Neljapäev, 25. september 2008

Diskrimineerige naisõpetajaid!

Nõiateemajas soovitab Kati, et emmed peaksid õpetama oma pojad nutma. Mõistagi ajendiks Soome tragöödia. Jättes kõrvale ohvrid ja nende lähedased, oli see õigemini ühe noormehe tragöödia, mis nädalaks-paariks muutunud rahvuslikuks, üldinimlikuks. Homsed uudised varjutavad aga kindlasti tähelepanu sellelt sündmuselt ja juba esmaspäeval arutame siin elavalt näiteks järjekordse "tõehetkelase" elu ja tegemisi.

Ega Kati soovitus väga vale polegi. Kuigi päris täpselt ikka ette ei kujuta, mida ma tunneks siis, kui igapäevaelus näeksin ümberringi aina nuttalöristavaid mehi. Ei viitsi kirjutada pikka traktaati meheks ja naiseks olemisest. Ei hakka targutama mehe ja naise rollide muutustest tänaseks väljakujunenud soorollideta ühiskonnas. Vaevalt, et ma midagi eriti tarka oskakski ütelda selle kohta - niigi on kõik selge. Samal teemal on tegelikult kirjutanud ka Nirti, kes tõstab esile poisid, nende kasvamise valud ja vaevad. Keegi vist ei kahtle selles, et laste, eriti poiste kasvatamisel on oluline mehelik eeskuju, mehelik mõtteviis. Paljudel poistel seda kahjuks ei ole. Ja kui midagi viltu läheb, siis on selles süüdi naised, nagu ütleb Elver oma smile-kommentaaris Kati kirjutisele Teemajas. Ja nii see tegelikult ongi. Poisse, ka koolitulistajaid, kasvatavad naised. Algab see juba kodunt. Üldtuntud fakt, et iga viies tänaval vastutulev laps kasvab isata.

Ja-jah, minu mõtteline hea naisoponent, ma tean, mida Sa öelda tahad: vastutustundetud mehed, kes lasevad oma perede juurest jalga, unustavad lapsed jne. Mina vastan selle peale Sinu jaoks solvavalt, minu jaoks tõeselt, et ega mehed oma laste juurest jalga lase, vaid naiste juurest ja... Ning nii me jõuame mingi mõtetu ja asjasse mittepuutuva vaidluseni. Proovime lihtsalt tõdeda fakti, et liialt palju lapsi kasvab isata. Lisame siia veel, et paljud lastega koos olevad isad on tegelikult üpris leiged või saamatud oma isarolli täitmises. Seega kurb tõdemus isata lastest on reaalsus, mida me vaevalt saame oma hea tahtmisega lihtsalt muuta.

Teine asi on koolis, kus lapsed veedavad olulise aja oma elust. Koolides töötavad inimesed ja kogu haridussüsteem teeb suhtumistes järjekindlalt vahet õpetamisel ja kasvatamisel. Viimast tõrjutakse kooli ja õpetaja "kohustuste" hulgast kuidas vähegi võimalik. Me oleme küll kõik ühel arvamisel, et kasvatamise kohustus lasub eelkõige kodul. Kuna aga kodudega on meil nii nagu on ja eriti isadeta kodudega, siis tegelikult on kõigi ootused kooli osatähtsusest lapse kasvamises siiski suured. Emadegi hulgas on ju neid, kellel emaks olemine ei tule kõige paremini välja. Veelgi rohkem aga neid üksikemasid, kes kohe kuidagi ei saa hakkama isaks olemisega. Seega on lapse kujunemisel täita kooliõpetajatel ootuspäraselt oma osa, meeldigu see neile või mitte.

Lapse "teises kodus", koolis on pilt veelgi kurvem. Iga kümne naisõpetaja kohta on üks meesõpetaja. Laps võib kaksteist aastat käia koolis, kuid tõenäosus olla õpetatud/kasvatatud meesõpetaja poolt on tühine. Nii jääb paljudel lastel kogemata, mis imeasi on mehelikkus, isalik hool ning armastus. Ei kogeta seda päris kodus ega "teises kodus". Mida see kõik endaga kaasa võib tuua, teame me kõik. Ometi oleme me tahtmise korral võimelised looma tingimusi meesõpetajate koolitulekuks. Selleks tuleb diskrimineerida naisõpetajaid. Töölevõtmisel eelistada mehi, ka juhul kui tema kvalifikatsioon on naiskandidaadist madalam. Maksta sama töö eest meestele kõrgemat palka, kuigi see on karjuv ülekohus. Kohendada tunniplaani meesõpetajale sobivalt, teha muidki inetusi, mis muudes eluvaldkondades ei tuleks kõne alla. Sest muidu ei nuta varsti ainult mehed, vaid ka naised.

