Teisipäev, 27. november 2012

Kadrisandid

Lõpuks nad ometi käisid. Esmaspäeva õhtul oli koputus uksele ja seal nad seisid kolmekesi. Pikim neist vast meeter kolmekümnene. Minul oli õnneks asjad plaanipäraselt ettevalmistatud. Kõik see, mida kombekohaselt tuleb santidele anda. Sündmus oli sedavõrd oluline, et pean vajalikuks selle oma ajaveebis ülesse tähendada. Seepärast pean minema ajas tagasi päris mitukümmend aastat.
 
Elasin linnas, suures üheksakorruselises kivibarakis. Oli see nüüd mardi- või kadripäev, seda ei mäleta. See on aga hästi meeles, kuidas võpatasin kui anti uksekella. Eelnevalt olin ju aknast õue peale näinud, et lapsed jooksevad santi. Ja mul ei olnud kodus midagi. Uksekell heliseb ja mina võbisen häbist. Ikka see mõte, et küll nad ära lähevad kui arvavad, et kedagi pole kodus. Siiamaani põsed piinlikusest õhetavad kui sellele mõtlen. Järgnevad aastakümned valmistusin, tihti ehk lähedastele märkamatult, sündmuseks ette. Kuhugi oli torgatud mõni školaaditahvel, kommid või midagi muud. Kes aga tulemata jäid, need olid mardi- ja kadrisandid.
 
Foto: Kadrisandid 1982, ERM Fk 2909:280, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/898352 

Lapsepõlvest mäletan aga selgesti, et ega see sandijooksmine polnud ainult laste pärusmaa. Internetti polnud ja inimesed suhtlesid omavahel kuidagi vahetumalt. Minu oma lapsepõlvekodus oli mardipäeval tihti ukse taga Mari Möldre oma seltskonnaga. Mitte kui tuntud näitleja, vaid hoopis Mardisant.
 

Laupäev, 24. november 2012

Prillideta

Nüüd oli sedasi, et kutsikas tõmbas käpaga puruks mu ainukesed lugemisprillid, mis mul nööriga kaelas rippusid. Mul on olemas küll kahed prillid. Ühed kaugele vaatamiseks ja need nõrgemad siis raamatute ja arvuti tarvis. Kuna mõlemad silmad näevad täpselt ühtemoodi, kehvalt, siis oli minus lolli naiivsust, et lähen linna ja võtan optikakauplusest mingisugused hädapärased. Selgub, et sellist asja nagu valmis prillid enam optikute juurest ei saa. Tuleb tellida ja puha. Ja kuigi tellimus täidetakse kiiresti, pidanuks valmis prillidele uuesti linna järele sõitma. Ja kõik see häda kokku maksab päris mitu raha pluss linnaskäik, mis pole mu meelistegevus.
 
 
Lõpuks lahenes asi nõndaviisi, et katkised prillid viis hea inimene pealinna ja lähedased tõid uued prillid mulle nüüd koju kätte. Selline lahkumisvisiit enne kui pikaks ajaks taaskord välismaale seiklema lähevad.

Selline paratamatusest tingitud eraklik eluviis on muutunud mulle lähedaseks ja omaseks. Nüüd selgus ikkagi, et selles on ka pisut poosi. Uudishimu välismaailma suhtes on säilunud. Prillide vahendusel hoian mingitmoodi kätt pulsil ja mõnes asjas olen ehk isegi paremini informeeritud kui inimeste seas elavad. Proovisin lugeda internetti ja raamatuid ka prillideta. Viimasega polnud isegi probleemi, kuid arvutiekraan - kasutan suurt monitori, väsitas ikka silmi hullupööra. Aga nüüd siis olen jälle rivis.

 

Neljapäev, 1. november 2012

Haas ja Mölder

Igas peres või suguvõsas on kindlasti mingeid värvikaid tegelasi, eriskummalisi juhtumisi, seiklusi, eriliselt traagilisi sündmusi või anekdootlikke episoode, mida meenutatakse ja jutustatakse. Neil lastel veab, kellel on mõlemad vanemad. Siis on jutte topelt - kahe suguvõsa jagu. Seda kõike muidugi juhul kui on kuulajaid ja jutustajaid. On ju küllalt ka neid peresid, kus nooremaid eriti ei huvita taolised heietused. Mingid vanaemade või vanaisade vendade ning õdede pered on lastelaste jaoks juba täiesti võhivõõrad inimesed. Rääkimata sellest, et ajaline distants räägitavatest sündmustest muudab sellised suguvõsalood üha kaugemaks ja võõramaks Kokkuvõttes ebahuvitavateks. Sattusin hiljuti lugema teooriat kollektiivsest mälust. Sealsetest postulaatidest sai teha järelduse, et ühe perekonna või suguvõsa suulised lood säiluvad kusagil kolm põlvkonda. Kui kaovad mingi loo kaasaegsed, hakkab ka lugu hääbuma ja siis seda varsti enam polegi.
 
