Neljapäev, 27. juuni 2013

Noorsookirjandus

Paljud blogid kirjutavad raamatutest. Mõned blogid ongi raamatublogid, näiteks Tütarlaps linnast, milles peaaegu iga postitus on minu jaoks äratundmisrõõm. Enne jaanipäeva Mae viitas veel ühele huvitavale (raamatu)blogile, Blogistaja omale. Seal oli juttu Mae Lenderi raamatust "Ma nüüd lähen". Ma ise pole seda raamatut lugenud ja ei saa sõna sekka öelda. Ning kui oleksingi lugenud, ei tea kas julgeksingi midagi sõnada. Seda peale Mari Remmelgase äsjast kommentaari minu ühele aastatetagusele raamatupostitusele.  Aga eks ma ikkagi söendan ka edaspidi oma arvamust avaldada. Ning kui kellelegi tunduvad mu mõtted rumalad, siis saan vabandada ennast alati oma vanusega.
 
Minu jaoks oli Blogistaja kirjutises tähelepanuväärne see vahemärkus, et "Ma nüüd lähen" ei ole raamatukogudes ja netipoodides millegipärast paigutatud noorsookirjanduse kategooriasse. Igasugune rühmitamine on alati tinglik ja kuskil piirid hägustuvad. Tavapäraselt kirjandusest rääkides vaadeldaksegi laste- ja noorsookirjandust ühe tervikuna. Kuid piirilahkmed lapse ja noore, ning noore ja täiskasvanu vahel on hägused. Mis iseendast ju loogiline, sest samas vanuses lapsed-noored on tihti erineva arenguga. Kaheksakümmend aastat tagasi proovis tollane noorsookirjanik Jüri Parijõgi, abiks pedagoogiline kogemus, määratleda laste kirjanduslikud huvid sõltuvalt eale. Viidates oma artiklis autoriteetidele toob Parijõgi välja ühe uurimuse tulemused:
Igasuguseid mõtteid tekib, et mis on kaheksakümne aasta jooksul muutunud. Selleks on otstarbekas kopeerida siia raamatu "Ma lähen nüüd" annotatsioon:
 
Noore autori (s 1981) kolmas ilukirjanduslik teos. Tema eelmine romaan „Kui mäng on lõppenud“ (2012) vääris tähelepanu just oma aktuaalsusega, samaga paistab silma ka käesolev teos, minavormis lugu tänapäeva koolikeskkonnast. Halli hiirekese staatuses Elis Sarapik avastab ühel päeval, et ta on rase. Kumma noormehe oma on tulevane laps, kas see laps üldse alles jätta – need küsimused keerlevad peategelase peas, ning talle pole toetajat ei oma sõbrannadest ega kellestki teisest peale iseenda.
Autor tunneb tänast kooliatmosfääri, tal on õnnestunud edasi anda teismeliste muretut, samas ebakindlat maailma, nende arrogantsi oma vanemate suhtes, nende iseotsustamistrotsi.
 
Iga täiskasvanu, kellel kasvatuskogemust, nõustub minuga selles, et viieteistaastane on olemuselt ikkagi laps. Seega romaani faabula, kuidas laps lapse saab, teadmata milline laps on lapse isa, oleks kaheksakümmend aastat tagasi kvalifitseerunud ülaltoodud tabelis... kuhu? Arvatavasti "keelatud" kirjanduse hulka? Jüri Parijõgi kirjutas mitmeid artikleid noorte kirjanduslikest huvidest. Tähelepanuväärne, et ka murdeealiste poiste ainevallast rääkides suutis ta mööda vaadata laste loomulikust seksuaalhuvist ja -kogemusest. Samasse perioodi jääv Marta Sillaotsa artikkel Tütarlaste lugemisvarast sekundeerib meeskolleegile, manades soovitusi milliseid raamatuid ja teemasid noored lugejad vajavad. Ning arvata võib, et see teema, kuidas laps lapse saab ei kuulunuks soovituste hulka.
 
