Gudrun

Gudruni sündides, on tema ligi kolmekümnene aastane isa juba aastaid täiskohaga parteitööl. Mees on tegelikult diplomeeritud agronoom ja Gudruni ema, mõni aasta alla neljakümne, paberitega meditsiiniõde. Kahte inimest ühendab juba tutvumisel huvi alternatiivmeditsiini, ravimtaimede ja igasuguste esoteeriliste teadmiste vastu. Abielus kavandatakse ühist idüllilist maaelu. Selleks müüakse linnas naise pisike meditsiinipraksis-kabinet ja ostetakse imetilluke farm - linnukesed, taimekesed,  muu loodus ja lillekesed. Suurepärane keskkond lapse kasvamiseks.

Mida suuremaks kasvab laps, seda mahukamaks ja vastutusrikkamaks muutub isa parteitöö. Tema erakond peab võimu saamiseks palju võitlema. Ning mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid tihti ka otseselt, rusikate ja kaigastega. Isa korraldada on partei turvameeskondade üldjuhtimine. Lisaks on tema vastutada juba varasemast ajast partei propagandaosakond. Maalilise maaelu talutööd jäävad nende asjaolude tõttu peamiselt naise kanda. Ning Margarete püüab igati, kuigi on raske. Aga põhiline, mõlemad armastavad oma tütart Gudrunit, Nukukest nagu isa teda hüüab, jäägitult.

Isa töökoht on talust poolsada kilomeetrit eemal, linnas, partei peakontoris. Muidugi peab ta tööasjade pärast jääma tihti linna ööbima, ka nädalalõppudel, mil toimuvad suured parteiüritused, mida vaja ettevalmistada ja turvata. Lisaks veel igasugused sõidud üle riigi. Margarete ehk hellitavalt Marga proovib üksinda seda linnufarmi edendada, kuid ega sellest suurt tulu sünni. Mehe sagedased äraolekud, kogu majapidamine vaid ühe õlul kanda - taevas pole selles peres alati pilvitu.

Veelgi keerukamaks läheb siis kui nende erakond, ka ema on liitunud parteiga, saab lõpuks valimistel oma jala võimu ukse vahele. Saabub kiire ja toimekas aasta, kus mitmesuguste kombinatsioonide ja toimingutega, lubatud ja lubamatutega, milles isa juhitaval sõjaväestatud struktuuril oluline roll, haaratakse riigis absoluutne võim. Isa on üks partei mõjukamatest võtmeisikutest, mistõttu ta peabki nüüd suurema osa ajast viibima pealinnas. Teine osa tema tööst jääb ikka partei peakontorisse kodulinnas. Kindlasti arutavad ema ja isa elukorralduses toimunud muutusi. Kõigepealt müüakse maha farm ja üüritakse linnas korter. Edasi teeb isa Heinrich kõik endast oleneva, et pere saaks endale korraliku elamise. Sama kaugel linnast kui eelmine koht, ostetakse looduslikult veel kaunimas kohas uus kodu, kordades suurem eelmisest. Gudruni ema on kodune, suures majapidamises ei tohiks igav hakata.

Nüüd on tütrel kohta ja ruumi, kus mängida vaatamata õues olevale ilmale. Kohe väga palju ruumi. Gudrunile meeldib, et tal on nüüd ka vend, kellega midagi põnevat koos ette võtta. Venna saamisega oli sedasi, et ühel päeval kui nad veel linnas elasid, teatasid ema ja isa, et ta saab endale venna. Ja mitte mingi pisikese beebi, vaid hoopis aasta vanema venna. Eks see lapsendamise lugu on tüdruku vanemate jaoks olnud mingis mõttes pereteraapia. Vanemate omavahelistes suhetes on lapseprobleem olnud üks pingete allikaks. Gudruni sündimine oli Marga jaoks väga raske, peale tüdruku sünnitamist oli Margarete imikuga veel kuu aega haiglas. Ja rohkem enam lapsi ei tulnud. Nüüd oli üks väike poiss jäänud orvuks. Poisi isa, võitleja partei löögirühmast sai relvastatud tänavarahutustes surma. Kindlasti mõtles Heinrich kõige paremat: anda naise elule uut sisu ja särtsu, toimekust ning väärikust. Ja, mis salata, pisut on asjas ka "mainekujundust" - meedia korjab selle eeskuju vääriva uudise ju väga kiiresti üles. Aga kõige olulisem selle otsuse juures on kahtlemata Heinrichi pikaajaline suur soov omada peres armastatud tütre kõrval ka poega.

