Nõiateemajas soovitab Kati, et emmed peaksid õpetama oma pojad nutma. Mõistagi ajendiks Soome tragöödia. Jättes kõrvale ohvrid ja nende lähedased, oli see õigemini ühe noormehe tragöödia, mis nädalaks-paariks muutunud rahvuslikuks, üldinimlikuks. Homsed uudised varjutavad aga kindlasti tähelepanu sellelt sündmuselt ja juba esmaspäeval arutame siin elavalt näiteks järjekordse "tõehetkelase" elu ja tegemisi.
Ega Kati soovitus väga vale polegi. Kuigi päris täpselt ikka ette ei kujuta, mida ma tunneks siis, kui igapäevaelus näeksin ümberringi aina nuttalöristavaid mehi. Ei viitsi kirjutada pikka traktaati meheks ja naiseks olemisest. Ei hakka targutama mehe ja naise rollide muutustest tänaseks väljakujunenud soorollideta ühiskonnas. Vaevalt, et ma midagi eriti tarka oskakski ütelda selle kohta - niigi on kõik selge. Samal teemal on tegelikult kirjutanud ka Nirti, kes tõstab esile poisid, nende kasvamise valud ja vaevad. Keegi vist ei kahtle selles, et laste, eriti poiste kasvatamisel on oluline mehelik eeskuju, mehelik mõtteviis. Paljudel poistel seda kahjuks ei ole. Ja kui midagi viltu läheb, siis on selles süüdi naised, nagu ütleb Elver oma smile-kommentaaris Kati kirjutisele Teemajas. Ja nii see tegelikult ongi. Poisse, ka koolitulistajaid, kasvatavad naised. Algab see juba kodunt. Üldtuntud fakt, et iga viies tänaval vastutulev laps kasvab isata.
Ja-jah, minu mõtteline hea naisoponent, ma tean, mida Sa öelda tahad: vastutustundetud mehed, kes lasevad oma perede juurest jalga, unustavad lapsed jne. Mina vastan selle peale Sinu jaoks solvavalt, minu jaoks tõeselt, et ega mehed oma laste juurest jalga lase, vaid naiste juurest ja... Ning nii me jõuame mingi mõtetu ja asjasse mittepuutuva vaidluseni. Proovime lihtsalt tõdeda fakti, et liialt palju lapsi kasvab isata. Lisame siia veel, et paljud lastega koos olevad isad on tegelikult üpris leiged või saamatud oma isarolli täitmises. Seega kurb tõdemus isata lastest on reaalsus, mida me vaevalt saame oma hea tahtmisega lihtsalt muuta.
Teine asi on koolis, kus lapsed veedavad olulise aja oma elust. Koolides töötavad inimesed ja kogu haridussüsteem teeb suhtumistes järjekindlalt vahet õpetamisel ja kasvatamisel. Viimast tõrjutakse kooli ja õpetaja "kohustuste" hulgast kuidas vähegi võimalik. Me oleme küll kõik ühel arvamisel, et kasvatamise kohustus lasub eelkõige kodul. Kuna aga kodudega on meil nii nagu on ja eriti isadeta kodudega, siis tegelikult on kõigi ootused kooli osatähtsusest lapse kasvamises siiski suured. Emadegi hulgas on ju neid, kellel emaks olemine ei tule kõige paremini välja. Veelgi rohkem aga neid üksikemasid, kes kohe kuidagi ei saa hakkama isaks olemisega. Seega on lapse kujunemisel täita kooliõpetajatel ootuspäraselt oma osa, meeldigu see neile või mitte.
Lapse "teises kodus", koolis on pilt veelgi kurvem. Iga kümne naisõpetaja kohta on üks meesõpetaja. Laps võib kaksteist aastat käia koolis, kuid tõenäosus olla õpetatud/kasvatatud meesõpetaja poolt on tühine. Nii jääb paljudel lastel kogemata, mis imeasi on mehelikkus, isalik hool ning armastus. Ei kogeta seda päris kodus ega "teises kodus". Mida see kõik endaga kaasa võib tuua, teame me kõik. Ometi oleme me tahtmise korral võimelised looma tingimusi meesõpetajate koolitulekuks. Selleks tuleb diskrimineerida naisõpetajaid. Töölevõtmisel eelistada mehi, ka juhul kui tema kvalifikatsioon on naiskandidaadist madalam. Maksta sama töö eest meestele kõrgemat palka, kuigi see on karjuv ülekohus. Kohendada tunniplaani meesõpetajale sobivalt, teha muidki inetusi, mis muudes eluvaldkondades ei tuleks kõne alla. Sest muidu ei nuta varsti ainult mehed, vaid ka naised.