Teisipäev, 23. september 2008

Elukestev õppimine - blog.tr.ee

Kõik on uus septembrikuus. Nii ka blog.tr.ee on teinud uuendusi. Minu valikuline mälu ei suuda meenutada kõikide blogide pealkirjasid, mida senini jälgisin. Kas minu kirju minevik, ebaselge olevik või hoopis uksele koputav vanadus tingib selle, et kõige enam igatsen rahulikku, uuendusteta stabiilsust. Seda ka bloginduses. Või kui ka mingid muudatused toimuvad, siis võiks need olla minusuguste jaoks pisut vähem radikaalsemad.

Teisalt teen aga sügava kummarduse grupile seltsimeestele (ilusa tähendusega eestimeelne sõna), kes blog.tr.ee elushoidmise ja arendamisega entusiastlikult tegelevad. Küll ma pikapeale leian ülesse ka need blogid, mida olen harjunud lugema. Ja ehk leiavad mind taas ka need mõned alalised lugejad, kes minu blogi teatud regulaarsusega külastasid. I will survive.





P.S. Mäletan oma vaimustust, kui esmakordselt nägin dokumentaalfilmi sellest koorist.

Teisipäev, 9. september 2008

Sotsiaalne puue

Lugesin ühe jutiga läbi need blogid, mida tavaliselt jälgin. Viimasel ajal on enda postitustega asi pisut kesine. Oma hobid ning eluharjumused on hetkel teadlikult muutunud teisejärguliseks, sealhulgas siis ka blogipidamine. Ometi pidasin vajalikuks kirjutada ühele diskussioonile Väikses nõiateemajas kommentaari. Olgu see siinkohal dubleeritud:


"Proovisin väga tähelepanelikult läbi lugeda kõik kommentaarid. Üks mõtteviis jäi häirima. Mitte, et see vale oleks. Ma ei ütle, et nii ei tohi mõelda. Lihtsalt häirib.
Kui inimene satub raskustesse, siis pahatihti me hakkame arutlema selle üle, kuidas inimene ise on süüdi tekkinud olukorras. Muidugi, ka seda on vaja selgitada, et parandada ja vältida analoogse situatsiooni kordumist. Kahju on aga sellest, et taoline arutlus ja põhjuste otsimine võib kujuneda määravaks argumendiks, miks inimene võib ilma jääda igasugusestki abist - on ta ju oma elu ise elanud, teinud oma valikuid ja otsuseid ja seda kõike “valesti”.
Meie, “õigesti” elanud inimesed, teadvustame, et meie kõrval on meditsiinilise puudega inimesed. Seda, et on olemas mõiste “sotsiaalne puue”, me ei taha tunnistada. Siis räägimegi sellest, et inimene on ise süüdi valesti elamises. Kas see aga on ikka nii?
Võib olla see kommentaarides häirinud mõtteviis on minu hetkeemotsioon. Endale ootamatult olen sattunud olukorda, kus aidates noort, sotsiaalse arngupuudega teismelist, komistan pidevalt samale probleemile. Vanemateta noorukit süüdistatakse valesti elatud elus ja valedes valikutes - mis mööndustega polegi ju vale. Paraku konkreetse ja seadusega ettenähtud abini jõuavad sotsiaaltöötajad (pro riiklik sotsiaalsüsteem) väga aeglaselt - kogu aur läheb poisi valesti elatud elu kommenteerimisele.
P.S. Loodan, et ükski kommenteerija ei tunne end häirituna. Kordan veel, et ka põhjuste leidmine on oluline ja vajalik. Sest sotsiaalne puue on minu arvates ravitav. Kuid meie sotsiaalpoliitika vajaks kindlasti ka tõhusamat vältimatut sotsiaalset esmaabi."


Sotsiaalse puudega inimestest olen palju mõtelnud. Kommentaarina (taas!) olen seda mõtet heietanud varemgi, kasvõi Tiia blogis.

Vaevalt leidub meditsiiniliselt absoluutselt tervet inimest. Tervetena oleme igaüks mingite kõrvalekalletega, ealiste iseärasustega ja mingi lubatava normi piires haiged. Mõned meist elavad aga ka parandamatu meditsiinilise puudega. Kas aga sotsiaalses käitumises "normist" kõrvalekalduva inimese kohta võib öelda, et tegemist on sotsiaalse puudega? Kas selline nähtus tegelikult ikka on olemas või "ebaõnnestunud" elukäik on lihtsalt inimese tahe.

Meenub vestlus ühe tuntud lavastajaga. Tema usub teooriasse, et inimese saatus on määratud geneetiliselt. Kui laps on pätt, siis pole mõtet temaga tegeleda - geenid on sellised. Selle lavastaja humanismist pakatavad muinasjutufilmid on eesti filmi kullafondis.