See suvi on olnud mulle taas "uusi väljakutseid" pakkuv. Oleks liialdus öelda, et siia pagendusse tulles oleks ma olnud selline mees, kes eales pole haamrit käes hoidnud. Aga ega ka ma niiväga kindel olnud selles, et mingite suuremate asjadega ikkagi ise oskaksin toime tulla. Iga uue töö puhul on olnud kartus, kas ma oskan, kas saan hakkama. Mäletan, et üks esimesi asju oli pliit. Ühel hetkel oli selge, et vana tuleb koos soemüüriga maha lõhkuda kui ei taha just maja maha põletada. Ja muidugi oli selge ka see, et uus pliit tuleb ülesse laduda. Otsisin ühte pottseppa ja teist ning ahmisin õhku. No see oli ikka päris mitu raha, mida meistrimehed tahtsid töö eest saada. Lõpptulemus oli see, et pottsepaõpik ühes käes, teises kellu, sai see minu elu esimene pliit tehtud. Seisab püsti ja annab sooja siiani. Ise ei häbene ja pilpaid see pliit tulehakatuseks ei vaja.
Ja nii on olnud neid "meestetöid" igapäevaste "naistetööde" kõrval järjest. Enamus nendest tegemistest on minu jaoks esmakordsed. Muidugi proovin siis internetist lugeda võimalikult palju, kuidas midagi tehakse, kuid ega sealt alati abi ei saa. Eriti praktiliste küsimuste puhul. Kui oma
maakivist aida müüre hakkasin parandama, tekkis lihtne küsimus - kui palju segu on vaja? Kantmeetrid ju teada ja puha. Kusagilt ehitusfoorumist leidsingi kelleltki hobiehitajalt täpselt sama küsimuse ning meistrimehe vastuse. Tsiteerin tema vastust täpselt: "Sitaks palju." Jah, algusaastatel proovisin elukutseliste ametimeestega suhelda, kuid loobusin sellest väga ruttu. Asjaks nendega ei läinud ja nüüd teen kõik ise. Üks tore naisterahvas on üliandekalt kirjeldanud
remondiga seonduvat ühes lühikeseks jäänud blogis - kahju, et ta loobus oma ehitusmemuaaride edasisest avaldamisest (ettevaatust lingi avamisel - võimalikud naerukrambid!).
Aga tagasi minu selle suve suurema tegemise juurde. Inimeste maitsemeel on teadagi erinev. Kuuekümnendatel hakati ohtralt ehitama silikaattellistest. Minu silmale on see lihtsalt ehitusmaterjal, mis enamikel juhtudel on jäetud viimistlemata. Selle koha ostes sain ka silikaadist ehitatud sauna omanikuks. Ega see õige saun polnud - kivisein, seest krohvitud ja selle peal paksult, mitmes kihis läti õlivärvi. Pool saunast oli üks suur leili- ja pesuruum ja teine pool nn. peremehe apartament. Eesruumis oli ka üks pliit, mis minu saabudes oli juba lagunenud. Vana Masinatehase keris kannatas küll kütmist, kuid eks ta üks aurusauna moodi asi oli. Kui leili viskasid, siis vesi voolas mööda läikivat läti õlivärvi vulinal külmale tsementpõrandale. Talvel oligi nii, et viskasid leili ja nurgas jääkamakad pisut sulasid. Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin lammutama:
Möödaminnes tuli vana kaev töökorda teha, et saunal oleks oma veevärk. Vanad rakked mädad, seega kitsamad rõngad sisse. Puhastamine, süvendamine, hüdrofoor, survetoru, soojustus ja loogiliselt siis ka kanalisatsioon ja muud asjad:
Ja siis muidugi ehitamine. Põranda soojustamine ja valamine, vundamendi ja seinte soojustamine, voodrilauad, uue ukse nokitsemine, elekter maaaluse kaabliga jne.:
Muidugi tuli mõelda, kuidas saunas leili saab. Seepärast sai pottsepariistad jälle välja otsitud:
Tutvus puusepa töö saladustega (näe, pildil ikka veel üks liist puudu!) polegi enam niiväga saladus, sest kusagil üleval pildil on näha pisut maja külge ehitatud terrassi ja miskis kohas on ka üks blogipostitus uue puukuuri kohta. Ventilatsioonitööd tulid aga küll esimest korda elus ette. Eesti-soome pühakoht ise tuli aga selline:
Ka Toru-Jüri amet pole enam võõras. Kui majas sai eksituse-katsetuse meetodil mõned aastad tagsi lõpuks kõik omatehtud veevärgi ühendused vettpidavaks, siis sellise pisikese saunakökatsi veevärk keriseahju veesärgi, boileri ja dušiga on juba käkitegu (mhm... ja eelmise postituse kommentaaris mainitud kardin ei lohisegi mööda maad...):
Üldiselt on aga nii, et seda nikerdamist sauna kallal jätkub vast hilissügiseni. Piltideltki näha, et otsade kokkutõmbamist on palju. Pealegi oli kogu see ettevõtmine plaanitudki kahes etapis. Järgmisel aastal tuleb katus ja katusealune koos kõigi soojustustega. Sinna ülesse tahan teha külaliste magamisasemed (põranda sinna tegin juba ära), huumor vaid selles, et külalisi mul ju tegelikult ei käi. Aga esimesed leilid olen juba võtnud ja asi sätitud sedasi, et talvel saab saunas käia. Eks ma siis seal laval mõtisklen, kuidas vana katus maha käib, mis neid sarikaid püsti hoiab, mida ja palju soojustuseks jne.
P.S. Kui ma oleksin omal ajal teadnud, et oma kätega tegemine on üks ütlemata mõnus tegevus, enesehinnangut tõstev asi, siis... Kindlasti oleksin jätnud kõik need palgatööna vorbitud paberid kirjutamata, dokumendid oleksin jätnud lauaservalt lauaservale veeretamata, raha pärast liigutatud lõuad oleks jäänud lõksutamata, aju oleks olnud ragisemata, vallandatud töötajad vallandamata jne. Ja ehk ka pagendus oleks jäänud olemata...?
Postitused
