Kolmapäev, 30. detsember 2009

Õnnistus, õnnetus, arvestus

Ma tean, et sotsiaalsed teemad pole eriti IN. Samas ei saa inimene ennast muuta ja seepärast pean ühe sündmusega seotud mõtted vähemalt enesele kirja panema. Tahan vana aasta sees selle ära teha. Et oleks nagu lõpetatud asi. Tegelikult ei lõppe aga see teema kunagi. Mul on lihtsalt selle asjaga sügav isiklik seos, alates sünnist kuni minu surmani.

Palju lapsi peres pidi tähendama rikkust. Mõistagi mitte materiaalset, vaid seda teist. Paljulapselisus oleks siis nagu õnnistus. Samamoodi kui pere ainulaps on õnnistus. Seda siis kui ta on oodatud. Siinkohal oleks paslik veel jutt viljatutest peredest ja lootustest ning need muud asjad. Mõnikord, kahjuks harva, võib lugeda ja teles vaadata lugusid õnnelikest paljulapselistest peredest. Kus lapsed lihtsalt tulevad ja kõik on õnnelikud. Nendes peredes kasutatakse kõiki neid toetusi, mis on ettenähtud suurperedele. Aga samas tehakse eelkõige ise kõike selleks, et normaalselt toime tulla ja lapsed oleksid õnnelikud. Normaalne toimetulek on muidugi suhteline mõiste. Näiteks 150 ruutmeetrine elamispind on meie mõistes suur, "normaalsele" ameeriklasele aga pisike pugerik. Sealne "normaalne" elamine eramus kisub kuhugi 500 ruutmeetri kanti. Igal juhul austan sügavalt inimesi, kes teadlikult loovad endale suurt peret. Teevad tööd, näevad vaeva ja muretsevad lapsi kui õnnistust.

Mina sündisin ka suurde perre, viimase lapsena. Kusagil varapuberteedis tekkisid esimesed suured küsimused - kes ma olen, aga peamine, miks ma olen. Isa polnud mul eriti suur jutumees taolistel abstraktsetel teemadel. Või oli ta lihtsalt pidevast töötamisest väsinud, mistõttu ma ei söendanud teda sellise tühjaga siis veel tülitada. Ühel päeval aga julgesin seda küsida emalt, et miks meid nii palju on. Ema seletas. Aga mitte abstraktselt. Sain oma elu esimese vanemliku seksuaalkasvatusliku valgustuse. Vahemärkusena olgu öeldud, et mäletamist mööda ka viimase, sest muud vajalikud detailid olid mulle juba selgeks tehtud või veel tehti, nagu ikka, teiste poiste poolt. Lisaks lapsesaamisele seletas ema mulle ka seda sotsiaal-ideoloogilist ruumi, kus me siis elasime.

Põhjus, miks meil peres palju lapsi on, olevat olnud väga lihtne. Emal ja isal õnnetuseks klapis kõik nii hästi, et ainult isa köhatuse tulemuseks olnud koheselt rasedus. Tavalise poisina muidugi ma ei tahtnud kuulda üksikasju. /Mitte ükski poeg ei taha teada oma ema intiimelust midagi! Meie, pojad, arvame, et me oleme siia maailma sündinud pühast vaimust./ Siiski pidin kuulama emalt veel täiendavaid selgitusi. Tollased abivahendid olid nii kättesaadavad ja nii töökindlad nagu nad pärast sõda just olid ning abort oli üldiselt keelatud. Rasedus katkestamine oli vist lubatud kui peres oli juba x last. Ema ütles, et ta on teinud ka aborti, kuid see oli olnud väga ränk kogemus. Ta ei rääkinud meditsiinilistest värkidest vaid suhtumisest. Tollane ametlik günekoloogia suhtus aborditegijatesse kui litsidesse. Muidugi aeti neid asju ka vaikselt ja eraviisiliselt, vahelejäämisel võis sattuda aga vanglasse. Kuigi sellel jutuajamisel ja hiljemgi toonitas ema, et mina olin olnud soovitud laps, kahtlen selles tänaseni. Ma tahan uskuda, et mu isa ja ema armastus oli suur. Et selles asjas oli neil liiga hea sobivus ja palju lapsi peres oli tegelikult "õnnetus". Seda koormat kandsid nad väärikalt lõpuni ja tegid oma võimete piiril kõik, et õnnetus muutuks õnnistuseks. Mul oli hea lapsepõlv.

Ja jälle tulen ma Külalapse juurde. Paar kuud tagasi sündis sinna perre viies laps. Igal lapsel selles peres on muidugi olemas pärisisa. Kuid johtuvalt laste erinevatest vanustest on igaüks neist ära näinud erineva arvu kasuisasid. Praegune on vist isa numer 4. Muidugi, ajad on rasked, tööd ei ole, maakohtades eriti. "Normaalsed" pered optimeerivad oma väljaminekuid, mis siin rääkida paljulapselistest peredest. Paraku on aga nii, et paljudel juhtudel lapsed on kohe omaette äriprojekt. Teed voodis korra piiks-piiks ja lasterahad tulevad. Sellest siis elatakse, sest tööd ju ei ole! Arvestuslikud lapsed. Ma saan aru, et lahmin pisut meelevaldselt, kuid siiski ei näe ma suurt vahet, kas piiks-piiks ja lasterahad või piiks-piiks ja emapalk, ühed arvestuslikud lapsed või teadlik pereplaneerimine kõik.

Gosselin'ide pere lapsed


Kas õnnistus, õnnetus või arvestus?


Esmaspäev, 28. detsember 2009

Olen märgistatud mees

Jõulude eel tehtud postitus sai iseenesest ja tahtmatult nukra alatooni. Elamine muust maailmast pisut eemal on üldiselt sündmuste- ja emotsioonidevaene, eriti talvel. Seepärast Külalapse külaskäik oli minu jaoks suur sündmus, mis siis värskete muljete mõjul saigi koheselt blogisse kirja pandud. Minu ilukirjanduslikud anded on väga tagasihoidlikud. Ma ei oska lugusid välja mõtelda. Pigem lood tulevad ise minu juurde. Nii oli ka selle Külalapse ja jõuludega. Täpselt nii see toimus ja nii ma mõtlesin.

