Neljapäev, 25. veebruar 2010

Nälginud lõvid


Sirvisin lehti ja uudisportaale, et mida siis eilsest arvati. Nagu ikka, peamine küsimus on moeküsimus. Sekka ka Presidendi kõnest midagi. Pärast Lennart Meri pole aastapäeva kõned minu jaoks enam huvitavad. See hõlmamatu surumine ühte kõnesse on kahtlemata üks keeruline kunst. Ju siis on aga Presidendi kõnede kirjutajad minu silmis kraadi võrra kehvemad eelnevatest. Ning ega esituski, kõne deklameerimine, pole meie Presidendi tugevam külg. Ja lõppkokkuvõttes ei ole riigipea aastapäevakõned meie taasiseseisvunud riigis kunagi olnud midagi olulist. President võib rääkida palju, kuid karavan liigub niikuinii nagu erakondade tagatubades otsustatakse.

Kõned, kus öeldakse nii, et poleks üteldud on President Ilvese firmamärk. Kahjuks mitte plussmärgiga. Seepärast on hulga põnevam jälgida vastuvõtu kätlemise osa. Vana kooli mehena tean, et kutsutute nimekirja kaudu on võimalik saada tunduvalt tõetruumat pilti Presidendi tegelikest mõtetest kui seda on üks ütlen-eiütle kõne. Meie President teab kindlasti seda nõuka värki kui politoloogid tegid suuri järeldusi sellest, kes mauseleomi peal seisab Juhile ja Õpetajale lähemal või kaugemal.

Sellel aastal valmistas kutsutute nomenklatuur ise ühe üllatuse, mida uudisportaalid millegipärast veel ei kajasta. Väga paljud Riigikogu liikmed jätsid tulemata. Ei mingit organiseeritud boikotti (või mõne partei puhul ehk siiski?), vaid selline südametunnistuse järgi käitumine selle pidu katku ajal heietuste taustal. Nende heietustega ma isiklikult küll ei nõustu. Kohale tulid need Riigikogu liikmed, kelle positsioon nomenklatuuris seda nõuab. Et aastapäeva tähistamine oleks siiski kombekas ja ontlik. Sekka siiski ka üksikuid edevaid rahvateenreid, kes tuleksid ka kutsumata.

Väljaspool nomenklatuuri pani President rõhu majandusinimestele. Sõnum jõudis igati pärale. Tõepoolest, sellest august, kus hetkel oleme, pääseme ainult siis kui erasektori omanikud ei kaota lootust. Seevastu need, kes aitavad praegu tõeliselt hädasolijaid, jäid Presidendi külaliste nimekirjast taas välja - ei sotsiaaltöötajaid, supiköögi pidajaid jne. See on see sõnade ja tegude ühtsuse küsimus. Kõnes tuleb nagu mainida, kuid pidusse... Kuigi, kus presidendipaar sellise Eestiga enam üldse kokku puutubki, rohkem nagu personaaltreenerid ja muu sedasorti rahvas.

Ajalehed ja portaalid räägivad ka kontsertetendusest. Minu jaoks jäi mõte segaseks ja teostus punnitatuks. Aga äkki laval kepslev väga lahja ja pisut opakas lõvi kandis autorite konkreetset sõnumit saalis viibivale võimuladvikule? Dissidentlus Eesti Vabariigis, anno domini 2010?

Foto: Postimees, Toomas Volmer

Laupäev, 20. veebruar 2010

Tugitoolisport

Muidugi ma vaatan olümpiamänge. Vähemalt neid alasid kus meie osaleme. Meie omade õnnestumised on mulle kui minu isiklik võit. Ebaõnnestumised muidugi kuuluvad seevastu sportlastele, treeneritele ja tiimile. Mõnda ebaõnnestumisse suhtun kaastunde ja mõistmisega. Näiteks Kristiina katkestamine eile. Tal on juba siiski hõbemedal võidetud ja see on suur asi. Mõni ebaõnnestumine paneb õlgu kehitama. Näiteks meie meeste kukkumine - no ei vedanud seekord lihtsalt. Seevastu ülejäänud esinemiste puhul kihvatab peas see tuntud "kuradi sporditurist!". Seda muidugi enne kui hakkan lohutama end triviaalsete õigustustega. Et ikka kui väikesed me oleme ja valikupuudusel siiski tublid. Et pääs olümpiale on iseenesest saavutus. Et meie noorsportlane vajab võistluskogemust, kuigi meie sporlasest pea kümme aastat nooremad võidavad medaleid. Lohutan sellega, et tulla olümpial 189. kohale on hetkel ikkagi maailmas 189. tulemus, mis sellest, et rohkem võistlejaid lihtsalt pole.