Asi tundus ju plaanina - uus kodu, uus laps, olevat väga hea, kuid mingil hetkel hakkab kõik minema ikkagi sama rada nagu see oli varem. Heinrich viibib üha rohkem pealinnas, 700 kilomeetri kaugusel kodunt ja naine hakkab veelgi tihedamalt ette heitma, et meest pole kunagi kodus. Ka Gudrun igatseb meeletult isa järele. Isa koduskäigud on tüdrukule ja vend Gerhardile tõelised pidupäevad. Laste rõõm on kirjeldamatu kui isa tuleb, Hugo Bossi elegantses mundris, peegelläikivate säärikutega. Isa toob lastele alati kingitusi, maiustusi ja kõik on suurepärane. Kui isa tööle tagasi sõidab, saabub jälle tavaline hall argipäev emaga

Vaatamata uuele pereliikmele, isa ja ema suhted jahenevad edasi. Suhtlusesse siginevad üha suuremad emapoolsed etteheited, kapriissed käsud ja kamandamised. Seda panevad tähele ka teised, sest see ei toimu ainult kodus. Mehe ameti tõttu peab Marga mõnikord osalema esindusüritustel, täitma protokollilist etiketti. Või siis käima eliidi privaatsetel olemistel, kasvõi mehe ülemuse ja tütre "ristiisa", onkel Adi kuulsatel jõulupuudel. Inimesed, teadagi, aga näevad kõike ja kommenteerivad. Varsti sosistab "kogu riik", et riikliku juhi tiitlit ja sõjalist auastet kandev mees on kodus jefreitor, keda kamandab "kindral".

Mõistagi on see liialdus. Vajaduse korral paneb isa siiski oma sõna olulistes asjades maksma. Naine on kirjutanud talle üha tihedamini, et tema üksinda kasupojaga hakkama ei saa ja seepärast tuleb poiss panna internaatkooli. Heinrich on sellele kategooriliselt vastu. Lõpuks jääb asi nii, et Gerhard jääb siiski koju. Kuid erinevalt õest, kellel on koduõpetajad, peab Gerhard käima iga päev tavakoolis. See on pisukegi puhkus emale väsitavast lapsekasvatamisest.

Kuigi partei proovib oma juhtkonnast jätta avalikkusele, rahvale, muljet kui üliinimestest on tegemist siiski tavaliste meestega. Paljudele meestele pole võõras see, et painavaks muutuvate peresuhete eest põgenetakse üha rohkem kodunt eemale. See omakorda tekitab meestes süütunnet, mis pingestab olukorda veelgi. Tahaks olla lastega, kuid ei taha olla naisega. Heinrich on koos tütrega nii palju kui võimalik. Nad kirjutavad teineteisele igal nädalal, mitu korda nädalas helistavad. Gudruni vend jääb sellest suhtlusest üha rohkem kõrvale. Emadel on see asi vist teistmoodi, mehed aga kasvavad iga lapse suhtes isaks iga kord uuesti. Selleks peab olema lapse kõrval. Kasupoeg Gerhard pole kahjuks osa Heinrichi elust, töö ja vahemaad ei ole jätnud selleks mahti ... Mida rohkem nad naisega teineteisest eemalduvad, seda enam klammerdub isa tütre külge. Kuid mitte ainult seepärast. Isa sisemine süütunde koorem on muutunud veelgi raskemaks. Isal on tekkinud töökoharomaan. Üha vähem on tahtmist koju minna. Õnneks leiab riigiasju ajades selleks rohkesti vabandusi. Isa tegeleb intensiivselt Riigi sisejulgeoleku mehhanismisi ülesehitamisega. Riik plaanib laieneda ja Riigil on palju sisevaenlasi, ka uutel aladel. Isa ja tütre kvaliteetaeg toimub üha sagedamini sedaviisi, et tütar sõidab isale pealinna külla, mitte vastupidi. Mõnikord õnnestub isal saata tütrele isegi ametilennuk järgi. Tihti võetakse tütar kaasa tööreisidele.

Ühe sellise reisi muljed paneb tüdruk ka kirja. Hiljem tsiteeritakse kirjapandut ja kirjeldatakse seda sündmust aastakümneid ja lõputult. Gudruni isa vastutusalasse kuuluvad ka kõik Riigi kinnipidamiskohad. Jah, kümneaastasele tüdrukule jätab ereda mulje Dachau laagri juurviljaaed, kinnipeetavate poolt joonistatud pildid, mida kontoris talle näidatakse, lihtsalt ilus päev koos isaga. Ning seda siirast lapse emotsiooni heidetakse Gudrunile ette kogu tema ülejäänud elu. Aga mida siis veel pidi tüdruk nägema või isa talle näitama?

