Teisipäev, 28. oktoober 2014

Paalalinna

Ja ongi mul õnnestunud sedasi, et väldin praeguse hetkeni kõiki uudise järelkirjutisi ja eriti kommentaare, mis Paalalinna traagilise sündmuse kohta on kirjutatud. Just viimased, kõiksugu "asjatundjate" arutlused on mind alati endast välja viinud kui on juhtunud midagi, mis vapustab ühiskonda. Seda liini pidades ei tohiks ma ise samuti siia ridagi kirja panna, võrdväärne "ekspert" minagi. Kuid see blogi on ellu kutsutud siiski isiklike mõtete nurgana. Ega siin pagenduses kellegagi, eriti praegusel aastaajal rääkida pole. Seepärast võtan endale selle õiguse fikseerida oma kaks mõtet, mis vahetult, samal päeval tekkisid.

Esimene mõte oli kummastav iseendalegi. Kahju muidugi õpetajast ja kaastunne omastele. Kuid samaväärselt on mul kahju tulistaja vanematest. Milline mõtete virvarr nende peas küll võib toimuda. Kuidas hing valutada. Sisuliselt on vanemad kaotanud selle poja, keda nad arvasid tundvat, kes on elanud tänaseks vaid 15 aastat. On ju selge, et võõrandumine ei toimunud konkreetsel päeval ja kellaajal, see leidis aset millalgi varem - kuidas ja miks? Ja mis edasi saab, pojaga ja muidu? Tuleb ju veel astuda ka inimeste ette ja neile silma vaadata. Vastata süüdistustele ja lohutustele. Uudistest kuulen, et kõiksugu kriisinõustajad on kogunenud Viljandisse ja annavad muudkui abi. Kas tulistaja perele on samamoodi abi kindlustatud? Iga nende poolt öeldud sõna saab meedias kümnekordse võimenduse ja sajakordse kriitilise arvustuse, eriti kui midagi öelda kasvõi kaudselt poja kaitseks. Mida peab tegema vanem, kelle laps on kurjategija?


Teine mõte, mis mul koheselt pähe tuli on ainult meelevaldselt seostatav antud juhtumiga. Konkreetne tegu saab juhtuda reeglina laiemas kontekstis. Seda tausta ei saa arvestada uurija ega kohtunik. kuid ühiskond tervikuna ehk peab seda tegema.

Juhuse tahtel lugesin paar päeva enne seda sündmust Viljandi noormehest nimega Mark. Kaks aastat tagasi sai põhiharidust tõendava dokumendi sealtsamast Paalalinna koolist. Tema, tuleb välja on juba mõnda aega olnud narkodiiler. Tuvastatud klientidena, kordan tõendatud klientidena mainitakse alaealisi H.P., M.J.M., A.K., T.K., R.A., S.M., R.R., ... Palju tal neid alaealisi kundesid kodulinnas tegelikult on, kes seda teab. Viljandi kohtumajas kohtunik "noomis" Marki ja käskis tal kolm aastat hea poiss olla, muidu läheb kolmeks aastaks kinnimajja. Nii me noomimegi ja ennetame. Loome kodanikuühinguid, kirjutame projekte ja trükime voldikuid. Ning muidugi koolitusi ja õppusi viime läbi. Samas on iga kümnes Viljandimaal toimunud kuritegu toime pandud alaealiste poolt.

Öelduga ei taha ma kutsuda üles kasutama laste vastu karmi kätt ja muud seesugust. See pisut segane mõttekäik väljendab lihtsalt mu nõutust kogu asjas ja samas veendumust, et iga traagiline juhtum annab meile võimaluse vaadata pilti laiemalt, palju laiemalt. Targad inimesed leiavad kindlasti sealt mingeid seaduspärasusi ja äkki ka lahendusi, kuidas kaasaegses maailmas tuleb käituda ja olla, toetada ja aidata iseennast ning oma lapsi. Mul on jäänud kohati tunne, et paljudel juhtudel oleme jätnud just lapsed omapead kõigi murede ja ängidega, suurte ja väikestega. Seda vaatamata arvukatele laste-noorte nõustamiskeskustele, (mitte)tulundusühingutele, lastekaitsespetsialistidele, koolipsühholoogidele ja muidu kaastundlikele tädidele ja mõnele onule. 