Kogu selle asja juures taban aga hoopis tihedamalt ennast mõttelt, et mis siiski motiveerib ebaõnnestunud sportlast seda tööd tegema? Teab ta ju ise, teavad treenerid ja publikum, et ta kunagi ei võida. Tema roll võistlustel on olla nende hulgas, kes annavad võistlusele kvantitatiivse mõõte. Olla taustaks, et tipud saaksid särada. Tegelikult on sportlase töö vist nagu iga teinegi amet. Oled sattunud seda tööd tegema, töö ise ka pisut meeldib ja makstakse veel pealekauba. Lisaks meediahuvi ja mõningane tuntus, mis vähemvõimekat inimest ehk ka meeldivalt kõditab.

Kindlasti pole sportlasele vähetähtis tasu, mida ta töö eest saab. Oleme lugenud sellest, et maailma spordikarusellis tippu jõudnud Eesti sportlased investeerivad juba karjääri kestes miljoneid kroone oma sääste erinevatesse äriprojektidesse. Ning kõik on õige, hea töö eest vääriline tasu. Aastaid tagasi kui meie keskmine palk oli mingi viis tuhat krooni kuus, said meie saavutustelt tagsihoidlikud, kuid Eesti esiliigas tegijad korvpallurid keskmisest palgast 4-5 korda rohkem. Miks ei peakski sportlasele maksma mitmekordset eesti keskmist. Sportlase karjäär on teatavasti lühike ja kõik see muu jutt. Millegipärast tulevad mulle aga nende väidete puhul meelde balletiartistid. Loodetavalt on ka nende töö väärikalt tasustatud. Kordeballeti artist võrdselt meie olümpiakoondise taustasportlasega.

Eestis on omakeelne haridus sedavõrd uus asi, et meil puuduvad sõnavaras terminid mingi nähtuse tähistamiseks. Kirjutasime sõna kultuur Põhiseadusesse ja lubame seda hoolikalt kaitsta. Mis asi see kultuur aga olemuslikult on, seda me üheselt ei saa ütelda. Selleks peame ikka mingid abisõnad tarvitusele võtma, et selge oleks millest me igakord parasjagu räägime. Aegajalt pean iseendalegi meelde tuletama, et sport on meie riigiõiguslikus haldusstruktuuris sama oluline kui kirjandus, teater, muusika ja need asjad. Eelmisel aastal tekitas pahameelt, et mõned loovisikud käisid Kultuurkapitali toetusel sisuliselt turismireisil. Minul polnud selle vastu midagi - eneseharimine ja silmaringi laiendamine pole sugugi paha. Miks siis mitte ka sporditurism, mõtlen, kuid siis hakan ruttu heietama sellest kui väikesed aga siiski tublid me oleme...

Üks on kindel. Sport tervikuna läheb kordi enam rahva hinge kui mistahes muud kaunid kunstid. Siinkohal ei oma tähtsust, kas minu arvates on see hea või halb. Lihtsalt see on nii. Vastasel korral oleks meie päevalehtede kaunite kunstide ja spordi mahusuhted mitte ainult olümpia ajal vaid ka tavapäevadel hoopis teised. Seepärast naudime seda, mis on kõrgkultuuris hetke mainstream - olümpiat.

P.S. Pisut kannatust - varsti on lumi läinud. Siis saab telekast nautida meie kõigi poolt armastatud masoteraapia saateid, Eesti jalgpallikoondise esinemisi.

Reede, 19. veebruar 2010

Kerge on olla ebanormaalne

Kõigi muude mõjude kõrval, mis seavad meie käitumisele piiranguid on üheks olulisemaks sisemiseks tsensoriks kartus mingis situatsioonis loll välja näha. Võimalik piinlikuse tunne on mõnikord sedavõrd tugev, et kardame teha kõige lihtsamaid asju. Tüüpiliseks näiteks on traditsiooniline tantsupidu, kus kõigil jalg tatsub rütmi, bänd on jõudnud oma lugudega poole peale, kuid esimest tantsupaari pole ikka veel kusagil. Ja kui esimesed julged on lõpuks mõned sammud teinud, siis...