Mõnikord ma kirun ja haletsen iseennast. Midagi mu välimuses või olekus on sellist, et kustahes ma liigun, kipuvad kõik Eestimaa mustlased mulle tulevikku ennustama. Linnade bussijaamades ja kaubanduskeskuste parklates olen vist ära kuulanud kõigi alaliste Hädasolija rollide südantlõhestavad esitused. Kusagil avalikus kohas ei tohi ma teha ühtegi sigaretti ilma, et koheselt oleks jaol need: "Härra, kas Te saaksite...". Siis kui veel kotikaubandus õitses, olin just mina see, kellele pakuti ostmiseks kõikmõeldavat kraami. Kõigist möödujaist olen mina see väljavalitu, kellelt lapsed ootavad, et ostaksin neile keelatud alkoholi või sigarette. Muidugi, nii viimased kui ka eelnevad saavad mult vastuseks kategoorilise EI. Ometi on selline "usaldus" päris häiriv. Oleksin nagu mingi märgistatud mees.

Ma olen proovinud aastakümnete jooksul erinevaid näoilmeid, kõnnakut, kehaasendit, kuid midagi ei aita. Iseendast mõistetavalt olen proovinud kogu silmside spektrit alates pilkude täielikust vältimisest kuni otsese silmast silma kontaktini. Midagi ei aita. Nad ikka tulevad ja küsivad, pakuvad, paluvad. Samas on selline aastate kogemus ka midagi õpetanud. Vahel harva, kuid jõulude eel sageli, külastan ma veebilehte Toeta.ee. Minu pühade eelne minoorne kirjutis, kuigi elust enenesest, on väga leebe võrreldes tragismiga, mis sealsetes abipalvetes on kirja pandud. Sealhulgas on paraku ja kahjuks ka palju komöödiat - just sellist äratundmist on õpetanud mulle elamine märgistatud mehena. Ma tunnen juba kaugelt ära libahädalised, eriti siis kui nad rääkima või kirjutama hakkavad. Igasugused tobedad veebilehed, foorumid jms. rakendavad moderaatoreid, abivajajate veeb seda ei tee. Kahju, et üks ilus mõte ja algatus ei ole saanud päriselt teoks ja paljud tõeliselt hädas Külalapsed jäid seetõttu jõuludeta. Võib olla nende jõuludega märgistati ka nemad, kuid hoopis teise märgiga.

Neljapäev, 24. detsember 2009

Kuuseehtimise trendid


Pole mul olnud kuuske juba mitu aastat. Lihtsalt mõni oks kusagil vaasis või sedasi. Kombe täiteks. Aastaid pole oodanud oodatuid aga seekord teatasid pooled neist, et tulevad läbi. Seepärast leidsin, et kuusk tuleb seekord küll tuppa tuua. Piirdusin ühe tagasihoidlikuma puuga - teised olid põlluveeres liiga ilusad, et oleks raatsinud sae sisse lüüa. Sättisin kuuse tuppa ja tõin sahvrist ehtimiseasjad. Tean küll, et isegi kuuseehtimisel on olemas igaaastased trendid. Ma nendest eriti suurt lugu ei pea. Mida juhuslikumad on ehted puu peal, seda ilusam minu arvates.

Olin just sorteerimas neid ehteid kui koer andis märku, et keegi tuleb. Oligi koputus ja ukse taga üks Külalaps. Tuli varbaid soojendama ja pärima, et ega miskit abi vaja, puude tassimist tuppa või muud. Ja muidugi, häid jõule tuli soovima. Ütlesin talle, et abi vaja kuuseehtimisel. Tundus, et see töö oli talle meelepärane. Pealegi veel siis kui kedagi pole kõrval õiendamas ja tänitamas, kuidas ja kuhu miski käib. Jätkus neid ehteid kuusele ja muudesse tubadesse. Siis küsib Külalaps mult, kas mul juhuslikult pole mingeid tühje karpe ja paberit. Leidus sedagi. Järgmise tunni jooksul ilmusid mu kuuse alla imeilusad kingitusepakid, mis sellest, et tühjad. Kuusk ja kuusealune sai ehitud.

Jõime teed ja sõime meesaia ja Külalaps asutas ennast minekule. Need suvebotased polnud küll pliidi kohal veel tahenenud aga need mõned kilomeetrid polevat midagi. Soovisime siis vastastikku veelkord ilusaid pühi. Ta võttis neid soove kaasa ka oma vendadele ja õdedele. Lahkumisel turgatas mulle pähe küsida, kas tal kodus juba kuusk ehitud. Me vist see aasta kuuske ei panegi, vastas Külalaps kuidagi ebalevalt ja läinud ta oligi.

Kuna mu nädalalõpu lähedasele ei meeldi, et siin võõrad käivad ning taoline tublidus kuuseehtimisel pole mulle omane, panin need kuusealused "kingitused" ära. Ja mõtlen praeguse hetkeni, kas kingitustebutafooria oli Külalapse teadlikus mingist kuuseehtimise trendist või oli see midagi muud.

Ilusaid pühi kõigile!

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Käsitöö viimane ohe

Kui asjad oskaksid rääkida, siis kuuleksime kindlasti põnevaid lugusid. Mõningaid asju peetaksegi elusasjadeks. Näiteks laevadel pidavat olema oma hing. Ning kindlasti oleks igal laeval pajatada palju huvitavat. Interneti vanakraamipoes nägin müügil ühte kümne dollarilist fotot. Sellel tundmatu mees, kuid tuttava sõnaga päästerõngas. Praamlaeva "Estonia" lühike, särav ja kurva lõpuga lugu on meile kõigile teada. See on aga hoopis teise laeva pilt ja teine lugu. Kahjuks mina seda lugu ei tea.

Teada on see, et vanasti elasid Saaremaal kõvad laevaehitajad. Üks nendest oli Ado Vammus, kes oma elu ajal ehitas seitseteist purjelaeva. Tema polnud küll see mees, kelle juhendamisel valmis väidetavalt eesti ilusaim purjekas "Tormilind", mis hukkus 1944.aastal. "Tormilinnu" ehitas üks teine Saaremaa mees. Seepärast võib arvata, et Ado tahtis kuidagi ametivennale ära teha ja seepärast tema juhendamisel valmis "Tormilinnust" meeter pikem ja pool meetrit laiem alus, mis ristiti "Estoniaks". Kahekümnendate aastate suurim purjelaev "Estonia" lükati Gutmannsbach'is vette 1921. aastal. Seda saksa nimega kohta hakati mõned aastad varem kutsuma ka eesti keelse nimega, Häädemeeste.

Siin kodutalus puudub mul võimalus uurida kus ja kuidas "Estonia" seilas. Teada on aga see, et 1927. aastal ostis laeva kuulus Ahvenamaa reeder Gustav Erikson. Sellel rootslasel oli enne II MS suurim purjelaevastik. "Estonia" oli tema laevastiku 28. laev. Üldse oli Gustavil ligi poolsada purjelaeva. Lisaks osalus veel paarikümnes laevas.