Tinglikult loetakse inimpõlve pikkuseks kakskümmend viis aastat. Kolme põlvkonnaga on nn. noorsookirjanduse temaatikasse lisandunud tänases reaalses elus toimuvad nähtused, mida ei kajastanud ka tolleaegne täiskasvanute kirjandus. Kirjanduslugu peegeldabki neid muutusi mis on toimunud ühiskonna eetilistes ja moraalsetes tõekspidamistes. Ning sellega ei taha ma öelda, et tänastes tõekspidamistes midagi halba või imelikku on. Need asjad lihtsalt on täna nii. Aga ometi üks järeldus pole kirjandusteaduses aastakümnetega põrmugi muutunud. See on see, et hästikirjutatud noorsooraamat on hea ka täiskasvanud lugejale. Lähen vist raamatukokku. Huvitav, mida raamatukoguhoidja minuvanuselisele soovitab kui küsiksin midagi, mis räägiks tänaste noorte tüdrukute probleemidest?
 

Pühapäev, 23. juuni 2013

Kurgid ja tomatid

Laisk olen ma muidugi küll, aga mitte sedavõrd, et jaanipäeval oleksid kurgitaimed kasvuhoones nii tillukesed. Ausalt ära rääkides, siis see on mul sellel aastal kolmas katse. Eelkasvatasin kurke, tomateid, paprikaid ja muud nagu igal aastal. Ütleme, hoole ja armastusega. Ja kasvuhoonesse istutasin kõik õigel ajal, toimingut jälgimas tähelepanelik silmapaar. Kus aga mina teadsin, et mu koer selline botaanikahuviline on. Üks päev sain jaole kui kõik kurgitaimed maast ülesse katkutud. Ainult tomatitaimed ootasid veel koerapoolset ümberistutamist.
 
Proovisin päästa, mis annab. Panin uuesti mulda. Ravisin, toestasin ja hoolitsesin oma kurgikesi, ütleme, hoole ja armastusega. Midagi aga mu botaanikule ei meeldinud ja ükspäev otsustas ta nad oma käpa järgi ümberistutada. Nii, et kui teised ja vingemad aednikud söövad jaanipäeval juba omakasvatatud esimesi kurke, siis mina sain vahetult enne pööripäeva kurgitaimed alles mulda. Näis, mis botaanikahuviline arvab...
 
Tomatid on sellel aastal pisut eksootilisemad kui muidu: Green Zebra, Black Krim, Aunt Ruby's German Green, Beefsteak Tomato, San Marzano, Big Rainbow, Super Sweet 100, Cherokee Purple. Selline ülemere värk. Mõte tekkis sellest, et see plastikkasvuhoone pole standartne. Ega tavalisedki pole just odavad. Mulle tundub, et kasvuhoone hankimiseks kulutatud raha eest saaks poest tavalisi tomateid osta minu elupäevade lõpuni. Jääks veel lastele ja lastelastele. Olgu seal kilemajas siis vähemalt midagi huvitavat. Ülemere tomatid ja botaanikkoera kurgid.
 
   

Teisipäev, 18. juuni 2013

Teadmata kadunud

Inimesi kaob kogu aeg. Uudisportaalides ilmub igas kuus mõni nupuke, kus palutakse abi leidmaks mõnda teadmata kadunut isikut. Loomulikult tegelevad kadunud inimese otsinguga eelkõige lähedased, sõbrad, aga ka vabatahtlikud. Ametlikult otsib kadunut politsei. Hetkel palub meie politsei abi viiekümne teadmata kadunud inimese leidmiseks. Samas tolmuvad kusagil kaustad nende kohta, kes senini leidmata, kelle saatus või lõpp teadmata, kelle otsingutest on sisuliselt loobutud. Ja ega ei olegi politseile midagi ette heita. On juhtumeid, mis on lootusetud - mõned, mitmed, paljud(?). Samas aga ka leitakse otsitavaid. Loodetavalt ikka õnnelikult. Tihti aga ka traagiliselt, nagu näiteks pisike Dagmar nüüd juba üle 40 aasta tagasi või siis väike Varvara möödunud aastal.
 
