Nüüd on mul natuke häbi. Linda jagas siinsele blogile avalikku tunnustust lausa ajalehes. Mina aga pole siia ammu kirjutanud... Ma pole ka teiste kirjutatut lugenud. Isegi hädapärast, vajalikku ja kohustuslikku internetitööd pole suutnud teha. Võiksin ju vabandada, et valvasin oma nunnut. Päeval ja öösel. Et ikka kasvaks. Nüüd on ta siis valmis.
Nõndaviisi nagu laste, nii ka tomatite puhul - mis sellest, et ta teistest pisut erinev, mina armastan teda ikkagi. Kulinaarsetel kaalutlustel. Ning pilte sai temast klõpsatud. Kohe mitu.
Panin ta kaalule. Kuna mul kahed prillid, kaugele vaatamiseks ja lugemiseks, siis algul ei saanud numbritest aru.
Panin teised prillid ja siis nägin lugeda.
Sellel aastal siis selline tomat ja järjekordse blogivaikuse otsitud põhjendused. Pärispõhjused aga sügaval sisemuses ja isiklikku laadi.