Gustav polnud lihtsalt laevaomanik-investor. Ta oli ise ka kõva meremees. Esimest korda munserdas ta ennast laeva tööle kümne aastaselt. Ta tõusis pidevalt ametiredelil, lisaks käis koolis mereteadust õppimas ja sisuliselt alaealisena sai ka laevakapteniks. Gustavi elu ja tegemised on praegu Ahvenamaa üheks turismimagnetiks. Enamus turiste on külastanud Ahvenamaa sadamas seisvat Gustavile kuulunud neljamastilist purjelaeva-muuseumi "Pommern". Kusagil Ameerikas peaks olema veel üks Eriksoni purjekas, kasutusel restoranina.

Tähelepanuväärne on see, et kogu Gustav Eriksoni laevastik oli aktiivses kasutuses kuni sõjani. Kuigi juba siis olid olemas mootori jõul liikuvad laevad, peeti "tuuleenergiat" kõige soodsamaks ja odavamaks transportimaks Austraaliast vilja Euroopasse. Ma ei tea, kas kolmemastiline "Estonia" selles viljarallis osales. 1936. aasta oktoobris sõitis puidulastis "Estonia" Rootsi rannikul madalikule ja see oli sellele Ado Vammuse purjelaevale viimaseks ohkeks.

Saaremaa suurte laevameistrite ajast on ühelt poolt möödunud palju aega. Teisalt on see ju ainult üks ring, kus lastelastest on tänaseks saanud vanaisad-vanavanaisad. Ja selle lühikese ajaga on arvatavasti igaveseks kadunud üks väärt käsitöö oskus. Oskus, mis annaks leiba tänagi. Vähemalt peale masu kindlasti.
 
----------------------------------------
 
Lisandus: 01.septembril 2012.a.
 
Tänud Mr.MMX kommentaari eest ning eriti viidete eest sellele postkaardile ja Theodor Lõõbasele. Taolised kommentaarid on minu jaoks olulised. Ajan siin blogis tihti küll päevakajalist juttu, kuid ise pean selle blogi väärtuslikumaks osaks just neid lugusid, mida loetakse ja kommenteeritakse ka aastaid hiljem. Eriti kui need on minu kirjutatule täienduseks või täpsustuseks, aga ka vastuvaidlevad. Sinu poolt viidatud täiendus on väga huvitav ja vahva seetõttu, et Theodor Lõõbas mäletas "Estonia" lugu hoopis teisiti kui minu märkmetes on kirjas. Võimalike tulevaste lugejate mugavuse pärast ja Sinu loal lisan selle postkaardi oma postitusele.
 



Esmaspäev, 21. detsember 2009

Aga äkki teda polegi?

Jõuluvana, ma mõtlen. See punase kuue ja valge habemega mees, keda mäletan lapsepõlvest. See, kes on ilusatel piltidel, postkaartidel, vaateakendel, televiisoris, kaubanduskeskustes ja mõnikord ka tänaval ja harvem meie kodus külalisena. Tundub, et ta on alati olnud. Mitte igavesti noor vaid hoopis igavesti vana.

Olen nüüd sirvinud hulgaliselt eestiaegseid jõulukaarte, kuid Jõuluvanast on ikka väga vähe pilte. Jõulukaartidel on hirved ja kitsed, lumised saaniteed ja armsad talutared, on kutsusi ja lapsi, korstnapühkijaid ning romantilisi paare pokaalidega. Isegi päkapikud, inglid ja jõulurongid on. Kuid Jõuluvana moodi meest olen näinud vaid mõnel postkaardil. Kuid kas need on ikka päris Jõuluvanad? Allpool valik sõjaeelseid eesti jõuluvanasid interneti vanakraami hulgast, umbes viis eurot tükk:


Pühapäev, 20. detsember 2009

Riiki kaitsmas

Eelmise kirjutise jätkuks veel üks teinegi postkaart, mis internetis müügil 25 dollariga. Eilses kirjas on sõda saanud praktiliselt oma lahenduse. Kindral Kuropatkini juhitud Vene armee on kaotanud Mukdeni lahingu ja põgeneb. Sealhulgas põgenevad ka eesti sõdurid, need kes selleks ajaks on veel kümnest tuhandest eestlasest ellu jäänud. Vene tsaaririigi armee sõdurid ja ohvitserid, kes on oma Riiki kaitsmas - Hiinas, on saanud lüüa ajaloo suurimas lahingus, kus kummalgi poolel oli vastamisi 270 000 meest. Kellegi kaotus on teise võit. Selle lahingu võit tähendab Jaapani armeele kogu sõja võitu. Võitis armee, kus vaprad sõdurid võitlesid ja langesid kaitstes oma Riiki - Hiinas.

Eilne sõduri kiri oli minu arvates pisut irooniline. Mitte kaotusekibedusest kirjutatud ega ka läbinisti eneseirooniline. Kirjutaja tahtis Otile ütelda midagi muud, millest ardressaat kindlasti ka aru sai. Ka tänane kiri on kaheselt mõistetav. Kes tahab, loeb sellest välja pisut irooniat. Vajadusel võib leida kirjutatud ridades hoopis patriootlikku uhkust, sest suured teod suurtel Hiina sõjaväljadel, Riiki kaitstes, ootavad alles ees. Ajaloost võime midagi õppida, kuid ajalugu ise ei korda ennast kunagi. Ajad on teised, kauged maad ja Riigid on teised ning hoopis teised on lahingud.


Lähen Jaapanlastele tagumest otsa tuliseks tegema. Kui Jaapanlased teada saavad, et ma senna lähen, siis teevad püksid täis. Lähen Kuropatkini stabi, polevoi telegraf.

Mina olen ika õnne seen: Sain niisuguse komandirovkasse, mille järel kõik keelt limpsavad. Minu adres Liao-yang, polevoi telegraf. -

Vanja

Laupäev, 19. detsember 2009

Sõdurile mõteldes

Täna toimus kiriklik leinatalitus ühe langenud eesti sõduri lahkumiseks. Järelsõnas toonitas President mõistagi seda, et see noor mees suri kaitstes Eesti riiki. Ega President midagi muud poleks saanudki ütelda. Muidu oleks see sõjasurm, nagu teistelgi kordadel varasemalt, olnud mõtetu. Ning siinkohal ei oma tähtsust, et mina ja sajad tuhanded teised Eesti kodanikud mõtlevad hoopis teisiti kui President ja riigikogu. Täna ma pean mõtlema nagu President, et see surm polnud asjatu. Täna pean olema iseenda suhtes teisitimõtleja selle lapseohtu sõduri mälestuseks ja tema lähedaste lohutuseks.

