reede, 31. detsember 2010

Blogimeem


Soileen saatis ka minule selle blogimeemi, mis sai alguse kellegi arvamusväitest, et blogimine olevat surnud. Jõudumööda olen püüdnud lugeda ka seda, mida teised arvavad. Seetõttu tean, et midagi originaalset mu vastustes pole. Sellele vaatamata panen ikkagi ka oma variandi kirja. Mine tea, äkki leidub mõni, kes nüüd või tulevikus teeb mingeid kokkuvõtteid, mida hetkel tegutsevad blogijad asjast arvavad.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

Sellega on sedamoodi lugu, et iseenda blogiakna avan praktiliselt kohe kui arvuti taha istun. Ning põhjus selleks on üsna lihtne. Et oma bloginimega visata pilk peale blogipuus toimuvale, pean esmalt minema oma bloggerisse ja sealt siis edasi. Kuna kommentaaridega ollakse blogimaailmas üldse kitsid, siis selline oma bloginimega sisenemine on mul vajalik selleks, et äkki tahangi jätta kuhugi kommentaari. Kunagi kaotasin järjekordselt ära kõik oma paroolid. Saatsin viisaka kirja blog.tr meilile, et äkki saan kuidagi oma parooli uuendada, kuid mingit vastust ei saanudki. Seega, kui siseneksin otse blog.tr lehele, esineksin seal Ananymosena, mina aga eelistaksin olla siin ja kommentaarides anonüümne Hundi ulg.

2. Poliitikute blogisid loen…

Ega ikka reeglina ei loe. Vahest ehk siis kui midagi jääb silma blog.tr esilehel. See on seotud kindlasti ka minu üleüldiste blogieelistustega. Poliitloenguid või -propagandat saab niigi kõigist meediakanalitest. Kindlasti loeksin mõne poliitiku blogi kui seda kirjutaks elav inimene...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Põhiliselt olen ma ikka juttude lugeja, nimetagem neid siis elu- või isikublogideks. Viimase puhul avaneb blogikirjutaja isiksus kaudselt, läbi tema tekstide, mõnikord seda arvatavasti kirjutaja enese teadmata. Teemablogide kirjutisi loen juhuslikult ja harva. Viimase aja suundumusena olen täheldanud, et üha raskem on neid elublogisid leida. Blog.tr on üleujutatud just teemablogidega millele on lisandunud üha rohkem turundusblogisid. Isiklikult ma sellisest turundamisest aru ei saa. Inimene raiskab palju aega ja omanik raha, et toota tekste, mida keegi ei loe.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:

Üheski foorumis ma aktiivselt ei osale. Tegelikult Eesti foorumitest loengi episoodiliselt vaid ühte WWII huviliste oma. Facebooki pidin ennast registreerima, et olla vähemalt fotode kaudu kursis, millega mõni mu lähedane tegeleb. Mistahes sõbraks pakkumistele seal pole kunagi reageerinud. Twitter tundub vist vahva asi olevat. Vähemalt nende tabavate säutsude järgi otsustades, mis igapäevaselt Eesti Päevalehes ilmuvad. Mõnikord võiks ise ka midagi päevakohast säutsuda, kuid selleks peab seal ennast jälle registreerima ja paroolitama. Minule aga need kasutajanimed ja paroolid meelde ei jää. Võiks ju lühikesi postitusi panna oma blogisse, kuid siis kaoks ära just see päevakajalisus. Blog.tr korjab minu postitusi blogipuusse peaaegu ööpäevase hilinemisega, mõnd postitust aga üldse ignoreerib. Kunagi, peale omanikuvahetust kirjutasin sellest murest ka oma blogis. Sain siis ilusa meili neilt, kui tublilt nad asjaga tegelevad ja sinna on see jäänudki. Ja kui ei taheta mind siia blogipuusse turundajate kõrvale, ega ma siis ka vägisi sinna trügi.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?

Ma solvun alati kui kellegi kirjutise alla ilmuvad delfilikud kommentaarid. Mina olen õnneks sellistest kommentaaridest pääsenud. Matslikus on aga alati ja kustahes solvav.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?

Millest: korralikust, risuvabast ja toimivast blogipuust. Kellest: nendest kirjutajatest, keda pidevalt lugesin, kuid kes oma blogid on lukku pannud.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?

Pagenduses oleva inimesena on mul omad probleemid. Alustasin blogimist ehk teraapiana mingi enesehävitusliku sõtuvuse võõrutamiseks. Proovisin taastada mõtlemisvõimet ja eneseväljendust. Siis selgus, et mõni inimene isegi loeb neid tekste ja lisandus annus edevust. Põhiliselt blogin aga selleks, et iseenda jaoks tähendada ülesse seda, mis endale huvitav või oluline. Ning on veel üks põhjus, kuid seda ma ei ütle.

8. Sinu lisatud küsimus

Kas Sa jätad tihti midagi oma blogisse kirjutamata, sest oled teada saanud, et ka Sinu lähedased loevad Sinu blogi?