Teisipäev, 21. oktoober 2014

Elektrivaras

Kõik me teame, et naabritega tuleb hästi läbi saada. Kortermajas võib olla nii, et oma korruse trepimademelt ei puutu inimestega kokku, trepikojast rääkimata. Maal elades on aga naabrid, üheküla inimesed rohkem olulised ja pisut ka teineteisest sõltuvad. Külas oled sa paratamatult määratletud kogukonnas, kus on väljakujunenud suhtlus ja suhtumine. Hea läbisaamine naabritega on eriti tähtis siis kui oled mujalt tulija. Sind kas võetakse kogukonnas omaks või mitte. Mõnda aega tasuks tulijal hoida kindlasti madalat profiili. Ma ei usu, et mind siin päris omaks on võetud, kuid pole ka ära põlatud.

Sellise sissejuhatusega ja arusaamistega olen maadlemas ühe eetilise küsimusega. Pärast seda kui mul osa kopsust eemaldati, sunnin ennast iga päev lisaks tavatoimetustele pikalt jalutama, vaatamata ilmale. Nendes käimistes saadab mind mu koer, kes teadagi parem jookseks, aga see selleks. Erinevaid marsruute valides satume mõnikord põldude vahel olevale külateele, mis peale viimaseid maju hääbub kitsaks metsarajaks. Ühes selles majas elab elektrivaras. Esimest korda märkasin õhuliinile, enne majasisest arvestit kinnitatud traadiaasasid juba mõned aastad tagasi. Paljugi mis. Eelmisel aastal märkasin asjas seaduspärasust, külmad ilmad, õhtuti. Sellel aastal on juhtumis juba varjamatut nahaalsust, pikendusjuhet enam traatide küljest ei võetagi. Ääriveeri sellest inimesest juttu tehes rääkisid mitmed külainimesed ise mulle sellest elektrivargusest. Mees pole juba kaks aastat saagi käima tõmmanud ja kuuri all pole tal ammu puuhalgugi. Kogu majapidamine käibki elektri peal. Elektriradiaatorid annavad sooja ja elekter aitab süüa teha, külmkapp, raadio, televiisor, valgustus peale selle. Imeline asi see elekter, eriti kui tasuta saab.
Eelnevatel aastatel oli mul situatsiooni suhtes mingi eneserahustuslik selgitus, empaatiavõime. Mees, kuuekümnene, elab oma 85 aastase emaga. Väike viinaviga on tal küll manu, kuid seda on ka paljudel teistel, kes selles kauaoodatud isesesvas riigis elades omadega ühel hetkel ummikusse jõudsid. Pole tööd, pole tal endal ka pensionit. Kuidagi saavad nad seal kahekesi elades ema pensioniga hakkama. Äkki on mehel midagi veel tervisega lahti, et talule kuuluvas metsas on jäänud küttepuud kaks viimast aastat tegemata. Eakas ema pidi veel puusaoperatsiooni läbi tegema. Mida veel. Keeruline on ju elada kui raha läheb, aga ei tule. Võtab natuke posti otsast särtsu, ega me ülejäänud seepärast ära ei sure.

Sellel sügisel märkan, et minus sees on ärganud mingi kuradikene. Kuidagi väga ära viskab see asi. Räägiks mehega, siis olen lihtsalt mölakas, kes topib oma nina kuhu pole vaja. Kaebaks kuhugi, siis olen kõigi silmis koputaja. Kogu küla ju teab, kuid elavad ise ja lasevad teistelgi elada. Kas mul on siis kõige rohkem vaja, ise veel sissesõitnu? Aga ikkagi ajab mind  vihale. Pean vist oma jalutamisradasid muutma. Mida ei näe, seda ei tea.