Oleksin valelik kui ütleksin, et tänane päev on mulle isiklikult kuidagi kurb päev seoses selle sõduri leinatalitusega. Tegelikult on tavalised argised tegemised ja toimetamised. Ka minu majapidamise veevärki kimbutas möödunud päevade pakane. Kuusk sai välja vaadatud. Sügisel taastasin glasuurpottidest suurt ahju ja nüüd oli tarvis lõppviimistluseks letsho peale veel kive laduda. Võsapuhastamisest tekkinud roikahunnik tarvis lõigata pliidipikkusteks. Vaja süüa vaadata endale ja koerale. Selline igapäevane tatsumine nagu üleeile, eile ja homme. Samal ajal siit kusagil kaugel eesti sõdurid kaitsmas Eesti riiki ja kellelegile nende hulgast täna ka leinatalitus.

Üle saja aasta tagasi olid eesti mehed samamoodi kusagil kodunt kaugel kaitsmas riiki. Riik oli teine ja vaenlane ka. See internetipoes 50 dollari eest saadav fotokaart on teele saadetud Vene-Jaapani sõja juba selles faasis, kus venelane oli selgelt sõda kaotamas ja sisuliselt korratult põgenemas Mandzhuriast. Eesti mehed olid nagu tänagi sõjaväljal kaitsmas riiki. Mõned langesid, mõned said haavata, tuldi ka elusalt tagasi. Ja nagu siis, nii ka täna, teeme kodus, vaatamata sõjale ja meie poistele selles sõjas, oma igapäevaseid toimetusi.

Gunzulin 12/III 1905 a.

Ott, kas Sa oled veel elus, või oled juba teise ilma rännanud. Nagu siin pildi peal näha on, olen mina veel elus ja ei mõtlegi veel surma peale. Nagu näed raiskan mina siin seepi, kuna minu ammeti vennad mind püssidega hunguuside eest kaitsevad. Ei või midagi parata, siin on juba niisugune kliimat, et ilma püssita ei või kuhugile minna. See sigade laut, mille ees meie seisame, on meie loss, kus meie 4 kuud Miekdenis elasime. Nüüd on sellest lossist ainult varemed üle jäänud, sest enne meie ärareisimist Miekdenist panid poisid selle põlema, mille juures kaks ammetniku surma said.

24. Februaril sõitsime Miekdenist välja. Meie olime viisakad ja ei tahtnud jaapanlastele tüliks jääda, sellepärast rutasime väga ja jätsime pool osa suuretükkisi, sõja moona, söögi kraami, mõni miljon raha jaapanlastele. Ja meie saame edaspidi ka viisakad olema ja jätame terve Mandzuria jaapanlastele.

????? /nimi/

Neljapäev, 17. detsember 2009

Kallid õed ja vennad

Pole küll temaatiline jõulupostitus aga kaudne seos tekkis ühte poskaarti lugedes seoses sellega, et juba aastaid pole oma õdedele-vendadele saatnud pühadekaarti. Lihtsalt läks kuidagi nii, et sellist kommet peale vanemate surma ei tekkinud. Tegelikult peaks selle väikese töö ikka kuidagi ära tegema. Igaühel meist läks elu nagu läks ja mida vähem on ees tulevikku, seda enam klammerdume mineviku külge. Miks siis mitte iseendale ja teistele rõõmu teha pisikese meeldetuletuskaardiga.

See kaart on aga postitatud kaheksakümmend aastat tagasi Tallinnast, Süda tänavast Prantsusmaale, Ain' depertemangu, Mellionnas' kantonisse või kommuuni (ma ei jaga seda Prantsusmaa administratiivset jaotust) preili Mary Markus'ele. Kirjutaja on Westholmi koolipoiss Gerhard Markus.


Armas õde.

Vabanda mind ei ole vastanud Sulle 1/2 aastat. Tahan lähemail päevil pikemalt kirjutada. Onkel August elab vanas kohas S.Pärnu mnt. Georges laseb tänada kaardi eest. Mammi sõidab 11dal välja, sest laupäeval oli suur torm ja tal ei olnud aega sõita. Harald võeti sõjaväkke vastu ja läheb 15 oktoobril teenima. Tänan piltide eest, mida Sa mulle saatsid. Ma leeri enne ei lähe vist, kui viimases klassis. Koolis läheb hästi, kuid kahjuks ei ole näinud Sinu endiseid õpilasi. Palju tervisi ja Jumal kaitsku Sind,

tervitades Gerhard

11.IX1929


Ma ei tea miks, aga ma ikka ja jälle vaimustun sellistest vanadest kirjadest. See internetis müügil olev kaart kuue dollari eest on minu jaoks nagu visand kirjutamata romaanile. Ma tean, et olen seda sama öelnud-kirjutanud ka varem. Ning olen kindel, et see ei jää ka viimaseks korraks. Selle kirjutamata loo teeb huvitavaks iseäranis teadmine, milliseid katsumusi saabuv ajalugu pakub veel Gerhardile endale, onu Augustile, mammile, Georges'ile, vend Haraldile ja õde Maryle. Lisades siia veel pildi sellest ilusast kohast kus Mary sellel ammusel ajal elas, hakkab lugu elama.

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Kui sõnad on võltsid


Juba nädal otsa olen otsinud taga üht mõttevälgatust, mis vaid korraks ennast ilmutas kui lugesin Tiiauspaikka lugu kommenteerimisest ja kommentaatoritest. Ja paraku on nii nagu sageli juhtub - tean, et mõte oli hea, kuid kaotsi on see läinud ja midagi pole teha. Võib ju ennast lohutada, et ega see mõte siis nii hea ka polnud, muidu oleks meelde jäänud. Teisalt tean suurmeeste elulugudest, et suured ideed ja nende teostused sünnivad enamuses mingist uitmõttest. Jah, oleksin selle mõtte õigel ajal kinni püüdnud, oleksin nüüd geenius ehk keenjus, nagu tänapäeval vist kirjutatakse.

