustati raskeks. Esialgsel ülekuulamisel ei olnud ta võimeline seletust andma.

Mõrv toimus nähtavasti romantilistel põhjustel. Seda tõendavad ka poisi poolt maha jäetud kirjad oma ning neiu emale. Kirjades Kirikal teeb ka korraldusi enda ja neiu matusteks. Noored olid omavahel tuttavad juba pikemat aega, kuid viimasel ajal hoidunud neiu Kirikalist kõrvale. Alles hiljuti oli poiss ähvardanud neiut tappa ning neiu ema oli käinud sellest isegi politseile teatamas. Just täna pidi konstaabel minema Kirikali üle kuulama nende ähvarduste pärast. Mõlemad noored olid vabrikutöölised Otto Bester ja Ko. siidi- ja trikoovabrikus.

Leida Kepniku vend August Kepnik on Pärnus tuntud sportlane ja maakonna mitmekordne raskekaalumeister poksis.

Meie Maa, 25. märtsil 1938

Neljapäev, 17. juuli 2008

Mees kaotas mälu

Rakvere perekonnaseisuametisse ilmus Rakveres Kalda tänav nr. 1 elutsev Eduard Kukain, et oma nime eestistada. Ta avaldas soovi võtta endale uueks nimeks Lumist. Kui mehel hakati nõudma tunnistusi, selgus, et need puuduvad. Seisukorda raskendas eriti asjaolu, et Kukain imelikul kombel ei mäleta tähtsaid üksikasju oma elust, näiteks kellega ta oli abielus, kui kaua jne.

Kukain on pärit Valgast, sündimisaega ei mäleta, kuid arvab end olevat umbes 40 aasta vanuse. Vanemate nimesid, vendade ja õe vanust ta samuti ei mäleta. Mehe jutust võib järeldada, et kogu perekond on võrdlemisi vähese haridusega; enda ütleb ta olevat neist kõige targema, sest ta oskavat kirjutada.

Kõige hullem segadus tekkis siis, kui hakati selgitama mehe abielusid, mida tal olnud kaks.

Esimest korda abiellus Kukain Tallinnas, naise eesnimi olnud Maria, kuid perekonnanime mees ei mäleta. Abielludes olnud Eduard 21-25 aastane. Kui kaua abielu kestis, seda mees samuti ei tea. Abielu ajal sõitnud ta palju ringi, töötanud muuseas ka ajutiselt Riias. Esiteks sõitnud naine talle järele, kuid siis jäänud Riiga maha ja kadunud. Kukain arvab, et naine on surnud. Kas tal esimesest abielust ka lapsi järele jäänud, seda Kukain ei tea. Teisest naisest ei mäleta ta samuti midagi. Saadi aga kindlaks teha, et teine abielu on sõlmitud Narvas 1922. aastal ja hiljem lahutatud.

Väliselt jätab Kukain kõigiti normaalse inimese mulje. Ta on istunud pikemat aega vanglas, kust vabanes alles hiljuti. Kuna mehe enda käest ei saa mingisuguseid andmeid, siis otsustas Rakvere perekonnaseisuamet pöörduda järelpärimistega Kukaini venna poole Pärnu ja naiseõe poole Tallinnas. Samuti püütakse saatkonna kaudu andmeid hankida ka Riiast Kukaini esimese naise ja võimalike laste kohta.

Maa Hääl, 12. märtsil 1938

Kolmapäev, 16. juuli 2008

Valenimi toob sekeldusi

Koerus selgus veider lugu kohaliku ärimehe K. Hanseniga, kes nime tõttu on sattunud igasugustesse sekeldustesse. Nimelt leiti mehe perekonnakirjade korraldamisel Väinjärve valla perekonnaseisuametis, et ärimehe õige nimi ei ole Hansen, vaid Koeru koguduse sünnimeetrika andmeil hoopis Hauser. Ärimees võttiski omaks, et ta seda nime kannud küll noormehena, kuid maailmasõja ajal Vene sõjaväes teenides on nimi eksikombel muudetud. Tollal pole ta sellele sõjamöllus kui väikesele pisiasjale tähelepanu pööranud ja ka sõjaväest vabanedes ei ole selleks kohe võimalusi leidnud, mispärast jäänudki elama Hanseni nime all.

Avastus, et mees elanud juba kauemat aega vale nimega, toob talle kaasa rea sekeldusi. Kõigepealt on ta muutunud vallaliseks, sellele vaatamata, et 10 aastat tagasi abiellus Tapal ja järeltulijaid omab. Peale abielu on tühistamiselekuuluvaks muutunud vastava seaduse järele ka kõik vale nime all sõlmitud teised seaduslikud lepingud.

Maa Hääl, 22. detsembril 1937