Pühapäev, 19. oktoober 2014

Noorte õpetajate kokkutulek

Meil on vist mingi kampaania Noored kooli. Nõukogude ajal pöörati noortele õpetajatele erilist tähelepanu. Nagu nüüd, siis ka toona rohkem sõnaliselt kui rahaliselt, kuigi suunamisjärgselt maapiirkondadesse sattunud noorõpetajad said reeglina elamiseks korteri. See oli elamispinna üldise vähesuse tõttu päris kõva sõna. Keegi Moskva elanik müüb internetioksjonil plekist märki. Tahab saada selle eest 190 rubla. Kunagi olid "Normas" valmistatud märgid lahutamatu osa mistahes sündmuse äramärkimiseks. Märgikultuur on tänaseks hääbunud ning pole ka lugenud, et keegi oleks uurinud näiteks eraldi teemana tollast graafilist disaini nendel märkidel. Täna märkan meediapildis vaid mõnedel erakondlastel kuuerevääril ühesuguseid märke. Ju see on mingi järjepidev põlvkondlik parteilaste kultuur. Märkide kõrgajastul, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, keegi sellist plekilatakat peale ürituse lõppu vaevalt kandis, kuid meenena sahtlipõhja vast ikka jäi kuni sahtli järjekordse koristamiseni.

Kuidagi haakub see minu eelmise sissekandega siin blogis - aja kulgemine. Võib arvata, et sellele kokkutulekule kutsuti nn. ärksamad noored õpetajad. Erialaselt head ja kindlasti ka tollaste kaanonite järgi ühiskondlikult aktiivsed. Siin nad on, sellest kokkutulekust osavõtjad. Paljudel seesama märk rinnas. Noored ja ilusad, midagi juba kindlasti saavutanud, kuid parimad aastad veel ees. Kuid ega seda viimast kindlalt väita saa. Mõnele võis see olla hoopis kõrghetk, kust hakkas kibestumise allakäigu trepp.
1. rida vasakult: Merle Raidma, Siri Jehe/Põllu, X, X, Sulev Valdmaa, X, X
2. rida vasakult: Kaidor Damberg, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X
3. rida vasakult:
4. rida vasakult:

Möödunud on kolmkümmend aastat. Need, kes kooli jäid on täna vanad õpetajad. Viisakalt öeldes staažikad. Ehk mõned juba ka pensionil? Palju neist üldse õpetajaks jäi? Mina tunnen siit pildilt ära vaid kahte, kellega olen elus mingil hetkel kokku puutunud. Üks peaks olema tänaseni õpetaja (1.rida, vasakult 1.). Teine on alles viimastel aastatel loobunud, olles ennem seda olnud ka koolidirektor (1.rida, vasakult 5.). Äkki tunnevad siia lehele sattunud samuti ära mõne "noore õpetaja" ja lisavad ta nime kommentaaridesse?

Reede, 17. oktoober 2014

Kui vana on vana?

Jane blogist lugesin äsja muu jutu seas ühte repliiki vanade inimeste kohta. Autor jõuab õnneks tulemuseni, et minu generatsioon pole siiski üdini lootusetu: "Noh, nüüd ma siin kirjutangi, et tegelikult mul ei ole mingit allergiat vanemate inimeste vastu. On lihtsalt halvad vanad ja on head vanad. Nende esimestega ma lihtsalt satun kokku oodatust palju rohkem ja sellepärast ongi vanemate inimestega pigem halvad muljed.".
 
Spetsiaalselt otsides sattusin hoopis sirgjoonelisemate viimase nädala ütlemisteni. Näiteks teismelisena: "Tra vanad inimesed teil pole õigust haiseda igalpool! Aurake pessu -.-". Või siis, "Ainuke hea asi selle juures et ma Tallinnas ei ela on see, et ma ei pea bussides võitlema nende ennast täis vanamuttidega". Pisut küpsem Jekaterina jõuab ealistest iseärasustest arutledes konkreetsete ettepanekuteni, aga ka üldistuseni: "Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi."
 
