Ja ongi mul õnnestunud sedasi, et väldin praeguse hetkeni kõiki uudise järelkirjutisi ja eriti kommentaare, mis Paalalinna traagilise sündmuse kohta on kirjutatud. Just viimased, kõiksugu "asjatundjate" arutlused on mind alati endast välja viinud kui on juhtunud midagi, mis vapustab ühiskonda. Seda liini pidades ei tohiks ma ise samuti siia ridagi kirja panna, võrdväärne "ekspert" minagi. Kuid see blogi on ellu kutsutud siiski isiklike mõtete nurgana. Ega siin pagenduses kellegagi, eriti praegusel aastaajal rääkida pole. Seepärast võtan endale selle õiguse fikseerida oma kaks mõtet, mis vahetult, samal päeval tekkisid.
Esimene mõte oli kummastav iseendalegi. Kahju muidugi õpetajast ja kaastunne omastele. Kuid samaväärselt on mul kahju tulistaja vanematest. Milline mõtete virvarr nende peas küll võib toimuda. Kuidas hing valutada. Sisuliselt on vanemad kaotanud selle poja, keda nad arvasid tundvat, kes on elanud tänaseks vaid 15 aastat. On ju selge, et võõrandumine ei toimunud konkreetsel päeval ja kellaajal, see leidis aset millalgi varem - kuidas ja miks? Ja mis edasi saab, pojaga ja muidu? Tuleb ju veel astuda ka inimeste ette ja neile silma vaadata. Vastata süüdistustele ja lohutustele. Uudistest kuulen, et kõiksugu kriisinõustajad on kogunenud Viljandisse ja annavad muudkui abi. Kas tulistaja perele on samamoodi abi kindlustatud? Iga nende poolt öeldud sõna saab meedias kümnekordse võimenduse ja sajakordse kriitilise arvustuse, eriti kui midagi öelda kasvõi kaudselt poja kaitseks. Mida peab tegema vanem, kelle laps on kurjategija?
Teine mõte, mis mul koheselt pähe tuli on ainult meelevaldselt seostatav antud juhtumiga. Konkreetne tegu saab juhtuda reeglina laiemas kontekstis. Seda tausta ei saa arvestada uurija ega kohtunik. kuid ühiskond tervikuna ehk peab seda tegema.
Juhuse tahtel lugesin paar päeva enne seda sündmust Viljandi noormehest nimega Mark. Kaks aastat tagasi sai põhiharidust tõendava dokumendi sealtsamast Paalalinna koolist. Tema, tuleb välja on juba mõnda aega olnud narkodiiler. Tuvastatud klientidena, kordan tõendatud klientidena mainitakse alaealisi H.P., M.J.M., A.K., T.K., R.A., S.M., R.R., ... Palju tal neid alaealisi kundesid kodulinnas tegelikult on, kes seda teab. Viljandi kohtumajas kohtunik "noomis" Marki ja käskis tal kolm aastat hea poiss olla, muidu läheb kolmeks aastaks kinnimajja. Nii me noomimegi ja ennetame. Loome kodanikuühinguid, kirjutame projekte ja trükime voldikuid. Ning muidugi koolitusi ja õppusi viime läbi. Samas on iga kümnes Viljandimaal toimunud kuritegu toime pandud alaealiste poolt.
Öelduga ei taha ma kutsuda üles kasutama laste vastu karmi kätt ja muud seesugust. See pisut segane mõttekäik väljendab lihtsalt mu nõutust kogu asjas ja samas veendumust, et iga traagiline juhtum annab meile võimaluse vaadata pilti laiemalt, palju laiemalt. Targad inimesed leiavad kindlasti sealt mingeid seaduspärasusi ja äkki ka lahendusi, kuidas kaasaegses maailmas tuleb käituda ja olla, toetada ja aidata iseennast ning oma lapsi. Mul on jäänud kohati tunne, et paljudel juhtudel oleme jätnud just lapsed omapead kõigi murede ja ängidega, suurte ja väikestega. Seda vaatamata arvukatele laste-noorte nõustamiskeskustele, (mitte)tulundusühingutele, lastekaitsespetsialistidele, koolipsühholoogidele ja muidu kaastundlikele tädidele ja mõnele onule.