Mina olen selline veidrik, kes korjab internetist võõraid lugusid. Selliseid, mida saab ise luua ja konstrueerida. Mul on terve arvuti neid täis. Eripäraks see, et valdavalt on need märksõnadena ja faktikildudena, mitte sorava tekstina. Minu enda jaoks sellest täielikult piisab. Nii on ka nende kahe kirjaümbrikuga viiekümnendatest. Keegi New Yorkist, Brooklynist on need internetti müüki pannud, 55 dollarit tükk.



Mis oli nende ümbrike sisu, jääb muidugi selgusetuks. Aga märgilist tähendust, ajastut iseloomustavatena on need ümbrikud sellegipoolest. Tegelikult saaks siit mitu lugu "välja pigistada". Esimesena see, kuidas need ümbrikud üldse säilinud on ja mismoodi nad kuuskümmend aastat hiljem Brooklynisse sattusid. Tõenäosus, et adressaadid neid kirju üldse isiklikult nägid on kaduvväike. Silme ette kerkib hoopis mõlema riigiasutuse hiiglaslikud sektetariaadid, kus päevast päeva saabusvad kartulikottidega kirjad lihtsate nõukogude inimeste muredega kõikjalt "suurelt kodumaalt". Ja sealt siis see lugu hargnekski.

Need teised kaks ümbrikulugu peaksid loogiliselt olema Haaside ja Möldrite suguvõsadele hästi tuntud ja teatud, mitmeid kordi räägitud ja kuulatud. Palvekirjad Moskvasse - need ongi just sellised suursündmused suguvõsas, millele alguses viitasin.

Mis aga märgilist tähendust ja ajastu iseloomustust puudutab, siis esimese ümbriku puhul on pisikeseks detailiks kasvõi postitempel. A.Haas elab Haapsalus, kuid tähitud kirja postitab ta pealinnas, Peapostkontoris. Teades viiekümnendate atmosfääri, pole raske taibata, et see pole juhus. Ning pisut veel üldist tausta. Pärast Stalini surma ujutati valitsusasutused üle massiliselt palvekirjadega. Suurte arvude keeles oli represseeritud eestlaste arv ju tegelikult piisake meres. Represseerituid oli miljoneid. Masinavärk nende rehabiliteerimiseks või karistuste kergendamiseks töötas küll täie auruga, kuid iga üksikjuhtumi puhul, konkreetse isiku või pere vaatevinklist vaadatuna ülima aeglusega. Kodanike kirjad riigi- ja valitsusasutustele viiekümnendate keskel olidki põhiliselt lootuses kiirendada oma lähedase asja läbivaatamist. Kuid see pole Haasi ega Möldri juhtum.

Kaitseminister marssal Žukovile kirjutati ka siis kui mõni sõja läbiteinud punaarmeelane sattus hätta. Olgu selleks olmelised küsimused või seadusega pahuksisse sattumine. Kuni Stalini surmani oli sõja võitja Stalin isiklikult. Pärast generalissimuse tähe tuhmistumist oli vaja leida uus võidu sepitseja. Žukov sobis selleks imehästi. Nõukogude kodanikele pakuti uut narratiivi ja inimesed uskusid. Rindemehed või nende omaksed kirjutasid oma muredest marssalile lootuses, et sõjamees mõistab sõjameest. Mulle endale on jäänud erinevaid raamatuid lugedes mulje, et ühel hetkel hakkas ka marssal ise arvama, et ta on kahekümnenda sajandi suurim väejuht. Ning ega see ei jäänud ka riigi ladvikule märkamata. 1957. aastal saadetakse Žukov talle endale ootamatult pensionile ja kõrvaldatakse ka partei juhtkonnast.

Kodanike kirjad Ülemnõukogu esimehele olid samasuguse sisuga.- represseerimise küsimused, olme ja karistused. Kuigi selleks ajaks oli juba taastatud astmeline kohtusüsteem, siis ometi kirjutasid inimesed Moskvasse ka juhtumil kui nende arvates oli kohus käitunud nendega ebaõiglaselt. Ning mitte ainult kriminaal- vaid ka tsiviilasjades. Kas Sinaida Mölderil marssal Vorošilovist ka kasu oli, jääb küsitavaks.