reede, 31. detsember 2010

Blogimeem


Soileen saatis ka minule selle blogimeemi, mis sai alguse kellegi arvamusväitest, et blogimine olevat surnud. Jõudumööda olen püüdnud lugeda ka seda, mida teised arvavad. Seetõttu tean, et midagi originaalset mu vastustes pole. Sellele vaatamata panen ikkagi ka oma variandi kirja. Mine tea, äkki leidub mõni, kes nüüd või tulevikus teeb mingeid kokkuvõtteid, mida hetkel tegutsevad blogijad asjast arvavad.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

Sellega on sedamoodi lugu, et iseenda blogiakna avan praktiliselt kohe kui arvuti taha istun. Ning põhjus selleks on üsna lihtne. Et oma bloginimega visata pilk peale blogipuus toimuvale, pean esmalt minema oma bloggerisse ja sealt siis edasi. Kuna kommentaaridega ollakse blogimaailmas üldse kitsid, siis selline oma bloginimega sisenemine on mul vajalik selleks, et äkki tahangi jätta kuhugi kommentaari. Kunagi kaotasin järjekordselt ära kõik oma paroolid. Saatsin viisaka kirja blog.tr meilile, et äkki saan kuidagi oma parooli uuendada, kuid mingit vastust ei saanudki. Seega, kui siseneksin otse blog.tr lehele, esineksin seal Ananymosena, mina aga eelistaksin olla siin ja kommentaarides anonüümne Hundi ulg.

2. Poliitikute blogisid loen…

Ega ikka reeglina ei loe. Vahest ehk siis kui midagi jääb silma blog.tr esilehel. See on seotud kindlasti ka minu üleüldiste blogieelistustega. Poliitloenguid või -propagandat saab niigi kõigist meediakanalitest. Kindlasti loeksin mõne poliitiku blogi kui seda kirjutaks elav inimene...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Põhiliselt olen ma ikka juttude lugeja, nimetagem neid siis elu- või isikublogideks. Viimase puhul avaneb blogikirjutaja isiksus kaudselt, läbi tema tekstide, mõnikord seda arvatavasti kirjutaja enese teadmata. Teemablogide kirjutisi loen juhuslikult ja harva. Viimase aja suundumusena olen täheldanud, et üha raskem on neid elublogisid leida. Blog.tr on üleujutatud just teemablogidega millele on lisandunud üha rohkem turundusblogisid. Isiklikult ma sellisest turundamisest aru ei saa. Inimene raiskab palju aega ja omanik raha, et toota tekste, mida keegi ei loe.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:

Üheski foorumis ma aktiivselt ei osale. Tegelikult Eesti foorumitest loengi episoodiliselt vaid ühte WWII huviliste oma. Facebooki pidin ennast registreerima, et olla vähemalt fotode kaudu kursis, millega mõni mu lähedane tegeleb. Mistahes sõbraks pakkumistele seal pole kunagi reageerinud. Twitter tundub vist vahva asi olevat. Vähemalt nende tabavate säutsude järgi otsustades, mis igapäevaselt Eesti Päevalehes ilmuvad. Mõnikord võiks ise ka midagi päevakohast säutsuda, kuid selleks peab seal ennast jälle registreerima ja paroolitama. Minule aga need kasutajanimed ja paroolid meelde ei jää. Võiks ju lühikesi postitusi panna oma blogisse, kuid siis kaoks ära just see päevakajalisus. Blog.tr korjab minu postitusi blogipuusse peaaegu ööpäevase hilinemisega, mõnd postitust aga üldse ignoreerib. Kunagi, peale omanikuvahetust kirjutasin sellest murest ka oma blogis. Sain siis ilusa meili neilt, kui tublilt nad asjaga tegelevad ja sinna on see jäänudki. Ja kui ei taheta mind siia blogipuusse turundajate kõrvale, ega ma siis ka vägisi sinna trügi.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?

Ma solvun alati kui kellegi kirjutise alla ilmuvad delfilikud kommentaarid. Mina olen õnneks sellistest kommentaaridest pääsenud. Matslikus on aga alati ja kustahes solvav.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?

Millest: korralikust, risuvabast ja toimivast blogipuust. Kellest: nendest kirjutajatest, keda pidevalt lugesin, kuid kes oma blogid on lukku pannud.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?

Pagenduses oleva inimesena on mul omad probleemid. Alustasin blogimist ehk teraapiana mingi enesehävitusliku sõtuvuse võõrutamiseks. Proovisin taastada mõtlemisvõimet ja eneseväljendust. Siis selgus, et mõni inimene isegi loeb neid tekste ja lisandus annus edevust. Põhiliselt blogin aga selleks, et iseenda jaoks tähendada ülesse seda, mis endale huvitav või oluline. Ning on veel üks põhjus, kuid seda ma ei ütle.

8. Sinu lisatud küsimus

Kas Sa jätad tihti midagi oma blogisse kirjutamata, sest oled teada saanud, et ka Sinu lähedased loevad Sinu blogi?

Edastan oma mõtteis selle meemi küsimustiku kõigile neile kirjutajatele, kellele viitan kõrvalolevas blogirullis.

Paremad soovid kõigile elublogijatele uueks aastaks. Olge ka järgneval aastal oma blogis võimalikult ausad ja avameelsed, et jätkuvalt oleks huvitav lugeda. Kuid seejuures ja peaasi, et endal ega teistel pärast piinlik poleks.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Virisemata

Kahtlemata viskas ka minul üle, et jõulupühade põhitegevus oli lume kühveldamine. Teisalt jällegi, mis saab olla kaunim kui valged jõulud? Ning see, et nägin mõnda lähedast. Üks käis jõululaupäeval perega külas. Tuli kaugelt, oma 700-800 kilomeetrit autoga sõita. Sama pikk maa tagasi. Minekuga läks tal õnneks. Jõudis siit külavaheteelt paar tundi enne minema kui see muutus täielikult läbimatuks. Teine auto pääses minema pühapäeva lõuna ajal. Ma ei väida, et naised ei oska rasketes teeoludes sõita. Siiski otsustasime, et see pool kilomeetrit suuremale teele võiks sõita see, kellelel vanuse tõttu ei tohiks rooli taha üldse asja olla. Minu suvine töömees, praegune koolilaps veedab talvevaheaega minu juures. Ning ma ei häbene öelda, et see noormees on roolikeeramises minust palju osavam. Seda just neis tingimustes, kus see poole kilomeetrine teelõik tuli läbida mäest alla ja ülesse, auto põhi silumas poolemeetrist lund.

Teine lähedane helistas 15000 kilomeetri kauguselt. Istub oma kaasaga üleujutuste vangis. Linnakesse tuuakse toiduvarusid helikopteritega ja seepärast oli nende selleaastane jõulutoit nuudlid. Midagi muud enam poodides polevat saada. Lumeuputus siin, veeuputus seal - igatahes meeldejäävad jõulud igati.

Ülejäänud kõige lähedasemad, need paarisaja kilomeetri kaugused, endast mingit märku ei andnud. Noored inimesed, omad elud ja tegemised. Ei hakanud neid pealetükkivalt ka tülitama.

Aga see lumi... Meeldis kusagil portaalis loetud kommentaar, mille mõte oli järgmine: ärge virisega! Nemad olid kogu kortemajaga koos lumelabidatega väljas. Mehed olid priimustele pannud hõõgveini podisema, lapsed hullasid hangedes, lükati lund ja nauditi talve. Seega, kõik on ilus. Pisut koosolemist ja -tegemist ja ongi hästi. Ka lumega.

reede, 17. detsember 2010

Sügav lugupidamine, prostituudid

Mehhikos alustas tegevust hooldekodu eakatele prostituutidele:

Muidugi võib nende daamide professiooni suhtuda mitmeti. Kuid kui kas või ükski neist naistest aitas säilitada kliendile tema pere ja lastele isa, siis austus ja tänu.



kolmapäev, 15. detsember 2010

Mul oli ja neil on kass

Väidetavalt on hetkel ja teadaolevalt see kass kõige vanim maailmas. Elab Suurbritannias ja on 24 aastat vana:

Minu ühed lapsed tõid meie paneelmajalise baraki õuest, prügikastist, pisikese kassipoja. Ma olen haiglaslikult vastu igasugusele loomapidamisele korrusmaja korteris. Tean, et selle arvamusavaldusega loobitakse mind tomatitega. Sellele vaatamata, veelgi enam, kuna vanas eas hakkasin maakohas alles esimest korda koerapidajaks, olen veendunud, et kodulooma koht pole korter. Mäletan, et teistele lastele, poistele, ütlesin kategoorilise EI kui nad mangusid omale koera. Tüdrukutega on teadagi asi keerulisem. Nii tuligi Kiti sealt prügikastist ja jäi. Sellest on juba iksteistkümmend aastat. Pisut veel (minu jaoks) ja hakkab temalgi jooksma kolmas aastakümme.

teisipäev, 14. detsember 2010

Mu lehkav isamaa

Loen Agence France-Presse äsjailmunud artiklit, kuidas meie vaestemajad täituvad noorte peredega. Algab see kirjutis kuidagi nii, et kodutute varjupaiga esik on täidetud lapsevankritega... Ma pole tükk aega, juba aastaid käinud üheski kodutute varjupaigas. Ei teadnudki, et asjad on sedavõrd hullud. Viimati oli sealne valdav kontigent need eluheidikud, kellel endal asjad pisut segamini põhjuse, ajendi ja tagajärjega. Nüüd on aga siis nii, et korralikud noored pered koos väikeste lastega satuvad "paadi alla".