Ning üleüldse peaksime tolerantselt suhtuma igasugustesse eriskummalistesse situatsioonidesse ja veidrikesse, kes neid olukordi loovad. Ilma nendeta oleks maailm üks igav koht. Kuigi meie püüd olla igal hetkel tark ja ontlik on mõistetav, võiksime mõnikord siiski lasta lipsu lõdvemale. See on ju üldteada, et intelligentsus pole õpitud tarkus ega ka õpitud käitumine. Intelligentsus on oskus kohaneda mistahes olukorras.






Neljapäev, 18. veebruar 2010

Aga mis teil taskutes on?


Tegelikult arvasin, et Võrumaa kooliõpilaste läbiotsimine tekitab mingi laiema arvamusvahetuse. Tuhkagi! Politsei aktsioonid koolimajades või politsei koolides korda loomas on vist saanud meie laste ja lastevanemate aga ka pedagoogide argielu normaalseks koostisosaks. Vaid minusugused dinosaurused kergitavad veel imestusest kulmu. Olin siin eelmisel kooliaastal ikka väga hämmingus kui ka minu koduvalla koolis kutsus õpetaja ühele poisile tundi politsei. Poiss polevat sõna kuulanud.

Vaatamata sellele, et elan pagenduses, olen siiski kursis nende suundumustega, mis ühiskonnas toimuvad. Selle lubatavuse ja lubamatuse piiride nihkumisega meie koolides. Sellega, et enamus meie lapsi ei kasva koos mõlema bioloogilise vanemaga, mistõttu pere roll laste kasvatamisel ja kujunemisel on hoopis teine kui minu lapsepõlves. Tõustes veelgi suurematesse üldistusse tuleks mainida ka kõiki olulisi muutusi meie üldistes väärtushinnangutes ja prioriteetides.

Need ajad on vist jäädavalt möödas kui täiskasvanute maailma pahede ja mõnudega tutvus toimuks nii nagu minu teismelise eas - suure kamba poiste peale pudel-kaks peeti enne klassiõhtut, et aeglase tantsu ajal oleks siis julgem tunne tüdrukut enda vastu tõmmata. Praegune "pudeliarvestus", üks Lauaviin tüdruku kohta polegi ju enam mingi uskumatu erand. Rääkimata muudest ainetest, mis siis tingivad taolisi politseioperatsioone meie koolides.

Sellisele jõustruktuuride demonstratsioonile koolimajas on kindlasti leitud ka asjakohane nimetus ja õigustus - preventiivne töö noortega. Ja mis meil saabki kaasaegses maailmas olla midagi selle vastu. Kurikaeltel korjatakse ära sigaretid ja narkootikumid ning kool saab puhtamaks ning meie õnnelikemaks, sest siis on meie lastel, nendel headel, vähem ahvatlusi.

Oleme ju kõik harjunud totaalse turvakontrolliga lennujaamades. Mõnikord ehk pisut ebamugava protseduuriga. Kuid teadmine, et seda tehakse meie endi huvides, sunnib meid peletama mistahes mõtteid isikupuutumatusest. Pisut teine lugu on siis kui mõne kaupluse turvamees peatab meid läbiotsimiseks. Ma arvan, et enamusel kutsub taoline kontroll esile väga ebameeldiva enesetunde ja loomuliku protesti. Minuga õnneks pole seda juhtunud. Kuid eeldatavasti reageeriksin ikkagi väga häälekalt ja mitte koostöövalmilt. Samas kaupmehed kurdavad, et poevargaid on meie hulgas ikka küll. Miks siis mitte preventiivne inimeste läbiotsimine kauplustes?

Siit kaarega tagasi koolimajja, laste ja narkootikumide juurde. Ma pole veel kusagilt lugenud laste poolt loodud ja juhitud narkokaubanduse võrgustikust. Eks need asjad jõuavad kooliõpilasteni ikkagi täiskasvanutelt. Arvatavasti on täiskasvanud ka need, kes tarbivad põhiosa keelatud mõnuainetest. Seepärast miks ka mitte selline preventiine töö, inimeste läbiotsimine, töökohtades, kontserdisaalides ja teatrites, ühistranspordis? Homme astuvad meie töökohtade ustest sisse vormis isikud koos narkokoertega ja küsivad: aga mis teil taskutes on? Käekotis? Lauasahtlis? Ah, et tundub jabur ettepanek olevat: totalitaarne politseiriik, jalgealla tallatud põhiseadus ja inimõigused? Miks on siis nii, et politseioperatsioon koolis alaealiste suhtes on normaalne, kuid samasugune kontroll minu töökohas täiskasvanute seas on seevastu ebanormaalne?