Gudrun armastab oma isa jäägitult. Kui teised temavanused tüdrukud korjavad näitlejate pilte, siis tema lõikab igast kättejuhtunud ajalehest-ajakirjast välja pildid, kus on isa ja kleebib need kaustikutesse. Ema ja isa suhted on jõudnud sinnamaani, et nad sisuliselt koos enam ei ela. Margarete aimab, et mehel on keegi teine, kuid seda teemat abielupaar väldib, tütre eest varjab ja ametlikult ei lahutata. Gudrun on siis üheteistkümne aastane. Heinrichi jaoks on see sisemine vabanemine. Temas on kõrvaldunud eetiline tõke ja episoodilisest töökoharomaanist areneb kooselu teise naisega. Gudruni ema oli isast seitse aastat vanem. Isa uus elukaaslane, ei midagi üllatavat - mehed on alati mehed, on Heinist kaksteist aastat noorem. Gudrun saab muuseas alles aastaid hiljem teada, et sellest kooselust sai ta endale üsna pea poolvenna ja -õe.* Ning kuigi tüdruku ema ja isa on omavahel otsustanud, et sisuliselt lahus, jätkub Gudruni jaoks kõik vanaviisi. Need harvad korrad kui isa koju tuleb, võetakse kindlasti üheskoos midagi ette. Kõik koos, emaga, mõnikord vend Gerhardiga, kui poiss parasjagu koolis ei pea olema Nagu seegi kord, mõni päev enne seda, kui Riigi sõdurid saadetakse Euroopat vabastama kommunismist, on Gudrun koos isa ja emaga aasal lilli korjamas.

Suur ülemaailmne sõda on alanud. Mõistagi muudab see mõndagi, kuid Gudruni jaoks märkamatult. Seni kuni Riigil läheb hästi, ei mõjuta toimuv Gudruni elu otseselt suurt midagi. Ta ei tea, et isa isiklik elu on kahestunud. Kohtumised isaga on küll harvemad, aga teismeline tüdruk saab sellest aru - sõda ikkagi. Muidu on kõik endistviisi. Sõidud isa juurde, mõned külaskäigud Juhi juurde. Puberteedieas lapsed kasvavad kiiresti. Tüdruk on nüüd juba nii suur mõistmaks, et see lastetu vanapoiss, onu Adi on tegelikult Juht. Gudrun on lapsest saati olnud mitmetel ametlikel üritustel lilleneiuks, kes Juhile lilli kingib.

Ühel hetkel lõppeb lapsepõlv. Gudrun on isaga viimast korda koos novembris ja kevadeks on Riik kaotanud sõja. Juba sõja viimastel nädalatel jahitakse kõikjal veel elus olevaid Riigi juhte. Isa proovib midagi kaugjuhtimisel organiseerida, et pere pakku pääseks, kuid viieteistaastane Gudrun ja ta ema siiski vahistatakse. Vend Gerhardist ei tea õde midagi. Mõned kuud varem on vend kuueteistkümnesena läinud vabatahtlikult rindele.** Juba esimeste ülekuulamiste ajal kuuleb Gudrun muu jutu seas, et ta isa on teinud enesetapu. Isa Heinrich on surres 45 aastane.

Me aimame, mida Gudrun tunneb kui talle seda öeldakse. Seda teab igaüks, kelle isa on surnud. Eriti kui isaga on oldud väga lähedased. Gudrun pole kunagi uskunud, et ta isa tegi enesetapu. Kohe esimesel hetkel kui talle seda öeldi, on ta veendunud, et isa hoopis tapeti peale kinnivõtmist. Ja aastatega see arvamus teatud faktide ja detailide põhjal süveneb. Kuid see on hiljem. Praegu on vaja vastu pidada ja mõista, mis teda ennast koos emaga ees ootab. Esimeses vangilaagris, kuhu nad emaga pärast vahistamist toimetatakse on nad ainukesed naised meesvangide seas. Lapseohtu Gudrun kuulutab välja näljastreigi. Ega see eriti kellelegi korda ei lähe. Erinevates vanglates peab tüdruk ikka ja jälle vastama korduvale küsimusele: milliseid koonduslaagreid sa oma isaga külastasid? Lootes saavutada oodatud vastust viiakse neiu koos emaga kord isegi rahvusvahelise sõjatribunali vangla tunnistajate blokki. Enne kambrisse paigutamist korjavad valvurid naistelt igaks juhuks ära ka aluspükste kummid.

Alates vahistamisest on Gudrun neli järgnevat aastatat koos emaga kolmeteistkümnes erinevas vanglas ja laagris. Lõpuks interneeritute omas. Võrreldes vanglatega on siin olud vabamad ja võimalus mõtelda ka pisut tulevikule. Ema on aga järsku kuidagi vanaks jäänud.