Kogu artikli tonaalsus tuletab kuidagi meelde neid aegu kui eesti ajalehtedes kirjutati sellest, kuidas neil seal roiskuvas kapitalismis on kõik halvasti. Vaatamata tahtmatule seosetekkele pean seda kirjutist tänasest Eesti elust vist siiski uskuma, sest kirjutaja on üks meie seast. Ning kirjeldatav kapitalism pole "nende" vaid "oma". Ühes ilusas emakeelses lauluski on sõnad, "lehkav isamaa"...

Veelgi enam pean uskuma selle ajakirjaniku siirusesse tänase olukorra kirjeldamisel, sest pisut vähem kui kaks aastat tagasi on ta ise ütelnud: "eesti ajakirjanikud peaksid otsima rohkem positiivseid lugusid, mis välismeediasse jõudes aitaks tõsta Eesti mainet." Ja nüüd siis nende samade sõnade autorilt selline boratlik mainekujunduse artikkel.

Ma ei saa mööda minna sellest, millise valuga elasin kaasa sama ajakirjaniku peretragöödiale, mis sai laialdase kajastuse meie meedias aasta tagasi. Need ühe inimese tõe ja õiguse otsingud olid liigutavad, kuid lahendust ei toonud. Ei tulnud tõde ega ka seda teist. Aga kibestumist ühe ema hinges vast küllaga. Ning kokkuvõttes on minu ainuke lootus, kõlagu see nii imelikult ja ebaloogiliselt kui tahes, et meie kodutute varjupaikade esikud oleksid, anno 2010 jõulud, tõepoolest täidetud lapsevankritega.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Iseendale ja temale

Vaatasin ühte lehekülge, kus aastate kaupa viimase seitsmekümne aasta muusikaedetabelid. Üllatav, et tegelikult tean ma kõiki neid laule ja igal aastal on olnud sealhulgas mõni selline, mis mingil moel on olnud minu jaoks oluline. Ma tean, et väga vähesed viitsivad võõrastes blogides vaadata videosid, eriti kui need on pikad. Antud juhtumil ei oma see tähtsust. See postitus ongi eelkõige mulle endale ja sellele kallile inimesele, kellel täna sünnipäev.

Sinu sündimise aastal oli see pala vaieldamatu hitt, mida tollal sagedasti kuulasin. Ning see video on teostuselt just selline, mis on minu maitsele - video, mis jutustab lugu. Ning tähelepanuvääriv, et midagi selles jutustatud loos on olnud hilisematel aastatel ka Sinu elus tähenduslik. Sellel päeval aga ei teadnud seda ei mina ega ka Sina kui vastsündinuna vaatasid esmakordselt sünnitusmaja aknast taevast ja mina seal all tänaval Sind. Õnne!

reede, 3. detsember 2010

Euro

No ei saanud ma seda paljuräägitud eurokalkulaatorit. Postkast on mul täitsa olemas ja Eesti Post täidab seda kuus korda nädalas. Isegi ajalehte "Pealinn" tuuakse, mida ma muide pole tellinud. Palju kriidist, värvilist ja lakilist reklaami pannakse postkasti, kuid Rahandusministeeriumi lubatud eurokalkulaatorit ei tooda. Ja tegelikult võib jättagi toomata. Ega mul seda raha niipalju ka pole, et seda nüüd kalkulaatoriga lugema peaks. Lihtsalt huvitav on see, miks ma sinna saajate hulka ei kvalifitseerunud? Eks vist seepärast, et üksik vanem meesterahvas, kellel küll alaline elukoht korralikult registreeritud, aga peret mul siin pole, leibkonnast tavamõistes rääkimata.

Üldiselt aga ma ei saa eriti aru, miks Eestis just nüüd, eurotsooniga liitumisel on järsku nii murelikuks muutututud tuleviku suhtes. Sidusime ju 1992.aastal oma raha saksa margaga. Kui sakslased loobusid oma rahvuslikust valuutast euro kasuks, siis sellest hetkest alates oleme nabanööriga euro küljes kinni, varsti juba kümme aastat. Ning nende aastate jooksul oleme teinud kaasa ka kõik need tõusud ja mõõnad, mida eurotsooni riikide pangandus on läbinud. See, et praegune Kreekast alguse saanud ja kiirelt katkuna leviv finantskriis võiks meil olemata jääda kui oleksime säilitanud ikkagi eesti krooni, tundub mulle küll ülalöeldu valguses asjatundmatu jutuna.

Muidugi on mul kahju, et viimaseid nädalaid käibel olevad meie oma Eesti rahatähed ja mündid lähevad ajaloo prügikasti. Leian, et meie paberraha kujundus oli üks ilusamaid maailmas. Kui aga meie rahva enamus otsustas Liitu astudes, et loobub oma rahatähtedest, siis pole midagi parata.

P.S. Teatavasti on euromüntidel üks külg kõigil ühesugune ja teine külg siis vormilt rahvuslik, sisult liidulik. Seejuures on see ühine külg kahese kujutisega. Uuematel müntidel on kujutatud Euroopa kaart peale Liidu laienemist, vanematel vermingutel on see Euroopa aga pisut teistsugune, ütleme, fantaasiarikkam.

teisipäev, 30. november 2010

Ühesilbiline eestlane

Alles äsja oli see Lotila teema üleval. Mõni ikka reageeris natuke üle. Eestlane on minu arvates üldse pisut alaväärsuse all kannatav. Naljakas on lugeda-kuulata, kuidas konnatiigi tulistes vaidlustes tuuakse argumendiks: mida maailm meist niimoodi arvab!!!!!! Ja nii me tihtipeale ei mõtlegi selle üle, mida me ISE millestki arvame. Tahame ikka ja alati, et teised arvaksid (pigem ütleksid) seda, et olete väikesed aga tublid.

Venemaa humoristidel on tihti lavaesinemistel oma naljade sisse pikitud eestlase stereotüüp - pikaldase mõtlemisega, pisut juhm flegmaatik. Teate küll neid nalju tuliste eesti poiste aadressil. Minule igatahes need vene anekdoodid meeldivad. Seda vahvam oli leida nädalaajakirja The New Yorker viimase numbri kaanepildil ühe pere tänupühade kalkuni mõttelise jagamise. Seal kusagil kaela all on üks lihalõik mõeldud sellele ühesilbilisele eestlasest vahetusõpilasele.



pühapäev, 28. november 2010

Täitsa nässus

Kuu aega olin arvutist eemal. Ühel päeval see lihtsalt teatas, et tema rohkem ei viitsi. Umbes nädal aega vaatasin musta ekraaniga tõtt ja siis andsin alla - saatsin parandusse. Kättesaamisel seletati kenasti, mis tal viga oli, aga ega ma sellest suurt aru saanud kedagi. Isegi meeles pole, mida räägiti.

Eks sellises inimtühjas paigas, kus pesitsen, on iga pisike asi juba suur sündmus. Mis siis veel sellest arvuti rikkiminekust rääkida. Nagu globaalne katastroof või sedasi. Sellised suured asjad on tavaliselt ikka õpetlikud, sest sisaldavad head ja halba. Halb on see, et vana hobu võib küll mõnikord veel kaeru tahta, kuid uusi trikke ikkagi ära ei õpi, astudes ikka sama reha peale. Teisisõnu on küberruumi musta auku kadunud järjekordselt kõik mu paroolid, järjehoidjad, fotopank, lokaalsed andmebaasid jne. Õnneks dokumentide kaust on alles. Siiasamasse blogerissegi sattusin pärast mitmepäevast katsetamist erinevate kasutajanimede ja paroolidega. Mõnedest "kadunud" asjadest on isegi natuke kahju. Oma hobide tõttu olin registreerunud päris mitmetesse kohtadesse, kus minule vajalikud andmebaasid või arutelud. Aga ega ma enam peast ei tea nende lehekülgede aadresse, rääkimata kasutajatunnustest ja salasõnadest. Ja see reha jutt on siis sellest, et targad inimesed on mulle korduvalt rääkinud, et arvuti sisust tuleb teha regulaarselt koopiaid. Aga mine võta nüüd kinni, kuidas seda teha? Pole nagu kelleltki küsida - sellel kuul nägin külavahel vaid ühte vanameest. See minust veel vanem ja kohtumise hetkel ka paraja auru all. Seega ei saanud küsida.

Õnnetuse hea pool on aga selles, et sunnitud netipausist sain teha olulise järelduse, et vähemalt sellest masinast mul küll mingit sõltuvust pole. Esimesed paar päeva on pisut imelikud ja siis harjub ära. Seda võiks siis arvestada ka minu hauakivi valikul.



neljapäev, 21. oktoober 2010

Ega's tõlkimises masina vastu saa

Eks ma ikka mõnda teist keelt pursin ka peale kalli emakeele. Pisut on sellest abi kui võõrastes keeltes tekste loen. Teinekord on mõni vajalik asi kirjapandud aga selles keeles, millest kuidagi kohe jagu ei saa. Siin tulebki masin appi - küll Google tõlgib. Tulemus on tavaliselt, ütleme... huvitav.... Hiljuti leidsin aga veelgi põnevama kiiksuga tõlkemasina.

