Esmaspäev, 30. september 2013

Kui ema pole ema

Mäletan lapsepõlvest kuidas mõned mu kaaslased rääkides oma vanematest nimetasid ema vanamutiks. Hirmsasti kriipis kõrva. Vanamees ei häirinud, kuid mutt-vanamutt oli minu meelest jube keelekasutus. Siis ma seletasin seda endale sellega, et kõigil ei ole paraku seda lastetuba. Seejuures kui mõne lapse vanaema oli muti, siis see oli armas.
 
Juba mõnda aega tagasi avastasin, et mõned lapsed/noored ei kasuta sõna ema. Jutu sees kasutatakse ema eesnime. Algul mõtlesin, et see on omane teatud sotsiaalsele kihile. Hiljem märkasin, et ema ei ole ema sõltumata lapse sotsiaalsest päritolust. Hiljuti taipasin, ütleme, esialgu empiiriliselt, milles küsimus. Need lapsed on reeglina pärit kärgperedest. Nende laste elus on mitmeid täiskasvanuid, keda ta kõnetab eesnimega. Lihtsuse mõttes läheb siis samasse patta ka ema. Mõnikord, tihti, pidevalt. Kodus võib olla ühtemoodi, väljaspool kodu teisiti.
 
Ma olen veendunud, et see ilming mõjutab hilisemalt nende laste teadvust, emotsionaalsust, mida iganes. Sõna ei ole pelgalt tähekombinatsioon. Eelkõige on ta märk, mis käivitab teadvuse. Kui laps ei kasuta märki ema, siis... Ei pruugigi ju midagi valesti või halvasti olla. Midagi olulist jääb vaid puudu. Minu arvates.
 
Aga üldiselt. Inimesed ei tohiks nii palju mõelda. Eriti vanad inimesed.
 
 
 

Laupäev, 28. september 2013

Kohtunik Läänesaar

Ma pole ammu internetipoodidesse sisse astunud. Neid vanu asju vaatama. Olen seal alati sirvinud postkaarte ja fotosid, mentaalse kollektsionäärihasardiga. Piltidega on aga nii, et just vanade fotode suhtes on viimasel ajal tekkinud tõrge. Havi käsul, minu tahtel olen mõnda aega pidanud osalema meeletult suure fotokollektsiooni korrastamisel.

Kümneid tuhandeid mõttetuid pilte, mis ei oma mingit ajaloolist või kultuurilist väärtust. Sadadest tuhandetest fotodest pea veerand ühe töökollektiivi ekskursioonide ja presiidiumide klõpsakuid (kuigi väärtus omaette seegi). Ironiseerida võiks palju. Vastukaaluks aga kindlasti palju ajalooliselt unikaalseid ja muidu huvitavaid fotosi pereajaloo või koduuurijate meeleheaks. Kogu selle sahmimise, mille osaliseks olen sattunud, eesmärk on igati otstarbekas. Muuta aastakümnete jooksul kogutu kättesaadavaks  kõigile, läbi interneti. Paraku on ettevõtmise eestvedajad haaratud loosungist, et viisaastak kolme aastaga. Fotod ise on valdavas enamuses digitaliseerimata ja toimub mingi pseudotegevus. Ei eita, et vajalik on ka see, mida hetkel tehakse. Kuid ega uurijal-kasutajal sellest loodavast elektroonilisest kartoteegist vajaliku foto leidmisel suurt abi saa olema. Paberkartoteegi üleviimine elektrooniliseks ei tohi olla vaid teksti pimesi sisestamine. See nõuab hoopis teistmoodi katalogiseerimist, senisest erinevat mõtlemist. Tunnen ennast idioodina. Tean kasvõi, et liialt paljude fotode praegune kartoteegis olev informatsioon on ekslik või vale. Fotode nimetused ei kannata valdavalt mingit kriitikat. Aga käsu korras siiski sisestan kogu seda jama. Vastupidiselt kunagi levinud fantaasiatele tehisintellekti võimalustest teame ju täna, et "massin" on loll, korrates ja võimendades meie endi poolt loodud inimlikku rumalust. Seepärast põengi. Tean hästi kasutatava infosüsteemi ülesehitust, arhitektuuri. Viisaastakulased vist ei tea. Hullem veelgi, ligi pool minu poolt sisestatud informatsioonist tuleb infotehnoloogilistel põhjustel hiljem kustutada ja uuesti teha. Tunnen ennast mõtetu, raisatud ressurssina, mida ei tahetud kasutada. Õnneks lõppeb see häbi minu jaoks varsti otsa.

Ometi, vaatamata kogu sellele halale, avasin siiski ühe Soome netiäri ja esimesena jäi silma see fotokaart. Kohalik müüja on pannud sellele alghinnaks kolm eurot. Tavaline, lähedastele-sugulastele mittevajalik perekonnafoto.


Tähelepanu äratas tekst tagaküljel.



"Meil on suur põud," - unine, kuid sulnis pühapäevane suvelõpp, puhkuse lõpp. Järgmisel töönädalal, neljapäeval aga hakkabki sõda. Ei tea Georg Läänesaar, ei preili Salme Kompus  ega keegi teine, et neli päeva varem on kaks suurriiki määranud juba ka nende kahe ja kõigi teiste tuleviku. Et sõda jõuab lõpuks ka meie õuele. Kuid enne seda... Juba esmaspäeval sätib Georg ennast taas tööle. Oma hubasest ilusast majast Elva tänaval. Kahtlemata kuulub ta esimesse Eestisse. Seesama pangalaenuga soetud maja on ise selle kinnituseks. Ega naabermajadelgi viga pole, kuid need on mitme korteriga. Georgil on aga päris oma maja. Eks selle nimel on ta teinud ka palju tööd.

Georgi töökoht on Vanemuise tänaval.



Georg Läänesaar on üks Tartu ringkonnakohtunikest. Siin pildil, üleval reas paremal ta seisabki koos heade kolleegidega. Aasta enne preili Salmele kirjutamist.
 
 
Kõik tõsised, targad ja õpetatud mehed, määramas ja otsustamas seaduse ja südametunnistuse järgi inimsaatusi. Seesama seadus ja südametunnistus, pigem aga saatus määrab ka kõigi nende kohtunike endi edasise kulgemise. Georg Läänesaar saab ametist priiks uue võimu tulekuga novembris 1940. Nagu enamik ta kolleegidestki, õnnestub ka Georgil kaduda ajaloo jaoks teadmatusse. Loodetavasti õnneliku lõpuga. Mõne mehe saatus seal pildilt on aga teada. Alumises reas, kolmas mees vasakult, Friedrich Niggol, temast saab Nõukogude Eesti punavalitsuse minister. Üleval reas vasakult kuues mees, Stepan Antonov saab surmanuhtluse. Otsus viiakse täide Sevurlagis aprillis 1942. Kolm kuud hiljem lastakse samas kohas kohtuotsuse alusel maha üleval reas paremalt kolmas mees, Herbert Must. Kohe järgmine Herberti kõrval on Ernst Hanson ja seejärel Erich Vedi. Neil mõlemal õnnestub putkata Läände.
 
Meelis Maripuu ja Peeter Kaasik on kirjutanud"1940. a oli Kohtukoja ja nelja ringkonnakohtu koosseisus 70 kohtunikku. 15 kohtunikku arreteeriti 1940.–1941. a ning kõik nad hukkusid vangilaagrites, neist kuus lasti maha või suri enne surmaotsuse täideviimist. Üks kohtunik hukkus 1944. a sügisel Eestist põgenedes Läänemerel ja 7 endist kohtunikku vangistati pärast sõda."
 
Lisada pole midagi.