Vanasti, sügaval stagnaajal, õigemini juba enne seda, oli meil kaks tähtsat ajalehte. Põhjapool oli selleks "Õhtuleht", Lõuna-Eestis aga "Edasi". Ega ma tollal taibanud, miks need lehed olulised on. Ning eriti järjekindel lugeja ma siis polnud, kuigi lehed olid tellitud. Silme ette tulevad need ajalehekioskite pikad sabad, valdavalt eakamatest inimestest koosnev. Eks see postiauto lehepakkide ootamine oli ka omamoodi klubiline tegevus, põhinäod järjekorras ju ikka ühed ja samad. Seal siis vahetati omavahel "turuuudiseid" ja kui siis lõpuks värske leht käes, mindi koju lugema neid kõige olulisemaid trükilõhnalisi uudiseid.
Selleks oluliseks informatsiooniks neis ajalehtedes olid surmakuulutused. Tollal ma nende musta raamiga kuulutuste vastu loomulikult huvi ei tundnud. Nüüd kui peaaegu kõlbaksin juba sellisesse leheputka klubisse on asjad oluliselt muutunud. Need, kes surmakuulutusi loeksid ei ole kioskist ajalehe ostmiseks eriti maksujõulised. Muidugi on ka neid, kellel leht kodus käib, minulgi mingi kampaania ajal tellitud "Eesti Päevaleht". Kuid ega see kunagine süsteem, et Põhja-Eesti surmad olid ühes lehes, enam ei toimi. Mingisugusest vanast harjumusest panevad Lõuna-Eesti leinajad ja trööstijad omad teated ikka veel vist "Postimehesse", kuigi leht ise on juba ammu pealinna oma.
Igal juhul on asi nii kaugel, et kodupostkasti tulevas lehes loen ka mina nüüd neid olulisi uudiseid. Ning üha sagedamini kohtan tuttavaid nimesid. On neid kunagisi tuttavaid, kes ise on lõplikult lusika laua peale pannud, kui ka neid, kes saadavad teele oma lähedasi. Aga et nende surmakuulutustega on just nii nagu on, siis kardan, et suurem osa tuttavatest minejatest jääbki mul teadmata. Samas mõtlen, et ega see teadmine mulle nüüd ülioluline ka ei ole. Teisalt aga on ju nii, et ega iga tuttava matustele ma küll ei lähe, kuid mõni omaette mõteldud ilus mõte lahkunu mälestuseks oleks aga nagu lihtsalt kena, iseenda jaoks muidugi.
Ma olen täiesti veendunud, et arvutipõlvkond, kui nende aeg sealmaal on, lahendavad selle minu põlvkonna kohati piinlike olukordi tekitava teadmatuse kerge vaevaga. Ühel päeval ripub internetis kindlasti üleval üks lehekülg, mida siis eelnevalt turundatakse, promeeritakse ja kõik need muud kaubalised asjad. Ning vanaks saanud internetipioneerid seadistavad oma browseri avaleheks just selle lehekülje. Ikka selleks, et neid olulisi, mustas raamis uudiseid lugeda.
P.S. Näitamaks, et ma olen üdini morbiidne kuju, lisan postitusele ühe foto. Steve Marsh suri ära. Temale oli siin elus oluline tema auto, BMW M3. Leinajad püstitasid autole, ei... Steve'le hauamonumendi.