Lasin sellest masinast läbi lõigukesi üsnagi pea aktuaalseks muutuvast, kõigile tuntud harrastest ja armsatest jõululauludest. Resultaat oli kohati mõtlemapanevalt sisutihe. Ning pealegi veelkordselt tõestav, et kultuuride erinevus rikastab maailmapilti, seda ka tõlketöös.

P.S. Jõulupaanikaks pole siiski veel põhjust. Alles paari nädala pärast tuleb mustad prillid ette ja kõrvaklapid pähe panna.









Kui mõni mu vähestest lugejatest seda ülalviidatud lehekülge külastab ja avastab mõne toreda tõlkeleiu, siis oleksin rõõmus kui seda ka minuga jagate.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Seltskonnahing

Mitte heatahtlikult, vaid päris otseselt olen elus kadestanud neid meeshingi, kes puistavad anekdoote nagu käisest. Kindlasti olen oma elu jooksul kuulnud neid loendamatult, naljakaid aga tuhandeid, kuid mulle nad meelde ei jää. Ning asi pole vanuses. Juba lapsena oli nii, et kui kordamööda pidi rääkima, siis järjekorra minuni jõudes mõmisesin piinlikustundega, et mul praegu ei tule meelde... Nagu mingil muul ajal nad mul meeles oleksid olnud! Eriti vihale ajas siis kui juba tüdrukute sebimise aeg tuli. Mingi jobu on endale sadu anekdoote meelde jätnud ja kõik tüdrukud siis vaimustatud, et küll see X või Y on ikka lõbus ja seltskonnahing ja puha!

Täna varahommikul lugesin seda tüüpi anekdooti, mis mulle meeldib. Tähendan selle ülesse, sest homme pole see niikuinii enam meeles:

"Teate, Izja, selgus tõsiasi, et Rabinovitsch on ikkagi pederast."
"Kas ta tõesti ei maksnud laenu tagasi!?"
"Mis Te nüüd! Ma mõtlesin selle sõna paremas tähenduses."

Et mind aga ei süüdistataks ühe rahvuse halvustamises, siis veel teinegi anekdoot, eneseirooniline:

Vene toll küsib piiril eestlasest veoautojuhi käest: "Mida veate?"
Autojuht osutab ükskõikselt pöidlaga kasti poole: "Трупы."
Toll satub segadusse sellisest avameelsusest. Kohale kutsutakse lisaks veel hulk mundrimehi ja verekoeri. Kastist laaditakse maha terve koorem torusid, kuid laipu ei leita.
(трупы = laibad, трубы = torud)

neljapäev, 14. oktoober 2010

Pisike Hendrik

Oma blogi päisesse olen kirjutanud: mõistmiseks vajame mälu. Ja nüüd on sedaviisi, et see mälu on mõne koha pealt kustunud. Leen Kullamit mäletan, Endel Puuseppa, Matrossovit, Nikonovi, Presidendi onupoega isegi, kuid nimi Hendrik Kuivas kohe kuidagi ei meenu. Asi selles, et ükskord sattusin ühele laevanimede registrile. Otsisin tollal eestlasi, kes on olnud sedavõrd kuulsad, et nende nimed on suurte tähtedega kirjutatud laeva vööri. Ja siis leidsingi selle nõukaaegse Leedu NSV merelaevanduse kaubalaeva "Hendrik Kuivas".

Tükk aega hiljem komistasin sama nime otsa ühes interneti vanakraamipoes. Postkaardil on Punaarmee mundris väike poiss. Selline postkaart on enampakkumisel müüki pandud ühe Iisraeli kaupmehe poolt alghinnaga 14.99 USD dollarit. Hiljem leian veel samasuguse kaardi ühel teisel oksjonil, kus Iževskist pärit müüja küsib alghinnaks 8 rubla (0,27 USD dollarit). Ja ikkagi veab mälu alt - kes on see väike poiss, Hendrik Kuivas? Peaegu kõik "punased" kangelased meenuvad, kuid väike Hendrik kohe mitte kuidagi.


Kõiketeadev internet jääb poisi nime otsingul lakooniliseks. Ainult üks korduv copy/paste tekst, mis vabas tõlkes vene keelest kõlab umbes nii: "Eesti pioneer Hendrik Kuivasest saab sõja esimestest päevadest hävituspataljoni luuraja. Osav ja julge, täpne laskur Kuivas sai kiiresti kogenud luurajaks, kes korduvalt saabus tagasi ülesandelt väärtuslike andmetega vaenlasest. 1941. aasta augustis lähenes rinne Tallinnale. Raskestihaavatud pioneer satub sõjavangide laagrisse. Ettevalmistatud põgenemiskatse nurjub, sest sellele saadakse jälile, teda piinati ja seejärel lasti maha. Nii hukkus Balti kotkapoeg, snaiper, kes hävitas kümneid fašiste."

Jah... 1969. aastal, kui selline postkaart trükiti, oli liiga palju veel elus inimesi, kes mäletasid üpris hästi, mis toimus 1941. aastal. Seda hävituspataljonide asja mäletati, ning seepärast ühe armsa välimusega eesti poisi joonis postkaardil Punaarmee mundris oli ikka pisut ülepingutatud. Nagu kogu see snaipri jutt ja muu garneering. Äkki seepärast ma seda nime ei mäletagi nendest punastest aastatest, lohutan ennast. Iga liiduvabariik pidi ju olema esindatud oma lapskangelasega Suures Isamaasõjas ja sedaviisi siis räägitigi meie "vennasrahvastele" nõukogude Eesti kotkapojast?

Midagi aga ikkagi pidi selles propagandas olema ka tõene. Ega muidu siis 1975. aastal Rumeenias ehitatud laev poleks ristitud nimega "Hendrik Kuivas". Saabus aeg, millal lagunes riik, mille kangelaseks oli see eesti poiss. Laev nimetati esmalt ümber ja sai nimeks "Rusne". Päras olulist kapitaalremonti kandis laev nime "Scorpio", hilisemalt veel "Santa Maria". Ning ei mäleta meremehed ega mina, kes oli see väike eesti poiss, kes ristimisel sai nimeks "Hendrik Kuivas".

reede, 8. oktoober 2010

Talvelõkked

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Õpetajate päev oli

Aga siiski on tore, et minu lapsed õppisid omal ajal eesti koolis ja eesti õpetajate käe all. Mis sest, et vanemate laste puhul oli selleks nõukogude kool ja nõukogude õpetajad. Siinkohal võiks pikalt arutada millal ja miks toimus meie koolis see muutus, et kool loobus kasvatamisest ja keskendus ainult õpetamisele. Ning sellega seotult võiks heietada, kas see on hea või paha, õige või väär. Olgem õnnelikud, et ühinenud Euroopas saame eesti koolides toimetada seni veel oma enda tõekspidamiste järgi. Ja täname neid, kes veel viitsivad koolis meie lapsi õpetada (minu eriline tänu vähestele meesõpetajatele*).



*ei, ma ei ole naistevihkaja, austatud võrdõiguslikkuse volinik, enda arvates lihtsalt selles küsimuses terve mõistusega inimene.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Appi!!!!! Tsenseeritakse!!!!!



Teatavasti vahetas blog.tr.ee omanikku. Alates sellest hetkest valib see blogikeskkond minu postitusi blogipuusse omal valikul. Kas vaikiva ajastu saabumine ka blogipuusse? :)) Vaja uurida tausta... :))
Fotode eksponeerimine blog.tr.ee's on teatavasti juba vana probleem....
Käesoleva postitusega testin, kas asi on minu blogi sisus? :))

Ärita ärimehe juhtum



Vaevalt, et keegi pööras 1987. aasta 28. aprillil tähelepanu sellele autole, mis peatus sammastega maja juures Narva maantee alguses. Musta värvi sõjaväe numbrimärkidega autosid seisis siin alalõpmata ja seega oli see kõik vähehuvitav nii kõnniteel ruttajatele kui trammiaknast väljavaatajatele. Kedagi ei huvitanud ka autost väljujad, kes sisenesid hoonesse. ENSV Sõjakomissariaadi uksest käidi tööpäevadel pidevalt sisse ja välja, nii vormis kui tsiviilriietes. Need tulijad olid aga pisut erilised. Korrapidaja vineerletist marsiti mööda kui tühjast kohast, ei peatanud neid ka sõjakomissari kabineti vastuvõtutoa sekretär. Nendel meestel polnud viisakusavaldusteks ja sõjaväeliseks etiketiks aega - töö vajas tegemist. Vastavalt saadud korraldusele toimus sellel päeval ENSV sõjakomissari Roomet Kiudmaa kabineti läbiotsimine.