Mingil hetkel saab Gudrun laagris vabakäigu staatuse ja ta võiks alustada kutseõpinguid rakenduskõrgkoolis. Selleks tuleb täita ankeet. Isa lahtrisse kirjutab ta isa ameti - riiklik juht. Kooli teda vastu ei võeta. Õnneks leidub tuttava tuttav ja kuidagi talle see koht tehakse. Kuna laagris on kõik varatud, makstakse õpilastele pisikest stipendiumi. Gudrunile seda muidugi ei maksta. Vaatamata sellele jätkab Gudrun visalt rätsepaameti õppimist. Ning siis lastakse nad emaga vabaks. Võib minna kõigi tuulte poole. Minna pole kuhugi. Lõpuks annab neile peavarju üks protestantide turvakodu - vaimuhaiged, prostituudid, alkohoolikud ja mõned kodutud, Gudrun koos emaga nende seas. Õed küsivad, kelleks neiu saada tahab. "Tahan olla samasugune nagu isa," vastab Gudrun.

Isa surmast on möödunud kuus aastat. Gudrun on 21 aastane noor naine. Tal on taskus rätsepa diplom ja veel üks keerulise nimega dokument - denatsifikatsioonitõend. Lahtiseletatuna, paber natsismist puhastumise kohta, mis sisuliselt tõendab, et ta ei vastuta oma isa tegude eest. Gudrun saab ja tahab alustada oma iseseisvat täiskasvanu elu, kuid ... Mistahes erialase töö otsingud lõppevad edutult. Iga kord küsitakse hirmunud või irvitava häälega: ega te ometi SELLE tütar pole? Jah olen, vastab Gudrun igakord kindlalt ja pisut trotslikult uhkelt. Heasoovlikud inimesed soovitavad tal perekonnanime vahetada. Gudrun keeldub kategooriliselt. Lõpuks saab ta töö ühes tillukeses töökojas. Mingitel vabadel päevadel teeb ta väikese turismireisi Inglismaale. Sealne kollane ajakirjandus saab sellest haisu ninna. Kas see on noore naise naiivsus, pigem vast protestiv uhkus, laseb Gudrun seal olles pildistada ennast isa portree taustal. Fotod lekivad Suurbritannia ajakirjandusse. Koju tagasi jõudes on Gudrun vallandatud.

Gudrun on sunnitud aastate jooksul korduvalt vahetama töö- ja elukohtasid. Olmega võitlemise kõrval proovib ta olla ühiskondlikult aktiivne. Mõeldes laste ja noorte peale, lööb ta kaasa üleriikliku organisatsiooni Wiking-Jugend loomisel. Sellest ei saa küll massiorganisatsiooni, kuid aastakümneid hiljem pannakse see võimude poolt siiski kinni - liiga palju sarnaneb see ühe teise, kunagise Jugend-organisatsiooniga.

Umbes samal ajal noorteorganisatsiooniga rakendab Gudrun oma energiat ka heategevusorganisatsioonis "Vaikne Abi". Selles ühingus õpib ta lõpuks tõepoolest hädavajalikku vaikimist. Ei, ta jätkuvalt ei häbene olla oma isa tütar, ta isegi toonitab seda, kuigi abielludes kannab ta nüüd teist perekonnanime. Gudrun on saanud kahe lapse emaks ja heategevusorganisatsioonis on ta lõpuks leidnud oma elumissiooni. Naine aitab koos mõttekaaslastega neid, kes jagasid tema isa ideoloogiat, keda jälitatakse ning kes on jäänud miskitmoodi hätta. Väidetakse, et just see ühing aitas mitmetel omaaegsel Riigi tegelasel põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Ühing pakub juriidilist ja olmeabi neile isa Organisatsiooni veteranidele, kes satuvad kohtu-tribunali masinasse või keda ootab väljaandmine kusagilt kuhugi õigusemõistmiseks. Ning aastakümnete jooksul on see heategevusorganisatsioon andnud lihtsalt inimlikku soojust ja materiaalset abi neile veteranidele, kes saanud vanaks või jäänud haigeks. Gudrun on seda tööd teinud aktiivselt üle poole sajandi. Oma tööst ta ei räägi kunagi, ajakirjanikega ei suhtle, telefoniraamatutes teda ei leia. Aastakümned on õpetanud teda vaikima. Ainult ühte ta ütleb uhkusega, et ta on Heinrichi tütar.

Tema isa lõi organisatsiooni, mida XX sajandil kartsid kümned miljonid inimesed. Selle organisatsiooni motoks oli  "Minu au on truudus! / Meine Ehre heisst Treue!" Gudrun on kogu oma pika elu elanud sama põhimõttega, olla surmani truu oma isale.