Edastan oma mõtteis selle meemi küsimustiku kõigile neile kirjutajatele, kellele viitan kõrvalolevas blogirullis.

Paremad soovid kõigile elublogijatele uueks aastaks. Olge ka järgneval aastal oma blogis võimalikult ausad ja avameelsed, et jätkuvalt oleks huvitav lugeda. Kuid seejuures ja peaasi, et endal ega teistel pärast piinlik poleks.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Virisemata

Kahtlemata viskas ka minul üle, et jõulupühade põhitegevus oli lume kühveldamine. Teisalt jällegi, mis saab olla kaunim kui valged jõulud? Ning see, et nägin mõnda lähedast. Üks käis jõululaupäeval perega külas. Tuli kaugelt, oma 700-800 kilomeetrit autoga sõita. Sama pikk maa tagasi. Minekuga läks tal õnneks. Jõudis siit külavaheteelt paar tundi enne minema kui see muutus täielikult läbimatuks. Teine auto pääses minema pühapäeva lõuna ajal. Ma ei väida, et naised ei oska rasketes teeoludes sõita. Siiski otsustasime, et see pool kilomeetrit suuremale teele võiks sõita see, kellelel vanuse tõttu ei tohiks rooli taha üldse asja olla. Minu suvine töömees, praegune koolilaps veedab talvevaheaega minu juures. Ning ma ei häbene öelda, et see noormees on roolikeeramises minust palju osavam. Seda just neis tingimustes, kus see poole kilomeetrine teelõik tuli läbida mäest alla ja ülesse, auto põhi silumas poolemeetrist lund.

Teine lähedane helistas 15000 kilomeetri kauguselt. Istub oma kaasaga üleujutuste vangis. Linnakesse tuuakse toiduvarusid helikopteritega ja seepärast oli nende selleaastane jõulutoit nuudlid. Midagi muud enam poodides polevat saada. Lumeuputus siin, veeuputus seal - igatahes meeldejäävad jõulud igati.

Ülejäänud kõige lähedasemad, need paarisaja kilomeetri kaugused, endast mingit märku ei andnud. Noored inimesed, omad elud ja tegemised. Ei hakanud neid pealetükkivalt ka tülitama.

Aga see lumi... Meeldis kusagil portaalis loetud kommentaar, mille mõte oli järgmine: ärge virisega! Nemad olid kogu kortemajaga koos lumelabidatega väljas. Mehed olid priimustele pannud hõõgveini podisema, lapsed hullasid hangedes, lükati lund ja nauditi talve. Seega, kõik on ilus. Pisut koosolemist ja -tegemist ja ongi hästi. Ka lumega.

reede, 17. detsember 2010

Sügav lugupidamine, prostituudid

Mehhikos alustas tegevust hooldekodu eakatele prostituutidele:

Muidugi võib nende daamide professiooni suhtuda mitmeti. Kuid kui kas või ükski neist naistest aitas säilitada kliendile tema pere ja lastele isa, siis austus ja tänu.



kolmapäev, 15. detsember 2010

Mul oli ja neil on kass

Väidetavalt on hetkel ja teadaolevalt see kass kõige vanim maailmas. Elab Suurbritannias ja on 24 aastat vana:

Minu ühed lapsed tõid meie paneelmajalise baraki õuest, prügikastist, pisikese kassipoja. Ma olen haiglaslikult vastu igasugusele loomapidamisele korrusmaja korteris. Tean, et selle arvamusavaldusega loobitakse mind tomatitega. Sellele vaatamata, veelgi enam, kuna vanas eas hakkasin maakohas alles esimest korda koerapidajaks, olen veendunud, et kodulooma koht pole korter. Mäletan, et teistele lastele, poistele, ütlesin kategoorilise EI kui nad mangusid omale koera. Tüdrukutega on teadagi asi keerulisem. Nii tuligi Kiti sealt prügikastist ja jäi. Sellest on juba iksteistkümmend aastat. Pisut veel (minu jaoks) ja hakkab temalgi jooksma kolmas aastakümme.

teisipäev, 14. detsember 2010

Mu lehkav isamaa

Loen Agence France-Presse äsjailmunud artiklit, kuidas meie vaestemajad täituvad noorte peredega. Algab see kirjutis kuidagi nii, et kodutute varjupaiga esik on täidetud lapsevankritega... Ma pole tükk aega, juba aastaid käinud üheski kodutute varjupaigas. Ei teadnudki, et asjad on sedavõrd hullud. Viimati oli sealne valdav kontigent need eluheidikud, kellel endal asjad pisut segamini põhjuse, ajendi ja tagajärjega. Nüüd on aga siis nii, et korralikud noored pered koos väikeste lastega satuvad "paadi alla".