Kuidagi umbes niimoodi võiks alata mingi episood filmistsenaariumis või peatükk tõsielu rekonstrueerivas romaanis, lugu ühest koloriitse saatusega mehest. See jutt ei ole aga mitte Roomet Kiudmaast, kunagisest NSVL relvajõudude noorimast kindral-majorist, ENSV sõjakomissarist. Kuigi ka tema vääriks oma lugu. Seda juba kasvõi seetõttu, et sõjaväeprokuratuur hakkas tema toimikusse materjali koguma ajal kui mees ise oli ajutiselt komandeeritud Tšernobõli, tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimist juhtima. Antud episoodis huvitab meid hoopis üks isiklik toimik, mille läbiotsijad tollel päeval Roomet Kiudmaa kabinetist koos muude dokumentidega kaasa viivad. Selle toimiku kaanele on kirjutatud nimi, Эйсмаа Андрес Эльмарович.

Nende eesti perekonnanimedega toimusid vene ajal mõnikord metamorfoosid. Esmalt kirjutati need eesti keelest ümber kirillitsasse, siis "tõlgiti" nimed taas maakeelde, tulemus pandi jälle vene keelde jne. Nii ka selles ühes ja samas asjas esineb üks ja ainus Andres Elmari poeg, kuid kord on ta Eismaa, siis Eismjae, aga tegelikult on tegemist Andres Eesmaaga. Arvatavasti olid sõjaväeprokuratuuril käed tööd täis sõjakomissari tribunaliasja "traageldamisega", seepärast antakse mõned asjad järelvalvemenetluseks tsiviilprokuratuuri. Andres Eesmaa toimik saadetakse augustis Tallinna Mererajooni prokuratuuri kontrollimaks, kas mees pole kõrvale hoidunud sõjaväeteenistusest Nõukogude Armees. Igal juhul on see pisut delikaatne teema. Andres Eesmaa on olnud aastaid komsomoli kõrge funktsionär, ELKNÜ Keskkomitee asjadevalitseja. Järelvalve toimiku avamisel töötab ta aga nomenklatuursel ametikohal, Tallinna Hotellikoondise peadirektorina.

Mõne aja möödudes teeb sõjaväeprokuratuur järelpärimise uurimise tulemuse kohta. 1988. aasta alguses saadabki Mererajooni prokurör, nooremõigusnõunik (pärastine EV Sisekaitseakadeemia rektor) Priit Männik järelvalvetoimiku 122KT-87 Klooga garnisoni sõjaväeprokuratuuri prokurörile. Ei tea, kas meeltesegaduses, kuid kaaskiri on millegipärast koostatud eesti keeles. Seepärast peab reamees Ruslan Murtazin tõlkima eestikeelse teksti vene keelde, andes oma tõlkele tavapärase allkirja selle kohta, et ta on teadlik vale tõlke esitamise eest ettenähtud karistusest - vabaduskaotus kuni üks aastat.

Ma ei usu, et Eesmaa ise oli üldse teadlik, et prokuratuur tunneb huvi tema pisut segastest suhetest Nõukogude Armeega. Siiani oli ju kõik läinud elus suurepäraselt, ka sõjaväega. Kutsealusena, pärast keskkooli lõpetamist, astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli õppima rahandust ja krediiti ning seoses sellega sai sõjaväkke kutsumisel ajapikendust. Oli igati aktiivne üliõpilane, kommunistlik noor, viimasel koolisuvel juba EÜE Väinamere regiooni komissar. 1977. aastal astus NLKP liikmeks, oli ka lühikest aega üilkooli komsomolikomitee palgaline töötaja. Pärast töötas juba ELKNÜ keskomitees, ikka üliõpilaste ehitusmaleva liinis - kolm aastat komissarina ja olümpiaaastal EÜE komandörina. Siis tehti ettepanek jääda tööle keskkomitee asjadevalitsejana. Just siis, järjekordse ankeedi täitmise ajal pöördus ta ise sõjakomissariaati, et kuidagimoodi saaks ka need sõjaväepaberid korda. Asjaolu, et ta tegi seda koheselt pärast 28. sünnipäeva, mis vabastanuks ta ea tõttu automaatselt tegevteenistusse kutsumisest, võib ju pidada lihtsalt kokkusattumuseks.

EÜE aeg oli Andrese elus ehk üks õnnelikumaid aegu. Vandenõuteoreetikud räägivad palju Eesti Üliõpilaste Seltsi "pikast ja karvasest käest" meie iseseisva riigi elu korraldamisel. Mina arvan, et see väide on tugevalt liialdatud. Isiklikult usun aga hoopis enam Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva semuliikmeskonna olulist rolli meie ühiskonna kujunemisel viimase kahekümne aasta jooksul. Rühmajuhtide, regioonistaapide ja keskstaabi liikmete, ka lihtsalt malevlaste võrgustik on kindlasti olnud paljudele täna toetuseks ja abiks nii töös kui isiklike asjade ajamisel. Ka Eesmaa teed ristuvad aastaid hiljem mitmete kunagiste "tema aja" malevakaaslastega, näiteks endiste peastaabi liikmete Olari Taali ja Harri Veeringu omaga. Aga tagasi kaheksakümnendatesse.

Võib olla hilisematel aastatel häbeneb Andres Eesmaa nendest ilusatest maleva- ja komsomoliaastatest muude pisiasjade kõrval kõige enam seda fotot ( siit):

Kohtutoimiku foto: Andres Eesmaa tuvastamas kurjategijat Viktor Niitsood, kes noortemajas sõimas tähtsaid komsomolitöötajaid "komudeks"

1980. aasta aprill. EÜE komandör Eesmaa, maleva komissar Mart Raik ja ülejäänud seltskond napsitavad Tartu noortemajas "Sõprus". Ajendiks on Noortemaja direktori Riho Illaku sünnipäev. Samahästi oleks võinud tähistada ka Andrese enda või seltskonnas olnud TRÜ komsomolijuhi Madis Kallioni sünnipäeva - kõik kolm on sündinud aprillis. Seekord juhtus lihtsalt Rihol olema "ümmargune" sünnipäev. Viies noor mees oli veel, ülikooli komsomolikomitee palgaline asesekretär Valev Plato. Õnnetuseks sattus "lipsustatud" noorte seltsimeeste kõrvallauda "kampsunitega katlakütjate" seltskond, teiste hulgas Viktor Niitsoo. Sellest paljukirjutatud sõnasõjast sai hiljem üks Viktor Niitsood ja tema meelsust iseloomustav episood Niitsoo ideoloogilisel kohtuprotsessil. Tasakaalustatust silmas pidades olgu lisatud, et umbes viisteist aastat hiljem pissib taasiseseisvunud Eesti parlamendisaadik Viktor Niitsoo oma teisitimõtleja renomee täis ühes Tallinna hotellis. Asi seegi häbeneda.

Jah, paljudel juhtudel me ei aimagi, milliseid toimikuid nendel aegadel meie kohta koostati. Ise tean, et kusagil arhiivis on minu väljasõidutoimik, mille vastu pole mul olnud mingit huvi. Ükskord tahaks aga küll lugeda oma kadunud ema väljasõidutoimikut, et teada saada, miks teda, kuue lapse ema, ikkagi ei lubatud korduvatele taotlustele vaatamata enne surma külastada korraks vaid oma õdesid, venda ja ema. Seega ikkagi arvan, et ka Andres Eesmaad ennast selles sõjaväeasjas ei tülitatud. Mererajooni prokuratuur tegi mõned järelpärimised ja leidis, et midagi kriminaalset asjas pole. Eesmaa kaasus oli selline imelik juhtum. Prokuratuuri toimikus leiduv spravka fikseerib kiretult, et kutsealuse Andres Eesmaa toimik pole säilunud, samuti ei ole ülikoolis säilinud Eesmaa õpingute ajast mingeid sõjalise algõpetuse kateedri dokumente. Küll on teada fakt, et üliõpilane Eesmaa hoidus kõrvale õpingutest sõjalise algõpetuse kateedris. Tuvastatud on see, et ELKNÜ Keskomitee vastutav töötaja Eesmaa elas Tallinnas sissekirjutuseta, seejuures Tartu sõjakomissariaadist ennast arvelt maha ei võtnud ja Tallinnasse ennast arvele ei pannud. Üheski nimekirjas esmase nõukogude ohvitseri auastme saamiseks kodanik Eesmaad ei figureeri;... Kokkuvõttes selline "otsad vees" ehk ehtvenelaslik bardak-juhtum - proovi midagi tõestada kui pabereid ei ole. Pealegi kommunist Eesmaa ju ise pöördus ELKNÜ Keskkomitee töötajana sõjakomissariaati palvega selgitada arusaamatust, miks pole talle omistatud Nõukogude Armee reservohvitseri auastet. Aga võib olla oligi segaduse põhjuseks see ladina tähestik ning kirillitsa - Eesmaa, Эйсмаа, Эйсмяе...