Ealine vastandumine on toimunud alati. Ka vastupidiselt, kus vanemad inimesed heidavad noorematele ette ei tea mida. Arvatavasti teen seda minagi, endale märkamata. Kogu asja juures paneb mind mõtisklema hoopis küsimus - kui vana peab olema, et olla vana? Mõistagi on universaalne vastus, et inimene on siis vana kui ta mõtleb, et ta on vana. Oleks see vaid nii lihtne. Ümbritsevad on need, kes sind lahterdavad. Teevad seda iseenda vanusest lähtuvalt. Minu silmis hästi nooruke ema Jane võib olla selle tüdruku arvates, kes saadaks kõik vanad inimesed pessu, ikka küllaltki vana - laps ju Janel ja sedaviisi. Mõnda aega tagasi sattus kätte mu esimese klassi pilt. Hästi nooruke ja ilus klassijuhataja oli. Teisel õppeaastal läks dekreeti esimest last sünnitama. Aga siis, lapsena tundus ta meile ju vanana! Üheksandas klassis tuli klassijuhatajaks äsja ülikooli lõpetanud mees. Küll on noor, õhkasid teismelised tüdrukud!
 
Kõik on suhteline. Riiklik statistika peab nooreks kuni 26 aastast inimest. Vanaks aga tuleb vist pidada siis kõiki pensioniealisi? Kas need vahepealsed, 26-63 on keskealised? Millal tuleb pessu minna?

Teisipäev, 14. oktoober 2014

Kasutu olemine

Ma tõepoolest ei saa aru, mis minuga toimub. November polegi veel käes, kuid masenduse sümptomid on juba silmapiiril. Peamiselt väljendub see üleloomulikus väsimuses. Kindlasti viimase kümne aasta krooniline magamatus, tõsised unehäired on organismi ja vaimu piisavalt ära kurnanud. Üha raskem on leida motivatsiooni tegutsemiseks. Ma ei mõtle  midagi suurt ja olulist, tulevikku suunavat. Ka argiasjades puudub tahe ja suutlikus. Näiteks söömine on muutunud tüütuks ja väsitavaks tegevuseks, toiduvalmistamisest rääkimata. Voodist kobin välja juba kella viie ajal hommikul - mis ma seal ilmaasjata vedelen. Paaril varasel hommikutunnil on veel mingit jaksu ja väikest energialaengut, kuid keskpäevaks olen kustunud. Kuidagi uimerdan õhtuni. Ning kui õhtul sätin ennast magama, tean juba ette, et ees ootavad igas tunnis korduvad ärkamised, pidevad une pealt lämbumised ja mitte eriti ilusad unenäod. Alates öösel kella kolmest piidlen ootusega aknast paistmatut pimedust, et taevas hakkaks juba uue päeva märke looma. Ning kõik kordub. Masendavalt ja väsitavalt. Mul poleks midagi selle vastu, et Jeesus näeks ka minus, mulle määratud järelejäänud ajas, mingit teistsugust potensiaali ja veidi asjalikumat rakendust.

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Ralf Linno

Juba mõnda aega olen märganud, et keegi müüja Himki linnast Venemaal kaupleb ühe netioksjoni filateeliasektsioonis poolesajandi vanuste ümbrikutega, mis kõik adresseeritud ühele inimesele Austrias. Kirju on Kiievist, Leningradist ja Tartust. Viimasest linnast on üheks kirjasaatjaks keegi K. Maasik Tammelinnast ja teine... Just see teine mu tähelepanu pälviski. Neid Tartust aastatel 1954-60 saadetud  ümbrike on kümneid ja alghinnaks küsib müüja iga ümbriku eest 600 kuni 2500 rubla. 
 
Ralf Linno nimi on vist tuttav igale tõsisele margikogujale. Mitte ainult meil, vaid üle maailma. Kõigile neile filatelistidele, keda huvitab Estica, 1939-45, occupation vms. Minustki oleks võinud saada ehk margikoguja kui poleks Linno taolisi tegelasi. Kollektsioneerimine on pisut "ajuhälbeline", sõltuvuslik hobi. Pealegi väga kulukas. Raha puhul muidugi võiks rääkida ka hoopis investeeringust. Mistahes investeering eeldab teatavasti arukust ja teadmisi. Filateelias tuleb muude teadmiste osas olla valvas võltsingute suhtes. Ralf Linno oli pärastsõjaaegses Eesti NSV-s suurim margivõltsija.
 