Vähestes peredes, küll aga paljudes suguvõsades on ikka mõni inimene, kes on teadmata kadunud. Mu vanaonu, juveliir Peterburgis, jäi kadunuks 1917. aasta revolutsiooni käigus. Minu isa vend viimase Ilmasõja aegu. Mu oma vend, keda ma pole näost näkku näinud varsti juba viiskümmend aastat, oli minu jaoks kadunud vahepealsel ajal pea kümme aastat. Meid lahutab vennaga kuustuhat kilomeetrit ja kui tema läheb enne kui  mina, siis on ta uuesti minu jaoks teadmata kadunud.

Õnelikud on need, kes elus, keda oodatakse, otsitakse. Mäletan, et kuuekümnendatel olid raadios saated väliseestlastele, kus loeti ette otsimiskuulutusi. Kuulutused ilmusid ka väliseestlastele suunatud ajalehes "Kodumaa". Täna tundub noorematele ehk loomulik, et neis kuulutustes oli tekst: "Viimased teated temast olid 1944. aasta sügisest." Vanemad inimesed saavad aru, et tegemist oli kodeeritud tekstiga nii kuulutuse avaldaja, väljaande toimetuse ja aktsepteeritavalt ka tollase tsensori jaoks. Nendesamade nooremate lugejate jaoks ei viitsi ka lahti dešifreerida, mida see tekst tähendas. See postitus läheks muidu väga pikaks.
 
Ja jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Ei oska seletada miks, kuid juba aasta olen kehv televiisori vaataja. Mina olen avastanud enda jaoks interneti ja oma liikuvate piltide vajaduse ja normi saan sealt. Kunagi vaatasin televiisorist vahelduva järjepidevusega pea kümme aastat venelaste telekompanii Vid  saadet kus inimesed otsisid lähedasi, sõpru, tuttavaid. Nüüd komistasin sellele saatele, Oota mind/ЖДИ МЕНЯ taas internetis. Vaatan neid viiekümneminutilisi saateid järjest. Inimeste lood, mis annavad tõetruu pildi lähiajaloost. Aitavad mõista tegelikkust. Ning peamine, saade kinnitab oma emotsionaalsuses, et me oleme inimesed. Saatesari ise on aga juba ammu väljakasvanud telesaate raamest ja muutunud riikideüleseks sotsiaalprojektiks.
 
Juhuslikult valitud näited. Nende puhul polegi sedavõrd tähtis mõista keelt. Ekraanil on kõik näha. Siiski lisan väikesed selgitused.
 
Lühikene lõik ühe süžee finaalist. Pjotr koos õdedega otsis oma venda Sergeid. Viimati nägi ta venda 1941.aastal. Poiste ema arreteeriti spekuleerimise eest kui ta vahetas rindele mobiliseeritud mehe jäetud tubakat toiduainete vastu. Ema saadeti laagrisse koos noorima lapse, aastase Sergeiga.  Ema saatis laagrist veel kaks kirja ja pärast seda ei tea ta ta ema ega venna saatusest midagi. Kogu elu on ta oma õdedega venda otsinud. Saategrupp, õigemini vabatahtlikud on noorema venna pea 65 aastat hiljem ülesse leidnud. Ka stuudios istuv Sergei ei taipa vist algul, et jutt käib temast.
 
 
See süžee on aga kaheosaline - kohtumine ja mis sai pärast. Aleksei oli neljane kui ta ema ja isa lahutasid. Ema ei soovinud Eestisse jääda ja ta kolis koos lastega Kashastani. Isal ei lubatud lastega suhelda. Nelja aasta pärast tekkis emal uus perekond ja poiss anti vanaemale kasvatada. Aleksei unistas isaga kohtumisest, kuid ei osanud teda siiani kuidagi leida. Isa Nikolai leiti, ning viimase ainukene soov oli tuua poeg tagasi Eestisse.
 