Ning kellel enam oligi aega tegeleda mingi Andres Eesmaaga. Juba oli alnud fosforiidisõda, MRP-AEG ning Hirvepark, IME ja kõik see muu. Sündmused arenesid sellises tempos, et igaüks ise, sealhulgas ka prokuratuuri töötajad, pidi vaatama kuidas omadega puhtalt välja tulla. Andres Eesmaal oli uue aja saabumisel hea hüppelaud. Ühe teise kindralmajori poeg, Raivo Vare kutsus ta ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsejaks (asetäitjaks?). Pärast seda tuli kasuks varasem töötamine Hotellikoondise peadirektorina. Kutsus ju tema omal ajal Toomas Sildmäed Olümpia hotelli juurde looma ühisettevõtet. Sildmäe ei unustanud, kes teda järje peale aitas ning kutsus omakorda Eesmaa tööle erastatud Finest Hotel Groupi oma asetäitjaks. Mingil ajahetkel oli Eesmaa päris ligidal päris suurele rahale - siis kui ta oli Hansatee/Talllink direktori asetäitja. Lihtsalt ta valis vale poole, Enn Rohula paadi ja seekord kaotas mängu. Hädast aitas aga välja malevakaaslane EÜE keskstaabist, Olari Taal, kes pani Eesmaa juhtima Hoiupanga Liisingut. Kui ka see suurele rahale ligiolev võimalus kadus, tuli päästerõngaks jällegi töö nõukaaegses Hotellikoondises. Kunagi erastati sellest asutusest üks osakond, millest sai AS Hotronic ja Eesmaa oli jällegi juhtival tööl. Taasiseseisvunud Eestis istus kunagine malevakomandör mitmete ettevõtete nõukogudes. Ajakirjandus hakkas Andres Eesmaad tituleerima lugupidavalt ärimeheks, kuigi Eesmaa ise rõhutas korduvalt, et temal endal ühtegi äri ei ole, teda lihtsalt kutsutakse igasugustesse nõukogudesse ja juhatustesse. Selline ärita ärimees.

Meedia kõrgendatud tähelepanu pälvis Andres Eesmaa muidugi sellega, et ta hakkas kunagise kamraadi Riho Illaku eeskujul korvpallimänedžeriks. Tunnustus saabus ruttu. Eesmaa juhitud korvpalliklubi TTÜ/A.Le Coq võitis 2003. aasta sügisel Eesti korvpallikarika.

Foto siit

Klubi pidamine on teatavasti kulukas. Üha sagedamini tuli raha laenata, miljoneid. Eks seepärast tekkiski Eesmaal soov, tema hinnangul perspektiivsena näiva võimaluse avanedes, alustada lõpuks tõsiselt päris oma äriga. Tagantjärgi tundub see ärivõimalus muidugi "Nigeeria kirjana". Tõeline äriedu saabub teatavasti riskides. Seepärast haaras Andres Eesmaa kinni kellegi Urmas Tiiveli jutust, et kusagil on mingi Ühtne Püha Katoliku ja Apostellik Õigeusu Kirik, kes on valmis Eestisse investeerima sadu miljoneid kroone. Võlad kasvasid aga miljonid mitte kuidagi ei saabunud. 2003. aasta 29. detsembril leitakse viiekümneaastase Andres Eesmaa kuulihaavaga surnukeha oma töökohal, kabineti diivanilt. Kõrval on ta isiklik relv ja laual pikk hüvastijätukiri. Uurimine tuvastab, et tegemist on enesetapuga. Kuid see on juba teine toimik.


**********

Internetioksjonidele on müügile saabunud esimesed jõustruktuuride toimikud. Esialgu on kaubaks need suhteliselt "süütud". Kõiki huvitavad aga need päristoimikud, KGB omad. Mis segastel aegadel olevat küll Venemaale viidud, mõnede arvates aga osa nendest on siiski kusagil siinsamas Eestis tallele pandud. Ning küll ka nende toimikute müügiaeg veel saabub. Aga kes teab, ehk neid müüakse juba nüüdki. Muidugi mitte oksjonidel, vaid asjaosalistele endile, ei tea, mis summade või teenete eest.

Andres Eesmaa toimik, kus ei midagi kompromiteerivat, on ühel oksjonil müügis alghinnaga 60 dollarit.

teisipäev, 21. september 2010

Külatänav

Sünnipäraselt olin ma vist ikkagi koleerik. Sest lapsena ja noorukina ei olnud mul asjade tegemisel mingit püsivust. Ja "silme ees mustaks" olukordi oli ka kuhjaga. Minu temperamendist tingitud käitumismuster põhjustas vanematele muret ja pahatihti hingevalu. Aga nad leppisid sellega kui paratamatusega. Ea- ja kambakaaslased nii leplikud polnud, eriti viimased. Elu hakkas tasapisi teravusi maha nügima ning sellega seoses kasvas püsivus, kannatlikkus ja leplikkus. Sangviinikuks muutumine ei tulnud kergelt ja oma tõelise mina ja rahu leidsin alles hiljuti, siis kui kolisin oma elu lõppjaama.

See muutumine tuleb mulle eriti meelde seoses oma külatänavaga. Minu maja paikneb pisikese künka otsas. Külateest vast kolme meetri kaugusel. Ega siin suurt liiklust ole kunagi olnudki. Ometi oli aastakümnete jooksul kõrge teevall sedavõrd varisenud, et suurte puude juured olid juba paljad. Oma osa on selles olnud sula- ja vihmavetel. Aga ka teele sõitma sattunud laiad põllutöömasinad on teeperve hoolikalt hööveldanud. Ning tagatipuks siis ka talvine lumesahk. Olen nüüd selle mõne aasta jooksul seda teeäärt muudkui täitnud ja kasvatanud. Kus aga mingit auku kaevan, sealt olen pinnase ja mätta kärutanud oma "sajandi teeehitusele". Viimati tõin mättaid oma viinamarja "istanduse" istutusaukudest.

Aga ega kõik nii libedalt lähe. Ning siin tulebki kasuks see kirjeldatud temperamendimuutus. Sünnipärase temperamendiga oleks ammu käega löönud, halvimal juhul aga kellegi pea labidaga katki löönud. Juba esimesel talvel lükkas hoolas lumetõrjuja oma "Kirovetsi" ülilaia sahaga maha kogu mu esimese suve töö. Kevadel alustasin otsast peale ja siis tõmbas mäe maha mingi lai kultivaator. Taas kord kühveldasin oma mäge, vedasin, silusin, katsin. Sügisel tuli suur kombain ja sõitis mäkke kinni. Kuna mäe sisse olen pinnase hoidmiseks sekka pannud ka maakive, siis eks üks kividest otsustas õrna metalliga jõudu proovida. Kombainer oli maruvihane ja muudkui sõimas mind. Pärisin ta käest, et miks ta siis selle tee on valinud - tee on ju kitsam kui tema masin.

"Aga siit on eluaeg sõidetud!!!" karjus vihast punase näoga noormees.

Võrdlesin mõttes poisi aastaid teeäärsete puude vanusega ja vaikisin. Mis mõtet oleks olnud hakata seletama, et mina näen seda, mida tema ei näe. Seda, kuidas selle talu rajaja pärast pikka päevatööd põllul, siis kui hobune juba tallis, tuli ja istutas siia tee äärde puud; vedas, silus ja kattis oma teeäärt, kopsis sellel päeval põllult korjatud munakaid lisaks juba alustatud teesillutisele. Puud istutas seepärast, et juured hoiaksid pinnast teele valgumast ja munakivisillutist ladus selleks, et kallakul olev tee ikka püsima jääks. Aga eelkõige seepärast, et ilus oleks. Minu kunagine eelkäija tegi seda kõike ammu enne kui uut maja tee äärde ehitama hakati. See "uus" maja on nüüd juba vana ja väärikas. Ning noore kombaineri argument, ELUAEG selles valguses... Jah, leplikuks olen muutunud.

Nii ma nende "eluaegsetega" olen siin vaikselt võidelnud. Mitmeid kordi veel hiljemgi on mõni kolhoosi-mõtlemisega tubli mehanisaator mu mäe taaskord segamini keeranud. Viimati alles eelmisel kuul seal, kus asi pooleli on. Võtan siis aga jälle labida ja käru ning püsivuse, kannatlikkuse ja leplikkusega alustan aga uuesti.


reede, 17. september 2010

Meinhard

Just sellel teisipäeval kui Meinhard oma kodustele kaarti kirjutab algab Normandia dessant. Sellel päeval maabuvad 150 000 liitlasvägede meest Prantsusmaa rannikul ning sõja saatus on sisuliselt otsustatud. Samaaegselt on Punaarmee jõudnud Eesti piiride lähedale ja sakslased värbavad kodu-Eestis esimesi kuueteistaastaseid lapsi oma lennuväe abiteenistusse. Järgnevate kuude jooksul on need poisid määratud kahurilihaks põgenevate sakslaste katmisel. Kuid siis kui kiri on lõpetatud on kõik need sündmused Meinhard Teesalust kusagil veel kaugel. Selles paarikümnetuhandelise elanikuga Sileesia linnakseses Neusalz'is on kõik vaikne ja rahulik. Meinhard kirjutab kodustele need kirjaread linnakese koolimajas, kus paikneb ka välilaatsaret.
Neusalz 6 6 44

Tervist kodurahvas
Ma pole veel ikka kodust vastust saanud, ei tea millest see tingitud on et ei tule kirja. On juba peaaegu kuu möödas kui kirjutasin esimese kirja.
Muidu elan ikka vanaviisi edasi, käin linna kui on selleks ettenähtud päevad, muidu oleks ju kõik korras, kui mõistaks saksa keel täielikult.
Ma nimetasin eelmistes kirjades seda eesti vappi, noh võib olla et olete juba saatnud kirjaga tulema, kui see on olnud võimalik. Loodan, et ma peatselt saan ka kirja.
Tervitab Meinhard

Saksa sõjaväepost töötab veel viimaseid kuid laitmatult. Võib arvata, et Meinhardi ema, Serafima Teearu saab selle kaardi Pärnumaal, oma Veelikse postkontorist ikka ilusasti kätte. On ju sõjatsensor poja kaardile oma templi, "Aa" peale löönud ja puha. Kahtlane on aga see, kas kodused ikka jõudsid täita Meinhardi palvet. Kust kohast küll pidi leitama selline Eesti vapp nagu Meinhardil tarvis oli? Ning isegi kui selline ka ükskord leiti, oli sõda juba taas jõudnud koduõuele ja mis kirjadest siis veel rääkida.