Kuidagi läbi udu tuleb meelde, et kommentaar on algselt vist ladina päritoluga sõna, mis ümberpanduna tähendaks mingi kirjatöö seletust. Kommentaator on seega selgitaja või tõlgendaja. Muidugi on üleüldise kirjaoskajate arvu suurenemisega muutunud ka selle sõna tähendus. Ka käesolev kirjutis pole Tiiauspaikka poolt kirjutatu selgitus või tõlgendus. Selleks pole ka mingit vajadust, sest kõik oma mõtted on ta kirja pannud selgelt ja arusaadavalt. Hetkel räägin ma nendest mõtetest, mis mul kaotsi läksid või tekkisid algteksti lugedes. Kui nii, siis oleks kommentaar mingi kirjatöö laiendus või täiendus, millest võiks sündida hea dialoog, millest ka Tiiauspaikka kirjutab.

Käibetähenduses on kommentaar omandamas kahjuks ka negatiivset varjundit - kommentaar = sõim, kommentaator = sõimaja. Sellega seoses peetakse kommenteerimist ka vaimse piiratuse näitajaks ja sõna kommentaator on muutunud ise omamoodi sõimusõnaks. Ja ongi nii, et kui mingi teksti kommenteerimine on läinud minu tõekspidamiste suhtes valedele rööbastele ja ületanud minu personaalse eetikataluvuse piiri, siis loobun kommentaari kirjutamisest. Jättes sedamoodi kommentaariruumi nn. röökurite eneserahuldamise areeniks. Ning seda vaatamata sellele, et algteksti autori mõtted ja arvamused võivad olla mulle südamelähedased ja sümpaatsed. Eks see on võrreldav sellega, et kui tänaval kedagi kambaga pekstakse, siis püütakse kramplikult pead kõrvale pöörata. Pole näinud, pole olnud.

Mulle isiklikult pole kommenteerimine tungiv vajadus. Uudisportaalides olen üliharva kirjutanud kommentaari kui asi kuidagi väga isiklikult puudutab, blogidesse aga tihedamini. Minu puhul on kommenteerimine nagu hea viinavõtmine. Ühel hetkel on lihtsalt selline tuju ja seisund, et kommenteerin silma hakanud kirjutist. Muidugi enda arvates siis kui leian, et on midagi asjalikku öelda. Kas see "asjalik" on ka alati asjast? Vaevalt küll.

Aga tegelikult tahaksin erinevaid blogisid lugedes tihti jätta endast märgi maha. Tahan teha lihtsalt mingi sümboli, lühendi, üheselt mõistetava sõna selle kohta, et see või teine kirjutis on mulle hinge läinud, oluline, hästi kirjutatud, huvitav, ilus jne. Need on olukorrad kus mul tegelikult pole kirjutatule midagi lisada, vaielda, lõõpida. Pole öelda midagi asjalikku või see, mida tahan öelda on lihtsalt sõnastamatu. Tahan, et tundamtu või tuntud blogipidaja teaks, et tema poolt kirjutatu on kellegile, peale kirjutaja enese veel korda läinud.

Kusagilt leidsin nende kõverikude sõnastiku, mida me saame klaviatuuriga teha emotsiooni väljenduseks. Seda sümbolit, mida mina otsin ei leidnud. Sümbolit, lühendit, sõna, mis väljendaks, et kellegi poolt kirjutatu on oluline. Tiiauspaikka kirjutis "Kes esimesena kivi viskab" oleks minu poolt kindlasti saanud kommentaaridesse selle olematu märgi. Lugupidamist väljendava sõnatu käesirutuse, et tema mõtted läksid mulle korda.

Pühapäev, 13. detsember 2009

Mõrvarite riik Eesti

Käin mõnikord imelikel lehekülgedel statistikat vaatamas. Et kuidas meil läheb võrreldes teistega, kas pessimistlikud heietused ja üldiseks muutunud virin on ka õigustatud. See "Euroopa viie rikkama hulka" on nii ilus ütlemine peaminister Andrus Ansipi poolt, et tahaks õnnest kohe nutta. Kõik me soovime rikkust, unistada ju võib. Miks siis mitte teha seda koos Valitsusega. Aga kas saaks kuidagi teha sedasi, et pisut varem kui viieteist aastat kaoksime sellest edetabelist. Kui Venemaad oma suuruse tõttu geograafiliselt mitte lugeda Euroopa riigiks, siis Eesti on tapmiste suhtarvu poolest Euroopas 1. kohal.

(Showing latest available data)

# 1 Colombia 0,617847 per 1,000 people
# 2 South Africa 0.496008 per 1,000 people
# 3 Jamaica 0.324196 per 1,000 people
# 4 Venezuela 0.316138 per 1,000 people
# 5 Russia 0.201534 per 1,000 people
# 6 Mexico 0.130213 per 1,000 people
# 7 Estonia 0.107277 per 1,000 people
# 8 Latvia 0.10393 per 1,000 people
# 9 Lithuania 0.102863 per 1,000 people
# 10 Belarus 0.0983495 per 1,000 people
# 11 Ukraine 0.094006 per 1,000 people
# 12 Papua New Guinea 0.0838593 per 1,000 people
# 13 Kyrgyzstan 0.0802565 per 1,000 people
# 14 Thailand 0.0800798 per 1,000 people
# 15 Moldova 0.0781145 per 1,000 people
...


Kindlasti tuleb mainida, et tabelis esitatud andmed on ehk pisut vananenud ja üleüldse on see "statistika". Karistusseadustikus on üks paragrahv tapmise, teine mõrva, kolmas surma põhjustamisest ettevaatamatuse tagajärjel. Kuidas miskit kvalifitseeritakse sõltub prokuröri suvast, advokaadi osavusest ja kohtuniku südametunnistusest. Tavakodanik nendes juriidilistes nüanssides on harimatu. Küll aga teeb lihtne inimene järeldusi selles, et kuritegevuse statistika on dünaamilises muutmises igas riigis. Eestis olevat tapmiste arv vähenenud. Aastas on meil tapetuid enam vähem niipalju kui sellel pildil.


Aga siiski, kes ütleks värskematele andmetele tuginedes, kus suunas selles kurvas edetabelis on Eesti liikunud anno 2009? Justiitsministeeriumi ajaveebist vastust ei leia.

P.S. Mina julgen küll õhtul pimedas väljas jalutada. Sama statistikalehe kohaselt on Eesti vägistamiste suhtarvu poolest maailmas "alles" 32. positsioonil.