Kõik oksjonil müügil olevad ümbrikud on saadetud Raimund Prangl'ile. See mees pidas Austria suuruselt teises linnas Grazis filateeliapoodi juba enne sõda. Äri haare oli piisavalt suur, sest firma oli oma jooksevkontod avanud postipankades Viinis, Münchenis, Prahas, Varssavis, Pariisis ja Brüsselis. Ka Austria annekteerimine ja maailmasõda ei muutnud Raimundi äris suurt midagi. Ta avaldab hoopis ajalehtedes reklaame, et nüüd on saadaval ka Saksa idaalade territooriumi  ületrükkidega postmarke. 
 
Kuulutuses näidatud filateeliapood asus samal aadressil ka aastaid pärast sõda. Sellest annavad tunnistust needsamad oksjonil olevad ümbrikud. Väga heas asukohas, maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvas vanalinnas, mitte kaugel linnast läbivoolavast Muri jõest. Praeguseks on küll samades ruumides hoopis teised kaubad.
 
Ralf Linnost kui inimesest ei tea ma praktiliselt midagi. Segaste aegade ehk vene võimu saabudes oli ta Tartu koolipoiss. Veel teismelisena, juba sõja ajal, alustas ka oma tegevust margivõltsijana. Kindlasti oli tal hilisemalt ka mingi amet ja töökoht, kuid selle kõrval pea veerand sajandit tegutses oma suure hobiga, levitades võltsitud "toodangut" märkimisväärsetes kogustes.
Selliseid marke liigub võltsingutena palju

Linno spetsialiteediks kujuneb nn. sõjaaegsed ületrükid, täpsemalt templid. Ralf oli templivõltsija. Mainitud ehtsad ületrükid tekkisid sedasi, et sõja ajal kui venelased lahkusid ja Saksa riigi postmargid veel ei kehtinud, tembeldasid mõned kohalikud postkontorid (Elva, Mõisaküla, Pärnu jt.) oma senised postimaksevahendite varud, NSVL postmargid, üle erinevate templitegaga "Eesti Post", "Vaba Eesti" jne.  Linno tabas küllalt kärmelt, et pole vaja mingeid trükipresse, -värve ega muud. Piisab teha vastavad templijäljendid ja hankida suurtes kogustes vastavaid vene postmarke. Kuna tegelikult tehti selliseid ületrükke ehk tembeldamisi venelaste taganedes vaid paar nädalat, siis Ralf jõudis loogilise järelduseni - sellised margid muutuvad kollektsionääride hulgas haruldasteks. Tänastes hindades on selliste postmarkide tehinguhinnad suurusjärgus 200-500 eurot tükk.
 
Vaevalt oskab keegi kõrvaline, kolmas isik ütelda, palju Ralf Linno neid võltsinguid selles Tartu tagasihoidlikus Puiestee tänava hoovimajas tegi. Igatahes filateeliakirjanduses mainitakse võltsingutest rääkides sageli fenomenina just Eestit, kust on ringlusesse läinud hämmastav kogus võltsmarke üle maailma asuvatesse erinevatesse kogudesse. Linno tegutsemise ajal ei sõitnud inimesed vabalt mööda maailma. Vene riigist korraks välismaale pääsemine oli mõnedele õnnelikudele meie seast ainusündmusena midagi erakordset. Postiteenistusse oli riik loonud eraldi osakonnad, kes valikuliselt või süstemaatiliselt kontrollisid kirjavahetust välismaaga. Ometi leidis  Ralf ka sellele lahendusi, laiendades müüki just välismaale, kus ostujõulisem turg. Tekkisid kanalid kuhu ja kuidas oma võltsinguid müüa, ning kuidas müügist saadud raha võimude teadmata siia suletud riiki toimetada. Üks teoreetilistest võimalustest olid kirjasõbrad-filatelistid välismaal. Peapostkontorite eriosakondadel olid ju teada kõik inimesed kes filateeliaeemärkidel pidasid laialdast kirjavahetust välismaaga. Oletuslikult arvan, et neid margi- ja templikirevaid kirju kontrolliti vähem - need ju süütud "ajuhälvikutest" kollektsionäärid.
 