Seda vappi on aga Meinhardil ikka tingimata vaja. Mis sest, et Neusalz on rahulik saksa linnake ja ametlikud rindeteated sellised nagu nad on. Mitteametlikud sõjauudised räägivad aga hoopis millestki muust. Aastakümneid hiljem võivad järeltulevad põlved patriootlikult jutustada isade kangelaslikust vabadusvõitlusest pealesunnitud saksa mundris. Sellel hetkel on aga veel sõda ja Meinhard proovib säilitada kainet pead ja olla eestlaslikult ettenägelik. Just nimelt see munder ongi Meinhardi mure - kui saaks käisele õmmelda Eesti vapi, siis ehk halvimal juhul tekib mingeid võimalusi. Hilisemad sündmused näitavadki, et Meinhardil oli muretsemiseks põhjust. Sattuda sõjarinde asemel teenima ilusa nimega Gross-Roseni laagrisüsteemi oli mingil hetkel kindlasti vedamine. Hiljem võis sellest saada aga tragöödia.

Spekulatsioonina võibki eeldada, et Meinhard Teearu teenis ühes paljudest Gross-Rosen koonduslaagri tütarlaagritest. Kokku oli selles laagrivõrgustikus 77 laagrit, enamuses töölaagrid, sealhulgas 9 naistelaagrit. Kindlasti on kusagilt võimalus lugeda midagi ka Neusalzi naiste töölaagri kohta. Kuid vaevalt, et sealsed olud erinesid palju sama süsteemi kuulsamast sõsarlaagrist, Brunnliz'i naistelaagrist. Viimane on tuntud kümnetele miljonitele inimestele filmist "Schindleri nimekiri".

Ometi on ka Neusalz'i naistelaager tähelepanuvääriv. Selles laagris olid praktikal paljud Gross-Rosen'i naisvangivalvurid. Osadest said hiljem isegi laagrijuhid. Mõned nendest naisvangivalvuritest poodi aga hiljem sõjatribunali otsusel ülesse kui sõjakurjategijad. Ning annaks jumal, et ükski eestlane ei pidanuks osalema kuus kuud hiljem Neusalzi laagri evakueerimises - tuhat juudi naist relvastatud valve all üle 300 kilomeetrisel jalgsirännakul Neusalzist Flossenbürgi...
-------------------------------------------------------------------------------------------------


Siit saadab Meinhard oma kaardi teele, Fridericusschule's paiknevast laatsaretist (ja kasarmust?). Foto internetist.



Ema Serafima saab kodukülas poja kaardi kätte Veelikse postkontorist. Foto pärit siit.

------------------------------------------------------------------------------------------------


Irma Grese, hüüdnimega "Kaunis koletis", üks paljudest saksa vangilaagrite naisvalvuritest, üks vähestest, kes poodi sõjatribunali otsusel sõjakurjategijana. Foto siit.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

See sõjaaegne postkaart pandi eelmisel kuul alghinnaga 1 euro ühte internetikeskkonda müüki. Müüja oli pärit Norrast. Huvilisi oli Itaaliast, Austriast ja Saksamaalt. Viimasesse riiki see kaart ostetigi 11.50 euroga.

kolmapäev, 15. september 2010

Sünnipärased kuulsused

Mõned lapsed on kohe sünnipäraselt kuulsused. Meil siin Eestis läks sellel aastal esimesse klassi üks väike tüdruk, kes 1. septembril oli ajakirjanduse vaieldamatu lemmik. Mis muidugi ei tähenda, et ülejäänud 13 499 kooliteed alustanud last oleks olnud vähemtähtsad. Lihtsalt see tüdruk sai tähelepanu osaliseks tänu oma vanematele.

Eile alustasid Birminghamis kaks neljaaastast tüdrukut oma kooliteed ettevalmistusklassis. Ning Suurbritannia meedia kajastab seda agaralt. Mõlemad tüdrukud on samuti sünnipärased kuulsused. Ajakirjanduse huvikeskmes ei ole nad niivõrd oma vanemate tõttu, kuigi ka neil on laste kuulsuses suur osa. Tüdrukud on kuulsused eelkõige ja just seepärast, et nad sellisena siia maailma on sündinud.

Marcia ja Millie Biggs on kaksikõed. Tõenäosus erineva nahavärviga kaksikute sünniks olevat üks miljoni vastu. Võib arvata, et mingil ajahetkel, aastate möödudes, eriti enam huvi ei tunta selle eesti tüdruku vastu, kes sellel sügisel läks esimesse klassi. Ajakirjanduslik huvi Marcia ja Millie tegemiste vastu jääb aga suure tõenäosusega saatma õdesid kogu nende eluteel.

teisipäev, 14. september 2010

Kelder


Veerand mu majaalusest on kelder. Maakividest müürid hoiavad suvel ruumi meeldivalt jaheda ja talvel parajalt sooja. Kui ma selle kodu ostsin, siis oli põrand üks mühklik mullahunnik. Kartulite idutamine on üks vajalik töö, kuid kui see muld ja muu sodi põrandale jääb, siis tulemuseks on üks hallitav mass. Kaevasin selle mulla keldrist kohati poolteise-kahe-kolme labidasügavuse võrra välja ja vastu tuli ilus liivapõhi. Just samal ajal lammutasin pliiti. Laisk nagu ma olen, otsustasin vanadest kividest teha keldrile põranda, et seda pliidisodi kuhugi kaugele vedama ei peaks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et asi toimib hästi. Põrandaks olevad telliskivid hoiavad "õiget" niiskustaset ja ehk ka kuidagi mõjutavad keldri temperatuuri. Ega ma seda asja eriti ei tea, sest füüsika on minu jaoks läbi aegade olnud üks tume maagia.

Vaatamata keldri sisule, põhiprobleem aga jäi. Mistahes vihma- ja sulaveed kippusid voolama üle ukseläve keldrisse. Eriti nutune oli asi varakevadel. Päeval kogunes sulavesi keldri ukse ette ja öösel siis vastavalt külmetus jääks. See tähendas aga seda, et kevadel tuli mitu korda päevas sealt ukseesisest kühveldada vett minema. Kui aga sellega hiljaks jäin, siis peale külma ööd tuli raiuda jääd.

Sellel suvel tekkis moment, et lõpuks asi ära parandada. Kaevasin keldri ukse ette ligi pooleteist meetri sügavuse augu, külmumispiirist sügavama. Sisse drenaažitoru, maakivid ja killustik. Suvine vihmavesi räästast kaob nüüd küll hetkega. Näeb, mis kevadel sulavetega saab.

reede, 10. september 2010

Proosit ka minu poolt!

Mõnikord on mul blogisid lugedes raskusi kommenteerimisega. Tahaks nagu sõna sekka ütelda, kuid sinna kastikesse neid sõnu ladudes tekst aga muudkui venib ja venib. Sama asi juhtus mul ka Ninataga postitust lugedes. Kirjutasin oma mõtet mitu korda ja samapalju kustutasin. Eks põhjus ole mulle ka teada. Seal püstitatud küsimusele ei ole mul ühest vastust.


Kõige lihtsam oleks muidugi vastata selliselt, et inimesele, kes joob, sellele see asi lihtsalt meeldib. Nii lihtne see ongi. Oma elus olen pidanud ligi paarikümne aasta pikkusi karskusperioode. Kõrvuti on olnud ka aastaid, mida ma üpris ähmaselt mäletan, lihtsalt tollal ei saanud kuidagi kaineks. Jooma hakkasin pärast suuri "vapustusi", isikliku elu suuri ebaõnnestumisi. Alkoholist saadud hingevalu leevendus oli sedavõrd hea tunne, et ei näinud mingit põhjust asja pooleli jätta. Mulle meeldis see asi. Ka kaasnev kassiahastus ja ränk pohmell olid omamoodi meeldivad - võtsid aga peale ning jälle oli hea olla. Ning kui palju huvitavaid inimesi ma nendel aegadel nägin, millistesse kohtadesse ma sattusin, milliseid lugusid ma kuulsin.