--------------------------------

* Gudruni vend Helge (s.1942) ja õde Nanette (s.1944). Heinrichi teise pere elu oleks hoopis uus lugu. Tema elukaaslane, laste ema abiellus varsti peale sõja lõppu. Lapsed said endale kasuisa nime ja nad on "pääsenud" ajakirjanike ja igat sorti uurijate küüsist. Pisut uskumatu, kuid nende ema tegi kunagi laste tulevikule apelleerides vastava palve meediale ja seda on aktsepteeritud. Kas nüüd just selle pärast, pigem muudel motiividel on vaikinud ka nende laste sõjaaegne hoidja, eestlanna Johanna, kes hiljuti tähistas võõrsil oma sajandat sünnipäeva.

**Gudruni vend Gerhard (s.1928) sattus koheselt, sõja viimastel kuudel kuueteistkümne aastase poisikesena vabatahtlikult rindele minnes, venelaste kätte vangi. Kodumaale tagasi pääses ta alles üksteist aastat hiljem. Ta otsis üles kasuema ja kasuõde Gudruni, kellega suhtles oma surmani. Ta töötas elukutselise autojuhina, tal oli pere. Vaatamata pisut vastuolulisele lapsepõlvele, oli ta südamest tänulik oma kasuvanematele.

Unenäod

Unenäod on kindlasti ka sellest, mida sa loed. Viimane väide on mul korduvalt tõestunud praktikas. Teinekord on see nagu "soovikontsert" uneajaks. Mitte alati ei õnnestu unenägu tellida, pealegi toodab aju siis sellist kino, et süžeed pole võimalik eelnevalt paika panna. Küll aga teemasid ja motiive.

Pole tükk aega isa unes näinud. Laupäeva öösel ta tuli ja tõmbas Eesti kaardile rohelise pliiatsiga hoogsa joone. Minu pärimise peale selgitas, et see on Rail Baltic'u parim trassivariant. Ühtegi kohanime ma kaardil ei näinud, kuid kusagilt Koidula piiripunktist, Tartu suunas otse Tallinna peale. Läti suunas jäi jutt tõmbamata. Jah, mitmeid perspektiivikaid geo-majanduspoliitilisi argumente ja samapalju julgeolekulisi vastuargumente leidsin selle peale ärgates. Kell oli pool kaks öösel. Ei tasu vist mainida, et unejutuks lugesin selle raudtee ehituse materjale.

Eile õhtul lugesin kaua ühte blogi. Mõttega. Keerulised ajad inimesel, kes on võtnud vastu enda jaoks olulisi otsuseid. Ma arvan õigeid. Ühe rusuva, inetuks läinud suhte lõpetamine. Need otsused ei puuduta ainult teda ennast, vaid ka ühte väikest last. Küll ma kibelesin enne voodisse minekut ütlema sealses komentaariumis ka sõna sekka, mingit "tarkust". Aga sõnu ei leidnud. Tahad inimest igati toetada, julgustada. Samas heatahtlikult ja ilusalt, vanaisalikult manitseda, et kahe täiskasvanud inimese suhe ei tohi puutuda lapse õigust omada ema ja isa, kõiki neid vanaisasid-vanaemasid ja kogu seda kupatust. Isegi sellel perioodil kui supp veel tulel podiseb. Nägin seal blogis, et mõni kirjapandud sõna solvab, kuigi kirjutajal on solvumiseks suurem põhjus juba kaua aega.  Hea mõtelda, kuid kuidas öelda, et mõte oleks selge? Öösel tuli aga unenäosse üks võõras mees, kes peksis mu vaeseomaks. "Noh, kas aitab?" karjus ta vihast punase näoga kui mulle järgmise rusikahoobi näkku lajatas. Lamasin seal maas vereklompides oodates uusi hoope ja ärkasin  õnneks lämbumistunde peale. Kell oli 01.37. Mõtlesin, et und enam paar tundi ei tule ja lähen kirjutuslaua taha sirvima oma Himmleri märkmeid. Siis tabasin, et pikk öö veel ees... Korra ju ikka proovin veel uinuda... Läksin hoopis kööki teed jooma.