Õnneks ongi nii, et politseinikud ja narkokoerad koolis on ebanormaalne vaid minusuguste silmis. Enamus näeb seda lihtsalt kui normaalset ja vajalikku paratamatust. Lapsed ise aga suhtuvad asjasse veelgi rahulikumalt - pisut elevust igavasse koolipäeva. Politsei preventiivsete toimingute tööplaan saab linnukese ja lapsed võivad minna vahetunnil rahulikult suitsu tegama.

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Perearst - tänada või sõimata

Üldiselt on aeg on jõudnud sinnamaani, et tuleb tegeleda olmeküsimustega. Aastanumbri vahetusega lõppes minu järjekordne tähtaeg töövõimetuspensioni saamisel. Uue taotluse tegemiseks oli vaja läbida kordusekspertiis. Hoolika inimesena käisin enne jõulupühasid oma erialaarsti juures. Tegin kõikvõimalike teste ja analüüse ning sain kätte vajaliku paberi mille viisin perearstile. Tema pidi tegema omalt poolt veel mingeid dokumente lisaks.

Kuna üks täiendav uuring pidi toimuma veel enne uut aastat, siis ootasin ka selle ära ja vahetult enne uut aastat läksin siis omakäeliselt täidetud taotlusankeediga taas perearsti juurde. Perearstilt sain juhised, et viiksin oma taotluse isiklikult Pensioniametisse. Kõik muud meditsiinilised dokumendid olevat juba saadetud sinna ette. Toimisin vastavalt juhistele ning minu taotlus registreeriti ära. Komisjoni vastus lubati saata posti teel.

Taotluse esitamisest on varsti möödunud kaks kuud. Selle aja jooksul on tulnud mul korduvalt käia arstide vahet. Ka perearsti juures. On oldud ka haiglas lõikuslaual. Nüüd käisin taas perearsti juures, et õde katkuks haava pealt niite. Viisin möödaminnes perearstile ka viimase epikriisi kus kirjas mida ja kuidas lõigati ning milliseid järeldusi lõigatust tehti. Märkasin perearsti ilmes ja hääles mingit ebalust kui ta avaldas arvamust, et see viimane paber on töövõimetuse määramiseks ikka üks väga hea paber.

Kuna Pensioniamet pole mulle posti teel mingit vastust taotlusele saatnud, siis otsustasin täna helistada. Pensioniamet vastas, et neil on olemas ainult minu taotlus, kuid kahjuks puuduvat neil mistahes muud meditsiinilised dokumendid, mille alusel otsustada minu töövõimetust. Pensioniamet pole saanud minu perearstilt ühtegi dokumenti. Ei tavapostiga ega elektroonilisel moel.

Kui käisin haavaniite välja tõmbamas, siis tänasin perearsti kõige siiramate sõnadega mida tean. Tänu tema otsustavusele suunata mind eriarsti konsultatsioonile ning sellest järgnevale on mu keha ja hing veel jätkuvalt käibes. Loovutasin küll lõikusega olulise osa kopsust, kuid väidetavalt saadi sellega koos kätte ka kogu sõraline. Poleks perearst mind omal ajal põhjalikult ette võtnud, siis mingil hetkel poleks olnud ka mõtet enam lõikuseks.

Täna saadud informatsiooni alusel oleks aga põhjust perearsti sõimata. Mu tervis on siiski sedavõrd sant, et ega must korraliku tööinimest hetkel pole. Töövõimetuspension, olgu ta väike kui tahes aitaks osta mõne vajaliku ravimi või sedasi. Tänu perearsti tegemata jätmistele olen nüüd sellest abist ilma. Tean küll seda rahvatarkust - kes see palgast/pensionist elab, omal peab ka ikka raha olema. Praegu on selle oma rahaga aga nii nagu on. Tahaks küll perearsti sõimata aga kuidagi narr on see olukord. Äsja just tänasin inimest nagu oskasin. Aga äkki oleks pidanud hoopis raha pakkuma? Nagu vanasti kombeks oli. Perearst on tavaline inimene, ega temagi siis ainult palgast ela. Perearst pole dr. House, kes filmist nähtuna vist elabki ainult palgast.