 
Arvestades haruldasemate postmarkide rahalist väärtust, proovivad tõsised kogujad, filateeliaärid, oksjonimajad kindlustada tehingu õnnestumist tunnustatud ekspertide hinnangutega haruldase margi ehtsusest. Rootsis tegutsenud väliseestlastest filatelistid olid just need, kes seitsmekümnendate aastate alguses hakkasid rahvusvahelist kollektsionääride peret hoiatama Ralf Linno võltsingute eest. Väidetavalt lõpetas Linno seepeale oma tegevuse. Üks hoiatajatest oli Valdo Nemwalz, kes kuni surmani oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Eesti markide osas. Kuid ka asjatundjal juhtub. Ega siis Linno tegutsenud algusest lõpuni vaid ühe templijäljendiga. Need kulusid ja mõni võltsitud tempel tuli tal välja ikka väga originaalilähedane. Hilisemad ja kaasaegsemad ekspertiisivahendid, spektograafia jms. on leidnud, et mitmed Nemwalzi poolt ehtsaks tunnistatud ületrükid-tembeldused on siiski võltsing - templitindi koostis on teine. Seega pean isiklikult Ralf Linnot tänama. Tänu tema tegevusele tean võltsingutest ning filatelist minust ei saanud. Oleks ikka ütlemata masendav kui ühel päeval oleks selgunud, et terve elu  kõhu ja pere kõrvalt koonerdatud raha, mis paigutatud margialbumitesse ei olegi väärt kümneid tuhandeid eurosid, vaid ainult pool kuupensionist.


Esmaspäev, 6. oktoober 2014

SAPTK meeleavaldus Toompeal

Mina tundsin ennast isiklikult puudutatuna, piinlikustunnet, nähes pühapäevase meeleavalduse fotodelt sedavõrd palju minuealisi. Mingi elukogemus peaks andma seenioridele pisut avarama eluvaate ja mõistmise, et elunähtused pole must-valged. Paraku...

Õõvastavalt variserlik üritus. Mitte ainult see konkreetne ja seekord sedapidi "paraadile, paraadile!" sündmus. Vaid kogu see "perekonna kaitsmise" silt ja sellega kaasnev. Eestvedav püha perekond peaks peeglisse vaatama, veendumaks, et pintsaku all särgi peal on endilgi mitmed eelkäijate plekid kui räägime perekonnast ja väärtustamisest selles võtmes nagu nad ise sellest räägivad. Ei pea olema diplomeeritud psühholoog, et täheldada ja mõista nende aktsioonide mõne eestvedaja lapse- või noorukiea teatud kogemusi, mis sunnib neid täiskasvanud inimesena vihkama kõike, mis seotud sellega, mida tahetakse pingsalt unustada. Või näiteks seesama tribüünil pereväärtusest kõnelev usklik proua, kellel aastaid tagasi polnud mingit asjagi "perekonna kaitsmisest" kui teise naise seadusliku mehega ilmalikke rõõme nautis koos kõigi hilisemate tagajärgedega. See pole kivi viskamine, vaid faktide konstateerimine.
 
Minusugusele on õnnetus, et ma mäletan liiga palju ja mõnikord ka "perväärtuslikult" pikantseid seiku konkreetsetest inimestest (või nende vanematest). Seepärast ütlengi, et kogu see "perekonna kaitsmine" on minu jaoks variserlik. See, et inimesed oma arvamust avaldavad mistahes küsimuses, kaitsevad oma veendumusi, selle vastu pole mul midagi. Inimesed ongi erinevad. Isiklikult austan tarditsioonilist peret, kuid paraadile ei lähe. On mulgi rinnaesisel plekke.
 
Kõik me oleme pärit lapsepõlvest. Millegipärast tahan selle jutu juurde lisada selle foto. Adolfi sünnipäevapilt lennuki pardalt aastal 1932. Kuue ja poole aasta pärast toimub Kristallöö. Teatud väärtuste kaitseks.