Neljapäev, 10. detsember 2009

Väejooksikute sõda

Olen oma kodukoha raamatukogus vaadanud läbi praktiliselt kõik eestlaste kirjutatud memuaariraamatud, mis räägivad II Maailmasõjast. Aastakümneid tagasi lugesin samuti sellest sõjast, kuid siis oli sellel sõjal hoopis teine nimi, Suur Isamaasõda. Paarkümmend aastat tagasi oli raamaturiiulitel selle sõja ühed kangelased, nüüd teised. Nõugkogude ajal oli mõeldamatu, et oleks ilmunud sõja kaotajate raamatud. See polnud lihtsalt võimalik. Kuid sama absurdne on see, et taasiseseisvunud ja sõnavabadusega riigis pole praktiliselt ilmunud ühtegi sõja võitjate mälestuste raamatut, just siis kui ometi oleks saanud lõpuks rääkida sellest, kuidas tegelikult võit tuli. Aga üleüldse, võit selles sõjas on meie jaoks suhteline mõiste. Sellest ei saa paljud teised rahvad senini aru.

Kuigi erinevatel aegadel, on nii võitjad kui kaotajad siiski sõna saanud. Hoopiski kirjutamata on jäänud nende mälestused, kes polnud need ega teised - desertööride mälestused. Vene ajal polnud sobilik rääkida eesti poistest saksa armees, uuemal ajal aga eesti meestest Punaarmees. Desertöörid pidid aga üldse vait olema. Ka minu isa oli desertöör. "Õigel" või "valel" poolel sõdinute ja küllap vist ka nende järeltulijate silmis "nahahoidja". Mina selle nimetusega ei nõustu. Mitte sellepärast, et see mind isiklikult puudutab, vaid seetõttu, et tolle ajastu kohta palju lugenuna tean, et sõjamälestustes kirjeldatud teadlikud valikud olid tegelikkuses ja enamikel juhtumitel valikute puudumine. Väikesed inimesed olid kistud sõjajumala ja ajaloo fataalsusesse. Desretöörid ehk siis väejooksikud tegid enamikel juhtumitel aga teadlikke valikuid.

Minu isa oli Eesti Vabariigi armees ajateenija, sõja puhkedes mobiliseeritud Punaarmeesse, siis metsas, sakaslaste tulekul mobiliseeritud Wermachti, siis metsas, venelaste uuesti tulekul taas Punaarmees, siis metsas ja lõpuks valetades ja vassides kõikidest armeedest prii tsivilist. Praktiliselt oli ta mundris ligi kuus aastat kordagi Eestist lahkumata. Mäletan seda kuidas lapsena käisin isaga marjul Kautla rabas. Pidades kinni isa rangest käsust käia ainult tema jälgedes, ei vajunud mu jalg kordagi laukasse. Need rabad ja sood olid mu isa teine kodu, väejooksikuna. Ma arvan, et minu isaga sarnaseid eesti mehi oli selles sõjas tuhandeid. Aeg on oma töö teinud. Võitjad ja kaotajad on oma mälestused jäädvustanud raamatutesse. Väejooksikute meenutused on jäänudki kirjutamata. Enamikel juhtumitel ka rääkimata. Need mehed ei olnud eriti jutukad.

Nägin internetis müügil ühte fotokomplekti, kokku 12 dollarit. Ühe foto taha on õrnalt pliiatsiga kirjutatud nimi Karro. Esimese ja viimase foto vahele mahub kolm aastat ühe väejooksiku kirjutamata ja rääkimata mälestusi. Aga võib olla polnud kuulajaid. Ega need fotod muidu müügil ei oleks.


Mälestuseks vanematele.
poeg
15.10.43, Võrus



Mälestuseks kallitele vanematele!

sõjatandrile siirdunud poeg

31.1.44, Võrus



30. okt. 1946

Teisipäev, 8. detsember 2009

Varem või hiljem teevad nad jusket

Täna kirjutatakse palju ja emotsionaalselt mittetallinlastest üliõpilasi puudutavast ühistranspordi kallinemisest. Vabandan Jaak Juske ees, kes kunagise Tallinna linnavõimu esikriitikuna on kuidagi väga vakka jäänud. Ma ei imestaks kui veel enne valimisi sedavõrd produktiivne blogija ei saa pea mõne tähtsa ametiposti linnavalitsuse parteilises propagandamasinas. Seepärast ei saa lihtsalt olla linnavolinikku nokkimata ja ütlen ikkagi:
"Kallid üliõpilased, rahunege, küll Juske seletab, miks hinnatõus kasulik on. Oleme ju tema sõnade järgi saanud tänu keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide vääramatule sõprusele väga hea Tallinna eelarve."

Tegelikult ma aga suurt traagikat selles hinnatõusus ei näe. Kuna Tallinn tahab elanike arvu suurenemist, siis peaksidki need 20 000 üliõpilast, keda asi puudutab, võtma ennast arvele linna elanikena. Ja kohe järgmisel päeval sõbraliku ühise perena seadma sammud linnaosade valitsustesse, taotlema TOIMETULEKUTOETUST. Kõik vajalikud juhised leiate Tallinna kodulehelt. Olen kindel, et paari kuu pärast teevad otsustajad selles küsimuses jusket.

Riigiga tuleb osata suhelda.


Pühapäev, 6. detsember 2009

Allahu Akbar


Hijiri kalendri järgi on praegu aasta 1430, tuletan endale meelde. Ja seda seoses teise advendi ja lähenevate jõuludega. Selline meelevaldne seos tekkis meenutades noorima lapse koolitee algust. Ma ei tea, kas täna eesti koolides veel praktiseeritakse seda II Vabariigi algusaastate suurmoodi, et lapsed aetakse poolvägisi kooliaasta alguses ja kristlike pühade puhul luteri kiriku jumalateenistustele. Eks vist ikka, sest ega muidu oleks sõjaväes ja vanglas riigi palgal olevaid kaplaneid. Kuna ma ise olen ristimata, siis olid seda ka kõik mu järeltulijad. Meil oli kodus selline seisukoht, et küll lapsed suureks saades valivad ise, millist jumalat või puusliku nad usuvad ehk jätta ka võimalus käia uskumatut teed. Mõni mu lastest ongi vist midagi valinud. Tingiva kõneviisi "vist" on igati asjakohane.

Minu noorim laps läks kooli nelja aastaselt. Umbkeelse eestlasena inglise keelsesse kooli. Rahvusvahelisele koolile omaselt valitses ka selles koolis kultuuride mitmekesisus, sealhulgas ka usuline. Kool ise töötas eestigi koolidele omase õppeaasta ülesehitusega, ette oli nähtud ka jõuluvaheaeg. Kuid ei mingeid organiseeritud kirikuskäike, vastastikkuseid jõulukinke, kooli jõulupidusid. Iga pere usk või uskumatus, pere veendumused ja tõekspidamised olid selles koolis sedavõrd pühad mõisted, et jõulude ülekooliline tähistamine oleks olnud sündsusetu. Kõigi nende laste suhtes, kes polnud kristlased. Me oleme paarikümne aasta jooksul õppinud seda, et teatud asjade kohta pärimine on kohatu. Näiteks inimese sissetulekud. Viimasel ajal ka perekonnaseis, seksuaalsus ja muu. Need on iga inimese privaatsed asjad. Rahvusvahelise kooli kogemus õpetas mulle, et samasugune eraasi on ka inimese usk. Seetõttu kasutasingi oma laste religioossusest rääkides sõna "vist".