Neid lugusid on kogu saate eksisteerimise jooksul salvestatud ikka väga palju. Ning kellele need lood tunduvad pisut liigse pisarakiskumisena, siis mina neid pisaraid ei häbene. Soovitan siiski mõelda neile, kellele taoline saade on mingi lootuskiir. Leida lähedane, kes teadmata kadunud. Leida ema või isa või vennad ja õed,  keda erinevatel põhjustel ei tunta. Leida juured. Leida lihtsalt inimene, kes on olnud oluline. Me ei kujuta ette kui palju on meie kõrval neid, kellele on oluline leida kadunud inimene. Sageli nad sellest meile ei räägi, ka oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele. 
 

Neljapäev, 6. juuni 2013

Gaseeritud vesi ja kleidid

Käisin maaakonnalinnas. Asju ajamas. Palav oli. Tahtsin juua. Ostsin "hirmkalli" pudeli mullivett. Ei osanud selle pooltühja pudeli ja veejäägiga midagi ette võtta. Igatsen taga gaseeritud vee automaate. Üks kopikas klaas mullivett. Parematel päevadel kolm kopikat mullivesi koos siirupiga. Ja mind ei koti, et oli ebahügieeniline.
 
 
Üksiku meesterahvana vahtisin linnas naisi. Eesti naised on, tuleb välja, ikkagi ilusad. Nii noored kui vanad. Siis kui seelikuid ja kleite kannavad. Kümnest kolm kannavad ka suvekuumuses meestepükse. Lühikesi, sootunnuseid toonitavaid pükse-püksikuid kannavad aga valdavalt noored neiud. Seda ilu on mõnikord minu maitse jaoks liialt palju, et mitte öelda volüümselt vormikalt. Aga efektseid, ilusaid suveseelikuid ja -kleite kohtab siiski haruharva. Nendest lilleliste, sitsist põlvpükstega, õigemini aluspükstega noorsandidest ja rasvunud täismeestest ei taha sõnagi öelda. On ju mainitsetud, et erinevus rikastab.
 

Teisipäev, 4. juuni 2013

Blogide sünergia

Võtsin kätte ja uurisin selle lehekülje loendajast, kustkaudu siia lugejaid saabub. Kirjutamisteraapiast alguse saanud blogimine on jõudnud sinnamaale, et iseendale kirjutamise etapp hakkab saama möödanikuks. Nüüd on tekkinud juba ka edev huvi selle vastu, kas minu tekstid ka kedagi huvitavad, moodsalt väljendudes, kõnetavad. Seepärast tegingi sellise inventuuri. Annan endale selgelt aru, et loetavus on seotud kirjutamise sagedusega. Oluline on kirjutamisstiil, teksti mõtteselgus, väljendusoskus, miks mitte ka sissekannete juurde sobitatud visuaalse materjali huvitavus. Eelkõige määrab aga blogi külastatavuse kirjutatu sisu ja blogija enda isiksus. Minu "teemad" on üldiselt vähehuvitavad ja ega ma ka mingi isiksus pole. Kõigi mainitud komponentide koosluses on antud blogi lugejahuvi selline nagu on. Lugejate vähesuse üle kurtmine oleks ülbus, pealegi rumal, sest  Eesti blogijate seas on hulgi minust andekamaid ja huvitavamaid kirjutajaid. Ning lugemist väärivat on maailmas üldse väga palju ja seda leidub kõikjal.


Seda enam hindan ja tänan neid lugejaid, kes seda blogi teatud regulaarsusega lugemas käivad, samuti kõiki juhuslikke külalisi. Viimased satuvad siia mitmel erineval moel. Mõnikord juhtub, et minu postitus vilksatub korraks blogipuus populaarsete pärisblogijate ja sama blogikeskkonna ülikaalukalt hõivanud tootereklaamijate tekstide vahel. Nendel harvadel juhtumitel minu lehekülje külastatavus teeb koheselt ka hetkelise hüppe. Teised blogisid koondavad veebileheküljed, blogijaam ja blogisilm on minu ajaveebi loetavuse mõjutamisel olnud marginaalsed.