Kultuur, kotletisai ja CV

Järgmisel kevadel on üks tähelepanu vääriv tähtpäev. Siis, kakskümmend aastat tagasi avati Viru tänaval esimene McDonald's Eestis. Pisut koomiliselt meie kultuuriruumis selle söögikoha kohta kasutatava sõnaga "restoran". Mitte mõnede, vaid paljude jaoks oli see kultuurisündmus, sest nüüd oli lõpuks ometi nagu Läänes. Mina seda sorti kultuurist väga lugu ei pea, ei siis ega praegu, et oleks olnud tollal just õhinal vaimustunud. Kuid selle kaubamärgi saabumine muutis tagantjärgi mõteldes tõepoolest kultuuripilti. Meie teeninduskultuuri. Meenub, et tekkinud töökohtadele oli enneolematu konkurss. Enne avamist viidi läbi koolitusi, õpetades meie teenindajaid kasutama ülekantud tähenduses nuga ja kahvlit, ütlema kliendile tere ja naeratama. Ning minu mäletamist mööda just sellest söögikohast sai alguse oluliselt märgatav nihe kogu meie klienditeeninduses.

McDonald'si avamispäev Narvas, 15. märtsil 1997. aastal

Foto I. Kivimäe

Kakskümmend aastat hiljem on meie klienditeenindajatele tere jäänud, kuid naeratus on tihti kuhugi ära kadunud. Ma ei tea, ehk McDonald'sis naeratatakse veel siiamaani, pole sinna juba aastaid sattunud. Sealsetest teenindajatest seega ei tea, kuid kindlasti naeratavad vennad Milo, Beppe ja Marin Hili, kes Malta saarelt seda McDonald'si äri Eestis peavad. Õpiku ärifilosoofia ütleb, et kui omanikul läheb hästi on õnnelikud ka töötajad, või oli see vastupidi? Ühesõnaga, miks nad siis ei peaks naeratama. See kolm-nelituhat eurot, mida Milo päevas Eestist kasumina teenib on vendade muude äride kõrval mõistagi peenraha, kuid midagi siiski, nutma vähemalt ei pane.

Teenindaja naeratus ja tere seostub minu subjektiivses mälus niisiis kotletisaiaga. Kuid mitte ühtegi sarnast lugu ei meenu CV-ga seoses. Ometi tänasel tööjõuturul pole mingitki lootust kobedama leiva saamiseks, saiast rääkimata, ilma elulookirjelduseta. Ka CV on osa kultuurist, läänelikust ärikultuurist. Loendamatutel kursustel ja koolitustel, kogu internet on täis õpetust, kuidas oma CV-d kirjutada ja lihvida. Ning tõsised tööotsijad kirjutavadki ja saadavad, erinevatesse kohtadesse, mõnikord korduvalt ja ... tulemuseks on vaikus. Järelikult pole selliseid kursuseid ja koolitusi tööandjale, mis õpetaks ärikultuuri lauakombeid, tööotsijatele vastamist. Tööotsija oma CV-ga teretab, kuid vastuseks ei tere ega naeratust.

Sellest tööandja matslikusest on kirjutatud pidevalt. Kogu see aeg, millal curriculum vitae on meil muutunud mistahes tööle kandideerimise eelduseks. Kirjutavad ärritunud, masendunud tööotsijad, need töösoovijad, kes kirjutada oskavad. Mõned meist valdavad kirjasõna aga pisut vähem. Viimastel aastatel olen aidanud mõnel noorel inimesel seda "maagilist" CV-d kirjutada. Ausalt öeldes ega mul sinna eriti midagi kirjutada pole - sündisin, käisin koolis ja (ametlikult) pole töötanud kusagil. Seepärast olen pannud rõhku motivatsioonikirjadele. Igale võimalikule tööandjale lähenen eraldi, teen eelnevat taustauuringut jne. Väike loominguline vaheldus minu igavatele kirjatükkidele siin blogis. Eneseupitusena ütlen, et need noored on olnud suhteliselt edukad. Iga kümne saadetud motivatsioonikirja-CV kohta tuleb kolm-neli kutset vestlusele. Ülejäänud kirjad jäävad muidugi ilma igasuguse tagasisideta. Oleks vastuseks kasvõi mingigi copy-paste standardkantseliit. Aga ei, nagu musta auku. Muuseas, iga viies tänaval vastu tulev alla 25 aastane Eesti noor, kes soovib ja on valmis tööle asuma, tööd ei leia. Karastunud ja terve närvikavaga noor inimene ei masendu. Võtab päeva alguses aga uue valge lehe ja alustab järjekordse CV kirjutamisega, mis eelmisest parem ja säravam. Kahjuks nõrgemad ühel hetkel loobuvad. Neil süveneb arvamus, et neid pole kellelegi vaja, nad tunnevad end üleliigsetena. 