Kogu artikli tonaalsus tuletab kuidagi meelde neid aegu kui eesti ajalehtedes kirjutati sellest, kuidas neil seal roiskuvas kapitalismis on kõik halvasti. Vaatamata tahtmatule seosetekkele pean seda kirjutist tänasest Eesti elust vist siiski uskuma, sest kirjutaja on üks meie seast. Ning kirjeldatav kapitalism pole "nende" vaid "oma". Ühes ilusas emakeelses lauluski on sõnad, "lehkav isamaa"...

Veelgi enam pean uskuma selle ajakirjaniku siirusesse tänase olukorra kirjeldamisel, sest pisut vähem kui kaks aastat tagasi on ta ise ütelnud: "eesti ajakirjanikud peaksid otsima rohkem positiivseid lugusid, mis välismeediasse jõudes aitaks tõsta Eesti mainet." Ja nüüd siis nende samade sõnade autorilt selline boratlik mainekujunduse artikkel.

Ma ei saa mööda minna sellest, millise valuga elasin kaasa sama ajakirjaniku peretragöödiale, mis sai laialdase kajastuse meie meedias aasta tagasi. Need ühe inimese tõe ja õiguse otsingud olid liigutavad, kuid lahendust ei toonud. Ei tulnud tõde ega ka seda teist. Aga kibestumist ühe ema hinges vast küllaga. Ning kokkuvõttes on minu ainuke lootus, kõlagu see nii imelikult ja ebaloogiliselt kui tahes, et meie kodutute varjupaikade esikud oleksid, anno 2010 jõulud, tõepoolest täidetud lapsevankritega.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Iseendale ja temale

Vaatasin ühte lehekülge, kus aastate kaupa viimase seitsmekümne aasta muusikaedetabelid. Üllatav, et tegelikult tean ma kõiki neid laule ja igal aastal on olnud sealhulgas mõni selline, mis mingil moel on olnud minu jaoks oluline. Ma tean, et väga vähesed viitsivad võõrastes blogides vaadata videosid, eriti kui need on pikad. Antud juhtumil ei oma see tähtsust. See postitus ongi eelkõige mulle endale ja sellele kallile inimesele, kellel täna sünnipäev.

Sinu sündimise aastal oli see pala vaieldamatu hitt, mida tollal sagedasti kuulasin. Ning see video on teostuselt just selline, mis on minu maitsele - video, mis jutustab lugu. Ning tähelepanuvääriv, et midagi selles jutustatud loos on olnud hilisematel aastatel ka Sinu elus tähenduslik. Sellel päeval aga ei teadnud seda ei mina ega ka Sina kui vastsündinuna vaatasid esmakordselt sünnitusmaja aknast taevast ja mina seal all tänaval Sind. Õnne!

reede, 3. detsember 2010

Euro

No ei saanud ma seda paljuräägitud eurokalkulaatorit. Postkast on mul täitsa olemas ja Eesti Post täidab seda kuus korda nädalas. Isegi ajalehte "Pealinn" tuuakse, mida ma muide pole tellinud. Palju kriidist, värvilist ja lakilist reklaami pannakse postkasti, kuid Rahandusministeeriumi lubatud eurokalkulaatorit ei tooda. Ja tegelikult võib jättagi toomata. Ega mul seda raha niipalju ka pole, et seda nüüd kalkulaatoriga lugema peaks. Lihtsalt huvitav on see, miks ma sinna saajate hulka ei kvalifitseerunud? Eks vist seepärast, et üksik vanem meesterahvas, kellel küll alaline elukoht korralikult registreeritud, aga peret mul siin pole, leibkonnast tavamõistes rääkimata.

Üldiselt aga ma ei saa eriti aru, miks Eestis just nüüd, eurotsooniga liitumisel on järsku nii murelikuks muutututud tuleviku suhtes. Sidusime ju 1992.aastal oma raha saksa margaga. Kui sakslased loobusid oma rahvuslikust valuutast euro kasuks, siis sellest hetkest alates oleme nabanööriga euro küljes kinni, varsti juba kümme aastat. Ning nende aastate jooksul oleme teinud kaasa ka kõik need tõusud ja mõõnad, mida eurotsooni riikide pangandus on läbinud. See, et praegune Kreekast alguse saanud ja kiirelt katkuna leviv finantskriis võiks meil olemata jääda kui oleksime säilitanud ikkagi eesti krooni, tundub mulle küll ülalöeldu valguses asjatundmatu jutuna.

Muidugi on mul kahju, et viimaseid nädalaid käibel olevad meie oma Eesti rahatähed ja mündid lähevad ajaloo prügikasti. Leian, et meie paberraha kujundus oli üks ilusamaid maailmas. Kui aga meie rahva enamus otsustas Liitu astudes, et loobub oma rahatähtedest, siis pole midagi parata.

P.S. Teatavasti on euromüntidel üks külg kõigil ühesugune ja teine külg siis vormilt rahvuslik, sisult liidulik. Seejuures on see ühine külg kahese kujutisega. Uuematel müntidel on kujutatud Euroopa kaart peale Liidu laienemist, vanematel vermingutel on see Euroopa aga pisut teistsugune, ütleme, fantaasiarikkam.