Ma arvan, et suurem osa inimestest on nooruses oma Mina otsingutes pöördunud erinevate religioonide poole. Juhul muidugi kui "õige" usk ei ole vanemate poolt juba lapsena kuulutatud selleks ainuvõimalikuks. Vaatamata ajale, millal minu noorus, olen minagi ühel eluperioodil ahminud endasse maailma religioosset mitmekesisust. Eelkõige muidugi tollal kättesaadavat. Ma võiksin vabalt olla luterlane, õigeusklik, katoliiklane, babtist, metodist jne. Aga miks mitte ka budist või islamist. Viimase puhul oleksin täna pidanud oma praeguses geograafilises asukohas kõik toimetused katkestama ja näo palveks Meka poole suunama kell 6:12, 8:44, 12:03, 13:09, 15:20 ja 17:46. Tallinnas elades oleks need kellaajad muidugi pisut teistsugused ja tööl käiva inimesena oleks vast muidki probleeme.

Ning kuigi uskumatu, süütasin täna teise advendiküünla ja soovin kõigile ilusat adventi, Allahu Akbar.

Reede, 4. detsember 2009

Kuni surm neid lahutab


Jõulude lähenedes mõtleme kõik oma peredele. Mitte seda, et muul ajal me seda ei teeks. Lihtsalt jõulud on imeline aeg, millal hing ja süda on rohkem avatud, seepärast pere ja pereväärtused ka rohkem esiplaanil. Mõistku seda viimast pealegi igaüks omamoodi.

Isegi üksikud inimesed on jõulude ajal mõtetes koos perega. Kas nendega, mis kunagi olnud, selle perega, mis oleks võinud olla või hoopis sellega, mis võiks veel tulla. Ja kindlasti oleme mõtetes ka selle perega, mis jäänud igaveseks mällu lapsepõlvest.

Igaühel on oma ettekujutus õnnelikust perekonnast. Ning aeg ajalt ja viimasel ajal tihti vaidleme kirglikult selle üle, milline pere on õigem, kombekam. Millises peremudelis kasvavad õnnelikud lapsed ja kus õnnetud. Oma tõeotsingutes ja selle valjuhäälses kuulutamises, leppimatuses teisitimõtlejate suhtes, unustame lihtsa tõsiasja, et õnnelik pere on see, kus elavad õnnelikud inimesed.

Arusaamad sellest, milline peab olema üks perekond, on saja aasta jooksul oluliselt muutunud. Tee tööd ja siis tuleb ka armastus, ütles klassik. Ja tegelikult oligi pere tollal üks asine värk. Talu tahtis pidamist ja tööd tegemist. Ammu enne minu sündi suri mu vanaisa, mölder. Veskilised aga muudkui käisid aga perepojad ei andnud veel mehemõõtu välja. Mu vanaema võttis uue mehe ja veskitiivad hakkasid uuesti pöörlema. Kuna uuel mehel oli noorem vend ja vanaemal oli samaaegselt esitütar mehelemineku eas, siis peeti kaks pulma korraga. See oli talupoeglikult arukas otsus. Üks õlle- ja sülditegu. Mõne aja pärast olid ema ja tütar lapseootel ja varsti oligi maailma sündinud ühe suguvõsa sugulusastmete sasipundar - ema poeg oli tütre kasuvend ja samas tütremehe vennapoeg, tütre kasuvend oli väimehe vennapoeg, jne. Ega ma siiani ilma paberile joonistamata saa aru, kes oli kellele kes. Igatahes oli asine töökas pere, kus ei puudunud ka armastus. Vist.

Sada aastat on möödunud ja et armastus oleks ja ei läheks, ei piisa vaid töötegemisest. Lisaks tuleb käia perenõustajate ja psühholoogide juures. Töötegemistki mõistetakse hoopis teisiti. Töö ei ole see, et veskikivid jahvataks ja armastus tuleks. Töötamise all mõistetakse tööd oma suhtega. Mida iganes see ka tähendab. Aegade jooksul on muutunud ka pere terminoloogia. Sada aastat tagasi oli kõik lihtne, igal pereinimesel oli kas mees või naine. Haritumate ja peenutsevate aegade saabumisel oli pereinimesel abikaasa. Pärast suurt (seks)revolutsiooni elukaaslane ja nüüd, uue pereajastu saabumisel partner. Ma ei võta seisukohta ega õpeta, kes kellega ja kuidas peab elama. Ajad, mil pereloomise oluliseks teguriks oli majanduslik alge - koos on kergem, on jäädavalt möödanik. Erisooliste perede kõrval elavad samasoolised pered ja see on fakt. Peaasi, et inimesed ennast õnnelikult tunnevad, siis on ka õnnelikud pered.

Paar postitust tagasi avaldasin arvamust, et soov omada peres lapsi on tegelikult isekas, oma ego realiseerimise küsimus. See soov on igati mõistetav ja inimlik, olgu peremudel vormilt ja sisult milline tahes. See on üks inimese õnnelikuks olemise alustalasid. Ma ei taha idealiseerida olukorda sada aastat tagasi väites, et see "heas ja halvas" ning "kuni surm meid lahutab" asi toimis kauges minevikus laitmatult. Aga väidan küll seda, et selles keerulises perevärgis anname täna küll kergema loobumisvõidu kui seda tegid meie vanaemad-vanaisad.

Ja lähevadki lahku vastassoolised ja samasoolised pereinimesed. Enamik loodetavalt mõistlikult ja esmaemotsioonide jahtumisel ka rahulikult. Mõnedel juhtumitel aga on lahkuminek sedavõrd keevaline, et ei aita siin perenõustajad vaid ainult advokaadid. Jagatakse aktsiaid, kortereid ja supilusikaid ja muidugi lapsi, oma ego realiseerimise küsimust. Nende materiaalsete asjadega on abi seadustest, mida on võimalik lihvida üha täiuslikumaks, et olukorra saabudes oleks selge kellele mis, kuidas ja kui palju. See on see garantiide asi, millest praegu palju jahutakse.