Isadepäev

Õhtu lõpuks mõistan, et ühe asjaga võin siin elus rahul olla. Kõik mu lapsed on siia ilma ja minu ellu olnud oodatult. Ja üldsegi mitte piinliku täpsusega planeeritult. Minu jaoks oli see kõik imeline aeg. Ning täna olen õnnelik, et vaatamata minu enda elu keerdkäikudele, läheb lastel hästi. Aga rõõmustav seegi, et nn. külalapsed käisid täna mind isadepäeva puhul õnnitlemas. Vaatamata sellele, et mõnedel pole läinud hästi. Mitmed, kes kaugemal, helistasid.  Ma ei teadnudki, et mul neid lapsi nii palju on. Ma olen kohmetunult liigutatud. Nagu ikka mehed kui saavad tähelepanu osaliseks. Eriti vanad mehed.

Rikkad ja vaesed

Roosat värvi ajalehes oli tabel. Sain rahustava signaali, et ühel mu lähedasel läheb ühes asjas jätkuvalt hästi. Ma millegipärast olen veendunud, vähemalt loodan, et ka muudes asjades on tal kõik korras. Samast tabelist leidsin lisaks kunagise tuttava nime. Temal läheb kaks korda veel paremini selles samas, ühes asjas. Tean, aga et isiklikus plaanis pole sellel tuttaval kõik nii roosiline. Aastatepikkune paadiabielu ei pidanud vastu - mitmete kalevipoegade saatus kui töö ühel ja pere teisel kaldal.

Meil pole kombeks rääkida sissetulekutest. Naabritel on teised kombed. Isiku maksustatav tulu on seal avalik. Meie kohalik roosat värvi ajaleht kasutas selle ära ja avaldas meie kunagistest kaasmaalastest tabeli rahakoti paksuse järgi. Uudishimulike eestlastena kadestame või vastupidi, oleme rõõmsad, et mõnedel meie "mugavuspagulastel" läheb päris hästi, paremini kui harjukeskmisel Kalevipojal. Mina ei kadesta, olen rõõmustajate hulgas. Kuuekohaline aastapalga number paneb paljusid ahhetama. Mind mitte. Tean, et selle taga on olnud töö ja veelkord töö, õiged otsused ja ehk ka pisut vedamist. Ning kui paljude poolt kiidetud astmeline tulumaks nendest summadest oma rehaga üle käib, jääb järgi vaid 40% teenitust ...

Teiste rahakotis "sobramine" polevat ilus. Mina arvan, et ka selles teemas on ilu vaataja silmades. Arvan seepärast, et mul endal pole põhjust häbeneda oma olematuid sissetulekuid. Või ehk minu puhul enam ei ole, kuid paljudel on oma sissetulekute pärast siiski piinlik ja häbi? Ausa tööga ja tarkade investeerimisotsustega teenitud raha ei haise, kuid võib kõigutada mõne isiku loomupärast tagasihoidlikkust kui asjad keskmisest paremini lähevad. Või äkki pingestab selline tulude avalikustamine näiteks niigi hapraid peresuhteid ja lisab lähisuhetes vaimset vägivalda: "Vaata, naine, kuidas naabri Mari teenib! Sina aga oled üks tüüpiline eesti naine, ei suuda peret kindlustada ja voodis pole ka sust mingit asja!". Maksustatava tulu avalikustamise vastu lisab tõrksust kindlasti see, et paljudel meist on sees pisikene rehepapp - Eesti sisemajanduse koguproduktist moodustab varimajandus tervelt viiendiku. Paljude jaoks on põnev lugeda edetabeleid rikastest. Minu arvates oleks avalikustatud maksutulude tabeli "sensatsioonilised" pärlid aga hoopis tabeli lõpus. Seda sotsiaalsete üldistustena kui ka isikustatuna.

Muuseas, meie paelus mistahes isikandmete varjamise suhtes tundub mulle mõnikord maniakaalne. Seda enam, et näilise andmekaitse klantspildi varjus saab iga inimese kohta kätte mistahes informatsiooni, saealhulgas ka detailse ülevaate sissetulekutest. Seda siis kui hädasti vaja või kui selleks piisavalt tahtmist ja viitsimist. Juba praegu on meil teatud inimestele pandud seadusega kohustus esitada oma igaaastane majanduslike huvide deklaratsioon, millega kõik võivad tutvuda. Ning maailm polegi hukka läinud, Eesti riigist ja ühiskonnast rääkimata. Äkki mõned asjad on hoopis paremaks ja läbipaistvamaks muutunud?

Siiski tundub, et ega me selliseks üleüldiseks maksutulude avalikustamiseks valmis pole. Mitte ainult väidetava eestlasele omase kadeduse pärast. Raha nagu ametki annab ühiskonnas positsiooni. Selle õigesti kasutamine on eetika ja moraali küsimus, mis kujuneb põlvkondade jooksul. Kuuldavasti unistab üks seismekümnendat aastakümmet käiv tipppoliitik koos mõne mõttekaaslasega meie oma "Lordide koja" loomisest. Mitmes kuningriigis mõtleb ka sünnipärane aadel positsiooni all hoopis midagi muud. See foto on 40 aastat vana. Norra kuningas Olaf V sõidab rongiga suusatama. Vagunisse siseneb piletikontrolör ... 