Mida rohkem sa kirjutad, seda olulisemaks lähtekohaks blogi juhuslikele külastustele saavad otsingumootorid. Ma kirjutan vähe. Ometi on neid postitusi kogunenud aastate jooksul üle neljasaja. Pole siis ka mingi ime, et otsingumootorid on minu blogi külastatavuse statistikas tähtsal kohal. Iseasi, kas otsijad siit endale vajalikku on leidnud. Mõnedel juhtudel täheldasin loendajas, et siia leheküljele otsingumootori kaudu eksinud lugeja on siiski ka sirvinud mu blogi teisi kirjutisi. Ehk mõni on ka midagi lugenud.

Ning kõige olulisem. Kuigi teadsin seda ka varem, enne oma blogi külastajateloendurisse süvenemist. Teatavasti on internetilehekülje äramärkimiseks mitmeid võimalusi. On minugi blogi paaris feed'is, arvatavasti ka mõne arvuti brauseri lemmikute hulgas. Ma ise kasutan aga tihti seda võimalust, et avan mõne konkreetse blogi lugemise lõpetamisel ka neid ajaveebe, mida antud blogipidaja on pidanud vajalikuks paigutada oma blogirulli. Selgus, et suur osa külastajaid tuleb minu leheküljele just seda teed kaudu. Olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks minu blogi oma enda leheküljel esile tõsta. Just selles peitubki blogide sünergia. Nägin loendurist ju sedagi, et minu leheküljelt on tihti lahkutud just nendesse blogidesse, mis siiani olid kõrvalasetsevas blogide soovitusnimekirjas. Pisku, kuid lugejalisa seegi nendele blogijatele, keda olen seni esile tõstnud. Miks mitte ka avastamisrõõmu, mida olen ju isegi kogenud teiste blogide viitenimekirjasid sirvides.

Sellest sünergiaseadusest johtuvalt vaatasin kriitiliselt üle oma lehekülje blogirulli. Vorst vorsti vastu või sedasi :)

P.S. Vabandan kui mõni minule viitav blogi on jäänud märkamata. Eks ma edaspidi, "töö käigus" täiendan ja muudan oma blogirulli.

Laupäev, 1. juuni 2013

Koduvein

Selle aasta esimene mulksub. Põhimõtteliselt saab joovastavat jooki teha mistahes asjast, mis pisutki käärib. Aga see pole eesmärk. Iga veinitegu on omamoodi ja erakordne. Isiklikult ajan taga maitseelamust. Mõnikord isegi õnnestub. See on võilillevein. Happelisuse tõstmiseks lisavad meistrid sidruneid. Minul sidrunid ei kasva. Rabarberid läksid asjaks. Pisut muutsin ka värvi, mis originaalis oleks kahvatukollane. Külmkapis oli üks lahtine mustikapurk. Muutis värvi huvitavamaks ja ehk annab ka mingi nüansi kogu kupatusele juurde.
 
 
Veinitegu on minu puhul pisut koomiline. Ise ma alkoholi (enam) ei pruugi. Seega käivad lõputoimingud nagu kutselisel degustaatoril. Lonksukene suhu ja suust välja. Lõhna, värvust, maitset tean ja tunnen, kuid "toimemehhanismi" jälgin hoopis katsejäneste peal. Selgub, et mõni vein on välja tulnud päris vingete kraadidega... Või on see lihtsalt mittejooja ülim tähelepanelikkus normaalsete inimeste suhtes?
 
Kusagil 60 pudelit erinevaid villitud veine on pidevalt keldris. Kevadest alatest hakkab neid sinna lisanduma ja mulle arusaamatul kombel talve jooksul jällegi vähenema. Eks ma teinekord annan siinkäijatele mõned pudelid kaasa. Ega ma tea, mis nad neist veinidest arvavad, inimesed on viisakad. Mõni on aga ise küsinud. Ja mitte seepärast, et kell ei ole veel kümme.