Laste jagamisel on asi kordi keerulisem. Vaatamata sellele, et seadused räägivad ka siin mis ja kuidas, on need seadused supilusikast keerukama jagamisel ikka väga mannetud. Olgem ausad, me lihtsalt ei oska neid küsimusi lahendada. Seepärast ka seadused on sellised nagu nad on. Me ju tõepoolest proovime seadustes ja otsustes teha kõike nii, et lapse huvid oleksid esikohal. Ja ometi me teame, et lapse ainuke huvi on see, et ema ja isa elaksid koos ja kõik oleksid õnnelikud.

Lugesin ühte kohtuasja. Tavaline banaalne eesti perelugu. Mees ja naine lähevad lahku. Kohtus vaidlevad lahusoleva vanema õiguse üle lapsega kohtumiseks. Varasemates kohtuinstantsides on sõlmitud kompromisslepinguid ja muud juriidilist värki, kuidas, kus, millal ja kui kaua võib lahus olev vanem lapsega kohtuda. Ju siis lapse huvisid arvestades on otsustatud nii, et eemalviibival lapsevanemal on õigus (mhm, kohustusest ei räägita) kohtuda oma lapsega kord kuus a 8 tundi. Lahusolev lapsevanem taotleb nüüd, et ta saaks oma lapsega kohtuda vastavalt kompromisslepinguga ettenähtud korras, ei rohkem ega vähem. Lapsega koosolev vanem rikub väidetavalt seda lepet, takistab neid kohtumisi ja nüüd siis vaidlevad juba mitmendat aastat. Kogu selle vaidluse juures esindavad, nagu seadus ette näeb, lapse huvisid kohtus vastavad ametiinimesed ja psüholoogid.

Väljavõte kohtupaberist: "Lapsele määratud esindaja leidis, et ... puudub otsene vajadus muuta kompromissilepinguga kokkulepitud lapsega suhtlemise korda, kuna see on asjakohane ja piisav."

Väljavõte kohtupaberist: "Maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise kord teenib lapse huve. Põhjendatud ei ole M. M. ja psühholoogi hinnang lapsega kohtumise aja (üks kord kuus kuni 8-tunnise kestusega) muutmise vajalikkuse kohta. Avaldajal lapsega suhtlemise kestuse lühendamine kahjustab olulisel määral lapse õigust lahus elava vanemaga suhelda ning selle vanema õigust lapsega kohtuda ja osaleda tema kasvatamisel. Seni kehtivas suhtluskorras on piisava täpsusega fikseeritud lapsega kohtumise kestus, aeg ja koht ning see vastab poolte võimalustele, vajadustele ning lapse arengutasemele. Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskord toimib kuni lapse 7-aastaseks saamiseni. Ei ole alust ega põhjust muuta vanema õigusi lapse suhtes."

Minu poolt esile tõstetud fraasid ja sõnad ei ole lapse huve esindava ametiinimese või psühholoogi mõnitamiseks. Lihtsalt nii on. Nad teevad eeldatavasti parimat, mis mõlema vanema suure ego juures võimalik. Kindlasti vaidlevad need lapsevanemad edasi ja ka siis kui kohus on teinud kõik seadusest tulenevad lõplikud otsused. Vaidlevad kuni surm neid lahutab.

Ma tõstsin need fraasid esile seepärast, et näidata meie poolt kirjutatud seaduste, vaidluste lahendamise absurdsust, seaduste abitust suhtedraamade lahendamisel. Kui ma mõnele vestluspartnerile väidaksin, et alla seitsmeaastase lapse kasvatamiseks piisab temaga tegelemisest üks kord kuus a 8 tundi, siis peetaks mind nõrgamõistuslikuks või väga küüniliseks inimeseks. Ning kui ma argumenteeriksin, et see vastab lapse vajadustele ja tema arengutasemele, siis kutsutaks kindlasti hullariauto. Kohtunik kohtusaalis millegipärast seda ei tee. Sest ka tema on abitu.

Seepärast võime me elada ja lapsi kasvatada mistahes kooselu vormis, kellega tahes, kas seaduslikult või seaduseta. Me võime olmasolevaid seaduseid muuta, täiustada ja parandada. Aga kõik see ei ole garantiiks, et me oleksime õnnelikud. Mina oskasin elada oma elu nii, et ma pole päris õnnelik. Aga ma tahaksin, et mu lähedased oskaksid seda õnne leida ja hoida.

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Põlastusväärne lapsepõlv



Minul on elus vedanud. Mul oli muretu lapsepõlv. Seda seniks kuni teismelisena hakkasin ise endale ja vanematele muresid meisterdama. Alles hiljem olen hakanud aru saama, et mälestused helgest lapsepõlvest on vaid lapse mälestused. Millised mured ja probleemid olid meie vanematel, seda me ei tea. Neid prooviti igati varjata lapse silmade ja kõrvade eest.

Aastalõpp oli ja on laste jaoks alati eriline. Nõukogude aja laste jaoks veel eriti. Sest kõigepealt oodati jõulusid ja pärast seda tulid näärid. Ka selles osas sain alles täiskasvanuna "valgustust". Selgus, et osades peredes jõuluid ei peetudki. Meil peeti, jõulukuusega ja puha. See kuuskede müük turgudel enne jõulupühi tuli siis kui ma juba pisut suurem laps olin. Mõned aastad varem alustati kuusemüüki alles peale jõulupühi. Ja ometi oskas isa selle jõulupuu alati hankida. Ning kui kuusk oli püsti pandud, ehitud ja kardinad ette tõmmatud, siis olidki jõulud käes. Jah, kardinad olid olulised. Minuvanused teavad, miks. Noorematele on vist mõtetu selle põhjust seletada, nad ei pruugi selgitusest aru saada. Liialt jabur tunduks see neile.

No ja siis, peale jõuluvorste tulidki juba näärid. Ülelinnalised nääripeod etenduste ja kommipakkidega. Nääripeod oma koolis, vanemate töökohtades, nääripeod mingites majavalitsuse ringides ja võib olla ka mujal. Ning kõik see oli ju tasuta. Nagu tasuta olid ka laste huviringid, trennid ja muud.

Võiks küsida, kas nõukanostalgia? Jah, on küll pisut, vastaksin häbenemata. Just selline tunne tekkis vaadates internetipoes äratuntavatat linna nääripeokutset, mille hinnaks 13USD. Nimetatagu pealegi ülalkirjeldatut põlastusväärseks nõukanostalgiaks, hirmsaks stalinlikuks, hrustsovilikuks või breznevlikuks lapsepõlveks. Minule on see aeg ikkagi armas. See oli minu lapsepõlv.