Prantsuse ingel

TV3 näitas oktoobri nädalavahetustel Shreki, ei tea juba mitmendat korda. Vaese kanali asi, et kinokassade hitid on korra juba sisseostetuna pidevas telekorduses. Rohkemaks ilmselt raha pole, kuigi mistahes saate reklaamipausid ületavad vaataja tunnetuse järgi juba ammu seadusega sätestatud piirid. Samas on selge, et uued vaatajad kasvavad pidevalt peale ja seepärast las näitavad. Animatsioonifilm Shrek on ilus, heasüdamlik ja didaktiline lugu juba iseenesest. Täiskasvanud saaksid filmile siiski ühe loo juurde jutustada. Mitte kusagil pole vettpidavat kinnitust, et see jutt oleks tõde, kuid lapse või nooruki maailmapilti kujundav kindlasti.

See mees on Maurice Tille, hüüdnimega Prantsuse ingel. Maurice sündis prantslastest vanemate perre Venemaal, Uuralites. Üsna pea isa suri ja poiss jäi õpetajast emaga üksi. Väike Maurice oli piltilusa näoga poiss, mispärast kõik kutsusid teda Ingliks.  Kui Venemaal algas revolutsioon sõitis pere ära Prantsusmaale. Maurice'l oli tavaline lapsepõlv - kool, sõbrad ja unistused. Ta tahtis õppida advokaadiks, aga juristi temast ei saanud. Mingil hetkel märkas Maurice, et tema keha hakkab muutuma kuidagi ebaproportsionaalseks. Arstid olid diagnoosinud seitsmeteistkümne aastasel noormehel haruldase haiguse, akromegaalia. See on ilming, kus ajuripats jätkab kasvuhormoonide tootmist, kuigi luustik peaks olema juba väljaarenenud. Käe-ja jalalabad jätkavad kasvamist, samuti kolju jne. "Tavapärasest" erinev välimus oleks vaevalt loonud eeldusi edukaks advokaadikarjääriks. Maurice leppis paratamatusega ja otsustas kasutada oma erakordset välimust hoopis teistlaadseks eneseteostuseks. Maurice Tillest sai professionaalne maadleja, staar, lavanimega Prantsuse ingel, eneseiroonilise meenutusena kunagisest piltilusast poisist.

Shreki animafilmi ettevalmistused käisid mitu aastat. Seda tüüpi projektide õnnestumiseks disainitakse läbimõeldult tegelaskujude välimus ja kirjeldatakse põhjalikult karakterite psühholoogiline portree. DreamWorks Animation pole kunagi kinnitanud, et nende loodud tegelasel, Shrekil, oleks mingitki välist või sisemist sarnasust ja seost Prantsuse ingliga. Filmi loomise hetkel oli Maurice juba ammu surnud. On olemas mingi vihje, seegi anonüümne, et ettevalmistusperioodil rippus kunstnike toa seinal mõned Maurice'i fotod. Asjaosalised ise seda ei kommenteeri. Muuseas on USA õigusemõistmine ehitatud üles juhtumipõhiselt. Õigesti esitatud hagiga võib saada terve varanduse. Shreki filmide tootmiskulud olid üüratud 600 miljonit dollarit. Samas ja vastukaaluks, ainuüksi kinotulud 3,5 miljardit. Edasi võiks tegeleda algkoolimatemaatika protsendiülesandega.

Loomingus on alati väliseid, tuvastamata impulsse reaalsest elust, aga ka palju juhuslikkust. Küllalt sagedasti on filmitiitrites või raamatukaantel seda toonitatud eraldi märkusena, et tegelased ja sündmused ei oma mingit seost reaalsete inimeste või sündmustega, võimalik sarnasus on juhuslik.

Shreki sisemine ilu, mis muudab armsaks ka välise on filmis hästi välja toodud, kogu film räägibki ju sellest. Et lapsed õpiksid ja täiskasvanud taaskord tuletaksid meelde, kuidas eristada ning ühildada välist ja sisemist. Et karuse ja tõrksa väliskesta sees on sageli õrn ja haavatav. Puhtjuhuslikult oli ka Maurice Tille heasüdamlik, kohati õrna hingega, samas vapralt üle kogu tema elu saatvatest ehmunud, kõõritavatest ja itsitavatest pilkudest. Ta kirjutas jutustusi ja luuletusi, väidetavalt valdas neljateist võõrkeelt, suhtluses ümbritsevatega oli ta erakordselt intelligentne ja särav.