Mingil hetkel asi ammendus minu jaoks. Tundsin, et mulle enam ei meeldi joomine. Just see mittemeeldimine eelkõige, millele lisandus mõne lähedase inimese abi, lõpetas mu pikaksveninud joomatsükli. Jõudsin uuesti karskusperioodi, sest joomine ei meeldinud. Üle kümne aasta ehitasin oma järjekordset elu ülesse, kuni taas sai mu mehelik eneseuhkus rängalt haiget. Abivahend oli teada ja järjekordne tsükkel või alata - küll oli meeldiv tunne! Ühel hetkel siis taas see mittemeeldimine ja nii ta on läinud. Nüüd olen juba ka nii vana mees, et vaevalt ükski naine enam suudab mind elus millegagi vapustada. Ma mõtlen ebameeldivaga. Nii et suuremad joomised on selles elus vast joodud.


Aga tegelikult see heietus tekkis sellest, et tahtsin Ninataga kommentaariumis vastata m.-le. Leidsin tema mõttekäigus huvitava nüansi. Hea m., Sa arvad, et senini eksisteerivad "iganenud soorollid küpsetavast-koristavast-lapsi kasvatavast naisest on visad kaduma". Naine rabab mitmel rindel, mis ajavatki jooma. Mina mõtlen samas suunas, kuid pisut teise rõhuasetusega. Just nimelt traditsiooniliste mehe ja naise soorollide igandiks pidamine, nende väe ja võimuga kadumisele sundimine, on nii naistes kui meestes tekitanud suurt ebakindlust. Tihti just sellest tingitud pingetele otsitaksegi rohtu kõige kättesaadavamast stressialandajast. Seda minu mõttekäiku ei peaks taandama utreeritult pliidi, koristamise, pesupesemise ja muu sellise tasandile. Omast käest tean, et naised tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama kõiki nn. naiste töösid. Selline tööjaotus meeste- ja naistetööks on tõepoolest pisut tagurlik.


Ma räägin pisut kõrgemast kategooriast. Sellest, et keegi peaks leiva lauale tooma ja keegi peaks koldes tuld hoidma. Ka seda ei tohiks nüüd tähenärijalikult ja sõna-sõnalt võtta. Räägin sellest, et poistest tuleb kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Et mehed käituksid meestena ja naised naistena. Väärtushinnangutest ja prioriteetidest räägin. Ning kui me mitte loomuliku arengu teel, vaid sunniviisiliselt, seaduste ja eeskirjadega muudame iseenda ja oma laste sotsiaalseid, psühholoogilisi ja mistahes muid soorolle, kui meie peades üha enam ähmastub teadmine, milline peab olema üks mees või naine, siis kokkuvõttes see ajabki nõrgemanärvilised jooma. Meeldivam on ärgata pohmellis ja ei tea kus, kui kainena ärgates mõtelda, kas sa oled mees või naine.


Mõttekäigu illustreerimiseks valik internetist leitud fotoseeriast, Suurbritannia tüüpilisest nädalavahetusest. Vaevalt need inimesed kordaksid seda nädalast nädalasse kui see neile ei meeldiks, kui nad ähmas peaga ei tunneks ennast meeste ja naistena, kus kõik on selge ja lihtne.

















neljapäev, 9. september 2010

Selle suve projekt - kuur



Selle kuuriga oli nii, et vana väsis ära ja vajus pisut viltu. Järelikult tuli uus ehitada. Tegelikult oli siia elama asudes veel üks puukuur, päris maja ukse ees. Nii oligi, et pärast linnast põgenemist tundsin ennast ikka nagu kusagil Tallinna magalas. Õue minnes püüdis pilk esmalt ühe kuuri luitunud seina, pead pöörates aga teise putka eterniidist voodrit. Esimese hooga ja ühe lähedase abiga sai siis koheselt üks neist kuuridest lammutatud. Teise kuuriga läks aga mitu head aastat.

Kõige suurem jama oli uue kuuri kohavalikuga. Mulle on millegipärast hirmus tähtsad oma kodu kujundamisel nn. vaated. Olen osanud oma elu elada piisavalt närviliselt. Seepärast pagenduses tahan, et see, mis koduõuel silmaga haaratav, oleks mõnusalt rahustav. Mitu aastat käisin kõigil aastaaegadel mõõdupulga ja tokkidega mööda õue, kuid otsustamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle segas minu "vaateid" see kunagise peremehe uhke ehitis, garaažiks kutsutav eterniitkuur. Aga nii kui ehitamiseks läks ja vana oli maatasa tehtud, leidis uus puu- ja tööriistakuur ka koheselt oma koha.

Mine tea, ehk oleks ta võinud olla ka pisut suurem. Selline pisikese poissmehe korteri mõõtu ta tuli - 49 m2. Katusele sai mõlemale poole pandud ka üks valgust läbilaskev plaat. Loodan, et need lumeraskuse all ikka vastu peavad. Päevasel, valgel ajal, aga ka kuupaistel on kuuris igaljuhul mõnus toimetada. Ning see väike künkakene, mis kuuri usteni viib... See on seepärast, et üks pool kuurist seisab "õhus". Mul pole lihtsalt õuepeal ka kümmet ruutmeetrit tasast maad.


teisipäev, 7. september 2010

"Pole hullu..."

Esimesest koolipäevast on seitse päeva möödas ja nüüd olen ka mina peaaegu maha rahunenud. Minu töömees on nüüd koolis! Saatsin ta kohe juuni alguses linna pabereid sisse andma ja tema avaldus sai kantseleis järjekorranumbri 1. Tagasi tulles lasin poisil emale helistada ja rõõmsat uudist teatada, et esimene samm on tehtud. See kooliasi oli tal emaga veelkord jutuks kui käis kodus mingitele dokumentidele ema allkirja võtmas.

Ka kolmas kord sai poiss ema rõõmustada. Nüüd juba tähtsast elumuutusest kui sündinud faktist. Seda siis augustis, peale koolivestlust, mille tulemusena see grupp komplekteeriti. Tema oli üks 15 õnnelikust sissesaajast. Need paarkümmend poissi aga, kes sisse ei saanud? Neist ma ei taha praegu mõelda - nendel on ees järjekordne mahavisatud aasta ning veelgi üks sammuke astutud lähemale külapoe tagusele? Igal juhul oli minu töömees sees ja vahetult enne kooli algust saatsin ta koju. Et mingeid asju vaja õpilaskodusse kaasa võtta ja mingid kokkulepped emaga kuidas edasi...

Kuna minu juurest on linnabussile palju lähem kui tema kodunt, siis mõni päev enne ärasõitu tuli ta reisukotiga minu juurde. Eks mu ehmatus oli ikka parajalt suur. Kotis oli paar T-särki, üks paar sokke, ühed lühikesed suvepüksid, pusa, üks kaustik, üks pastakas, üks pliiats. Ei midagi muud. Ei bussi- ega söögiraha. Ei raha õpilaskodu eest tasumiseks, rääkimata taskurahast. Esimese asjana sai siis muretsetud üks töökorras telefon ja kõnekaart sinna sisse. Siis pesu ja hügieenivahendid, siis mõned soojemad riidehilbud, siis ühed jalatsid, veel mõned koolitarbed. Andsin talle ta väljateenitud "palgast" tuhat krooni - selline oli meil kokkulepe. Ta ise soovis, et kogu raha mitte korraga kätte, vaid igal kuul natukene, õppeaasta lõpuni. Suure üldravaliku pidupäeva, 1.septembri varahommikul läks ta bussi peale. Saatsime koeraga teda metsani.

"Mul on mure, kuidas sa hakkama saad," tunnistasin talle, "Pilet linna on praktiliselt 100 krooni, ühikas peab olema makstud kuu keskel - 500 krooni. Järelejäänud 400 krooniga jääd sa lihtsalt nälga!"

"Pole hullu, küll ma hakkama saan," lohutas ta mind, "On hullemaidki olukordi olnud."

Täna siis tean, et mu alaealine töömees sebis õpilaskodus endale kõige viletsama toa - kokkuhoid 200 krooni. Meile mõlemale meeldivaks üllatuseks on lõunasöök koolis tasuta. Tagantjärgi makstakse kinni ka kaks kojusõitu kuus. Seega on tal sellel kuul hommiku- ja õhtusöögiks, hädavajalike asjade ostmiseks 600 krooni. Pakkusin talle raha juurde, kuid noormees keeldus:

"Ma pean hakkama saama. Vähemalt tean, et õpin omateenitud raha eest."

Tean, et mõnedest peredest kasvavad uhked poisid. Mitte, et vanemad on neid selliseks kasvatanud, pigem olud. Saatsin talle läbirääkimiste tulemusena bussiga ühe toidupaki. Järgmise osa oma teenitud töörahast saab ta järgmisel kuul. Kokkuvõttes jääb mulle siiski küsimus: kui suur on see minimaalne summa kuus, millega üks 17 aastane maalt linna ametikooli õppima läinud noormees täielikul isemajandamisel ellu jääb? Millise summaga blogijad oma lapsed linna kooli saadavad?