Laupäev, 13. veebruar 2010

Ordnung muss sein


Haiglasoleku eredamaks elamuseks oli kahtlemata intensiivi palat. Pigem mitte palat vaid hämar ootesaal võimalikuks kutseks teispoolsusesse. Ma ei tea, kas see ruum on kunagi ka valgustatud. Minu kõigil ärkveloleku hetkedel oli see kindlalt üle kümne voodiga suur saal igatahes pimendatud, igale ootajale külgelülitatud masinad vilkumas nagu multimeedia DJ puldid. Prillideta lühinägijana oli ümbritsev pilt minu jaoks lisaks hämarusele ka udune. Sellest udust ilmusid aegajalt fookusesse sinisesse riietatud ilusad ja head inimesed, kes võtsid valu ja andsid vastu hea sõna ning mõnikord lohutava julgustava pai. Hämmastav, et meie ajal on veel kusagile koondunud niipalju headust.

Ühel hetkel läks asi küll karmiks. Silmade avades oli minu kohal mitmed näomaskides inimesed, kes parajasti mingit varrast mulle hingetorusse surusid. Arvatavasti inspireerituna ülalkirjeldatud ebamaisest keskkonnast ja reaalsest lämbumise tundest oli mu esimeseks reageeringuks aktiivne vastupanu. Lämbumistunne oli suurem kui mistahes valutunne. Seepärast rabelesin kõvasti, kuid appitõtanud kinnihoidjad olid kokkuvõttes tugevamad. Mingil ajahetkel jõudis minuni selgitused sellest, mida minuga üritatakse teha ja ma rahunesin. Õigemini leppisin sellega. Õnneks enne järgmist kustumist jõudsin vabandada ja tänada.

Veel üks hetk samast paigast on eredalt meeles. Pooluimasena kuulen, et keegi korduvalt ja üha nõudvamalt soovib, et ma kirjutaksin kuhugi alla. Hämarusest fokusseerub üks tädi, kes ulatab mulle pastakat ja mingit formulaari. Proovin kuidagi pärida, et mida minust tahetakse.

"Te peate andma allkirja, et olete oma asjad kätte saanud!" selgitab tädi.

"Mul jäid asjad vist osakonda," proovin loogiliselt vastata.

"Ei, need asjad millega te alla tulite on teile tagastatud - kirjutage palun alla," ei jäta tädi oma.

Mul on selleks liiga sant olla, et millestki aru saada ja seepärast olen valmis oma allkirja andma millele iganes ja kuhu tahes. Teen pastakaga mingid allkirjale sarnanevad konksud - hetkel paremini lihtsalt ei suuda. Tädi noogutab rahulolevalt, kuid nähes arvatavasti mu näos siiki mingit arusaamatust, kergitab mu tekki ja ütleb:

"Näete, saite ju tagasi!"

Vaatan ka teki alla ja lõpuks mõistan. Mu alukad, minu ainukesed isklikud asjad millega mind operatsioonile kärutati on mul jalas. Kas need vahepeal olid kellegi juures hoiul? Pingutan oma mälu kuidas tahes - ei mäleta. Aga lõppude lõpuks on ju kõik korras, jõuan enne järgmist kustumist mõtelda. Ordnung muss sein. Ja ka paberid selle kohta on korras, ohkan kergendusega.

Reede, 5. veebruar 2010

Käidud ja tehtud


Kiidan taevani ja isekalt Eesti meditsiinikorraldust. Töö kiire ja korralik.

Pärast jõule teadmine, et tuleb ikkagi minna. Umbes kakskümmend päeva hiljem telefonikõne - kuhu, kuidas ja milleks minna. Sellest telefonikõnest vaid kümme päeva kõikvõimalike hirmude ja aina mustemate stsenaariumide süvenemiseks. Nende mõtetes läbimängimiseks ja -elamiseks. Inimlik, vist? Aga enesehaletsust ei tulnud kordagi. Imelik, vist? Siis kümme päeva haiglat hirmude, valude, toibumise ning sinna juurde kuuluvaga. Ja täna taas kodus. Lõigatuna ja kokkuõmmelduna. Tulemus olevat hea, nuga olevat ravinud kogu haiguse. Selle hullema. Muule haigusele ehk tekib pisut leevendust. Kas see kõik ka päriselt saab olema nii, näitab aeg. Ning ega see polegi nii oluline. Midagi peab jääma ka Looja ning Liiva Hannese otsustada. Igatahes ainulaadne kogemus. Eelkõige kogemus sellest, et lähedased on mulle olulised ja mina vist ka neile. Asi seegi ja mitte vähene.