Vahest mõtlen, et jutt sellest, kuidas meie esivanemad tegid kõikvõimalikku laste harimiseks, on lihtsalt müüt. Faktid ometi räägivad, et see on tõsi. Miks siis tänapäeval osa meist löövad lihtsalt käega? Tihtipeale just paljulapseliste perede lapsevanemad.

laupäev, 4. september 2010

Viinamarjad

Natuke ikka põnev kah, kas asjast asja saab. Plaanid olid muidugi kordi suuremad ja võimsamad. Kopsulõikus tõmbas pisut pidureid. Istustusaukude kaevamine, mätaste vedu, aukude täitmine kasvumullaga osutus järelejäänud ühe kopsuga parajaks ekstreemspordiks. Ometi on nüüd asi tehtud ja endale seatud eesmärk täidetud.

36 viinamarjaistikut viiest eri sordist on mu kodu lõunanõlval suve jooksul jõudu kogunud. Näeb, mis edasi saab - hilissügisene lõikus, painutamine, katmine. Kui ei midagi muud, siis kitsedel, jänestel, rebastel talvel midagi näksida. Üks päev nägingi uhket rebast juba viinamäel patseerimas... Ning pealegi, esimesi marju peaks maitsta saama alles ülejärgmisel sügisel. Kes ütles, et ma olen pisut kurvameelne? Viinamarja "istanduse" koha pealt ikka ütlemata loll optimist.


Ah ja, et meelest ei ununeks. Talvel tuleb vaadata poste-traati. Kui järgmisel kevadel lasta juba ka teisel-kolmandal harul kasvada, siis peaks mingi alalise toestuse nikerdama. Kobarad saavad ju rasked olema...

neljapäev, 2. september 2010

Suhtevalemid

Oma elu jooksul olen lugenud läbi vast tonni(?) jagu romaane. Enda arvates pidi neis raamatutes olema tarkust, mis oma elu ehitamisel ja elamisel saanuks abiks olla. Ju siis aga ei osanud lugeda või polnudki neis raamatutes midagi arukalt vajalikku. Oleks võinud need loendamatud leheküljed kõik lugemata jätta ja elu elada. Selles osas on internet võrreldes raamatutega ikka üks imeline asi. Leidsin ühelt venekeelselt lehelt kokkuvõtlikult kõik selle tarkuse, mida romaanidest otsisin, suhtevalemitena:

ILUS poiss + KOLE tüdruk = poisil väike noku

KOLE poiss + ILUS tüdruk = poisil palju raha

ILUS poiss + ILUS tüdruk = vältimatu lahkuminek

KOLE poiss + KOLE tüdruk = neil sünnib kindlasti üks ilus laps

KOLE poiss + KOLE poiss = sõbrad

ILUS poiss + ILUS poiss = peedikud

KOLE tüdruk + ILUS tüdruk = sõbratarid

KOLE tüdruk + KOLE tüdruk = lesbid

KOLE poiss + ILUS poiss = sõbrad

ILUS tüdruk + ILUS tüdruk = vaenlased

Aga pole midagi, et see tarkus nii hilja minuni jõudis. Sest nagu üks mu lähedane tavatseb öelda, kunagi pole liiga hilja, et alustada elamist. Minu puhul siis taaskord.

pühapäev, 29. august 2010

Murutraktor

Pole kunagi olnud mingi autopede, kuid tema lahkumine oli valus. Tema oli see, kes tegi künklikust kõnnumaast rohumaa. Vaatamata valule ja vaevale silus mättaid ja niitis, vedas ja lükkas. Selline "Mooramees on oma töö teinud..." tunne. Lohutasin ennast ja teda sellega, et vanaduses pääseb kergemale tööle. Uues kohas maa siledam ja ka raskusi ei pea enam vedama. Kui ära viidi, pühkisin vargsi silmast pisara.


Nüüd kekutab kuuri all uus. Nagu peremees. Eks vaatame, mis ta siis tegelikult on...

kolmapäev, 25. august 2010

Kaheksakümmend kilomeetrit

Internetis müüakse igasuguseid asju. Väheusutav, et igale pakutavale esemele leidub ka ostjat, kuid mine tea. Mitmed vanakraami, sealhulgas militaaria valdkonda kuuluvad esemed, dokumendid või fotod on müügil aastaid. Mõni neist ostetakse aga hoobilt ja pealegi veel võistupakkumisega. Hetkel müüakse näiteks 18 dollarilise alghinnaga ühte surmateatist. Mis sellest, et tegemist on vaid täitevkomitees kinnitatud ärakirjaga. See Tori valla täitevkomitee sekretäri kohusetäitja Friedrich Künnapase allkirjaga dokument 1944. aastast on igal juhul rariteet iseenesest.




Kusagil selles blogirubriigis olen varasemalt öelnud, et minul ei teki mingeid eetilisi küsimusi, miks sellised isiklikku laadi vanad paberid satuvad müüki vanakraamiäridesse või internetipoodidesse. Sellised asjad ongi kellegi jaoks praht, kellelegi maast leitud kopikas, võimalikule ostjale aga midagi väärtuslikku oma kogumiskire rahuldamiseks. Ning lisaks sellele sisaldab iga selline dokument pisikest ajaloolist faktikest või hoopis lugu, olgu see viimane siis tõsielul põhinev või fiktsioon.

Oskar Kukk oli sellise sünniaastaga poiss, et kuulus kaheksateist aastaselt, koheselt peale sõja puhkemist mobilisatsiooni alla. Enamus Pärnumaa Tori poistest võeti Punaarmeesse 3. juulil 1941 aastal. Vähemalt 30 nendest surid tööpataljonis, laskurkorpuses või jäid teadmata kadunuks. Oskar aga jõudis peaaegu koju. Seljataga oli õudusaastad tööpataljonis, Laskurkorpuse võitlejana rindele saatmine, Velkikije Luki ja need muud asjad. Kolm aastat hiljem puutus Oskari jalg taas kodumaa pinda. See oli eestlaste jaoks selle sõja kõige vastikumad kuud - toimus vennatapusõda küll Emajõel, Sinimägedes, kogu Eestis. Ühed poisid tahtsid koju, teised ei tahtnud kodunt ära minna.

Me ei tea, kas Oskari isa jõudis teada saada, et poeg on elus ja terve ning Eestis. Ega ju mingit kirjavahetust Punaarmeesse mobiliseeritute ja Saksa tagala vahel polnud. Kindlasti ta lootis, et poeg on elus. Ehk oskas Oskar isale sellest ka kuidagi märku anda, nüüd, kui ta juba Eestis oli. Oskari isa jäi leseks siis kui poiss oli üheksane. Lisaks ainsale pojale oli peres kasvamas veel viis tüdrukut, kes sõja puhkedes juba ise enamuses pereinimesed. Ainuke poeg oli tähtis asi - talutööd ja sedasi ning need isa-poja sidemed, millest mehed ei räägi.

Kes teab kuskohas ja kuidas tähistas Oskar 12. septembril oma kahekümneteist sünnipäeva. Võib olla kusagil väga lähedal oma kodule. Samal päeval, 22.septembril, kui Vassili Võrk koos rühma laskurkorpuslastega "vabastas" sakslastest tühja Tallinnat, toimus Pärnumaal veel tõsine madin. Lennukipommide alla mattus Pärnu kesklinn, tagantjärgi väideti kunagi, et seda tegid briti lennukid, tänapäeva ajalookäsitluses räägitakse nõukogude lennuväest. Ning Oskari enda kodus oli sellel päeval päris ärevad ajad. Sakslased, kes põgenesid saartele, sest muud põgenemisteed olid läbilõigatud, lasid õhku Tori-Jõesuu silla, lisaks põletasid maha silla juures olnud talud ja hooned ning tagatipuks panid ka kirikule tule otsa. Oskaril jäi elada veel nädal aega.

26.septembril vallutas Laskurkorpus Virtsu ja Mandri-Eestis polnud enam ühtegi toimivat Saksa väeosa. Oskar oli linnulennult kodunt 75 kilomeetri kaugusel. Kolm päeva hiljem, reedel 29. septembril alustavad vene väed Muhumaa dessanti. Sõjaajaloolased väidavad, et see oli suhteliselt kerge operatsioon. Koos Eesti Laskurkorpuse meestega on venelastel kusagil 7000 sõdurit ja sakslased on oma hästi valitud positsioonidel vastas mõnesaja mehega. Ülejäänud sakslased on juba otsaga Saaremaal. Sellel reedesel päeval leiab üks kuul ülesse dessandil osaleva Oskari. Koduni on linnulennult 80 kilomeetrit.

Nii see 22 aastane poiss surma sai, peaaegu kodus, langedes lahingus "sotsialistliku Kodumaa eest" ning maetuna "sõjaväeliste auavaldustega" Muhu saarel 200 meetrit põhja-läänesuunas Kuivastu sadamast. Poisi isa, Mihkel Kukk suri kolm aastat hiljem. Ju äkki sellest paberist oli niigi palju kasu, et riik maksis talle mõned kopikad pensioni. Poega aga ju enam polnud, sündimata jäid pojalapsed ja kes seda Oskarit peale isa niiväga leinama jäigi. Sõda oli ju.

Olen selle blogisissekande teinud selleks, et sakslaste poolt põletatud ja nüüdseks juba taastatud Tori kirik on pühitsetud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Loodetavasti on selles kirikus püha ka Tori enda poisi Oskar Kukke ning tuhandete teiste Eesti Laskurkorpuse sõdurite mälestus. Mälestus sellest tobedast sõjast.